TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Eevat ei pea vist kellelegi tutvustama. Tänaval jalutamiseks on tal kollane müts, mille ta mõnikord pähe tõmbab, kui soovib tundmatuks jääda. Ta teeb palju ja jõuab palju ega löö suurte unistuste ja väljakutsete ees risti ette.

„Minus on mõnus rahulolu… sageli on küll tempo liiga hull, aga üldiselt ärkan mõnusa rahulolutundega ja proovin minna magama hea tundega, et olen päeva jooksul piisavalt teinud. Eneseteostus ja areng on minu jaoks olulised,“ jutustab Eeva, vallatu viiulikriuks hääles.

Teadlikult võtab ta suuremaid väljakutseid, kui endale esiotsa usaldaks. Kuidas saanuks ta muidu alustada kolm aastat tagasi, 25-aastaselt Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ise loodud pärimusmuusikaosakonna juhatajana!

Muidugi oli tal ka mitmeid abilisi, kes aitasid teed sillutada – teisiti ei saakski. Praeguseks on osakonnas 13 õpilast, kes lisaks grupi- ja ansamblitundidele saavad ka individuaaltunde, ja igal nädalal on Eeval kaks koolipäeva. Muidugi läheb ettevalmistuseks teist samapalju ja unistuseks on veel kordades suurem osakond.

„Pidevalt ennast mugavustsoonist välja suruda –
see pole unistus, pigem lubadus endale.

Vahel tekib ikka raskeid hetki, kuna leian ennast uutest situatsioonidest, kuid proovin oma hirmudele vastu seista ja neid ületada…“ nendib naine.

Oma hetk laulupeol

Julgustükkide juurde kuulub ka suvine laulupidu. Mul olid küll pisarad silmis, kui loo „Maailm heliseb“ järel soovis rahvas seda korrata. „See oli mega!“ süttib Eeva. See oli esimene kord, kui tema lugu oli laulupeo kavas, aga see polnud veel kõik – Eeva osales ka rahvamuusikapeol ja Villuga tantsupeol muusikutena, saates kõiki lugusid. „See oli metsik tamp, proovid võtsid tohutu aja,“ on Eeva siiani ähmi täis.

Laulupeol oma laulu ajal pani Eeva endast viimase energia välja.

„Olin nädal aega selles tramburais olnud – iga päev tõesti hommikust õhtuni ja täie tähelepanuga, pidevas pingeseisundis. Eriti tantsupeol: kui midagi valesti mängid-laulad, jäävad  8000 tantsijat seisma ja tants katkestatakse. Mul juhtus nii proovis ja päris paha tunne oli! Õnneks laabusid etendused ladusalt. Laulupeo poodiumil tekkis korraks isegi hoomamatu ja natuke õõnes tunne, aga samas tundsin, et me naudime seda pidu siin kõik koos ja kui lugu käima läks, hakkas kohe hea. Kuigi rahvast oli pea sada tuhat, tundsin ma soojust ja toetust. Et midagi ei saa valesti minna,“ särab ta.

Tööle eelneb töö

Jah, igal asjal on oma ettevalmistusaeg ja see paneb paika ka Eeva päeva-, nädala- ja hooajaplaanid. „Kui vaadata enda ajakava, siis kohustuslikke asju on üksjagu palju ja nendeks on vaja ka ette valmistada. Kasutan ära seda, kui saan auto tagaistmel oma tundideks valmistuda või eile näiteks kirjutasin seal uut lugu, Villu sõitis. Vahepeal läheb küll liiga paljuks,“ möönab ta.

„Kui mõnikord tekib paanika, et kas ma ikka jõuan kõik ette valmistatud, kaob see mõnu ära ja tekib kohustuse tunne. Üritan seda igati vältida, planeerida nii töid kui ka jalutuskäike ja puhkusehetki. Eile olime maal ja tegime sauna ja see oli nii rahustav. Päev otsa õues, jalutasime, rääkisime juttu, tegime head sööki ja sauna – see kohe laeb täis,“jagab ta.

Eeva ja Villu on olnud abielus kuus aastat ja tuttavaks said juba 16-aastastena Eesti Etno laagris. Sellesse aega on mahtunud ühiselt Viljandis ja Göteborgis õppimine ning Curly Stringsi loomine kuus aastat tagasi.

„Tudengina aasta Rootsis oli lisaks ülimegašefile maailmamuusika-osakonnale koos kõikide õpetajate ja teiste õpilastega ka hea praktiline õppetund, sest me ei saanud endale rahaliselt eriti midagi lubada,“ meenutab Eeva aega, mil päeva kulutused piirdusid toiduga ja sedagi väga piiratud summas.

Uurin siinkohal ka abielu saladusi… „Ma arvan, et mõistmine, andestamine ja kompromisside tegemine on märksõnad. Ja lasta teisel olla.

Tunnen, et olen oma töistes tegemistes
alati saanud teha täpselt seda, mida tahan,

ja Villu on saanud teha, mida tema tahab, kumbki ei lämmata ega suru teist alla – see on minu meelest üks pikaajalise suhte oluline osa.“ Curlys mängitakse koos, vahel loovad nad koos muusikat, aga kummalgi on ka oma hobid. „Ega seda aega ei jäägi nii palju üle…“ naerab Eeva. Üks suur koostegemine siiski ilmneb veel –maakodu Võrumaal.

Maakodu ühe päevaga

Eevale on alati meeldinud maal olla, seal ringi tuterdada, istutada ja kasvatada ja tal on alati maakodu unistus olnud – muru niita, lihtsaid asju teha. Teda kannavad soojad mälestused enda lapsepõlvest õega Penujas vanavanemate talus, mille juurde kuulus ilmatult vabadust ja võimalusi mängida.

See oli poolteist aastat tagasi, kui Villu keskendus magistritööle ning Eeval kruttis sisemuses ülepinge. „Mul oli juba ammu mõttes, et tahaksin mingit hobi, mis pole seotud muusikaga. Maakodu on täpselt selline hobi, mis on loominguline ja pole otseselt muusikaga seotud! Võtsin nalja pärast lahti kinnisvaraportaali ja esimene koht, mis ma avasin, oli see vana talukoht: pisike majake, hallatav, juba seest tühjaks veetud, kaks väikest kõrvalhoonet, oja, metsaserv, hästi ilus…“ meenutab ta.

Nii ta hõikaski Villule teise tuppa, et mis too arvaks, kui ostaks maamaja, millepeale Villu jaa-jaa poetas ning edasi klõbistas. Eeva istus autosse ja põrutas Võrumaale. „Oli maikuu, soe ja mõnus, kõik see kuppelmaastik ja kruusatee, juba teepeal tajusin tõmmet. Kohale jõudes teadsin, et see ongi see koht,“ särab ta.

Nii saigi Villu juba telefonikõne, uurimaks, mis ta arvab, kui lähekski majaostmiseks. Eeva näitas talle telefonis ringvaadet ja tuli tunnistada, et on tõesti väga tore koht. Mida aga polnud, oli aeg vaatama tulemiseks. Nii tuli Eeva veel Villu vanematega kohapeale ja asi sai otsustatud juba samal päeval.

Majake valmistab paarile palju rõõmu
ja sobib igal ajal puhkuseks, mitte ainult suvel.

Inspiratsiooni kergus

Segamatut aega Eeval väga polegi. Kuidas tal looming tuleb ja kuhu ajaliselt mahub? „Kui ma viin ennast õigele lainele, siis see tuleb ruttu, mul pole vaja oodata inspiratsioonivälgatust. Näiteks septembrikuus oli vaja teha sobiv lugu ajaks, mil teeme jõulutuuri Estonian Voices’iga. Nii soe ilm oli, päike paistis… Kõigepealt läksin jooksma, siis kuulasin Erki Pärnojat ja edasi veidi jõululaule, et ennast õigele lainele viia. Avastasin, et nii paljud lood räägivad armastusest, seega proovin mõne teise nurga alt läheneda. Kadri Voorand pakkus refrääni, mis algab sõnadega „Mul on hea, nii hea, et lausa piinlik“ ja minu kirjutada oli salmi meloodia ja veidi sõnu.

Mõtlesin, et vähemalt selles laulus ei pea õnnetunne sõltuma asjadest, kingitustest, ilmast või kellestki enda kõrval,
heatunne ei pea millestki välisest sõltuma.“

Lõpuks sündiski laul „Mul on hea“, millele aitas kaasa veel ka Jaan Pehk.

Curly Stringsil tuli hiljuti välja uus plaat „Hoolima“, mis on salvestatud Hispaanias. „Suvi oli üks keerulisemaid, mis mul üldse olnud on. Nii tihe, et ei jõudnud üldse puhata. Juunis salvestasime Hispaanias, mis oli omajagu endast kõik andmine ja intensiivne aeg hommikust õhtuni nädal aega jutti. Sellele järgnes laulu- ja tantsupidu, miksimise ja salvestamise protsess ja siis läksime kohe Kanada tuurile, USAsse ja seejärel tuli kohe Eesti tuur. Hästi-hästi tihe!“ meenutab ta.

Jaapanis käidi eelmisel aastal ja minnakse ka nüüd, detsembri alguses esitlema Curly Stringsi uut plaati. „Eestlastena oleme väljamaal ja just kaugemates paikades eksootilised, eriti Jaapanis. Eelmine kord olid meil umbes 200sed saalid kõik välja müüdud. Muidugi oli ka ettevalmistus väga hea: publikul olid jaapanikeelsed brošüürid, mis rääkisid meie loomingust, ja kõik juba teadsid meie lugusid, tõlked olid ees ja me rääkisime ka natuke jaapani keeles,“ muigab Eeva.

Hispaanias salvestati uus plaat kogemuse saamise mõttes. „Me kõik teame, et kui oleme Eestis, siis tegeleme lisaks salvestamisele ka palju muuga, aga väljamaal on fookus parem,“ selgitab Eeva ja lisab, et Hispaanial oli ka eellugu. Eeval õnnestus mõne aasta tagusel Viljandi folgil anda ühine kontsert koos oma iidoli Casey Driesseniga… „Super viiuldaja ja geniaalne muusik!“ kiidab Eeva. Casey oli nõus produtseerima Curlyde uue plaadi ehk olema salvestusprotsessi juures, andma nõu ja aitama teha häid valikuid. „Casey ise elabki Hispaanias ja tutvustas meid imemees Dani Castelarile, kes muu hulgas on töötanud maailmakuulsate muusikutega, nagu Michael Jackson, REM, Paolo Nutini ja paljud teised. Ta polnud Eestist varem kuulnud, aga talle meeldis meie muusika ja ta oligi nõus! Kogu salvestusprotsess oli maailmaklassi kogemus! Oleme tulemuse üle väga uhked,“ muheleb Eeva.

Bändis saab õppida

Bänditegemises on Eeva sõnul pidevalt õppetunde: kas, kuidas ja kui palju enda ideid ellu viia. „Mõne oma toodud loo esimeses proovis tunnen tihti kaitsvat positsiooni, eriti kui keegi tahab seda muuta – see on vahel raske hetk. Olen õppinud üha enam sellest tundest lahti laskma ja tavaliselt katsetame ikka kõigi pakutud ideed läbi,“ naerab ta. „Mõne looga läheb vahel rohkem aega või vaidlemist või katsetamist, aga lõpuks jõuame ikka parima variandini.“

Curlyde tegemine pole ainult lust ja lillepidu. Asju, mis ei paista kontserdil lavalt välja, on palju: koduleht, uudised, lepingud, meened, pildistamised, videod, intervjuud, esinemiste bronnimine, kirjavahetus, reisid ja logistika, sotsiaalmeedia. Kõige selle taustal on pidev uus looming, aastaplaanid, kus, kellega, mis väljaanda. Kõik peab toimima väga hästi, lisaks muusikale endale.

Rahu, rahu

Oled öelnud, et teed igapäevaselt reikimeditatsiooni. „Panen endale käed peale, energia voolama ja keskendun – leian rahu ja fokuseerin oma mõtteid. Olen üpris tormakas ja teen mitut asja korraga ja kui päeva jooksul lähen stressi, aitab see mul rahuneda. Rahu, rahu, rahu… pean endale vahel meelde tuletama, et ka raskel hetkel rahulikuks jääda. Ja raskus tuleb sellest, kui liiga palju korraga teha, mis ongi ju tänapäeva haigus – kõigil on liiga palju teha ja pole aega. Samas ongi ju jälle tore endale meeldivaid asju palju teha,“ süttib ta.

„Ma naudin õpetamist, esinemisi, loomingut…

Aga ühel hetkel tuleb tunnistada,
et ma pole superinimene, ma ei jõua kõike, mida tahaks,“

tunnistab Eeva ja lisab, et on pidanud mitmeid väga häid asju ära ütlema, mida on ammu tahtnud teha, aga nendeks lihtsalt pole praegu aeg(a). „Curly Stringsiga on vahva, et oleme oma rada ajanud ja teinud seda rõõmuga. Meil pole maailmavallutuse eesmärke, aga teatud riikides toimetame hoogsalt ja meie vastu tuntakse huvi, mis on nii tore!“ rõõmustab ta.

„Visualiseerin, et oleme aastate pärast bändiga tuuril koos peredega… On selline harmooniline tore elu, kus teeme muusikat Eestis, Kanadas, USA-s, Jaapanis ja Saksamaal. Liigume edasi samm-sammult ja vaatame, mis tulevik toob,“ mõtiskleb ta.

Eevale meeldib väga jalutada. „Elustiili teemadel olen saanud häid impulsse Sandra Vabarnalt, sealt tuli mul ka mõte teha iga päev 10 000 sammu. Täna on juba tehtud 6000, õhtul veel stuudiosse ja tagasi. See ei ole raske, see on mõnus!“ rõkkab ta oma heledat naeru.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga