Laupäeval, 4. novembril, kella poole kaheteistkümne paiku koguneti Tallinna Kaarli kiriku pühalike võlvide alla, kus rahuliku oreliviisi saatel algas rikkaliku elutööga kordumatu tippnäitleja Aarne Üksküla ärasaatmistseremoonia. Eesti kultuuri tabas see korvamatu kaotus 29. oktoobril, vahetult enne harrast hingedeaega.
Sombuse 4. novembri lõunasel ajal said lahkunu pereliikmed, kolleegid ja tema talendi austajad Eesti näitekunsti suurmeest parimate mõtete ja helgete meenutustega kuldsete põlevate kroonlühtrite ja altarit valgustavate küünalde valgusel teele saata. Suure, värvilise õnnistegija pildi all, valgustatud altari lähedal, võttis oma rahva vaikinud kõnetaja vastu teelesaatjate ilusaid hoolivaid sõnumeid. Vaid paari pika sammu kaugusel punktist, kus oli ise aastaid tagasi saatnud liigutava sõnaseadega igavikuteele kirjanik Jaan Krossi. Täna oli Aarne kord võtta oma inglitest kaitstud teekonnale kaasa südamest tulevad tänu- ja õnnistussõnad.
Tseremoonia ametliku osa juhatas sisse Kaarli koguduse õpetaja, kes alustas Piiblist evangeeliumi ettelugemisega ning soovis kõigile Jumala armu ja rahu. Vaimulik tõdes, et lahkunu on puudutanud lisaks kirikusse tulnutele veel tuhandeid inimesi. Ta peatus sügavamalt maailmas rändamise, elu mõtte ja selle põhiväärtuste teemadel. Jagas lohutust ja rahu mahajääjatele ning rõhutas armastuse tähtsust. Jutust kumas läbi mõte, et Aarne ei elanud oma elu iseendale, vaid igapäevaselt teistele inimestele, jagades suurimat ja sügavamat tunnet – armastust. Ta elas armastuses inimeste vastu. Kirikuõpetaja jutust selgus ka, et Aarne ristiti lapsena Kaarli kirikus ja et ta ise soovis siitsamast oma ärasaatmist. Minekut ajast igavikku, kus pole enam aega ega kannatusi, vaid kõikehaarav armastus. Õpetaja soovis, et meile jääks kõik hea, mida suure elutööga näitleja meile oma ajalikul teel kinkinud.
Pärast vaimulikku õnnistavat järelhüüet ja mõtisklusi kõlas ülemisel korrusel, oreli juures, segakoori esituses väga hingeliigutav ja loomingulist jõudu andev ülistav laul, mille vaimuvalgustavat toimet on sõnadega raske kirjeldada. See liigutas mägesid.
Kadunukese kolleegidest astus esimesena kõnepulti näitleja Lembit Peterson, kes alustas meenutusega, mida Aarne kord ühes intervjuus öelnud. Tol korral oli ta nimelt küsitlejale öelnud, et tuleb alati mõelda teise inimese peale, sest see olevat kõige tähtsam. Seejärel luges härra Peterson ette Artur Alliksaare luuletuse. Oma kõnes lisas ta mõtte, et Aarne lahkus enne hingedepäeva päikesemaile ja et ta oli suur kunstnik ning tänas kõige hea eest, mida Aarne meie ellu toonud.
Järgnenud muusikalise vahepala ajal tulvas kirikuakendest mõneks ajaks sisse jõudu kogunud päikesevalgus, mis ühes kroonlühtritega huvitava meeldiva visuaalse keskkonna kujundas.
Näitleja Rain Simmuli hüvastijätukõne kulges erilise ilmekuse ja hingestatusega, mis tungis vastupandamatult kuulajate meeltesügavustesse.
Viimaks astus uuesti kõnepulti koguduse õpetaja, tänades kohalviibijaid ja vahendades kõigile Issanda armu ja rahu.
Järgnes lähedaste jumalagajätt ning lahkunu viidi rahulikul sammul avatud kirikuuste poole, saateks Louis Armstrongi kultuslaul What a wonderful world.
Nii jõudis ta läbi niiske, sombuse Eestimaa sügise kuhugi hoomamatusse kaugusse, lõputusse valgusesse.
Kirikuustest väljudes meenus mulle 1990ndatel jooksnud teleseriaal V.E.R.I, kus arstiks kehastunud Aarne Üksküla ühes episoodis teda tänama tulnud endisele patsiendile väsinud oleku ja mõtliku pilguga mõtte edastas, et see olevat hea, kui võib elada.
Õnneks jääb Eesti rahvale teadmine ja mälestus ühest säravast, andekast elust teatri- ja filmirollides, mis elab kustumatult edasi meie kultuuriloos.
