Nädal tagasi Airbnb profiili täiendades märkasin, et lisadeks saab märkida lõputu rea asju. Näiteks sääsevõrgu (raudselt sel suvel olemas!) ventilaatori (juba tellisime), ranna läheduse ja muuhulgas ka riisikeetja. Huvitav, mõtlesin.
Ja läks vaid päev või paar, kui meile reserveeris nädalase peatumise üks jaapanlane.
Jaapan. Mina ei ole Jaapanis käinud. Mis kauge ja maagiline paik maapeal. Ja mitte ainult paik, vaid lausa nähtus. Nagu soomlased, kellel on kõigi rahvusvaheliste sõnade kohta omakeelne, – vähe sellest, jaapanlastel on iga nähtuse kohta terve filosoofia – riisist tualetini, riietusest aiakunstini. Hieroglüüfid. Raamatud, mida nad loevad tagant ettepoole. Neil on isegi oma toidupakkimise viis – bento box. Unikaalsed sisekujunduse põhimõtted ja mööbel. Ainulaadne tööeetika ja pidev töökvaliteedi parandamine kaizen. Harjumatu hierarhia. Aiakunst, milles sätitud ja riisutud kivid. Täielikult ainult neile ainuomane köök. Ja mitte ainult paar rahvus- või jõulurooga, vaid absoluutselt kõik toidud on neil täiesti omamoodi. Rohelist matcha teed vahustatakse! Toorest kala pannakse paladena suhu. Omletti niisutatakse milleski magusas. Muidugi oma riisiviin sake. Soojalt! Oma teatrikunst, kus maskid, kummalised liikumised ja isegi suust välja sirutatud keel saab väljenduslikuks kehaosaks. Oma eriilmelised luuletused haikud. Karate, aikido ja teised võitluskunstid. Shiki, shindo ja teised tervenduskunstid. Oma koeratõug akita. Okinawa saar – üks viiest nn sinisest tsoonist maailmas, kus inimesed elavad enam kui saja-aastaseks. Vanemate inimeste austamine, kogemuste väärtustamine. Erilaadsed nõud ja mustrid, lilleseade, bonsaid ja üldine esteetika, tatami põrandamatid ja riisipaberist vaheseinad. Kimonod kui kunstiteosed ja nendesse riietumise reeglistik. Manga-koomiksikunst. Templid. Kirsiõite kui kevade ja uue alguse kultus. Traditsioonid. Kalligraafia, mida iga koolieelik on kohustatud harjutama. Omanäoline kaitseväetreening, mida meie külaline küll ei osanud sõnastada. Või ei tahtnud. Isegi oma budism.
Neil on nende salapärased naeratused, mille kohta kunagi ei tea, mis nende taga tegelikult peitub. Neil on tegevvulkaanid ja kahjuks on just neile osaks saanud tuumapommid ainsana maailmas. Ja muidugi massiline ülelinnastumine ja ületöötamine. Kui ma viimase kohta küsisin, vastas too Jaapani noormees esmalt, et tal on oma teooria selle kohta, aga ta ei oska seda inglise keeles selgitada.
Jah, nende saar(estik) polegi nii suur, aga sellele mahub nii palju. Nii eriilmelist. Ja ükskõik mis elunähtuse sa vaatluse alla võtad – võid kindel olla, et neil on selleks oma viis ja terve sajanditepikkune filosoofia.
Üks mu “lemmikmaiustus” on saja aasta tagune raamat “Varjude ülistus”, kus lehekülgede kaupa on kirjas Jaapani tualetist või riisikausist – ood ajastule enne Jaapani elektrifitseerimist.
Aga Jaapan jääb meile, teistele, alati mõistatuseks. Tulnukamaailmaks.
Kogesin taas, kuidas ilma kusagile minemata saab Airbnb’d pakkudes reisida ja silmaringi avardada.
Meie külaline, on Jaapani helilooja ja pianist, kes tuli meie juurde, kogumaks inspiratsiooni Pärdi keskusest, austades väga tema loodut.
Noormehe nimi on Hajime. Kui ma uurisin, mida tema nimi tähendab, ütles ta selgituseks, et ta on sündinud esimesel septembril – ja nimi tähendabki siis esimest või algust. Samas tundus mulle, et olen seda sõna varem kuulnud. Juba lapsena, kui mu vend karate trennis käies muljeid jagas. Kui pärisin selle kohta, ütles Hajime, et jah, muidugi, see tähendab ka “alustame”.
Meie külaline Hajime – nime poolest siis esimene – on julgenud oma professoritest vanemate algsele halvakspanule vastu astudes valida oma looveriala juba 25 aastat tagasi ja töötab kodus, et oma 13 tundi juuksuritööl käivale naisele valmistada ise hommiku- ja õhtusöök. Naisel on aastapuhkus kaks nädalat ja seepärast ongi Hajime siin üksi käimas. Oma helerohelise särgi ja avala naeratusega.
Kui Hispaanias käisin, kohtusin Kihnu naisega. Isegi väikesele Eestile mahuvad Kihnu, Muhu ja Setomaa, Peipsiveer, Hiiu- ja Saaremaa ning Võromaa, mis on samuti väga omanäolised ja isegi oma keelega. Ka Mulgimaal, kus mu vanatädi ütles: “katsu seda õuna,” tähendas see, et peaksin seda maitsma 🙂 , on oma keel.
Jaapanlastele ja ka teistele aaslastele on omane kollektivism. Selle vastand on ameerikalik individualism. Ka meie kultuur on individualistlik, eriti linnades. Me ei pea arvestama eriti väga kellegagi peale enda. Võime abielluda ilma vanemate nõusolekuta. Võime valida oma eriala. Otsustada reisida või kellegi juubelile mitte ilmuda. Võtsin jaapanlase tulles lillepotist välja seal turritavad viirukipulgad, sest mäletasin, et riisikausis ei pakuta sisse torgatud söögipulki, sest need meenutavat neile urni. Küürisin tualeti maksimaalselt puhtaks ja pidasin meeles, et kui annan talle kingituse, siis ikka kahe käega. Kogu pühendumisega.
Teadsin, et tema on üks meie vähestest külalistest, kes eelistab ilmselt pigem istuda maas meie madala laua ääres. Aga minu üllatuseks valis ta meie jaoks tavakõrgusel laua ja klassikalise tooli. Arvutitööks küllap parem.
Hieroglüüfides kirjutamine tundub kunst ja poeesia ühes. Lapsed õpivad juba varakult kalligraafiat. Kui iga märk tähendab mitut sõna, on nende mõtlemine järelikult hästi avar. Kui Hajime tähendab algust, esimest, alustame jms siis oleneb selle tähendus järelikult suuresti kontekstist. Ja samas on võimalik kuidagi Jaapani keelt ka masintõlkida. Nägin, kuidas Google Translate parandas kogu ingliskeelset lauset iga lisatud hieroglüüfiga. Kui lisada sõnu inglise või eestikeelsele tekstile siis lisanduks neid ka tõlkele aga kogu lause tähendus ei muutuks! Ja kui mõelda, et klaviatuuril on vaid umbes 25 tähte, tähendab see, et kaviatuur on väga piiratud, kui igale sõnale oleks vaja oma klahvi! Ehk et sealsed kirjanikud (või vähemalt need kes on kirjanikud suure algustähega) peavad kirjutama käsitsi.
Aga tänu Googlile sai Hajime mulle selgeks teha oma arvamuse, et jaapanipärane ületöötamise stiil on samaks jäänud, aga noored ei tööta enam selleks, et teenida inimkonda, kollektiivi ja ülemust, vaid lihtsalt selle pärast, et teenida raha ja osta kalleid riideid.
Kihnu Lilli-Saaraga kohtumisest inspireerituna panen ka täna lapsega kasvama kreeka pähkli puu, sest Kihnus pidavat too külluslikult vilja kandma. Eks me siis näe puu viljakuse järgi, kas Kihnu ja Harjumaa on erinevast või samast maailmast. Aga keegi olevat isegi wasabit kasvatanud Eestis. Ja Austraalias oli mul õnn käia Jaapani kalligraafia tunnis. Viva la difference!
P.S Hajime meie kodus sündinud harrast heliloomingut on Tauri juba kahel korral kasutanud oma esinemisel!
P.S Kui tahad samuti AirBnB pakkujana alustada, aga vajad natuke infot ja julgustust, siis vaata, millest räägin videoloengus. Loe lähemalt SIIT.