Loovus on midagi meile ürgomast, juba sünniga kaasa antut. Vaatan oma aastavanust last, kes avastab porilompides vee pritsimist või leiab kümme viisi, mida supiga peale hakata… Tema ei tea, et „nii ei tehta” või et „seda peab tegema just nii”. Ta katsetab ja proovib, mida üldse asjadega teha saab. See ongi loovus. Loovus ongi minu arvates see, kui lahendame midagi tavapärasest teisiti ning selline oskus võiks kuuluda ka meie, täiskasvanute, igapäevaellu.
Loov saab aga olla vaid stressivabas seisundis – kui pole ootusi oma loovuse „tulemusele”. Vähesed suudavad olla loovad pingesituatsioonis nagu näiteks väga lühikeste tähtaegadega töös, tööintervjuul või tülitsedes. Stressiseisundis lihtsalt ei saa mõtted vabalt rännata, sest verevarustus ei toida selleks vajalikke aju osi. Uuringud on näidanud, et mõttelennu saab hästi tööle, kui oled mingi ülesande kallal mõtisklenud ning teed seejärel mõnd lihtsat tegevust või täidad kerget ülesannet – lubades samal ajal mõtted rändama. Siis hakkab loovus tööle ning pakub uudseid lahendusi varem pooleli jäänud ülesandele.
Uue idee toormaterjali – inspiratsiooni – on kõikjal meie ümber. Et olla loov, peaksime kogu aeg olema elu ja teiste inimeste suhtes n-ö tundlad püsti; meil oleks valmidus jälgida ja imestada, üllatuda ja õppida. Loovad oleme oma loomult kõik – kui vaid jaguks julgust proovida.
