Category: Hing

3 lihtsat viisi, kuidas loovust ergutada

Meie olemus on loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.

Kuidas loovust ergutada?

LÕDVESTU!
Stressihormoonidest ja kehapingetest vabane- mine näiteks tantsu või raputamisega, jalutamise, meditatsiooni, jooksmise või muuga.

NÄPUD LIIKUMA
Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.

Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.

PAUS TEEB LOOVAKS
WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.

Foto: Terje Talts

17/08/2017
Raamat on emakeele kodu

Lugemine on õnnelike inimeste seas üks sagedamini nimetatud harjumusi. Kui uskuda, mida teadlased on kõnelenud lugemise kasulikkusest, võib lugemise häid külgi nimetada vähemasti tosina jagu.

Lugemine suurendab kognitiivseid võimeid, parandab mälu, hoiab aju toonuses ka vanemas eas (aitab võidelda Alzheimeri tõvega), suurendab sõnavara, annab uusi teadmisi, arendab empaatiavõimet, treenib tähelepanu ja kujutlusvõimet, suurendab loomingulisust, parandab kirjutamisoskust, aitab lõõgastuda ja muudab inimese õnnelikumaks.

Tänapäeva kiirustavas maailmas on lugemine nagu luksuskaup, mis omal kombel treenib inimese võimet olla aeglane, peatada aega. Lugemine on katkestus, kokkupuude teise teadvusega. Professor Juri Lotman sai omal ajal maailmas tuntuks väitega, et raamat on inimese jaoks aktiivne dialoogipartner, kes mäletab, mõtleb ja mõtestab maailma umbes samal viisil nagu teine inimene. Lotman ise oli samuti kirglik lugeja.

Lugemine on unenäoline tegevus, raamatusse sisenemises on midagi šamanistlikku. Paljudes keeltes on raamatu- ja taevatähtede jaoks tarvitusel üks ja sama sõna. Nii nagu esivanemate hinged lendavad tähtede taha, lendab meie hing lugemisel samuti teise maailma. Vahe, miks mõned inimesed armastavad lugeda ja teised mitte, peitub ehk sellessamas šamanistlikus navigatsioonisüsteemis: mõni inimene mõistab juba lapsest saati lennata, teine mitte. Niisiis on
lugemine midagi kaasasündinud lennuvõime sarnast. Rahvad, kes ei loe, kaotavad ajapikku lennuvõime ja pingviinistuvad.

Eesti kultuur on olnud pikka aega raamatukeskne kultuur. Vanaema ja vanaisa raamaturiiul on paljude jaoks olnud justkui teine haridussüsteem. Kõik need veidi hullumeelesed koduraamatukogud rullikeeratud ajaleheväljalõigete ja vanas gooti kirjas trükistega kuuluvad meie lapsepõlvemälestuste juurde. Eestlastel on olnud muljetavaldav lugemiskultuur: nii raamatute arvult kui lugemuselt oleme pikka aega püsinud Euroopa tipus. Teatud mõttes oleme olnud meistersportlased lugemise vallas.

Hea raamat on meie emakeele päriskodu. Omamaine ilukirjandus ongi see müütiline puu, kuhu emakeel teeb pesa. Kui see puu kuivab, pole ka keelel kohta, kuhu tulla, ja ta lendab ära tähtede taha, kuhu rändavad keeled, mida keegi enam ei kõnele.

Hingejõudu ja vaimuvalgust!

Foto: Marju Randmer-Nellis

10/08/2017
Kuidas jääda suhtes iseendaks?
„Olen ennast ära kaotanud, ma ei tunne enam elust rõõmu ega tea, kes ma olen või mida tahan. Olen oma elu viimased aastad pühendanud lastele, mehele, kodule, tööle. Ma ei tea, miks, aga ma pole sisimas rahul ega õnnelik. Abikaasa ei kurda, kuigi näen, et temagi pole õnnelik, aga tema arvates probleemi pole. Lahutada ma ei taha, sest tegelikult pole midagi ka väga halvasti, lastest oleks kahju ja kodu on kodu.” Sarnaseid lugusid kuulen oma teraapiakabinetis üsnagi tihti. Miks see juhtub ja mida ette võtta?

Kui küsin, mis tundeid selline elu tekitab, vastatakse, et tüdimust, stressi, ärritust, väsimust, pettumust, tühjust, igatsust, viha, abitust, lootusetust… Ja kui ma küsin, kuidas sa tahaksid ennast tunda, siis pärast mõttepausi võib vastuseks kõlada „ma ei tea” või „nii nagu kunagi varem”. Ja kuidas oli kunagi varem? Soovitakse taas olla see inimene, kes tundis elust rõõmu, koges põnevust, kirge, rahulolu, sisemist energiat ja motivatsiooni midagi huvitavat ette võtta, kuhugi minna.

Miks ja kuidas me ennast suhetes kaotame?

Saan mitmesuguseid vastuseid, kui küsin oma klientidelt, mis juhtus, miks nende elu muutus. Need on enim mainitud põhjused:
- laste sündimisest saadik pole saanud võtta aega iseendale;
- tööd ja perega seotud kohustusi on nii palju, et muuks aega ei jää;
- raha on vähe ja võimalused piiratud;
- partnerile ei meeldi minu hobid ja see tekitas omavahelisi konflikte, sellepärast loobusin neist;
- partner ei tule minuga kuhugi kaasa ja üksi ei taha ma minna;
- partnerile ei meeldi, et mul tema ja kodu jaoks aega pole;
- varem suhtlesin palju sõpradega ja tegime regulaarselt palju asju koos – pärast paarisuhte loomist ja laste sündi kadus tasapisi kontakt sõpradega ja nüüd elamegi juba aastaid omaette igavas rutiinis;
- ma teen asju, mis mulle varem meeldisid, aga need ei paku mulle enam seda rõõmu, sest sellega kaasnevad alati tülid paarisuhtes – nii ma elangi pidevas stressis, sest vahet pole, mida ma teen, ikka tunnen end halvasti.
Terapeudina jääb mul ikkagi üles küsimus „Miks?”. Kaugeltki mitte kõik vanemad ju ei loobu pärast laste sündi iseendale vajalikust ajast; ei kaota töö ja muude kohustuste tõttu aega iseendale; ei loobu partneri pahameele pärast oma hobidest jne. Miks see siis osadega juhtub ja teistega mitte?

Lapsepõlve pagas

Ühe võimaliku vastusena pakun Imago suhteteooriast pärit arusaama, mis väidab, et tuleme täiskasvanuellu lapsepõlvest kaasa saadud pagasitega. Niinimetatud pagasites on kaasas juba väljakujunenud arusaamad, põhimõtted, kogemused, harjumused, hirmud, uskumused, hoiakud ja oskused. Oluline on teadvustada, et ka enese kaotamine on justkui omandatud oskus, mille õppimist alustasime juba varases lapsepõlves oma vanematelt ja kogu meid ümbritsevast keskkonnast eesmärgiga tulevikus oma eluga paremini hakkama saada. Lapseeas meie aju alles areneb ja omandab eluks vajalikke oskusi väga kiiresti, eriti matkides, tajudes ja kogedes vanemate endi käitumisi. See tähendab, et õpime mitte niivõrd selle järgi, mida meile räägitakse, vaid ikka selle järgi, mida näeme, kogeme ja tajume.

Näiteks on paljud meist juba varakult õppinud oma vajadusi-soove-unistusi kõrvale jätma ja kodurahu huvides tegema asju, mis teistele (vanematele, õpetajatele, teistele lastele) meeldivad, isegi kui see tekitab sisemist frustratsiooni. Õpime ka seda, kuidas oma tundeid alla suruda ja ignoreerida. Sellise käitumise tulemus pärast aastaid harjutamist on enese vajaduste, soovide ja tunnetega kontakti kaotamine, millega kaasneb üldine stress ja pidev rahulolematus.

On lapsi, kes õpivad ebateadlikult oma vanematelt varjamist ja valetamist, sest nende peres on normaalne, et teatud asjadest pole vaja emale või isale rääkida, sest see tekitaks ilmaasjata pingeid ja tüli. Parem ja lihtsam on rahuldada oma vajadusi salaja, mis omakorda loob pingeid nii inimeses endas kui ka suhetes, sest ühelt poolt ei saada suhtes olla ehe ja siiras ning teiselt poolt kaob suhtest ära teineteisemõistmine ja usaldus.

Nii mõnedki meist võtavad kaasa jõulise oskuse iseenda eest seista ja oma vajadusi kehtestada, sealjuures kahjuks teise poole vajadusi ja soove arvesse võtmata. Ka sellise oskuse praktiseerimise tulemuseks on pikas perspektiivis suhte mittetoimimine, stress ja pidev rahulolematus.

Pole olemas õnnelikku ja toimivat paarisuhet, kui üks või mõlemad pooled on aastaid oma vajadused unarusse jätnud või rahuldanud neid salaja.

Vaata näiteks oma vanemaid ja analüüsi, kas neil on õnnestunud jääda lähisuhetes iseendaks või mitte – ja mida sa neilt seoses sellega ebateadlikult õppinud oled. See aitab sul paremini mõista iseennast ja vajadusel aru saada, mida tuleks ümber õppida.

Seega, täiskasvanute paarisuhtes kogetud enesekaotamine on meie lapsepõlves omandatud oskuste praktiseerimise tulemus. Mõned meist alustavad paarisuhet juba vilunud enesekaotamiseoskustega, teised oskavad küll enda vajadusi rahuldada, kuid teise inimese ja/või suhte arvelt.

Kolmandad, kes on tulnud perest, kus mõlemad vanemad on osanud jääda iseendaks omavahelist suhet kahjustama, seda probleemi oma suhetes ei koge, sest nad on varakult õppinud iseendaks jäämist ning rahuldustpakkuva suhte loomist ja hoidmist. Viimast varianti esineb meie ühiskonnas kahjuks väga harva.

Kuidas jääda paarisuhtes iseendaks?

Kui su elu sind täna ei rahulda, siis kas oled ikka täiesti kindel, et soovid endiselt jääda iseendaks? Kasutaksin siin Einsteini kuulsat tsitaati „Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama tegevust, ootuses saada erinevaid tulemusi”. Võiksime järeldada, et iseendaks jäämine tähendab oma vigade kordamist ja jätkuvalt stressirohkete olukordade loomist oma suhetesse ja ellu.

Ma ei soovita kellelgi jääda või muutuda tagasi iseendaks, eriti kui ollakse olukorras, kus iga päev kogetakse ebamugavaid tundeid ja stressi, sest sel juhul ei muutuks ju midagi. Kui soovime ellu muutust, siis tuleks alustada iseenda muutmisega, omandada uusi teadmisi ja oskusi, et teha teisi valikuid, otsuseid, näha, mõelda ja käituda teistmoodi, et rahulolematus ja stress asenduksid uudishimu ja rahuloluga.

Kui ma nüüd mõtlen iseenda peale kümme või kakskümmend aastat tagasi, siis kindlasti ei tahaks ma täna olla see, kes olin siis, sest olen vahepeal palju muutunud, õppinud uusi oskusi ja saanud targemaks, tasakaalukamaks, rahulolevamaks, tugevamaks isiksuseks, teadlikumaks, kogenumaks. Tänu sellele on minu elu ja lähisuhted muutunud palju stabiilsemaks, turvalisemaks ja rahuldustpakkuvamaks.

Samas olen ma täiesti kindel, et ei soovi jääda tulevikus praeguseks iseendaks, tahaksin jätkata enda arenemise, küpsemise ja muutustega elu lõpuni, sest alati on veel, mida tahaksin endas muuta, juurde õppida, arendada ja avastada. Toon välja mõned oskused, mida keegi ei saa teilt ära võtta ja mille arendamisel on võimalik ka lähisuhetes jääda iseendaks ja tunda elust jätkuvalt rõõmu:
- oskus võtta vastutus oma elukvaliteedi eest endale – nii pole enam kedagi oma käitumistes, valikutes, tunnetes ja mõtetes süüdistada, jääb üle vaid asuda ennast muutma;
- kuulamisoskus võimaldab mõista teisi ja iseennast sügavamal tasandil ning luua lähedastega eluks vajaliku emotsionaalse ühenduse;
- oskus oma tundeid, mõtteid ja vajadusi, sh piire märgata, teadvustada ja analüüsida;
- selge ja turvaline eneseväljendus aitab teistel paremini mõista sinu hinge- ja mõttemaailma, tundeid, mõtteid, vajadusi ja piire, siia kuulub ka oskus abi küsida;
- oskus võtta vastu otsuseid ja teha teadlikke valikuid: teadvustades juba ette tagajärgi, riske ja võimalikke eksimusi saame rahulikuma südamega jälgida asjade kulgu.
Nimekirja võiks veel jätkata, sest kindlasti tulevad kasuks oskused, kuidas panna paika prioriteedid, oma aega planeerida, rahaga ümber käia, abi küsida ja vastu võtta jne.

Samuti aitab kaasa oma mõtteviisi muutmine heast toimivast (paari)suhtest. Kui arvame, et paarisuhtes peaks olema kogu aeg kõik hästi, saavutame selle paraku väga ränga hinnaga – kaotame kontakti iseendaga ja partneriga ning kogeme päevast päeva sisemist rahulolematust. Oluline on mõista, et toimivas paarisuhtes on ebamugavad emotsioonid, arusaamatused, sisemised pinged ja konfliktid täiesti normaalne nähtus. Tänu nendele on meil võimalus ennast paremini tundma õppida, leida üles oma kaotatud osad, areneda veelgi paremaks inimeseks iseenda ja teiste rõõmuks.

Õppimine saab toimuda olukorras, kus meie senine käitumine enam ei toimi; meil on vaja omandada midagi uut, teha midagi teistmoodi, kui oleme harjunud. Näiteks, kui sa ei oska oma piire seada, tuleb see paarisuhtes mõne aja pärast teravalt ilmsiks ja sul on valida, kas lahku minna ja üksi elada, taluda pidevat stressi või õppida oma piire seadma. Oluline on mõista, et üksi elades ei saa me praktiseerida (paari)suhtes vajaminevaid oskusi; selleks et õppida valusat konflikti lahendama, tuleb sul sellega silmitsi seista ja harjutada. Nii nagu ei saa libedasõidu oskusi harjutada turvalisel kuival maanteel, pole võimalik harjutada paarisuhte konfliktide lahendamist üksi raamatu abiga. Sinu parim treeningpartner isiksuse arengul on sinu lähedaseim inimene.

Taas iseendaks saamise soov meenutab liblikat, kes on kookonist väljunud ja saanud šoki esimesest vihmapiisast või tuuleiilist ja tahaks kangesti tagasi muutuda „iseendaks”, et mitte silmitsi seista ebamugavustega, mis maailmal talle pakkuda on. Kui soovime elus ja suhetes hakkama saada, pole meil võimalik ema turvalisse üsasse tagasi pöörduda, vaid meil tuleb võtta vastutus; saada aru, et rahulolematus tähendab vajadust ennast arendada ja muuta, teha teisi otsuseid, valikuid, mõelda, näha, tajuda ja kogeda olukordi teistmoodi, sest maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame. Iseendaks jäädes kordame aina neidsamu vigu, mis meid esialgu ummikusse viisid ja meil on valida, kas elada pidevas stressis edasi või omandada uusi teadmisi ja oskusi, mis aitavad suhetes ja elus üldse paremini toime tulla.

Illustratsioon: Liisi Lillemäe
03/08/2017
Seitse värvi: punane
Igas Hingele Pai ajakirjas anname praktilisi soovitusi ühe energiakeskuse ehk tšakra tasakaalustamiseks. Kevadel alustasime esimesest, punasest, juurtšakrast.

Väljendid nagu „ta lausa säras”, „ta oli kadedusest roheline” või „ta näib nii sünge” on tänaseks meie igapäevakõnesse nõnda kindlalt juurdunud – tajude ja meeltega tuntavat on üksteise kohta teabe saamiseks ja mõistmiseks kasutatud juba kaugetest aegadest saati. Kõik tajutav, kõik meis ja meie ümber on energia. Energia ei kao, kuid seda saab muuta ühest olekust teise – positiivsest negatiivseks ja vastupidi, valu ja kurbuse saab teisendada rõõmuks, hirmu aga julguseks ja tugevuseks. Selleks, et seda teha, tuleb esiti tundma õppida iseend, saada teadlikuks energiatest ning mõista nende toimimise seaduspärasusi.

Punase jõukeskuse ülesandeks on täita meid turvatunde ja kindlusega, et meil on piisavalt kõike, mida eluks vajame. Ühtlasi toetab see tugev maine energia meid ka puhastumisel, aidates lõpetada vinduvad suhted, millest on kadunud kokkukõlamine, mõistmine ja ühine kasvamine.

Kõik, mis ei rikasta hinge, on määratud lahkuma. Tähtis on aga olla enesega aus ning tunda ära, kas see, millega parajasti silmitsi seisad, on meeleheitlik püüe vanast kahe käega kinni hoida või vastupidi, tagasi vaatamata põgeneda, või hoopis pühendumist ja jõupingutusi vajav eluõppetund, mis on tulnud, et hinge karastada, tugevdada, vormida ja lihvida.

Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata, sest sel rännakul otseteed puuduvad ning poolelditegemisi arvesse ei võeta. Edu toob eelkõige julgus, enesega aus olemine ning intuitsiooni usaldamine.

Viise juurtšakra väe aktiveerimiseks:
- Vii läbi suurpuhastus – sorteeri oma majapidamisest ja mõtetest välja kõik vana ja iganenud, mis väe andmise asemel sul hoogu hoopis maha võtab.
- Liigu looduses – see on parim viis koondamaks mõtteid ja täitmaks end värske väe ja rahuga.
- Tee trenni – füüsiline treening annab kehale uut jõudu ja motiveerib meeltki.
- Kingi endale erilisi hetki – olgu see siis tunnike hea raamatu seltsis või hõrk eine. Luba enesele hetki, mis teevad tavalise päeva eriliseks ja millega näitad iseenesele, et hoolid endast.
- Veeda aega sõprade seltsis – võta aega, et teha midagi toredat ühes nendega, kes armastavad sind just sellena, kes oled.
- Tegele taimedega – külva seemneid uueks aiahooajaks või hoolda potililli – taimedega tegelemine maandab stressi ja loob sisemist rahu.
- Lõpeta pooleli jäänud projektid – lõpetamine kannab endast erilist edasiviivat energiat. Pane punkt kunagi alustatud töödele, et uued ideed saaksid kooruda ja inspireerida.
- Klaari segased suhted – lase lahti neist, mis ei toida hinge, ning paika ja paranda neid, mis vajavad siiraid sõnu või kosutust.
Pikemalt saad lugeda juurtšakrast ja selle aktiveerimisest Hingele Pai kevadnumbrist.

Tekst ja foto: meditatsiooniõpetaja ja mandalakunstnik Hele Sits
13/07/2017
Julgus elada

Saadan oma kõige soojemad tervitused Eestisse kõigile teile, kes olete valinud taibata, et elamine ei seisne vaid süsteemidesse sobitumises või oma hinnalist elu teiste ootuste täitmise peale raisates.

Mõnus ja vabastav on mõista, et võin oma elu elada vabalt, lastes minna kogu stressil, mida tekitab pidev muretsemine selle üle, mida teised minust mõtlevad – ma ei pea seda vastutust oma õlul enam kandma.

See selge taipamine jõudis minuni, kui rändasin Indias ja reisimine sai mu vaimseks teekonnaks. Reisimine õpetas mulle, et kõik möödub ja iga inimolend igatseb oma südamesse rahu ja armastust. Mõistsin, et keegi ei anna teistele hinnanguid, viibides kõrgema teadlikkuse seisundis ja ka neid, kes seda ei vali, ei tohiks hukka mõista.

Hirmud on meie ees seisvad tõkked, mis ei lase liikuda oma kõrgema, varjatud potentsiaalini. Olles kord üht tõket ületades edasi liikunud, taipad tagasi vaadates, et seda polnudki kunagi seal – ja naerad. Oma kujuteldavaid tõkkeid ületades saad enesekindlamaks ja tugevamaks teadmises, et tõkkeid polegi päriselt olemas, nad ilmuvad su ellu vaid põhjusel, et sina usud nende olemasolusse.

Ja miks me muretseme kujutluspiltide pärast, mis teistel meie kohta on? Sellele tasub hetkeks mõelda. Ja võib juhtuda, et leiad, et sügaval sisimas otsime tunnustust, armastust ja mõistmist. Kuidas aga saavad teised meid mõista ja armastada, kui me iseend ei mõista ega armasta?

Oma rännakutel kohtasin ma Indias valgustunud meistrit, kes näitas mulle, kui imeline on aru saada, et asi pole selles, mida me mõtleme, vaid viisis, kuidas me tegelikkust tajume. Millest üldse mõelda, vaadates taeva lõpmatust? Kas lille uskumatut ilu silmitsedes tuleb pähe ühtegi mõtet? On võimatu mõelda millelegi muule, vaadates ühtainsat lumehelvest teades, et iialgi ei leidu teist täpselt samasugust. Sina oledki see taevas, see eriline lilleõis ja lumehelves, palju enamat, kui ükski mõte võiks kirjeldada.

Armasta, naera ja hinga sügavalt sellesse kõige vaimustavamasse kogemusse, elusse, mis on sulle antud. Tea, et oledki universumi kõige kaunima loomingu osa.

Armasta end ja universum armastab sind. OM

Ananda Das

30/06/2017
Aegluse võlu

Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks?

Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.

Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.

Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu…

Elu peibutused

Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused
ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.

„Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.

Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi… ja mõnda aega ka iseend.

Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju?

Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata… Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.

Kiirlahendused ei luba süveneda

Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltu- vuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma. Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel… Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?

Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.

Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga.

Kiirsuhete hind

Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole har- jumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.

Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.

Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja… kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?

Edukus ja vabadus

Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus.

Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni. Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta.

Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.

Julgus muutuda

Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.

Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.

„Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.

Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.

Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.

Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine. Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale.

Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.

Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.

Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.

Korgid välja

Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte.

Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud.

Kas sunnitud elektritaolek oleks meie ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks? Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus.

Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad.

Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?

Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised. Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust.

Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud… Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu.

Foto: Mari-Liis Nellis

15/06/2017
Mick Pedaja suvine muusikavalik

See on muusika, mida kuulaksin hea meelega hommikul maale teele asudes, esinemisele sõites, lihtsalt kuskil olles, suveöös rattaga sõites, jalutades, tantsides…

Aga miks üldse kuulata muusikat? Muusika mõjutab meid igast keha otsast kuni jumal teab kuhu sisemaailma otsani välja. Vahel, kui olen kuulanud palju raadiot või viibinud mürarohkes keskkonnas, tunnen, et hakkab füüsiliselt paha. Ja mõnikord, täiesti vastupidi, annab see mulle energiat.

Eriti mõnus on üksi autos sõites panna muusika hästi valjuks (näiteks kuulates ansamblit The Cream), aknad alla ja nautida. Nagu filmis. Aga näiteks hommikuseks virgutuseks ja uinumiseks sobib üks mu suuri lemmikuid Jon Hopkinsi „Immunity“(albu-milt „Asleep versions“). Kõik oleneb päevast, olustikust, keskkonnast.

Üldiselt armastame elukaaslase Angeeliaga hea flow’ga rahulikku muusikat, mis kannab radadele. Eks inimesi ole palju ja tohutult erinevaid maitseid ja nende maitsete sees omakorda vürtse ja kihte. Üritan aina vähem muusikale hinnanguid anda, rahu ja rõõmu teeb rohkem sellest energiast millegi uue avastamine. Loodan, et ka sulle on seal vaimutoitu. Head kuulamist!

Foto: Siiri Kumari

01/06/2017
Kunstnik Kristiana Pärn ja tema tööd Hingele Pai kevadnumbris

Kindlasti olete märganud, et Hingele Pai ajakirjas tutvustame iga kord üht kunstnikku ja tema töid. Oleme need paigutanud ajakirja nelja rubriigi avalehtedele (Hingele Pai, Ilu Sinus Eneses, Pesa ja Kallid ning Elu Meie Ümber). Iga töö juurde palume kunstnikul jutustada ka väike lugu selle valmimisest ning jagada lisaks näpuotsaga mõtteid rubriikide teemadel – näiteks mis teeb just tema hingele pai? Kujundades oleme teadlikult jätnud sinna ka suure sõõmu õhku ehk vaba ruumi enne uutesse teemadesse sukeldumist ja nende avamist. Kuidas see kunstniku mõte üldse tuli ja kuidas jõudsime Kristiana Pärnani, kelle loomingut esimeses Hingele Pai ajakirjas tutvustame?

Merit: Sõitsin kuldses oktoobripäikeses Tallinnast Rõugesse naisteloengut pidama ja pärast Viljandi kaudu Tallinna tagasi, kokku umbes 600 km. See sõit oli kui mõnus meditatsioon ja kasutasin seda, et lehitseda vaimusilmas ideena küpsevat ajakirja. Ja seal ma kujutasingi ette kunstnike töid vahelehtedel. Mõeldud-tehtud!

Marju: Olin äsja kolinud New Yorgi osariiki ja jalutamas oma uue kodukandi tänavatel Brooklynis. Möödusin ühe pisikese poe vaateaknast, kui miski ütles mulle, et mine tagasi ja kiika sisse, sulle meeldib seal. Läksin. Seal oli palju mõnusat ja armsat loomingut, käsitsi valmistatud kaarte jms. Pilk jäi ühtedele helgetele ning toredate seikluste ja tegelastega piltidele pidama. Jäingi neid pikemalt uurima kui ühtäkki peatus mu pilk töö kõrval seinal oleval paberikesel, millel oli nimi Kristiana Pärn. Loomulikult pidin kohe guugeldama, kas tegu on eestlasega, nagu täpitäheline nimi viitas. Oligi. Nii sain ma esimest korda teada Kristianast.

Paar kuud hiljem istusime Kristianaga Brooklyni söögikohas ja nautisime päikselisel pühapäeval hilist hommikusööki. Rääkisin talle ajakirja ideest ja tegin ettepaneku meiega just kunstnikuna kaasa teha. Kristiana mõtlemisaega ei vajanud ning oli kohe väga toetav ning armsalt õhinal kogu ideest koos minuga!

Järgnesid ühed tõeliselt inspireerivad kohtumised Kristiana stuudios tema tööde keskel, saatjaks värsked Tšehhi pirukad kolache’d ja mõnus tee. Need vestlused kosutasid hinge ja jäävad veel kindlasti kauaks-kauaks meelde. Olen nende eest väga tänulik.

Kristiana Pärn, “Südasuvi”

Loodame, et Kristiana Pärna vahvate tegelastega tööd ning mõnusad fantaasiamaastikud on teilegi kosutavalt mõjunud ja julgelt unistama viinud!

Fotod: Marju Randmer-Nellis

28/03/2017
Mari Jürjensi kevadised muusikasoovitused ajakirjas Hingele Pai

Juba uue ajakirja Hingele Pai loomise algusetapis eelmise aasta sügisel, mil see kõik oli vaid üks unistus, sähvatas ühel päikselisel hommikul New Yorgis mulle pähe mõte põimida ajakiri ka muusikaga, kuidagi. Kuna Hingele Pai ilmub neli korda aastas, korra igal aastaajal, siis omakeskis olemegi unistanud, et sellest raamatukese mõõtu väljaandest saaks lugejale mõnus hooajaline (mõtte)kaaslane. Ja mitte ainult paberil – algusest peale on meil olnud soov astuda ka ajakirjakaante vahelt päris ellu.

Loodame, et olete märganud selleks üht viisi ajakirja esimestel lehekülgedel – kevadisi muusikasoovitusi – ja need näiteks endaga juba ka jalutuskäigule kaasa võtnud või õhtul kodus mängima pannud? Muusikasoovitused koostab iga kord üks uus meie oma põnev hing. Esimese kevadise muusikalise pai pani kokku Mari Jürjens.

Aga miks ajakirjas muusika?

Üks mu sõber koostab igast oma aastast muusika playlist’i, mis iseloomustab sel aastal kogetut. Umbes nagu fotoalbumit, aga läbi muusika. Nii kogunebki tema aasta playlist’i kümneid palu, mis ühel või teisel moel talle olulised või teda eriliselt kõnetanud. Ja nii juba aastaid. Enda nn muusikalisi mälestuste albumeid ei piiritle ma aga aastate kaupa, vaid hägusemalt – eluetapiti.

Minu muusikaline päevik saab üheks köiteks seal, kus üks periood saab läbi ja algab uus. Nii ongi saanud nad nimed, nagu Eksleja, talle järgneb Naasmine jne. See piir ei ole loomulikult kriidiga asfaldile tõmmatud, vaid pigem meenutab selle tunnetamine ja äratabamine kiirteel kulgemist – käänaku ulatusest saad aimu alles siis, kui oled selle läbinud ja heitnud pilgu tahavaatepeeglisse.

Kooli ajal salvestasin enda jaoks avastatud uusi ja tunnetuslikku komplekti käivaid lugusid helikassettidele ja hiljem CD-dele. Täna koostan neid nimekirju igapäevaelu kõrvalt jooksvalt, kogudes mind sügavamalt mõjutanud või kõnetavad palad kronoloogiliselt järjestatud privaatsesse Spotify playlist’i. Vahel ei kogune sinna kuid midagi, siis jälle ühe päevaga mitu. Ja ühel hetkel tahavaatepeeglisse vaadates taipangi, et nüüd sai see kurv läbi, algas uus lõik ja on aeg anda välja värske köide.

Muusika on miski, mis oskab kõneleda kõigiga oma universaalsel keeles, sel on võime hingesid mängleval kergusel lihtsalt oma eksistentsiga toita, toetada, lohtutada, juhatada… Muusika on nagu üks tõeliselt ustav sõber – alati olemas ja õige hingepalsam tagataskus. Ainult tuleb võtta aega. Ja kuulata.

Kas oled juba jõudnud Mari Jürjensi valikut kuulata? Kas avastasid endale mõne uue või taasavastasid vana lemmiku?

Marile saadame aga erilised tänud, et ta meie ideele nii avatud oli ja kohe usaldavalt meiega kaasa tuli ja tegi!

Kui sa ei ole veel Mari Jürjensi kevadist muusikavalikut kuulanud ja tema kommentaari sellele lugenud, saad seda teha siin: www.hingelepai.ee/muusika
(lugude täispikkuses kuulamiseks saad luua tasuta Spotify konto)

Mõnusat kevadele häälestumist!

Foto: Maris Ojasuu

14/03/2017