Mul on väga vedanud, et sain oma esimese unistuste töö juba 24aastasena, tegemata selleks peaaegu mitte midagi. See töö oli seotud ühe suure ettevõtte tuleviku visioneerimisega. Mõne aasta pärast kerkis aga minu seest küsimus: „Kuidas edasi? Mis on minu eesmärk, kui mul ongi kõik, millest ma oskan unistada?“ Vastuse otsimine võttis mõned aastad, kuni minu jaoks oli loomulik valida vabakutselise tee. Täna on mul õnn kogeda sellist töist eneseteostust, millest Jocke Sensa veergudel ikka ja jälle kirjutab, loovimpulss on mulle tuttav ja tema järgimine loomulik. Vabakutselise tööl on aga ka omad miinused – millal lõpeb tööaeg ja millal algab vaba aeg? Mis on üldse vaba aeg, kui kohtud niikuinii samade inimestega, mõlgutad samu mõtteid ja loed-kirjutad tekste, mis sisemiselt korda lähevad?
Joogas öeldakse, et naistel on siin elus oma ülesande täitmiseks neli võimalust, kus meestel on ainult üks. Ja ma pole kindlasti ainus naine, kes on püüdnud valida mitut teed korraga. Esimene valik, mis on ka meeste tee, on olla üks oma universaalse teadvusega – seda ma pean tööalaseks eneseteostuseks ehk et töö ja elu on üks, ja sa teedki tööna seda, mida niikuinii teeksid. Teine tee on sünnitada pühak või kangelane, kolmas teenida oma abikaasat ning neljas pühenduda spirituaalsele õpetajale. See püüdmatu püüdmine – mitme alternatiivse tee korraga valimine – on mulle õpetanud delegeerimist. Varasemalt ma pole julgenud, usaldanud, raatsinud, osanud seda teha. Nüüd see lihtsalt tuleb, sest muud võimalust ei ole.
