TEKST MARIE VINTER
FOTOD ADIDAS, BOLT THREADS, MODERN MEADOW
Alternatiivsete loodust säästvamate materjalide kasutuselevõtt moetööstuses ei piirne enam vastutustundlike väikestuudiote koputusega tarbimiskultuuri südametunnistusele ega luksusbrändide nišitoodetega. Uute jätkusuutlike alternatiivide kaasamine nii suurte moemajade kui intiimsete butiikide loomingusse on saamas uueks tervitatavaks normaalsuseks.
Sellist käitumist võib ühest küljest vaadelda kui jätkuvat teadlikkuse tõusu enda ja ümbritseva suhtes – mahedate valikute tegemine toidu ja kosmeetika puhul tundub meile juba mõnda aega õige ja kasulik ning paistab, et osa tarbijatest on loogiliselt jõudnud järgmise kehalähedase kihi, rõivasteni.
Teisalt nähakse eetilises moetööstuses võimalust kriitiliselt vastanduda ja vastata kiirmoele – masstootmine ja tarbijate impulsiivsed otsused on tekitanud olukorra, kus tekstiilitööstusest on saanud tööjõudu ja loodusressursse ekspluateeriv ning õlitööstuse järel teine põhjavett kõige enam kahjustav majandusharu.
Nõudlus tekstiilide ja kiirmoe järele kasvab aga endiselt üha jaburama tempoga, ületades arvatavalt aastaks 2050 praeguse tarbimise kolmekordselt.
See tähendab aga loodusvarade võrdelist vähenemist jäätmete ja reostuse kasvuga ning teise ringi riiete annetustest põhjustatud majanduslikku segadust arenguriikides. Nendele tõsistele andmetele helgemaks vastukaaluks näib siiski kasvavat disainerite ja ostjate teadlikkus, vastutustunne ning soov olla positiivsete muutuste kandja. Seega, ressursside ümbermõtestamist defineerivad nii üha hoolsam tarbija kui ka moetööstuse enda initsiatiiv näha uutes materjalides kasulikku võimalust eristumiseks ning klientide südamete võitmiseks.
Küsitluste järgi on sotsiaalselt panustavamad ja ökoloogilisemad ettevõtted klientidele atraktiivsemad
ja ka üldiselt parema mainega, mis annab positiivset tunnustust, et jätkusuutlikkus kui eluviis on lõpuks ometi välja kasvamas lihtsameelsete puukallistajate kuvandist ja saamas moodsa inimese intellektuaalseks maailmavaateks.
Uues inimesed-planeet-kasum-süsteemis (planet-people-profit) tasakaalukalt edasi minekuks ja innovatiivsete lahenduste leidmiseks ning propageerimiseks on algatatud mitmeid projekte, mis tõotavad kiirmoetööstust tasapisi positiivselt ümber vormida. Näiteks võib tuua H&Mi käima lükatud konkursi Global Change Award, mis peale rahalise auhinna kingib võitnud ideele aastase nõustamisprogrammi, et head ideed kõige efektiivsemalt reaalsuseks saaksid muutuda. (2016. aasta võitjate seas oli ka eestlanna Ann Runneli meeskonna idee tehastes üle jäävate tekstiilijäätmete taaskasutamiseks. Palju õnne!) Jääb vaid loota, et bränd ka oma iga-nädal-uus-kollektsioon-strateegiat sama edumeelselt reformib.
Muljetavaldav on ka eelmise aasta kevadel Miroslava Duma ellukutsutud, 50miljoni dollarise investeerimisportfelliga eksklusiivne platvorm Fashion TechLab, mis pühendub jätkusuutliku ja holistilise kõrgmoe arendusele, edendamisele ja propageerimisele.
Jätkusuutlik mood on komplekssete süsteemide pundar,
mis hõlmab endas mitmekülgselt sotsiaalseid, looduslikke ja majanduslikke dimensioone ning kus ei olegi tihti ühte ja õiget vastust. Kindlasti aitaks, kui me kõik otsustaksime ühel hetkel tarbimist radikaalselt vähendada ning rohkem riideid parandada ja taaskasutada. See paraku aga ei sobi väga hästi kokku kapitalistliku ühiskonnakorralduse ega suure osa inimeste harjumustega.
Laboris kasvavad materjalid
Suured investeeringud säästlikumasse tööstusesse, mainekate esinejatega ringmoekonverentsid ja orgaaniliste materjalide messid annavad kahtlemata lootust uuele moeparadigmale, ent alternatiivseks võimaluseks on läheneda uuelt perspektiivilt, lausa molekulaarselt tasandilt, kaasates lahenduse otsimisse visionäärid tehnoloogia ja teaduse tippkeskustest.
Need inimesed tegelevad sellega, et oleks võimalik disainida algmaterjaliga, mis ei nõua tootmisprotsessideks palju energiat, ei tekita mürgiseid kõrvalprodukte ega kuhju elutsükli lõpus prügilatesse või ookeanidesse, aga samas toidaks inimeste loomuomast edevust ja majandusmudelit.
Näiteks tekstiilitehnoloogide üheks suurimaks väljakutseks on olnud siidi järele tegemine ja sellest veel parema ning – mis põhiline – soodsama kiu loomine. Looduslik siidiusside siidikiud on suurepäraste mitmekülgsete omadustega, aga samas keskkonnatingimustele kiiresti reageeriv ja õrn materjal ning tootmisprotsessi keerukuse tõttu kallis. Tööstusrevolutsioon võimaldas küll naftal baseeruva kunstsiidi tootmist juba 19. sajandi lõpus, kuid õli kui ühest küljest taastumatu ressurss ja teisalt looduses mitte täielikult lagunev aines on seadnud materjalile omad piirangud ning ihalus sama hea või veel parema ja soodsa kunstsiidi järele jätkub. Lisaks on õlil baseeruvad kiud tekitanud oma mikroplastiga uue ohu loodusele.
Novaatorlikke lahendusi leiab uute distsipliinide, nagu sünteetilise bioloogia, bioinseneriteaduse ja tehnoloogia kokkupuutepunktidest,
võimaldades siidi laboris kasvatamist väga ökonoomsetes tingimustes, kasutades keskkonnale ohutut keemiat ja meetodeid.
Laboris tehtava siidi eeskujuks on võetud aines, mida oma võrkude punumiseks toodavad ämblikud. Loomulikul kujul leiduv ämblikusiidikiud on tugevaim looduslik materjal, olles mitu korda vastupidavam nii terasest kui kevlarist, mis on seni tugevaimaks peetud inimese tehtud tekstiilkiud.
Erinevalt siidiussidest pole võimalik ämblikke
nende kiskjaliku iseloomu tõttu farmides kasvatada:
ämblikud sööksid tihedalt koos elades üksteist ära. Seetõttu on ämblikusiidi üritatud laborites arendada juba peaaegu 30 aastat, esindades ka vastuolulist ja eetikapiire kompavat eksperimenti ämblikugeenidega ristatud kitsedest, kelle lüpstavast piimast oli võimalik eraldada siidi.
Nüüdne biotehnoloogia võimaldab aga palju puhtamat protsessi: geneetiliselt muundatud pärmseente abil luuake ämblikusiidiga sarnanevaid siidivalke vee, suhkru ja pärmi abil. Seejärel kedratakse munavalget meenutav vedel valkkiududeks ja see omakorda kangaks. Tulemuseks on nii tootmisprotsessi mõttes kui ka lõpptootena keskkonnasõbralik kangas, mille lagunemise aega on võimalik kiu disainimise protsessis ette määrata, võimaldades luua riideid, mis lagunevad näiteks paari kuu või saja aasta möödudes.
Tarbijale huvitav läbimurre on toimunud aga paari viimase aasta jooksul, kus mitmed uuendusmeelsed brändid on hakanud nägema sünteetilist ämblikusiidi oma toodete tõsiseltvõetava koostisosana.
Aastal 2016 esitlesid Saksa biotehnoloogiaettevõte AMSilk koostöös Adidasega esimesi sünteetilisest ämblikusiidist 3D-prinditud tallaga jalatseid ja Jaapani ettevõte Spiber koostöös North Face’iga talvejopet.
Mõlemad tooted, illustreerides küll eduka koostöö tulemust, on aga alles prototüübid ja jäävad hetkel tarbijale kättesaamatuks.
Esimese seeriatooteni onjõudnud Californias tegutsev biotehnoloogiaettevõte Bolt Threads,
kelle biotoodetud ämblikusiidist (Microsilk™) kootud lipse oli võimalik osta piiratud koguses 314 dollari eest. Ettevõtte suuremaks läbimurdeks kui eksklusiivne ja väga kallis lipsuseeria võib pidada koostööd vastutustundliku moedisaini häälekaima eestkostja Stella McCartneyga, kelle 2018. aasta kevadkollektsiooni juurde kuulusid juba sellest uuest kiust esemed.
Kuigi tegemist on veel eksperimentaalsete tootmismahtudega ja pigem väljavalitud turule mõeldud materjaliga, on toimumas tekstiilitööstuse revolutsioon, mis kannab endas suurt väärtust nii materjali kui mõttelaadi muutusena. Intrigeeriva uudisena on teatanud Bolt Threads, et loodab ämblikusiidist kangamüümiseni jõuda aasta-kahe pärast, mis tähendab, et materjal ei ole mõeldud ainult suurte moemajade käsutusse, vaid demokratiseerub ning on varsti kättesaadav ka tavatarbijale.
Loomanaha asemel bionahk
Teiseks suureks väljakutseks moetööstusele on olnud kvaliteetse kunstnaha valmistamine. Praeguseks on selline materjal välja töötatud New Yorgis asuvas, valdavalt doktorikraadiga disaineritest, teadlastest ja inseneridest koosnevas laboris Modern Meadow. Sarnaselt ülalkirjeldatud siidivalkude taastootmisega, „pruulib“ettevõte muudetud DNAga pärmseente abil maailma esimest bionahka, millel on loomanahaga võrdväärsed või rohkemat võimaldavad omadused. Kuna selle uue materjali, Zoa™ jaoks toodab kollageeni (valk, mida esineb nahas kõige enam) pärm, on tegemist täiesti rohelisel keemial põhineva tehnoloogiaga ja seda on võimalik valmistada loomadest sõltumatult.
Ka Zoa on eelnevalt programmeeritavate omadustega, vormi valatav ja vastab konkreetse tarbija nõudmistele, soovidele ja vajadustele. Ettevõte tegeleb hetkel intensiivse arendustegevusega ning lähiajal lubanud avalikustada ka erinevate aksessuaaribrändidega sõlmitud koostööprojektide tulemused.
Kui 20. sajand keskendus õlist materjalide arendamisele, siis 21. sajand, kui oleme õppinud tundma geenide ehitust ja valkude käitumist ning arendanud vastavalt võimeka tehnoloogia, vormib uusi materjale looduses leiduvast mateeriast ja loodust ümber programmeerides. Alati jääb küsimus, kuidas ja kas sellised muundatud ainekooslused ümbritseva keskkonnaga adapteeruvad ning kui kaugele võib DNA modifikatsioonidega minna, aga nendele küsimustele saab vastata tulevikus, kui sellised materjalid meiega juba mõnda aega kooseksisteerinud on.
