Ostukorv

Category: Hing

  • Hirm kui arengutreener

    Hirm kui arengutreener

    Ma nii kohutavalt kardan esineda. Vahet isegi pole, kas mu ees on viis, kümme või sada inimest – juba mõttest nende ees paar sõna öelda hakkab mu süda meeletult taguma, käed värisema ja mind haarab nii tugev põgenemissoov, et pähe ei tundu mahtuvad mitte ainsatki teist mõtet.

    Silitan elutoa põrandal kassi ja vaatan, kui lõõgastunud ta on – kõht minu poole avali, silmad kinni, tõeliselt nautides. Ja ühtäkki meenub mulle, et oot, see pole alati nii olnud. Kui ma ta aastaid tagasi kasside turvakodust võtsin, oli ta hirmunud, inimesi pelgav tänavakass. Ma ei olnud kindel, kas teda eales end usaldama saan. Kuid mu väike poeg ei andnud kassile võimalust peidus redutada, vaid tegi talle järjekindla visadusega paisid. Ja nii, samm sammult, õppis kass meid usaldama – ta sai aru, et tegelikult pole põhjust karta. Aastatega asendus tema hirm armastusega…

    Ega hirm pole iseenesest halb, ütleb Holistika Instituudi juhataja, psühholoogiamagister ja holistilise regressiooni terapeut Marina Paula Eberth. See on signaal ohust, mis on lähedal – tänu hirmule on meil võimalik ohtlikus olukorras ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta.

    Keerulisemaks läheb asi siis, kui sama mehhanism hakkab tööle olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. “Kuid ka sellistes olukordades muutub hirm ohuks ainult juhul, kui me jääme paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui me kardame tegutseda, teha vigu, teha valesti, jääb areng seisma ja me oleme suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla meie ise,” teab suurte kogemustega regressiooniterapeut.

    Peaasi – tegutse!

    Raamatus „Hirmu põhivormid“ ütleb Fritz Riemann, et hirmu teadvustamine ja sellega toimetulek tähendab uut sammu meie arengus, muutes meid teatud määral küpsemaks. Seevastu hirmust ja temaga tegelemisest kõrvalehoidumine laseb meil stagneeruda, tõkestab arengut ja jätab meid – juhul, kui me hirmubarjääri ei ületa – lapselikuks.

    Hirm tuleb alati siis, kui oleme olukorras, millest me veel jagu ei saa. Igasugune areng, iga samm küpsuse poole seondub hirmuga, sest see viib meid uutesse, senitundmatutesse, seni ületamata seesmistesse või välistesse olukordadesse, mida me pole varem läbi elanud ja milles me end seni pole proovile pannud. Igas vanuses läbitakse vastavad arengusammud nende juurde kuuluvate hirmudega, sammu õnnestumiseks tuleb neist hirmudest jagu saada.

    Marina Paula Eberthi sõnul on oluline teada, et hirm ja arm on ühe skaala kaks otsa, alati omavahel seotud, kuid neid pole võimalik tunda ühel ajal. “Kui liigume õnne, rahulolu ja vabaduse seisundisse, pole hirmul enam kohta. Suurima hirmust vabanemise annab armastus iseenda vastu. Mida enam seda on, seda enam püsime tundeskaala positiivsel poolel. Hirm on arengutreener – kui tunned suurt hirmu, siis tea, et oled tegelikult iseendale ja armastusele väga lähedal, vaid ühe sammu kaugusel. Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski!”

    Hirmu suured silmad

    Dr Albert Ellis soovitab raamatus „Kuidas saada jagu oma ärevusest“ kõrvutada hirme tegelikkusega. Ebarealistlikud hirmud on pea alati liialdatud ja ülemäärase üldistuse vili, ütleb ta. Näiteks kui oled juhtunud kuulma, et keegi jäi kolmeks tunniks lifti kinni, võid sellest teha järelduse, et see võib kergesti juhtuda ka sinuga. Sa võimendad ohte ja riske ja teed üldistusi.

    Hirme võimendab ka see, kui näed maailma must-valgena, ilma vahepealsete toonideta. Näiteks kui jääd ilma heast tööst, tundub see kaotus sulle jäägitult halb, üleni must, kuigi sa võid kasutada oma vaba aega koolitusteks, saada töötu abiraha või leida veelgi parema töö.

    Meie mure ohtude ja kaotuse pärast muutub pahatihti ülemääraseks mureks või paanikaks ja see paanika hakkab segama tegevust – näiteks takistab head töötegemist või suhte nautimist – ning toobki meile kaela suure osa neist õnnetustest, mida kardame. Sest kui satume ohu või kaotuse pärast paanikasse, laostab see meie tegevuse ja teebki saamatuks.

    Vaidlusta hirme

    Dr. Albert Ellise sõnul ei saa mõtlemist, tundeelu ja käitumist vaadelda üksteisest lahusolevate protsessidena. Näiteks esinemisega seotud negatiivsed mõtted viivad kõrgendatud füüsiliste sümptomiteni, mis omakorda suurendavad vigade tegemise võimalust. Sellest nõiaringist läbimurdmiseks soovitab ta vaidlustada ärevust põhjustavaid irratsionaalseid uskumusi ja luua nende asemele uusi ja ratsionaalseid.

    Esinemishirmu puhul võiks küsida endalt, mida ma antud olukorras kõige rohkem kardan, mida enesele sisendan. Kas mõtled „mis siis, kui satun teiste kriitika alla?“ või „ma lihtsalt pean hästi esinema, sest kui ma seda ei tee, hakatakse minu üle naerma!“?
    Pane oma ärevust rõhutavad irratsionaalsed väited kirja ja hakka neid vaidlustama. Pane kirja ka toimetulekut rõhutavad väited ning mõtle neile, korda neid ning lase neil jõuda oma mõtteisse ja südamesse.

    On selge, et ärevusel ja iseäranis paanikal võib olla nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi põhjusi. Arvesta, et esiteks oled oma ärevuse üles kütnud irratsionaalsete uskumustega – ka siis, kui sinu ärevusel on tugev füsioloogiline tagapõhi. Kui märkad ja vaidlustad oma irratsionaalseid uskumusi, saad neid muuta ja oma ärevust vähendada. Niisiis tuleb sul otsida peab-vormis nõudmisi ning asendada need tervete eelistustega. Samal ajal tuleb sul otsida nõudmistega kaasnevaid irratsionaalseid uskumusi – „see on hirmus“, „ma ei ela seda üle“ – ning enda ja teiste halvustamist nende eksimuste pärast.

    Visualiseeri positiivset

    Oma hirmudega toimetulekuks võid kasutada ka visualiseerimist. Näiteks esinemishirmu puhul kujutle end rahulikuna publiku ees rääkimas. Kujutle kuulajaid küsimusi esitamas ning kujutle, et suudad olla selles olukorras rahulik ja kõigega hästi hakkama saada. Koos positiivse visualiseerimisega pööra tähelepanu ka oma irratsionaalsetele uskumustele („Ma pean iga hinna eest selle ülesandega hakkama saama või muidu pole ma midagi väärt!“ ja asu neid vaidlustama.)

    Dr. Todd Farchione, Bostoni Ülikooli professor, kes tegeleb paanikahäirete ja foobiate vastu suunatud raviprogrammidega, soovitab endalt küsida kolm küsimust:

    1) Kui tõenäoline see on, et mind hirmutav sündmus ka tegelikult juhtub?

    2) Mis on halvim võimalik asi, mis minuga juhtuda saab?

    3) Kuidas ma antud situatsioonis käituksin?

    Võimaliku hirmutava sündmuse läbi mõtlemine aitab tegelikkuses sinu ärevust vähendada. Visualiseeri end hirmunud olekus, kuid nii, et saad olukorraga hakkama. Mõtle selgeks, mis see täpselt on, mis sind antud situatsioonis hirmutab. Teadvusta, mida sa endale sisendad. Mida sa endale hirmutavas situatsioonis ütled?

    Tegelikult aitab ainuüksi faktide kirjapanek ning probleemi selge sõnastamine olulisel määral kaasa sellele, et jõuaksime aruka otsuseni. Mille üle ma muretsen? Mida ma saan selle suhtes ette võtta?

    Tähelepanu hingamisel

    Liigse ärevuse vastu aitab hästi ka Herbert Bensoni lõdvestusharjutust: sa valid ühe sõna, näiteks „rahu“ või mõne tabava ütluse, millel on sinu jaoks teatud tähendus. Sa istud mugavalt, suled silmad ja lõdvestad lihased. Hingad rahulikult ja loomulikult. Välja hingates kordad valitud sõna või ütlust. Keskendud oma hingamisele, lõdvestumisele ja valitud sõnade rahulikule väljaütlemisele. Püüad unustada kõik kõrvalise, ennekõike hirmu. Jääd lõdvestunuks isegi siis, kui need kõigele vaatamata sulle pähe tulevad. Tee seda harjutust enne hirmutavat situatsiooni või ärevuse ohjeldamiseks kord või kaks päevas 10-20 minutit.

    Eksponeeri end hirmule

    Teatud irratsionaalsete hirmude puhul võib rakendada ekponeerimist, sest mida rohkem sa hirmutavaid situatsioone väldid, seda suuremaks su ärevus kasvab.

    • Anna endale võimalus olla olukordades või kohtuda inimestega, mille või kelle suhtes sul on irratsionaalseid hirme.
    • Eksponeeri endale järk-järgult üha ärevusttekitavamaid olukordi, kuni tunned end nendes mugavalt. Mida rohkem sa oma foobiate vastu sõdid, seda paremaks kujuneb olukord.
    • Kujutle kardetud sündmusi end samal ajal lõdvestades – nii suudad sääraste sündmustega tegelikkuses silmitsi seistes nendega paremini hakkama saada. Lõpuks võid end kokku võtta ja pannagi end nende olukordadega silmitsi, et endale näidata, kui tõhusaks on kujutluste loomine osutunud.

    Kasude-kahjude analüüs

    Irratsionaalsete hirmude vabakslaskmisel võib kasuks tulla kahjude-kasude analüüs. Näiteks võib tuua lennufoobia. Pööra tähelepanu lendamise vältimise miinustele, pane need kirja, loe see nimekiri mitu korda päevas üle ja veendu, et lendamise vältimise hind on suurem kui sellest saadav kasu. Selline kasude-kahjude analüüs julgustab sind lühiajaliselt riskima ning pikemas perspektiivis oma foobiast üle saama. Analüüsi oma hirmude plusse ja miinuseid ning veena ennast, et oma ebarealistlike hirmude trotsimisest tulenev lühiajaline ebamugavus läheb sulle maksma vähem kui need pikaajalised, sageli igaveseks kestma jäävad ebamugavused, milleni viib oma hirmude hellitamine.

    Tulin just ürituselt, kus mul tuli publiku ees esineda. Mitte palju, kõigest paar lauset enesetutvustuseks. Ma kartsin küll, kuid ma astusin selle sammu, ja teate mis – hilisem tagasiside andis mõista, et mitte keegi isegi ei märganud mu hirmu. Ja nii, samm-sammult end proovile pannes, loodan ma jõuda hetke, mil ma enam ei karda. Just nagu mu kasski.

  • Restart emotsionaalsel tasandil

    Restart emotsionaalsel tasandil

    Kõigepealt tegi Marit Mesipuu rännu ümber maailma. Ja seejärel ümber iseenda. Teine reis oli ehk pikemgi ja kestab õigupoolest ikka veel. Rännaku-praktikuna räägib Marit sellest, kuidas sarnaselt inimesele vajavad ka emotsioonid vabadust, äratundmist ja mõistmist. Ja et maailmaga rahu tegemiseks on vaja endas seest üles leida väike laps, kes meid tegelikult juhib.

    Rännak jõudis minuni juhuse tahtel, kui kaks omavahel võõrast inimest mulle sellest lühikese ajavahemiku jooksul rääkisid. Kuigi see kõlas põnevalt, tundsin ma, et rännak pole minu jaoks, sest mina olen enda jaoks juba kõik välja mõelnud ja aru saanud, miks ma olen selline, nagu ma olen – ja tõenäoliselt ei ole midagi uut, mida Rännak mulle pakkuda saaks.

    Aga ma otsustasin siiski proovida, sest uudishimu sai minust võitu, ja mul on hästi hea meel, et ma seda tegin. Juba esimeses Rännakus tuli tõesti üles mälestus vanast olukorrast, mille peale olin palju mõelnud ja selle enda jaoks nii-öelda pea tasandil ära lahendanud.

    Kuid selle rännaku käigus selgus, et emotsionaalselt ma ei olnud seda mälestust siiski vabaks lasknud ja alateadlikult juhtis see mind endiselt. Need uskumused ja tunded, mis selle mälestusega seotud olid, juhtisid ka minu täiskasvanuelu, kuigi sündmus oli leidnud aset siis, kui olin umbes kolme-neljaaastane.

    Kas see kogemus oli valulik ja juhtis su elu negatiivselt?

    Kuidas mina seda olukorda lapsena enda jaoks tõlgendasin, oli see, et oluline inimene reetis mind. Ja ma järeldasin, et inimesi ei saa usaldada. Tagantjärele vaadates näen, et mu elus kordus hästi palju just see sama muster, kus ma ei usaldanud inimesi, sest mul oli kogemus, mis ütles, et seda ei saa teha. Ja ma muudkui kogesin reedetust, sest ma tõlgendasin inimeste käitumist reetmisena, isegi siis, kui see objektiivselt nii polnud. Ja see ei muutunud enne, kui ma sain selle mälestuse enda jaoks ära lahendatud.

    Pärast seda hakkas imekombel ka väline maailm muutuma. Rännaku puhul ongi hästi tavaline, et kui sa endas midagi muudad, tuleb väline maailm üldjuhul järele – sa hakkad kogema seda, millest oled unistanud, aga pole senini saanud, sest alateadlikul tasandil oled soovitut hoopis tõrjunud.

    Kui võiksid mõne näite tuua, kuidas käitusid mõnes olukorras enne ja pärast Rännakut?

    Võtame näiteks suhted. See oli minu jaoks valdkond, kus ma kogesin päris palju emotsionaalset valu. Ühel hetkel taipasin, et mu suhete muster kordub – et lugu on ikka üks ja sama, ainult nimi muutub. Sain aru, et asi ei ole suhetes ega teistes inimestes, vaid minus endas. Et seda muuta, pean ma iseenda sees midagi ära lahendama.

    Ma tegin selle kallal endaga seesmist tööd ja selle tulemusel muutus ka minu väline reaalsus. Praeguseks olen väga õnnelikus ja armastavas suhtes ja kogen seda, millest ma varem küll unistasin, aga alateadlikult ligi lasta ei julgenud.

    Oled jõudnud ära käia ka ümbermaailmareisil. Mida sa reisi ajast enim õppisid ja mis puudu jäi?

    Ühe olulise asjana taipasin seda, et kõik inimesed on tegelikult üsna ühesugused. Vahet pole, millises maailma osas nad on – kõik otsivad armastust ja õnne. Ja tihti otsivad nad seda väljastpoolt, kas välistest asjadest või teistelt inimestelt. Ja ilmselt ka mina ise otsisin selle reisi jooksul armastust ja midagi, mis oli justkui puudu. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga ma tundsin kuklas, et midagi on puudu. Mõtlesin, et äkki just see reis annab siis mulle uue perspektiivi või arusaama.

    Teiseks taipasin ma seda, et inimene võib olla kõige ilusamas kohas – kaunis looduses või luksushotellis – ja ikkagi ennast täiesti räbalalt tunda. Aga samas võib ta olla just läbinud 24-tunnise bussireisi ilma igasuguse hügieenivõimaluseta ja tunda ennast seesmiselt täiesti rõõmsalt ja rahulolevana.

    Samas ei leidnud ma reisi jooksul ikkagi päriselt seda, mida ma justkui otsisin. Ma ei osanud olla kohal selles ilus, nendes hetkedes… ma otsisin midagi endast väljastpoolt.

    Ja elutee viis varsti kokku Rännaku-meetodiga?

    Aasta pärast reisilt naasmist oligi see hetk, kus kaks erinevat inimest rääkisid mulle Rännakust. Tänaseks on Rännak andnud mulle taipamise ja kogemuse, et see, mida ma kogu aeg otsisin, on tegelikult minu enda sees olemas – ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõla. Kui sa saad selle kogemuse, siis saad ka aru, mida see tähendab…

    Kuigi reisimine meeldib mulle endiselt, oskan ma nüüd nendelt reisidelt võtta palju enamat kui viis aastat tagasi. Olnuks mul sisemaailma-rännaku kogemus juba enne pikale reisile minekut, oleks selle pika reisi kogemus ilmselt ka hoopis teistsugune olnud.

    Miks otsustasid hakata Rännaku-praktikuks?

    Tundsin juba esimesel seminaril, et Rännaku pakkumine teistele võib olla väga põnev, sest iga protsess on ette ennustamatu. Seminaril jagati osalejad paaridesse ja anti kätte skript, aga minu paarilise Rännak läks skriptist välja – ta nägi mineviku asemel pilti tulevikust. Selle asemel et ära ehmatada ja abi kutsuda, otsustasin vaadata, mis edasi saab. Saingi aru, et kui jätkub usaldust ja julgust, võib see olla väga mänguline protsess ka juhendaja poole pealt. See ongi mind Rännakute juhendamise juures kõnetanud.

    Teiseks on mul sügav austus Rännaku kui protsessi vastu ja mul on hästi hea meel seda pakkuda neile, kes ei ole sellega võib-olla veel kokku puutunud. Või kes on kokku puutunud ja tunnevad, et see aitab neid, ja soovivad seda veel kogeda.

    Iga inimese jaoks on Rännak siis väga individuaalne kogemus?

    Absoluutselt! See on iga inimese jaoks individuaalne ja sama inimese jaoks on iga Rännak samamoodi täiesti erinev. Mõnes Rännakus võid kogeda väga sügavaid emotsioone ja vabastada vana valu. Teises Rännakus võib meenuda mõni mälestus või olukord, mis ei tundugi nii oluline, aga alateadvuse tasandil puhastad sa siiski oma piiravaid uskumusi, mis takistavad soovitud muutusteni jõudmist. Vahel võib ka olla, et koged hoopis väga suurt rõõmu ja naerad. Lisaks sellele, et inimesed keelavad endal negatiivsete emotsioonide tundmise, ei luba paljud tegelikult endal ka positiivseid emotsioone tunda. Ilus on näha, kuidas Rännaku jooksul saab ka rõõm sellisel kujul esile tulla.

    Mis sa arvad, miks inimene ei luba endale emotsioone?

    See ulatub tagasi lapsepõlve ja selle juurde, kuidas meid on kasvatatud. Kui sulle on lapsena öeldud, et ära nuta; või ära rõõmusta, sest keegi teine tunneb ennast siis võib-olla halvasti, siis sa õpid ära, et on tundeid, mida ei tohi tunda või välja näidata. Nii hakkadki neid tundeid enda sees alla suruma, tekitades endale väga palju valu ja probleeme, selle asemel et lihtsalt lubada endal ühte tunnet tunda.

    Lapsepõlves võib teatud emotsioonide tundmine ka ohtlik olla. Näiteks võib jonnimine tuua kaasa karistuse. Või kui hoopis mõni teine pereliige tunneb viha või raevu ja ta ei oska seda elutervelt väljendada, siis laps näeb, kuidas ta hävitab elu enda ümber, ja lapsel tekib uskumus, et viha on halb ja agressiivne tunne, mida on parem mitte tunda.

    Tegelikult on viha väga vajalik ja isegi jõudu andev tunne. See on meis kõigis olemas, see on üks meie baastundeid. Lihtsalt oluline on osata seda elutervelt väljendada. Rännak on üks neid kohti, kus saab seda turvalises keskkonnas elutervelt väljendama õppida.

    Too üks näide, kuidas saab elutervelt viha väljendada.

    Me seostame viha tavaliselt agressiivse käitumisega – kui keegi on vihane, siis ta virutab kellegi või millegi pihta või karjub kellegi peale. Aga võib hoopis jääda vihatundesse kohale, suruda käed kasvõi rusikasse ja lihtsalt tunda seda energiat enda kehas, jäädes selle sisse paigale. Viha väljapoole elamine on mõnes mõttes selle tunde eest põgenemine.

    Tegelikult aga võib viha olla väga tervendav ja energiat andev, kui suuta vihatundesse päriselt kohale jääda. Ma ise ka ei lubanud endal aastaid viha tunda, sest ma seostasin seda agressiivse käitumisega. Aga sel juhul viha kuhjub kehas või väljendub passiiv-agressiivsusena, sest mingil moel ta peab inimesest välja jõudma. Paljusid haigusi seostatakse viha väljaelamata jätmisega.

    Viha korral võid sa ka teistele öelda, et ma olen praegu tõeliselt vihane, kuid oluline on mõista, et sellel tundel ei ole enamasti hetkeolukorraga mitte midagi pistmist. See on üks vana tunne, mis on sinu sees ammusest ajast, ja teine inimene või olukord lihtsalt käivitas selle. See saab alguse esimesel kuuel eluaastal, kui mingi olukord tekitab teatud arusaama ja käitumismustri, millest lähtuvalt reageerib inimene ka täiskasvanuna. Sisuliselt võib öelda, et meie elu juhib 6-aastane laps.

    Rännaku käigus on aga võimalik minna tunde algpõhjuse juurde ja vaadelda vana olukorda praeguse teadlikkuse pinnalt. Põhimõtteliselt ütled sa alateadvusele, et sellele olukorrale võib nüüd reageerida ka teistmoodi. Just see muutus hakkabki su elu edaspidi juhtima selles suunas, mida oled soovinud.

    Kuidas siis leida täiskasvanuna tasakaal ja harmoonia elus?

    Harmoonia puudumine saab tihti alguse sellest, et me keelame endale oma tundeid või usume, et keegi teine keelab meile neid. See ei tähenda, et sa pead tunde pealt käituma, aga sul on täielik õigus tunda kõike, mida sa tunned. Ja samal ajal tuleb võtta vastutus, et see on minu tunne – teine inimene võis selle praegu küll käivitada, aga minu reaktsioon on minu reaktsioon. Mul on võimalus valida ja muutuda.

    Esimene samm on lubada endal kõiki tundeid tunda ja mitte ennast sellepärast halvaks inimeseks pidada. Kui võtame näiteks depressiooni, siis depressioon on väga selgelt seotud sellega, et inimesed suruvad just negatiivseid tundeid alla – ja selles allasurutud olekus elamine on lõpuks nii väljakannatamatu, et lülituvad sisse kaitsemehhanismid: näiteks tuimus ja apaatsus.

    Üks depressioonis inimene, kes käis minu juures Rännakul, kirjeldas depressiooniseisundit nii, et sul on väga tugevad tunded, millega sa ei oska päris hästi toime tulla, ja siis sa annad endale veel pähe selle eest, et sa tunned seda, mida sa tunned. See on nagu topeltlõks.

    Sealt lõksust on võimalik välja tulla?

    Kindlasti on. Endal peab see soov olema. Ja julgus vaadata otsa oma tunnetele. Seda võib olla natuke keerulisem teha üksinda, võrreldes sellega, kui sul on inimene kõrval, kes sind juhendab, toetab ja sellest läbi aitab. See on hästi suur kingitus, mida Rännak saab teha.

    Kuidas kuulata oma südamehäält ja kas see on arendatav?

    On kindlasti arendatav. Meis kõigis on südamehääl olemas. Et seda kuulda, on vaja oma meel maha rahustada. Ole vaikuses – mine metsa jalutama, ole omaette, mediteeri või leia mõni muu hetk vaikuseks. Sest südamehääl ei räägi kunagi valju häälega ega korda ennast pidevalt.

    Südamehääl ei ütle, et sa pead midagi tegema või ei tohi midagi teha. See on tavaliselt mõistusehääl, mis kamandab või keelab. Südamehääl räägib üsna vaikselt ja tavaliselt ühe korra. Nii et on hea, kui sa oskad olla vaikselt ja märgata väikseid nüansse ja tundeid oma kehas, nendest tulenevaid mõtteid, mis suunavad sind midagi tegema. Vahel tuleb mõni sõnum nii selgelt, et sa järsku lihtsalt tead, mida on vaja teha. Selle kuulamine on treenitav.

    Kas südamehääl annab alati õige vastuse?

    Jah. Alati võib-olla ei saa sellest kohe aru, aga ta juhendab kindlasti õiges suunas.

    Anna palun mõni nõuanne või nipp, mida saaks inimene juba täna teha, et oma eluga rohkem rahul olla?

    Tulen tagasi tunnete tundmise juurde. Märka oma tundeid ja luba endal neid tunda. Seda tehes lased nad vabaks ja jõuad rahusse.

    Kui tundeid parasjagu ei ole, siis üks hästi oluline asi on tänulikkus. Alati leiab asju, mille eest olla tänulik. See võiks olla igapäevane rituaal – mõelda selle peale, mis on need väikesed või suured asjad, mille eest täna tänulik olen. Ja alati leiab midagi, mille eest tänulik olla, ükskõik kui hull on olukord. Kasvõi selle eest, et ma saan ennast liigutada, et ma tunnen lõhnu, et päike paistab, et ma elan riigis, kus ei toimu sõjategevust, et mul on toit laual. Neid asju on tegelikult rohkem, kui me oskame märgata.

    Proovi leida iga päev vähemalt kolm asja. Ning kui sa oskad olla tänulik väikeste asjade eest, siis see tõmbab juurde veel rohkem asju, mille eest tänulik olla. Katseta ise ja vaata, mis juhtub. See on hea asi, mida praktiseerida, et olla rohkem harmoonias ja märgata seda ilu, mis tegelikult meie ümber on – isegi kui mõningatel hetkedel tundub, et seda on vähe või pole üldse.

    Foto: Jaanus Post

  • Maailmaränduri õppetunnid

    Maailmaränduri õppetunnid

    Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

    Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

    Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

    Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

    Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

    Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

    Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

    Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

    Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

    Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

    Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

    Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

    Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

    Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

    Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

    Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

    Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

    Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

    Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

    Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga “Õpetlik Tee”.

    Foto: Slater Silk

  • Kuidas kasutada joogat enesearengusüsteemina?

    Joogateadmisi saab kasutada terviseprobleemidest üle saamiseks, keha puhastamiseks, meele keskendumiseks, emotsioonidega hakkama saamiseks, tahtejõu kasvatamiseks, loovuse äratamiseks, paremateks suheteks, seksuaalenergia äratamiseks ja paljuks muuks, olenevalt sellest, mida elus arendada soovid.

    Jooga on enesearengusüsteem, mille eesmärk on viia inimene tema evolutsiooni tippu ehk tuua välja igaühe täielik potentsiaal. Kuidas seda tõlgendada või kui kaugele igaüks seda viia tahab või mis valdkonnas, on juba individuaalne valik. Jooga on tohutult lai ja sügav, seega see, kuidas joogateadmisi eluks kasutada, on samuti täis võimalusi. Sa võid kasutada joogat ka selleks, et minna sügavatele eneseotsingutele ja leida vastuseid elu baasküsimustele nagu „kes ma olen“, „kust ma tulen“, „kuhu ma lähen“ ja „miks ma siin olen“.

    Jooga praktiseerimine toob eelkõige inimese kontakti iseendaga. Enda keskmes ja kohalolek võimaldavad elada harmoonilisemat elu, võtta vastu otsuseid, mis teenivad igaühe enda arengut ja võimaldavad täisväärtuslikumalt ära kasutada aega, mis meile elamiseks on antud.

    Elu on täis keeriseid ja üllatusi ning joogaharidus ei eemalda ilmtingimata keerulisi väliseid situatsioone, aga seades sisemaailma korda, võime kogeda väliseid tingimusi ja reageerida neile hoopis teistmoodi. Joogaharidus annab väga palju teadmisi, kuidas elada elumuutustega kooskõlas ning muuta oma teekond võimalikult harmooniliseks.

    Kindlasti on tõetera sees õpetusel, et gramm teooriat on väärt tonn praktikat. Samas teadmata, mida me praktika ajal teeme, võib muuta praktika väga väheefektiivseks. Kuna joogateadus on väga sügav ja kompleksne, on oluline omandada vähemalt baasteadmised joogast enne praktikaga alustamist. Vastasel juhul ei pruugi me joogapraktikast saada kätte kõike seda, mida ta tegelikult sisaldab. Suur tõenäosus on, et jooga jääb sel juhul ainult mõnusaks kehavenituseks, mis leevendab natuke pingeid.

    Jooga eesmärk ja potentsiaal aga lähevad oluliselt sügavamale ning seega on jooga praktiseerijale oluline omandada vähemalt algteadmised. Samuti teadmata, mida me joogas teeme ning valides ebasobivad harjutused, võib jooga teoreetiliselt isegi tasakaalust välja viia.

    Mida on hea teada?

    ·      Aasanate ehk kehaasendite võtmine on ainult üks, aga kõige nähtavam osa suurest joogateadusest ning nad on tööriistad jooga põhilise eesmärgi, meele kontrolli saavutamiseks.

    ·      Aasanate praktika ajal on kõige olulisem meie meele kasutus ehk teadmine, kuhu ja kuidas keskenduda poosi ajal. Kui me joogapraktika ajal meelt ei kasuta, ei teegi me tegelikult joogat.

    ·      Selleks, et meelt enne praktikat positiivselt häälestada, on oluline enne praktikat teha energeetilised soojendusharjutused, et praktika ajal tekiksid harmooniline tunne ja positiivne energia.

    ·      On oluline mõista, mis energiat iga joogaasend sinusse toob ning kuidas ta toimib, et osata valida enda jaoks sobivad praktikad. Näiteks kui inimesel on väga palju tuleenergiat, mis võib väljenduda selles, et ta on väga kirglik, edasipürgiv, võimuhimuline, siis tal võib olla ka kalduvus valida sellised praktikad, mis talle sellist jõulist energiat juurde toovad. Samas enda tasakaalustamiseks võib talle vaja olla hoopis rahulikumaid praktikaid. Vastupidiselt näiteks kui keegi on väga rahulik, maine, ratsionaalne, on tal tihti soodumus valida sarnast energiat toovad harjutused, kuid enda tasakaalustamiseks võivad talle sobida hoopis dünaamilisemad harjutused.

    ·      Aasanaid tuleb hatha joogas hoida võimalikult kaua ning korrektse keskendumisega, et nad sügavalt toimima hakkaksid.

    ·      Aasanate praktika lõpus on oluline teha lõpulõdvestus, et energiad saaksid harmooniliselt kehas tasakaalustuda. Seepärast kuulub lõpulõdvestus alati ka iga joogatunni lõppu.

  • Liisi Koikson: püüdes kõike

    Liisi Koikson: püüdes kõike

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Viimati kohtusime Liisiga pisut üle aasta tagasi, kui tal oli armas ümmargune kõht ees – nüüd on Ellast saanud kolmekeelne naerupall, kelle esimest sünnipäeva pühitseti hiljuti just selles tervislike tortide kohvikus, kus tänagi istume. Milline on Liisi elu nüüd, emana, ja mida ta on õppinud oma väikeselt õpetajalt?

    Olen imestanud, kuidas Liisi võib eri väljaannete fotodel nii erinev välja näha – ta kannab usutavalt välja mistahes stiili ja on võimeline tegema laial skaalal ilmeid malbest piigast vampnaiseni. Igapäevaelus on Liisi küllalt tagasihoidlik, kuulsusega kaasnev tähelepanu on tema õrnale natuurile vahel liigagi intensiivne. Mis aga ei tähenda, et ta tuntust teisel hetkel jällegi ei naudiks! Küllap annab sellele põhjenduse tema päikesemärk – Kaksikud.

    Liisi palub meie kohtumisele saabumiseks pisut ajapikendust, sest laps ei maga veel – kõigile värsketele lapsevanematele nii tuttav olukord. „Iga kodust välja minek on klapitamine, sest sel ajal, kui kontserte pole, töötame me mõlemad Christianiga kodus ja samal ajal ka hoiame last.“ Nii siis jagataksegi, kes saab tunni oma tööaega praegu, kes hiljem.

    Liisi – nagu paljud Eesti muusikud – on iseenda mänedžer. Lisaks loomingule ja kontsertide andmisele võtab ta vastu esinemiskutseid, suhtleb pillimeestega ja aitab kontserdikorraldaja turunduspoolelgi. „Võib-olla see on usalduse küsimus, ja vahepeal on tõesti tunne, et on vaja abi, kindlasti kohe,“ noogutab ta. Arvata võib, et kõige korraldamine väikese lapse emana on Liisile päris pingeline väljakutse.

    Kodused ettevõtjad

    Rootsist pärit Christianiga tutvus Liisi Londonis koos õppides. Christian on ka kodune ettevõtja, kes toob Eestis ja Rootsis maale üht põnevat leiutist, mis ahjuküttega kodudes eriti praktiline: Kindling Cracker, mis teeb halgudest pilpaid, vajaduseta riskida kirvega oma käes. „Tal on päris hästi läinud, ja see toode on just eriti populaarne naiste hulgas,“ rõõmustab Liisi, kelle vanematekoduski on ahjuküte. Ka Christian on pärit väiksemast kohast – Rootsi läänerannikul mere ääres kasvanud. „Ta teab seda tunnet, kui kõik varbad on mullased,“ naerab Liisi.

    Praegu elab noor perekond Kalamajas. Kuigi Londonist tulles oli kontrast selline nagu Tallinnast kodulinna Kilingi-Nõmmele sõites, on see juba haihtunud ning ideaalis tahaks Liisi elada kusagil vaiksemaski kohas. Nende sõbrad kolisid just hiljuti Viljandisse, renoveerisid seal vanaisa maja. „Ja Christian mõtleb, et äkki lähme ise ka Viljandisse elama!“ teatab Liisi, kuigi ta esiotsa veel selle mõttega kaasa ei lenda, sest nii kaoks igapäevaelust veel üks tükike spontaansust – nimelt tema muusikud elavad Tallinnas ja ka proovid toimuvad siin. „Proove saab muidugi planeerida, aga sageli tuleb ette, et teeme täna õhtul või homme midagi korraks läbi – seda ei saaks siis enam teha…“ mõtiskleb ta. Christianit peab Liisi vapralt Eestis kohanenuks: „Ma mõtlen järjest rohkem, et ega see pole lihtne… Ja olen talle tänulik, et ta meiega siin on.“

    Emaks olemine

    „See on tohutuuu õnn, mis Ella on meie koju toonud! See, et saame temaga igal hommikul ärgata ja… Ta on hästi rõõmus laps, naerab hästi palju ja teeb juba meile ka ise nalja,“ särab Liisi.

    „Ella olemasolu annab kõigele, mida ma teen,
    hästi palju tähendust juurde.

    Aga samas ma tunnen, et tahan ka tema jaoks rohkem aega võtta,“ mõtiskleb ta ja lisab pärast pausi: „Kui ma nüüd sellele esimesele aastale tagasi mõtlen, siis

    see mõte, mis viis mind edasi, oli, et ärme jätame midagi tegemata,
    läheme jälle uuele päevale tegusalt vastu!

    Aga nüüd tunnen, et me mõlemad Christianiga oleme hästi väsinud sellest intensiivsest esimesest aastast, sest proovisime kõike ja korraga ära teha.“

    Ja praegu, kui mõnes mõttes käib veel logistiline ja füüsiline kohanemine, ongi veel vara öelda, mida on Liisi juures emaks olemine muutnud või täiendanud. „Ma arvan, et see protsess veel käib… Laps avas minus kindlasti mingisugused uued küljed.“ Ning lisab mõtlikult, et tõi samas välja ka vead, näiteks organiseerimatuse.

    „Mulle mõnes mõttes meeldib juhuslikkus, spontaansus, ja ma olen varem alati kartnud rutiini. Või tegelikult mul pole seda kunagi olnudki. Ja nüüd on raske sundida ennast sellesse rütmi, et kõik käibki graafiku järgi, sest muidu on ajus üks suur segadus!“ naerab Liisi. „Tegutseda lapse kõrvalt – see on endiselt suur väljakutse, sest kui olen lapsega, siis tahan keskenduda temale. Ja kui siis tuleb see enda aeg, on esimene mõte, et tahaks puhata. Ja samas järgmine mõte, et ma ei saa puhata, sest mitu asja ootab juba ammu ärategemist! Sellega harjumine võtab veel aega.“

    Londonist inspireeritud

    Eelmisel kevadel tuli Liisil välja ka plaat „Coffee For One“ ja ingliskeelsed laulud plaadil on inspireeritud Londoni-ajast: sealgi tunti huvi Liisi muusika vastu ja nii otsustas ta teha albumi, mis ei pea jääma ainult Eesti piiresse. Esitluskontserdid tegi Liisi siiski kõik esialgu kodumaal. „Nüüd, kui mul on laps, on nii mõnedki ambitsioonid ka natuke muutunud,“ naerab ta.

    Kõigil kontsertidel käis väike pereliige Liisiga kaasas. „Võtsin selle suhtumise, et midagi ei pea jääma tegemata, aga samas on parem, kui Ella tuleb minuga:

    esimesel eluaastal on ema lähedus ülioluline
    ja ma tahtsin seda talle pakkuda.“

    Nii pole Ella ühtki ööd ilma ema juuresolekuta maganud. Esinemistele sõidud olid aga paljuski soojenduskontserdid autos, sest Ellale autosõit ei meeldi. Raamatud, laulud, kõrinad – kõik tuli mängu tuua, et pisike piiga nõustuks turvahällis püsima.

    „Laulmine on meie autosõidud päästnud – tihtipeale jääb Ella kohe teraselt kuulama ja unustab vastupanu, isegi kui ta on enne nutnud,“ kinnitab Liisi. Üks selline võlulaul on Ella jaoks „Karumõmmi unelaul“. Ja Liisi on veendunud, et ka Ella ise proovib juba laulda: nelja-viiekuuse tütre juures kuulis Liisi selgelt, et see polnud rääkidapüüdmine, vaid ühe noodi peal lalisemine. Ja ükskord, kui Liisi kirikus heliproovis oma häält lahti laulis ja akustikat katsetas, märkas ta Ellat sedasama kopeerimas. Ja kuigi tüdrukuke ei julge veel üksi kõndida, on ta juba hakanud muusikat kuuldes põlvi nõksutama ja tantsima.

    Liisi väidab enda kohta, et ta on alati olnud hästi arg. „Sellepärast ma ei oska ka ujuda, sest ma ei julgenud vette minna,“ meenutab ta, ja paremaks ei teinud ka teiste utsitamine. Aga üht ei kartnud Liisi põrmugi – laval laulda. Ta meenutab teismeea häbitundeid, mis paljusid muusikatunnis ja mujalgi kummitasid ja korraks ka Liisi pea kohale tõusid. „See oli minu ainuke trump, milles ma end kindlana tundsin, ja ei peljanud suud lahti teha, isegi kui see teistele võis tobe tunduda.“ Vahel ei julge Liisi ka praegu tundmatusse hüpata ja mõnigi kord võtab põnevate pakkumistega e-kirjadele vastamine paar päeva harjumisaega.

    Looming algab meloodiast

    Esimesena tekib Liisil meloodia, sõnad tulevad tavaliselt hiljem. Ja just nii ta seda ka kirjeldab: „Viimasel ajal, kui teen mingisugust argist toimetust, olen hakanud ümisema ja kui idee vähegi huvitavana tundub, olen telefoni salvestama pannud, et see viisijupp ära ei kaoks.

    Kõige ehedamad fraasid tekivad siis, kui lihtsalt teen suu lahti ja ootan,
    mis helid välja tulevad, ei lase ajul liigselt sekkuda.

    Huvitaval kombel ei pea need üldse sõnad olema, vaid mõnikord tuleb teatud noodi kõrgusega loomulikult kaasa mõni kindel vokaal. Midagi, mis toimib sel kohal hästi ja naturaalselt. Ja siis ma tean, et sinna võiks tulla mingi selline sõna, milles on see vokaal pikalt olemas. Pärast, salvestust kuulates, tundub see iseenesest vahel juba sõna moodi.“

    Liisi soov on nüüd jälle võtta muusika kirjutamiseks aega juurde. „Ma pean saama olla üksi. Ja tunni ajaga hakkama ei saa: on vaja aega ja vaikust ja teadmist, et mul on õigus sellele ajale ja kaks väikest silma ei nuta samal ajal mu järele…

    Olen kuulnud, et emaks olemisega käibki kaasas pidev süütunne –
    et kui sa võtad endale aega, siis on kogu aeg tunne, et sa justkui ei tohiks,“

    mõtiskleb ta. Inspiratsiooni saamiseks on Liisi otsustanud esmalt jälle rohkem uut muusikat kuulata, et sealt oma mõte uitama läheks.

    Sünnitus kui suursündmus

    Sünnitamine on naise elu suursündmus. Ella sünni juures oli Christian ja sünnitoetaja Karita Mikko ning valveämmaemand, kes oli pisteliselt mitme sünnituse juures. Sellel päeval oli hästi palju sünnitajaid, kõik palatid olid täis. „Sünnitus käib ja sa pead koridoris ootama, et palatisse saada – päris ekstreemne!“ muigab Liisi.

    Muusikat ta sünnitusel ei kuulanud, arvab, et see oleks isegi häirinud.

    „Pigem ma üritasin tegeleda endaga ja tahtsin, et see suur valu juba otsa lõpeks, kui ma kuidagi läbi udu kuulsin Karitat ütlemas, et, Liisi, mul on tunne, et sa ei suuda lõdvestuda… Siis ma panin silmad kinni, keskendusin tunnetele oma kehas ja proovisin füüsiliselt mitte reageerida, kui tuhu jälle peale tuli. Üritasin endale öelda, et see valu on hea, ja samal ajal ennast sellest eemaldada: see valu ei ole osa minust, ta tuleb nagunii ja ma tunnen kõike, mida ta minus teeb, aga ma ei lase sellel võimust võtta. – Ja kuidagi see õnnestus! Olin vaadanud ka ekstaatilise sünnituse videoid ja mis ma ise suutsin, oli vähemalt see, et kui isegi kehas oli valu väga intensiivne, siis ma jõuga surusin endale naeratuse näkku – ja see aitas mingil määral, suutsin ennast ära petta ja pöörasin valu intensiivsuse õnne intensiivsuseks…

    Pärast sünnitust on tõesti tohutu kõikvõimas tunne

    ja saad lõpuks aru, milleks naised võimelised on!“ särab ta.

    Kuulsate vanemate lapsed

    Liisile on viimati mõtteainet andnud Linn Ullmanni elulooraamat, kuidas on olnud elu Rootsi-Norra kuulsate vanemate Ingmar Bergmani ja Liv Ullmanni tütrel. Liisi saab tõmmata paralleele näiteks sellega, et Livi ja ta enda õrn inimtüüp ja küllaltki aktiivne avalik elu on mingil määral sarnased. „Linn on seal päris aus ja ütleb välja selliseid asju, mis võivad ühele emale kindlasti haiget teha. Oma vanemate kohta ütleb ta, et võib-olla nad ei olnudki valmis lõpuni välja lapsi saama, et nad olidki ise ka nagu lapsed,“ jutustab ta.

    „Mina püüan oma tütrele pühenduda nii palju kui võimalik ja näidata loomeinimeste maailma siit- ja sealtpoolt eesriiet. See energia, mis tekib lava ja publiku vahel – temast ei pea saama lauljat või muusikut, aga ma tahan, et ta seda kas või kõrvalt kogeks ja mingil hetkel leiaks sellest inspiratsiooni, kui ta seda soovib,“ lähevad Liisi silmad põlema.

    „Kui mul on liiga palju tööd, siis ma unistan vahel,
    et saaksin olla põllega ema

    – et saaks mõelda ainult koduse elu peale ja siis lihtsalt olla omas oma-last-kogu-aeg-süles-hoida-ja-süüa-teha-ja-koristada-ja-et-oleks-ilus-kodu-ja-ilusad-kardinad tundes. Aga ma tean, et kui ma seda saaksin, siis ma unistaks muusikast ja kontsertidest. Ühest küljest ma tahaks sellist aega, et ma tõesti tean, et saan pühenduda lapsele. Aga selleks, et see rahu oleks, peaks olema ka teadmine, et taustal juba tiksub uus projekt või midagi on oodata. Eks me kõik tahame olla kasulikud ja vajalikud omal alal. Kui minu muusiku tegevus oleks täiesti pausi peal, siis oleks jälle teistmoodi rahutus, et mis nüüd saab…“ mõtiskleb ta. „Aasta alguses tegin teadliku otsuse, et pean sel aastal võtma uuesti rohkem aega endale, peab hakkama jälle juukseid kammima ja natukene ennast poputama, et mitte oma mina ära kaotada. Aga kõige mõnusam on muidugi see väike mina, kes meil kodus on ja kes kõik päevad elurõõmsaks teeb,“ naerab Liisi.

  • Vabakslaskmise tähtsus

    Vabakslaskmise tähtsus

    TEKST HEDVIG HANSON
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui peaksin vastama ühe sõnaga küsimusele, mis on õnne saladus, vastaksin – tasakaal. Tasakaal kõiges.

    Hinge, vaimu ja keha tasakaal, töö ja puhkuse tasakaal, kohustuste ja vabaduse tasakaal, suhtluse ja üksiolemise tasakaal, eneseteostuse ja koduse elu tasakaal, tasakaal toitumises… Muusikuna ei saa ma mainimata jätta ka – helide ja vaikuse tasakaal.

    Aga on veel üks ülioluline tasakaal, mille harjutamine nõuab meilt teadlikkust, seda ei osata iseenesest, selle vajalikkus ilmneb elu jooksul kogemuste käigus. See on kinnihoidmise ja lahtilaskmise tasakaal. Psühholoogiliselt vaata et raskeim tasakaaluhoidmise harjutus.

    Sest see võib olla põimunud nii paljude teguritega: meie loomusega, kasvatusega, lapsepõlvekogemustega ja olevikukiindumustega, seega tihedalt seotud emotsionaalse ja hingelise olekuga… Ehk on meid kasvatatud sihikindlateks ja kannatlikeks, kes kergelt asjadest lahti ei lase, ei loobu, ei anna alla? Ehk on meie loomusesse sisse kirjutatud truudus, mis samuti soosib kinnihoidmist, või on meis hoopiski hirm, mis võib takistada vabaks laskmast, kuna see tähendaks hüpet tundmatusse?

    Elu annab tõukeid

    Vahel on aga vältimatu anda vabaks, lasta vabaks. Küsimus on, kuidas seda hetke ära tunda ning mis meid selles aitaks: kas saame usaldada sisetunnet või oleme mõjutatud välistest teguritest?

    Vahel tehakse otsus meie eest. See tähendab, et miski muu, keegi muu otsustab meie asja ilma meie valmis- ja nõusolekuta.

    Kas teeb seda ülemus, kes otsustab, et su teeneid enam ei vajata, või elukaaslane või ehk hoopis mõni loodusjõud, mis sõna otses mõttes võib viia minema su ehitatud maja. Noh, mitte meie kliimas, aga siiski, võtkem siis ülekantud tähenduses – väline tegur võib hävitada midagi sinu ehitatut. Ja sul ei jää muud üle, kui sellega leppida. Või siis mitte leppida. Ometi sunnib enesealalhoiuinstinkt inimest varem või hiljem kohanema, olukorraga leppima, sest pidev võitlus võtab elujõu.

    Kõige algus ja lõpp on üks loodusseadusi,
    ning see toimib ka meie eludes.

    Kõik on muutumises. On stabiilsemaid perioode, on kiire muutuse perioode, kus pead kõik ümber hindama, vahel isegi uuesti alustama. Uuesti alustamise variant on ikkagi positiivne, isegi kui see toimub läbi valu. On aga ka nukraid hetki, kus näiteks tervise järsk halvenemine ei pruugigi anda võimalust uueks alguseks. Siis on vaja erilist mehisust, et hakata vabaks laskma.

    Mehisust on meil elus tõesti vaja – nii meestel kui naistel. Kuigi võime kohtuda teiste inimestega, kulgeda koos nendega vähem või rohkem aega, on meil vaja mõista ka selget paratamatust, et mõnes aspektis on inimene üksi ja peab oma asjadega ka üksi toime tulema. Peame olema kõigeks valmis. Tihti on meie keha targem kui mõistus, nii võib haigestumine olla just märk sellest, et peaksime miskit muutma, midagi lahti laskma.

    Kõige selgem näide on läbipõlemine, mis on juba drastiline muutus inimese füüsilises ja vaimses olekus – siis on viimane aeg endasse vaadata.

    Kas on meie töö end ammendanud või me töötame üle, mõtleme üle või on läbipõlemiseni viinud hoopis isiklikud suhted, mis ummikusse jooksnud ja sellisena enam ei toimi?

    Kriisis on vaja suunamuutust, uut kvaliteeti. Kartus kaotada on inimlik. See on peamine põhjus, miks kipume hoidma kinni teadaolevast, ka siis, kui tegelikkuses isegi mõistame, et muutus on vältimatu. Siinkohal ei olegi muud soovitust kui olla vapper. Olles enda vastu aus, ei saa asjad halvemaks minna.

    Usaldus hüpata

    Vabaks laskmine on seotud ka usaldusega, suurema usaldusega, milles võiks olla religioossetki mõõdet.

    Pruukimata olla usklik,
    võiks just usk meid vahel suuresti aidata teha hüpet tundmatusse.

    Usk, et ehk on kõiksusel – või kuidas iganes me kõrgemat energiat ei nimetaks – meie jaoks veel midagi paremat plaanis.

    Arvan, et igaüks on elus tundnud seda, et mõni algselt ebaõnnestumisena tundunud asi pöördus aja möödudes hoopis paremaks lahenduseks. Äärmusliku metafoorina võiks tuua uppuvalt laevalt tumedasse võõrasse vettehüppamise – see võib olla hirmutav, aga siiski ainus viis ellujäämiseks.

    Jah, vahel on vabaks lubamise julgus just ellujäämise küsimus. Selgemalt väljendudes –

    arana elades ei saa inimene iial olla päriselt õnnelik.

    Elus on hetki, kus ei oska valida, mida oleks õigem teha, kas võidelda, ujuda vastuvoolu või lasta asjadel omasoodu minna. Sellisel juhul oleks ehk kõige targem lihtsalt sügavalt hingata, kas kümme korda või kauem, vahel lasta ajal, asjaoludel näidata sulle vastuseid, kuni oled valmis valiku tegema. Teiste inimeste soovitusi, kogemusi võib kuulata, ent kõige õigem oleks ikkagi ise otsustada. Teised inimesed on osa meie eludest, selge see, ent ainult teistele toetudes on oht end kaotada ja end kaotanud inimest saab aidata ikka vaid ta ise.

    Lahtilaskmist ei peaks mõistma kui pealiskaudsust, vastutustundetust, ei. See võiks olla teadlik tegevus, kui sinu sisemised pingutused millegagi, kellegagi suhetes enam ei toimi. Lihtne harjutus võiks olla see, et laseme vabaks eilse päeva või olnud hetke, kui meeldiv või ebameeldiv see ka poleks, võtame kaasa sellest oma mälestused ja kogemused, aga ometi ei klammerdu neisse.

    Võtame avasüli vastu uue hetke, uute kogemustega.
    Ja ütleme elule ikka: aitäh!

    Lõpetuseks tooksin näite viimatisest isiklikust lahtilaskmiskogemusest. Otsisin oma uuele talvisele albumile ühte talvist teksti ja leidsin selle ühelt oma lemmikluuletajalt, kirjutasin juba muusikagi ja kõik sobis minu arvates suurepäraselt. Arvasin, et rõõmustan luuletajat, kui saatsin talle laulu kuulata, ühtlasi küsides luba tema teksti kasutamiseks. Vastus oli mulle aga ootamatu. Nimelt arvas ta, et minu tunnetus on hoopis teisest puust ja tema sõnad poliitilise alltekstiga ega sobi minu helgekõlalise interpretatsiooniga.

    Esimene tunne oli ikka solvumine, pettumus. Kirjutasin veel paar kirja, veenmaks luuletajat vastupidises, ent ta jäi endale kindlaks.

    Ja siis ma lubasin selle kinnisidee – kasutada tema teksti – vabaks.

    Selle asemel ammutasin sellestsamast luuletusest inspiratsiooni ning kirjutasin oma laulusõnad, isegi pealkirja jätsin hea tundega samaks „Talvelaul“. Olin rahul, et asjad just nii läksid, ja suutsin täielikult leppida teise inimese keeldumisega. See oli mulle arendav kogemus. Soovin teilegi teadlikke vabakslaskmisi!

    Kes teab, mis paremad lahendused on meile selle julguse taga peidus!

  • Raimond Põldmaa kevadine muusikavalik

    Raimond Põldmaa kevadine muusikavalik

    Sellest nimekirjast võib leida pea kõike – nagu Tallinn Music Weeki programmistki. Hästi, ilmselt ei leia TMW programmist The Weekndit või Nine Inch Nailsi, kuid kindlasti neid, kel on potentsiaali kunagi nende kingad täita. Siin on artiste, kes on esinenud meie varasematel festivalidel, ja ka neid, kes esinevad sel aastal. Lisaks terve hulk muusikat, mil pole festivaliga vähematki seost, ent mis on minu aegadeülesed lemmikud.
    Kuula Spotifyst siit:

  • Talvehaku varahommikul

    Talv tõotab mulle, et saan seada sammud huntide radadele, teen seda suvel ja sügisel ja kevadelgi, aga talvel saan seada suusa- või saapaninad õigesse suunda ning mu koer oma nina nii täpselt nende jälgedesse.

    Ühel hämaral talvehaku varahommikul − ajal kui hommikud ja õhtud on nii ühte moodi ja nende vahel peatub korraks päev –, pisut ootamatu õrna lumesaju aegu jõudsin jõeluhale, kus kolm hunti olid öösel murdnud kopra. Nii kõnelesid mulle nende jäljed. Peatusin ja passisin, kuni päevaks nimetatud viiv mulle loa andis.

    Teel tagasi huntide jälgedelt, ajal kui hommiku- ja õhtuhämarus on nii sarnased, mõtlesin, et ainult mina ja kolm hunti teame, miks kobras ei näri enam haavaoksi. See on justkui meie ühine saladus – koos lumega kadusid jäljed ja veri.

    Ühel varajasemal talvepäeval tundsin ootamatult ära hea energiaga metsalagendiku – sarapuud olid sidunud oma elu heinamaaga, mille vahtraalused mäletasid veel vikatiga niitmist, kuid vähemalt viimasel poolsajandil jäänud vaid looduse hoida. Ei suunanud ma oma päevinäinud jahimehesuuski sinna sihilikult, olin vaid korra kunagi ammu seal kuldsel sügispäeval sarapuude ja vahtrate kõrval kuulanud krõpsatusi ja liuglemist – lehed langesid.

    Tol esimese lumesajuga talvepäeval selsamal lagendikul sarapuude kõrval seistes ja vahtralatvu vaadates kuulasin lumehelveste liuglemist ja langemist langenud ja langemata lehtedele.

    Metsavaikuses on oma hääl mõlemal – nii lehe- kui ka lumesajul.

  • Lõpp edasilükkamisele!

    Lõpp edasilükkamisele!

    Väikeettevõtjana on mul ülesandeid seinast seina: mu põhitegevus, juurde õppimine ja tulevikuplaanid, veebisaidi ja sotsiaalmeedia sisustamine, turundus, andmesisestus, arveldamine, koostöö tiimiliikmete ja koostööpartneritega jne jne. Päevad on tihedad ja paljud tööd lähevad lenneldes. Kuid mitte kõik ülesanded ei tule kergelt ja kiiresti, mõne täitmiseks läheb aga eriliselt tahtejõudu vaja, et end mugavustsoonist välja vinnata. Olen õppinud, et kõik olulise saab valmis ja ka ebamugavaid ülesandeid pole mõtet edasi lükata. Kuidas härjal sarvist haarata?

    1. Otsusta, mis on prioriteet

    Mis on tegelikult oluline? See võib olla seotud tööga, päeva konkreetsete ülesannetega… või kui seda on su elus liiga palju, siis hoopis sinu isikliku elu kvaliteediga.

    Ettevõtjana, käsist-jalust oma ettevõtmisega seotud ja iga ülesande juures A ja O, venib vahel to-do list lihtsalt liiga pikaks. Ja siis hakkab ärevus tiksuma. Aga sellest on mingi tee välja – need 2 tundi päevas, mis võiksin uut luua või puhata, andsin veel eelmisel kuul ära sisestamisele ja arvemajandusele. Ja sel kuul sain endale abilise, kes mul seda kõike teha aitab, nii et ma käisin isegi juba ükskord sõbrannaga kohvikus, kuni mu abiline just samal ajal andmeid sisestas! See oli mega hea tunne!

    Kui ma tegin veel kõike ise, venis tööaeg tavaliselt öötundideni. Kõikide uuemate ja vanemate  meditsiinisuundade (ja ka enesetunde poolest) oli see tegelikult katastroof. Aga nüüd ma jõuan isegi keset päeva jalutama! Ja see ei pea olema ainuüksi jalutamine. Vahel teen ma telefonikõnesid ja kokkuleppeid, vahel mõtisklen järgmise video teksti. Mõnikord selitan lihtsalt mõtteid, et teha mingi otsus või valik. Jalutades läheb ju loovus käima! (ja kui head see kehale teeb!)

    Ja muidugi tuleb ka päeva jooksul otsustada, mis on olulisim. Ja sellest alustada. Sest kunagi ei tea, mis päev toob ja kas on veel aega, kui esmalt jääd nautlema mõnusaimate ülesannete juurde. Ja samas – kui mingi asi pole ja pole pikka aega prioriteet, siis võib ta vast ka unustada ja listist maha võtta. Äkki?

    2. Planeeri piisavalt aega

    Varem planeerisin ma oma telefonikalendri paksult täis, ja muidugi oli mul sellest stress. Päeval sorisin ülesannete sees, et mida mulle rohkem meeldiks ära teha. Õhtul olin häiritud, et ma kõike teha ei jõudnud, tõstsin homse peale ja järgmisel päeval kordus seega sama.

    Aga eelmisel nädalal leiutasin sellise lihtsa asja, et planeerisin igal õhtul järgmise päeva peale ühe asja tunnis või isegi vähem, üpris realistlikult, ja lõunasöögiaja peale ei planeerinud midagi. Panin kirja ainult kõige-kõige olulisemaid asju. Ja ülejäänud lükkasin ülehomse varna.

    Kui ma olin oma ülesannete täitmisel kalendrist kiirem, siis hakkasin juba järgmiste päevade pealt ülesandeid otsima ja täitma ja sain mõningad tulevikust ära kustutada, mis oli veel eriti hea tunne – sain juba täna ühe homse või ülehomse asja tehtud – homme hooleta!

    Realistlikum planeerimine on stressivabam ja samas saad hea tunde, kui täidad mõne tulevase päeva ülesande juba ette ära.

    3. Lihtsalt alusta

    Ma tean seda praadimist mõne ülesande ees. Jah, kuigi kõvasti ahvatlevam (ja muidugi samas ka väga oluline) on postkast, Facebook jm väikesed asjad, mis kokku söövad aega, pane need ahvatlused olulise töö ajal kinni ja notificationid hääletuks (need võiks kogu aeg hääletud olla, sest nad ärritavad närvisüsteemi).

    Jah, mõne asjaga kohe kuidagi ei taha alustada. Ja see juhtub ka mul vahel. Alustamist takistavad mõtted nagu: “mulle ei meeldi”, “ma ei oska”, “ma niikuinii ei…”, “ma ei taha” jne. Nende mõtete pealt tekkinud tunded on ju ka okei ja neid võib tunda, aga ära jää nendesse mõtetesse ja emotsioonidesse kinni, vaid haara härjal sarvist ehk lihtsalt alusta.

    Näiteks minus tekitab vastuseisu kõik, mis on tehnoloogiaga seotud (“ma ei saa sellest niikuinii aru”), müümisega (“ma ei oska müüa”), videode filmimisega (“mul on nii ebamugav”). See on lihtsalt mu mugavustsoon, millest pean välja murdma. Ja neid asju ära tehes ma saan aru, et see kõik on mulle kasuks tulnud ja ma õppisin ära ja oskan ja julgen ja pole enam (eriti) hullu sarnastes olukordades.

    Tahtejõuga ja otsustuskindlusega saan tehtud ka lepingud, arved, sõidupäevikud jms mida hea meelega edasi lükkaksin (mõttega: “see on ju nii igav”). Mõnikord olen kogunud kokku liiga suure hulga tegutsemistahet ja nii jääb mul selle väikese, aga ebamugava ülesande tüüpiliselt üpris kiiresti täitmisest (kui palju arvete tegemine ikka aega võtab!) veel hoogu ülegi ja saan valmis ka artikleid ja muudki, mis ootasid homses järjekorras. Hoopis teine asi!

    4. Õpi juurde

    Mõnikord on oma mõtetest ja ideedest vähe ja tuleks abiks end natuke lisaks koolitada, midagi juurde lugeda-uurida. Jah, küsi nõu, abi, googelda, koolita end, kutsu inimesi lõunale, kellega asju arutada, reisi…

    Olen enda jaoks avastanud e-kursused ja osalen praegu kahes aastases programmis. Samuti olen endale teinud väikese listi inimestest, keda lõunale kutsuda (no pole veel kutsunud…). Ja vahel kuulan lõunasöögi valmistamise või pikema autosõidu juurde põnevaid podcaste.

    5. Tunne rõõmu ja võta paus

    Kui üks ülesanne ajab teist taga, siis selleks ei jää lihtsalt aega, eks? Me pole lastest tunnustusvajaduse osas siiski väga erinevad – vajame pärast millegi valmis saamist ikka õlale patsutust! Praegu vaevalt keegi patsutab, aga eks me olegi suurtena iseeneste lapsevanemad. Nii et tunne oma tehtu üle rõõmu, tunnusta end ning premeeri mitte millegi keelatuga, vaid kasulikuga – jalutuskäigu, maitsva puuvilja, pausi või lõunasöögi või väikese veebisurfamisega Instas või mujal lemmikpaikades.

    Ja elu on veel rohkem lill! Väikeste asjalike komponentidega ja samas vähem stressi.

    Mis sul siis praegu ära tegemist ootab? 🙂 Jõudu!

    Uuri ka seda: 9.-11-märtsil elustiili-retriit Saaremaal “Unistused reaalsuseks”