NAMI-NAMI RETSEPTIKOGU LOOJA JA EESTVEDAJA
NAMI-NAMI.EE
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS
Kuidas sattusid toitu ja toidukultuuri uurima?
Lugesin Salme Masso „Rahvaste toite“ ning teisi kokaraamatuid huviga juba kooli ajal. Põhikooli lõpuklassis soovisin suunduda pagar-kondiitri erialale, ent kutsenõustajad soovitasid ikka gümnaasiumisse ja pärast ülikooli minna. Iseenesest on päris lõbus, et pärast hõbemedaliga Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpudiplomit, Tartu Ülikooli cum laude bakalaureusekraadi, Edinburgh’i Ülikooli kiitusega magistrikraadi, doktorikraadi ning kaht järeldoktorit jõudsin ringiga ikka toidu juurde. Vana arm ei roosteta.
Nami-Nami.ee retseptikogu sai alguse 1998. aastal, kui suundusin Edinburgh’i rahvusluse uuringute magistrantuuri, ingliskeelset toidublogi hakkasin kirjutama mõni aasta hiljem ning toidusotsioloogia kursuse valmistasin Tallinna Ülikoolis ette paar aastat tagasi.
Kirjelda oma töörütmi.
Kaks korda kuus pildistan fotograafidega ajakirjade toidurubriikidele – mina teen süüa, fotograafid stiliseerivad toidu veelgi kaunimaks ja püüavad pildile. Kuna Nami-Namil on ka palgalised toimetajad, pean n-ö tavalistel päevadel mõtlema ka potentsiaalsetele rahavoogudele, nii et palju on ka suhtlust klientidega. Toimetajatega koostame artikliplaane, valime ja testime retsepte. Inspiratsiooni saamiseks loen ka palju raamatuid ja välismaiseid ajakirju, reisin, külastan restorane. Mõni mõte võib peas enne realiseerimist laagerduda tegelikult aastaid.
Mis on olnud siiani kõige suurem võit?
Nami-Nami on juba 18 aastat palju rõõmu ja toredaid väljakutseid toonud. Olen saanud palju reisida (Iisraelis, Sitsiilias, Soomes ja viimati jaanuaris Austraalias), kirjutada-esineda, rääkimata maitsvatest toiduelamustest. See, et mul on võimalus teha koostööd nelja andeka toimetajaga (Kaare Sova, Martiina Anni, Ilse Metsamaa, Merilin Rosenberg), on olnud Nami-Nami jaoks suur töövõit, nii Nami-Nami kui ka lugejad on sellest võitnud.
Kui peaksid kõike uuesti alustama, mis nõu endale annaksid?
Teeksin seda samasuguse armastuse ja kirega, aga kohe alguses prooviksin rohkem iseendasse uskuda. Olen liigne põdeja ja seetõttu nii mõnegi võimaluse käest lasknud, kuigi oleksin pidanud härjal sarvist haarama. Hobist ettevõtlusesse suundumine ongi olnud kõige suurem väljakutse. Akadeemilise taustaga inimesena ei tulnud see kergelt. Kui poleks ettevõtlikku ja ettevõtjast elukaaslast, teeksin ilmselt seda kõike veel hobi korras ja vabast ajast.
Mida õpetasid sulle aastad Eestist väljaspool?
Mõistsin, et probleemideta pole elu kusagil ning Eesti on väga hea koht elamiseks ja eriti pere loomiseks. Ka Eesti toit on täiesti vääriline tegija näiteks Euroopa toidumaastikul – ja see puudutab nii kodukööki kui ka restoranimaastikku.
