Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine.
Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt mõni püha paik, kui mitte juba tee ise pole pühaks kuulutatud. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale või iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine – meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.
Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja lõpuks baasküsimusteni. Palverännak oma rutiinsusega võimaldab sul olla kulgemise seisundis, sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda – ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.
Indias tehti heaoluühiskonnast pärit joogidele kiiresti selgeks, et elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon, ja et palverännak on kiirtee iseenda juurde. Kuni elu on mugav, ei mõtle inimene teatud asjade üle. Palverännak on hea võimalus teada saada, kuidas sa kurnatuna pingeolukorras käitud, kui kannatlik suudad olla ja millised mõtted sellises seisundis veel meeles püsivad.
Indias jagavad ja koguvad inimesed õnnistusi Neid saab igalt poolt.
„Mine puuduta ta jalgu, ta õnnistab sind selle eest,“ soovitatakse mulle keset tänavat.
„Pane raha siia kasti, saad vastu õnnistuse,“ on kirjas siin ja seal.
„Võta peotäis prasaadi,“ (mandlijahu, gee ehk selitatud või ja suhkur) – söö ära ja siis oled õnnistatud – pakutakse pühamutes.
„Lase endale teha bindhi!“ (täpp kulmude vahele kolmanda silma kohale, sümboliseerimaks ja stimuleerimaks intuitsiooni – ainsat kaitsevahendit, mis inimesel on. Sest meil pole tõsiseltvõetavaid küüsi, hambaid ega koorikut.)
Mõned ütlevad, et India on nii spirituaalne selle pärast, et seal paljudel inimestel muud ei olegi peale nende oma hinge. Pühamu territooriumil vaestele mõeldud tasuta öömajast varahommikul mööda tualetti lipates märkan, et nii meestele kui naistele-lastele mõeldud suurtes täiesti täis saalides on mitu inimest, kes sellises rahvasummas leiavad aega ja vajadust mediteerimiseks. Wow!
„Ma olen…“, „Mulle ei meeldi…“ on sageli meie ego väljendused. Ego on harjunud oma tahtmist saama. Aga meie egod sedasorti reisil ei loe. Hing ei nõua. Hing lihtsalt tuletab järjekindlalt, kuigi pehmelt meelde. Ta ajabki sind sellistele reisidele. Ta tahab tähelepanu. Et sa kordki ei kiirustaks raisates aega, ei peaks meelelahutust meelerahust ülemaks ega kulutaks energiat inimestele, paikadele, emotsioonidele ja tegevustele, mis ei tee sind õnnelikuks. Näilise turvatunde asemel tahab hing tunda siirast rõõmu.
Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.
Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end vist umbes selliselt nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.
Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.
Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?
Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses, kui eelistan tavaliselt vaikset loomulikku keskkonda? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoks turvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).
Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma ise sisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?
Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.
Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!
Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantjärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka yogina esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).
Õppisin registreerima, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Sain aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.
Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.
Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.
*
Kuidas palverännak käis:
60 inimest, kaks nädalat, neli tundi und igal ööl, kahekümne ärkvel oldud tunni jooksul kaks korda süüa – annetuste eest koos kohalike vaestega samades kohtades põrandal istudes. käisime pühades paikades ja linnades Delhist loode pool kuni pakistani piirini ja otsapidi ka himaalaja jalamil. Igasuguseid mõtteid tuli. Ja lõpuks jäi ainult kolm. Ja päris lõpuks ainult üks – tahaks koju. Tagasi oma maailma.
Juba registreerudes arvasin: ei maksa arvata, et kui reis on bussiga, siis see ei tule kurnav. Ning et kui sõit on Indiasse, siis seal on soe või kuum. Ja nii oligi: bussis oli täiesti kohutav. Ja hommikune külm marmor pühamute ümber hammustas paljaid jalataldu.
Äratus on kohaliku aja järgi kell kolm hommikul. Sätin oma Eesti ajale truuks jäänud telefoni kella helisema 23.30. Kuigi ametlik ajavahe Eestiga on kõigest kolm ja pool tundi, on palverännaku režiimis püsimiseks vaja teha 12-tunnine kohandumine.
Esimesed paar ööd olime Delhis, akendeta hotellis, hommikusöögiks terav köögiviljakarri. Esimesel hommikul enne päikesetõusu tegime hotelli katusel kundalini jooga hommikutseremoonia. Palverännak toimus bussiga, mis – nagu hiljem selgus – oli kannatus nagu kuumuses jalgsi käiminegi oleks olnud. Esimene sõit oli Delhi piiri ääres olevasse ašramisse, kus välismaailmast ostetakse sisse vaid seep ja sool. Üks eestlane elas seal, öömaja eest rohis peenraid ja vastutasuks õppis India laulu! Tema igapäevaelu sisaldas igapäevast mediteerimist koos kogukonna sadade elanikega. Tõeline rahu oaas.
Järgmine – sedakorda juba 12-tunnine sõit viis Punjabi maakonna pühapaikadesse ja ašramitesse ning iga päeva tagant 6-8 tunni kaupa edasi sõites kuni Pakistani piiri lähedal asuva Amritsari linnani, mille sümboliks on nn kuldne tempel – tõeliselt kaunis paik. Mõistsin, et arhitektuur võib olla võimas ja liigutav. Nagu ka inimesed – kui nad tegelevad millegagi, mida nad peavad pühaks. Näiteks kuldse templi põrandat pestakse igal keskööl teatud tseremoonia ja laulude saatel piimaga.
Reis lõppes Himaalaja jalamil Anandpuris, kus kundalini jooga meister Yogi Bhajan elas ja töötas. Ašram asus kaunis marmorses lossis, mille kõrval asus minu armastus – põhumaja.
Igal hommikul ärkasime 2-3 ajal, uneaega jäi igal ööl umbes 4 tundi. Süüa sai ärkveloleku ajal kaks korda päevas. Igal varahommikul käisime kõigepealt duši all ning seejärel kusagil pühamus spetsiaalses püha veega basseinis karastumas. Pärast seda istusime 3-4 tundi sikhide pühamus ja mediteerisime. Vahel kuulus päeva sisse mõni loeng, vahel matk, füüsilise jooga tund või abitööd pühamutes.
Tagasi Delhis oligi palverännak lõppenud. Veel mõned päevad kojusõidu ootuses kulmineerusid nn Holi pidustustega, mis tähendas napsuse peaga teineteisele värvilise pulbri peale puistamist. Paraku tipnes minu osavõtt tänavapidustustest mult kambakesi särki seljast kiskudes, lukustades mind seejärel terveks päevaks tuppa. Nutma ja koju igatsema.
Jalaseene hirmust sain üle. Vihast sain üle, et mul ei lasta magada, pissida ega anta süüa. Järele jäid ainult oma mõtted oma elu kohta. Ja neid ei olnud eriti palju J
Viimasel päeval hotellist väljudes tutvun rikšamehega, kelles leian tõelise yogi. Päev otsa minu ringi sõidutamise eest viin ta restorani.
„Palun vali midagi menüüst,“ soovitan talle.
„Oh, ei ole vaja, ma istun niisama,“ teatab ta minu üllatuseks.
„No palun, ole hea, vali midagi,“ tunnen juba piinlikkust.
„Hea küll, ma võtan siis Coca-Cola,“ teatab ta tagasihoidlikult mitte silma vaadates. Teised laudkonnad juba pööravad meile tähelepanu ja elavad rikšamehele kaasa, soovitades ikka ka mõni toit valida. Mina naeratan häbelikult.
„…Ma võtan siis kartuli ja hernekarri.“
Huuh, tunnen kergendust.
Minule kui pidevalt täitumatule tundus üllatav, et kolmveerandi peal teatas rikšamees, et tema enam ei jaksa süüa. Kõht on täis. Mitte et kuna ta saba harva restoranitoitu, siis sööb kõik ära. Wow. Ta sai minu tunnustuse selle eest – muidugi mõttes.
Kui palusin võimalust enne lahkumist tualetis käia, teatas ta, et hoopis tal läheb natuke aega, sest ta tellis ühe samasuguse toidu ka kaasavõtmiseks. Olin üllatunud. Ta ostis selle oma perele – st oma vennale, tema naisele ja nende kahele lapsele, kellega ta koos elab.
Kuidas ta kannatlikult ootab ning jääb rahulikuks igas liiklussituatsioonis Ja tänab õhtul ja hommikul oma jumalaid. Raha eest ja päeva eest ja…
„Mina õpetan sulle hindi keelt, sina õpeta mulle joogat!“ teatab ta mulle rikšas keset liiklusmöllu.
„Hea küll. Sa siis õpeta enne hindit,“ naeratan omaette sellest kujutlusest.
Edasi läks nii, et tuiskasime mööda Delhi ring- ja sirgteid ning laulsime hindikeelseid matraid indiapärase viisiga. Tema jaoks on laulmine igapäevane – hommikuti palvetab tund, laulab tund ja siis sööb hommikust ja alustab oma 12-tunnist tööpäeva. Me oleme ühevanused.
Haripunkt
Palverännakul on vaja ka füüsilist vastupidavust, kuigi meil ei olnud ühtki matka. Aga reisil iseendasse on vaja vahel samuti vastu pidada. Oma hirmude, valu ja jaksuga.
Rännaku haripunktiks kujunes üks 25tunnine meditatsioon 84astmelisel trepil, mis viis maa-aluse allikani. (Meditatsioone on igasuguseid ja ainult osa neist on vaikselt istudes, peod taeva poole ja sõrmeotsad kokku painutatud).
Igal astmel tuli lugeda 20 minutit palvet ja kasta end siis külma vette, ja niimoodi kuni lõpuni välja. See lülitas keha säästurežiimile, nii et sa ei tahtnud isegi süüa ega pissile. Jalad olid külmast sinised ja mõned joogid jäid trepil kurnatusest püstijalu magama.
Palverännak ei tohi kujuneda sportlikuks pingutuseks, millega hiljem teiste ees kelkida. Paraku just seda astmetega meditatsiooni oli nii lihtne sportimisega ja võistlemisega segi ajada – 84 astet (ehk siis võimalus jälgida, kui kaugel on see ja kui kaugel teine võrreldes minuga, mitu astet ma ise ööga läbida jaksan jne). Vahel kannustas kiirustama soov teistest ette trügida, kiiremini minna, et tekitada enese ümber vaba ruumi. Mõnd ahvatles kerge pettus – mitte kaelani vette minek, vaid ainult jalgupidi allikasse astumine. Kiirustades või selgelt palve lugemine. Ja siis märkad, kas annad alla – sest ilm on õues hea, päike soojendab. Meie siin maa-aluses tunnelis külma käes. Ja seda ei PEA tegema! Sellest ei sõltu elu. Sellest ei sõltu muud, kui enesetunne – kas ma sain hakkama või ei saanud. Ja kas ma sain hakkama hambad ristis või osates protsessi nautida. Kuidas enesesse suhtud, kui katkestad juba pärast 10ndat astet, kui on ka neid, kes tegid lõpuni? Kuidas maitseb „varastatud“ uni, kui tead, et ette on nähtud ööpäev treppidel? Milliste mõtete ja tunnetega ärkad meditatsiooni katkestanuna päevavalguse peale. Tead, et peab minema tagasi. „Peab“? Midagi ei PEA. Me ise valime, otsustame. Tahad? Ei taha, kindlasti ei taha. Külmavärinad tulevad, kanged sõrmed ja jalad meenuvad. Aga lähen tagasi. Teised tuiguvad. Jalad on läinud sinakaks, paku paksuseks. Nad on terve öö püstijalu palvet lugenud või siis külmas vees kükitanud. Vahepeal olevat vesi hakanud tunduma soe.
See on mäng. Või siis ikkagi ei ole? See vesi ei olnud ütleme nii kõige puhtam pärast seda, kui 84 korda 60 inimest end sinna sisse kastsid. Aga kohalikud inimesed rüüpasid seda ja võtsid kanistritega kojugi. Ja nad kindlasti ei saanud isegi mitte kõhulahtisust. Või kui, siis püha kõhulahtisuse.
Tõsi on, et rattamatkad ja maratonijooksud on ka vist omamoodi palverännak – kah enese teadlik kurnamine, mille tulemusel jääb lõpuks järele ainult soov, et see oleks lõppenud. Võib-olla on vahe hoiakutes, eesmärgis. Sest palverännak ei ole seotud saavutamisega. Ja erinevalt minust selle „tulemustest“, „mõjust“ ei räägitagi teistele. See on sügavalt isiklik asi. Aga ma püüangi jääda isiklikust veidi üldisemale tasandile.
