Ostukorv

Category: Hing

  • 5 väljendit, mida mitte öelda oma lastele

    5 väljendit, mida mitte öelda oma lastele

    Siin on 5 väljendit, mida oma lastele mitte öelda. Miks? Säästmaks nende enesehinnangut, usaldust elu ja iseenda vastu. Kuigi need on meil justkui veres, sest meile öeldi nii ja enne meid öeldigi lastele nii. Aga praegu on teadlikkuse ajastu: tahame võtta minevikust parima ja luua paremat tulevikku.

    Mida siis mitte öelda (ja miks), ehkki seda on meile ja meie vanematele lapsepõlves öeldud? Ja mis oleks alternatiiv?

    Kõik need on minu enda mõtted ja kogemused. Võib-olla nõustud, võib-olla mitte. Ja ka lapsed on erinevad. Mul on ainult üks laps, viiene poiss.

    1. “Mis sul viga on?”

    Kui ta ennast väljendab (sulle ebamugaval või sotsiaalselt mitteaktsepteeritaval moel), siis see ei tähenda, et tal on midagi viga, et siin on mingi “viga”. See väljend on küll kusagilt täiesti sees, aga ma olen vist oma lapse 5 aasta jooksul seda kasutanud kogemata (alateadlikult!) korra. Olen aga palju kuulnud seda kasutatavat ja mõelnudki, et ilmselt alateadlikult, automaatselt, järele mõtlemata. See pole vist siiski toetav küsimus.

    Alternatiiv: “Aita mul aru saada, miks sa nii teed?” või “mis juhtus?” ja sageli peegeldan ehk kordan, mida laps ütles. Siis ta saab pisarates noogutada ja tunneb, et on mõistetud. Ma ei hakka siis kohe seletama, et ta on valesti aru saanud või valesti tundnud, vaid mõistangi. Hiljem selgitan, kui vaja.

    2. “Ära nuta”

    Nutmine jaa on väga ebamugav vanematele. Mäletan, kui oma beebi nutt tundus mulle nii vali ja mul tõmbus häbist ja ebamugavusest sisemus kergelt kokku, kui see hetk tuli, kus ta kohvikus nutma hakkas. Sellegipoolest ei aita last kuidagi lohutada

    Ta soovib ühendust, mõistmist.

    Mulle kui emale, kelle jaoks nutt on olnud tohutult ebamuav taluda, on olnud väga palju abiks oma mõtlemise avardamiseks ja käitumisjuhiste saamiseks “Nutt ja jonnihood”.

    Raamatu son näide, et laps hakkab nutma, kui talt mänguasi ära võetakse, aga nitab edasi, kui ta selle näiteks tagasi on saanud. See tähendab, et lapsel on emotsionaalne valu, mis tahab mõistmist, et selle vabastamine nutuga võtab aega isegi kui olukord on juba lahenenud lapsele sobilikult.

    Pisaratega väljuvad kehast stressihormoonid.

    Lohutus on sageli füüsiline. Võttes lapse sülle (ma tean, et kui ta poksib, siis on seda väga raske teha, aga raamatus seda ikkagi soovitatakse. Et ka kõige märatsevam laps tahab tegelikult ühendust, armastust, tunda, et kõik tunded on okei ja neid võib väljendada).

    “Ära nuta” paneb nagu tunded kinni. Nagu neid ei tohiks tunda ja väljendada. Tegelikult neid tohib tunda ja väljendada isegi kui see on juuresolijatele ebamugav.

    Mina võtan lapse sülle ja ütlen jah. Muidugi kui nutt kestab kauem, hakkan millalgi ka lohutama stiilis, et see paraneb varsti ära või et kõik käituvad erinevalt ja sa saad ikkagi naabripoisi sünnipäevale, ta oli lihtsalt vihane ja ähvardas vms.

    3. “Sa oled saamatu, rumal jne”

    Laste alateadvus on avatud kuni u 6. Eluaastani, nende sellised ajulained on aktiivsed (teeta?), mis on sisuliselt hüpnoosiseisund. Oma vanemaid usaldavad nad 100%. Kõik, mis me neile nende endi või teiste või elu või maailma kohta ütleme, läheb otse nende alateadvusse, nö kõvakettale. See saab täiskasvanuna nende hääleks peas (ma ei peaks seda tegema, ma olen ju saamatu jne) ja hakkab määrama nende õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See on sugestioon, sisendus. Lapsevanemate sõnadel on suur kaal. Liiga suur, et neid teadmatult, automaatselt puistata.

    Selle asemel ma ütlen, et sul on kuri käitumine. Mitte sina oled kuri, vaid sul on kuri käitumine. Eristan lapse ja tema käitumise.

    4. “Ära kuku…, ära jookse…, ära roni…, ära ole nii lärmakas…”

    Ilmselt ma ütlen neid sõnu oma lapsele liiga vähe, aga ma püüan mitte piirata. Et las ta ise mõistab, et jooksmiseks on liiga libe.

    Või siis kui ta puu otsa ronib, püüan pigem sõnastada, et hoia kinni (vs ära kuku) et programmeerida positiivset tulemust.

    Tuleb tõe huvides lisada, et mul on selline laps, kellel on eneseregulatsioon väga tugev ja ta on pigem liiga ettevaatlik. Nii et neid sõnu pole mul ka eriti olnud tarvis kasutada, aga iga kord “ära” öelda soovides ma mõtlen korra järele, kas tahan just nii seda sõnastada. Kui seda on vaja öelda, on erinevaid viise. Näiteks et meie kodus (restoranis, külas…) nii ei tehta.

    Kasutan ka “Stop” ütlemist, mis on siis selge konkreetne piir. Näiteks kui ta tahab kassi kiusata või midagi, millele tuleb kohe piir panna. “ära” tunduks mulle sellises kohas näägutamisena, mida ta ei pruugi arvesse võtta.

    5. “Vaata, Miikaelil (või kellelgi teisel) on müts peas”

    Kui lähemalt vaadata, siis võrdlemine on üks üpris jube asi, mida me vanematena vahel lihtsuse huvides kasutame. Vaata, Miikaelil on müts peas, vaata, Paulil on juba söödud, vaata kui suure portsu putru Liisa võttis…

    Kõik lapsed on erinevad ja me jääme erinevateks ka täiskasvanueas. Ja pole mingit mõtet püüda oma last koolitada võrdlejaks, kes hiljem vaatab, et näe, naabril on suurem maja, läikuvam auto või noorem naine. On palju mõnusam elada, kui laps (ja suur) võrdleb ennast iseenda varasema versiooniga.

    Kasutan võrdlemist võimalikult teadlikult – enamasti mitte, aga tõesti vahel riietumisega. Võtame aega, et pisut aknast välja vaadata, et mis riietuses sügiseti käiakse. Ja ma selgitan, et see on ilmaga kooskõlas. Minu laps läheks igale poole lühikeste varrukatega suurema osa aastast. Ja ma olengi lasknud tal minna. Et ta tunneks oma nahal (mitte välise võrdlusena naabripoisiga), et lühikeste pükstega on novembris jahe ja teeks selle järelduse, et pikkadel pükstel on mingi mõte ikkagi sees.

    Ja mu laps (5a) on vahel mult küsinud: “Kas sina tead minu keha paremini kui ma ise?” Siis ma pean alati tunnistama, et ega ei tea küll (aga kogemus, elutarkus, tahaks ma hüüda! Aga ei hüüagi, midagi selgitan veel ja ülejäänu jääb juba tema otsustada).

    *

    Ja mida üldiselt öelda?

    Ma armastan sind selle pärast, kes sa oled.

  • Teadlik hingamine

    Teadlik hingamine

    Kuigi maailmas on palju hingamiseksperte, eristub Brulé neist tänu oma kogemuspagasile. USA hingamisguru Dan Brulé, kes on tänaseks õpetanud teadlikku, vabastavat ja energeetilist hingamist enam kui 125 000 inimesele 60 riigis. Mis on teadliku hingamise mõte ja millised on lihtsad hingamisharjutused kodus praktiseerimiseks?

    Teadliku hingamise meisterlikkuse saladus peitub Dani ammendamatus energias ja kohalolus. Need kaks omadust koos teadmiste ja oskustega on toonud Brulé juurde sellised tippkliendid ja -partnerid nagu maadleja Aleksandr Karelini, vabasukeldumistšempion Stig Åvall Severinseni, transpersonaalse psühholoogia rajaja Stanislav Grofi, New Age’i pioneer Leonard Orri, arktilise ekstreemujuja Wim Hofi ja motivatsioonikoolitaja Tony Robbinsi.

    Teadlik hingamine annab võimaluse lasta vabaks pinged ja avada sügav, lähedane ühendus oma kehaga. Õigupoolest vajab seda meist enamik, sest enda keha alateadlikult hüljates tekivad haigused, kaal tõuseb ja kogu keha-meele süsteem langeb stressi. Brulé suurhingamissessioonil osalejad aga parandavad hingamise kaudu ühendust enda keha-meele süsteemiga.

    Me teame, et teile meeldib Eestimaa loodus, kas võiksite selgitada miks?

    See on puhas ja Läänemere rannik on väga ilus. Ma näen, kuidas liivarannik kasvab ümber saarte… see on väga erinev sellest, mis mujal maailmas toimub, kus liivarannikud on kadumas. Asukoht on mugav, nii Euroopa kui endiste Nõukogude Liidu riikide jaoks. Lisaks, kuna teil puuduvad mäed, siis on levi kõikjal suurepärane.

    Te olete juba eestlastega koostööd teinud – mida te meie kohta sooviksite öelda?

    Eestlased on vahvad! Mõnikord liiga jäigad või tõsised, kuid väga helged inimesed, hästi unikaalse keele ja kultuuriga. Ja mulle meeldib kuulda, kuidas eestlased ütlevad “jah” sissehingamise ajal – väga äge hingamistava.

    Mis on teadlik hingamine?

    See on sihilik, eesmärgistatud hingamine, mis annab hingamisele teatud kvaliteedi ja mustri, toimub autopiloodist üle võtmine ehk siis alateadlikud harjumused ja mustrid kirjutatakse üle. Kui hingad teadlikult, siis oled sina see, kes kontrollib oma tähelepanu ning energiat. Sa kontrollid oma meelt ja keha, enda kehakeemiat ja psühholoogiat.

    Milline on lihtne harjutus, mida iga inimene saaks teha iga päev?

    A) Hingamise jälgimine kui meditatsioon:

    Suletud silmadega hingamismeditatsioon, lubades hingetõmmetel tulla ja minna  iseenesest, olles ise vaatleja, jälgija. See on mindfulnessi treening.

    B) Spetsiifilise hingamismustriga teadlik hingamine

    * Harjuta kolmnurga hingamist (3-3-3 sekundit):

    hinga sisse (3 sekundi jooksul),

    hinga välja (3 sekundi jooksul),

    tee paus (3 sekundit)

    …

    hinga sisse (3 sekundi jooksul),

    hinga välja (3 sekundi jooksul),

    tee paus (3 sekundit)

    …

    * Harjuta nelinurga hingamist (4-4-4-4 sekundit):

    hinga sisse, tee paus, hinga välja, tee paus…

    hinga sisse, tee paus, hinga välja, tee paus.

    * Ja praktiseeri ka ringlevat hingamist: Hinga sisse, hinga välja… Hinga sisse, hinga välja (5-sekundiga sisse, 5-sekundiga välja… pause ei tee)

    Iga nendest variantidest praktiseeri mõni minut järjest.

    Kuidas muudab teadlik hingamine elukvaliteeti?

    See kuidas sa hingad, näitab seda, kuidas sa elad… väärikalt, teadlikult, pingutuseta, täielikult, vabalt jne.

    Sinu hingamismustrid peegeldavad ja väljendavad sinu emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit.

    Ja see on kahesuunaline tee: kui sa kontrollid oma hingamist, siis kontrollid ka oma meelt ja emotsioone.

    Sa võid kasutada hingamist selleks, et rahustada oma närve, vaigistada meelt, lõdvestuda või hoopis laadida oma keha energiaga ja et avada oma süda.

    Kui sa peatud ja hingad selle asemel, et automaatselt reageerida, su suhted paranevad. Kogu su elu paraneb!

    Miks inimesed unustavad või isegi ei tea, kuidas õigesti hingata?

    Just nii nagu rääkimine, kõndimine ning muud käitumisviisid – teadlikult ja alateadlikult õpime need inimestelt, kellest oleme ümbritsetud; me modelleerime teiste inimeste käitumist, mis ei pruugi olla optimaalne või isegi terve. Valu, erinevad šokiseisundid ning traumad, olgu need füüsilised, psühholoogilised või emotsionaalsed, tekitavad hingamisblokke.

    Kui meil on hirm, siis me hingame kiiresti ja pealiskaudselt ning sellest võib saada krooniline alateadvuslik harjumus. Kui me kogeme stressi, siis me hingame üle või ala ilma et me ise sellest üldse teadlikud oleksime.

    Kui lihtsalt inimesed on teadliku hingamise vastu võtnud?

    Teadlik hingamine on uus jooga. See on kaasaegne meditatsioon. See on väga populaarne.

    Hingamistöö on praegu juhtiv trend tervise, fitnessi ning inimese enesearengu maastikul. See on vastu võetud, tunnustatud ning rakendatakse spordi-, psühholoogia- ja inimpotentsiaali maailmas.

    See on spirituaalne praktika kõikides iidsetes religioonides.

    Ma olen käinud tänaseks 60 riigis ja alati on seminaridel väga palju osavõtjaid.

  • Linnaperena maale elama!

    Linnaperena maale elama!

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.

    Tunnen, et hing on kinni,

    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,

    et hingata on vaja,

    hingata on vaja!

    0n 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle e-maili, mille pealkirjaks on “Lähme maale elama”. Vastasin tol samal päeval: “Väga äge oleks”.

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas.

    Muidugi mõista on sõna “vaikselt” päris leebelt öeldud.

    Nimelt on meil on kaks last, 4,5-aastane Nora ja juulikuus 1-aastaseks saanud Rafael.

    Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    *

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas. 

    Majas polnud ükski inimhing tükk aega elanud, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall.

    Samas tundsime Raidoga hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    *

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Õnneks leidsime Tartust tubli töömehe Taimari, kes suuremad ehitustööd ära tegi. Muidugi olime ise ka abiks nii palju, kui saime.

    Minu hooleks jäi Hea Maja poest ökovärvide ja -materjalide valimine ja ostmine. Seda tööd ma just igapäevaselt ei tee, seega valik polnud sugugi lihtne. Millised värvid, millistesse tubadesse, mis muster, mis-mis-mis.

    Lõpuks otsustasin sisetunde pealt ja oleme tulemusega rahul.

    Raido tegeles põldude ettevalmistuse ja erinevate taimede seemnete külvamisega.

    Emotsionaalne protsess

    Kogu selle protsessi ajal, alates otsuse vastu võtmisest maale kolida kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud – ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjul olevaid külgi avastada ja valgustada.

    Üks oluline impulss, mis mind isiklikult pani “jah” ütlema maale kolimise osas: hea sõbra Mari Metsalliku ema ütles kunagi ammu kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas. Hiljem on seda lapse jaoks välja kujunenud keskkonda keerulisem ümber kujundada.

    Ja mulle jäid need sõnad pähe kummitama.

    Aitäh, Mari emme! Ma tahan, et minu lastel on võimalus uksest paljajalu õue astuda, joosta, puu otsa ronida, kiikuda, peenralt maasikaid ja juurikaid noppida, avarust ja ruumi jooksmiseks. Korteris olin sunnitud alatasa vanemale lapsele ütlema, et ta nii valjult ei karjuks ega hüppaks õhtul diivanilt põrandale – sest kõik kostub läbi. Millise jälje need pidevad keelud lastesse jätavad? Ausalt, ma ei tahtnud seda välja uuridagi.

    Ja teiseks suureks tõukeks maale kolida oli Raido stressirohke ja vastutusrikas töö, pidev tulekahju kustutamine, telefoniga rääkimine ja kiire-kiire elustiil. Talle oli tervendavat maaenergiat kõige rohkem tarvis.

    Kolimine kahe väikese lapsega

    Kolisime maale 30. juunil, millele eelnes Tallinna korterist asjade kokku pakkimine, korteri koristamine ja omanikule üle andmine. Kahe lapsega on seda eriti keeruline teha, kui pisem ripub samal ajal jala küljes, kui mul on vaja aknaid pesta või pakin asjad kastidesse ning lapsed hakkavad vaikselt neid sealt uuesti välja kiskuma.

    Õnneks abistas hea sõbranna Maarja mind ning tuli ka õhtul kell 22 appi kööki koristama. Lõpp hea, kõik hea.

    Hommikul pakkisime viimased asjad – lapsed ja lilled autosse, ning jätsime korteriga hüvasti ja asusime Viljandimaale teele.

    Tundus, et kodus sündinud Rafaelile oli sünnikodu lahtilaskmine teistest pereliikmetest keerukam. Selgitasin talle rahulikult olukorda ning tänu sellele oli tal minna laskmine valutum.

    *

    Kohale jõudes hakkasime kastidest asju välja võtma ning oma kohale asetama. Jube, milline segadus, kõik on sassis, mitte midagi ei leia.

    Nii ma siis mõned päevad ilma aluspesuta käisingi, rääkimata muudest kadunud asjadest.

    Mõned päevad venisid nii pikaks, et õhtul ei jaksanud hambaid pesta ega duši allagi minna, rääkimata laste puhtaks pesemisest. Lihtsalt vajusin voodi embusesse.

    Me ei jõudnud juuni lõpuks, mil kolisime, kogu remondiga ühele poole. Samal ajal majas elada ja remonti teha – ausalt, ei sooooovita!

    Värvisime uksi, lapsed läksid vastu.

    Värvisime põrandat, pärast vaatasime, et sinepikollaste uste peal on valged pisikesed käejäljed. Ehitusasjad igal pool laiali, köögis paras kaos, pesumasin polnud ühendatud, keraamilised plaadid veel seina panemata. See segadus ajas mind ikka korralikult pöördesse.

    Vahel tundus, juskui keegi katsetaks muudkui minu närvidega: kui pingule neid ikka tõmmata saab? No ikka korralikult venitati.

    Teiste kahtlused

    Kus on pere tugi? Miks nad arvavad, et me hakkama ei saa?

    Ah, et olen linnalaps?

    Aga hing teab, et elame selle põua üle.

    Me saame koos hakkama, lahendused tulevad peagi.

    Huvitav jah, et sõbrad on olnud kogu protsessi vältel väga toetavad, aga lähisugulased, välja arvatud Raido ema, on olnud pigem suhtumisega, et me ei saa maal hakkama, ega oska põllumajandusega tegeleda. Kuhu me mahetooted turundame, maja vajab remonti, me ei pea aastatki vastu, linna on pikk maa jne.

    Jah, meil pole erialast haridust.

    Jah, ma pole kunagi maal elanud.

    Jah, me pole varem taimekasvatamisega tegelenud.

    Jah, meil on palju teadamatust.

    Teistpidi vaadatuna, jah, me soovime seda teha. Jah, me usume, et saame hakkama. Jah, me saame nõu ja abi küsida. Jah, meil on motivatatsiooni ja kirge!

    Jah, Viljandi linna on ca 20 km pikkune tee, samas Raido tuli Tallinnast töölt koju 30 minutit ja istus pidevalt ummikutes. Jah, me tegime majas remondi topeltkiirusel, ca 2 kuuga. Jah, Raido külvas taimed alles maikuu lõpus. Samas, praeguseks on need nii võimsalt kasvanud, vaatamata suurele põuale.

    *

    Täna on 29. juuli. Istun arvuti taga ning kirjutan viimaseid lauseid. Meil sai remont 22. juulil valmis, toad on korras, mõned riiulid ning väikesed parandused majapidamises on veel teha.

    Ja tead, nii hea tunne on!

    Ma olen koju jõudnud, looduse rüppe, ma saan igal õhtul vaadata kodutrepil kuldset päikeseloojangut, näen igal hetkel kasvuhoonest vastu vaatavaid punapõskseid tomateid (kaasa arvatud need, millest Nora on tükid välja hammustanud).

    Ma saan Rafaeli õunapuu alla magama jätta, aknast välja vaadata ja tunnetada kui suur avarus siin on.

    Põllul Raido külvatud taimed ja juurviljad kasvavad.

    Saan hommikuses kastevihmas kõndida.

    Kuulata ilma mürata looduse hääli.

    Ja ma tean, et see, mida me teeme, ei kahjusta loodust ega neid maid, kus mahetooteid kasvatame.

    Jah, me saime hakkama – me elasime remondi ja kolimise üle.

    Oleme elus.

    Tänan siiralt oma pere ja sõpru. Ma ei taha 20-30 aastat pärast mõelda ja kahetseda, miks me küll seda võimalust maale kolida ära ei kasutanud. Let the journey begin!

  • Ajurveeda elukunst

    Ajurveeda elukunst

    Aegade algusest peale on inimesed kartnud kahte asja: haigust ja surma. Iga inimene tahab olla terve ja juba aastasadu on ajurveeda süsteem seda saavutanud.

    Ajurveeda on üks kõige vanematest meditsiiniteaduse harudest, mille juured ulatuvad 3000–5000 aastat tagasi. Sõna ayurveda on sanskritikeelne ning tuleb sõnadest ayur (elu) ja veda (teadmiseteadus). Seetõttu tähendab ajurveeda eluteadust.

    Ajurveeda on holistiline lähenemine tervendamisele ja põhineb 3 põhimõttel:

    • “Haiguse ennetamine on tervis.”
    • “Tervise hoidmine.”
    • “Ravi haigust alates tema juurest.”

    Selline lähenemine tervendamisele toimub isiklikul tasandil.

    Ajurveeda ravimistarkusest on isiklikult ja hingeliselt abi saanud kõikides vanustes ja erinevate elukutsetega inimesed. Ajurveeda parandab meelt ja hinge, mitte ainult füüsilisi vaevusi. See käivitab keha loomuliku võime ennast ravida. See aitab kehas luua keskkonna, kus keha ise viib mürke välja, taastab oma loomupärase vastupanuvõime haigustele, aitab noorendada keha ja saada tagasi hea tervise.

    Ajurveeda usub, et inimese keha on panchamahabhuta’de ja dosha’de tulem. Viis elementi (panchamahabhuta’d), millest universum koosneb, on: maa (prithvi), vesi (jal), tuli (agni), õhk (vayu) ja eeter (akash). Kolm dosha’t vata, pitta ja kapha on keha elujõud.

    Panchamahabhuta’d koos dosha’dega määravad inimese iseloomujooned.

    1. Näiteks inimene, kellel on vata-ülesehitusega keha, on tavaliselt kõhn, jutukas ja alati rahutu. Ta ei saa istuda kaua ühes kohas ja tal on alati kiire, kas siis töötades või mitte.
    2. Pitta-ülesehitusega inimene on aktiivne. Ta on keskmise kehatüübiga ja tal on teravad näojooned. Ta on perfektsionist, intelligentne, aga ägeda loomuga.
    3. Kapha-ülesehitusega inimene on rahulik, laisk, õnnelik ja tavaliselt ülekaalus. Ta ei lõpeta kunagi ühtegi asja õigel ajal.

    Kui vata, pitta ja kapha on tasakaalus, töötavad need keha heaks, et keha ja meel saaks olla optimaalse tervise juures. Harmoonia nende põhielementide vahel on hea tervise alus. Väiksemgi kõrvalekalle vata, pitta ja kapha harmoonias võib tähendada haigust.

    Kui õpime tundma oma keha ülesehitust ja seda, kuidas vata’t, pitta’t ja kapha’t tasakaalus hoida, saame hoiduda ükskõik mis haigusest ning hoida keha ja meele õnnelikuna. Selle saavutamiseks on ajurveedal unikaalne diagnoosimisviis, mida tuntakse nadi pariksha (pulsidiagnostika) nime all.

    Nadi pariksha on ajurveeda iidne diagnoosimistehnika, kus inimese terviseseisundist saadakse ülevaade pulsi kaudu. See lubab arstil panna täpse diagnoosi inimese psüühilise tasakaalu kohta. Pulsidiagnostika leidude põhjal koostab arst edasise raviplaani, mis konkreetsele isikule sobib. Inimese seisundile tuginedes saab ravida keha ning tugevdada immuunsust ja süsteemi üleüldiselt. Raviplaan koosneb taimsetest ja/või taimsetest-mineraalsetest ravimitest koos soovitustega elustiiliks, toitumise ülevaadet, joogaharjutusi ja meditatsiooni, samuti hingamis- ja lõdvestusharjutusi. Teatud kroonilisi haigusi saab hingamistehnikatega ajurveeda abil ravida, hoida sellega ära eluaegset sõltuvust tablettidest ja mõnikord vältida isegi operatsiooni.

    Pulsidiagnostika ei ole mõeldud ainult haigetele. Seda soovitatakse tervele inimesele, et mõista oma kehatüüpi ja aidata seda tervena hoida. „Ennetus on parem kui ravi“. Seega on terve inimese pulsidiagnostika kompass hea tervise hoidmiseks.

    Ajurveeda joondub keha, meele ja hinge koostööst ning selle eesmärk on saavutada hea tervis. Joogal ja meditatsioonil on positiivne mõju meie füüsilisele ja vaimsele seisundile. Need aitavad meie kehal ja meelel lõõgastuda. Inimene, kes võtab ajurveeda eluviisi omaks, teab, millist toitu tema keha vajab ja on teadlik, kuidas ta saab immuunsussüsteemi tugevdada, muutes mitte ainult elu pikemaks, vaid ka tõstes elukvaliteeti.

    Ajurveeda ennetab haigusi, sellel pole kõrvalmõjusid, see põhineb väga hästi tuntud teadmistesüsteemil ning ravimid ja arstid pole kallid, kuid ometi väga tõhusad.

  • Rain Tunger korraldab Joogafestivalil maailmamuusika rännaku

    Rain Tunger korraldab Joogafestivalil maailmamuusika rännaku

    28.-29. juulil toimub Haapsalus Joogafestival, kus Rain Tunger valib muusikat ekstaatilise tantsu jaoks. Tunger on 11 aastat olnud Raadio 2 tantsumuusika saate “Progressioon” juht ja nimetab end maailmamuusika fänniks.

    Mida oled sa joogapraktikast võtnud kaasa igapäevaellu ja kuidas üldse joogateekonnale asusid?

    Esimese praktilise kogemuse sain hatha-jooga õpetaja Holger Oidjärve juhendamisel. Joogatunni lõppedes oli minu seisund võrreldes eelnevaga totaalselt muutunud. Kehas oli kergus, meeltes valitses vaikus, kogesin südame avanemist, helgusetunnet. Nägin kogu oma elu teistes toonides ja seda kõigest ühe tunniga. Soovisin endale rohkem sellist seisundit, seega nii see alguse saigi.

    Mida kujutab endast ekstaatiline tants Joogafestivalil?

    Eesmärgiks on vabadustunde kultiveerimine, ühenduse loomine sisemise lapse ja seeläbi elurõõmuga. Meie kehades liigub väsimatult kõik 24/7. Sellest järeldan, et liikumine on ka meile olemuslikult hästi tähtis. Eelnevad kogemused ja oskused pole siinkohal olulised. Joogafestivali ekstaatilisel tantsul ootab meid ees maailmamuusika kontsert ja house-muusika rännak, täis kõiksuguseid rütme, värve, harmooniat ja kulminatsioone. Oleme tunnistajateks minu püüdlustele luua terviklik seiklusterohke kuuldemäng, mis puudutab meis kõigis midagi ürgset. See on kõige parem kingitus üldse – kingitus iseendale. Soovin kõikidele osalejatele avatust, usaldust, enesele lubamist, kohalolu, vabadusetunnet, sügavat kogemiserõõmu, palju naeratusi ja kõike muud, mis toetab igaühe isiklikku sisemist rännakut.

    Kuidas on tants ja jooga omavahel seoses?

    Praegusel hetkel arvan, et kohalolu, lahtilaskmine, lubamine kehal liikuda nii, nagu keha seda soovib. Märkan päris tihti, kuidas minus on ahelad, mis ei luba mul täiesti vabalt tantsida. Küll keegi vaatab, tunnen ennast nõmedalt, kas ma teen seda ikka õigesti või eitan, et see mulle meeldida võiks jne. Tegemist on protsessiga, mida vaatlen suure usalduse ja imetlusega. Teadlik tants, eneseväljendus liikumise kaudu ja selle pidev praktiseerimine on olnud minu elus vabastavaks jõuks ning suureks abiks enese aktsepteerimisel, armastamisel.

    Mis on see, mis sind tantsu juures võlub?

    Võlub sisemise vabaduse tunne, sellest tulenev rõõm ja ka võimaluste piiramatus. Lisaks veel sünergia, mis tekib teiste imeliste inimestega ehk sügavam ühendatusetunne kõikide meie teekonnakaaslastega. Peale ekstaatilist tantsu tunnen alati suurt tänu ja heaolutunnet ning eluenergia suurenemist, mis kestab veel päevi peale üritust.

    Kes võiksid võtta osa ekstaailisest tansust?

    Absoluutselt kõik! See on koosloomine, kus igaüks on hästi tähtis ja imeline täpselt sellisena nagu ta on!

    Joogafestivali programm ja piletid SIIT

  • 3 peamist takistust unistuste teel

    3 peamist takistust unistuste teel

    Vanakreeka leiutaja ja matemaatik Archimedes olevat öelnud: “Andke mulle toetuspunkt ja ma nihutan maakera paigast.” Bestsellerite autor, motivatsioonikõneleja ja kuulsuste terapeut ning hüpnoterapeutide koolitaja Marisa Peer soovitab vaadata otsa peamistele takistustele ja leida toetuspunkt oma elu nihutamiseks uuele tasemele.

    Lühidalt: eks see nihutamine ole lihtne, kui saada üle oma suurimast takistusest – mõtetest enda ja elu toimimise kohta. Ja muidugi on see samal ajal kõige raskem ülesanne! Proovime ikkagi!

    Millised on takistused, mis hoiavad meid tagasi elamast sellist elu, mida tahaksime?

    1. “Ma pole piisav”

    Tihtipeale tuleb see uskumus lapsepõlvest, kuna lapsed võtavad väga suure vastutuse, näiteks näevad ennast süüdlasena olukordades, mis pole tegelikult nendega seotud.

    Nad lihtsalt loovad sellise seose oma suure lapsesüdame ja väikese elukogemusega.

    Näiteks kui vanemad peavad palju tööl käima, pidamaks peret üleval, siis laps arvab, et mingi asi, mida nimetatakse “töö”, on vanematele olulisem – mina pole oluline. (Huuh, minul endal ka on sageli töö oluline!).

    Või laps vaatab ema, kes nutab, ja mõtleb omaete: “Ma ei tee teda piisavalt õnnelikuks”.

    Sellistes olukordades tekib sisemine otsus, et ma pole piisav.

    Suuremana viivad lapsena iseenda sees tehtud otsused-järeldused sõltuvuskäitumiseni (nt ostlemine, emotsionaalne söömine) või võimendudes lausa ennasthävitava käitumiseni (nt alkoholism).

    Sõltuvuskäitumisega, ülekompenseerivad või ennasthävitavate käitumistega inimesed tunnevad enda sees suurt tühjust.

    Marisa ütleb, et ta ei küsi sellistelt inimestelt, miks sa niimoodi käitud, vaid uurib pigem, milline on tema taust, mis temaga on juhtunud, mida ta on kogenud. Kui ta saab teada, et lapsel on õrnas eas isa pere juurest lahkunud, ema olnud alkohoolik või on peres olnud palju lapsi ja näiteks keskmine laps on jäänud tähelepanuta, on arusaadav, et ennasthävitav käitumine tuleb sealt. Ja tegelema ei pea käitumisega, vaid selle juurega – otsustega, mis on enda kohta tehtud.

    2. “Ma olen teistsugune ja seepärast ei saa teistega ühendust”

    Lapsena või teismeeas otsustame endasse sulguda ja ennast sõpradeta jätta erinevatel põhjustel: olgu see siis seotud kehakaalu, pere rahalise seisu, pikkuse, hinnete, teadmiste või millegi muu poolest, mille pärast arvame, et me ei kuulu teiste hulka.

    Me kõik oleme harjunud võrdlema. Brändid, hinded, riided, boyfriendid, teadmised, kraadid, raha… “Ajakirjad, televisioon, ajalehed, internet teevad suurt hävitustööd ebareaalse välismulje ja justkui standardi loomisega. See pole reaalsus, aga kui oled laps ja vaatad telekast, kuidas vetelpäästjad täismeigiga rannas sörgivad, siis see tundub reaalne,” vangutab Marisa pead.

    Nii tulevad inimesed tema juurde teraapiasse, tundes, et nad pole piisavad sellisena nagu nad on, uskudes, et nad on okei siis, kui langetavad kaalu, saavad ametikõrgendust, omavad mingit staatusesümbolit…

    Marisa on sotsiaalmeedia täiuslike valede suhtes väga kriitiline, sest see teeb inimesed haigeks (anoreksia, buliimia jms). Inimesed tunnevad häbi, kui nad võrdlevad sotsiaalmeedia perfektseid perekondi, roogi, ajaveetmisviise iseenda eluga.

    Sageli tuntakse end teistest erinevana, kui on vähe või palju raha, kui ollakse liiga kõhn või kaalukas, kui rinnad on liiga suured või väikesed, ollakse liiga pikk või lühike. Enda arvates. Võrdluses teistega.

    Marisa tuletab meelde, et sündides oli meil kaks kõige olulisemat nõudmist: leida ühendust ja vältida kõrvalejäetust. See tagas ellujäämise. Ja nüüd käitume me ikka samamoodi! Erinev olla tähendab olla havaatav – võid osutuda kõrvalejäetuks. “Kui olen erinev, kellelegi ma ei meeldi ja see ohustab mu elu,” on uskumus meie mõtlemise ja käitumise all.

    Loengus küsis Marisa publikult, kes on tundnud, et on teistsugune ja paarisajast osalejast tõstsid käe peaaegu kõik. Pahvatasime kõik naerma. “See tähendabki, et oled samasugune nagu keegi teine ja sul on samad hirmud mis teistel,” naerab Marisa (ja me kõik, sest huuh! kivi langes südamelt!). Oleme ju kõik unikaased, aga igal inimesel on hirm olla teistmoodi ja jääda seepärast üksi. See ühine hirm aga teeb meid kõiki ühesugusteks.

    3. “See, mida ma soovin, pole mulle kättesaadav”

    Marisa toob näiteks kliendi, kelle isa läks pere juurest ära, kui tütar oli 2-aastane. Naist saatis eluaeg uskumus, et ma pole väärt armastust. “Samal ajal teame ju, et maailmas on kõigile piisavalt raha ja armastust!” sõnab Marisa.

    Jah, pingutusest olenemata ei pruugi me seda saada, kui me ise arvame, et see pole meile. “Effort does not get the amount.”

    See, mis muutuse toob, on uskumuse muutmine.

    “Kujunda uskumus, et kõik on mulle kättesaadav ja universum teeb uskumuse tõeks. Universe starts to mirror your belief!” kinnitab Marisa.

    Tegime paar katsetust, kuidas keha tõmbub nähtamatu magneti poole, kui Marisa kirjeldas, kus see asub. Magnet tõmbas ja tõmbas meid paremalt ja kui silmad avasime, olimegi paremale kaldu. Saime naerda, sest see magnet polnud ju mujal kui meie peades! “Muudad ühte sõna ja see muudab su keha!” sõnastas Marisa seda kogemust ja soovitas soojalt märgata, milliseid sõnu me endi kohta kasutame oma mõtetes ja vestlustes.

    Armastus, tervis, raha, rõõm ja õnn on meile kõigile kättesaadavad, kui me seda ainult ise sügaval sisimas usuksime.

    Mis siis aitaks “oma maakera paigast nihutada”?

    Mõistmine, et meelt toidab kordamine.

    Oma negatiivseid uskumusi muudkui kordame ja kordame. Samamoodi saab sisendada endale positiivsed: “Sa ütled seda endale nii palju, et alateadvus hakkab sind uskuma,” soovitab Marisa. Isegi kui see võtab aega.

    Ta soovitab positiivseid mõtteid endale korrata ja need igale poole nähtavale kohale või sellistesse kohtadesse märkida, kus sa pead neid nägema (peeglil, külmkapil, telefoni meeldetuletustes, screensaveril, telefoni ja arvuti wallpaperil), sisestama arvuti paroolina vms.

    “Emotions are very thirsty for the words “I am enough”!” tuletab Marisa meelde, et meie psüühika igatseb teada, et meiega on kõik õigesti. Ja nendest sõnadest ei saa küll. See on nagu kehakreem, mille kuiv nahk imeb sisse. “Ja selle protsessi lõpuks, kui sa tõesti tunned, et oled piisav, siis pole sul vaja seda teistele tõestada, väliste asjadega näidata, kogu show off langeb ära,” ütleb Marisa ja lisab mõned värvikad lood oma klientidest, kes on enesearmastamise protsessi lõpuks müünud maha oma Porsched, sest neid pole lihtsalt “enesekaitseks” enam vaja. Nende klientide arvates on pärast seda sisemist protsessi lihtsalt õnnelik olla kerge ja lihtne.

    Muidugi ei piisa enamasti ainult kordamisest, vaid muutus peab tulema sügavamalt, nii, nagu need otsusedki.

    Siin tulebki juurde Marisa kui hüpnoterapeudi roll: ta tegi meiega juhendatud meditatsiooni, milles viis meid sugereeritavasse seisundisse, kus meenutasime olukordi lapsepõlvest, millest võisid enda väärtusetuna tundmise mõtted alguse saada. Marisa juhendamisel jätsime need sinna ja uuendasime oma otsuseid maailma toimimise ja iseenda kohta.

    Foto: Mardo Männimägi

  • Põhilised eeterlikud õlid minu päevas

    Põhilised eeterlikud õlid minu päevas

    Minu päev algab ja lõpeb lõhnadega. Kui ma hakkasin sügisel kuulama taskuhäälinguid eeterlikest õlidest, tundus mulle üllatav kuulda, et neid saab kasutada kõigeks. Kuidas kõigeks? Nüüd olen läbi oma kogemuse jõudnud sama arusaamani (kuigi palju on veel avastada). Milline näeb välja minu lõhnav päev?

    Pärast mõnusaid hommikusi harjutusi voodis ja oma lapse tervitamist ja musitamist lähen vannituppa ja segan kokku umbes teelusikatäie oliiviõli või kookosõli ja eeterlikke õlisid, võtan need suhu ja hoian 5-20 minutit – sel ajal ma räägin väga vähe ja toimetan niisama vaikselt. See on oil-pulling, et eemaldada kehasse linnaelu ja loomuliku ainevahetuse tagajärjel paratamatult tekkivaid mürke.

    Minu oil-pulling retsept: 1 tl kookosõli + 1 tilk teepuu (või mürri või piparmündi või viirukipuu) eeterlikku õli. Tegelikult saab oil pullingut teha ka ilma eeterlike õlideta 🙂

    Saan sel suvel 40, artiklit kõige ülal illustreerival pildil on meigita ja töötlemata selfie 😀 Näokreemi ma ei kasuta, pritsin näole lillevett ning määrin peale õli: jojobaõli ja eeterlikud õlid nagu noorendav viirukipuu, rahustav lavendel, nahka siluv helichrysum ja hawaii sandlipuu, antibakteriaalne mürr ja helget tunnet kinkiv roos.

    Kööki jõudes alustan 1 klaasi sooja veega, millesse olen lisanud 1 tilga sidruni ja apelsini eeterlikke õlisid. Need aitavad jällegi ainevahetusega paratamatult kaasnevaid toksiine kehast välja ja tasakaalustavad ajupoolkerade koostööd ning tugevdavad immuunsust ja tõstavad meeleolu.

    Hommikusöögiks söön marjasmuuti leotatud ja pestud toortatra ja 1 tilga ingveri eeterliku õliga. Seedimisele. Immuunsusele. Energiaboostiks.

    Just täna olid meie tänava lapsed juba varakult õues ja päike nii soe, et tänavatõrv sulas juba hommikul ja neil muidugi näpud korralikult tõrvased – sidruni eeterlik õli vatitupsul võttis selle ootamatu kergusega maha. Seni, kuni naabrinaine googeldas, mis tõrva maha võtaks ja tuli nõutult õue, olid mul juba ühe poisi käed puhtad.

    Lõuna ajal jalutama minnes ja pesu masinasse pannes lisan pesuloputussahtlisse 10 tilka teepuu, lavendli või sidrunheina eeterlikku õli. Pärast võtan välja ja panen kuivama lõhnava pesu.

    Päeva teisel poolel joon mõnikord laimi eeterliku õliga joogivett või kui kui on avokaadot, siis teen leivamäärdeks guacamole (1 kahvliga pehmeks pressitud avokaado, 2-3 tilka laimi eeterlikku õli, soola, pipart – valmis!).

    Põrandaid pesen sooja vette lisatud paari tilga sidruni ja apelsini eeterliku õliga. Söö või põrandapesulapp ära 🙂 tsitruselised tõstavad tuju ja nii on mu põrandapesu tõeline rõõm ja mõnu.

    Saunakerisele leiliveeks meeldib mulle eukalüpt või kadakamarja eeterlik õli (1-2 tilka kulbitäie peale).

    Kassi kraapimise vastu määrin aknaraamidele pisut sidrunheina õli – muidu kipub ta kodu lammutama, väljendades soovi õues hiiri taga ajada. (NB! Hiljem lisatud: Googeldasin, et sidrunheina eeterlik õli (nagu ka tsitruselised) on kassidele mürgine, nende maksas lihtsalt pole ensüüme, mis tuleks nende lenduvühenditega toime. Ära seda oma kassi peal katseta ja mina ka enam mitte.)

    Lapse saadan õuemurule puukide ja sääskede eemale peletamiseks eeterlike õlide seguga, mis pole mul praegu käepärast, aga on kirjas Hingele Pai suvenumbri viimastel lehekülgedel suvise inspiratsiooni all.

    Ja ennast lõhnastan kõrvade tagant, meelekohtadelt ja randmetelt praegu enamasti puhta roosi eeterliku õliga, talvisel ajal kardemoni + roosi ja veel mõnede eeterlike õlide seguga. võin öelda, et mõjub maagiliselt nii endale kui teistele. (Lisan veel, et pärast keskkooliaega pole ma ühtki parfüümi tahtnud kasutada – nad on lihtsalt liiga intensiivsed ja ka toksilised sünteetiliste ainete pärast, mida neis kasutatakse looduslõhnade matkimiseks.)

    Õhtul panen lapsele padjanurgale tilga kas metsiku apelsini, greibi või lavendli eeterlikku õli või muud talle hetkel meelepärast õli, isegi kui ta valib midagi ergutavat. Ta ise ütleb ka voodisse rutates (tõsijutt! Ja see polnud nii enne eeterlike õlide kasutamist!) armsalt: “Lavendel juba ootab mind!”. Ja mõnikord räägin talle uneloo, kuhu lavendel teda viib, aga ta peab seda pisut liiga titekaks ega luba seda lugu eriti sageli rääkida.

    Vaba graafikuga elustiiliettevõtjana ja lapsega kahekesi elava emana tulen voodisse 2-4 tundi pärast last otse arvutist. Siis teen endale lavendli või vetiveri jalalaba- ja sääremassaaži neitsioliiviõliga (eeterlikud õlid mõjuvad ka läbi talla, kuna tallal on ju kõikide kehaosade peegelpunktid ning lõdvestavad mu rahutuid sääri).  Ja tilgutan lavendli eeterlikku õli 1-2 tilka padjale. Teen siis 12-minutilise meditatsiooni ja magan magusasti. Elus “enne eeterlikke õlisid” tuli mul ikka und oodata, kui tulin voodisse otse arvutist.

    P.S. Nagu iga asja puhul, mida sa sööd või jood või endale määrid või sisse hingad, on eeterlike õlide puhul väga oluline kvaliteet. Kirjutan eeterlike õlide valimisest ja kvaliteedi olulisusest teinekord põhjalikumalt. 

    Kutsun sind oma õlimaailmast osa saama TASUTA KOOLITUSEL 12. juulil kell 17.30-19 Kadriorus

    Koolituse teema: 10 põhilise eeterliku õli kasutamise võimalused kodus. Võiks lausa öelda, et pole muret, mis eeterlike õlide abil lahendatud ei saa 🙂 

    Osalemissooviga palun saada mulle kiri  merit@hingelepai.ee ja saadan sulle kohaletuleku juhised.

    Läbiviija: Merit Raju

  • Lahtiütlemine

    Lahtiütlemine

    TEKST RIVO SARAPIK
    FOTOD JAANUS LEPLAAN JA RIVO SARAPIK

    „Ma lähen ära,“ teatan aasta alguses oma juhile pärast veidi enam kui 16 aastast töötamist ühes ja samas ettevõttes. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.

    Ehkki kõigis neis on midagi hinnalist, peituvad siin ka konksud, mis võivad hakata takistama edasi liikumast, uut õppimast või ka lihtsamalt öeldes elu elamast.

    Nende konksude märkamiseks ja neist lahti saamiseks on vaja vähe. Et selgitada, kui vähe, pean ajas ja ruumis veidi hüppama ehk naasma läinud aasta sügisesse Hispaaniasse, kus veetsin mitu nädalat teiste teenistuses vabatahtlikku tööd tehes.

    Ühe meditatsioonilaagri käigus saime ülesande: minge ja ühendage end taas loodusega. Meil eestlastel on küll pidevalt näpud mullas või uitame metsas, ühes käes nutitelefon ja teises seenenuga, nagu on tabavalt kirjeldanud Valdur Mikita, kuid paljudele suurlinlastele tähendab loodus tihti üksnes pilti. See ülesanne võib tunduda naljakas, naiivnegi, kuid põlvkondi linnas veetnu võib looduse rüpes kogeda midagi ootamatut.

    Kivil päikese käes istudes ja mediteerides hüppab pähe küsimus „kes ma olen?“. Olen teenimise aja jooksul seda endalt tihti küsinud. Nimelt olin hakanud aru saama, et need lood, mida ma iseendast jutustanud ja endale või ka teistele sisendanud olin – elukaaslane, sõber, ajakirjanik, ultrasportlane, fotograaf jne –, on kaasa aidanud mu kannatusele. Nendega on kaasnenud rahulolematus, nurin ja ka takerdumine.

    Võtame töö, mille läbi end tihti identifitseeritakse.

    Öeldakse, et ma olen ajakirjanik, jurist, taksojuht või peaminister,
    mitte et see on töö või üks roll.

    Aga kui tuleb järgmine kriis ja tööandja peab mu töökoha koondama, siis ma ju ei lakka olemast. Või kui mul endal isu sellest otsa saab, sest näiteks töö sisu või vorm kujunevad mulle vastuvõetamatuks. Järelikult ei saa ma olla oma amet.

    Või siis hobid. Mulle meeldib ultrasport. Tundide, päevade või nädalate kaupa oma lihasjõul – joostes, suusatades, rattal jne – maailma ja iseend avastada. Kuna sportlikest tulemustest palju enam on see harrastus õpetanud nii iseenda kui inimloomuse kohta, olengi end tihti tutvustanud ultrasportlasena. Samas olen vigastuste või haiguste tõttu sellest kirest kuude kaupa eemal olnud. Ma ei lakanud ka siis olemast. Ma ei saa olla ka oma hobi või kirg.

    Aga kes siis?

    Lisaks filosoofilisele mõtteharjutusele peidab sellele küsimusele vastuse leidmine ka vabadust. Seda päris vabadust – olla ja käituda sellena, kes sa oled, teha seda, mida ja millal hing ihkab, ning ülejäänu lihtsalt maha raputada ja end säästa.

    Näiteks rahalist vabadust (kui raha pärast tööl ei pea käima) peetakse ekslikult tõeliseks vabaduseks, kuid seda ei saa see olla, kui rahast ja selle kokkuajamisest on saanud eesmärk. Tihti enda või teiste tervise või ka keskkonna arvel.

    Seal jõe ääres vaikselt istudes ja ümbritsevat vaadates lööb kõik järsku selgeks. Kõik mu ümber on ju elus – vesi, kalad, puud, taimed, loomad ja isegi kivid on pidevas muutumises. Nii minagi.

    Elu, mis kogeb maailma läbi inimeseks olemise. Sel elul pole üht mustrit või šablooni, millest peab lähtuma. See muutub ja areneb.

    See taipamine kaotab ära mõned piirid. Seni olen küsimuse „Kes ma olen?“ peale jõudnud ikka ajakirjaniku, sportlase, elukaaslase ja sõbrani. Kuid ühes rollidega olen haaranud ka arusaamad, kuidas neid täita. Mõtlemata sellele, et neist võib ka täiesti loobuda. Kasvõi vahelduseks ja uute kogemuste saamiseks midagi muud proovida.

    Nii leiangi end mõned kuud pärast Hispaanias jõe ääres istumist oma juhiga laua taga ning teatan, et lähen mõneks ajaks (khmm… aastaks) vabatahtlikuna Taiwanile, et koos elukaaslasega aidata sealsel teekoolil kasvatada liikmeskonda ja inimeste teadlikkust ning lüüa kaasa teeajakirja Global Tea Hut tegemises.

    Teekultuuri uurimine on seni küll tugevalt tõmmanud, kuid olen lasknud end vajuda mugavasse mustrisse töö-sõbrad-hobid, kust kõrvalekaldeid harva esineb. Selles aitas kinni olla kihutamine. See, kui olen oma elu korraldanud nii, et korraga on kümme rauda tules, üks tegevus ei jõua veel lõppeda, kui järgmine juba algab, ega ole aega ja ruumi iseenda kuulamiseks.

    Kihutamine jätab kehasse ja ka vaimu pitseri ning seda vaatlen vahel õhtuti mediteerides. Alles siis märkan, kuidas õrnad näo- ja silmalihased on terve päeva pinges. Meditatsioongi muutub selles uhamises elustiili asemel linnukest jahtivaks tegevuseks.

    Tormamine ja kiire elu tekitab tunde, et ma olen tähtis ja kõik, mis teen, on tähtis.

    Tihti on asi aga tähtsusest kaugel.

    Mõnikord on teha võetu hoopis lähtunud hirmust jääda järgmisest pakkumisest ilma, kuid motiive pole mahti olnud hinnata, sest aega ju pole selleks olnud.

    Otsus aastaks Eestist lahkuda on kerge tulema, kuigi seni tehtust ja pikast ajaloost lahti ütlemine vallandab kehas segu ärevusest, kergendusestja rõõmust, mis pesumasinana mu sees mitu päeva toimetab. Otsad tuleb  kokku võtta tööl, sõpradega pausile minna, kodu kokku pakkida jne.

    Mediteerimine on õpetanud selliseid protsesse kõrvalt vaatama,
    mitte reageerima emotsiooni pealt.

    Ebamugav ja ebakindel olukord võiks nimelt olla hea pinnas ärritumiseks, muretsemiseks, ööune kaotamiseks või ka ümberotsustamiseks…

    Kohal!

    Teine kord sellist emotsioonide segu kogeda on juba Taiwanil.Ööpimeduses ja magamata, ööpäevapikkuse reisimise järel Taipeis maandudes ning tund hiljem sihtkohas Miaolis esimest korda kohvrit maha toetades haub sees segane tunne.

    Nii vabana kohustustest polegi ma pärast teismeiga olnud. Samas kaasneb selle vabadusega ka hulk ärevust, sest pole turvarattaid nimega argipäev. Pähe kerkib rida küsimusi, millest osa Eestiski korduvalt läbikäidud: kuidas rahaliselt ära majandada, kui aastajagu sissetulekut ei tule, keelt ei oska ja midagi aru ei saa, ning kuidas uued oskusedki järgmisteks kuudeks selgeks saada, kuidas niiskes suveleitsakus hakkama saab jne. Veidi rahustab hinge, et võõrustaja hoolitseb ulualuse ja toidu eest.

    Võtab paar päeva aega oma osuti
    hirmudelt võimaluste peale pööramiseks:

    kuidas sellest maksimaalselt õppida, ägedaid inimesi kohata ning ise uut sisse ahmida. Seda võib teha täiesti omal moel. Tuleb mis tuleb.

    Lahtilaskmine

    Tööst lahtilaskmine käis pärast otsust ootamatult kergelt, kuigi olin parasjagu olukorras, kus uus projekt hakkas jalgu alla saama ning kõik oli hästi – ehk oli kahju minnagi. Samas on see parim hetk minekuks, võrreldes näiteks rahulolematuse pealt lahkumisega – tihti liigutakse, muututakse alles siis, kui on juba ebamugav.

    Kusjuures töö tundub olevat inimeste jaoks üks suuremaid ankruid. „Kas lähed tagasi tulles samale tööle tagasi?“ on levinuim küsimus mulle. Mitte see, kuidas aasta inspireerivalt ja vabana veeta, sellest õppida ning alles siis järgmist sammu kaaluma hakata, vaid ikka see, kuidas hoida kinni sellest, mille küljes olen juba olnud.

    Kui otsus tehtud, lisanduvad sellele veel vähemalt kaks mõõdet. Üks neist on senise elu kokkupakkimine – nii emotsionaalses kui füüsilises mõõtmes.

    Huvitavamaks osutuski materiaalsest lahtilaskmine. Ehkki olin viimase aasta jooksul pidevalt asjadest loobumise väljakutseid teinud ehk riiulitel ja kappides seisvat jõudsalt vähendanud, tuli nüüd korteris teha seni suurim puhastus.

    Ent asjadest endist ja nende liigutamisest kurnavam on hoopis see, et iga väiksemagi eseme puhul tuleb langetada otsus ehk kulutada tahtejõudu –jääb alles, võtame kaasa või anname ära.

    Päev otsa selliseid mikrootsuseid ja tööpäeva jagu pakkides ning kolides koguneb selline kogus väsimust, et tahaks kõigele käega lüüa.

    Kogemus vajutab kasulikult pitseri edasiseks:
    iga uue asja hankimisega tuleb alati mitu sammu ette mõelda.

    Õnneks pole ostlemisele enne järgmist kevadet vaja mõelda.

    Alustame uues kodus ehk  Taiwanil teesõprade kommuunis maine, ametinimetuse ja -juhendita, positsiooni ja palgata, konkreetse tööajata, uues keeleruumis ja troopilises kuumuses. Kõik on uus ja ootab loomist. Vabalt.

  • Külm higi

    Külm higi

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE KADRI PETTAI
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Mis vahe on kirjutamisel ja muusikal? Kirjutamine võtab ja muusika annab. Minu arust on kirjutamine kui aadrilaskmine.

    Kõik leheküljed on määritud kirjaniku verega. Seepärast peavadki kirjanikud tegema pause – päevas võib vaid teatud koguse verd anda. Kui annad liiga palju, kuivad ära ja väsid. Kulub aega, et end koguda, kuni oled jälle valmis andma. Head kirjanikud võtavad aja maha, et oma energiat taastada. Paljud teevad pikki jalutuskäike, et asjade üle mõtiskleda. Siis naasevad nad klaviatuuri juurde, et veel veritseda, veel mahla välja pigistada.

    Muusikaga on vastupidi. Muusika annab muusikutele energiat. Laulud teevad asja veel paremaks. Ja inimestele esinedes tuleb see energia, mida endast välja annad, tagasi. Seepärast suudavad bändid kuude kaupa tuuritada.

    Teismelisena ma teadsin seda. Ma olin just saanud basskitarri, pilli, mis sobis mulle ja mu käte vahele täiuslikult. Keerulisi kitarriakorde oli peaaegu valus võtta ja trummid olid kaootiline maastik taldrikutest ja tom-tomidest, aga bassis kõlas raskust. Mulle meeldis võtta madalat F-nooti päris kaela lõpus.

    Ma oleksin kui sirutunud vetesügavustesse,
    et tabada seda tumedat heli, mis pigem tuksles ja vibreeris, kui kõlas.

    Ma mängisin siis kaasa James Browni kontsertalbumile, mis oli salvestatud 1967. aasta juunis New Yorgis Apollo Theatres. Tol ajal muutus Browni muusika varasemast klassikalisest soulist tema hilisemate plaatide funk’iks. Oli üks lõik, kus James Brown juhtis bändi läbi viiside popurrii, enne kui alustas üht oma tuntuimat tolle aja lugu „Cold Sweat“. Minu arust oli see parim pealkiri, sest selle loo ajaks ma tõesti juba higistasin. Neis rütmides oli midagi justkui teisest maailmast, midagi peaaegu religioosset. Selles, kuidas higi mu silmisse voolas. Kuidas tema bänd veel võis end tunda laval tol kuumal suveööl, riietatud ühesugustesse ülikondadesse, svingimas läbi nende lõputute lugude!

    Mõnikord mängisin ma isegi veel pärast südaööd. Aga ükskõik kui palju ma ei higistanud, ükskõik kui palav mul ei hakanud või kui väga mu sõrmed ei valutanud, ei tundud ma end kunagi tühjaks pigistatuna või väsinuna pärast seda, kui lasin James Brownil end juhtida. Selle asemel tundsin end isegi energilisemana. Kui „Cold Sweat“ viimaks lõppes, olin valmis jooksma.

    Mu särk oli läbimärg, aga ma tundsin,
    kuidas puhkes adrenaliini niiske torm.
    Ma tilkusin. See muusika, soul suutis seda teha.

    See on ehk siiani minu kõige sügavam spirituaalne kogemus, ometi olen ma käinud igasugustes kirikutes, veetnud aega kloostrites ja aašramites.

    Praegu ma põhiliselt kirjutan, see tähendab, et jooksen verd. See on mu elukutse, ja mu muusikutest sõbrad eelistavad enamasti mind kirjanikuna näha. Pealegi on nad tõelised muusikud. Ma küsisin kitarrist Andre Maakerilt, kas ta tahaks mu bändi tulla, aga tal olid juba ajad kinni, ja siis ma küsisin Silver Sepalt, kas ta tahaks olla meie trummar, aga ta pidi lendama Usbekistani või Iisraeli kontserti andma. „Sa oled ju kirjanik?“ tõreles üks mu muusikust sõber. Olen jah. Ma veritsen, ma olen kuivaks pigistatud. Aga mul on ikkagi olemas basskitarr. See on akustiline krihvideta pill, mille ma Tartus impulsi ajel ostsin. See teeb kõige sügavamaid, kõige imelisemaid helisid. Mil iganes ma väsin sellest, mida kirjutamine minust võtab, haaran ma oma basskitarri ja mängin, sest muusika ei võta kunagi ära, muusika annab alati tagasi.