TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK
Võluv näitleja ja laulja tuleb mulle vastu oma kodutänaval Kalamajas. Malbe ja kaunis. Hetk tagasi saabus ta filmiproovist avaras Nõmme villas ja juba astume kiirel sammul kollase kortermaja trepist üles – laps on magama jäänud, Saara elukaaslane nätleja Märt Pius just poodi süüa tooma läinud, meil aeg jutustada…
Vestleme nende pere ümmarguse söögilaua taga, Saara kiikab aeg-ajalt rõdule sätitud vankri poole, kas tütar juba ärkab. Filmiproovidel sünnib armeenlastega koostöös komöödia „Lõbus perekond“, millest rääkides Saara elavneb: „Hästi kiire ja värviline, kogu aeg toimub action, mida näeb Eestis harva. Pool filmi räägime inglise keeles, mu partner on armeenlane – see on väga huvitav väljakutse. Seal on ka traagikat, mina seal pulli ei viska, aga see on tore!“
Üks asi korraga
Tunnen huvi, kuidas Saara töid valib. „Nii noorena ei tahagi väga valida. Mul on isu teha kõike! Aga mõnikord ajalises mõttes ei saa kõiki töid vastu võtta ja mõnikord tunnetan, et lihtsalt pole minu projekt.“
Nii paistabki, et Saara on hästi aktiivne ja väga paljudest asjadest huvitatud. Enese säästmisega on tal enda sõnul päris keeruline. „Üks asi on see, mis välja paistab ja mis ma räägin – ja see lahe pool on ka täiesti olemas –, aga mida Märt kodus näeb, on hoopis teine. Mõnikord on mul ärevus ja tunne, et kõik kukub kokku, Märt peab mind palju toetama ja rahustama. Saan siis aru, et ise võtsin endale nii palju teha, pean nüüd rahulikult suhtuma ja püüdma mitte mõelda kõigele korraga. Märdi soovitusel keskendun sellele, et asjad ükshaaval ära teha, üks asi korraga.“
Pärast filmi ja suvelavastust ootavadki reas üks suur teleprojekt ja muusikal Tartus. „Need on neli suurt projekti, kus minu peal on väga suur vastutus ja ma juba praegu pabistan… Kuigi tegelikult on väga lahe teha!“
Jah, sest poolteiseaastasele Susannale peab ju ka aega jätkuma!
„Praegu on kõik väga hästi, ta on üliarmas ja ülitore. Eile olime võõraste lastega liivakastis. Vaatasin Susannat ja mulle tundus, et tal on ka vist vana hing nagu Märdil. Susanna vaatas kortsus kulmuga teisi, teised kärasid, liiva lendas, tema tegi vaikselt omi asju.“
Metsik tempo
Kui Saara ema vahel lapselast hoiab, küsib ta, kas Saara ja Märt õpetavad tütrele nägusid, nalju ja häälitsusi. Seda mitte, kuid Saara kahtlustab, et ehk nad on näitlejatena natuke mängulisemad, suhtlevad rohkem, teevad julgemalt lollusi.
Muidugi on emana raskeid hetki ka, kus Saara mõtleb, et ta ei jaksa.
Ta imetab veel päevasel ajal, kuid öösel saab pere nüüd mõnusamalt välja puhata. Saara teeb kõrgel noodil hooo!, et väljendada kergendust, mis aasta ja kaks kuud väldanud hõredate ööde lõppemisest vallandub. Tõtt-öelda sai Saara ka raseduse ajal öösiti sõba silmale vaid tunniks-kaheks. „Unevõlg on hull!“ naerab ta. „Ja mingil naljakal kombel oleme isegi väsinumad, kui saame mõnikord pikemalt magada.“
Saara on Tallinnast pärit, aga Viljandis õppis ta näitlejaks ja on praegu Rakvere teatrist lapsepuhkusel. Nüüd on nad Märdiga juba peaaegu kaks aastat Tallinnas elanud. „Kui ma rase olin, tõin parasjagu Rakveres lavastuse välja, tegin Tallinnas projekte, samal ajal kolisin Rakverest üürikorterisse Uues-Maailmas, pool aastat saime seal olla, siis sünnitasin ja varsti kolisimegi Kalamajja. Siin oli tühikarp: köök, vannituba, kõik oli pilla-palla.
Elasime siin siseviimistluse ajal – see oli košmaar! Alles nüüd on huuh!“
naerab Saara.
Tundub metsik tempo ja vahelduvus ja kõike palju ja korraga. Ka tänane päev on Saaral tihe. Ometi saab ta ärganud Susanna vankrist sülle võtta, kuni lapsuke unesoojana (ja vist unelokkidega) mahlast nõretavat nektariini nosib.
Suvel mängis Saara Narvas Jaak Joala elust rääkivas lavastuses. „Kuulsuste elu tundub Jaagu näitel väga karm! Ei mingit pereelu, isiklikku elu, oled kolm päeva aastas kodus – mis elu see on!? See on päris hirmus, see jätab oma jälje. Paraku.“
Saara ise ei taha ka kogu aeg sõita ja rooli taga olla, seda enam, et selliseid aegu on ta elus ka juba mitu aastat olnud. Ta teab, et see on millegi arvelt.
„Nüüd käis jälle pauk ära – sarnane tempo nagu enne rasedust. Siiani oli ikka lapsepuhkus. … Kuigi puhkus on selle kohta vist liiga palju öeldud: teed süüa, söödad, sööd, koristad, pesed, lähed õue, siis magama, jälle teed süüa, söödad, sööd… sama rutiin. Ainult koristamine! Lapsevanemaks olemine tähendab koristamist,“ muigab ta vallatult. Mulle meeldib, kuidas Saara emotsionaalsete aktsentidega räägib või vahepeal jutu sisse laulab.
Mida on emaks olemine veel õpetanud koristamise kõrval, milliseid külgi välja toonud? „Ma ei oska hästi süüa teha – see on probleem. Ma lähen endast välja, ma ei oska, ma ei suuda, ma ei tea, kust see tuleb, et ma kogu aeg kardan. Märt ütleb, et mis sa ajad, normaalsed toidud on. Aga mul on vist madal enesehinnang toiduvalmistamise osas.“
Susanna on Saarale õpetanud ka kannatlikkust. „Iseenda paned kõrvale ja tegeled lapsega… Ja seda, et kõike ei saa planeerida, sest kõik muutub kogu aeg.“
Rahupaik kodus
Saara ja Märdi kodu on skandinaavialik, neil on sarnane maitse ja nii sündis kodu atmosfäär kergusega. „Mulle meeldib ilu ja sigrumigru nipsasjakesed – hobuseaastal sündinud Neitsi,“ selgitab Saara. Kuigi palju nipsasju ma ei näe. Ilu näen. Kahte söögilauda elutoas ja kahte võrkkiike rõdul.
Kortereid käidi vaatamas igasuguseid, aga selle õigeni viis tee juhuslikult, täpsemalt tänu Märdi vennale Priidule ja tema kaasale Maikenile. „Vaatasime, et täitsa tore, bronnime ära ja mõtleme kodus.“ Siis ilmnes riburadapidi tuttavaid, kes samasse kvartalisse korterid ostsid, ja asi oligi otsustatud.
Enesehinnangu õppetund
Mul on valus kuulda, et nii imearmas ja kaunis, nagu Saara on, on ta saanud alandavaid kommentaare oma kehakaalu kohta teatrikooli ajal. Lausa kogu kursuse ees, ise laval etüüdi tehes, mis on ju juba iseenesest loov ja haavatav seisund.
„Pärast seda käisin ainult mustas riides, sest see teeb saledamaks, sõin õpetajate ees ainult porgandit ja kapsast – läksin täiesti endast välja, enesekindlus oli täiesti null. See oli hästi raske aeg.“
Saara mäletab ka, et talle meeldis grungelikult riietuda:
roosa ja kontsad ja seelikud ja sukad.
„Ja kursa poisid ütlesid, et kui sa roosas ringi käid, ei ole sa eriti tõsiseltvõetav ja lõpeta see ära. Siis ma viskasin kõik roosad asjad riidekapist välja – mis näitab seda, kui mõjutatav ma olin noorena! Kui ebakindel! … Aga nii noorena ollaksegi.“
Saara arvab, et ebakindlus võis mingis osas tulla ka sellest, et tal oli põhikoolis koolivorm.
„Teismelisena polnud küsimust, mis stiil mul on või kes ma olen
ja ma otsisin seda hiljem.“
Tundlik on ta ometi. Näiteks ütleb ta, et kardab laval laulmist hästi positiivses mõttes. „Vahel jääb mul närvipingest kurk haigeks, aga laulan ära, tulen lavalt maha ja järgmisel hommikul imestan, et olen täiesti terve. Tihti on nii, et lava ravib – ja seda räägivad paljud.“
Hool teiste pärast
Saaral on alati kotis näkse, šokolaadi, küpsiseid, näkileibu, puuvilju või muud suupärast. Vahel pakub ta neid proovis ka teistele näitlejatele, kellele teeb moonakoti mitmekesisus naljagi. Saara on taimetoitlane. „Olin mõned aastad ka vegan enne rasedust kooli lõpetamise ajal. Ma tean, et veganlus on popp teema…“ jääb ta vaoshoituks, sest tema jaoks oli veganlus moeröögatuse asemel hoopis väga isiklik, loomade ja maailma heaolu ja oma tervisega seotud otsus. Rasedana aga otsustas ta taimetoitluse kasuks. „Ma ei ole nii hea kokkaja, jälgija, kas ma saan kõik toitained kätte.“
Saara valutab südant ka keskkonna ja hoolimatute inimeste pärast. „Jõuan sellele mõelda, aga tegutseda ei jõua. Tunnen muret, aga mis ma inimesena saan ära teha, kui terve ookean on plasti täis… Ma küll proovin valida poes, et ei osta eriti plastis asju, aga ikka ostan vahel, käed vajuvad täiesti rüppe… Ma sorteerin prügi, aga kuhu see tegelikult jõuab ja mida sellega tehakse? Ikka pritsitakse igasuguseid asju ja ikka visatakse prügi ei tea kuhu, sõidetakse purjuspäi – liiga paljud käituvad vastutustundetult ja ma vihastan nende peale, aga mida ma ise ära teha saan? Ma mõtlen, et see on keeruline.
Kuidas saaks nii, et me kõik oleksime mõistlikud ja head?
Miks tehakse nii palju halba?“ küsib ta kogu hingest.
Tundub, et Saara tahaks olla ingel (ja ta juba mõjubki nii!)
ja kõik halvad asjad maailmast ära kaotada. Teda huvitavad ka otsused, niiditõmbajad ja korporatsioonide rahad, mõjutatud uudised fassaadide taga. „Jälgin ja loen vandenõuteooriate kohta, mind väga huvitab, mis maailmas sirmi taga tegelikult toimub.“
See teeb Saara päris skeptiliseks nii uudiste, reklaami kui ka muude mõjutusvahendite suhtes. „Kõik, mida reklaamitakse telekas – hoia kauge kaarega eemale,“ ütleb ta tõsise näoga. Ta ise üritab jälgida, et ostetav oleks öko ja õiglane kaubandus. Eks see ei anna garantiid ja on ka päris kulukas, aga põhimõtte poolest ikkagi parem. „Aina rohkem toetan ka Eesti disaini, pooldan seda, et mida rohkem siitsamast ümbrusest, seda parem.“
Tervist toetavate valikute juures otsib Saara alternatiivseid võimalusi, mis oleksid puhtad ja ausad. „Kui ma Rakveres elasin, oli mul mingi tervisehäda ja ma käisin arstide vahet. Mulle pandi ravimid peale ja need tegid mulle kohutavalt halba. Lugesin meeletul hulgal ja sain teada, et seda ravimit tarvitab Ameerikas iga kolmas inimene. See pani mind kahtlema, kas inimene on tõesti loodud nii, et tal peaks hakkama magu lekkima. See ei saa nii olla, et pead sellist ravimit eluaeg võtma! Mulle tundus, et mina rohkem ei taha. Ja ma saingi oma tervise muudmoodi korda. Lisaks sain aru, et pean vältima stressi, puhkama, sööma häid asju, naerma, lõbutsema.
Minu jaoks peab töö ja puhkus hästi tasakaalus olema.
Ja siis on kõik väga hästi.“
Ja millest Saara unistab? „Ma ei kujuta ette, kuidas saaks veel paremaks minna, tahan, et kõik niisamamoodi edasi läheks!“
