Category: Hing

Paku endale vähemalt seitse asja hingetoiduks iga päev. Mõned ideed leiad siit…

1. Võta pihkude vahele kaunis tassis soe tee ja rüüpa ning tunneta selle maitset ja soojuse lõdvestavat mõju.
2. Valmista ise (või kaaslase või lastega) toitu ning nautige maitseid rahulikus õhkkonnas.
3. Luba enda kiiresse nädalasse mõned eriti toredad kohtumised südamest südamesse.
4. Loo midagi – meisterda origami, heegelda lumehelbeke, tee ise kehakoorija, säti kodu natuke ümber vms.
5. Too koju värskeid lilli.
6. Õhuta tube ja naudi värskust.
7. Vaata kauneid pilte ajakirjast, raamatust või Instagramist ja lase end inspireerida.
8. Loe inspireerivaid tsitaate.
9. Istu ja mõtle tänulikkusega oma elule ja kõigele, mis sul juba olemas on.
10. Masseeri oma keha (või vähemasti kõrvu).
11. Naudi häid lõhnu – eeterlikke õlisid, kvaliteetset kosmeetikat, häid toite ja jooke.
12. Vii kasutatud asju uuskasutuskeskusesse.
13. Naudi kinkimise rõõmu! Kinkides ja kingitust saades tekivad inimestes samad heaoluhormoonid!
14. Kuula innustavat, rahustavat, ergutavat, kaunist muusikat – just sellist, mis sobitub sinu hetke.
15. Iga tunni aja tagant peatu ja sule silmad. Märka oma hingamist ja tunneta keha kolme hingetõmbe jooksul.
16. Mängi laste või loomadega.
17. Söö natuke magusat.
18. Jaluta looduses (või kasvõi linnas).
19. Vaata looduspilte – rahustavad hetkega.
20. Sule silmad ja mõtle kõigele, mis on sinu elus juba olemas ja juba hästi. Sellele järgneb mõnus tänutunde laine sinu sees!

Emotsionaalseid kriise tuleb. No midagi ei ole teha – juhtub selliseid olukordi, mis toob energiaid esile. Ja mitte ainult loovaid energiaid!

Siis esialgu läheb eksole kõik meelest, mida me juba oskame – hingamine ja mõtlemine ja kõik see värk.

Kas peab endale hädaabi paketi meeldetuletuse rahakotti panema?

1. karju ja nuta kui tahad – kõige parem koht selleks on oma auto või tühi maja! Korteris, metsas ja tänaval tuleb leida võimalusi lihtsalt nutu tihkumiseks. Loodan, et sul on salvrätte.
2. nüüd aitab haletsemisest! Anna mõttes kõik oma mured ja vaevad Suure Armastuse kätesse. Ma ei tea, kuidas see täpselt käib, aga kuidagi ma seda vahel ikka teen. Lihtsalt anna ära ja sa tunned kergendust!
3. tantsi metsikult – nii, nagu keegi ei vaataks. Seda saab teha igal pool, aga kui tahad olla kindel, et keegi ei näe, siis WCs või vannitoas. Kui oled autos, siis tõsta käed üles ja raputa käsi ja keha ja kõike, mida saad, hästi intensiivselt
4. tuleta meelde, et “ma olen kaitstud ja toetatud”, sest just see on esimene asi, mis läheb kriisiolukorras meelest ära! Usu seda hardalt, sest see on tõsi!
5. hinga rahulikult ja sügavalt lahtise suuga või läbi vasaku ninasõõrme
6. tee endale reikit st pane käed rinnakule või südamekeskusele, silmad kinni ja hinga rahulikult
7. hinga veel rahulikult ja sügavalt, ole tänulik ja mõtle, mida see situatsioon sulle õpetab
8. kirjuta päevikut (kirjelda olukorda ja süüdista, palju tahad! Ja kindlasti vasta küsimustele mida ma tunnen? ja mida mina tahan? ja mida ma õppisin?)
9. tee EFTd ehk koputamist või mingi teemakohane meditatsioon ja mitte kõige lühem võimalik. Kui ei oska ja paigal ei saa püsida, siis käi jala st jaluta või sörgi – soojalt riidesse, et ei tekiks mingit stressi. Või kiigu. Suvel on rannas kiiged ja õhtuti on laste mänguplatside kiiged vabad!
10. joo meega teed või kasvõi lihtsalt vett ja tee vahuga (jala)vanni, hiljemalt nüüd pane küünal põlema
11. mine magama või helista sõbrale – oleneb mis kell on ja mis värk on. Ära ennast jälle üles küta. Kui kütad, siis mine tagasi 1. sammu juurde.

Rändlinnud lendavad üle pea ja meri on iga päev tormine. Lained meenutavad natuke Austraaliat. Aga temperatuurid on hoopis teised. Kuna ma karastasin end terve suve ja käisin veel septembriski hoolega oma kiiresti jahtuvas tiigivees, siis oli minu jaoks Tallinna kolides kergenduseks, et merevesi on natuke isegi nagu soe. Mulle hakkas eriliselt meeldima massist erineda ja umbes pool minutit lainetes kükitada, kui sügistormid on juba alanud ja inimesed tõmbavad rannal jalutades oma sulejopede kapuutsid tihedamalt pähe.

Keegi küsis mult, miks ma käin meres. Karastav vesi annab tohutu energiakiki! Kõik, kel sama protseduur käsil, naeratavad solidaarselt. Aga tõepoolest – miks ma seda tegelikult teen? Kõige rohkem vist selle pärast, et ma tahan endale näidata, et olen võimeline 1. oktoobrini end päevitusriiete väele koorima ja sellise temperatuuriga vette minema. Et ma olen võimeline nii otsustama ja selle ära tegema. Sellise selgituse peale hakkasin mõistma, et mul on vist tekkinud mingi nn spirituaalne ego, kelle meele järele on vaja olla.

Hommikused külmaveeprotseduurid on egole õpetuseks, et ta ei nõuaks liialt oma mugavust. Aga see spirituaalne ego on sama halb, kui see tavaline, kui teda toita. Siis ta nõuab rohkem ja rohkem ja jällegi jääb hing tagaplaanile ja ma ei kuule enam tema häält kogu selle edevuseparaadi tagant.

Praegu tundub, et otsused jagunevad ratsionaalseteks, intuitiivseteks ja ratsionaal-intuitiivseteks. Ratsionaalset otsustamist – seda ma oskan. Pole ammu tagasi, kui tegin oma valikusituatsioonides SWOT analüüsi: panin kirja selle valiku tugevused, nõrkused, ohud ja võimalused. Ja kuna see sai ikkagi subjektiivne, mõtlesin läbi oma valikukriteeriumid, lisasin argumentidele isegi kaalud, liitsin punktid kokku ja vaatasin, milline otsus on kõige mõistlikum. Näiteks mul tuleb meelde, et otsustasin nõnda ära öelda ühele põnevale tööle Šveitsis.
Olen vaadanud I-Chingi veebilehte – seal on nii, et trükid oma küsimuse sisse ja saad vastuse. Aga kuna mulle need vastused ei meeldinud, siis ma pole rohkem seda veebilehte külastanud…

Vahepeal püüdsin teha valikuid nii, et kujutlesin oma elu ühe valikuga, elasin selle kujutlusega maksimaalselt ööpäeva (vahel piisas mõnekümnest sekundist kujutlemisest, et mõista) ja siis elasin kujutlusega teisest valikust. See töötas tegelikult päris hästi. Aga ma olen harjunud, et minu otsustest jäävad maha ka kirjalikud märkmed. Sellisest enesetunde mängust muidugi tabelit alles ei jäänud. Ainult tunne. Tegelikult see töötas ka. Kujutlesin end tegemas üht tööd ja siis teist ja sain aru, kummale tööle tahaksin esmaspäeval rõõmuga minna.

Nüüd harjutan intuitiivset otsustamist. See ei ole sama, mis emotsionaalne – mu lähedased kipuvad neid samastama. Ja iseendale on see uus otsustamisviis ka võõras ja raske. See käib kirjutades, mediteerides, kujutledes ja jälgides, mis tunne mul täpselt tekib. Kas see on hirm või hoiatav intuitsioon, mis ütleb mulle, et ma ei peaks midagi uut tegema? Kas see on mugavus või intuitsioon, mis ütleb, et jäta asjad, nagu on? On see inimlik muudatustele vastuseis või tark intuitsioon, mis paneb tuttavast olukorrast kinni hoidma?

Teiseks harjutan rohkem asjade minnalaskmist, noh, iseenesest kujunemist ja vähem planeerimist ning taganttõukamist. Sest kes olen mina, et nii kindlalt teada, mis on õige ja survestada seda? Õige on see siis, kui lisaks mulle enesele ka muud jõud selle sujumisele kaasa aitavad.

Olen mõistnud, et „õigesti“ otsustada saab lõdvestunud seisundis. Mitte krambis, nurkasurutuna, ajahädas või stressis.

Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. (Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine.)

Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt püha paik. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale/iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine ja jumalale lähemale astumine. Kuna joogas oleme kõik ise jumalad, siis palverännakute eesmärk joogas ongi sama nagu religioonides. Meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.

Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja baasküsimusteni. Mis võimaldab sul olla kulgemise seisundis sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda –  ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.

Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav 🙂keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.

Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.

Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.

Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?

Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoksturvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).

Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma isesisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?

Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.

Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!

Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).

Ma registreerin, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Saan aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.

Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.

Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.