Tag: jooga

  • Investeerimisfestivali järelkajaks: “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane”

    Investeerimisfestivali järelkajaks: “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane”

    Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane,” ütles Kaarel Ots, Nasdaq Tallinna Börsi juht nädalavahetuse Investeerimisfestivalil.

    Oli juttu börsikauplemisest, kinnisvara hindamisest, pensioni teisest sambast, idufirmadest, aga ka minimalismist ja loomingulisusest.

    Arukas ja soojas õhkkonnas.

    “Investorit on raske defineerida,” ütles Kaarel Ots. “Pigem on see mõtteviis.”

    Jah, investeerida saab ka tervisesse, suhetesse, elurõõmu.
    Panustades nendesse aega ja oma armastust.

    Ka Joogafestival muutub temaatiliselt üha laiemaks: seekord lausa tööalaste valikute ja südamega ettevõtluseni välja.

    Kuna see ongi elu.
    Ja seda saab elada teadlikult ja vähem teadlikult.

    Elu pole ju ainult füüsiline või vaimne tervis – pigem on tervis ja enesetunne kõigi muude valikute peegeldus.
    Ja sellepärast siis ka Joogafestivalil seekord laiemad teemad kui vaid tervis.

    Kuidas siis elada teadlikumalt?

    Osta oma Joogafestivali pass praegu soodsamalt SIIT

  • Kogemus, mis aitas mul kasvada – joogaõpetaja Piret Laasiku isikik lugu

    Kogemus, mis aitas mul kasvada – joogaõpetaja Piret Laasiku isikik lugu

    Täna, viis ja pool aastat hiljem, neid sõnu ritta ladudes olen täiesti teine inimene ning usun siiramalt kui kunagi varem, et meie elu on unistuste, valikute ja otsuste tulemus. Üks minu elu läbimurdeid sai alguse Joogafestivalilt kuus aastat tagasi.

    Minu tee viis jooga juurde juba aastal 2010 – olin siis noor ema ning nagu naised ikka hakkavad pärast laste sündi rohkem kuulama oma südame häält ja küsima küsimust, et mida mina tegelikult oma elult tahan. Minu küsimus oli natuke teistsugune, ma küsisin: “Kas elu peakski selline olema?”. Olin põdenud kergemal kujul sünnitusjärgset depressiooni ning lahkuminekut ja üldse oli elu tol perioodil kuidagi hästi segane. Aga nagu joogas öeldakse: kui tekivad küsimused, tulevad ka vastused ning kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja.

    Minu esimeseks joogatunniks sai Krija Hatha jooga ning kõik need sügavad õpetused kannavad mind siiani. Esimest korda tundi minnes oli mul tunne, nagu ma oleks teadnud kõiki neid õpetusi, aga olin need lihtsalt ära unustanud. Kõik tundus väga õige ja ma ei kahelnud hetkekski, see kõik oli mulle. Praktiseerisin Krija Hatha joogat aasta ja tundsin, et mu hing oli valmis nendeks õpetusteks, aga keha ei tulnud järgi. Keha oli väga nõrk. Ja asusingi uuesti teele – aga sel korral juba Ashtanga ning Vinyasa joogastiili juurde.

    Aasta-kaks edasi olin juba nii asjas sees, et tundsin, et tahaks rohkem. Tahaks minna sügavamale ning õppida ise joogaõpetajaks. Ja pigem oli mõttes teha seda isiklikuks arenguks kui elukutsena. Aastal 2013 hakkasin uurima erinevaid võimalus õpetajakoolitusteks, surfasin koolitusi internetist ja küsisin tuttavatelt õpetajatelt soovitusi, kuid ükski valikutest ei kõnetanud mind niivõrd, et oleksin lennukipiletid ostnud ja läinud. Siinkohal ütlen ära ka, et tol ajal ei pakkunud iga teine joogaõpetaja või joogakool õpetajatele mõeldud koolitusi ning sobivate variantide leidmine oli hoopis väljakutsuvam. Samal suvel toimus ka järjekorras teine joogafestival Haapsalus, kuna esimesele ma ei jõudnud, aga paljud tuttavad käisid ja rääkisid head, siis sel suvel soovisin kindlasti osaleda.

    Ainus, mida ma teadsin, oli see, et tahan osaleda kõigis peaesineja David Lee Lurey tundides. Mäletan, et tema esimene tund võlus mind ära silmajooga harjutustega. Kuna olin kandnud ca 10 aastat oma elust prille või kontaktläätsesid ning aasta-aastalt oli nägemine läinud ainult halvemaks, siis see kõnetas mind väga. Võin jälle etteruttavalt öelda, et täna ei kanna ma enam ei prille ega läätsesid ning mu silmanägemine on paranenud -2 pealt -0,5 peale. Tund mulle väga meeldis ja teadsin, et soovin osaleda ka tema kõigis teistes tundides Joogafestivali raames.

    Minu eesmärk ei olnud Joogafestivalilt leida endale õpetajat või kursust, vaid lihtsalt harivalt ja uusi kogemusi saades nädalavahetust veeta. Aga nagu juba artikli alguses mainisin, et kui on küsimused, siis tulevad ka vastused, ning pärast esimest tundi ütles David, et ta juhendab ka õpetajate koolitust ja kui kellelgi on huvi siis siin on flaierid. Kuna mul mõte oli, siis võtsin flaieri, aga rohkem sellele ei mõelnud. Pärast festivali läksin koju, et lugeda rahulikult tema koolituse kirjeldust ning märkasin ennast vastamast kõigile lausetele jah-jah-jah see on mulle! Mis mind kõige rohkem ära võlus oli ilmselt koolituse toimumiskoht: Florianopolis Brasiilias.

    Nüüd tuli ainult välja mõelda, kuidas kõik see toimuma saab, sest kursus toimus juba kuue kuu pärast, aga investeering, et seal osaleda, oli päris ilus summa. Taaskord elu õppetund: usalda ja universum leiab võimalused. Nii läkski ja aasta 2014 veebruaris olin juba teel joogaõpetajate koolitusele: neli elumuutvat nädalat Brasiilia päikese all.

    Kuna minu eesmärk joogaõpetajate koolitusele minnes ei olnud hakata ise tunde juhendama, vaid saada sügavamaid teadmisi, siis alguses puiklesin mentaalselt vastu, kui David rääkis erinevatest joogaõpetajaks olemise tahkudest.

    Umbes teisel nädalal toimus aga minu sees muutus ja otsustasin ikkagi õpetamisega alustada ning juba kirjutasin ka oma tuttavatele Eestis, et kas nad saaksid mulle ruumi rendiks pakkuda, kui tagasi olen.

    Kõik voolas.

    Ruum oli olemas ning esimesed huvitatud õpilased samuti.

    Nüüd tuli veel koolitus lõpuni teha.

    Viimastel päevadel palus David meil panna kirja oma unistused seoses joogaõpetajaks olemisega ning tõesti unistada suurelt.

    Ma siis unistasin.

    Mõtlesin, et kui äge oleks ise ühel päeval Joogafestivalil Haapsalus pealaval tundi juhendada…

    Tagasi Eestis olles hakkasin Tallinnas tunde juhendama ja rentisin aastaks ruumi, kuid siis soovis omanik selle Airbnb’na välja rentida ning mul polnud enam kuskil tunde juhendada.

    Kõikides olemasolevates stuudiotes oli piisavalt õpetajaid ning vabu aegu polnud pakkuda.

    Nagu elu mulle mitmel korral on kaarte kätte mänginud, et kui midagi tahad siis pead ikka ise tegema, nii ka joogastuudioga – septembris 2015 sai loodud City Yoga stuudio, mis toimetab edukalt tänaseni.

    Ja lisaks Vinyasa jooga õpetustele olen juurde õppinud ka Yin ning rasedate joogatundide juhendamise.

    Ja nagu minu õpetaja David Lee Lurey korduvalt ütles, siis universumil on suured kõrvad, julge ainult soovida… Nii juhendasin 2016. aasta Joogafestivalil pealaval “Go with the Vinyasa Flow” tundi!

    Kõik on võimalik!

  • Tervist toetava elustiili lihtsad komponendid

    Tervist toetava elustiili lihtsad komponendid

    Iga kehasüsteem, kaasa arvates immuunsüsteem, toimib paremini, kui ta on heades kätes – polsterdatud tervisliku elustiiliga. Millised on hea elu komponendid, mis toetavad kehalist tervist ja meeleolu?

    #1 Piisav liikumine

    Regulaarne liikumine parandab kardiovaskulaarsüsteemi seisundit, normaliseerib vererõhku, aitab hoida kehakaalu kontrolli all ja toetab immuunsüsteemi, kuna vereringe paraneb ja immuunrakud ja immuunsüsteemiga seotud ained liiguvad kehas vabalt ja saavad oma tööd paremini teha.

    Mis see regulaarne ja optimaalne siis oleks?

    Vähemalt 30 minutit kolm korda nädalas, ideaalis 10 000 sammu iga päev.

    Täna kõndisin küll ise paraku ainult 3855 sammu, aga paar korda nädalas teen ka 10 000 päevi. Teen lisaks hommikuti viie tiibeti riituse harjutusi, koputan ca 20 sekundit harknääret ja nädalas korra (kümmekond sekundit – tundub igatahes päris pikka aeg 🙂 ) külma duši all.

    #2 Hea seltskond

    Seltskond, mille liikmed sind inspireerivad ja naerutavad, inimesed, kellega sa saad olla selline, nagu sa oled, ilma oma mõtteid ja olemust tagasi hoidmata.

    #3 Hea toit

    Ideaalis mahekvaliteediga, tasakaalustatud menüü. Meie keha tahab vähem töödeldud toitu ega vaja nii palju jahu, suhkrut ja odavat rasva.

    Täisterajahud on palju tervislikumad ja tegelikult ka põnevama maitse ja tekstuuriga, kui tavaline valge “kõrgema sordi” nisujahu. Mina teen pannkooke speltanisu täisterajahuga (peen jahvatus), purukooki tatrajahust või kaerajahust – nendel jahudel on hoopis rohkem iseloomu ja nauditavat maitset.

    Stimulandid nagu kohv ja suhkur või “tuimestid” nagu alkohol, suits või telekas võiks üldse olemata olla, aga selle vajaduse peaks inimene seestpoolt ära tundma ning see on muidugi terve teekond, kuidas jõuda sinna, kus neid enam vaja pole ehk elu ja energiatase on tasakaalus ka selliste abivahenditeta. Ja veel – alkohol surub alla immuunsüsteemi ja mõjub mistahes koguses depressandina. Suhkrut püüan täielikult vältida (vahel külas poeleiba süües siiski juhtun seda saama. Kookossuhkrut kulus meie kaheliikmelises peres kilo kahe aasta peale, sinna sisse tuli arvestada ka naabrilaste külaskäigud, kus nad palusid seda suhkrut lihtsalt süüa, pannkoogid ja muud (vähesed) koogid. Ühtki muud ma selle lõigu loetelust ei kasuta.

    #4 Hea uni

    Kes seda ei teaks – vähemalt 7-8 tundi iga öö, ideaalis südaööks sügava une faasis. See tähendab voodisse hiljemalt kell 23. (Ise olen siinkohal veel teoreetik, aga see on mulle ideaal, mille poole teadlikult püüdlen.)

    #5 Vähem mürke enda ümber (ja seega sees)

    Kodukeemiale, parfüümidele, pesuvahenditele, rääkimata kosmeetikast ja toiduainetest on olemas puhtamad alternatiivid. Vahetades need tooted oma elust välja puhaste vastu saab mürgiste sünteetiliste ainete rolli oma elus oluliselt vähendada. Mürgised võivad olla ka suhted, mõtted ja emotsioonid – ja vähendama (või likvideerima) peaks mõistagi neidki.

    #6 Meelerahu

    Integreeri oma päevakavasse mingit laadi meditatsioon või meeleteadlikkuse (mindfulness) tehnika. Loe meditatsiooni 7 hea mõju kohta SIIT.

  • 7 põhjust armastada ghee’d

    7 põhjust armastada ghee’d

    Ghee – selitatud või ehk võiõli – on kuldne rasv, suurepärane toiduaine, ravim ja kosmeetikum. Ghee valmimist võib vaadelda alkeemilise protsessina, mille käigus vähema väärtusega robustsem või muudetakse kollaseks vedelaks kullaks. Ajurveeda praktikuna olen ghee andunud fänn ja see armastus on kestnud pea üheksa aastat. Miks ma ghee’st nii väga lugu pean?

    1. Arvukad raviomadused

    Ghee aitab su tervisele kaasa lugematul hulgal viisidel ning sobib ka enamikule neile, kes ei talu piimas leiduvat kaseiini või laktoosi, sest need on ghee valmistamise protsessis eemaldatud. Oluline on lähteaine – või – kvaliteet. Ideaalse ghee saab rohutoidul kasvanud ja armastusega hoitud lehma piimarasvast.

    ·      Seespidisel tarbimisel imendub ghee läbi seedetrakti ja kõikide kudede, toites, tervendades, noorendades ja uuendades nahka, plasmat ja verd, rasv-, lihas-, närvi- ja luukudet,luuüdi ja sugurakke ning toetab viljakust ja immuunsust.  

    ·      Ajurveeda teadmiste järgi aitab ghee juhtida ravimtaimede ja tervendavate vürtside väge organismi sügavamatesse kudedesse. Ravimtaimi ja -vürtse koos ghee’ga sisse võttes aitab viimane neid juhtida organismis just sinna, kuhu vaja.

    ·      Toetab immuunsüsteemi.

    ·      Ghee parandab intellekti, ajutegevust, mälu ja silmanägemist ning aitab seedida rasvu, vähendades mõõdukal tarbimisel vere kolesteroolisisaldust. Uuringute kohaselt võib ghee takistada vähirakkude moodustumist ning toimida viirusevastaselt.

    ·      Ghee toimib mõõdukal tarbimisel vastavalt organismisisese intensiivsuse vähendajana või siis õrna seedimise toetajana – kuidas parasjagu kellelegi vaja on. Selliselt soodustab ghee organismi homöostaasi ehk isetervenemisvõimet ja juhatab meid mõõdukuse kuldsele keskteele, aidates luua rahu seedimises ja meeles.

    Nipp:

    Välispidisel kasutamisel leevendab ghee kergeid nahapõletusi ning sobib rasedusarmide ja päikesepõletuse ennetamiseks. Olen ghee’d edukalt kasutanud päikesekreemi asemel Alpides nii enda kui lapse näonahal kaitseks päikese, tuule ja külma eest.

    2. Köögis asendamatu

    Ghee muudab toidud maitsvaks ja toetab seedimist ehk teisiti öeldes süütab seedimistule: ghee’ga valmistatud toitu on kergem seedida ja toitaineid lihtsam omastada.

    Ghee säilib köögiriiulil vähemalt kuus kuud. Pärimuse kohaselt ei lähe ghee aga üldse halvaks ja tema imelised omadused ajaga ainult paranevad.

    ·      Paras kogus ghee’d toiduvalmistamisel on pool kuni üks teelusikatäit ühe portsjoni kohta.

    ·      Ghee kannatab kõrgeid kuumusi ega lähe kõrbema – erinevalt võist.

    ·      Ghee võiab kehasiseseid kanaleid, aitab nii vältida ummistusi ning mõõdukal kasutamisel ei lisa kehakaalu.

    ·      Ghee’ga valmistatud toidu söömisel treenid oma maitsemeelt ja harjudes eelistad seda igal juhul madala kvaliteediga rasvainega valmistatud toidule. Hüvasti, kehvad toidukohad!

    ·      Ghee’ga on hea praadida ka liha ja kala, sest ghee toetab loomsete rasvade seedimist.

    ·      Ghee’ga tehtud toidud annavad naudingutunde söömisel ja rahulolutunde pärast sööki. Samuti vähendavad need magusavajadust.

    Nipp

    ·      Meie pere lemmikroogade hulka kuuluvad ahjuköögiviljad ghee’ga. Segan potis hakitud eestimaiseid hooajalised köögiviljad ghee ja soolaga läbi, laotan ahjuplaadile ja pistan siis 15 minutiks 200-kraadisesse ahju. Peale raputan salveid, tüümiani või rosmariini. See roog viib keele alla nii lastel kui täiskasvanutel, on kerge seedida ega tüüta kunagi ära.

    ·      Ghee’s kuumutatud sibul, küüslauk ja riivitud porgand vürtsidega annavad kokku suurepärase puljongi, pajaroa- või supipõhja. Meie pere lemmiksupi borši põhja valmistamiseks kuumutan ghee’s vürtsköömneid, musti sinepiseemneid, riivitud ingverit ja porgandit.

    ·      Ghee’ga praadides saab imemaitsvad pannkoogid!

    3. Aitab lastel kasvada

    Ghee toetab laste arengut ning tugevdab nende immuunsüsteemi.

    ·      Suurendades rahu-, armastuse- ja turvatunnet, vähendab ghee hüperaktiivsust ja keskendumishäireid. Rahututele lastele võib anda kolm korda päevas pool teelusikatäit ghee’d tassitäie sooja veega.

    ·      Koolilaste puhul aitab ghee kasutamine toitudes kaasa intellekti arengule ja õppimisvõimele. Meie pere kolme lapse õpitulemused paranesid, kui hakkasime toitudes regulaarselt ghee’d kasutama. 

    Nipp:

    Laste väetoit on ghee ja mesi segatuna vahekorras kaks ühele. See supermaius annab lapsele tasakaalukust, enesekindlust, stabiilsust ja armastuse tunnet, mis tänapäeva kiirustavas maailmas on muutunud defitsiidiks. Oluline on järgida mainitud ghee ja mee vahekorda, sest võrdses koguses kasutatuna tekitab see kombinatsioon seedeensüümide konflikti.

    4. Suurepärane kosmeetikum

    Ghee on rasvane ja toitev ning külmal ajal meie kliimas hea päevakreem, kaitstes õrna näonahka keskkonnasaaste, niiskuse ja külma eest. Kasutan ghee’d lõhenevatel huultel ja punetama kippuval ninal, kortsude ennetamiseks ja juba tekkinud kortsude silumiseks. Ghee on ainus kosmeetikum, mida ma peale jumestuse oma näonahal kasutan, seda nii meigialuse baaskreemi kui meigieemaldajana. Nahk jääb pehme, sile ja siidine.

    5. Võimas noorendaja

    Vananedes hakkavad elumahlad kuhtuma ja seda protsessi aitab ghee väga efektiivselt aeglustada. Ghee vähendab nii sisemist kui välist kuivust ja on seetõttu suurepärane organismi noorendaja. Organismi ja naha liigse kuivuse korral joo enne hommikusööki tassitäis sooja vett, kuhu on segatud teelusikatäis ghee’d. Välispidiselt toida nahka ghee’ga kaks korda päevas.

    Nipp:

    Naised saavad ghee’st abi ka tupekuivuse ja -ärrituse korral. Selleks pane paras kogus ghee’d külmkappi. Tahkunud ghee’st vooli sobiva suurusega küünlad, keera need fooliumisse ja hoia külmkapis. Vajadusel kasuta neid öösel tupesiseselt. Sellisel viisil saab looduslike vahenditega taastada naise tupes normaalse mikrofloora.

    6. Emotsioonide tasakaalustaja

    Ajurveedas teatakse, et toidul on lisaks füüsilisetele ja keemilistele omadustele ka energeetiline ja emotsionaalne toime. Ghee toetab mõtteselgust, arusaamist seostest ja tervikutunnetust ning loob armastuse, hoituse, stabiilsuse ja kaitstuse tunnet rohkem kui ükskõik missugune muu toiduaine. Ghee on suurepärane vastand tänapäevasele kiirustamisele, närvilisusele ja pealiskaudsusele.

    Kvaliteetse ghee tegemine vajab aega, hoolimist, armastust ja koostööd. Kogu tsükkel alates hoolivast lehmapidamisest, kus lehm on armastatud koduloom, piima ja või saamisest väikemajapidamises ning lõpetades ghee keetmisega nõuab aja panustamist, hoolt, pühendumist ja armastust. Ghee valmistamise protsess annab meile teadmise ja kogemuse sellest, kuidas maailmas on asjad omavahel seotud. Pühendumine loob armastust ja tervist, hoolimatus ja kiirustamine aga negatiivseid emotsioone ja haigusi.

    Minu unistuste öko-Eestis on rohelistel karjamaadel lihaveiste kõrval näha rohkem piimakarja ning lehmade väikepidamine on sama loomulik ja toetatud kui näiteks Šveitsis. Eriti tore on osta võid talupidajalt, kelle juures saab terve perega käia kaemas, kuidas lehmi hoitakse.

    7. Ghee valmistamine on imelihtne

    Parima ghee saad mahevõist, kuid ghee’d saab teha ka poe pakivõist. Pane soovitud kogus võid potti ja kuumuta aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel, kuni või on sulanud. Siis keera kuumus kõige väiksema peale ja lase vaikselt podiseda. Kahest 180-grammisest pakist võist tuleb umbes pool liitrit gheed.

    Või läbib kuumutamisel eri staadiume, vahutab, mullitab ja praksub. Kui protsess muutub vaikseks ja segu potis läbipaistvaks, poti põhjas on väikesed kergelt pruunikad tükikesed ning peale on tulnud teist korda uus õhulisem vaht, on ghee valmis. Kui palju see aega võtab, oleneb või kogusest, aga tavaliselt 1-2 pakist võist umbes 15 minutit. Või piisav kuumutamine on väga oluline kvaliteetse ghee saamiseks. Lase ghee’l natuke jahtuda ja kalla seejärel läbi metallsõela ja marli või köögipaberi klaaspurki.

    Ghee suurepärased omadused säilivad kõige paremini klaaspurgis toatemperatuuril otsese päikesevalguse eest kaitstult ning kasuta ghee purgist võtmiseks alati puhast lusikat.

  • Merit Raju kogemused India palverännakul

    Merit Raju kogemused India palverännakul

    Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine. 

    Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt mõni püha paik, kui mitte juba tee ise pole pühaks kuulutatud. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale või iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine – meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.

    Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja lõpuks baasküsimusteni. Palverännak oma rutiinsusega võimaldab sul olla kulgemise seisundis, sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda –  ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.

    Indias tehti heaoluühiskonnast pärit joogidele kiiresti selgeks, et elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon, ja et palverännak on kiirtee iseenda juurde. Kuni elu on mugav, ei mõtle inimene teatud asjade üle. Palverännak on hea võimalus teada saada, kuidas sa kurnatuna pingeolukorras käitud, kui kannatlik suudad olla ja millised mõtted sellises seisundis veel meeles püsivad.

    Indias jagavad ja koguvad inimesed õnnistusi Neid saab igalt poolt.

    „Mine puuduta ta jalgu, ta õnnistab sind selle eest,“ soovitatakse mulle keset tänavat.

    „Pane raha siia kasti, saad vastu õnnistuse,“ on kirjas siin ja seal.

    „Võta peotäis prasaadi,“ (mandlijahu, gee ehk selitatud või ja suhkur) – söö ära ja siis oled õnnistatud – pakutakse pühamutes.

    „Lase endale teha bindhi!“ (täpp kulmude vahele kolmanda silma kohale, sümboliseerimaks ja stimuleerimaks intuitsiooni – ainsat kaitsevahendit, mis inimesel on. Sest meil pole tõsiseltvõetavaid küüsi, hambaid ega koorikut.)

    Mõned ütlevad, et India on nii spirituaalne selle pärast, et seal paljudel inimestel muud ei olegi peale nende oma hinge. Pühamu territooriumil vaestele mõeldud tasuta öömajast varahommikul mööda tualetti lipates märkan, et nii meestele kui naistele-lastele mõeldud suurtes täiesti täis saalides on mitu inimest, kes sellises rahvasummas leiavad aega ja vajadust mediteerimiseks. Wow!

    „Ma olen…“, „Mulle ei meeldi…“ on sageli meie ego väljendused. Ego on harjunud oma tahtmist saama. Aga meie egod sedasorti reisil ei loe. Hing ei nõua. Hing lihtsalt tuletab järjekindlalt, kuigi pehmelt meelde. Ta ajabki sind sellistele reisidele. Ta tahab tähelepanu. Et sa kordki ei kiirustaks raisates aega, ei peaks meelelahutust meelerahust ülemaks ega kulutaks energiat inimestele, paikadele, emotsioonidele ja tegevustele, mis ei tee sind õnnelikuks. Näilise turvatunde asemel tahab hing tunda siirast rõõmu.

    Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.

    Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end vist umbes selliselt nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.

    Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.

    Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?

    Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses, kui eelistan tavaliselt vaikset loomulikku keskkonda? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoks turvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).

    Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma ise sisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?

    Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.  

    Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!

    Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantjärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka yogina esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).

    Õppisin registreerima, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Sain aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.

    Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.

    Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.

    *

    Kuidas palverännak käis:

    60 inimest, kaks nädalat, neli tundi und igal ööl, kahekümne ärkvel oldud tunni jooksul kaks korda süüa – annetuste eest koos kohalike vaestega samades kohtades põrandal istudes. käisime pühades paikades ja linnades Delhist loode pool kuni pakistani piirini ja otsapidi ka himaalaja jalamil. Igasuguseid mõtteid tuli. Ja lõpuks jäi ainult kolm. Ja päris lõpuks ainult üks – tahaks koju. Tagasi oma maailma.

    Juba registreerudes arvasin: ei maksa arvata, et kui reis on bussiga, siis see ei tule kurnav. Ning et kui sõit on Indiasse, siis seal on soe või kuum. Ja nii oligi: bussis oli täiesti kohutav. Ja hommikune külm marmor pühamute ümber hammustas paljaid jalataldu.

    Äratus on kohaliku aja järgi kell kolm hommikul. Sätin oma Eesti ajale truuks jäänud telefoni kella helisema 23.30. Kuigi ametlik ajavahe Eestiga on kõigest kolm ja pool tundi, on palverännaku režiimis püsimiseks vaja teha 12-tunnine kohandumine.

    Esimesed paar ööd olime Delhis, akendeta hotellis, hommikusöögiks terav köögiviljakarri. Esimesel hommikul enne päikesetõusu tegime hotelli katusel kundalini jooga hommikutseremoonia. Palverännak toimus bussiga, mis – nagu hiljem selgus – oli kannatus nagu kuumuses jalgsi käiminegi oleks olnud. Esimene sõit oli Delhi piiri ääres olevasse ašramisse, kus välismaailmast ostetakse sisse vaid seep ja sool. Üks eestlane elas seal, öömaja eest rohis peenraid ja vastutasuks õppis India laulu! Tema igapäevaelu sisaldas igapäevast mediteerimist koos kogukonna sadade elanikega. Tõeline rahu oaas.

    Järgmine – sedakorda juba 12-tunnine sõit viis Punjabi maakonna pühapaikadesse ja ašramitesse ning iga päeva tagant 6-8 tunni kaupa edasi sõites kuni Pakistani piiri lähedal asuva Amritsari linnani, mille sümboliks on nn kuldne tempel – tõeliselt kaunis paik. Mõistsin, et arhitektuur võib olla võimas ja liigutav. Nagu ka inimesed – kui nad tegelevad millegagi, mida nad peavad pühaks. Näiteks kuldse templi põrandat pestakse igal keskööl teatud tseremoonia ja laulude saatel piimaga.

    Reis lõppes Himaalaja jalamil Anandpuris, kus kundalini jooga meister Yogi Bhajan elas ja töötas. Ašram asus kaunis marmorses lossis, mille kõrval asus minu armastus – põhumaja.

    Igal hommikul ärkasime 2-3 ajal, uneaega jäi igal ööl umbes 4 tundi. Süüa sai ärkveloleku ajal kaks korda päevas. Igal varahommikul käisime kõigepealt duši all ning seejärel kusagil pühamus spetsiaalses püha veega basseinis karastumas. Pärast seda istusime 3-4 tundi sikhide pühamus ja mediteerisime. Vahel kuulus päeva sisse mõni loeng, vahel matk, füüsilise jooga tund või abitööd pühamutes.

    Tagasi Delhis oligi palverännak lõppenud. Veel mõned päevad kojusõidu ootuses kulmineerusid nn Holi pidustustega, mis tähendas napsuse peaga teineteisele värvilise pulbri peale puistamist. Paraku tipnes minu osavõtt tänavapidustustest mult kambakesi särki seljast kiskudes, lukustades mind seejärel terveks päevaks tuppa. Nutma ja koju igatsema.

    Jalaseene hirmust sain üle. Vihast sain üle, et mul ei lasta magada, pissida ega anta süüa. Järele jäid ainult oma mõtted oma elu kohta. Ja neid ei olnud eriti palju J

    Viimasel päeval hotellist väljudes tutvun rikšamehega, kelles leian tõelise yogi. Päev otsa minu ringi sõidutamise eest viin ta restorani.

    „Palun vali midagi menüüst,“ soovitan talle.

    „Oh, ei ole vaja, ma istun niisama,“ teatab ta minu üllatuseks.

    „No palun, ole hea, vali midagi,“ tunnen juba piinlikkust.

    „Hea küll, ma võtan siis Coca-Cola,“ teatab ta tagasihoidlikult mitte silma vaadates. Teised laudkonnad juba pööravad meile tähelepanu ja elavad rikšamehele kaasa, soovitades ikka ka mõni toit valida. Mina naeratan häbelikult.

    „…Ma võtan siis kartuli ja hernekarri.“

    Huuh, tunnen kergendust.

    Minule kui pidevalt täitumatule tundus üllatav, et kolmveerandi peal teatas rikšamees, et tema enam ei jaksa süüa. Kõht on täis. Mitte et kuna ta saba harva restoranitoitu, siis sööb kõik ära. Wow. Ta sai minu tunnustuse selle eest – muidugi mõttes.

    Kui palusin võimalust enne lahkumist tualetis käia, teatas ta, et hoopis tal läheb natuke aega, sest ta tellis ühe samasuguse toidu ka kaasavõtmiseks. Olin üllatunud. Ta ostis selle oma perele – st oma vennale, tema naisele ja nende kahele lapsele, kellega ta koos elab.

    Kuidas ta kannatlikult ootab ning jääb rahulikuks igas liiklussituatsioonis Ja tänab õhtul ja hommikul oma jumalaid. Raha eest ja päeva eest ja…

    „Mina õpetan sulle hindi keelt, sina õpeta mulle joogat!“ teatab ta mulle rikšas keset liiklusmöllu.

    „Hea küll. Sa siis õpeta enne hindit,“ naeratan omaette sellest kujutlusest.

    Edasi läks nii, et tuiskasime mööda Delhi ring- ja sirgteid ning laulsime hindikeelseid matraid indiapärase viisiga. Tema jaoks on laulmine igapäevane – hommikuti palvetab tund, laulab tund ja siis sööb hommikust ja alustab oma 12-tunnist tööpäeva. Me oleme ühevanused.  

    Haripunkt

    Palverännakul on vaja ka füüsilist vastupidavust, kuigi meil ei olnud ühtki matka. Aga reisil iseendasse on vaja vahel samuti vastu pidada. Oma hirmude, valu ja jaksuga.

    Rännaku haripunktiks kujunes üks 25tunnine meditatsioon 84astmelisel trepil, mis viis maa-aluse allikani. (Meditatsioone on igasuguseid ja ainult osa neist on vaikselt istudes, peod taeva poole ja sõrmeotsad kokku painutatud).

    Igal astmel tuli lugeda 20 minutit palvet ja kasta end siis külma vette, ja niimoodi kuni lõpuni välja. See lülitas keha säästurežiimile, nii et sa ei tahtnud isegi süüa ega pissile. Jalad olid külmast sinised ja mõned joogid jäid trepil kurnatusest püstijalu magama.

    Palverännak ei tohi kujuneda sportlikuks pingutuseks, millega hiljem teiste ees kelkida. Paraku just seda astmetega meditatsiooni oli nii lihtne sportimisega ja võistlemisega segi ajada – 84 astet (ehk siis võimalus jälgida, kui kaugel on see ja kui kaugel teine võrreldes minuga, mitu astet ma ise ööga läbida jaksan jne). Vahel kannustas kiirustama soov teistest ette trügida, kiiremini minna, et tekitada enese ümber vaba ruumi. Mõnd ahvatles kerge pettus – mitte kaelani vette minek, vaid ainult jalgupidi allikasse astumine. Kiirustades või selgelt palve lugemine. Ja siis märkad, kas annad alla – sest ilm on õues hea, päike soojendab. Meie siin maa-aluses tunnelis külma käes. Ja seda ei PEA tegema! Sellest ei sõltu elu. Sellest ei sõltu muud, kui enesetunne – kas ma sain hakkama või ei saanud. Ja kas ma sain hakkama hambad ristis või osates protsessi nautida. Kuidas enesesse suhtud, kui katkestad juba pärast 10ndat astet, kui on ka neid, kes tegid lõpuni? Kuidas maitseb „varastatud“ uni, kui tead, et ette on nähtud ööpäev treppidel? Milliste mõtete ja tunnetega ärkad meditatsiooni katkestanuna päevavalguse peale. Tead, et peab minema tagasi. „Peab“? Midagi ei PEA. Me ise valime, otsustame. Tahad? Ei taha, kindlasti ei taha. Külmavärinad tulevad, kanged sõrmed ja jalad meenuvad. Aga lähen tagasi. Teised tuiguvad. Jalad on läinud sinakaks, paku paksuseks. Nad on terve öö püstijalu palvet lugenud või siis külmas vees kükitanud. Vahepeal olevat vesi hakanud tunduma soe.

    See on mäng. Või siis ikkagi ei ole? See vesi ei olnud ütleme nii kõige puhtam pärast seda, kui 84 korda 60 inimest end sinna sisse kastsid. Aga kohalikud inimesed rüüpasid seda ja võtsid kanistritega kojugi. Ja nad kindlasti ei saanud isegi mitte kõhulahtisust. Või kui, siis püha kõhulahtisuse.

    Tõsi on, et rattamatkad ja maratonijooksud on ka vist omamoodi palverännak – kah enese teadlik kurnamine, mille tulemusel jääb lõpuks järele ainult soov, et see oleks lõppenud. Võib-olla on vahe hoiakutes, eesmärgis. Sest palverännak ei ole seotud saavutamisega. Ja erinevalt minust selle „tulemustest“, „mõjust“ ei räägitagi teistele. See on sügavalt isiklik asi. Aga ma püüangi jääda isiklikust veidi üldisemale tasandile.

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!). „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“ Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära… Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv. Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“ Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike, on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse,

    et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat. Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku, siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Loe veel Alari mõtteid siit:

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves välja kujunenud baasturvatunne?

    Töövaimustus algab juhist

    Milleks meile mindfulness?

    Tutvu ka Alar Ojastu koolitustega ja loe rohkem Alari mõtteid tema blogis

  • 10 sammu joogatamise teekonnal

    10 sammu joogatamise teekonnal

    Sattusin oma esimesse joogatundi 17 aastat tagasi Hamburgis ülikoolis käies. 10 aastat tagasi hakkasin Prantsusmaal ja Eestis õppima joogaõpetajaks ja esimese õpingunädala (!) järel andsin juba esimese joogatunni. Nüüd on joogast saanud minu jaoks elustiil ja tean, et joogaks pole vaja isegi matti. Sest joogat ei saa ainuüksi “teha”, vaid seda saab ka “elada”. Jooga võib toimuda suhtumises, mõtlemises, sisemuses. Millised on 10 sammu joogatamise teekonnal?

    1. Suhtud joogasse kui trenni. Seda ta alguses enamasti ka on. Jooga koosneb füüsilistest harjutustest, hingamistehnikatest, mediteerimisest, puhtast toitumisest ja teatud mõtteviisist-maailmavaatest. Alustada võib ükskõik millisest komponendist või võtta omaks kõik korraga, aga kõige tavalisem on alustada füüsilisest joogast. Füüsilist joogat on tegelikult vaja selleks, et meie keha oleks valmis mediteerimiseks – suudaks püsida pikalt samas asendis ja energiablokeeringud oleksid kehast „välja võimeldud“.Rega end vebinari vormis joogasse – tasuta!

    2. Joogaga seoses kohtud üsna pea oma piirangutega. Painduvuspiirangutega ja vastupidavuspiirangutega kehas, mis on nii seotud mentaalsete ja emotsionaalsete piirangutega. Saad aru, kuidas hakkad käituma, kui oled viidud oma piirini – näiteks füüsilise harjutuse ajal. Ja see ei pea üldsegi olema kümme minutit turiseisus või viis minutit silla asendis! Jutt võib olla näiteks täiesti süütus sõrmede liigutamises või lihtsalt käte üleval hoidmises kolm minutit. Juba selle lühikese ajaga tuleb enamikul võidelda mõtetega, et ma ei viitsi ning ma ei jaksa. Saad aru, kas sul on jaksu või uudishimu jätkata või lööd kergesti käega. Ja saad teha oma järeldused, kas seda käitumist võib laiendada ka muule sinu elus. Enamasti võib.

    3. Hakkad saama aimu oma võimetest ja tugevdad eneseusku. Hakkad mõistma, kuidas emotsionaalsed seisundid on seotud füüsiliste seisunditega. Märkad selgemini, mis toimub sinu peas – milline osakaal on millistel sinu mõtetel ning millised olukorrad ja hoiakud äratavad teatud mõtteid ja hinnanguid. Oskad end pingutuse ajal lõdvestada ning peas trummeldava „ma ei jaksa“ asemel suudad valida lõdvestunud naeratamise. Saad aru, kuidas saab hingamisega emotsioone kontrolli all hoida ning kuidas saab valida mõtteid ja milline mõju on sellel sinu üldisele jaksule.  

    4. Õpid lõdvestuma. Öeldakse, et kõige raskemad harjutused on täpses jooga-aasanas seismine, istumine ja lamamine. See võib küll nii olla, sest neid on küll kõige lihtsam teha, aga kõige raskem meisterlikult teha. Ja veel üks asi: tavaliselt ei suuda inimesed esimeses joogatunnis kolme minutitki liigutamata lesida.

    5. Naudid mediteerimist. Esmalt on see raske – istuda vaikselt, keskenduda oma hingamisele. Öeldakse, et kõik meie hädad tulevad sellest, et me ei suuda olla üksi vaikuses mitte midagi tegemata – ja just see ongi klassikaline meditatsioon. Osa ütleb, et ta ei oska seda, aga oma elu esimesed meditatsioonid teeme tegelikult eneselegi märkamatult. Ja teeme neid isegi regulaarselt. Mustikate korjamine on meditatsioon. Ilma „õige“ sammumustrita tantsimine on meditatsioon. Vaikuses jalutamine. Kohvitamine ja suitsetamine. Duši all mõnulemine või vaikselt vetsus istumine veidi pikemalt, kui seda oleks otseselt vaja.

    6. Hakkad iga kord mediteerimisele keskendudes tundma õnne- ja rahutunnet. Mediteerimiseks on nii palju erinevaid viise ja ainult üks neist on vaikuses istumine. Kundalini jooga meditatsioonid algavad vahel ühest, enamasti kolmest minutist. Nad on sageli teatud käteasenditega (mudratega), neid tehakse istudes ja umbes pooltel juhtudel mantra valjusti hääldamisega. Mantra tähendab meele projektsiooni – mantraga annad oma mõtetele ja kujutlustele suuna, valid, millisele mõttele annad oma energia. Mulle on alati meeldinud „ujumismeditatsioon“ – kas meres sinetava silmapiiri poole ujudes või pruunis rabajärves päikese poole ujudes ja oma sõrmi jälgides, mis lükkavad minu ees vett laiali. See suvi oli selleks eriti sobilik! (ja eriti mõnus on ujuda alasti.)

    7. Joogast saab igapäevaelu osa. Sa ei taha enam nii palju magada ja nii palju süüa, hakkad aru saama külma duši ja vara ärkamise mõnust. Sa ei taha minna kodust välja ilma mediteerimata. Enne voodist tõusmist tahad sa minimaalselt mõned korrad ringutada ja venitada. Sul on vajadus end liigutada – jala käia või oma keha treenida. Sa ei taha enam piimaga keedetud putru, sest sa tunned, kuidas see seedub aeglaselt. Sul tulevad mantrad ja hingamisharjutused meelde igapäevastes olukordades, kus neist on reaalselt abi: hambaarsti juures ilma tuimestuseta puurimist taludes, raskeid kotte vinnates, külma duši all või külma vette minnes, sibulat hakkides, suure valu käes kannatades, enne tähtsat esinemist või intervjuud või kui tundub, et hakkad lennukist maha jääma. Ajaviiteks ummikus. Halbu uudiseid saades. Matustel. Ja vahel käivad mantrad peas omasoodu ringi. Võib ka minna nii nagu mul, et sõbranna teeb märkuse: „Sa oled nagu vanainimene – kogu aeg ümised“ 🙂

    8. Hakkad mõistma, et meie meel on antud meile teenriks, aga vahel saab temast ülemus. Meditatsioon aitab puhastada alateadvust, mis koosneb hirmudest ja uskumustest, neist omakorda tulenevad mõtted, emotsioonid ja käitumine. Seega aitab mediteerimine arendada oma isiksust. Teine oluline oskus, mis areneb mediteerides on oskus suhelda oma hingega, st intuitsiooniga, sisehäälega, saada inspiratsiooni ja ideid.

    9. Usud siiralt, et igas halvas on head. Mõistad, et see pole juhus, et meil on huvitav töö, armas elukaaslane, hubane kodu ja toredad sõbrad. Tähendab, see on osaliselt juhus ja osaliselt tuleb meil selle eest midagi anda. Oma pingutust. Oma initsiatiivi. Oma tänu. Märgata nende asjade väärtust oma elus. Ja seetõttu on soov olla selle eest tänulik.

    Kõige tähtsam suhtumise muutus on võib-olla see, et suhtud ka negatiivsetesse sündmustesse tänuga, sest nad õpetavad sind, panevad maailmale teisiti vaatama või aitavad muuta oma elu. Ja see muutubki pisitasa – mida sa sööd, kellega sa kohtud, kuidas hindad ja kasutad oma vaba aega, mida üldse tähtsustad.

    Ühtlasi tuleb hiljemalt nüüd välja, et jooga ei ole ainult trenn.

    Märkad, kuidas elu üleüldse läheb rohkem sedaviisi, kuidas sa oled oma hinges soovinud.

    10. Joogaga tegelemise põhjus muutub aja jooksul. Joogasse satutakse sõbra kutsel-soovitusel, lihtsalt „heast peast“ või mingi probleemi tõttu (tavaliselt selja- ja mitte hingeprobleemi tõttu, kuigi see on üks ja seesama).

    Ma sattusin joogasse sõprade mõjul ning tegin joogat alguses selle pärast, et see andis mõnusa enesetunde (joogatamine tekitab serotoniini – heaoluhormooni).

    Siis selle pärast, et ma tahtsin olla parem – füüsiliselt paindlikum ja vastupidavam. (Ja joogas polegi vahet, kas alustad füüsilisest või vaimsest paindlikkusest ja vastupidavusest – sest need mõjutavad teineteist niikuinii).

    Siis tegin selle pärast, et proovida palju erinevaid harjutusteseeriaid.

    Edasi selle pärast, et muuta oma isiksuse mõningaid tahke, mis ei olnud eriti edasiviivad ja kasulikud minu praeguses vanuses / elus ja suhetes ning mis takistasid mu isiklike eesmärkide saavutamist.

    Ja mu elu on palju muutunud. Põhiliseks väärtuseks pean ma intuitsiooni tugevnemist ja autentsust, seda, et saan-julgen ja tahan olla just selline, nagu ma olen. Tulla nähtavale päris iseendana. Ja olen valinud oma ellu inimesed, kohad, tegevused, mis mulle tõesti korda lähevad. Iga päev on nagu õnnistus. (See ei tähenda, et mul poleks mingeid jamasid – ikka on, aga tänu joogale ma tulen nendega emotsionaalset palju paremini ja oma jõududega toime).

    Ja nüüd tahan teada, kuhu see kõik veel välja viib 🙂Registreeru tasuta sügisjoogasse vebinari vormis siin

  • Kulgemised Joogafestivalil

    Kulgemised Joogafestivalil

    Iga Joogafestivali valmistame ette umbes aasta või pisut enam. Kavas oli seekord 40 sündmust kahe päevaga. Seekordsel, järjekorras juba seitsmendal festivalil saime tunda suve tõelist leitsakut ja näpuotsaga sooja vihma raskeid tilku, tantsisime end võhmale, joogatasime painduvaks, nautisime suvist õhkkonda, südamlikku seltskonda ja häid maitseid. Peakorraldajana on mul alati südames soov, et kõik sujuks ja ma võin öelda, et seekord sujuski eriti mõnusalt. Ja sisukalt ka.

    Tavaliselt on mul endal üsna vähe võimalust Joogafestivalil osaleda, tänu erilisele korralduse sujumisele (aitäh kõigile meie tiimis, vabatahtlikele ja asjaoludele!) oli aga seekord pisut enam võimalust kaasa lüüa kui tavaliselt 😉 Kasutasin seda kaks korda ühel ja kaks teisel päeval (lisaks lihtsalt linnusehoovis vaibi nautimisele ja telefoni otsas või telefonivalmis olemisele).

    Kuulasin oma viieaastase pojaga Polina Tšerkassova liigutavaid muinasjutte eksootiliste vanaaegsete instrumentide saatel ja elasin kaasa Jocke Salokorpi loengus “Toores autentsus kui vaimne praktika”. See teema lihtsalt nii kõlas minu mõtteviisiga kaasa 🙂 Nautisin ka ekstaatilise tantsu etnorütme ja varahommikust detox päikesetõusujoogat. 

    Üks mõnus kokkuvõte on siin:

    Haapsalu iseenesest on suvistel päevadel ja õhtutel imearmas – nii kohvikud, rannapromenaad, puitmajakesed, viljapuuaiakesed, inimesed, kassid-koerad – kõik on lihtsalt nii chill et armu või ära!

    Ja vaata, milline on Haapsalus üks suvine pühapäeva hommik kell 5.30
    Pilti tehes olin teel päikesetõusujoogasse, puhanud ja värske 🙂

    Joogafestival on alkoholivaba ja armas sündmus. Selle tundsid ära ka Haapsalu Piiskopilinnuse juhatajad ja lubavad meie festivali osalejatel esimesest festivalist saati (2012. a) linnuses ka telkida. Valge Daami akna kõrval. Müstiline!

    Joogafestivalil oli sel aastal 7 lava ja saali. Kuna aga merevesi oli 25 kraadi kanti, siis siin on õhtune hetk rannas:

  • 2019. a Joogafestivali peaesineja saatis eestlastele tervituse

    2019. a Joogafestivali peaesineja saatis eestlastele tervituse

    27.-28. juulini 2019 Haapsalus peetava Joogafestivali peaesineja on Ameerika inspireeriv joogaõpetaja ja laulja Justin Michael Williams, kellest on kirjutanud nii Yoga Journal kui ka Billboard.

    Eelmisel aastal täitus 10 aastat sellest, kui Williams hakkas tegelema joogaga. Tema kolm lemmikõpetajat on Sianna Sherman, Cristi Christensen ja Sadie Nardini.

    Viie aasta eest tuvastati Williamsi vanaemal vähk ja vanaema küsis, mida ta teeks, kui saaks teada, et elada on jäänud vaid kaks kuud. Williams ütles, et salvestaks plaadi.

    Ja salvestaski.

    Varem polnud ta seda söandanud teha, kuna teda piiras tugev lapsepõlvetrauma laulmise keelamisest – ta kasuisa oli laulmise ja tantsimise kui poistele sobimatu tegevuse rangelt keelanud.

    Justin on öelnud, et jooga ja meditatsioon aitas tal jõuda tasapisi selle loomingulise eneseväljenduse lubamiseni iseendas. Nii sündiski debüütalbum “Metamorphosis“ ning ta esines esines kontserdil Britney Spearsi ja Meghan Trainoriga.

    Tänavu otsustas Williams musta ajaloo kuu veebruari auks segada lemmiklaule. Tagajärg oli “Stay Woke”, kus kõlavad Beyoncé “Freedom”, Kendrick Lamari “Alright”, Michael Jacksoni “They Don’t Care About Us” ja teised. See laul ja laulu visuaalne külg näitavad, kuidas tunneb Williams kui gei ja mustanahaline mees end Ameerikas.

    Justini sarmikat videotervitust just meile saab näha siit:

    Joogafestivalil esinevad parimad joogaõpetajad Eestist ja välismaalt. Saab proovida erinevaid joogastiile, kuulata loenguid ja osaleda töötubades.

    Piletid järgmise aasta festivalile on juba müügil Piletilevis. Kuni 12-aastastele on sissepääs tasuta.