Viimasel ajal eelistan kodus muusika kuulamise asemel vaikust. Ka jalutuskäikudel käin pigem klappideta. Ehk on asi selles, et nii kodus kui jalutuskäikudel olen nüüd enamasti lastega ning siis on vaja hoopis kõike ümbritsevat kuulata ja tähele panna. Siin muusikalistis on minu jaoks nostalgilised palad, mida olen oma elus palju kuulanud ja mida jalutuskäikudele ikka kaasa võtnud. Ja et kevad on tärkamiste ja armumiste aeg, sai see ka üsna romantiline.
Foto: Maris Ojasuu
Kuula Spotifyst siit:
Hingele Pai esimeses numbris kirjutame pikalt inspireerivast naisest Elsa Saksast, kes tegi eneseavastus- ja ümbermaailmareisi, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust. Tema varasem elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Elsa rääkis meile, kuidas ta seda tegi, kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek ning arutleme, kas inimesi kannustab armastus või hirm…
Kuidas see lugu sündis? Elsa kohta sain ma esimese vihje möödunud suvel oma endiselt töökaaslaselt Helenilt ja kui Elsaga ühendust võtsin, selgus, et Elsa teadis mind minu esimesest olulisemast töökohast, Eesti Postist, kus olime koos töötanud ja kus ta oli isegi mu esimese raamatu esitlusel käinud! See minevikuside 10 aasta tagusest ajast liitis meid hetkega ja muidugi oligi Elsaga hoobilt hästi tore ja sundimatu koos olla. Kutsusin ta endale külla, kui ta oli just nädalake Eestis olnud. Tema rõkkavat naeru oli meie valge ja vaikne kodu kohe täis ja kohtusime intervjuu jaoks lausa kaks korda. Ühel hetkel oli mul materjali tema kohta ühes failis raamatujagu – ehk 15 korda rohkem kui artikli pikkus oleks pidanud olema! See lühendamine ja olulisema väljanoppimine oli juba omaette töö, aga valmis ta sai! 🙂 Loodame, et Elsa lugu inspireerib teidki!
Foto: Slater Silk
TEKST RIVO SARAPIK
ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS
Pealkirjas ei ole viga. Just täpselt nii palju tunde olen leidnud juurde igasse nädalasse. See aeg on piltlikult öeldes maas vedelnud, mul oli vaid üleskorjamise vaev. Ja mis peamine, need lisatunnid on kättesaadavad igaühele.
Neid nii-öelda lisatunde pani otsima pidev tunne, et aega pole. Ei olnud aega suhelda sõpradega, trenni minna või ka lihtsalt vedelda ja puhata. Mu töö meediaettevõttes on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse ja nädalavahetusse, samas tahaks peale elukutse ja ultraspordisündmusteks treenimise ka sotsiaalselt aega veeta nii elukaas lase kui semudega ning lugeda ja muidu meelt lahutada. Kõike seda jõuab, olen avastanud.
Mõistagi on järgnev ideaal, mida minulgi ei õnnestu igal nädalal saavutada. Samas aitab see mõtteharjutus – aga kuhu mu aeg siis kaob – meelde tuletada, et iga tund tervest ööpäevast on minu enda kontrollida. Piltlikult öeldes on minu otsustada, kas selle aja jooksul ulatatakse mulle gurmeekaupa või maitsetut ja tervist laastavat kiirtoitu, mis ununeb kiiresti.
Tean, et paljudele on selline näpuga järje ajamine äärmus. Aja juurde leidmine ei olegi tegelikult eesmärk. Vaja on leida ja võtta aega selleks, mis on tõeliselt tähtis. Minu elus. Need on tegevused, suhted ja kogemused, millele saab hiljem tagasi vaadata ning rõõmustada, et plaanid said tehtud, elu oli sisukas ja tähenduslik. Et polegi millegi pärast kahetseda.
Nii tasubki enne järgmiste punktide kallale asumist alustada iseenda esikohale seadmisest. Nagu lennukiski – enne teistele hapnikumaski pähe venitamist tuleb see endale valmis panna. See ei ole egoistlik suhtumine „mina ja maailm“, vaid terve maailmavaade „minu maailm“. Kes siis veel peaks või saaks minu elule sisu andmisega tegelda.
Enne kui millegagi algust teha, tuleks meel maha rahustada, sest ühest küljest aitab see teha neutraalsemaid otsuseid, mis pole mõjutatud hetkeemotsioonist, ning teisest küljest vaadata oma tegevusi, päeva, suhteid ja kogemusi distantsilt. Ehk annab enne reageerimist niiöelda hingamisruumi. Vastasel juhul reageerin näiteks mina emotsiooni pealt või ka harjumusest.
Minu päev algab ja lõpeb sisemise vaikuse tekitamisega. Polegi tähtis, kas see on 10 minutit hingamisharjutusi või pool tundi lihtsalt hingamise jälgimist või tund aega binauraalsete rütmide kuulamist. Vaikuses olemine on tähtis, sest selle tagajärjed ulatuvad kaugele – alates sügavamast unest, stabiilsemast emotsionaalsest olekust, tujude kõikumise kadumisest, stressi vähenemisest kuni suurema rahulolu ja rõõmuni välja. Kahjulike kõrvalmõjudeta.
Stabiilselt otsustades ja tegutsedes säästan aega ka tulevikust, sest hindan juba ette, kas tasub või mitte ning tegutsema hakates teen seda täie tähelepanu ja korralikkusega. Mitte vastu tahtmist pooles vinnas, aega raisates.
Distsipliin ja sellest kinni pidamine on midagi, mis tundub loovust ja loomingut piiravat, üks viise inimese piinamiseks. Minu kogemusel on see eksiarvamus. Hoopis süsteemsus võimaldab nendele ja ka ülejäänud muule soovitule ruumi teha. Seda nii loovuses, millegi õppimisel, treeningul kui ka näiteks investeerimisel ehk jõukuse kasvatamisel.
Rutiin võtab ära mikrootsuste tegemise vajaduse ja iga selline, ka kõige tähtsusetum otsus (näiteks, mida selga panna), kurnab tahtejõudu, mida aga oleks vaja just tähtsa tele otsusteletegevustele kulutada. Peale tahtejõu annab kord ühtlasi võimaluse mõtte tuid tõmblusi ja närvilisust maha võtta.
Nii ongi mu päevad üsna ühesuguse ilme ga. Äratus kell 5, magama 22 või 23. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära.
Mikrootsused olen püüdnud standardiseerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis saada. Miks see on oluline, sellest juba järgmistes punktides.
Kuu aega Facebookipaastul olles avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaalmeedias kolamisele. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, osaletud või alustatud lõimedes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et sotsiaalmeediat pole üldse vaja, vaid pean seda oskama kasutada, et see mind ja mu ajakasutust ei kontrolliks.
Facebookist eemal olles märkasin, kuidas sotsiaalmeedias nähtu ja loetu justkui andis mulle ette teemad, millele mõtlesin.
Minu jaoks on see avastus võidetud ajast isegi olulisem. See võib kõlada tähtsusetuna, kuid sotsiaalmeedia mõjutab seda, mis ideed mul tekivad, kuidas arvamused kujunevad ning milline on üldine foon.
17 aastat tagasi Tallinna kolides ma uude koju telerit ei ostnud ega ole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas neli tundi helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ja vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal diivanil ootama, vaid saab järele vaadata endale sobival ajal, näiteks pärast trenni venitades. Või siis tarbida huvitavat Netflixis, Youtube’is ning kuulata podcast’e jne.
Aegajalt reisil telerit sisse lülitades meenutab programm veel sedagi, et suur osa ajast kulub reklaamidele – mulle püütakse pähe määrida asju, mis mind ei huvita või mulle korda ei lähe.
Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste muutmisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin varem normaalseks, et pärast einet olen 1,5–2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Vanaisagi ütles, et leib tuleb ikka luusse lasta. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu tõhusalt mõttetööd tegema või sportima. See tundus loomulik ning elu osa. Olin sellega arvestanud.
Siis aga loobusin lihast-kalast ja piimatoodetest ning see surnud aeg on minu elust kadunud. Tajusin alles siis, et selline tardumus on ebanormaalne, kui seda enam ei olnud.
Praegu koosneb mu menüü võimalikult värskest ja vähe töödeldud taimetoidust ning tänu sellele saan trenni minna praktiliselt kohe pärast einet. Kuigi enamasti hoian tunnikese vahet. Kuid ooteaegki selle pärast, et täiskõhutunnet veidi leevendada, mitte et peale vajuks mingi seedimisuni. Ühtlasi taastun nüüd trennist kiiremini, enesetunne on kerge ning tervis järjest parem.
Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist midagi teha, ei osanud ma hinnata enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, misjärel vajus peale see vana tardumus.
Mul on kodust tööle ligi neli kilomeetrit. Olen juba mitu aastat hommikuse trammiga tööle kolistamise asendanud trenniga. Hommikul sörgin väikese ringiga kohale ning õhtul natuke pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised mäkkejooksuna näiteks vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi päevas paarkolm tundi jooksutrenni koos. Olen sedasi argipäevadel 30–35 km lipanud, mis on maratoniultravõistlusteks ettevalmistusel väga vajalikud kilomeetrid.
Või siis stardin rattaga 7.30 kodust kesklinnas, põikan Pirita-Viimsi kanti, vaatan ärkavat Tallinna lahte ning jõuan veidi enne üheksat kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.
Säärase jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka päeva ära ning neljatunnisel trenni päeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha.
Ühe jutiga pikad trennid, nagu näiteks 3–4–5 tundi rattal, teen nädalavahetusel.
See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksimaalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta ülemäära palju ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva napsan isiklike asjade ajamiseks veidi aega. Nii ei pea ma kodus õhtul töötama või pidevalt kontoris ületunde tegema. Aga see ei tähenda, et ma üldse ei puhka.
Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.
Peale ajavõidu annab see hingetõmbeaega – tööaeg on tööle, puhkus puhkusele. Tõsi, ootamatusi tuleb, aga need on erandid.
Avastasin, et poest saab ka toidu ja tarbekraami koju tellida ehk ise ei peagi enam kohale minema. See teenus on puhas õnnistus, sest poest mahlapakkide ja tualettpaberi koju tarimine ei anna mulle mitte midagi juurde. Peale poodi minekutuleku ning seal riiulite vahel ringiuitamise stressi ja ajakulu jääb ära ka järjekorras passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib pikale venida.
Nii asendasin terve nädala poeskäimise e-poega – nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju. Nii saan võimaluse võidetud aega kuidagi mõistlikumalt kasutada, kas või puhata rohkem.
Inimene suudab küll mitu tegevust ühel ajal ette võtta, kuid korralikult on tegelikult võimeline tegema ainult kahte asja korraga, millest üks on automaatne tegevus. Ja need kaks tuleb hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, mitmesugustest arvamustest-kogemustest osa saada.
Palju huvitavat jagatakse näiteks podcast’ides – taimetoidust sportimise, investeerimise ja näiteks selleni, kuidas inimeste ekslikkus on viinud süütud aastateks või aastakümneteks trellide taha. Saab huvitavat teada nii ettevõtlusest, loovusest kui üldse elufillosoofatest. Põnevate teadmiste omandamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas, istuma, vaid võib neid näiteks tööle jalutades kuulata. Ja nagu enne juba mainisin, olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulamavaatama. Kaks ühes.
Pean lisama, et ma hindan väga keskendu mist ning asjade täie tähelepanuga tegemist. Ehk kahe tegevuse ühildamine vajab hoolikat valimist, et tagajärjeks poleks kaks poolikut tegevust.
Moodne inimene tihtipeale alahindab regulaarset und ja ka muidu puhkust. Elektroonikaseadmed ja muud tähelepanunõudjad liiguvad paljudel voodissegi ning on õhtul viimased ja hommikul esimesed, mida puudutatakse. See omakorda toob kaasa nii äreva meele kui häiritud une, sest ekraanilt plinkiv info ja kiirgav valgus ütleb ajule, et veel pole puhkuse aeg.
Puhkus on aga loomulik ja seega vajalik, elutähtis osa heaolust ja tervest elust. Puhanuna jõuab paremini ja see säästab aega – asjad saavad esimesel korral korralikult tehtud ja kuna organism ei ole kurnatud, peab ta paremini vastu haigustele ning üldse jõuab rohkem.
Minul pole nutitelefoni just eelneva tõttu. Kuigi see tooks ellu palju võimalusi, on see suuresti ka tootjate turunduse tekitatud vajadus. Paljudele pole see enam ainult seade, vaid nende elu pult ja kasutaja on selle ori.
Igapäevane regulaarne uni ning selle jaoks kompromisside tegemine annab tagasi ja on kiire viis elukvaliteedi tõstmiseks.
Tõeliselt hingekosutavad hetked, magusamad mälestused ja õnn peituvad elu lihtsates asjades. Näiteks nagu ühes nädalavahetusehommikus, mil ärkad vara, valmistad termosesse kuuma tee või kohvi, pakid karpi kaasa väikese hommikunäksi ja suundud loodusesse päikesetõusu nautima. Ei ole vahet, kas kraadiklaas näitab väljas -11 või +30. Päikesega koos tõusmises ei pea kunagi pettuma.
Et jaguks hetki peatuda, sügavalt hingata ning lasta sel salapärasel hurmal end korralikult sisse mässida. Rahulikke pühi!
Kallista oma kalleid
Kallistamine langetab vererõhku ja stressitaset.
Loo midagi ja kingi see
Kunstiteraapia leevendab stressi ja kingitused, mis on ise tehtud, teevad ka saajal südame soojaks.
Kirjuta päevikut
Päeviku pidamine on võimalus leevendada stressiga seotud sümptomeid, sest on võimalus teemad enda jaoks selgemaks reflekteerida ja kirjutamine mõjub meditatiivselt. Tänupäevik aga aitab näha asju teisest perspektiivist, kui iga päev võtad aja, mil kirjutad üles, mille eest oled tänulik, mis rõõmustavad sind ja teevad sind õnnelikuks inimeseks.
Jaluta looduses
Rahulik, meditatiivne jalutuskäik teeb stressiga imesid! Eriti, kui sa teed seda looduses. Vali tempo, mis ei nõua pingutust ja tundub loomulik.
Rahulikku jõuluaega kallite seltsis!
See pole kellelegi üllatuseks, et naer on kõige lihtsam ja odavam viis hoida end terve, õnneliku ja nooruslikuna. Lapsed naeravad 100-300 korda päevas. Kuhu see meil kaob? Kutsume ta tagasi oma ellu, et ta tooks meisse elurõõmu, mis meis lapsena pulbitses ja annaks veel hulga kingitusi:
Juba pisikesest saati olen uskunud unistuste jõusse. Nende ümber keerleb kummaline, kuid samas eriline maagia. Tihti piisab vaid tühisest uskumisest, et kõik juhtub omal põhjusel ning õigel ajal.
Viimastel aastatel olen sisemiselt palju muutunud ja kasvanud. Mõtted, soovid, sõbrad ja väärtushinnangud on ümber kujunenud. Kui kuni seitsmenda klassini olin pigem see teiste arvamustega kaasaskäiv sõber, siis oma neljateistkümnendal suvel õppisin enda kohta palju uut.
Langevat tähte nähes või purskkaevu münti visates oli mul kujunenud harjumuseks alati midagi soovida. Võin loetleda kahe käe sõrmedel olukordi, kui mu salajased unelmad end reaalsuseks vormisid. Mõni tundub isegi siiani täiesti uskumatu. Ega ju niisama öelda: „Ole ettevaatlik oma soovidega, sest need kipuvad täide minema.“
Vaadates tagasi, näen, kuidas iga pisimgi sündmus, olgu see hea või halb, toimus täpselt õigel ajal. Tol hetkel vajalikud õppetunnid ja inimesed jõudsid minuni iseenesest. Mõne puhul oli panuseks vaid soovimine ja universumi jõusse uskumine, mõnel puhul aga nõudis see rohkem vastutust ja enesesisendust.
Suure reisihuvilisena olen juba 12-aastasest alates soovinud minna peale 9. klassi vahetusõpilaseks. Aastatega on mu riigieelistused küll muutunud, kuid soov areneda ja muutuda tolerantsemaks maailmakodanikuks on jäänud.
Vahetusaastaunelm on soov, mida mulle puhta unistamise tagajärjel kandikuga ette ei toodud. Nüüd, sihikindlalt oma unelmat edasi kandes, olen sõlminud rahvusvahelise organisatsooni YFU MTÜ-ga (Youth for Understanding) lepigu ning lendan 2017. aasta augustis oma unistuste maale Eestist 11 000 km kaugusele Ecuadori.
Vahetusaasta osalustasu on 7900 eurot. Minu meelest oleks tohutult ebaviisakas ja väär nii suurt summat oma vanematelt nõuda, niisiis olen võtnud endale eesmärgiks vähemalt 90% summast ise heade inimeste abiga kokku saada. Olen juba 2 kuud saatnud e-kirju, teinud ohtralt käsitööd ja müünud oma kasutatud riideid kirbuturgudel. Haarasin kinni imelisest võimalusest ja teen oma käsitöö müümiseks koostööd Loitsukelleriga. Minu mandalakivid tulevad sinna müüki nädal enne 1. adventi!
Hetkel on mul koos 2220 eurot ning on tohutult südantsoojendav mõelda, et leidub nii armsaid (ka võõraid) inimesi, kes soovivad lihtsalt heast tahtest mind oma suure unistuse poole aidata. Suur aitäh kõigile, kes mind siiani toetanud on, nii materiaalselt kui ka moraalselt.
Kui ka Sina, armas lugeja, soovid aidata mind minu Ecuadori vahetusaastale lähemale, võid kanda endale jõukohase summa alljärgnevale kontole. Olen kogu südamest tänulik ka iga väiksemagi toetuse eest!
YFU Eesti
arvelduskonto number:
Swedbank EE042200221001141378
Selgitus: Aitan Viktoriat Ecuadori!
Järgmises loos pajatan teile aga juba rohkem YFU-st, oma edusammudest ning kuidas ning miks ma just Ecuadori kasuks otsustasin.
Hubast ning rahulikku hingedekuud!
Viktoria
Kirjuta mulle: viktoria.jefimova@g.viimsi.edu.ee
Sügiskaamose masendus on nagu keskeakriis – kui sa seda ootad, siis see võib juhtuda, aga muidu see ei pruugigi tulla. Kui kaamos sind siiski murrab, võta ette ainult head ja hingepaitavat, kuni see saab sinu uueks normaalsuseks.
