Eneseareng on minu elustiil.
Ma kasutan selleks kursusi, teiste inimestega suhtlemist, raamatuid, videosid ja eelkõige katsetusi iseenda peal.
Aga kasutan ka kirjutamist. Ja mitte ainult sulle, vaid eelkõige iseendale.
Ja selle väärtuslikkusest täna tahangi sulle kirjutada.
Kas teadsid, et päeviku kirjutamine aitab parandada loovust, tuua selgustunde, maandada emotsioone ja teha paremaid otsuseid?
Ja veelgi enam: kui hoiad fookuse sellel, mis kõige olulisem, saad teadlikult kujundada oma isiksust, päevi ja seeläbi kogu elu.
Mul on terve kuhi vanu päevikuid, esimene neist 1988. aastast.
Praegu lugedes mõistan, et ma pole seal päris aus olnud, pigem kirjeldanud seikluste välist poolt, siis pannud kirja posu oma kulutusi ja nimekirju, libisedes targu mööda tunnetest, mis mind tegelikult valdasid.
Mitte et neid tundeid poleks olnud.
Tean, et oli: seoses ema uue abieluga, oma kutsikast unistamisega, toitudega, mida mulle pakuti, aga mis ei maitsenud…
Ometi sai sellest ajast peale päevik mu igapäevaseks kaaslaseks. Vahel rohkem, vahel vähem, mõnikord vägagi sügavuti ja mingitel aastatel eriti pinnapealselt.
Ühest väga põnevast, arendavast ja emotsionaalsest ajast – lapse esimestest eluaastatest – ei jõudnud ma ausalt öeldes midagi kirja panna.
Aga aeg enne seda ja praegunegi aeg annavad ohtralt inspiratsiooni kirjutamiseks.
Enne lapse sündi kirjutasin pigem olevikust, analüüsides oma emotsioone ja mõtteid, laadides end maha, vahel paarkümmend lehekülge järjest.
Nüüd kirjutan peamiselt tulevikust – püüdes päeviku abil sättida oma fookust ning teadlikult luua oma isiksust, päevi ja elu.
