TEKST MERIT RAJU
ILLUSTRATSIOONID JEVGENI KRASSI

Otsused, mida me teeme, ongi alati õiged. Selles hetkes. Meie jaoks. Meie ülesanne on kindel olla, et need on tehtud arukalt ja suures plaanis isiklike eesmärkidega kooskõlas ning südamerahu silmas pidades. Siis ongi kõik hästi ja saab veel paremaks. Kuidas langetada selliseid otsuseid, et süda oleks rahul?

Vahel on otsustamisele eelnev tõeline kahtluste piin. Mu poeg oli kaheaastane ega ühtki ööd ilma minuta veel veetnud, kui mul tuli minna Indiasse. Minu põhimõte oli pakkuda talle esimestel eluaastatel palju oma lähedust, et temas areneks sisemine turvatunne võimalikult tugevaks. Reis pidi kestma vähemalt kümme päeva. Minna üksi või minna lapsega? Mõlemad valikud tundusid halvad – juulikuus oli Indias 39 kraadi kuuma, mu laps on aga hoopis külmalemb. Aga minna oli tarvis ja just siis. Tajusin, kuidas mõtlemisest polnud selles protsessis väga palju abi: ikka ja jälle viis see mu ahastusse – kas valida üks või teine halb?

Ühel õhtul otsustasin sõpradega arutelu järel, et lähen üksi. Tekkis peaaegu eufooriline meeleolu, kergendus millegi valimisest, aga öösel hakkas südametunnistus vaevama ning hommikuks oli selge, et pean siiski valima oma südamerahu ja sellesama, oma peamise, lapsele läheduse pakkumise põhimõtte ning võtma lapse kaasa. Ma ei kahetsenud seda otsust kordagi, kuigi nägin, kui raske tal vahepeal selles kuumuses ja ühissõidukites oli.

“Situatsioon, milles oled praegu,
on sinu minevikus tehtud otsuste summa.”

Valikuid on tulnud teha läbi aegade kõigil ja igal pool ning tänu sellele on ka tarkust ja mõtteid sel teemal õnneks palju.

Olulisele lähemale

Hingele Pai ajakirja kaasloojale Marju Randmer-Nellisele on väga pakkunud huvi, kuidas sellele teemale lähenetakse eri kultuurides ja elufilosoofiates ning paistab, et nii iidsetest idamaade õpetustest kui ka tänapäeva lääne juhtimisraamatutest jookseb läbi üks ja sama niit: situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa. Ja sinu tulevik sõltub sinu praegustest ja edasistest valikutest. Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid. Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

Lihtne ja loogiline, kuid praktikas ei tea me sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovime. Mis on elus suurem eesmärk ja siht? Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja teadvustada oma eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud ja siiski olemata kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

Nii toob Marju oma mõjutajatest välja näiteks iidsete veedade uurija ja joogaõpetaja Rod Strykeri ning menuka raamatu „Väga efektiivse inimese 7  harjumust“ autori Stephen Covey, kelle õpetustest võib leida kattuvaid sõnumeid: igaühel meist on oma unikaalne eesmärk elus ning selle saavutamisel on abiks nn isiklik põhiseadus, missioonilause, dharma-kood, kreedo – kuidas keegi seda nimetada soovib. See nn isiklik põhiseadus keskendub sellele, 

kes sa tahad olla ja mida soovid saavutada
ning missugused on need väärtused ja põhimõtted, 
millele sinu olemine ja tegevused põhinevad.

Nagu riigi põhiseaduski, on ka sinu isiklik põhiseadus suuresti muutumatu, kuid aeg-ajalt võib sinna teha täiendusi või täpsustusi.

Eri õpetustes öeldakse veel kui ühest suust ka seda, et me ei saa leiutada endale missiooni, eluülesannet, põhiseadust. See on igaühel juba olemas, pigem on meie ülesanne see kiht-kihilt avastada. See protsess võib võtta nädalaid või kuid. See on sinu tulevikunägemuse ja väärtuste väljendus ning sellest saab mõõdupuu, mille abil hindad kõiki valikuid ja olusid oma elus. Kui viid oma käitumise isikliku põhiseadusega kooskõlla, pole sa enam lükata-tõmmata kõigest, mis elus juhtub või mis teised arvavad. Sul on oma joon, oma eesmärgid ja seda teadvustades leiad endas meeletu tahtejõu ja pühendumuse. Sinu põhiseadus on nagu ankur, millele saad toetuda segaduses olles ja emotsionaalsel hetkel. Oma põhiseadust täites pakub elu enim rõõmu ja rahulolu.

Üldiselt soovitataksegi otsused langetada selle põhjal, mis viib meid oma olulistele eesmärkidele lähemale. Ingvar Villido mainib oma audioloengus „Kuidas teha elus õigeid otsuseid?“ otsustega venitamist, mida me liiga sageli enese kahjuks teeme, pannes elu ooterežiimile. Tegemata otsused kurnavad ja tehtud otsused annavad energiat juurde, kergenduse, teadmise, suuna.

Eesmärkidega kooskõlas

Selle artikli kirjutamise ajal pakkus üks mu sõber, et soovib osaleda ühes mu kavandatavas ettevõtmises. Kuigi olin algusest peale ette kujutanud, et pean seda tegema üksi, ei tabanud ma nüüd kohe ära, et ka see oli minu valiku või otsuse küsimus, pigem oli mul mõttes: „Mida ma talle vastan?“

Märkasin, et niipea kui emotsioonid (nagu hea sõbra palve) on asjasse segatud, on otsustamine keerulisem. Aga meie suhtlus selle sõbraga on alati olnud siiras ja hoidev, pidin olema temaga (ja endaga!) lõpuni aus.

Võtsime paar päeva aega, pidin vaatama sügavamale enda sisse, et ma ei teeks seda, mida ma sageli teen – midagi teiste pärast või nende jaoks. Mis see on, miks ma ei taha ei ülesandeid, kohustusi ega ka sissetulekut ja kulusid jagada? Seda valikut dikteerisid mõned varasemad kogemused: aastatega võib muutuda nii mõndagi igal osapoolel. Kas see on ka praegu kohane? Rääkisin ka ühe teise naisega tema kogemusest ühisettevõttega (kui raske oli sellist naist leida!). See kinnitas mu kogemust. Kõige parem on olla rahaliselt sõltumatu.

Sain aru, et rahaliselt asjade lihtsana hoidmine ongi üks minu põhimõtetest, eesmärkidest, ja see meeldib mulle. Ja sellele truuks jäädes on mul oma sõbrale ka kindel tunne „ei“ öelda.

Ja oligi! Ta oli väga mõistev ning minul oli hea ja kerge tunne, sest teadsin, et ei lükka teda tagasi, vaid valin ennast ja seda, mis on mulle oluline. Ega tee teistele meele järele olemiseks midagi, mis mulle tegelikult ei sobi. Ega ka ütle „ei“ ilma läbi mõtlemata ja endale teadvustamata, mille pärast ma tegelikult seda teen.

“Peame püüdma timmida oma otsuseid, oma suuri eesmärke,
olulisi põhimõtteid ning arukust, südamerahu ja rõõmu silmas pidades,
aga lõpuks on ikkagi kõik otsused õiged. Omas ajas.”

Kangestumine või rabelemine

Vahel võib olla otsus juba tehtud ja sellega rahu südames, aga just enne suure otsuse praktilist jõustumist, kui pole enam tagasiteed, tekib mingi kangestumine või rabelemine.

Näiteks Hingele Pai ajakirjaga oli meil hästi selge visioon ja tunne ja teadmine, aga enne selle teatega avalikuks tulekut ilmnes ikkagi mingi ärevus, värin, ebakindlus.

Aga ma teadsin varasemast, et see läheb üle. See tulebki enne suurt hüpet tundmatusse. See on meie ratsionaalne, aga kahjuks piiratud meel, kes niimoodi meiega manipuleerib. Ja tal võib ka õigus olla, ta lihtsalt tahab meid valust säästa, minevikuandmete põhjal. Olen leidnud, et hea on mõelda enda jaoks läbi oma otsuse miinuspooled, nii-öelda must stsenaarium (näiteks finantsiline). Siis saab rahulikuma meelega olla selle otsuse jõustumise igas hetkes, ka musta stsenaariumi korral.

Aga varasematest kogemustest saab ammutada ka eneseusku tänaste otsuste tegemiseks. Kui on päris selge visioon, tunne, et ei saa enam olla seda täitmata, siis selle ära tegemine on tegelikult olnud täiesti turvaline. Kui anda endast parim.

Keskendumata otsustamine

Sain e-kirja enda jaoks usaldusväärselt mõjuvalt organisatsioonilt, kes oli mu profiili leidnud töövahendussaidilt. Nad soovisid ID-kaardi värvilist kahepoolset koopiat kõrge resolutsiooniga, et „kaaluda, kas kutsuda mind mulle sobivale positsioonile intervjuule“. Saatsin koopiad ära ja järgmisel päeval sain töövahendussaidilt kirja politsei hoiatusega, et see oli libaprofiiliga tööandja ja olin langenud pettuse ohvriks.

„Kuidas ma nii rumal võisin olla?“ kerkis mu mõtetesse sel päeval mitmel korral. Keegi ei saada ju oma ID-kaardi kahepoolset koopiat (võltsinguks sobivalt kõrgresolutsiooniga) meili teel võõrastele! Kahetsesin ja kahetsesin, kuni taipasin, et kõik on väga lihtne: ma lihtsalt ei teinud arukat otsust. Ma küll tegin oma parima sel hetkel, väsinuna, natuke pärast südaööd, mõeldes, et see on veel viimane asi, mis ma arvutis teen. Ma ei teinud oma Google’i otsingut ega saanud teada, et see organisatsioon Eestis ammu enam ei tegutse.

Ai-ui-ai. Oleks-poleks. Teate küll vahel seda kahetsust. See tegu polnud arukas ja seda võimendas hästi läbimõeldud petuskeem. Aga oluline on tunnistada, et ma ei saanud sel hetkel paremat otsust teha, see oligi mu parim.

Villido räägib eelpool nimetatud loengus samuti, et enamik inimesi, kes on valiku teinud ja hiljem kahetsenud, pole realistid. „Kahetsejad ei arvesta fakti, et otsustamise hetkel nad ei teadnud, mis edasi saab. Enda arvates langetame otsustamise hetkel alati parima otsuse. Alati. Mis siin saab siis valesti olla? Mitte miski. See ongi reaalsus, tegelikkus: teha võimalikest parim valik, sest tulevikku ei tea,“ kinnitab ta.

Jah, kindlasti peame püüdma timmida oma otsuseid, oma suuri eesmärke, olulisi põhimõtteid ning arukust, südamerahu ja rõõmu silmas pidades, aga lõpuks on ikkagi kõik otsused õiged. Omas ajas.

ISIKLIK PÕHISEADUS
ARUKAD OTSUSED
OLULISTELE EESMÄRKIDELE LÄHEMALE
ROHKEM RAHULOLU

MÕTLEMIS- JA KIRJAPANEMISHARJUTUS

Leia endale aeg, mil oled üksi ja pingevabas õhkkonnas,
ning kirjuta paberile oma mõtted.

  • Milline peaks su elu olema, et saaksid elu lõpus öelda: „Jah, just sellist elu ma tahtsingi!“?
  • Millest sa unistad?
  • Mis on sulle tõeliselt tähtis, mis on sinu prioriteedid, mille valid alati esimeste hulgas?
  • Millised tegevused ja olukorrad teevad sulle kõige enam rõõmu ja tekitavad tunde, et oled oma sõiduvees?
  • Millised põhimõtted ja väärtused on sulle olulised?
  • Mis rollid sul elus on (abikaasa, isa-ema, laps, mees-naine, juht, kolleeg jne) ja mida sooviksid neis rollides saavutada? Vaata oma eesmärkidele igas rollis otsa ja mõtle, kas sa juba käitud nendes rollides nendele eesmärkidele vastavalt või mida saaksid teha, et oma käitumist eesmärgile rohkem vastavaks kohandada.

Loe, tunneta ja analüüsi neid vastuseid, lisa midagi, kui soovid. Tee ring ümber 5–15 kõige olulisemale märksõnale. Nendest märksõnadest sõnasta enda põhiseadus-missioon-eluülesanne. Kuna igaüks on unikaalne, kujuneb ka sinu põhiseadus ainult sinu nägu, võtab sinule sobiva vormi ja sõnastuse. See võib olla luuletusena, paar lauset või poole lehekülje pikkune. See on sinu põhiseadus, sina tead, milline see peab olema.

NB! Nn isikliku põhiseaduse sõnastamine pole kindlasti midagi lõplikku, tõenäoliselt on sul alguses sellest ähmasem aim ning alles ajaga asud seda viimistlema ja täiendama. Sest sa isegi muutud ja õpid ning saad järjest täpsemalt aru, mis on sinu jaoks oluline.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga