1991. aasta augustis olin 13, Luhamaa piiripunkti lähedal vanaema juures, kui kuulsin ja nägin tanke oma kodulinna poole sõitmas, kus olid mu vanemad… Maa müdises. Süda värises, ärevuse- ja hirmutunne sõi seestpoolt.
Lugesin hiljem raamatust “Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud”, et see tankide rivi oli lausa kolm kilomeetrit pikk. Ja et see polnudki ainus suund, kust tankid Tallinna poole liikusid.
Kaks eriti ärevat päeva hiljem müdistasid nad õnneks juba tagasi.
Vahepeal oli Eesti end vabaks kuulutanud. Ja seda olid teised riigid õnneks ja tunnustanud.
See oli ilmselt üks ajaloo suurimaid napikaid, et kõik ikkagi läks hästi.
Need olid väga kreisid ajad ja nendele järgnesid veelgi kreisimad.
Aga võib-olla just tänu sellele on mul sisimas kustumatu kogemus ja teadmine, et kõik on alati võimalik.
Kui sa ise selgelt tead, mida sa taha, ja sa jätad tähtedele joondumiseks aega, märkad võimalusi ja julged neid kasutada ning oled valmis tagajärgedeks…
Jah, igasugusteks tagajärgedeks.
Sest ega see 30-aastane tripp inimestele lihtne pole olnud ja kuigi meil on nüüd värvilist nätsu, nagu me igatsesime (=ma igatsesin), on väga paljud olnud sel teekonnal pettunud, kõrvale jäetud, ilma ja üksi jäänud, metsiku stressikoorma all olnud ots otsaga kokku tulemisest, ühiskonnamuutustest ja muustki.
Kasvuraskusi on kindlasti olnud ja neid jätkub tänaseni.
Punusime ju iseendi tarkusest ja olemasolevatest võimalustest täiesti uutel alustel toimiva ühiskonna.
Aga nagu mõnede asjadega ikka, mingi muutus pidi tulema, vanamoodi enam niikuinii ei saanud ja ju me uutmoodi ei osanud paremini.
Ja tegelikult läheb meil – vähemalt keskmistatuna – ikka ju väga hästi.
