Hullumeelne Spartan Race, mille jooksul tuleb endast anda kõik ja rohkemgi veel on tuttav vähemalt ühele eestlannale ja tema abikaasale. Hiljuti Austraalias sellisest võistlusest osa võtnuna kirjeldab ta neid seiklusi ja lisab: “Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finišeeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud.”

Spartan Race on ülemaailmne spordiüritus, mis leiab igal aastal aset enam kui 30 riigis kokku üle 200 üritusega.

On kolm distantsi: Sprint 7km, Super 14km ning Beast 21km. Need distantsid võivad aga sõltuvalt ürituse asukohast ja raja disanist siia-sinnapoole veidi erineda. Sparta Trifecta Weekendiks kutsutakse nädalavahetust, mil on võimalik kahe päeva jooksul läbi teha kõik kolm distantsi ning seega välja teenida eriline Trifecta medal.

Tegemist ei ole ainult erinvatel maastikel toimuva jooksmisega, vaid iga distants sisaldab endas ka 20 kuni 35 takistust (arv sõltub distantsi pikkusest), mille mitte sooritamisel või ebaõnnestumisel tuleb sooritada 30 “kosmonauti”. Takistustel tuleb näiteks tassida erinevaid asju (nt 30kg liivakotti, 20kg killustikuämbrit, sirgetel kätel 18kg metallkangi, 30kg metallist palli), roomata okastraadi alt, 14kg metallkang kätel, vedada rehvi ülesmäge ja siis jälle alla, tõmmata 30kg liivakotti kõrgele üles, ronida mööda köit nii vertikaalselt kui ka horisontaaliselt, kõndida mööda tasakaalupoomi, ronida üle erinevate plankude (kõrgeim 4m kõrgune) ja vahel ronida läbi erinevate asjade alt, sumbata läbi jääkülma alpijõe jmt. On ka spetsiifilisemad harjutused nagu näiteks olümpus, monkeybars, odavise, rõngad, kindlus jms.

2018. aastal toimus Austraalias ainuke Trifecta nädalavahetus Bright´i-nimelises linnakeses, 300km Melbourne’ist eemal, Victoria alpides. Oleme abikaasaga aastaid erinevatel jooksudel kaasa teinud, kuid Trifecta nädalavahetus on meie jaoks esimene ning oleme seda oodates kergelt ärevuses – jälle alpidesse?! On veel üsna selgelt meeles eelneval aastal Prantsusmaal alpides joostud Superi distants (mis seal toona osutus 18km pikkuseks)… Aga rõõmsalt sätime end lennukisse, sõidame rendiautoga lõputuna tunduva teekonna (magamata jäänud öö annab autoroolis eriliselt teravalt tunda) ning lõpuks jõuame kohale Brighti. Imearmas ja maaililine alpilinnakene, ümbritsetuna rohetavatest metsadest ja muidugi kõrgustesse pürgivatest mägedest.

Saime kätte oma jooksunumbrid ja kiibid, varustasime end veel viimase vajaliku kraamiga ning sõitsime oma öömajja, mis oli küll vaid 30km kaugusel Brightist, kuid üle mäe, selline käänuväänuline mägitee.

Majakene oli tore, piisavalt avar ja suur ning kõik, mis vaja, oli seal olemas. Ega me ümbruskonnas saanudki väga ringi vaadata, sest reedel olime päris väsinud magamata ööst, laupäeval oli esimene jooksupäev seljataga ning peale riiete ja endi pesu ning söömist, ei suutnud muud teha, kui olla horisontaalasendis. Öösel pakitsesid lihased nii hullusi, et magama sai jääda vaid valuvaigistite abil. Pühapäeval uue hooga jälle rajale ning õhtul samad tegevused, ega energiat palju järgi polnud.

Kokku osales tervel üritusel üle 6000 inimese, laupäeval 16km Super ja 8km Sprint ning pühapäeval 22km Beast ja Ultra.

Sparta Ultra on nimelt selline, et tuleb läbida 2 x Beasti distants (ehk siis 2 x 21km) + lisa 8km, reeglid on ka karmimad, näiteks ei tohi takistustel kasutada kõrvalist abi ning rangelt kontrollitakse ka iga takistuse täitmist. Lisaks on boonustakistused, mis ainult Ultra tegijatele mõeldud. Näiteks peab 30kg liivakotiga üle vertikaalseina ronima või siis selline harjutus, kus võtad liivakoti õlale, viskad endast nii kaugele kui saad, siis hüppad kotile järgi, siis teed “kosmonaudi”, võtad koti jälle õlale… ja niimoodi liigud sinka-vonka ca 100m. On ka etteantud aeg: esimene ring peab olema tehtud 7h jooksul, teine 6h jooksul. Käesoleva ürituse statistika oli selline, et Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finisheeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud. Kuna peale iga üritust tuleb endal uued eesmärgid püstitada, siis on meie uueks sihiks Ultra. Mitte ehk veel järgmisel aastal, aga eks näis, mis ülejärgmine toob…

Laupäevane Superi distants sai läbitud üsna mõnusalt heas tempos, aega selleks kulus 4 tundi. Peale seda tegime väikese puhkuse, taastasime pisut vedeliku-ja energiavarusid (müslibatoonid, mandlid, banaanid, elektrolüüdid) ning kaks tundi hiljem olime uuesti rajal, seekord siis vaid 8km. See distants tundus suhteliselt lühikene just tehtu kõrval, samuti oli ju takistusi vähem. Kuid hoolimata sellest hakkas väsimus selle etapi teises pooles juba kergelt tunda andma ning läbitud sai see distants 2 tunniga.

Pühapäeva hommik algas üsna valusate lihaste ning kerge üleüldise väsimusega, kuid sellele ei olnud aega mõelda ning kell 8.40 hommikul olime juba stardis, alustamas viimast Beasti etappi. Algus oli raske, kuid kui natukene juba soojaks joostud, tundus, et enam ei olegi nii keeruline ning on ka lootust siiski finiš ületatud saada.

Oleme abikaasaga harjunud kahekesi sellistel üritustel käima ja eks sellised ühised läbielamised panevad tegelikult suhte päris hästi proovile.

Kui isegi arvad, et tunned oma kaasat läbi ja lõhki ning oled tema kõiki külgi näinud, siis tasub vaid sellisele üritusele minna ning esile võivad kerkida nii mõnedki uued nüansid.

Iga emotsioon tuleb väga teravalt esile, rõõm sooritatud takistuse üle on topelt suur, väsimus mäkke ronides (1,9km väga järsku nõlva pidi üles mäkke, palju-palju lahtisi kive kõikjal) tundub mitmekordne ning frustratsioon valutavate varvaste pärast (kaotasin sel üritusel kokku 3 varbaküünt) on kohati ka viimset motivatsiooniraasu halvav.

Ka iseenda tooreste emotsioonidega oled seal silmitsi, oled vaid sina ja rada (kuigi tegelikult on ka ju su kaasa ja teised inimesed ümberringi) ning peituda ei ole kusagile.

Kõnnid mäkke, päike lõõskamas pähe, jalalihased kisuvad krampi ning peas liigub juba mitmendat korda küsimus MIKS?.

Esimese asjana pressib sellistel hetkedel suure jõuga pinnale Väikene Tüdruk, kes kõva häälega oma Mehele tahab kisendada (ja teinekord ka seda tõesti teeb), et too teda aitaks, kätel kannaks, üle takistuste aitaks ronida ja lihtsalt hellalt hoiaks ja pai teeks. Sest nii lihtne oleks sellesse rolli sisse minna ja vastutus toimuvalt kellegi teise õlule lükata. Siis tõstab pead aga Amatsoon, kes Väikese Tüdruku kaebekisale otsustavalt lõpu teeb – ise sa ju tulid siia! Ise tahtsid! Ise registreerisid! Ise käisid kuid trennis, higistasid ja nägid vaeva! Lisaks kulutasid ka hulga raha, et siin täna olla! Virinakraan kinni keerata ja edasi astuda. Jalga jala ette tõsta saad? Ja järgmist sammu saad ka teha? No siis ongi hästi, niimoodi liigudki edasi ja jõuad finišisse. Päris pöörane tegelikult, kuivõrd aus on rada…tema eest lihtsalt ei olegi võimalik kuhugi peituda, tuleb kõik esile kerkivad emotsioonid läbi elada, neist läbi minna ning peale iga üritust olla jälle kogemuse võrra rikkam.

Muidugi on ka ülioluline õigel ajal juua ning organismi soola-ja energiavarusid tasakaalus hoida. Väikene valearvestus ning ka suurepäraselt treenitud inimene võib mäel lihtsalt alla vanduda.

Koos abikaasaga finišeerisime 6h peale alustamist ning see hetk, et istuda surmväsinult ja mudasena kuskil maas, medal ühes ja jook teises käes, on väärt kõike seda eelnevat.

Üllataval kombel oli aga esmaspäeva hommikul peale esimest venitamist juba päris hea olla ning päeva lõpuks olid lihased jälle täiesti talutavad. Keha muidugi kenasti kaunistatud sinikate ja kriimudega, ning kümnest varbaküünest kolm tumelillad.

Valu läheb aga kiiresti meelest ning jääb vaid emotsioon ning soov seda kõike jälle uuesti kogeda. Eks ta ilmselt ikka kerge sõltuvus ole, millest saavad täielikult aru vaid need, kes ise sama alaga tegelevad. Ma tean, et kõrvaltvaatajale võib kõik see ehk kerge hullumeelsusena tunduda 😉

 Tekst: Triin-Liis Treial

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga