Ostukorv

Category: Hing

  • Kolm lihtsat viisi, kuidas ennast hetkega maandada ja laadida

    Nii kiire. Nii palju tegemist, kontakte, suhtlust, e-maile ja kohustusi. Kui tõele au anda, siis pisut ka asendustegevusi, tühisebimist, tühja ja tähja. Ja siis ikkagi kohustusi. Eriti nüüd, jõulu eel. Kuidas võtta seda aega endale, kui seda pole justkui üldse? Hästi, kui päris a-e-g-a endale ei saa, siis võta kasvõi hetk. Milliseid hetki saame endile võtta, et lõdvestuda ja end laadida?

    Ära unusta hingata

    Hinga kogu kopsumahuga vähemalt ühe minuti kestel. Näiteks hingates vähemalt nelja sekundi jooksul sisse ja nelja jooksul välja. Nii värskendad kudesid, organeid – ja ka aju – hapnikuga! Tulevad paremad mõtted ja kõik organid on rõõmsamad!

    Kõhu liikumine sügava hingamise ajal parandab seedimist, maandab ja rahustab närvisüsteemi.

    Seda saab teha poesabas, autoroolis, koosolekul, arvuti taga, last riietades, kartuleid koorides – ükskõik kus! Pärast esimest, teadvustatud minutit hingab keha veel iseenesest samas rütmis edasi ja kõik need kasulikud mõjud jätkuvad. Muidugi võid ka teadvustatult niimoodi jätkata. Ma näiteks tegin seda just pea pool tundi järjest, kui oli vaja mega kiiresti enne lastehoidu lapse järele minemist Joogafestivali veebisaiti uuendada.

    Liiguta

    Kui oled tööl, jaluta printerini, tualetti või käi paar korrust jala trepist. Parklas ära otsi door spotti, sissepääsu kõrval olevat parkimiskohta. Jah, noh, eks oleneb jalanõudest ja riietusest, aga see väike liikumine teeb head:

    Parandab verevarustust, lümfiringlust, mis vastutab toksiinide väljutamise eest ja alandab stressihormoonide taset. Olenevalt olukorrast muuda see liikumkine tantsuks, käte viibutamiseks või kasvõi hüppamiseks koos naeruga ja saad mitmekordse kasu!

    Naera

    Jah! Kui sa naerad 20 minutit päevas, pole tarvis ühtki muud trenni, meeleolu tõstjat, stimulanti, antioksüdanti või vereringe parandajat! Ajule pole tähtis, kas naer oli nalja peale või täiesti “lambist”, peaasi, et oli laginal st südamest ja kõht vappus kaasa. Saab suurepäraselt teha ka üksi, aga eriti kergesti tulevad kaasa väikelapsed! Ja tegelikult kõik ümbritsevad, sest meie aju on nii üles ehitatud, et võtame peegelretseptoritega üle teise inimese tunded ja liigutused: selle pärast lähevad sõbrad peegelasenditesse erilise ühenduse ajal oma vestluses ja selle pärast haaravad mehed enda munadest ja oigavad, kui näevad telekas jalgpallis kedagi, kes palliga hargivahesse saab. Samamoodi mõjub ju naer nakatavalt ja selles on ainult head!

    Foto: Liisa Leesment

  • Pool ja pool võrdub täius

    Pool ja pool võrdub täius

    Ühel ööl teatas mustendavast taevast poolik kuu:

    “Ära arva, et mina olen poolik. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha pole.”

    Hakkasin vaatama ja nägin:

    Minus on emast pool ja isast pool.

    Minus on Sahara kõrbeõhu pool ja Põhjamere külma tuule pool.

    Paiskava rõõmu pool ja rebiva lootusetuse pool.

    Etteantud religiooni pool ja leitud usu pool.

    Kollase päiksepaiste pool ja vihmase sügisilma pool.

    Uudishimuliku lapse pool ja tülpinud vanainimese pool.

    Vastutustundetu kunstniku pool ja kaine finantsisti pool.

    Mõistva ema pool ja range isa pool.

    Veetleva seltsidaami pool ja matsliku külaplika pool.

    Silmaga nähtava keha pool ja nähtamatu vaimu pool.

    Ei. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha ei ole. Mind on täiuslikuks tehtud.

    Lugu on võetud Kamille Saabre värskest kaunist raamatust “Ütlen sulle head” kus nii lood kui maalid on Kamille enda loodud.

  • Taivo Petersoni talvine muusikavalik

    Taivo Petersoni talvine muusikavalik

    Muusikastvõiks vaikides rääkida. Kirjutada? Pagan, see on keeruline.
    Eks valitud paladki räägivad igaühele oma lugu. Kuid jah, Ikka ja jälle komistavadmul kõrva aina tummisemad helid, mida mööda isukalt astun. Paremal õlal Vaikus ning vasakul kõik muu.
    Foto:Terje Atonen

  • Tiit Trofimov: vaba mees julgeb olla see, kes ta tegelikult on

    Tiit Trofimov: vaba mees julgeb olla see, kes ta tegelikult on

    Minu jaoks on vaba mehe tee see, kui mees hakkab iseenda sisse vaatama, hakkab võtma vastutust oma tegude eest ja otsa vaatama oma tüüpilistele käitumismustritele, mis tema seest tulevad.

    Tõeline mees on see ja julgeb olla see, kes ta tegelikult on. Kui ta julgeb olla tema ise ja välja öelda asju, mida ta tegelikult mõtleb, mitte ei proovi kellelegi ja kõigile meeldida, nagu meil ühiskonnas tavaks on. Kui vaatan, mis meie ühiskonnas toimub, siis tundub mulle, et väga vähesed julgevad jääda iseendaks. Pigem läheb täna kahjuks rohkem tähelepanu välja- kui sissepoole.

    Olen samamoodi väga-väga palju väljapoole elanud, palju ringi möllanud, arvates, et see toob kuidagi minu sisse rahu ja olen ka arvanud, et teine inimene toob minusse selle rahu. Olen selles mõttes saanud elus päris kõvasti kogeda. Arvan, et läbi selle olen iseendale palju lähemale jõudnud ning aru saanud, et tegelikult on kõik minus endas kinni. Võin täna öelda, et minu elu on väga kirju olnud. Tänu sellele ma võib-olla oskan paremini ka enda kogemusi edasi anda.

    Aina enam vägevaid mehi julgeb välja öelda, et nad tegelevad iseendaga. Kui räägitakse vaimsusest, siis seotakse seda tihti religiooniga. Tegelikkuses on vaimsel teel käimine pigem iseenda tervise eest hoolitsemine ja see on nii vajalik meie ühiskonnale. Need mõisted on lihtsalt segi aetud. Sellepärast Eesti mehed tihti kardavadki, et kui ma hakkan vaimseks, siis suure tõenäosusega olen mingi ususektiga seotud. Tegelikult hakatakse pigem iseenda tervisest hoolima, oma vaimset ja füüsilist keha tasakaalu viima – selles on mõte. Seda enam, et tuntud inimesed nagu näiteks Sõõrumaa ja Jõks tegelevad vaimsete asjadega – see peaks ainult rohkem innustama mehi kapist välja tulema ja julgema iseendale otsa vaadata.

    Kogu ühiskond on sellele üles ehitatud, et mehed ei nuta, mehed ei tunne tundeid ja mehed ei või üldse midagi välja näidata. Aga tunded on meeste jaoks tegelikult sama normaalsed nagu naiste jaoks. Kehaterapeudina võin öelda, et kui naistel kulub oma tunneteni jõudmiseks aega üks seanss, siis meestel võtab 4-5 seanssi, et nad üldse midagi tundma hakkaks. Et ta üldse tunneks, mis tunnet ta tunneb, sest sinnamaani ta ei saa isegi aru, mida ta tunneb. Naine tajub allasurutud emotsioonide vabanemist kohe, tema tunded hakkavad liikuma, aga meestel võtab see väga palju aega, sest mehi on paraku nii õpetatud.

    See võib olla ka põhjus meeste suremuse ja terviseprobleemide ning alkoholismi taga.Alkohol on üks väheseid viise, läbi mille paljud inimesed suudavad üldse lõõgastuda. Kui vaadata käitumismustreid, mis tulevad esile, kui ollakse alkoholi tarvitanud – kes läheb lõbusaks, kes kurvaks, kes agressiivseks – need kõik on ju allasurutud emotsioonid! Nii on aru saada, et tegelikult on alkohol paljude meeste ainus lõdvestumisviis, sest nad ei tea teisi vahendeid. Ja kui nad leiavad veidi tervislikumad viisid iseenda allasurutud emotsioonide vabastamiseks ja pingete leevendamiseks, siis see on ainult teretulnud. Nendeks võivad olla sportlikud hobid, jooga, mediteerimine, holistilised teraapiad ja muidugi teadlik toimimine.

    Mul on kogu aeg olnud mulje, et Eestis ajavad kõik kuskil nurga taga oma asja. See on selline eestlaslik Tõde ja Õigus, et olen omaette ja teen oma asja. Mõte ongi selles, et tulla egost välja ja öelda, et tegelikult ajame ju kõik ühte asja. Läbi selle jõudsime mingil ajal koos sõber Raivo Juhansoniga ühiselt selleni, et tegelikult võikski ju seljad kokku panna ja rääkida otseselt oma kogemustest. Raamatuid oleme me kõik lugenud ja sellist õpitubade tarkust oleme kõik täis, aga palju me tegelikult ise oleme kogenud ja palju me ise oleme julgenud oma tegelikku kogemust jagada? Läbi selliste inimeste, kes on sellel teel võib-olla kauem olnud, julgustame Eesti meest tegelikult kapist välja tulema ja mitte häbenema teadlikul teel käimist, vaid võtma seda lihtsalt kui elu osa.

    Ma arvan, et see tunne on igas mehes olemas, et ta justkui tahab paremaks inimeseks, paremaks meheks saada, oma elus midagi teistmoodi teha. Iseenda jaoks eelkõige. Olla iseendaga paremas kontaktis ja läbi selle peegeldada oma lähedastele iseennast parema inimesena. Täna arvan ma, et meestel on mingisugune sisemine tunne, aga nad ei julge veel seda ust iseenda jaoks avada ja õnneks on see just praegu kiiresti muutumas.

  • Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Loovus avaldub minu elus värviküllaste mandalate joonistamises, aknale kristallkuuli riputamises, õuemurult leitud sule korjamises, oma armastusega loodud peenra rohimises, lillede vaasi seadmises, hommikupudru sisse pähklite ja puuviljade lisamises, enesetunnet järgides tantsides, oma häälega mänglemises ja pillikeeltel improviseerimises ja paljus, paljus muus, kui luban endal lihtsalt lahti lasta, olla kohal, usaldada sisetunnet ja tajuda, et kõik on muutumises ja miski ei pea olema selline, nagu see on olnud või näib, kui ma nii ei soovi. Ja mida on mulle kinkinud kiindumus ülemhelidesse?

    Minu jaoks käivad tihedalt kokku sõnade tähendused, loodus, loovus, loomus, loomulikkus, looja. Tundub loomulik, et meie loomuses on olla loov ja olles ühenduses loodusega ja läbi selle oma loomusega on loomine loomulik ja harmooniline.

    Minu elu hakkas tugevalt muutuma hetkest, kui inspireerusin ülemhelilaulust. Kuulsin seda elavas esituses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppides, ühe lätlasest külalisõppejõu töötoas, kus ta mängis kannelt ja laulis samal ajal ülemhelilaulu. Sel hetkel tundsin, et soovin ka nii laulda.

    Olin ka varem kuulnud Tõva kurgulauljaid ja see tundus nii keeruline, kättesaamatu ja lisaks võõras kultuur. Samas kui see läti mees sedasi hinge puudutavalt laulis, tundsin, et miks ma endale seda keelan, kui ma südamest soovin. Ja see oli hetk, mil algas minu hääle avanemine sellele, mida mulle tõeliselt meeldib teha. Ülemhelide avastamisega kaasnes palju katsetusi häälega, mis tõi lisaks palju teisi hääletehnikaid ja hääle helispekter avardus tohutult. Lubasin oma häälel teha mida iganes: lollitada, imiteerida, olla ilus ja olla ka meelega kole.

    Hääle avanemisega ja lubades endale seda vabadust,  muutusin kogu olemuselt avatumaks, enesekinlamaks ja elurõõmsamaks. Läbi tunde ja hääleimprovisatsioonide olen ühenduse saanud oma sisemise jõu ja väega. Olen lubanud endal soovida ja küsida samuti, kuidas tervendada ennast ja teisi hääle ja pillihelidega. Ja kui julgeda küsida, siis tuleb ka vastus. Kogen elu tihti läbi südame, kuna luban endal olla ja teha seda, mida mulle tõeliselt meeldib. Olla pidevalt ühenduses südamega veel ei õnnestu, sest meeletasand on endiselt üsna tugev, kimbutab ka palju ebavajalikke mõtteid ja tuleb ette situatsioone, mis panevad endasse kapselduma, kuid tunnen, et selleks ma siin olengi, et seda kõike kogeda ja sellest õppida.

    Olen lubanud endal olla mina ise ja läbi oma hääle välja häälida selle, mis minu loovas loomuses ning elu on hakanud juhatama minuni võimalusi, mida olen kunagi südamest soovinud, manifesteerinud, samas lahti lasknud, lihtsalt valides käia seda teed, mis mind inspireerib, vaimu vaimustab ja südant sütitab. Väljakutse on olnud ka kõigest vanast ja harjumuspärasest lahti lasta ja usaldada ja vastu võtta see soovitud uus. Oma sisemises tunnetuses mitte kaheldes ja usaldades on lahustunud ka hirmud võtta vastu muutusi ja nendega seotud väljakutseid.

    Jõudes lähemale iseendale läbi oma hääle sai minu ellu tulla minu elukaaslane, keda olin vaimusilmas soovinud. Kohtusime minu juhitud hääleimprovisatsiooni õpitoas, kuhu tulemiseks ta sai inspiratsiooni YouTube’ist kuuldud minu laulust.

    Minu teele on tulnud mitmeid imelisi muusikuid, keda olen kaudselt manifesteerinud, läbi selle, millist energeetikat need inimesed võiks muusiksse enda laulu või pillihelidega tuua ja nad on leidnud mind, kuna olen läbi laulu end nähtavaks teinud.

    Mul on väga loov ja mõnus koostöö vene muusik Denis Kucheroviga, kes avastas mu ühest kontsertsalvestusest, laulmas regilaulu ja improviseerimas ning kirjutas koostööpakkumise Facebooki. Denis mängib suurepäraselt india klassikalisi tablasid, palju muid perkussioone ja trumme. Inimesena on ta väga hooliv, lõbus, vaba olemisega ja koos lollitades võime naerda pisarateni. Lisaks võiks teda iseloomustada kui kvantosakest, kes ei püsi iial paigal. Temas on palju tuld, ta rändab maailmas väga palju ringi ning kohtub erinevate muusikute ja kuulajaskonnaga.

    Tema ettepanekul tutvusin Tõva kurgulaulja ja muusikuga Radik Tyulyushiga, keda olin varem aukartust tundes imetlenud Tõva ansambli Huun-Huur-Tu kontserditel Eestis ja videoklippidest YouTube’is. Mäletan, et kunagi soovisin kohtumist päris traditsioonise kurgulauljaga, kuid ei täpsustanud, mil viisil. See, et me nüüd üheskoos laval üles astume, on justkui elu kingitus, mida ei osanud soovidagi.

    Triinu, Denisi ja Radiku eriliste meditatiivsete kontsertide infot leiab SIIT.

    foto: Triin Maasik

  • Uued silmad

    Uued silmad

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kuna Delhi poissi minus enam polnud, hakkas miski või keegi uus, endiselt täiesti tundmatu, sündima. Lubasin kõigel lihtsalt olla, nautisin iga hetke, uued silmad pilgeni täis imetlust ja imestust. Selle nelja kuu jooksul õppisin elama nii lihtsalt ja minimalistlikult, kui saab.

    „Hakkasin üha enam uurima, mida meditatsioon endast kujutab
    ja kuidas see aitab vaigistada sisemist kõnet ja leida rohkem vaikust.“

    Õppisin mängima mitmesuguseid pille, elama ilma koduta, magades mõnikord rannas tähtede all nii-öelda multistar-hotellis. Õppisin kaevust vett võtma ja pesema end värske õhu käes, sõin kätega lihtsat külatoitu, mis koosnes riisist, läätsedest ja kohalikest köögiviljadest. 

    Iga päev oli täis spontaansust, ma ei kavandanud ega teadnud ette midagi, lubasin end üllatada. 

    Sellest sai minu elamise viis –
    mitte midagi järgnevat ette teades,
    olles pidevalt tühi ja täis samal ajal.

    Asi nimega meel ei olnud mulle enam vajalik ja mu süda muutus aktiivsemaks ja ruumikamaks.

    Välise ilu, harmoonia ja voolavuse taustal kerkis mu peas esile lakkamatu sisemine loba, mis jätkus minu tahtele, kontrollile või valikutele allumata. Seetõttu sai mu järgmiseks avastusvaldkonnaks meditatsioon. Hakkasin üha enam uurima, mis see endast kujutab ja kuidas see aitab vaigistada sisemist kõnet ja leida rohkem vaikust.

    Olles sellest teistega rääkinud ja küsitlenud kogenumaid, sain kuulda kümnepäevasest võrratust meditatsioonikursusest nimega vipassana, mis toimub paljudes India keskustes üle kogu maailma. Üle 2500 aasta tagasi tutvustas seda inimkonnale suur meister Gautama Buddha.

    Vipassanast sai minu uus paeluvaim eesmärk. Mu väga hea Kanada sõber Andrew O’banion rääkis, et kuu aja pärast kavatseb ta istuda kümnepäevasel vipassana meditatsiooni retriidil Jaipuris, mis asub India kirdeosas Rajastanis. Minu küsimise peale öeldi, et kursusel tuleb istuda kõigil päevadel kümme tundi ilma kõnelemata ja silmsideta, süües vaid kord päevas. Mu meel oli sellest surmani hirmunud. Vaatamata kõikidele kartustele, mis mu kehas ja meeles liikuma läksid, palusin Andrew’d, et ta paneks mu kursusele kirja ja lubasin minna Rajastani meditatsiooniretriidile tema saatjaks.

  • Stina Murakas: Pikk tee iseendani

    Stina Murakas: Pikk tee iseendani

    TEKST HEDVIG HANSON
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kohtusin Stinaga esimest korda eelmise aasta juulis, tema ja ta abikaasa Märten Krossi korraldatud festivalil „Kassari kitarrid“. Õblukeses Stinas oli naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas isepäisust, mis paelus mind. Ööbides nende kodus Kassaris, Stina salveiviirukilõhnalises ateljees, ümbritsetuna tema salapärastest maalidest, teadsin, et sinna tulen ma veel tagasi. Tahtsin kuulda Stina kasvamise lugu, sest aimasin kogetud energiast, et temal on, millest jutustada.

    Täpselt aasta hiljem kohtusimegi taas Stina koduateljees, pidasime videvikutundi ja jutustasime, mõistes teineteist sõna-sõnalt, mõte-mõttelt, tunne-tundelt…

    Tänaseks päevaks on vabakutseline kunstnik Stina Murakas saavutanud sõltumatuse ja vabaduse, mida ta mäletab ihkavat juba lapsepõlves.

    Stinat ahistas juba väikesena see, et pidi talle arusaamatul põhjusel veetma liiga palju aega lasteaias, koolis, kus hulk inimesi dikteeris, mida peab tegema, tohib või ei tohi teha. Omamooditüdrukutirts oleks meelsamini tahtnud juba siis elada maal, hulkuda looduses, olla üksi, uidata oma sisemaailmas…

    Selle vabaduseni oli tee aga uskumatult pikk. Nii nagu tee kunstigi juurde. Stina mäletab kunstiga seoses oma lapsepõlvest vastakaid tundeid. Tõmme ja samas mingi seletamatu vimm joonistamise suhtes ilmnes ka aastaid hiljem, kui Stina läks vaid ühe korra kunstiringi, sai õpetajalt väga kiita ja… loobus.

    „Tagantjärele arvab ta selle loobumise taga olevat hirmu,
    et teda ei aktsepteerita sellisena, nagu ta on –
    väheke metsiku ja vahel endassetõmbununa.“

    Tal oli tunne, et teda on justkui liiga palju ja selle talumine käib teistele üle jõu ja see omakorda tekitas kartuse olla nähtav. Läks aastaid enese tunnete mahasurumise all. Kunst pidi ootama.

    1987. aastal suundus Stina tööle Estonia teatrisse dekoraatoriks, sest teda huvitasid kunsti ja teatri kokkupuuted. Seal kohtus ta ühtlasi oma esimese abikaasaga. Õige pea sündisid lapsed ja elukorraldus nõudis koduseks jäämist ning selleks ajaks oli Stina väsinud ka teatri-intriigidest, ta ihkas vabamat elustiili ning iseenda peremeheks olemist.

    Stina abikaasagi eelistas, et ta tegeleks vähem kunstiga ning pühenduks kodustele toimetustele. Selles loobumises peitus aga oma lõks, Stina sõnul ei olnud ta väga hoolitsev ema ning tundis end puuris olevat – midagi suurt oli ikkagi ta elus tegemata, oma tõde ja vabadus leidmata.

    Ent asjad, mis on sulle mõeldud, tulevad su juurde varem või hiljem.

    Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid

    ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.

    Loomulik eneseväljendus

    Maalimine on Stina jaoks kõige loomulikum eneseväljendus, vastuvõtlikule vaatajale mõjuvad tema valitud värvid, meeleolud ja sümboliterohkus väga sügavalt. Ja mis peaasi – Stina teosed on täis hoolivat energiat. Need  müstilised puud… need õunapuud, mis paistavad ka Stina ateljee aknast ja ometi pole ta maalidel realistlikud õunapuud, vaid varjunditerohked, elavad, jutustavad puud. Millest nad jutustavad?

    Stina ja tema abikaasa Märten Kross tulid Krossi tallu elama Märteni vanemate, Jaan Krossi ja Ellen Niidu järel. See maja oli armastatud kirjanike suvekodu, nüüd tuli sellest ehitada aastaringseks elamiseks sobilik kodu.

    „Kui me siia elama tulime, mõtlesin, et need on vanad ja metsikud puud, hooldamata ja tuleb maha võtta. Pärast Märteni ema lahkumist aga hakkasid need puud tõeliselt kõnelema ja ma tundsin piinlikkust, et üldse võisin nii mõelda… nendest õunapuudest sain lõputult inspiratsiooni…“

    Maalis on elu

    Inspireerivalt räägib Stina ka maalimise ja elu seostest, suurest mõistmisest. „Maal on nagu elu ise – sa võid lisada kihte, palju-palju kihte ja kõike kogu aeg muuta. Hea on teada, et sa võid kõike muuta: paremaks, täiuslikumaks, tundlikumaks, tihedamaks, hõredamaks, heledamaks, tumedamaks, värvilisemaks, voolavamaks, rõõmsamaks. Mulle meeldib, kui on koos jõuline ja õrn, külm ja soe, sinine ja punane, ja hästi palju heledust, valgust, soojust.

    Mulle meeldib, kui palju isesuguseid asju sobib kokku ja erinevad inimesed sobivad kokku. Nii tekivad uued maailmad – väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, vahel natuke segased ja kaootilised ja salapärased, ilusad ja külluslikud.

    Need maailmad on kõik minu sees ja ükski pole vähem tähtis, mõnes on mugavam olla kui teises. Siin on maailmad, millesse usun, ja reaalsused, millest ma midagi ei tea, või mine tea! Nad sünnivad ja kaovad, saavad kokku, et luua uusi maailmu.

    Lõputu mänguväli – pidev loomine,
    ilu ja kaos, kiire ja aeglane, põgus ja sügav…

    Mulle meeldib, et oleme oma maailma(de) loojad. Meil on valik, millises maailmas soovime elada ja kuidas soovime seda luua,“ maalib naiselik Stina ka sõnadega pilte ja tundub, et tal on selgeks saanud kogu olemise tuum.

    Eluga silmitsi

    Kuidas sellise sisemise tarkuseni jõuda? Elus on kindlasti suur osa mängida valul, mis ideaalis võiks välja kasvada ikka armastuse energiaks. Veel kunstiõpingute ajal ei olnud Stina oma armastuse energiat leidnud. Ta otsis pidevalt väljapääse, lahendusi, võimalusi iseenda ja selle maailma mõistmiseks.

    Stinat aitasid hingamistöö kursused. Eriliselt aga üks kohtumine, kogemus, kui ta kümme aastat tagasi läks koos hea kaaslase, sisearhitekt Riia Ojaga naiste tantsulaagrisse, mida juhatas Cornelia Freise. Ta mäletab selgesti, kuidas tantsides kõik aja jooksul kogunenud valu vallandus rohkete pisaratena, nii palju vabanemist korraga oli raske kanda. Kõik osalejad lõpetasid tantsu, et Stinat ses kogemuses täielikult toetada.

    Stina oli endas kaua kandnud leina, mille mõju ta polnudki endale täielikult teadvustanud – ta kaotas oma esimese lapse, tütre, kes sai elada vaid ühe aastakese… 

    „Ma ei oska öelda, kuidas see kaotus otseselt mu loomingus on avaldunud, aga kõik kogemused annavad varjundeid, sügavusi… Mu kunstiajaloolasest tädi on mind tunnustanud, et oskan meeleolu maalida ja ehk see ongi tähtis, et vaataja tajub mingit kogemust, milles on rohkem mõistmist ja tolerantsi ja elujaatust.

    Nüüdseks saan aru, kui tähtis on avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab, ja lihtsalt tänulik olla, isegi kui kohe kõigest aru ei saa, miks see vajalik on… Aktsepteerimine annab vabaduse,“ mõtiskleb kunstnik.

    Stina usub, et tema hinge paranemine ja teadlikumaks saamine said alguse just tantsupraktikast ja hingamistööst.

    „Mäletan, kui rabatud ja liigutatud ma olin,
    kui hakkasime tantsima meditatiivseid ringtantse,

    mis viisid mind väga kiirelt arusaamani, kuidas selline tegevus on naisele midagi nii ürgomast, et tegelikult polegi tegevus, vaid olemise vorm. Selline element, mis aitab olla keskmes ja maandatud ja väestab viisil, kus on lihtne hakata lahti laskma asjadest, mis meid tegelikult elus ei teeni, vaid segavad.

    Sellises liikumises kohtume tervikliku iseendaga – oma kõikide külgedega ja tunnistame omaks või õpime vastu võtma ka selliseid osi endas, mida seni oleme vältinud või pole neist aimugi olnud. Kohtumine oma varjupoolega on olnud tõeliselt põnev ja heaks proovikiviks.

    „Nüüdseks saan aru, kui tähtis on
    avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab.“

    See annab täiesti uue olemise ja elamise kvaliteedi, mis on tegelikult just loomulik. Sest enesest teadlik olemisest tulenev viis pühitseda elu selle kõige pisemates ja igapäevasemates aspektides annab mulle sügava rahulolutunde. Mõistes oma hinge mitmesuguseid tahke ja selle vajadusi, on võimalik igavesti avarduda ja muutuda,“ tõdeb Stina tänulikkusega.

    Cornelia juhendatud naiste tantsulaagrites käis Stina üheksa aastat.

    Armastuse lugu

    Armastatud ja mõistva elukaaslase leidmise lugu on Stinal samuti eriline, imeline. Nad kohtusid Märteniga juba teismelistena, Stina oli siis 16, Märten aga 13. Kiindumus oli ehtne ja üks suudluski sai selle kinnituseks jagatud, ent mõistus tuli vahele – selles eas on kolm aastat noorem poiss ju liiga noor!

    Vahele tuli ka hulk aastaid ja lapsed teiste elukaaslastega. Aga saatus viis Stina ja Märteni taas kokku mitukümmend aastat hiljem, kusjuures nad mõlemad olid elanud suviti küllaltki lähestikku.

    Stina mäletab eredalt, kuidas ta 44aastaselt tundis kahetsust, et tema elus pole olnud seda suurt armastust, ent just siis, kui ta otsustas, et lepib sellega, mis elul on talle anda, ning lubas endale, et teeb edasisest elust nii ilusa, kui suudab, kui ta oli justkui alistunud oma saatusele, hakkasid asjad muutuma.

    Olles viis aastat koos elanud, abiellusid Stina ja Märten eelmisel suvel. Stinal on kaks poega – 26aastane Taniel õppis ema eeskujul Kunstiakadeemias maali erialal, ent jättis selle pooleli ja tegeleb nüüd hoopis stand-up kunstiga. Noorem poeg, 24aastane Taavi õpib Kunstiakadeemias skulptuuri, mängib igasuguseid pille ning mõlemad pojad on ema sõnul suured maailmaparandajad, kelle üle ta on tõesti uhke.

    Kui Stina saaks aega tagasi pöörata, tahaks ta olla parem, teadlikum ema, kes oskab oma laste tundeid koos lapsega analüüsida ning neid segaduses
    toetada.

    „Arvan, et hea oleks oma lapsi oma eluga inspireerida. See vist oleks ideaal. Öeldakse, et lastele on väga tähtis, et nende vanemad oleksid õnnelikud. Arvan, et see on tõesti tõsi! Seda võin küll öelda, et saan oma poegadega kõigest rääkida ja meie suhtlus on vägagi avameelne. See on suur kingitus!“ on Stina tänulik.

    Stina usub, et kui ema ei suru oma tundeid alla ja julgeb end väljendada,

    õpivad ka pojad mitte kartma naise emotsioone

    ning saavad edaspidi ka oma naise tujudega hakkama. Nii nagu saab Märten hakkama Stina tujudega, energiaga.

    Naiselik loovus

    Naiselikku loovenergiat Stinas juba jätkub, võiks öelda, et see voolab temas kui kärestikuline jõgi, kirglikult ja jõuliselt. Naiselikkuse vägi on Stina maalide peamine impulss, nii kandis 2008. aastal tema esimene isikunäitus nime „Pudrupüha“. See oli inspireeritud just naisest, ürgnaiselikust energiast, impulsiivsest loomisnaudingust. Pealkiri viitas igivanale naiste pühale, mida tähistati teiste pühade (pööripäev, vastlad) sees ja kus naised keetsid koos putru, ohverdasid maaemale, laulsid ja tantsisid.

    „Kui naiselikkus avaldub oma sügavaimas olemuses, siis inspireerib ja elustab see kõike enda ümber. Eks see privileeg ole ju kõikidel naistel, kuid jõu  ja sära annab julgus ja tahtmine seda teadvustada, soov oma südamesse vaadata ja elada selle tarkuse järgi,“ on kunstnik veendunud.

    Stina maale on võimalik avastada Tallinnas Haus galeriis, samuti kunstniku enda koduateljees Kassaris. Kärdlas peavad Hiiumaa kunstnikud Nelja Nurga Galeriid, kus nad kordamööda valves on, sealgi on Stina tööd esindatud.

    Maalid, mis on loodud armastusest, selle säravamatest hetkedest, aga ka armastuse argipäevast ja tühjusetundest. Oma elukogemusest võib Stina öelda, et ühtlasi toob armastus esile kõik selle, mis ei ole sugugi armastuse sarnane, see ebameeldiv aga justkui sõelub välja tähtsa, millega teadlikumalt edasi minna.

    Olles läbinud hingamistöö terapeudiõppe, oskab ta end aidata ka keerulisematel aegadel, abiks on afirmatsioonid, enesesisendused. „Kõik tunded on turvalised“, on näiteks üks mõjuvamaid neist.

    „Kõik tegevused ja olemised on vajalikud iseendani, allikani jõudmiseks. Ebamäärasused, mis tekitavad ebakindlust, ebamugavust, võivad olla avamata kingitused, vaja vaid julgust, et neid avada ja midagi uut avastada!“ usub Stina.

    Meie koosolemine on olnud kosutav, lõpetame vestluse selleks korraks ning läheme allkorrusele, kus on Märten, peresõbrad Tartust, kes tulnud festivalile „Kassari kitarrid“ ning Stina poeg koos elukaaslasega. Kaks koera ja kolm kassi passivad klaasuste taga verandal. Toas on õdus küünlavalgus ja kaminas põleb tuli. Mõnus rammestus suveõhtust on meis kõigis. Me pole kõik omavahel sugugi tuttavad, aga ometigi tunneme end Stina ja Märteni kodus mugavalt. Aiman, et siin käib suviti tihti külalisi, keda avasüli vastu võetakse.

    Küsin veel Märtenilt, kuidas siis loomingulise naise tujudega hakkama saada ja ta vastab elutargalt: „Ma võtan naist nagu loodusnähtust, nagu tormi või merd, mis võib mässata ja siis jälle rahuneda.“

    „Märteni puhul vaimustab mind endiselt tema võime mind täielikult vastu võtta just sellisena nagu olen! Tema võime jääda täiesti kohale ja rahulikuks ning armastavaks on imetlusväärne!“ tunnistab Stina.

    Mul on hea meel nende pärast, soovin, et teineteise hoidmine ja mõistmine kestaks kaua…

    Stina inspiratsiooniallikad

    • Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.
    • Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.
    • Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.
    • Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu maal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.
    • Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.

  • Anni Arro uued tuuled ja maitsed

    TEKST TERJE METSAVAS
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Kõige väärtuslikum, mis Anni elult on saanud, on tema hinnangul elu ise. Ja see, et teda on nii toredasse perekonda sätitud. „Vanemad on mind julgustanud ja lasknud teha, mida tahan, pole mind kunagi piiranud. Vabadus valida on minu arvates suur kingitus.“

    Kohtume Anniga Haapsalus – kuurortlinnas, mis elab ja kihab tänavakohvikute ja suviste muusikaürituste rütmis. Väike õdus purskkaevuga sisehoov on ideaalne paik jutuajamiseks ja omaette olemiseks. Anni jaoks on Haapsalu märgiline koht. Just siin leidis Itaalias õpitud kokaamet oma rakenduse.

    Praegu naudib Anni külaliskorterite rajamist oma ema, Epp Maria Kokamägi galerii teisele korrusele, kus varem oli tema enda populaarne kohvik. Korterite sisustamisel saab ta kasutada oma loovust. Ka vanemate andeid ja kätetööd – isa Jaak Arro ja ema imelist loomingut mööbli ja maalidena. Aastakümneid tagasi oli galerii vaid üks lagunev nurgapealne maja, mille tema vanemad toona ära ostsid ja uuele elule äratasid. Nüüd tegutsevad seal Anni ema ja isa, õde Liisu Arro müüb seal oma nõusid ja
    on aeg-ajalt ka galeristiks.

    „Kui saaks vaid raamatute tegemisest elatuda, siis teeksingi neid.“

    „Aktiivne elu käib siin ainult suvel. Aga mulle meeldib Haapsalu pigem talvel, kevadel ja sügisel, kui on tohutult vaikne. Siis on see nagu kummituslinn, kirikukellad löövad…“ lausub Anni.

    See kaunis noor naine näib õnnelik ning tema elu tegus ja ilus. Põhjuseid selleks on kuhjaga. Pulmakellade helisemisest sai suvel aasta. Pisitütar Anita Astrid saab peagi kolmeseks.

    „Olen tänulik, et mul on selline mees, kes aitab. Meil on Markoga hea tiimitöö. Ta mõistab, et peab mulle puhkust andma, kui mul juhe hakkab kokku jooksma. Lapsed on ju väga toredad, aga mõnikord liiga intensiivsed. Peab lihtsalt korraks ära käima ja eemal olema, et saaks ka ennast piisavalt nautida. Ühtlasi on Marko väga praktiline mees. Kui eesmärgi võtab, teeb ära,“ kiidab Anni kaasat, kes on ürituste tehnikalahendustega tegeleva ettevõtte RGB üks osanikke.

    Kohvikutegemistega on Anni pisut koomale tõmmanud. Ta möönab, et meelsasti naudiks kokkamist pigem väiksemale seltskonnale. „Mulle meeldib võõrustamine ja hubase keskkonna loomine. Tore mõte oleks väiksed külalismajakesed, kus saan pakkuda hommikusööki – seda ilu ja mõnu… Ja ise kasvatada juur- ja puuvilju… saaksingi aina maal olla!“ unistab ta naeratades.

    Tunnen huvi, kas paus on ka kokaraamatutega, pidades silmas populaarseid „Sepamaa kööke“. „Ma nautisin seda perioodi! Kui saaks vaid raamatute tegemisest elatuda, siis teeksingi neid,“ tunnistab Anni. Selgub, et üks väike projekt on käsil praegu koos emaga. „Eestis on lasteraamatute seas ülekaalus kas tõlkekirjandus või n-ö printsessiraamatud, mis mind ei kõneta. Mõtlesin, et võiks ju ise teha! Natuke alfabeedi võtmes, et oleks ka õpetlik – a nagu apelsin ja siis mõned ülilihtsad retseptid. Tahan teha tütrele kingiks ilusa raamatu,“ ütleb Anni, kelle sõnul on Anital ilumeel eriti hästi arenenud.

    Salaaiad

    Liigume mõtteis ja juttudes Haapsalust kaugemale, Pärnumaale, kus vanematekodus Sepamaal käivad puhkust ja pererõõme nautimas kõik pere lapsed. „Minul on juba lapsepõlvest alates Sepamaaga tugev side. Ja kui mul mõnikord linnas asjad üle pea kasvavad, on vaja kiiresti maale sõita. Võtan siis oma koera ja lähen mere äärde,“ tunnistab Anni, kes sõidab Sepamaale päris tihti ka talvel ja nädalavahetuseti.

    Sepamaal tunneb Anni end õnnelikuna. Lausa nii väga, et plaanib tulevikus ehitada sinna päris oma kodu. Ta on juba istutanud õunapuuaia, seal meeldib Annile väiksel pingil istudes unistada.

    „Minu meditatsioon ongi loodus ja Sepamaa. 
    Linn on minu jaoks nagu peatuspaik.

    Ma ei välista, et mingil eluperioodil olen kuskil kaugemal ja teen midagi muud, aga oma kodu peab jääma. Keegi tark mees on öelnud, et iga inimene peaks kodustama meie maal ühe maalapi, siis on tema missioon täidetud. Mina pean nüüd kodustama selle maalapi seal…“

    Peale selle, et Annile meeldib maal kummikutega ringi käia ja näpud mullas rohida, tunneb ta end väga hästi ka suurlinnades. Ideaalis oleks tore vahel maavaikusest sõita lennujaama, sealt suunduda Rooma või Lissaboni, kus võiks linnamelus elu tasakaalutuuli tunnetada.

    „Ma lihtsalt naudin välismaa linnades olemist, kus keegi mind ei tunne – joon oma kohvi ja vaatan teisi inimesi. Mulle meeldib olla inkognito. Imen seda tunnet endasse – vaatan maju, jalutan, käin kirikutes… Oskan hinnata just seda hetke seal, sest ma ei reisi sageli. Ja tagasi jõudes naudin, et siin, Eestis, on mu ümber toredad inimesed, on kodu ja maakodu. Ja kui puhas on meie Eestimaa! Hakkad veel rohkem hindama, et siin on nii super elada, aga vahepeal on tore ka ära käia.“

    Anni on veendunud, et õnn peitub tasakaalus. Sel aastal hakkas ta joogaga tegelema, et keerulisemal perioodil end tasakaalus hoida. „Tundsin sisemiselt, et ma nagu kulun lihtsalt ära. Ja jooga tõmbas mind korraks stepslist välja. Eriti linnas olles on tasakaalustavat tegevust vaja – kellele võimlemine, ujumine, palvetamine… Minu arvates on inimestel usku vaja. On vaja aeg-ajalt millelegi-kellelegi toetuda, kui ei jaksa lihtsalt üksinda…“

    Tihtipeale leiab Anni inspiratsiooni inimestest, keda ta ei peagi tingimata tundma. Kuuleb kedagi rääkimas, kes kuidagi oma öelduga kõnetab…
    Ja nii on jõudnud need õiged inimesed või lihtsalt info nendest temani.

    Kandvamad elutarkused pärinevad ikka vanematelt ja vanavanematelt.

    „See on ürgne alateadlik õpetus, mida kaasas kannan. Kui mõelda, mida esivanemad on läbi elanud, paneb see hindama kõike, mis meil on praegu. Minu vanaisa on kaks korda Siberis käinud… Et mida mina siin vingun? Olen oma lapsega küll karm, kui toitu maha loobitakse. Aga meil siin ju ei tohi midagi öelda lastele, neid hoitakse vati sees, muidu saavad šoki,“ kostub Anni häälest nördimust.

    Südamekutsed

    Tasapisi on Anni teel oma järgmise unistuse juurde. Juba sügisel alustavad nad mehega köögistuudio loomist, mille ehitavad oma Tallinna kodu juures asuvasse vanasse garaažiruumi. Anni lisab, et toiduga „mässamine“ on üsna suur ettevõtmine, mis vajab parajalt ruumi. Linnakodus on tal aga üsna väike köök ja seepärast on ateljeed hädasti vaja. „Minu vend Johannes filmib toiduklippe ja teeb fotovärki, temaga kooskõlastasime ka köögi kujundamise.“

    Anni usub, et peagi on tema jalge all kindel tee, mis annab kindlustunde ja ka stabiilse sissetuleku. „Oma mehega võrreldes on mul natuke boheemlaslik kunstnikukarjäär, temal on õnneks kindel elukutse. Üks segane periood hakkab nüüd ümber saama ja loodan, et asjad loksuvad paika. Kui oma stuudio valmis, saan sellega tegelda – toitu valmistada ja pildistada, väikseid üritusi teha, inimestega vahetult suhelda,“ on Anni eesootavast rääkides elevil. Ta usub, et omaette toimetades ja enam mitte teiste eest vastutades saab tema loomingulisus taas tiivad.

    Tegelikult on tegus Anni olnud ettevõtlusega seotud ligi kümme aastat. Aastal 2010 teenis ta Rootsi äriauhinna kui parim noor ettevõtja. Ette on Anni võtnud tõesti palju ja kõiki oma toidukohti südamega teinud. „Praegugi toimib Komeet ilusti, mina teen menüüsid ja vahel ikka muretsen ka,“ naeratab Anni.

    Ometi tunnistab, et ettevõtlusesse sisenemine muutis teda, võttes ära spontaansuse. „Aga ellujäämiseks ei saa olla kogu aeg spontaanne, peab ka äriliselt mõtlema. See mulle ei istunud. Ma kogesin, et tunde järgi tegutsedes lähevad mul asjad õigesti. Kuid mul on ju partnerid, teised ärimehed ja alluvad, kellega peab arvestama,“ vaatab ta möödunule tagasi.

    „Minu kirg on ka mu aed ja peenramaad, seal müttamine.
    Mulle meeldib, kui olen oma kätega päriselt midagi teinud.“

    „Arvatavasti kõigutas see minu idealistlikku maailmapilti. Alguses olin liialt noor, ehk pisut naiivne… Ma pole ka suurem asi kalkuleerija, olen alati emotsioonide ajel tegutsenud. Aga ei saa olla suur kunstnik ja samal ajal Exceli tabeleid kokku lüüa,“ võtab Anni kokku. Loomulikult annab iga ettevõtmine midagi väärtuslikku. „Olen tänulik Kukekese viieaastasele kogemusele, et selle ära tegin. See oli kihvt koht ja aeg, aga rahaliselt ei mänginud välja. Kõik asjad ei mängigi kokku. Aga see oli kogemus, et ma ei hammustaks nii suurt tükki ja kõige parem oli õppida omal nahal,“ teab Anni.

    Elu annid

    Praegu on suurim väärtus kooselu toreda mehega ja pisitütre kasvatamine. „Ma tean, selle kõigega koos on võimalik kasvada suureks ja kogeda, kuidas sinust saab naine.“ Naiselikkuse teemal edasi vesteldes kõlab Anni suust väga veenvalt: „Naiselikkus tuleb seest! Kui naine tunneb end naisena ja ilusana, siis ta ongi naiselik. Sellele saavad kaasa aidata mehed, sest komplimenti ei pea tegema vaid kord aastas. Naine tahab teada, et on ilus ja hinnatud, siis lööb ta särama,“ on Anni kindel.

    Ja Anni tõesti särab. Ehk isegi oma veidi androgüünse iluga on ta naiselikult väga kütkestav. Lapsepõlves baleriiniks saada ihalenud Anni usub, et lapsed tulevad perre siis, kui nad tulla tahavad. Ta pole see, kes pikisilmi on unistanud kolmest lapsest, ja arvab, et see ongi igaühe oma otsus.

    „Tänapäeval on elu muutunud ja on ülekohtune kedagi hukka mõista, kui ta mingil põhjusel lapsi ei soovi.

    Mind on emakssaamine teinud terviklikumaks ja 
    targemaks ja rahulikumaks. 
    See on õpetanud mulle aja hindamist, sest vaba aega on nii vähe,“

    püüab Anni seda nüüd hästi kasutada.

    Sellesse kõrvalisse hoovi, kus oleme lõpetamas oma kohtumistundi, kostuvad kirikukellad ja kõlab koorimuusika. See on ilus hetk. Samal ajal lendavad tuvid vulisevast purskkaevust janu kustutama. Kui lennelda ise veidi fantaasiamaastikul, siis kogu ümbritsev keskkond, koos kõrvalmaja seinal rippuvate viinapuuväätide ja värviliste suvelillepottidega, pakuks justkui puhkehetke Itaalias. Lõpetuseks usutlen, mis on Anni elu suurim kirg.

    „Ilu on minu kirg. Elu ilu. Maailmas on üsna palju koledust, mustust ja kurja. Meie perekonna ülesanne on luua ilu, teeme seda koos ema, isa, õe ja vennaga. Sellesama ilu loomisega võitleme nii kurja, halva ja koleda vastu. Minu kirg on ka mu aed ja peenramaad, seal müttamine. Mulle meeldib, kui olen oma kätega päriselt midagi teinud. Päev otsa arvuti taga istudes ei teki tunnet, et olen midagi saavutanud,“ tõdeb ta.

    Selles perekonnas toimib suur jõud – kõik on omavahel läbi põimunud. Anni sõnul on tema ema kaitsva tiiva alt neile kõigile antud ja peret on ümbritsemas palju kaitseingleid. „Perekond on ikkagi ainus, keda saad päriselt usaldada. Elu on õpetanud, et veri on paksem kui vesi,“ märgib Anni.


  • Kadri Voorandi sügisene muusikavalik

    Kadri Voorandi sügisene muusikavalik

    Antudnimekiri lugudest soosib pikki unistamise tunde pimedatel sügisõhtutel või miks mitte ka sõites autoga mööda Lahemaa käänulisi teid, läbi sügisvärviliste metsade.
    Foto: Indrek Kasesalu

    Kuula Spotifyst siit: