TEKST KATRIN HAIBA
FOTOD PAUL DIEHL, CORTNEY ARMITAGE
Talve ja varakevade veedan koos abikaasaga Mehhiko läänerannikul purjeka peal elades – surfates, seilates, netipõhist tööd tehes ja kohaliku rannaküla La Cruzi elus kaasa lüües.
Suvekuud oleme veetnud New Yorgis tööd tehes ja oma sealset kodumaja korras hoides. Augusti teine pool ja september kuuluvad mu kalendris kodumaale – külastan sõpru ja sugulasi, põimides vahele loovaid töökohtumisi ja loodusretki. Varasügis on Eestis nii mõnus ja mahlakas – mulle meeldib metsasseeni ja marju noppida ning ema talu ja isa aia värskeid saadusi süüa. Oktoobris olen jälle tagasi New Yorgis. Sügis on sealkandis pikalt soe, saan töiste toimetuste kõrvalt Atlandi ookaeni lainetes surfata ja linna lähedal mägedes matkata. Ja pärast jõule sätime end jälle Mehhiko poole teele, nagu soojal maal talvituvad rändlinnud.
Viimased kaks aastat oleme Mehhikosse reisinud autoga, see on meie New Yorgi kodust üle 5000 km retk. Eelistan seda lennukiga sõitmisele, kuna aeglasemalt ja spontaansemalt mööda maanteid kulgedes kogen kohalikku loodust ja elu-olu palju ehedamalt ja saan ka aimu maastiku mastaabist: kilomeetrite kaupa kaktusi ja kõrbe, taamal kõrguvad mäed – see tekitab võimsa elamuse, paneb hinge unistama ja sisemise tundmatuse piire seirama.
Elu nagu seiklusjutt
Juba lapsepõlves oli mu lemmiklektüür sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“, vihmastel novembriõhtutel unistasin kaugetest maadest ja meredest. Kui keskkoolis tekkis võimalus vahetusõpilasena Ameerikas silmapiiri avardada, tundsin, et maailma väravad ongi mu ees valla. USAs kohtasin eksistentsiaalfilosoofia loengus oma tulevast abikaasat, New Yorgist pärit Matthew’d. Temagi on üsna seiklusaldi loomuga ning koos hakkasimegi plaane punuma, kuidas ellu rohkem vabadust ja võimalusi tuua.
Mul oli toona idee, et rühime algul kõvasti tööd teha, säästame raha, investeerime ja saavutame sedasi finantsvabaduse, mis tulevikus vabamat elustiili lubab. Osaliselt see idee realiseeruski: tänu ülikooli lõpuaastal ostetud Brooklyni majale on meil nüüd maine baas olemas.
Aga ajapikku sain aru,
et olin vabaduse mõiste enda jaoks liialt finantside külge sidunud.
Kohtasin inimesi, kes üsna väheste materiaalsete vahenditega põnevat seikluslikku elu elasid, ja mõistsin, et olin majandusliku kindluse saavutamise ideest enda jaoks hoopis vaimse vangla ehitanud. Oma osa selles taipamises oli ka New Yorgi 2001. aasta katastroofil, kus World TradeCenter’ kaksiktornide varingus hukkus üle kahe tuhande inimese.
Olin siis 26aastane, müttasin iga päev Manhattanil tööd teha
materiaalse kindluse ja tulevikuplaanide nimel.
Paar päeva pärast 11.septembrit tööle naastes tundus kogu see rahmeldamine järsku üsna mõttetu.
Linn oli täis kleebitud plakateid, mille abil omaksed püüdsid kadunud pereliikmeid leida. Plakatitelt vaatasid vastu noored minuvanused näod.
Paraku oli selge, et enamik neist polnud mitte kadunud, vaid surnud.
Vaadates neid sadasid pilte noortest, kelle eluküünal väga ootamatult kustunud oli, jõudis mulle kätte jahmatav teadmine, et minugi elu on üürike ja kunagi ei või ette teada, millal maine teekond lõpeb. 26 aastasele üsna võõrad mõtted… seda enam mõjusid need külma duši ja raju äratuskellana. Sain aru, et ei saa oma unistuste elu ähmasesse tulevikku edasi lükata (stiilis “siis hakkan tõeliselt elama, kui esimene miljon käes“).
Paar kuud pärast seda tulingi täiskohaga töölt ära. Ega ma teadnud veel, mis edasi saab, aga tundsin, et pean oma elu aja ja ruumi enda jaoks tagasi võtma. Sellest saadik olengi vabakutselisena elanud, teadlikult aega võtnud isiklikuks arenguks ja õpinguteks, seiklusteks, sõprade ja pere seltsis viibimiseks ja ka niisama mõtisklemiseks. See teekond pole olnud alati kerge ega sirge, aga ma ei kahetse hetkegi, et tavapäraselt edurongilt maha hüppasin ja oma käänulist rada mööda uitamist alustasin.
Viimastel aastatel on rõhuasetus üha enam välistelt seiklustelt sisemaailmas uitamise poole kaldunud… avastamisrõõmu jätkub ja raha kulub sellistel rännakutel eriti vähe.
Mulle meeldib väga üks Fred Jüssi ütlemine: „Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda.“
Üheksa ametit
Kui mult küsitakse, mis tööd ma teen, on vastamine minu jaoks veidi keeruline. Tihti ütlen naeratades: „Hunt Kriimsilmal on üheksa ametit.“ Olen suutnud oma elu tasapisi sedasi sättida, et teen palju n-ö asukohavaba tööd: kirjutan, tõlgin, teen astroloogilisi sünnikaardikonsultatsioone ja korraldan vaimseid seiklusreise. Olen juba 17 aastat vabakutseline, saan ise oma graafikut sättida: kui on head surfilained, saan tööasjad kas enne või pärast meres mässamist ära teha. Viimasel ajal olen julgemaks muutunud oma nn alternatiivsematest tegevusaladest rääkides ja ütlen nüüd vahel ametiteemalisele küsimusele vastates: „Olen poole kohaga nõid.“
Kogu selle vaimse tegevuse tasakaaluks on mul ka päris praktilised ja maised oskused: koos abikaasaga majandame me oma New Yorgi äärelinnas asuvat 120aastast ridaelamut. Renoveerime seda ökoloogilisemaks ja ökonoomsemaks ning üürime osa pinda ka välja. Üüritulu aitab vabakutselise elu kõikuvaid sissetulekuid stabiliseerida.
Mulle tundub, et tänapäeva muutlikus maailmas on paindlikkus ja mitmekülgsus sama hinnalised kui spetsiifilised oskused. Minu jaoks on oluline universaalsus – siis kaob ebakindluse tunne, et mu erialal pole mingil perioodil tööd. Osa oskusi kanduvad ühelt töölt teisele üle, aga lisaks olen alati valmis ka midagi uut õppima. Õpin üsna kiiresti, olen avatud ja paindlik ja üldse mitte pirtsakas.
Tunnen, et oskan alati teha midagi kasulikku, mis mind ära toidab.
Ajapikku olen avastanud baastasandil usalduse Elu vastu – seni, kuni universumil on vaja mind sellises vormis, nagu ma praegu olen, siia maailma panustama, on mu maise elu baasvajadused kaetud, kui vaid ise liiga laisk ei ole.
Kulgemise kutse
Reisides olen avastanud, et mulle meeldib pigem aeglane kulgemine,
ühes kohas pikemalt viibimine ja ka samasse kanti aasta-aastalt naasmine.
Naudin ka ilma kindla marsruudita reisimist, sihtkohtade valimist pigem sünkroonsuste ja sõprussuhete põhjal. Sedasi kujunes mu suhe Mehhikoga: mul polnud kunagi kindlat plaani, et pean Mehhiko ära nägema, aga saatuse tahtel juhtus just Mehhiko läänerannikul Puerto Vallarta lähedal olema müügis selline vana vapper purjekas, mis mulle meeldis ja mu mehe tehnilistele parameetritele vastas.
Purjekat putitades veetsime siin plaanitust palju kauem aega. Mitmeid aastaid samasse rannakülla naastes sai tasapisi selgeks hispaania keel, tekkisid ka kohalikud sõbrad-tuttavad. Iga aastaga avanes see koht mulle üha sügavamalt ja südamlikumalt… ja avanes ka mu enese süda mulle seni võõraste inimeste ja kultuuri suhtes. Mehhiklastelt olengi õppinud eelkõige hingesoojust ja huumorit, kannatlikkust elu kõverkäikude suhtes ning oskust iseenda üle naerda. Vahel lausa kadestan siinse rannarahva lapselikku lustakust – hommikuti kuulen sadamas tihti, kuidas täiseas kalurid ja kaptenid kõva häälega naerda mugistavad, pildudes omavahel poisilikult jaburaid kilde.
La Cruzis veedetud aastad on mu põhjamaist kanget natuuri parasjagu sulatanud. Loodusega olen juba lapsepõlvest saati loomuliku ja lihtsa hingekontakti saanud, aga inimeste suhtes on just reisimine ja teistes kultuurides elamine mu südant valvavate müüride väravaid üha enam avanud.
Öeldakse, et reisides võtad ikka kogu oma sisemise pagasi kaasa ja et iseenese eest ära ei saa joosta. Osalt olen nõus, aga olen ka omal nahal kogenud, kuidas tundmatud paigad, inimesed ja situatsioonid mus endas seniavastamata tahke, oskusi ja omadusi on avanud.
Midagi olulist muutub, kui asetad end pikemaks ajaks tavakontekstist välja.
Õnnelikuks reisimine otseselt ei tee, küll aga teadlikumaks nii omaenese piirangutest kui ka võimalustest. Nähes, kuidas Mehhiko sadamaküla elanikud tihti üsna kesistes maistes oludes ikka merest, päikesest, perest ja sõpradest nii palju rõõmu ammutavad, olen õppinud vähem elu materiaalse poole pärast põdema, perfektsionismist loobuma (nojah, see on ikka veel work in process) ning igas päevas lihtsaid imesid ja ilu leidma.
