Category: Hing

Tänavune, kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival oli kahtlemata külaliste arvu ja festivali mahu poolest senistest suurim. Sellest andsid tunnistust toidutänaval tunglevad inimesed, väljamüüdud telkla ning üldine melu ja detsibellide tase.

Esimestele toimumisaastatel väga boheemlasliku õhkkonna, intiimsuse ja looduskauni toimumispaigaga festival on liikunud üha laiema publiku kaasamise suunas ning sellest johtuvalt on festivali võrreldud Positivusega. Tõepoolest, telklas end üle piiri joonud alaealised ja/või napilt täisealised noored või artistide valik põhimõttega „midagi kõigile“ võib viia mõtted liig suureks paisunud ja kommertsialiseerunud festivali edasisele arengule.

Küll aga on Intsikurmu paljuski arenenud. Näiteks on kõvasti paranenud toitlustus: sel korral oli lisaks tavapärasele tänavatoidule, paarile õuerestoranile ja kohalike kaasamisele (legendaarsed kohalike prouade kaneelisaiad!) kohal mitmed veganveokid, samuti sai kvaliteetset kohvi sel aastal õige mitmest müügipunktist. Ka alkoholi müük oli läbimõeldud ja maitsekas, seda enam et keskkonnasäästlikkust silmas pidades on kasutusel panditopsid ja prügisorteerimine.

Kõige suurem kiitus läheb aga kindlasti festivaliala kujundusele: varemgi loodusega sobituvaid dekoratsioone katsetanud Intsikurmul nägi sel aastal mitmeid kauneid valguskunstnik Oliver Kulpsoo valgusinstallatsioone, suurepäraselt metsa sisse sobituvad disainriiuleid ja raamatuid, kangast ja muudest materjalidest tehtud unenäopüüdjaid, põiminguid ja muid kaunistusi. Kõige enam torkasid silma aga BMW-installatsioon ühes populaarse söögikoha Noodle box lavaga ning Lastekurmu – haldjamaailma ja retrolikku mängutuba meenutav suur lasteala, kus sai nii hiiglaslikul võrkkiigel hüpata ja padjasõda mängida, trükimasinal trükkimist proovida kui ka puude külge kinnitatud traadiga telefonidest sõbrale või emale-isale helistada. Väga sümpaatselt mõjus Eesti Pagulasabi Keskuse kaasamine lastealal: nii said lapsed ja teisedki külalised kuulda ja näha oma rahvuslikke trummirütme, laule ja tantse esitavaid inimesi. Hea näide kultuurilisest lõimumisest meie oma väikses Eestis!

Festivalil üllatasid enim andekas soome jazz-muusik, multiinstrumentalist Jimi Tenor ning taanist pärit räppar ja hip-hop artist Suff Daddy, kes esines nime all Suff Daddy & The Lunchbirds, kaasates ka trummari ja kitarristi. Mõlema jazzilikud meloodiad, mis põimusid elektroonikaga ja vokaaliga tõid endaga kaasa suviselt sooja tunnetuse ja panid tantsima ka need, kelle jaoks artistid tundmatud olid. Antoxa MC on Venemaal juba väga tuntud kuju, Eestis esines ta sel suvel ka Mägede Häälel ning on meelde jäänud multitalendina, kelle räpp vaheldub tänavatantsu, kätelseisude ja funk’ilike trompetisoolodega. 28-aastase artisti live’id on kaasahaaravad ja mõjuvad sümpaatselt, kõnetades eelkõige nooremat publikuosa.

Lavashow poolest oli kõigist peajagu üle Big Freedia, artist, kes on kaasa teinud Beyoncé ja teiste sama kraadiga kuulsuste albumitel ja keda hiljuti sai näha Drake’i uues videos. Esimesel 15 minutil lugesin kokku umbes seitse eesti meest, kel oli lihtsalt üllatusest suu lahti jäänud. Sellist show’d, kus taustatantsijad täie hooga igas asendis twerk’iks, üks neist meesterahvas, ei ole kodumaal veel küll nähtud. Lisaks juusteviskamised, saltod, spagaadid – tantsijate tehniline võimekus oli maailmatasemel.

Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

Väga paljusid instrumente valdav Youngblood meenutab oma helikeele poolest mingitel hetkedel Bon Iveri, teisal jälle Sufjan Stevensit, kuid teda eristabki neist just niivõrd paljude instrumentide valdamine ja paigatunnetus. Nimelt on ta äsjailmunud esimesel albumil kõik lood seotud tema reisidega ja külastatud paikadega: plaadilt leiab näiteks lood pealkirjaga „Stockholm“ ja „Birds of Finland“. Soovitan tema rahulikku albumit kuulata ka neil, kes huvituvad indie-folgist ning kes festivalile sel korral ei jõudnud.

Omamaistest artistidest sobisid kõik metsaparki nagu valatult. Iseäranis jäid meelde Levski Oru laval ning Chalice Metsalaval ühes Olavi Ruitlasega. Meisterjaan tõestas lava ette kogunenud noorte andunud pilkude ja hüüete järgi, et parmupill tänapäevases töötluses on populaarne ka pealekasvavas muusikahuviliste põlvkonnas.

Festivalile punkti pannud Lexsoul Dancemachine tõestas, et kuulub suurele lavale, suutes oma energia, rütmi (kiitused löökpillimängijatele) ja ülevoolavusega täita kogu lava ning viia tuju lakke. Kui varasemad Lexsoul Dancemachine’i kontserdid on demonstreerinud, et kodumaal on võimalik teha kaasahaaravat ja õiget funk’i, siis see kontsert oli tase omaette.

Robert Linna, kes juba Elephants from Neptune’i vokalistina on end karismaatilise lauljana tõestanud, on Lexsoul Dancemachine’is oma nišši laiendanud ja paistab silma erilise artistlikkusega, samas näidates ka oma lauljaampluaad ja vokaalset võimekust. Klahvpillimängija Joonas Mattias Sarapuu oli täis nakatavat energiat ja tema crowdsurfing hiiglasliku flamingoga on vaatepilt, mis festivali lõpuna tõepoolest mällu sööbis. Vääriline ja lõbus punkt mõnusale nädalavahetusele.

Intsikurmul muudab muusikaliste etteastete kogemise hõlpsamaks see, et enamiku artistide esinemised ei kattu: nõnda saab liikuda mugavalt ühelt alalt teisele ning ükski huvitav ja paeluv artist kuulamata ei jää. Samuti alustatakse laupäeval programmiga üsna varakult, tänu millele ei veni live’id varahommikusse ning ka telklas hommikul ärganud publik saab terve oma päeva sisustada. Jääb vaid loota, et lisaks festivaliala hubasusele ja laia žanrilise mitmekesisusega artistidele jääb Intsikurmu oma liistude juurde ega kujune intiimsest, muusikale, loodusele ja kvaliteetsele söögile keskendunud metsafestivalist kommertslikuks massiürituseks. Lisaks muusikalile on ka festivali toimumispaik juba elamus omaette, eriti, kui see on kaunistatud ja hämaruses paistab metsaveerelt loojangukarva taevas.