TEKST KAJA VIILUKAS
FOTOD EINAR NYMOEN
Põhja-Norras ei maga suvekuudel õieti keegi. Kell kolm istutakse rannal ja juuakse kohvi. Päike sirab täies väes taevalael. Pealelõuna või varahommik? Keegi ei tea. On keskööpäikese aeg. Meri naerab sind tummaks ja kajakad kisavad kurdiks.
Keskööpäikesele on vastukaaluks aasta tumedam pool ehk aeg, mil päike silmapiiri tagant välja ei ilmu. Mida kaugemale polaarjoonest ja lähemale poolusele, seda pikemalt see kestab. Must-valge ilmavaatega vastava kogemuseta inimesed arvavad, et polaaröö tähendab kottpimedust, kus ilma tehisvalguseta ei näe midagi. Draamasõprade kurvastuseks pean ütlema, et nii see pole. On lihtsalt hall ehk päevavalgust napilt. Halluse heledus sõltub sellest, kas on pilves või selge ilm, kas maa on must või lumevaipa peitunud. Eks oleme koduses Eestiski kogenud, et vihmapäev võib olla väga vähese valgusega, kuigi päike on ju olemas. Valgusallikas on olemas ka polaaröös, aga mitte nähtav.
Mul õnnestus elada ja õppida aastaring Põhja-Norras, kogedes nii polaarööd kui keskööpäikese aega.
„Tulge ruttu! Päike!“ hüüatab keegi ning trobikond tudengeid tormavad väikeste laste kombel aknale. Finnsnesis, novembri lõpul, mõned päevad enne päikese horisondi taha vajumist. Päike on justkui maailma ime, mille ilmumine ei jäta kedagi ükskõikseks. Veel viimaseid kordi tuleb kasutada iga hetke, enne kui ta silmapiiri taha vajub.
Tulekera peitu pugemine paneb proovile nii füüsilise keha kui vaimu. Kas suudan uskuda millessegi või kellessegi teda mitu kuud nägemata? Napp päevavalgus keerab segamini unerütmid ning keha, mis ei suuda toota piisavalt melatoniini, on hädas uinumisega. Kas siis tekib tahtmine lõuna poole ajama panna? Ei! Olen sellesse kaugesse maanurka armunud.
Valguse nüansid
Olen põnevil, mis edasi saab. Avastan enese jaoks midagi uut – valguse! Tõepoolest, hakkan valgust uuel moel kogema ja märkama selle peenemaid nüansse.
Pilk taevasse on osa päevarütmist,
kohalik meditatsioon, avastusretk argipäevas!
Iial pole pilt täpselt sama. Ühel talvisel hommikul justkui tardunult lõputusse hallusesse vaadates võpatan äkitselt.
„Roosa!“ õhkan peaaegu kuuldavalt.
Imeõhuke ootamatult ilmunud roosa triip annab kogu eksistentsile uue mõtte. See hetk on justkui Põhja-Norra tuum! Siin saab õnnelik olla vaid liigsete ootusteta, avatud meelega ning parimas mõttes loodust kummardades ja austades. Ilmselt on loodus vorminud ka siinseid inimesi – nad on nii ehtsad ja ausad ning terava huumorimeelega, sest teesklusele pole lihtsalt ruumi.
Tunnen end omana omade seas, olen siin varem elanud. Mõnes varasemas inkarnatsioonis. See tunnetus haakub hiljem valdurmikitaliku paigatruuduse mõttega.
Põhja-Norras elades tajun eriti selgelt oma eestlaslikku olemust,
muu hulgas paigatruudust.
See maailmaserv oli lihtsalt minu paik kunagi varem ning nüüd olen siia tagasijõudnud, et endaga uuesti kohtuda.
Kõik oleneb kontekstist
Augustis tulin kooli teadmisega, et Eestisse sõidan tuleval suvel, aga armsa sõbra kingitusena olid mul jõuludeks piletid koju! Suurepärane võimalus veeta pühad pere ning sealsete sõprade seltsis!
„Eestis on praegu ikka täitsa õudne! No nii pime on!“ kurdab üks sõber, kui Tallinna vanalinna kohvikus kohtume. Turtsatan naerma.
„Mis sul viga on? Mida sa naerad?“ on mu kaaslane pisut pahaselt hämmeldunud.
„Kallike, tule mulle Finnsnesi külla, siis saad teada, mis on pimedus!“ muhelen vastu.
Tõepoolest, tulles teiselt poolt polaarjoont, on pimeda aja valguse vahe kolossaalne. Eesti jõulupimedus on nii palju valgem! Jaanuari esimese nädala lõpus Norra naastes tajun ka siinset nüanssi: kolme nädala jooksul on valgust märgatavalt juurde tulnud! Oma osa annab pehme lumevaip, mis teeb tagasijõudmise muinasjutuliseks. Norrakast sõbranna Ragnhild on mulle vastu tulnud. Koos naudime õhtusööki peaaegu saja-aastases valges puumajas, mis on Heimlys õppides meie kodu. Me mõlemad oskame tunda rõõmu lihtsast elust: loodus, kirjutamine, lugemine, pikad vestlused ja aeglasemalt kulgev aeg. Heimly rahvaülikool, kirjanikekool, on meile praegu parim paik! Tõeline luksus!
Kuigi päike end talvel ei näita, saadab ta aeg-ajalt silmaga nähtavaid teateid. Virmalised! Maagiline valgusnähtus on alati erinev, kuid teatud sarnasusi võib märgata – taeva poole keerlev küünlaleek, mis vahetab värve, hiiglaslik kirju vihmavari või hoopis horisondil lainetav valgusmäng. Saamid uskuvat, et virmalised on esivanemate hinged ning neid tuleb kohelda suure austusega. Norrakad nimetavad seda põhjavalguseks. Nordlys (häälda nuurlüüs) on nimeks antud ka kohalikule suuremale ajalehele ning ühele kruiisiettevõtte Hurtigruten laevale.
Lihtsuse võlu
Hurtigruten (häälda hürtirüüt’n, rannikulaev, otsetõlkes kiirtee) on norrakate pärl. Üle 120 aasta vana laevafirma oli alustades nii kiirtee kui otseühendus. 1893. aastal ulatus esimene reis Trondheimist Hammerfesti ning pideva laevaliikluse loomine oli siin maailmaime. Nüüd on piki Norra rannikut „alt“ Bergenist „üles“ Kirkenesi kurseeriv ja 34 sadamas randuv laevaliin pigem suur turismiatraktsioon, mille näitelaval peategelaseks imeline Norra loodus oma mitmekesisuses. 12-päevane edasi-tagasi kruiis on „maailma ilusaim merereis“ nii oma rahvale kui ka teistest planeedi-nurkadest kohaletulnutele. Kohalikud kasutavad laevu ka lihtsalt transpordivahendina ühest sadamast teise suundudes. Siinseid pikki vahemaid arvestades on päris mõnus osa marsruudist auto laevale parkida, ise vaateid ja hõrku toitu nautida ning siis neljarattalisel edasi sõita neid teid, kuhu laev ei ulatu.
Finnsnesis tudeerides oli meil Ragnhildiga oma mäng: milline laev täna sõidab? Kui kellaosutid hommikupoolse üheteistkümne maha jätsid, hakkasime kergelt niheledes akna poole küünitama: Harald Jarl või Põhjavalgus? Või hoopis Keskööpäike? Need on mõned Hurtigruteni laevade eestikeelsed nimed. Vahva oli künkal asuva koolimaja aknast arvata ja pärast sõidugraafikust järele vaadata, kas läks täppi. Teinekord tekitasime keset nädalat pidupäeva ja jooksime veerand kaheteistkümneks alla sadamasse, et laeva üürikese peatuse ajal selle baaris tass kohvi juua. Siinse rahva lihtne luksushetk, mille me nautides omaks võtsime. Nõnda tundsin endki rohkem kohalikuna.
Jaanuari keskel saabub lunastus. Tulekera! Siis pole vahet, kas oled põlvkondade viisi kohalik või mõnekuise Põhja-Norras elamise kogemusega välismaalane – meeletu rõõm täidab kõiki!
Päikese vaevu pooleks tunniks silmapiirile ilmumine
tekitab harda tänulikkuse ja õnnetunne paneb tantsima!
Sealtmaalt hakkab päev pikenema, kukesammu võrra. Muutused tulevad tasahilju. Samamoodi aeglasemalt liigub siin ka aeg ise. Kiiret pole kuskile! Just see, millest mõnedki unistavad – igavese kiiruse oravarattast maha astuda. See on olemas, kui vaid julged sissetallatud rajalt kõrvale astuda ja oskad seda nautida.
„Hamburgis elades oli mul täpselt välja timmitud, mis kell uksest välja astuda. Kui juhtusin kingapaelu minut hiljem siduma, oli rong läinud. Naudin oma siinset elu, kus väikses linnakeses puudub ühistransport ja minuteid ei pea timmima,“ jagab oma kogemusi meie teatriõpetaja Siemke. Siin on palju tasuta luksust, mida rahaga ei saa osta ega mõõta.
Rõõm valgusest
Visalt tippivad pisikesed sammud jõuavad aprilli, mis viib meid kooliekskursioonile Lofootide saarestikku. Vana Harald tuututab varahommikul veerand viis retke pidulikku algust. See tähendab, et kursi lõuna poole võtame Hurtigruteni sel hetkel vanima laeva, auväärse Harald Jarliga, kus puudub küll moodne luksus, ent on heldelt vanaaegse meresõiduki ehedust.
Lofoodid juhatavad mind muude elamuste hulgas taas Põhja-Norra tuumale lähemale – ühe päeva jooksul puistab taevas krae vahele lund, rahet ja vihma. Tundub võimatu, aga niivõrd kiiresti muutub siin ilm. Ja lõõtsuv tuul küsib õrritavalt: „Noh, lõunamaalane, kas tõesti koduned siin? Tahad päriseks jääda?!“
Maikuu jagab preemiaid truuduse ja kannatlikkuse eest –
kes polaaröö üle ja läbi elanud,
need saavad maitsta keskööpäikese võlusid!
Siinkohal meenuvad lauluread lapsepõlvest: „… lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind…“ Ilmselge, et kui kord vangipõlvest pääsed, siis on vabaduse joovastus nii suur, et enam magada ei malda. Kõigepealt hästi ei saagi, sest kui ööpäev läbi on valge, juhtub sama, mis polaaröö ajal – ei saa magada! Lihtsalt teistel põhjustel, sest aju ei saa aru, kus läheb see piir pidevas valguses, et peaks magama. Tudengitel on kehale uinumiseks vajaliku pimeduse pakkumiseks käepärane võte: mustad prügikotid tavapäraselt kardinateta akende ette. Unemask ehk pehmed ööprillid on alternatiiviks.
Mõistetavalt on inimestes lõputu elujanu,
mida talvel kainelt hillitsetud,
ning nüüd on aeg kõik tasa teha ja täiel rinnal elada!
Inimesed lähevad omamoodi hulluks, sest pidevast valgest ajast ei raatsita magamisele midagi kulutada. Teisalt võib aga suvine soe piirduda napi 15 kraadiga, taevataat pole ka vihma kallamisega kitsi ning päike ei sira sugugi pidevalt taevalael. Siis oodatakse suvesooja ja päikest sama härdalt nagu talvel jõule! Ilmselt lubas taevataat mul seal põhjas nautida tõeliselt sooje suvepäevi seetõttu, et ma ei arvestanud nendega kunagi. Tõrvalõhnalisel sadamakail nina päikese poole sirutades, kõrvus mere sillerdav ümin, tabas mind kõikehõlmav õndsus!
Teine suvekogemus – varahommikul festivalipeolt õue astudes siras päike täies väes ja kella vaadates (kolm!) tundsin end hulluna – kas varahommik või pealelõuna? Uus reaalsus on lihtsalt veider. Hiljem paneb see kogemus hullupööra igatsema. Siiani tekitavad mõned valgusnüansid taevarannal minus sellise igatsuse, et sekunditeks lendab mu hing polaarjoonest põhjapoole. Kõige peenemad nüansid on pimeda aja valgusel. Selles olen oma hea sõbra ja fotograafi Einariga ühte meelt. Tema on sündinud, kasvanud ja terve elu toimetanud Harstadi kandis, kus kõik pildid tehtud. Seetõttu on ka loo juurde kuuluvad fotod ilma keskööpäikeseta.
