Mäletan seda päeva üsna selgelt. Kuigi see oli poolteist aastat tagasi. Oli kaunis soe hilissügisene New Yorgi päev. Tol aastal elasin oma kaasa tantsutreeningute tõttu Brooklynis. Poolakate linnajaos – Greenpointis. Järgmisel päeval pidin New Hampshiere’i sõitma, et siis sõprade väikeses majakeses kuu aega üksinda mõtlusega tegeleda.
Päeval, mis mul mõttes on, pidin aga pesumajja minema. See on kaks kvartalit meie New Yorgi kodust. Mõtlesin, et lühikese jalutuskäigu ajal teen kõne oma emale ja tuletan talle meelde, et homsest olen kuu aega „kadunud“. Ja siis kuu aega hiljem olen Austrias ja kolm kuud „kadunud“. Selles polnud iseenesest midagi väga uut. Olin ennegi Nepaalis, Indias, Austrias sarnase pikkusega eraldustes osalenud ja meelt treeninud.
Aga see kõne üllatas mind.
Rääkisin lühidalt oma plaanidest. Ja siis küsis ema natuke segadust peegeldaval häälel: „Miks sa küll seda peaksid tegema?“ Ma ei oodanud seda küsimust. Moment, kaks, kolm vaikust. Olin juba jõudnud pesumaja ukse taha ning oma mõttes olin enne seda küsimust juba kõnet lõpetamas. Veel paar momenti vaikust jälgides, kas mul tuleb mõni hea mõte. Meeles kaikus tühjus.
Ühest otsast on sellele ju väga lihtne vastata. Ma tegelen oma meele treenimisega läbi mõtluse, sest see on tõenäoliselt kõige tähendusrikkam tegevus, mida ma tean.
Samas see lihtne vastus toob pigem rohkem küsimusi. Mis mõttes kõige tähendusrikkam?
Kuidas saab üksi kuskil majakeses istumine olla kuidagi tähendusrikas?
Mis kasu minust on, kui olen eralduses?
Selleks, et vastata sellele küsimusele sisuliselt, tuleb aga vaadata suurtele küsimustele otsa. Mis meile on elus üldse tähtis?
Kui jälgin inimesi ning püüan mõista, mis neid liikuma paneb, siis ma ütleks, et see on soov olla rahulolev ja mitte olla rahulolematu.
See võtab küll tohutul hulgal erinevaid vorme. Osad inimesed isegi ei nõustuks nende sõnadega, kuid kui tähelepanelikult inimesi jälgida, siis kõik suured ja väiksed teod on motiveeritud soovist tunda ennast hästi, õnnelikult, rahulolevalt ja mitte tunda selle vastandit. Keegi meist ju ei tõuse üles ega mõtle, et olgu täna võimalikult palju ebameeldivat mu elus.
Kuidas aga selleni jõuda? Enamus meist üritab luua võimalikult head elu. Raha, sõbrad, armsatatud, huvitavad elamused, tähendusrikkad väljakutsed. Kõik suurepärased võimalused leida elus mõningast rõõmu ning elu hästi mööda saata.
Samas mainitud rõõmu allikate üle omame me väga vähest kontrolli ning nendest tulev rõõm on väga mööduv. Teame ju väga hästi, kuidas iga uus asi muutub vanaks. Iga huvitav elamus möödub. Tähendusrikaste väljakutsete osas kaob tihti entusiasm. Lisaks sellele on alati võimalus, et juhtuvad õnnetused ja muutuvad asjaolud nii, et meil ei ole võimalik enam nii aktiivselt ja huvitavalt elada.
Kas aga on võimalik tunda rahulolu, sõltumata välistest tingimustest?
Kui vaadata lähemalt meie rahulolu ja väliste tingimuste seost, siis see ei tundu olevat põhjuslik. Asjad, kogemused, inimesed, mis varem meile rõõmu tõid, võivad mõne aja pärast seda mitte pakkuda.
Samas võime vahel olla rahulolevad näiliselt viletsates oludes.
See aga tähendab, et rahulolu tundub olevat palju rohkem oma meele küsimus, kui väliste tingimuste põhjustatud.
Rahulolu, lahkus, hoolivus, teadlikkus oma meeles toimuvast, realistlik arusaam maailma muutuvusest ning kui vähe meil selle üle kontrolli on, ning mõistmine, millist rolli mängib meie meel oma kogemuste loomisel – kõik on ülimalt tähtsad üleüldise heaolu kogemiseks. Kui lähemalt vaadata siis tõenäoliselt tähtsamad kui ükski väline tingimus ise.
Kas me saame aga oma meelt arendada? Kas on võimalik treenida tähelepanuvõimet ning märgata paremini mõtteid ja tundeid, mis meid mõjutavad? Kas on võimalik näha kõike, mida kogeme selgelt, aga samas mõista, et see on ainult meie vaatenurk ning kõik on kogu aeg muutumises?
Kümme aastat tagasi ei osanud ma isegi selliseid küsimusi küsida.
Mul oli tunne, et ainult materiaalne edu ei vii mind rahuloluni aga ma ei teadnud, mis võiks olla alternatiiv või täiendus, mis viiks.
Minu üllatuseks tutvusin budismi õpetustega. Hüpoteesiga, et meil on võimalik oma meele suhtes saavutada palju suurem teadlikkus ning läbi selle oma meelt palju rohkem mõjutada tervislike harjumuste poole.
Hoolivust, tähelepanu, kannatlikkust ja kõiki muid suurepäraseid meele omadusi, mida elus kõrgelt hindame, on võimalik treenida.
Nagu keha ja musklit.
On võimalik võtta aeg ning panustada sellesse, et meel oleks palju tugevam. Läbi paindlikkuse ja treenituse. Läbi teadlikkuse ning sõbraliku distsipliini.
Nagu muskleid treenides on võimalik saavutada tulemusi, mida peetakse üliinimlikeks, on ka meelt treenides võimalik jõuda tulemusteni, mis tunduvad igapäevamõistes üliinimlikud.
Vähemalt see on hüpotees. Väga huvitav hüpotees. Hüpotees, mis tundub olevat väärt, et investeerida sellesse nädalaid, kuid, isegi aastaid, et näha, kas on võimalik jõuda rahuloluni, mis on vähem sõltuv välistest tingimustest.
Kuidas see kõik aga mõtluse ja eralduses olemisega seotud on? Kuidas ära jooksmine aitab?
Kui oleme end tahtnud mingis vallas tugevalt arendada, oleme tõenäoliselt näinud, et toetav keskkond, täielik keskendumine ja kaaslased, kes liiguvad samas suunas, aitavad saavutada kiiremaid tulemusi.
Sama on eraldusega. Selleks, et oma meelt paremini tundma õppida, tasub mõneks ajaks ennast eemaldada kõigist võimalikest välistest tähelepanu nõudvatest objektidest ja allikatest, et tõesti näha, mis meeles toimub. Ja et õppida, kuidas emotsioonide ja mõtetega, mis tunduvad nii tugevad, oma meeles tööd teha. Ilma võimaluseta ennast töösse matta või napsi võtta või sõpradega lõbutseda, sest kui vaadata lähedalt ning tunnistada ausalt, siis enda meele tegevusse matmine ei ole oma emotsioonide ja mõtetega tegelemine, vaid neist hoidumine.
Eraldus, üksi või grupis on harjutuslaager. See ei ole ainult meeldiv elamus. See ei ole koht, kuhu minnakse rahus olema. Kui tõesti oma meelt lähedalt vaadata, siis enamasti on see palju raskem kui igapäevaelu, sest me näeme palju täpsemalt, mis meeles toimub.
See on raske treeninglaager, et igapäevaelus oleks lihtsam.
Et igapäevaelus oleks enda ja teiste ellu võimalik tuua rohkem heaolu, rahulolu. Läbi hoolivuse, läbi reaalsuse mõistmise, läbi teadlikkuse mõtetest ja emotsioonidest, mis meid mõjutavad. Läbi oskuse nendega iga moment tööd teha.
Kas see ei tundu väärt aega ja pingutust?
Kui mõte eralduses mõtlust proovida hea õpetaja käe all tundub sullegi huvitav siis Mikk korraldab juulis kaks mõtluslaagrit ilusas Eesti looduses. Vaata lähemalt SIIT.
