Category: Hing

Alustava ettevõtja 7 õppetundi

Olen 10 aastat olnud vabakutseline ja viimased poolteist ettevõtja. See on olnud suur hüpe: rahalised riskid uuel tasemel, aga ka võimalused – vaid taevas on piiriks! Teoreetiliselt. Ka tööajal pole piiri ning emotsioonid käivad kaasas iga uue sammuga tundmatusse. Ja igal tasandil on vaja tohutult panustada palju enne, kui üldse on aimu, mis võiks edasi saama hakata. See aasta pole olnud lihtne ega kerge. Sellegipoolest on ta tundunud just vajalik arenemiseks ja eneseusalduse kasvatamiseks. Ja ma ei vahetaks ühtki kogemust millegi muu vastu. Millised on alustava ettevõtja õppetunnid?

1. Enne külva, siis lõika

Oma ettevõte on nagu aed. Alguses peab nägema olemasolevas maastikus võimalust, oma visiooni – mida sa tahad luua? Siis on tarvis panustada aega ja raha, enne kui saad vilju maitsta. Ja sa ei tea, kas ja kuidas sinu idee selles “pinnases” kasvab, sa ei tea, kas see idee on justkui kohalik või pigem võõramaine taim – kas ta idaneb ja juurdub, kas vajab varju või päikest, vett või kuiva. Ja kui sa ühel hetkel seda juba tead, siis ikkagi veel ei oska öelda, kas viljad on mahlased ja magusad või hoopis pigem käbitaolised. Tuleb lihtsalt ära oodata ja proovida!

Poolteist aastat tagasi, kui mu koostöö Sensa ajakirjaga lõpetati kulude kokkuhoiu pärast, siis sain samal õhtul aru, et see on kingitus, võimalus teha midagi täiesti oma. Nii hakkas kooruma Hingele Pai ajakirja idee, mis sai paari nädalaga päris selged piirjooned ja ka koostööpartneri, Marju Randmer-Nellise. Need poolteist aastat ongi meie jaoks olnud tohutu elukool ja ettevõtluskool ja loovuskool ja enda eest samal ajal hoolitsemise kool.

2. Hirmu tõkked on ületamiseks

Idee ja selle teostumise vahel on üks suur barjäär – hirm. Hirm on tunne, mida ma pole tahtnud tunda ja kui ma olen seda kogenud, siis õnneks vaid harvadel perioodidel ja mõned päevad järjest – hetke eel, mil kavatsesime tulla ajakirja ideega päriselt avalikkuse ette; kui oli vaja otsustada, mitu ajakirja esimese numbri tiraaži ja siis peagi lisatiraaži trükime… Iga kord, kui on vaja teha mingi otsus, millega seoses on suured rahad või siis suur ebakindlus, teadmatus. Pean otsuse tegema tingimustes, milles ma tegelikult ei tunne, et oleks otsustamiseks piisavalt infot. Kindlust.

Siis tuleb seda kindlust saada võimalikult intuitiivselt. Ja intuitsioon töötab kõige paremini lõdvestunult. Hirm aga on lõdvestumise vastand. Seega olen läinud jalutama või vanni, kuulanud muusikat ja kindlasti igapäevaselt mediteerinud. Olen ka pidanud nõu endast kogenenumatega või siis võtnud veel hinnapakkumisi – olen teinud kõik, mis ma saan, et seda infot ja kindlust oleks pisut enam. Ja olen saanud endaga rahu nende otsuste eel. Ja mis veel parem – kõik on läinud hästi!

Muidugi on hirmul ka oluline roll meid säästa ja ohtudest päästa, aga seda teame me kõik liigagi hästi ja seepärast ma ei peatu pikemalt sellel, et otsused peavad ikka olema tehtud võimalikult rohke ja kvaliteetse info põhjal ja kui sul seda piisavalt pole, siis uuri, kuidas seda saaks. Nöök on aga selles, et kui sul on kogu info ja tundub hea otsus, siis ikkagi on hirm.

Mina olen hirmu tundnud põhiliselt rahalise riski pärast või emotsionaalses mõttes, tagasilükkamise ees. Oma lapsele ütlen ikka vahel, et kõik tunnevad hirmu – julged on need, kes teevad oma sammu sellest hoolimata. Nii et ühel hetkel olen ma ka ise pidanud seda julgust talle ette näitama ja olen siiski “hüpanud”, teadmata, kas mind püütakse. Hingele Pai püüti kinni ja maandus pehmelt tellijate turvalisse rüppe – meil oli esimesest numbrist peale just nii palju tellijaid, kui vaja, et saada kindlustunne edasi liikumiseks.

4. Süda juhib rõõmuni

Olen kogenud, et kui teha midagi südamega, siis inimesed tunnevad selle ära ja see tõmbab magnetina. Ja pakub endale muidugi suurt rahuldustunnet. Kui oleme tellijate kontsertidel või laatadel kohtunud oma lugejatega, siis on see ikka ja jälle lõppenud kallistustega. Ja see teeb nii suurt rõõmu ja kaalub üles kõik öötöö-tunnid, sest meie südamest loodu ja tehtu on ka lugejatele otse südamesse jõudnud.

Ja kui tead, mis sind käivitab, inspireerib, mille peale su süda rõõmust hüppab, siis tuleb ka raha. Ja seda nii palju, kui su sügavad uskumused lubavad…

5. Oma mõtete vangis

Olles olnud pikka aega elustiiliettevõtja, mis on minu jaoks tähendanud, et kui ma teen seda, mida armastan ja saan selle eest nii palju tasu, et tulen ots-otsaga kokku – siis see ongi parim, mis saab juhtuda. Muidugi ma seejuures ei reisi, teen palju kodus lihtsat toitu ja püüan osta kasutatud riideid või mahekangastest riideid allahindluste ajal nii endale kui lapsele, hoida kulud minimaalsed. Aga Marju pani mind sellele mõtte- ja teguviisile vaatama veel ühe nurga alt: kindlasti on võimalik saada ka õiglast tasu tegevuse eest, mida sa armastad. Isegi kui see pole hetkel võimalik, aga ideena jätta see võimalus oma peas. Võttis aega, enne kui ma hakkasin uskuma selle võimalikkusesse idee tasandil. (Praktikas on sinna veel minna.)

6. Küsi abi

Üksi kõike ei jõua, aga siin on nokk-kinni-saba-lahti olukord. Üksi ei jõua ja kuna sissetulekut (tavaliselt kohe) pole, siis pole võimalik ka kedagi palgata. Kui pole võimalik (jutumärkides või ilma) kedagi appi palgata, siis sa leiad end tegemast kõikvõimalikke töid, mida sa teed aeglasemalt ja kehvemini kui keegi teine ja samas ei jõua nii palju tegeleda sellega, milles sina oled tõeliselt hea. See on lõputa ring, kuni sa ise otsustad sellest välja murda. Olen aasta pärast alustamist mõned ülesanded ära andnud: andmete sisestamise ja ajakirjade laialiveo poodidesse. See on juba suur kergendus ja jääb rohkem mahti luua! Ja järgmisel kuul annanka osad arveldamise teemad üle – valgus paistab tunneli otsast!

7. Tervis, kõige kallim vara

Ja selle aastaga olen õppinud veel midagi väga olulist kogu ülejäänud eluks – tervis ja uni on olulised ja nende eest hoolitsemiseks tuleb aega võtta enne kui kõik meilid on loetud, kõik lepingud on allkirjastatud, kõik andmed on sisestatud ja asjad posti pandud. Sest enda puhekaega on nii lihtne edasi lükata. Ja kuigi esimese aasta entuasiasm ja sära ja power annavad tohutu jõu, ei tohi seda ikkagi päris ära kulutada, vaid osa jätta ka enese ja oma loodu jätkuvaks õitsemiseks. Sest mitte ainult ettevõte pole nagu aed, vaid me ise ka. Ja me räägime ikkagi püsikutest 🙂

Nüüd on need õppetunnid muutnud meid tugevamaks ja targemaks ja andnud hoogu ja eneseusaldust veelgi juurde. Armastades seda, mida me teeme, särab teiste rahulolu meile kütuseks vastu!

Foto: Triin Maasik

24/01/2018
5 sammu intuitiivse toitumiseni
Intuitiivne toitumine on vaba reeglitest ja piirangutest ning on igal inimesel erinev. Intuitiivse toitumise eesmärk ei ole täiuslikkus ega järjekordne “programm”, mida hambad ristis järgida, vaid pigem individuaalsus, loomulikkus ja heaolu saavutamine nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.

Intuitiivne toitumine põhineb oma keha kuulamisel ja usaldamisel tervikuna, kuulates keha signaale, kuid kasutades ka teadlikku mõtlemist toiduvalikuid tehes. Kindlasti ei ole see järgmine dieet, mille fookuses on kaalu langetamine, vaid pigem oma toitumise tasakaalu saamine olenemata kaalunumbrist.

Intuitiivne toitumine ei räägi ainult sellest, “kuidas süüa, kui kõht on tühi, ja lõpetada söömine, kui kõht on täis” – see on ainult väga väike osa intuitiivse toitumise filosoofiast. Selle juurde käib ka praeguste harjumuste ja mõtlemise muutmine, rahu sõlmimine toiduga ja oma kehaga ning palju muud. Et sinna jõuda nii, et see jääks ka terveks eluks püsima, tuleb läbi teha kõik tervenemise sammud, sest need on kõik omavahel tugevalt seotud.

Dieeditamine, keelamine, piiramine, rahulolematus oma kehaga, pahuksis suhted iseendaga, erinevad haigused ja elumuutused võivad viia paigast ära loomulikud keha signaalid ja ka toitumise. Kuid läbides teatud sammud oleme täiesti suutelised tagasi minema loomuliku, intuitiivse toitumise juurde. Nii nagu oli meile juba sünnist kaasa antud. Millised need on?

1. Hüvasti, dieedid!

Dieeditamine, väliste reeglite ja piirangute järgimine viib üha kaugemale keha kuulamisest, usaldamisest ning intuitiivsest toitumisest. Dieeditates suurenevad isud, tekivad ülesöömishood, meie keha justkui valmistub näljaperioodiks – aeglustub ainevahetus ja seedimine, keha hakkab loomuliku rasvapõletuse asemel hoopis rasva talletamist eelistama, lisaks tekivad sundmõtted toidust. Selle kõigega kaasnevad ka süümepiinad, enesesüüdistamine, läbikukkumistunne ja paljud teised sümptomid. Dieeditades kannatab nii füüsiline kui ka vaimne tervis.

Keha on palju targem kui ükski kalori kalkulaator või dieediplaan. Välised reeglid viivad meid ainult kaugemale oma keha kuulamisest ja usaldamisest. Me peaksime tegema hoopis koostööd oma kehaga, mitte vägisi selle signaalide vastu minema.

2. Tee rahu toiduga

Kui tuleme aastatepikkusest dieeditamisest ja reeglitest seoses söömisega, siis tihti oleme toiduga kui vaenujalal. Iga söögikord on kui sõtta minek – võitleme oma isude vastu, liigitame toitu kui “hea ja halb”, kogeme tohutut süütunnet, kui sööme mida “poleks tohtinud”, käib pidev vaimne võitlus selle üle mida süüa, millal süüa, kui palju süüa, kas üldse süüa? See kõik on osa dieedi mentaliteedist, mis hoiab meid samamoodi toidu vanglas nagu ka füüsiline dieeditamine.

Asi ei ole toidus, vaid mõtlemises. Sõdides toiduga ei saa me minna tagasi tasakaalu. Peame lahti laskma dieedi-mentaliteedist ja hakkama omale toitu lubama ilma tingimusteta, süümepiinadeta ja täiuslikkuse mentaliteedita. Kui kõik toit on lubatud, siis saame ka tegelikult hakata oma keha kuulama ja intuitiivselt toituma.

3. Tee rahu oma kehaga

Seni kuni fookuses on soov oma keha muuta, kaalu langetada või seda kontrollida, pole intuitiivne toitumine võimalik. Toitumine ei saa lähtuda kaalunumbrist, vaid peab alguse saama keha kuulamisest ja usaldamisest.

Soovides pidevalt kaalu alandada, ei tee me tahes-tahtmata toiduvalikuid lähtudes oma keha tõelistest soovidest, vaid otsused tulenevad pigem mõtlemisest: “Kas see toit mõjub kuidagi halvasti mu kehakaalule?” või “Kui ma endale seda toitu luban, siis pean pärast kalorid kindlasti põletama, muidu võtan juurde!” Selline mõtteviis ei luba aga kunagi oma keha täielikult kuulata ja usaldada, vaid püsib arusaam, et läbi toidu saame oma keha kuidagi manipuleerida ja kontrollida. See ei võimalda aga dieedi-mentaliteedist kunagi täielikult taastuda ega olla ka intuitiivne toituja.

4. Õpi kuulama oma sisemist häält ehk intuitsiooni

Kui me eelnevalt dieeditades ja piirates oleme palju kasutanud oma teadlikku mõtlemist – mida süüa, kui palju süüa, millal süüa? – siis oma keha intuitsiooni kuulates võiks proovida mõtlemise pigem välja lülitada ning minna südame ja tunnetuse tasandile. Intuitsioon on tihti summutatud ülemõtlemise, reeglite ja hirmude alla. Kui aga paneksime need kõik kõrvale ja kuulaksime oma keha/südant/intuitsiooni ilma hinnanguid andmata, ilma tingimusteta, siis mida intuitsioon ütleb?
- Esmalt tee oma pea mõtetest tühjaks, keskendudes hingamisele ja lõdvestades oma keha. See aitab lahti lasta ülemõtlemisest, mis summutab intuitsiooni häält. Võta selleks sammuks täpselt nii palju aega, kui vajad.
- Kui su pea on mõtetest puhtam ja oled lõdvestunud, siis keskendu oma tunnetusele – südamele ja nö sisehäälele. See hääl on vaba eelarvamustest, kriitikast, siltidest ja hinnangutest. See hääl ei pruugi öelda sulle kerget või mugavat lahendust, vaid pigem seda, mis on sulle kasulik ja õige lahendus, olgugi et see võib olla esmalt tunduda raske ja hirmutav.
- Sind võib aidata oma sisehäält kuulda endalt küsimuste küsimine ja vastuse kuulamine, keskendudes südamele. Näiteks küsides: “Mis on õige lahendus? Mida ma pean selles olukorras tegema? Mida mu keha vajab?”
- Kui sulle meeldib kirjutamine, võid oma sisehäälele keskendudes ka mõtted kirja panna. Lase info enda seest välja ja pane paberile kirja. Sisehääle kuulamine ja usaldama hakkamine võtab aega ning vajab harjutamist.
- Kui mingi sisemine vastus või lahendus on jõudnud sinuni, siis kuula seda ja tegutse vastavalt. Sinu sisehääl on täis tarkust ja paneb info kokku sulle teadmata allikast, mida ei pea lahti kodeerima, vaid lihtsalt usaldama.
5. Tee läbi paranemise protsess

Peale pikaajalist dieeditamist, piiramist ja reeglite järgimist intuitiivseks toitujaks saamine ei toimu üleöö. Ka sisehääle või intuitsiooni kuulamine on raske, kui see on mattunud reeglite, ülemõtlemise ja hirmude alla.

Et intuitiivse toitumiseni jõudmine oleks võimalik, tuleks esmalt läbi teha n.ö. paranemise protsess, mille käigus hakkame muutma oma harjumusi, mõtte- ja käitumismustreid, laskma lahti piiravatest uskumustest ning kõigest, mis keha usaldamist ja kuulamist takistab.

Intuitiivne toitumine hõlmab endas palju rohkemat kui lihtsalt – “söö mida tahad, millal tahad ja kui palju tahad”. See hõlmab nii füüsilist paranemist dieeditamisest, kui ka vaimset paranemist dieedi-mentaliteedist, rahu sõlmimist toiduga ja oma kehaga.
17/01/2018
Kuidas teha õigeid valikuid?

Valikuid on tulnud teha läbi aegade kõigil ja igal pool ning tänu sellele on ka tarkust ja mõtteid sel teemal õnneks palju. Olgu need siis kirja pandud hinduismi vanimatesse pühakirjadesse veedadesse või läänes ilmunud enesearengulektüüridesse või juhtimisraamatutesse – ikka jääb mustrina läbi jooksma üks ja seesama niit:

Situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa. Ka sinu tulevik sõltub valikutest, mis langetad alates tänasest edaspidi. Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid. Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

See näib lihtsa ja loogilisena, kuid praktikas ei teata sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovitakse. Mis on elus suurem eesmärk ja siht? Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud, olles mitte kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

Iidsete veedade uurija ja joogaõpetaja Rod Stryker’i ning menuka raamatu “Efektiivse inimese 7 harjumust” autori Stephen Covey õpetusteski võib leida kattuvaid osi ja paralleele – igaühel meist on oma unikaalne eesmärk elus ning selleni jõudmisel on abiks nn isiklik põhiseadus, missioonilause, dharma-kood, kreedo – kuidas keegi seda nimetada soovib. See nn isiklik põhiseadus keskendub sellele, kes sa tahad olla ja mida soovid saavutada ning missugused on need väärtused ja põhimõtted, millele sinu olemine ja tegevused põhinevad. Nagu riigi põhiseaduski, on ka sinu isiklik põhiseadus suuresti muutumatu, kuid aeg-ajalt võib seal kohata täiendusi või täpsustusi.

Mõtlemis- ja kirjapanemisharjutus

Leia endale aeg, mil oled üksi, pingevabas õhkkonnas ja kirjuta paberile oma mõtted.

•       Milline peaks su elu olema, et saaksid oma elu lõpus öelda: jah, just sellist elu ma tahtsingi!

•       Millest sa unistad?

•       Mis on sulle tõeliselt tähtis, mis on sinu prioriteedid, mille valid alati esimeste hulgas?

•       Millised tegevused ja olukorrad teevad sulle kõige enam rõõmu ja on tunne, et oleksid kui oma sõiduvees?

•       Millised põhimõtted ja väärtused on sulle olulised?

•       Võid panna kirja ka kõik rollid, mis sul elus on (abikaasa, isa-ema, laps, mees-naine, juht, kolleeg jne) ning seejärel kirjuta iga rolli taha, mida sooviksid selles rollis oma elus saavutada? Vaata oma eesmärkidele igas rollis otsa ja mõtle, kas sa juba käitud nendes rollides nendele eesmärkidele vastavalt või mida saaksid teha, et oma käitumist eesmärgile rohkem vastavaks kohendada?

Loe, tunneta ja analüüsi neid vastuseid, lisa midagi, kui soovid. Tee ring ümber 5–15 kõige olulisemale märksõnale. Nendest märksõnadest sõnasta enda põhiseadus-missioon-eluülesanne. Kuna igaüks on unikaalne, siis kujuneb ka sinu põhiseadus ainult sinu nägu, võtab sinule sobiva vormi ja sõnastuse. See võib olla luuletusena, paar lauset või poole lehekülje pikkune. See on sinu põhiseadus, sina tead, milline see peab olema.

Kui sul on paigas niinimetatud isiklik põhiseadus, viib see arukamate otsusteni ja selgemate valikuteni, need omakorda aitavad sind sulle tõesti olulistele eesmärkidele lähemale ja annavad seega oluliselt rohkem rahulolu.

KUI SEE ON ABIKS:

Näide Meriti põhiseadusest:

Ma soovin elada täisväärtuslikku, puhast, teadlikku elu ja inspireerida ka paljusid teisi inimesi olema teadlikud, terved ja õnnelikud. Ma olen vabakutseline, kelle elus on töö, sotsiaalsus ja puhkus tasakaalus. Mul on ühtehoidev perekond ja kõigil mu pere liikmetel pulbitseb südames elurõõm, nii linna- kui maakodus. Mu lapsed saavad parima kasvulava täisväärtuslikuks eluks, nad on füüsiliselt ja vaimselt terved.

Seda toetab ka visiooniplakat, mille olen kokku kleepinud ajakirjaväljalõigetest ning kleepinud kööki, kus viibin kõige sagedamini.

Isiklik põhiseadus => arukad otsused => olulistele eesmärkidele lähemale => rohkem rahulolu

NB! Nn isikliku põhiseaduse sõnastamine pole kindlasti midagi lõplikku, tõenäoliselt on sul alguses sellest ähmasem aimdus ning alles ajaga asud seda rafineerima. Või täiendama. Sest sa isegi muutud ja õpid ning saad järjest täpsemalt aru, mis on sinu jaoks oluline.

Sa ei saa leiutada endale missiooni, eluülesannet, põhiseadust. See on igaühel juba olemas, pigem asud seda kiht-kihilt avastama. See protsess võib võtta nädalaid või kuid. See on sinu tulevikunägemuse ja väärtuste väljendus ning sellest saab mõõdupuu, mille abil hindad kõiki valikuid ja olusid oma elus. Sinu käitumine läheb sinu põhiseadusega kooskõlla ja sa pole enam lükata-tõmmata kõigest, mis elus juhtub või mis teised arvavad. Sul on oma joon, oma eesmärgid ja seda teadvustades saad sa meeletu tahtejõu ja pühendumuse. Sinu põhiseadus on nagu ankur, millele saad toetuda segaduses olles ja emotsionaalsel hetkel. Oma põhiseadust täites pakub elu enim rõõmu ja rahulolu.

03/01/2018
Hinga kogu hingest!

TEKST HEDVIG HANSON
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Hingamine on meie jaoks nii tavapärane, et me ei mõtle sellele kuigivõrd. Ometi on ses iseenesestmõistetavuses kogu Elu. Hing ja hingamine, kui kenasti kooskõlas kulgevad sõnad emakeeles! Ja kui selgelt on need seotud nii vaimses, hingelises kui füüsilises plaanis!

Me sünnime esimese hingetõmbega ja lahkume viimasega. Ja hingetõmbed esimese ja viimase vahel… kuidas me neid teeme, mida kogeme, tunneme, õpime? Oled ehk kuulnud öeldavat, et igale inimesele on määratud teatud arv hingetõmbeid? Siit saab teha vaid ühe järelduse: me peaksime hingama teadlikumalt, sügavamalt, et elada tervemat, täisväärtuslikumat, pikemat elu.

Sügav hingamine vähendab stressi, lõdvestab keha ja seega kogunenud pinged, toob rakkudesse rohkem hapnikku ja nõnda ka energiat, tasakaalustab närvisüsteemi, parandab vereringet ja südame tööd. Emotsionaalses plaanis on hingamistehnikatega võimalik vabaneda kuhjunud emotsioonidest, koondada tähelepanu, rahustada meeli. Nii ei peaks meil iial olema vaja arstiabi!

Minuni jõudis hingamise teadlikustamine eriti kohale sel suvel. Olin muidugi vabastavast hingamisest kuulnud ning end närvilistes olukordades ka aeglasemalt hingama sundinud. Aga sügavamalt tõid hingamise teema minuni kunstnik Stina Murakas, kes elu raskeimatel hetkedel hingamistööst abi sai, ning hingamisterapeut Tiia Lõoke, kelle hingamislaagris suvel käisin. Sellest kogemusest sain eneseabi tööriistad loodetavasti kogu eluks.

Hingepõhjani liigutas mind hingamislaagri kogemus, kus leidsin parema ühenduse oma meeleseisunditega, aga ka ühenduse teiste, mulle võõraste inimestega, kes laagris osalesid. Selgemat taju, et üks on kõik ja kõik on üks, pole ma tundnud. Taju, et ka teine on nagu ma ise, oma rõõmude ja muredega, kerguste ja valudega ja et me kõik oleme hingavad hinged – see oli ühendav, lohutav, kosutav.

Nii nagu tunded, emotsioonid mõjutavad hingamist,
on võimalik teadliku hingamisega omakorda mõjutada oma tundmisi.

Seda on hea teada. Kui meie kiirenenud hingamine on rõõmu ja hea erutuse hetkeline rütmimuutus, siis pideva negatiivse erutuse, ärevusega tekitame pinnapealse, kiirenenud ja lühenenud hingamisega juba kaugele ulatuvaid tervisehäireid.

Jah, minuni jõudis teadlik hingamine täpselt õigel ajal. Ülitundliku närvisüsteemiga pole alati lihtne, vastupidi – rutiinsetes argitegevustes, kiires elutempos, kohusetundliku lapsevanemana pidevalt muutuvas pereatmosfääris pole kerge tasakaalu hoida.

Mulle on olnud toeks loodus, maakodu, hingemuusika
ja nüüd hingamine.

Mõttes ütlen aitäh iga kord, kui hingamine mind stabiliseerib ja närvilisest olukorrast tagasi toob.

„Miks naised peavad nii närvilised olema?“ küsib isegi mu 12-aastane poeg. Jah, me oleme tuntud ülemuretsejad ja -reageerijad! Peaksime õppima end säästma. Meie endi ja paremate suhete nimel. Ja hingamine on omast käest võtta, et olukorda parandada.

Kus teadlik hingamine on mind otsekohe aidanud? Mind võib tabada ärevushäire supermarketis. Kõik seesama toidukaup, mida ostan, tüütu reklaam või ärritav muusika valjuhäälditest, kassa monotoonsed piiksud… Ja siis järsku tunnen, kuidas kurgus pitsitab, tekib õhupuudus, suu kuivab, olen nagu halvatud, tahaks välja joosta. Siis hakkan sügavalt läbi suu hingama, nii et kuulen oma hingamist. Ja olemine paraneb. Veelgi rõõmustavam on see, kuidas olen suuteline oma mõnikord tekkivat pingepeavalu nii-öelda ära hingama: heidan pikali ja hingan valu välja. Ja toimib.

Hingates saab vabaneda nii füüsilistest kui ka hingevaludest. Kui elaksime nii, nagu hingame, et võtame sisse ja laseme välja, vabaks, ei koguneks meisse pingeid. Vastuvõtta, lahti lasta. Eluline, oluline oskus! Head hingamist! Kogu hingest!

30/12/2017
Eeva Talsi helisev maailm

TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Eevat ei pea vist kellelegi tutvustama. Tänaval jalutamiseks on tal kollane müts, mille ta mõnikord pähe tõmbab, kui soovib tundmatuks jääda. Ta teeb palju ja jõuab palju ega löö suurte unistuste ja väljakutsete ees risti ette.

„Minus on mõnus rahulolu… sageli on küll tempo liiga hull, aga üldiselt ärkan mõnusa rahulolutundega ja proovin minna magama hea tundega, et olen päeva jooksul piisavalt teinud. Eneseteostus ja areng on minu jaoks olulised,“ jutustab Eeva, vallatu viiulikriuks hääles.

Teadlikult võtab ta suuremaid väljakutseid, kui endale esiotsa usaldaks. Kuidas saanuks ta muidu alustada kolm aastat tagasi, 25-aastaselt Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ise loodud pärimusmuusikaosakonna juhatajana!

Muidugi oli tal ka mitmeid abilisi, kes aitasid teed sillutada – teisiti ei saakski. Praeguseks on osakonnas 13 õpilast, kes lisaks grupi- ja ansamblitundidele saavad ka individuaaltunde, ja igal nädalal on Eeval kaks koolipäeva. Muidugi läheb ettevalmistuseks teist samapalju ja unistuseks on veel kordades suurem osakond.

„Pidevalt ennast mugavustsoonist välja suruda –
see pole unistus, pigem lubadus endale.

Vahel tekib ikka raskeid hetki, kuna leian ennast uutest situatsioonidest, kuid proovin oma hirmudele vastu seista ja neid ületada…“ nendib naine.

Oma hetk laulupeol

Julgustükkide juurde kuulub ka suvine laulupidu. Mul olid küll pisarad silmis, kui loo „Maailm heliseb“ järel soovis rahvas seda korrata. „See oli mega!“ süttib Eeva. See oli esimene kord, kui tema lugu oli laulupeo kavas, aga see polnud veel kõik – Eeva osales ka rahvamuusikapeol ja Villuga tantsupeol muusikutena, saates kõiki lugusid. „See oli metsik tamp, proovid võtsid tohutu aja,“ on Eeva siiani ähmi täis.

Laulupeol oma laulu ajal pani Eeva endast viimase energia välja.

„Olin nädal aega selles tramburais olnud – iga päev tõesti hommikust õhtuni ja täie tähelepanuga, pidevas pingeseisundis. Eriti tantsupeol: kui midagi valesti mängid-laulad, jäävad 8000 tantsijat seisma ja tants katkestatakse. Mul juhtus nii proovis ja päris paha tunne oli! Õnneks laabusid etendused ladusalt. Laulupeo poodiumil tekkis korraks isegi hoomamatu ja natuke õõnes tunne, aga samas tundsin, et me naudime seda pidu siin kõik koos ja kui lugu käima läks, hakkas kohe hea. Kuigi rahvast oli pea sada tuhat, tundsin ma soojust ja toetust. Et midagi ei saa valesti minna,“ särab ta.

Tööle eelneb töö

Jah, igal asjal on oma ettevalmistusaeg ja see paneb paika ka Eeva päeva-, nädala- ja hooajaplaanid. „Kui vaadata enda ajakava, siis kohustuslikke asju on üksjagu palju ja nendeks on vaja ka ette valmistada. Kasutan ära seda, kui saan auto tagaistmel oma tundideks valmistuda või eile näiteks kirjutasin seal uut lugu, Villu sõitis. Vahepeal läheb küll liiga paljuks,“ möönab ta.

„Kui mõnikord tekib paanika, et kas ma ikka jõuan kõik ette valmistatud, kaob see mõnu ära ja tekib kohustuse tunne. Üritan seda igati vältida, planeerida nii töid kui ka jalutuskäike ja puhkusehetki. Eile olime maal ja tegime sauna ja see oli nii rahustav. Päev otsa õues, jalutasime, rääkisime juttu, tegime head sööki ja sauna – see kohe laeb täis,“jagab ta.

Eeva ja Villu on olnud abielus kuus aastat ja tuttavaks said juba 16-aastastena Eesti Etno laagris. Sellesse aega on mahtunud ühiselt Viljandis ja Göteborgis õppimine ning Curly Stringsi loomine kuus aastat tagasi.

„Tudengina aasta Rootsis oli lisaks ülimegašefile maailmamuusika-osakonnale koos kõikide õpetajate ja teiste õpilastega ka hea praktiline õppetund, sest me ei saanud endale rahaliselt eriti midagi lubada,“ meenutab Eeva aega, mil päeva kulutused piirdusid toiduga ja sedagi väga piiratud summas.

Uurin siinkohal ka abielu saladusi… „Ma arvan, et mõistmine, andestamine ja kompromisside tegemine on märksõnad. Ja lasta teisel olla.

Tunnen, et olen oma töistes tegemistes
alati saanud teha täpselt seda, mida tahan,

ja Villu on saanud teha, mida tema tahab, kumbki ei lämmata ega suru teist alla – see on minu meelest üks pikaajalise suhte oluline osa.“ Curlys mängitakse koos, vahel loovad nad koos muusikat, aga kummalgi on ka oma hobid. „Ega seda aega ei jäägi nii palju üle…“ naerab Eeva. Üks suur koostegemine siiski ilmneb veel –maakodu Võrumaal.

Maakodu ühe päevaga

Eevale on alati meeldinud maal olla, seal ringi tuterdada, istutada ja kasvatada ja tal on alati maakodu unistus olnud – muru niita, lihtsaid asju teha. Teda kannavad soojad mälestused enda lapsepõlvest õega Penujas vanavanemate talus, mille juurde kuulus ilmatult vabadust ja võimalusi mängida.

See oli poolteist aastat tagasi, kui Villu keskendus magistritööle ning Eeval kruttis sisemuses ülepinge. „Mul oli juba ammu mõttes, et tahaksin mingit hobi, mis pole seotud muusikaga. Maakodu on täpselt selline hobi, mis on loominguline ja pole otseselt muusikaga seotud! Võtsin nalja pärast lahti kinnisvaraportaali ja esimene koht, mis ma avasin, oli see vana talukoht: pisike majake, hallatav, juba seest tühjaks veetud, kaks väikest kõrvalhoonet, oja, metsaserv, hästi ilus…“ meenutab ta.

Nii ta hõikaski Villule teise tuppa, et mis too arvaks, kui ostaks maamaja, millepeale Villu jaa-jaa poetas ning edasi klõbistas. Eeva istus autosse ja põrutas Võrumaale. „Oli maikuu, soe ja mõnus, kõik see kuppelmaastik ja kruusatee, juba teepeal tajusin tõmmet. Kohale jõudes teadsin, et see ongi see koht,“ särab ta.

Nii saigi Villu juba telefonikõne, uurimaks, mis ta arvab, kui lähekski majaostmiseks. Eeva näitas talle telefonis ringvaadet ja tuli tunnistada, et on tõesti väga tore koht. Mida aga polnud, oli aeg vaatama tulemiseks. Nii tuli Eeva veel Villu vanematega kohapeale ja asi sai otsustatud juba samal päeval.

Majake valmistab paarile palju rõõmu
ja sobib igal ajal puhkuseks, mitte ainult suvel.

Inspiratsiooni kergus

Segamatut aega Eeval väga polegi. Kuidas tal looming tuleb ja kuhu ajaliselt mahub? „Kui ma viin ennast õigele lainele, siis see tuleb ruttu, mul pole vaja oodata inspiratsioonivälgatust. Näiteks septembrikuus oli vaja teha sobiv lugu ajaks, mil teeme jõulutuuri Estonian Voices’iga. Nii soe ilm oli, päike paistis… Kõigepealt läksin jooksma, siis kuulasin Erki Pärnojat ja edasi veidi jõululaule, et ennast õigele lainele viia. Avastasin, et nii paljud lood räägivad armastusest, seega proovin mõne teise nurga alt läheneda. Kadri Voorand pakkus refrääni, mis algab sõnadega „Mul on hea, nii hea, et lausa piinlik“ ja minu kirjutada oli salmi meloodia ja veidi sõnu.

Mõtlesin, et vähemalt selles laulus ei pea õnnetunne sõltuma asjadest, kingitustest, ilmast või kellestki enda kõrval,
heatunne ei pea millestki välisest sõltuma.“

Lõpuks sündiski laul „Mul on hea“, millele aitas kaasa veel ka Jaan Pehk.

Curly Stringsil tuli hiljuti välja uus plaat „Hoolima“, mis on salvestatud Hispaanias. „Suvi oli üks keerulisemaid, mis mul üldse olnud on. Nii tihe, et ei jõudnud üldse puhata. Juunis salvestasime Hispaanias, mis oli omajagu endast kõik andmine ja intensiivne aeg hommikust õhtuni nädal aega jutti. Sellele järgnes laulu- ja tantsupidu, miksimise ja salvestamise protsess ja siis läksime kohe Kanada tuurile, USAsse ja seejärel tuli kohe Eesti tuur. Hästi-hästi tihe!“ meenutab ta.

Jaapanis käidi eelmisel aastal ja minnakse ka nüüd, detsembri alguses esitlema Curly Stringsi uut plaati. „Eestlastena oleme väljamaal ja just kaugemates paikades eksootilised, eriti Jaapanis. Eelmine kord olid meil umbes 200sed saalid kõik välja müüdud. Muidugi oli ka ettevalmistus väga hea: publikul olid jaapanikeelsed brošüürid, mis rääkisid meie loomingust, ja kõik juba teadsid meie lugusid, tõlked olid ees ja me rääkisime ka natuke jaapani keeles,“ muigab Eeva.

Hispaanias salvestati uus plaat kogemuse saamise mõttes. „Me kõik teame, et kui oleme Eestis, siis tegeleme lisaks salvestamisele ka palju muuga, aga väljamaal on fookus parem,“ selgitab Eeva ja lisab, et Hispaanial oli ka eellugu. Eeval õnnestus mõne aasta tagusel Viljandi folgil anda ühine kontsert koos oma iidoli Casey Driesseniga… „Super viiuldaja ja geniaalne muusik!“ kiidab Eeva. Casey oli nõus produtseerima Curlyde uue plaadi ehk olema salvestusprotsessi juures, andma nõu ja aitama teha häid valikuid. „Casey ise elabki Hispaanias ja tutvustas meid imemees Dani Castelarile, kes muu hulgas on töötanud maailmakuulsate muusikutega, nagu Michael Jackson, REM, Paolo Nutini ja paljud teised. Ta polnud Eestist varem kuulnud, aga talle meeldis meie muusika ja ta oligi nõus! Kogu salvestusprotsess oli maailmaklassi kogemus! Oleme tulemuse üle väga uhked,“ muheleb Eeva.

Bändis saab õppida

Bänditegemises on Eeva sõnul pidevalt õppetunde: kas, kuidas ja kui palju enda ideid ellu viia. „Mõne oma toodud loo esimeses proovis tunnen tihti kaitsvat positsiooni, eriti kui keegi tahab seda muuta – see on vahel raske hetk. Olen õppinud üha enam sellest tundest lahti laskma ja tavaliselt katsetame ikka kõigi pakutud ideed läbi,“ naerab ta. „Mõne looga läheb vahel rohkem aega või vaidlemist või katsetamist, aga lõpuks jõuame ikka parima variandini.“

Curlyde tegemine pole ainult lust ja lillepidu. Asju, mis ei paista kontserdil lavalt välja, on palju: koduleht, uudised, lepingud, meened, pildistamised, videod, intervjuud, esinemiste bronnimine, kirjavahetus, reisid ja logistika, sotsiaalmeedia. Kõige selle taustal on pidev uus looming, aastaplaanid, kus, kellega, mis väljaanda. Kõik peab toimima väga hästi, lisaks muusikale endale.

Rahu, rahu

Oled öelnud, et teed igapäevaselt reikimeditatsiooni. „Panen endale käed peale, energia voolama ja keskendun – leian rahu ja fokuseerin oma mõtteid. Olen üpris tormakas ja teen mitut asja korraga ja kui päeva jooksul lähen stressi, aitab see mul rahuneda. Rahu, rahu, rahu… pean endale vahel meelde tuletama, et ka raskel hetkel rahulikuks jääda. Ja raskus tuleb sellest, kui liiga palju korraga teha, mis ongi ju tänapäeva haigus – kõigil on liiga palju teha ja pole aega. Samas ongi ju jälle tore endale meeldivaid asju palju teha,“ süttib ta.

„Ma naudin õpetamist, esinemisi, loomingut…

Aga ühel hetkel tuleb tunnistada,
et ma pole superinimene, ma ei jõua kõike, mida tahaks,“

tunnistab Eeva ja lisab, et on pidanud mitmeid väga häid asju ära ütlema, mida on ammu tahtnud teha, aga nendeks lihtsalt pole praegu aeg(a). „Curly Stringsiga on vahva, et oleme oma rada ajanud ja teinud seda rõõmuga. Meil pole maailmavallutuse eesmärke, aga teatud riikides toimetame hoogsalt ja meie vastu tuntakse huvi, mis on nii tore!“ rõõmustab ta.

„Visualiseerin, et oleme aastate pärast bändiga tuuril koos peredega… On selline harmooniline tore elu, kus teeme muusikat Eestis, Kanadas, USA-s, Jaapanis ja Saksamaal. Liigume edasi samm-sammult ja vaatame, mis tulevik toob,“ mõtiskleb ta.

Eevale meeldib väga jalutada. „Elustiili teemadel olen saanud häid impulsse Sandra Vabarnalt, sealt tuli mul ka mõte teha iga päev 10 000 sammu. Täna on juba tehtud 6000, õhtul veel stuudiosse ja tagasi. See ei ole raske, see on mõnus!“ rõkkab ta oma heledat naeru.

30/12/2017
Julgus alustada, julgus lõpetada

TEKST ANU TOOM, teetegija ja sisearhitekt
FOTOD GRETE MÄGI

Olen 15 aastat sisearhitektina töötanud ning esteetika ja elustiili disainimine on minus alati kirge tekitanud. Teeni jõudsin loomulikult. Isiklikel põhjustel, omaenda tee läbi, mida käinud olen. Viies tähelepanu rohkem enda sisemusele ja olemise võlule. Olen veendunud: et olla päris teemeister, peab tegema palju, palju teed. Ja et teed peab jagama.

Üks mu paljudest unistustest oli kunagi luua Eestimaa lillede teekohvik, aga see mõte arenes edasi ja sündis hoopis maailma teedega teetuba Tallinna vanalinnas – OM Bohem. Varem ma ei osanud nii suurelt mõelda. Ma tänan oma saatjaid elus, kes eneselegi teadmata on minu sisse nii palju hullust ja entusiasmi kasvatanud.

Mulle on alati meeldinud väljakutsed, erinevate maailmade loomine. Need toovad kaasa küll suuremaid eneseületamisi, nõudmisi ja riske, aga kui ei julge, ei otsi, siis ei koge ega saagi aru, mis on oluline. Olen alati olnud suur iseotsija. Nii on kogemused vahetud ja loovad sügavama käekirja ka loomingulisel teel.

Olen mõistnud, et väsin alustatud asjadest mõne aja pärast ära. Olen tühi anum, mis vajab täitmist. Kui väsin, tuleb oma patareisid laadida, midagi muuta, liikuda edasi. Tuleb leida uusi viise. Ja vahel endalegi ootamatul viisil muutustega kaasa liikuda.

OM Bohemi teetoa lood algasid kaks aastat tagasi ja lõppesid selle aasta juunis. Minu jaoks oli siis tunda muutuste tulekut – seda näitasid mitmed füüsilised märgid – ja tundsin, et on vaja nendega kaasa liikuda. Alguses kahtlesin, kuidas saab nii ilusat asja lõpetada, inimesed ju vajavad seda, aga otsus tuli kiiresti. Siiani aga arvan, et kui kõik kohvikud oleksidki teetoad, oleksid inimesed rahulolevamad ja õnnelikumad.

Teest

Tee joomine on aja võtmine, aga võib olla ka inspiratsioon. Minu jaoks tähendab tee joomine ennekõike lihtsaimat viisi olla tänulik.

Kui joome sagedasti teed, tunneme tänutunnet kõige ees.

Teed ei saa juua „poosiga“ nagu veini või prosecco’t või kohvi.

Teed saab juua lihtsalt ja jäädes iseendaks. Tee toob inimesed iseenda juurde tagasi.

Tees ei ole ainult meeleline nauding ehk lihtsalt hea maitse, tees on veel midagi – tee hõlmab endas kõiki ülistusi. Sageli kardame ülivõrdes kirjeldusi, aga tees tõepoolest sisaldub nii loodus, ajalugu, tehnoloogia, inimsuhted, eri kultuurid, usk, pühadus kui ka lihtsus, milles seisneb terviku tajumine.

Teed tehes on kohalolu ja keskendumine. Teed tuleb teha hästi, olles täielikult kohal, nagu kõiki meisterlikult lihtsaid asju ja tegelusi.

Tee võib olla ka vahend, mille abil kohale jõuda sinna, kust algab Sinu uus Tee.

Tee võib olla puhkus millestki, mida on vaja rahule jätta.

Tees on kõik: muutumine, liikumine, areng, teadus…

Tee on jook, mis ühendab ja liidab paljusid kultuure ja inimesi maailmas.

Inimesed vahel jälgisid mind ja küsisid, mida ma teen, et nii ilus on. See ütleb kõik selle kohta, mida teed tehes tunnen: rahu, sisemist rõõmu ja usaldust.

Teetegija olemuses peab olema andmise ja jagamise soov. Armastada igapäevaseid lihtsaid tegemisi on ka mõneti „tee tegemine“…

Kodune koht

Teetoa kujundamine ja pidamine on päris kindlasti midagi muud kui näiteks kohviku pidamine ja loomine. Olen õppinud rohkem andma – teejagamise läbi on seda lihtne õppida. Pakkuma näiteks lihtsalt kuulamist. Teetegemine annab suurepärase pinnase vaimseks arenguks. Isegi pragmaatikutele.

Et tee inimesteni tuua, peab olema ruumis midagi, mis igale inimesele, olenemata rahvusest, kodutunde tekitab. OMis on kõikidel rahvustel oma kodu äratundmist olnud. Enamik ütleski, et nad on nagu kodus… Arvan, et selle äratundmise põhjus peitub kuskil sügavamal, mitte lihtsalt esemetes ruumis.

Usun, et seal, kus on armastus, on ka kodu.
Esemed lihtsalt illustreerivad meie tundeid.

OM Bohemi tulles ununes inimestel ikka aeg. Inimesed sõna otseses mõttes unustasid ennast OMi, esemetest rääkimata. Lugusid sündis OMi lühikese ajaloo jooksul mitmeid: alustades hommikul teetoa trepil istuvast väljaväänatud jalaga sakslannast ja lõpetades kärsitu rootsi ärimehega… Kui sind pannakse esimest korda kandiku ääres termosega endale teetseremooniat tegema, pisike klaaskann teepuruga ees, kohkub nii mõnigi. Mis mõttes tulen kohvikusse ja hakkan ise teed tegema? Ja mis mõttes valan mitu korda teepurule vettpeale?!

Eranditult kõik kliendid lahkusid õnnelike ja rahulolevatena.

Isetegemine teeb õndsaks

OMi on jäänud ööbima ka rändurist Korea tüdruk. Kuhu siis veel hädas jääda kui mitte teetuppa? OMi sai tulla ka pihtima, ja on seda tehtudki. Seal käisid ainult head inimesed koos. Näiteks maailmaränduritest teejoojaid, kes viibisid mitmeid kuid minuga koos teetoas teed juues. Need hetked on unustamatud.

Inspiratsioon

Inspiratsioon on midagi, mis tekib erinevates seisundites. Vahel justkui tunnen, et pakatan loovusest ja soovin midagi teostada. Seda lihtsalt ei saa tagasi hoida!

Kui hakkan märkama pisiasju, nagu imetilluke punane ämblik või lendlev prügitükk, teeleht, millel kummaline vorm, saan aimu ideede tekkimisest. Looduse värvid või kirju seelik, mis minust möödub, võib saada ootamatuks inspiratsiooniallikaks. Me kõik inspireerime üksteist.

Sisearhitektina inspireerib mind Elu ise oma kõige julmemal, ehedamal
ja ausamal moel, sealhulgas Tee.

Teetegijana inspireerivad mind inimesed. Lihtsad olemised ja vahel juhuslikud inetult ilusad silmapilgud. Vaatlemine ja püüd mõista, mis elu on ja mida me tegelikult vajame, et olla motiveeritult rahulolevad ja õnnelikud – see on kõige inspireerivam lähtekoht ja küsimus teetegijana, aga ka sisekujundajana.

Käekiri

Sisekujundajana on minu käekiri skandinaaviapärane, julgen ka öelda, et tugevalt isikupärane ja eklektiline. Usun, et heast eklektikast isikupära alguse saabki. Aga teekond hea eklektikani on väga pikk ja konarlik. Läbi Tee enda kogemise oli OM Bohemi teetuba kujundada loomulik ja kerge. Mulle meeldib tunnetada tegevusi ruumis ja püüda mõista, mida ruum ja inimesed päriselt vajavad. Ruumi juures oli kõige olulisem see, et inimesed unustaksid teeruumi sisenedes muu maailma – see oli peamine ülesanne.

Teede valikki oli eklektiline. Kõik teed olid head ja puhtad, minu kogemuse põhjal valitud, aga tulid eri kultuuridest – oluline oli tervik.

Töö – või lihtsalt elu?

Minu elus puudub tüüpiline tööpäev. Aastaid olen töötanud selle nimel, et esmaspäev on pühapäev ja teisipäev ka pühapäev jne. Aga rutiin on vajalik, et elu eredamad hetked paremini esile tuleks.

Elan bioloogilise kella järgi. Kui on suvi, ärkan kell viis-kuus hommikul. Kui pimedam aeg, siis hiljem. Siis viin oma suurima õpetaja, kuuese Sarah’ lasteaeda ja lähen oma toimetuste juurde: varem varustasin teetuba, küpsetasin mõned mandlikeeksid ja avasin uksed külalistele. See, mis jäi ukse avamise ja sulgemise vahele, oli absoluutselt alati nagu hea film. Teetoas oli alati midagi müstilist. Kui uks oli paokil, sisenesid inimesed vaikselt ja hiilides.

Täna, olles teises energias, on ka päevad teistsugused. Vaimsel pinnal lõikan läbi mustreid ja vaatlen, kuidas mu ellu ilmub imetabaseid uusi kogemusi. Võtan need tänuga vastu ja liigun edasi. Suures plaanis andmise osas on kõik sama. Sisearhitekti tööd teen samuti südamega ehk sooviga pakkuda tellijale parimat. Kasutan vaimseid õppetunde nii-öelda realistlikumal sisearhitekti alal. Üks toetab teist.

Hommik algab loova energiaga. Varase hommiku kolmetunniga jõuab palju tehtud. Ennelõunat ideede genereerimine, pealelõunal väljas inspiratsiooni kogumine ja erinevate materjalidega tutvumine.

Õhtusse jäävad lapse lasteaiast toomine ja kõik muud lihtsad, vaimu arendavad tegelused. Söögi tegemine, nõude pesemine, põranda pesemine, muinasjutu lugemine…

Rahul vähesega

Olla rahul vähesega – see on omamoodi raske ülesanne, aga vägagi isiksust arendav, saamaks aru, milles eluõnn seisneb. Esimesel talvel oli teetoas nii mõnigi kord otsekui laval hukkumise tunne.

Iga uue kontseptsiooni loomine on keerukam,
kui valmisolevat töötavat mudelit järgida.

Aga, olles ära tundnud põhjuse, selle eluteenimise aja vajalikkuse ja tähenduse oma elus, saab olla alandlik ja tänulik. Ja teades, kui muutuv on elu, mõistan, kui olulised on mõned hetked ja olukorrad minu ja teiste elus. Olen õnnelik, kui tean, et ükski hetk ei kordu ja iga hetk on parim just praegu.

Me soovime alati oma mugavustundes, et kõik, mis meile meeldib, jääks igavesti püsima… aga kõik on muutuv ja peabki muutuma. Hinges pesitsev ootusärevus päeva sündmuste ees paneb raskustest mitte hoolima ja edasi liikuma.

Elukunst

Minu unistused on alati täitunud. Üks minu õpetaja ütles kord, et ma olen meister oma unistuste täideviimises. Tõsi on – nii on kuidagi juhtunud. Tänaseks on ka minu suurim unistus täitunud ja see on oskus võtta kulgemist ja olemist terviklikult koos muutustega.

Oskus usaldades loobuda, lahti lasta. Oskus anda aega olukordadele, mis ise liiguvad omas rütmis. Õppida vaatlema, mitte kritiseerima. Lasta ennast ajale jalgu jäänud „totakatest“ hoiakutest vabaks. Lubada ligi inimesed, kes mingil põhjusel peavad mu lähedal olema. Aktsepteerida neid sellistena, nagu nad on.

Elu on müsteerium. Kõik minu unistused on täitunud ja täituvad edasi. Olen tänulik.

Oskus lõpetada

OM Bohemi teetuba on tänaseks uksed sulgenud. Sain aru,et olin kasvanud välja asjast, mida loonud olin, nii pidin ühel päeval olema valmis muutuseks. Tundsin, et ei saa enam oma tegevuses siiras olla ja samas energias edasi tegutseda, nii tuli minna uue energiaga edasi. Liikuda edasi, sest nii ongi õige elada! See pole läbikukkumine, pigem oskus lõpetada, lahti lasta, ära tabada, millal aeg on selleks küps.

Armsatele klientidele ja teejoojatele ütlen vaid seda:

kui teetoa uksed on suletud, algab teekond sisemaailma.

Teed pakun endiselt oma külalistele oma kodus ja kõigile veebipoes. Ja seni, kuni uut füüsilist teetuba ei ole veel sündinud, korraldab OM Bohem vaikivaid teeõhtuid, mis on avatud kõigile.

Üks väike lugu ka:

Väike buddha pakkus ärritunud, ärevil samuraile teed, mis oli leige, mahe ja värskendav.
Teisel korral, kui samurai oli väsinud ja kurnatud, pakkus väike buddha sama teed, mis oli kibe, mõrkjas ja ergutav.
Samurai hõikas mõlema tee peale: oo, milline teemeisterlikkus!

Proovin minagi vaadelda ja mõista Inimese – ja mitte ainult lähedase – muutlikku loomust ja pakkuda neile just seda teed, mis neile hetkel tasakaalustav ja sobiv.

30/12/2017
Kauaoodatud vipassana

TEKST ANANDA DAS
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Kauaoodatud vipassana kursus jõudis üha lähemale. Iga päevaga kasvas mu meeles hirm, samal ajal tundis osa minust kaelevust ja uudishimu. Mis küll hakkab juhtuma nende kümne päeva jooksul, mil me peaaegu ei söö, ei räägi üldse ning isegi ei loo teiste osalejatega silmsidet?

Niisiis sõitsime rongiga Jaipuri, kust võtsime takso Dhamma Thali Vipassana keskusesse. See asus kiirustava linna servas roheliste mägede vahel ääretult rahulikus ja vaikses ümbruskonnas, kus lokkas loodus ahvide, paabulindude ja teiste eri liiki lindudega.

Keskuse keskmes oli kaunis Pagoda-nimeline budistlik tempel. Esimestest hetkedest alates tundsin end sellesse rahulikku paika saabudes hästi. Registratsioonis meid juba oodati, täitsime paberid ja meid juhatati kenadesse kahestesse tubadesse, kus olid voodid ja tekid.

Meile anti veidi aega enda sisse seadmiseks ning paluti seejärel tulla söögisaali tassile teele. Istusime ja jõime teiste osalejatega üheskoos mõnusat kuuma teed. Seejärel paluti meid meditatsioonisaali, kus alustasime vaikimisega ning toimus meie esimene tunniajane meditatsioon. Meile selgitati ülima põhjalikkusega, kuidas mediteerida ja mida mediteerimise ajal sisemiselt teha.

Kursus oligi alanud. Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 4.30, et alustada kursuse esimese päeva esimese meditatsiooniga. See toimus nõnda, et istusime suletud silmadega mitte midagi tehes, lihtsalt jälgides oma hingamise kulgu, hingates loomulikult, ilma pingutamata. Ei midagi muud. Ja igakord, kui meel sekkus, hakates mõtlema kõiksugustest asjadest, pidin ma seda märgates tulema tagasi oma loomuliku hingamise vaatlemise juurde, isegi mitte mõtlema selle peale, et jälgin oma hingamise voogu, vaid lihtsalt lakkamatult vaatlema ja vaatlema ja ei miskit muud.

See oli meelele väga keeruline, kuid midagi muud polnud ka teha, kui lihtsalt istuda ja jälgida, kuni nad löövad kella ja sa võid avada oma silmad ja teha väikese pausi, enne kui järgmine meditatsioon algab. Vaheaegadel võis juua ingveriteed, jalutada või puhata oma toas. Kuid raamatute lugemine, rääkimine või ükskõik milline muu suhtlus teiste osalejatega polnud lubatud. Peale tunniajalist pausi algas järgmine meditatsioonisessioon ja me istusime taas suletud silmil ja jälgisime. Ja nii kuni järgmise vahepausini, mil saime juua teed ja võtta kerge hommikueine ja nõnda edasi kogu päeva kuni kümneni õhtul.

Mulle tundus, et see pani minu sees midagi liikuma ja minu meeles tekkis ka päris tugev vastuseis, aga minu pühendumus need kümme päeva lõpuni kaasa teha oli samuti võimas.

30/12/2017
Joonas Saks: Uue aja juht
TEKST MERIT RAJU
FOTOD STEN ROOSVALD

Joonas on toonud Eestisse Rännaku meetodi ja pühendub praegu maailmaesimese 3D-meditatsiooniäpi Synctuition globaalse müügitiimi ülesehitamiseletäiesti revolutsioonilise juhtimisstiiliga, kus ta on oma tiimile mentoriks,terapeudiks, arengumootoriks ja justkui perekonnapeaks. Ta ei usu tööajajälgimisse, pigem sisemisse motivatsiooni ja selle toetamisse jakasva(ta)misse. Ja tal on veel üht-teist käsil, mis tema missioonitunde jasisemise huviga kokku kõlab ning kõik tervikuks seob.

Joonas tuleb otse Synctuitioni kontorist ja räägib värskeloo: „Meie uus müügijuht on Lõuna-Aafrikast. Arvas, et esialgu tuleb nädalaks Tallinna, et kas üldse tasub tulla ja teha… Ta oli kolm päeva siin olnud, tühistas tagasisõidupileti ja andis sõbrale õigused müüa auto ja kodu maha ning saata asjad Eestisse. Väga äge vend!“ kiidab Joonas. Müügitiim (ja eesmärgid!) ongi rahvusvahelised, kümmekond töötajat Tallinnas ja paarsada partnerit ülemaailma. Ja see on alles algus.

Joonas kutsuti tiimi, kui Synctuitioni toode oli valmis. Tema ülesandeks sai aidata viia see laiemalt maailma. „Mul pole otsestkindlapiirilist rolli, toon meeskonda inimesi, töötan nendega, aitan uutel tiimiliikmetel kohaneda ja leida neile sobilikud ülesanded.

Tööleasumine on nagu tühi kaart
ja kõik tegijad leiavad oma koha, milles nad on kõige paremad.“

Synctuitioni nimi viitab, et see sünkroniseerib aju jatugevdab intuitsiooni. See on maailma esimene 3D-meditatsiooniprogramm, mis kasutab binauraalseid helisid. „3D tähendab, et tegemist on täiesti uue salvestustehnoloogiaga: 3D-heli mikrofoniga. Salvestust kuulates tundub, et helid kõlavad ruumiliselt, nagu kuuleks naturaalselt,“ naerab Joonas, kes ütleb, et autosõidu ajal ta seda kuulata ei soovita: tundub veider ja taju läheb segamini, millises ruumis oled, kuna kõik helid on maksimaalselt ehedad.

„Me ei kasuta ühtki tehislikku heli, kõik on igapäevased või loodushelid, instrumentaal- ja vokaalimprovisatsioon – igas palas palju kihte.

Ja need on kahest aspektist väga erilised: binauraalsed helid ja gammalained.“

Binauraalsed helid on Joonase sõnul (ja YouTube’is) tavaliselt suhteliselt mürarikkad ja monotoonsed, vähe on loodud selliseid, mis annaks ka esteetilise elamuse. „Selles suhtes on Synctuition unikaalne, et pole müra efekti juures,“ rõõmustab Joonas.

Helid on kokku pannud Rob Montes, kes on üks Hollywoodi parimaid heliinsenere. „Muljetavaldav tüüp!“ lisab Joonas. Aga kes üldse on Synctuitioni loonud? „See pole ühe inimese idee, vaid eri inimesed on tulnud oma pusletükiga. Tahame hoida nii, et keegi ei võta selle eest au ja kuulsust endale, vaid oleks tiimitöö,“ lisab Joonas ja ütleb, et alguse sai see eestlastest ja IT-arenduski on algselt tehtud Eestis.

Laia maailma

Eestis aga Synctuitionit otseselt ei turundata, selle põhiturg on USA ja teised ingliskeelsed maad. „Meie turundus baseerub valdavalt arvamusliidritel, kes võtavad selle kasutusse ning kui neile meeldib, siis tutvustavad oma järgijaskonnale. Ingliskeelsel turul on nende mõjuulatus miljonites!“ jutustab Joonas.

„Eestis on aastaga kogunenud sadu inimesi, kes on Synctuitionile oma tagasisidet andnud. Kõik meeskonnaliikmed, kes on vähemalt ühe kuu igapäevaselt Synctuitionit kuulanud, on näinud endas muutusi. Üks asi, mida kõik mainivad, on selgus! Järsku saadakse palju selgemalt aru, kus ma olen, mis ma teen, mida teha tahan. Üleliigset hakkab elus ära kukkuma, asjad lähevad lihtsamaks… Ka puhtusearmastusest rääkisid kõik – mitte ainult kodus, vaid kõikides elu sektorites,“ jagab Joonas. Synctuitionit saab veebis proovida, katsetamiseks pakutakse 75 minutit tasuta helisid.

Joonas jõudis Synctuitionini oma intuitsiooni ja kokkusattumuste ajel.

Esmalt tundis ta, et Võrumaa kodust, kus ta oli kolm aastat perega elanud, tuleks kolida linna. „Ühel hetkel oli ülitugev tunne, et pean sellest majast loobuma. Asjad ei jooksnud enam, maagia oli kadunud,“meenutab ta, mil mõistuse loodud ja Elu enda plaanid ei klappinud.

Samal ajal tundus talle, et ta ei peaks enam Rännakut edasi juhtima. „Tundsin eelmise aasta augustis, et pean lõpetama, detsembris oli viimane koolitus, pärast seda oli kalender tühi… Minu jaoks oli see jahmatav, olen üliaktiivne ettevõtlik inimene… Ja üks päev enne viimast Rännaku seminari helistas sõber, kutsus kohtuma ja näitas Synctuitionit ning soovis, et aitaksin selle käima panna, uurides, kas mul aega on,“ naerab Joonas.

„Siis sain aru, et usaldus käibki nii: sul pole vaja uut kaevu, pead lahti laskma sellest, mis on, ja siis tekib see, kuhu edasi liikuda,“ jagab ta oma õppetundi. „Ma ei osanud oodata, et kolme aasta pärast olen Tallinnas tagasi ja täiega naudin siin olemist, tunnen, et mu koht on siin,“ särab ta. „Synctuitioni inimesed on teistmoodi… Kõigil, kes meie tiimi on tee leidnud, on oma analoogne unikaalne lugu. Ja ma ei saa öelda, et ma seal juhin, pigem aitan inimestest parima välja tuua.“

Tundlik juht

„Esimesel kohal on teadmine, et igaühel on oma tugevused ja nõrkused. Ma jälgin iga inimest, püüan tervikuna leida talle kõige sobivamad ülesanded. Nii suure vastutusega, kui palju ta on valmis kandma, aga arvestan ka, et ta kasvab. Kasutame intuitsiooni, astroloogiat, human design’i, arvestame, keda kellega kokku panna. Mulle meeldib ka enneagrami egomudel, jälgin inimesi selle alusel,“ kirjeldab Joonas oma tööd.

„Töötan palju ka inimeste hirmudega. Ehitame väga suurt ettevõtet, kogu punt peab olema valmis võtma rohkem vastutust, kasvama, arenema, õppima väga erinevaid asju… Siin toimetame Aivar Halleriga: kellele mida lugeda anda, kellega vestlusi pidada, millisele koolitusele saata, mentordame. Ise töötan ka tiimi terapeudina: aitan vabaneda hirmudest, kitsaskohtadest, halbadest harjumustest,“ avaldab ta.

„Näiteks edasilükkamine ja tühisebimine: ebaolulisedasjad, mida me teeme sel ajal, kui peame midagi olulist tegema.

Me tajume hirmu avardumise ees, otsime asendustegevusi,
surfame netis, tegeleme igapäevastepisiasjadega,“

toob ta näite harjumusest, mida aitab tiimiliikmetel muuta. „Tähtis on teha neid asju kõigepealt, mis pikemas perspektiivis olulised. Vahel on väljast vaja kedagi, kes aitab seda näha,“ kinnitab ta.

Töö ja elu on tervik

„Mina ei usu kella järgi töötamisse. Kui ma olin 18, siis mul oli selline töökoht, kus pidin kella järgi kohal olema. Sain juba siis aru, et ma ei saa oma elu elada ja paralleelselt tööl käia, eriti kui olla lapsevanem ja on palju päevast tegevust. Nii peaks kogu aeg käima kuskil lunimas, et ma pean ära käima, mul on vaja seda või teist teha… Ja see paneb orjalikku mõtlemisse – tekib vastandumine mina versus tema, ma pean tema käest midagi saama… Tekib vajadus välja ronida sellest aedikust, kuhu mind on pandud. Ja tihtipeale see ei jää ainult töökeskkonda, ma hakkan igal pool lohistama ja mässama võimu vastu, mis mind koordineerib,“ jagab Joonas.

Nii tekkis tal küsimus, kuidas saakski ehitada üles meeskonda, kus kõik annaks endast maksimumi, kui on eraldatus – lambad aedikus ja oinad, kes juhivad. „Ja lammaste vahel tekib konkurents, kõik tahaksid, et nad oleksid natuke eelisseisundis. Mõni lammas saab aedikust tihemini välja kui teine ja suur hulk aega läheks täiesti tühja tegevuse peale! Ja siis veel samal ajal istuvad ja klõbisevad kõigil luukered kapis – traumad, mis on lapsepõlvest saadik tervendamata jäänud, sul pole aega ega raha nendega tegelemiseks, lisaks on kogunenud tervisejamad,“ arutleb ta.

„Me peamegi hakkama elu ja inimest vaatama paljuterviklikumalt.

Synctuition pole ettevõte, vaid perekond, me teeme kõike koos, jagame muresid ja rõõme ja aitame üksteist. Mina juhina olen perepea, ma ei istu kontorinurgas arvutis ega saada eriti tähtsaid meile välja, vaid mul polegi kontoris oma lauda, ma ei käi kontoris arvutis, vaid kohtun inimestega. Minu roll on abistada, mitte juhtida; aidata avarduda, laieneda, avaneda. Meie tiimi taust on see, et kõik on käinud üksjagu teed enesearengu vallas. Ja ainult nemad ei jaga, vaid ka mina jagan! Olen kontoris korralik naljanumber,“ muigab Joonas.

„Synctuition oma praegu umbes 5000 kasutajaga on meie esimene toode, tegelikult on meil tooteid viis. Praegu on meid vähe, aga väljakutse on, et kui ettevõte väga kiiresti kasvab, siis kuidas sedasama filosoofiat ja peremudelit edasi kanda suuremas tiimis,“ esitab ta küsimuse, millega ise rinda pistab.

Rännaku maaletooja

Selleks et olla parim töös inimestega, on Joonasel mitmeid lähenemisnurki ja tööriistu. Ta on muu hulgas õppinud Holistikainstituudis ja osalenud lugematutel kursustel. Mõned aastad tagasi tõi ta tugeva sisemise innustuse ajel Eestisse Rännaku meetodi, mille esimesel seminaril Brandon Baysiga osales 350 inimest. See tee viis Joonase ka Skandinaavias Rännaku juhiks ja Rännaku rahvusvahelise organisatsiooni reformimiseni.

Joonas aktiivselt enam Rännaku juhtimisega ei tegele, tal on nüüd südamel meie ühiskonnas üha aktuaalsemaks muutunud depressiooni teema, mille ravimiseks on Brandoni abikaasa Kevin Billett loonud väga tõhusa metoodika. „Kevin oli 15 aastat kliinilises depressioonis ja tema jaoks lahendas Rännak selle lõplikult. Sellest on Kevin loonud eraldi koolituste seeria depressiooni lammutamiseks,“ on Joonas vaimustunud. Kevadel ilmub Kevini raamat ja Joonas hakkab ise uue hooga koolitusi tegema – seniste depressioonikoolituste osalejate tagasiside on igatahes mõjunud innustavalt.

„Depressiooni teema on mulle hingelähedane. Minu arvates pole see haigus, kuigi on selleks tembeldatud. Seda pole siiani hästi osatud ravida, sest seda tehakse mõistuse kaudu. See ei tööta.

Depressioon on emotsionaalne seisund,
alateadlik põgenemine iseenda ja oma sügavamate tunnete eest.

Ja seda saab tervendada emotsionaalse tervendamisega, tahte ja pühendumisega,“ kinnitab ta.

Ego tüübid

Üks põnevamaid teemasid on Joonase jaoks ka ego, mida ta vaatleb enneagrami abil. Enneagram jagab inimesed laias laastus üheksasse egotüüpi ning annab selgituse nende mõtte, tundmusliku ja käitumusliku maastiku kohta. Seda vaadeldes saavad hõlpsalt nähtavaks alateadlikud kalduvused, harjumused ja mustrid, mida jooksutame, et vältida ekistentsiaalset hirmu. Paraku aga kulutame nii umbes 80% oma energiast ja ajast, ajades taga oma saba ning mitte elades oma tegelike võimete kohaselt.

Joonas on olnud tohutult aktiivne ja tegutseja,
aga paljuski ka muutusi, põnevust, vaheldust taga otsinud.

Enneagram aitas seda mustrit näha ja tasapisi muutuda tasakaalukamaks ja kaalutlevamaks.

„Võrumaale elama minek oli osa sellest protsessist. See aitas mul näha iseennast ja oma mustreid, sest seal oli tohutu vaikus. Meil ei olnud seal telekat, õppisin teistmoodi tajuma seoseid, aastaaegu, nägin asju palju aeglasemalt liikumas. Olin harjunud tegema suuri asju ja palju. Päevadesse tekkis see, et tegin palju toiminguid, mis aeglustasid elu. Näiteks meil polnud keskkütet, vaid ahjud. Võrumaal elatud aastatega tuli minu sisse see sügava rahu kvaliteet ja ma suudan seda nüüd kultiveerida igas keskkonnas.“

Müstikakool tegi efektiivsemaks

„Üks asi veel, mis ma sel aastal Eestisse tõin, on Müstikakool (Modern Mystery School),“ võtab Joonas üles veel ühe teema, mis on teda elus edasi aidanud. „Müstikakoolid on maailmas eksisteerinud väga pikka aega, aga läksid põranda alla mõni tuhat aastat tagasi, kui hakati süstemaatiliselt hävitama kogu inimkonna teadmiste varamut. Väga paljud maailma suurkujud – kunstnikud, teadlased, leiutajad, psühholoogid, maagid – on õppinud müstikakoolides üle maailma. Ja saanud sealt mitte ainult teadmised, vaid ka tööriistad, rituaalsed toimingud, kuidas luua keskkondi enda ümber, mis toetavad harmoonilist jumalikku avardumist iseendas,“ jutustab Joonas.

„Jõudsin ise Müstikakooli ukse taha Londonis, õppisin seal ja olen täna võimeline tegema väga palju rohkem kui enne. Ja samal ajal mitte kulutama selleks rohkem aega,“ kirjeldab ta. Siiani viis Joonas Müstikakooli õpetajate koolitused oma sõprade ja kolleegideni, nüüd natuke laiemalt.

„Kõik need kolm asja, millega praegu tegelen– Synctuition, Rännak ja depressiooniravi ning Müstikakool – aitavad laias laastus sama probleemi lahendada. Lammutada meie arengut tagasi hoidvad kammitsad ja mugavustsoonid, mis tegelikult kipuvad olema tillukesed vanglad, kus veename end istuma, kuid ei peaks.

Oleme vabad, peame vaid alistuma elule
ja usaldama, et elujõgi kannab meid,“ usub Joonas.

„Raskused on paratamatu osa sinu teest, aga neid tuleb lihtsalt kergelt võtta,“ muigab ta ja võtab teema kokku: „Elu on minu jaoks müsteerium. Ma ei tea kunagi ette, mis homme juhtub, aga ma tean, et ma võin usaldada, sest kuhu ma usalduses juba liikunud olen, on niivõrd vägev, et läheb ainult vägevamaks.“

Erilised helid
- Synctuitionil on 60 salvestist ja pala, mida saab arvutist või telefonist klappidega kuulata. Helid aktiveerivad erinevaid ajupiirkondi ja kui ühte kõrva lasta ühte helisagedust ja teise natuke teistsugust, hakkab aju automaatselt kompenseerima sagedustevahelist erinevust, loob nn fantoomheli, mis omakorda mõjub stimuleerivalt ühenduste loomiseks ajupoolkerade vahel.
- Lisaks on helimaastikku sulatatud unikaalne gamma-ajulainete sagedus. Näiteks beetalained on igapäevateadvus, alfa aeglasem unelev teadvus, teeta unenägude seisund ja delta unenägudeta süvauni. Meditatsiooniprogrammid baseeruvad tavaliselt alfa-, teeta- või harva delta-ajulainetel.
- Gammalained on kõige hiljem avastatud lained, nad on kõige kiiremad ja seotud kõrgemate kognitiivsete funktsioonide ja kogemustega ning erakordselt kõrge kaastunde ja teadlikkusega. Gammalained on aktiivsed näiteks kanaldajatel ja aastaid mediteerinud buda munkadel, kes on tõeliselt teadvel, sügavas ühenduses ja empaatilised.
- Gammalaine üks omadus on, et see mõjub roomajaajuni välja ehk kõige vanemasse aju osasse ja loksutab lahti emotsioone, aga hästi hellalt, nii et me ei taju neid emotsioone üldse tugevalt ja samal ajal kuulame erilisi helilisi rännakuid.
- Salvestistel on ka helisid, mis võivad häirida, vahel on vaja tunda ka viha, et oleksime valmis tegema muutusi. Eesmärk pole niivõrd rahustada, kuivõrd vabastada – aga see mõjub rahustavalt: 99% kogevad, et magavad paremini. Ja mida vähem on mõtte- ja tundemüra, seda parem on fookus ja selgem taju oma sisetundest ning lihtsam teha elus õigemaid valikuid.
30/12/2017
Ka täiskasvanutel on jõuluootused…

Soovin et sinu jõuluootused läheksid täide! Ja kui nad ka päris täpselt täide ei lähe, oleks ikkagi oskust rõõmustada!

Ilusat jõuluaega!

20/12/2017