Üks lind laulab varahommikul nii kenasti kadakaladvas, ladvas, mis kaardunud katuseakna kohale. Ärkan küll kobina peale katuse all – tavaliselt on need oravad, täna aga kuldnokad. Kevad on käes ja nad on ringiga tagasi siin väikesaarel, et teha pesa mu suvemaja katusekivide alla või aidaseinale seatud paari pesakasti – suuremale ei vaadanud viltu kord vaenukägugi, haruldusevõitu lind me maastikel. 

Ilus on hetk, kui kuldnokapojad lahkuvad pesast, täis on neid siis kôik kadakaladvad, elektritraadid ja rabinat rannaroostik… kui päike on vajunud merre või metsa taha.

Kevad on ilus põllul, metsas, rabasaarel ja merel, kõikjale tahaks jõuda, kui see vaid võimalik oleks.

Merel on kevad eriti ilus. Tuhanded veelinnud maanduvad ja tõusevad lendu, on tiivavilinat ja veepladinat, kõigil on midagi öelda ja ütlejaid on rohkem kui kuulajaid, vähemasti luikedega tundub olevat nii… on armuafãäre ja kaklusigi – tõsi küll, kindlate reeglite järgi. Kõik ühe eesmärgi nimel.

Ainult merikotkas istub rannakivil, pea pisut viltu, mind pilguga püüdnud. Tema ajab oma asju vaikselt.

Tema on kuningas.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga