TEKST MARJU RANDMER-NELLIS
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS JA ELAR NELLIS
Mille poolest erineb Kuuba ühiskond kõige rohkem nn lääne omast? Vastus peitub sõnas autosuficiente. Iseseisvus ja sõltumatus on meil nii ihaldatud omadused: on ju positiivne oma eluga ise hakkama saada, ootamata abi väljastpoolt. Kuubalaste jaoks kätkeb see sõna aga ka ülbuse, liigse enesekindluse ja egoismi noote. Teistele kogukonnaliikmetele toetumine on kuubalaste jaoks elementaarne ning edu, millele peetakse läänes jahti üksikisikuna, tähendab siin saareriigis miskit kogukonnana saavutatavat. Või vähemalt on see pikalt nii olnud – viimaste aastatega järjest lõdvemaks muutunud piirangud eraettevõtlusele on toonud linnatänavatele lisaks diislivinele ka kapitalismihõngu.
Tihedaid kogukonnasuhteid ja üksteisest sõltumist märkab Kuubal igal sammul. Juba majadki on nii suuremates kui väiksemates asulates ehitatud üksteisele väga lähedale, akendel puuduvad enamasti klaasid, heal juhul katavad neid vaid puust sirmiribad – nii kostab tuppa jutuvada naabri söögilauast ja tänavalt möödujateltki. Välisukski hoitakse tihti avali, et möödujale elutoast teleri eest tervituseks viibata või ta sisse hõigata ning näiteks ehituse käigus järele jäänud materjale edasi pakkuda.
Mööda linnatänavaid vuravad varahommikutel ja õhtutel ratta taha aheldatud järelkäruga värskete saiakeste ja sibulavanikute müüjad, tavaliselt nooremapoolsed mehed, kes juba kaugelt oma signatuurlaulu või -hõisetega tulekust märku annavad. Nii teavad naised kodudes õigel ajal kitli väel välisuksele tänavamelu vaatlema ja kaupmeest ootama tulla, et siis peagi kilekotitäie värskete kuklitega, üks juba enne tuppa jõudmist põses, jälle toimetuste juurde naasta.
Kuulsad Ameerika autod pärinevad revolutsioonieelsest ajast, mil Kuuba ja Ameerika Ühendriikide suhted olid veel head. Kuigi masinad paistavad väljast originaalilähedased, vahetati kapoti all põrisevad bensiinimootorid 90ndate lõpus massiliselt kulude kokkuhoidmiseks diiselmootorite vastu. Tänavad on seetõttu praegu palju mürarikkamad ning tihti täidetud halli tossuvine ja diislivinguga. Kuid olgu tegu vana ameeriklase või 70ndatest pärit Lada või Moskvitšiga, mis tahes mootorsõiduk on kuubalase jaoks tõeline varandus. Ka mitukümmend aastat vanu autosid müüakse väga kalli hinnaga, kuna need võimaldavad hästi teenida – taksojuhina ei ole sugugi võimatu ühe päevaga pista taskusse ühe Kuuba keskmise riigitöötaja kuupalk. Niisiis pole kapoti all nokitsevad või parasjagu mosset läikima löövad mehed melurikastel agulitänavatel sugugi erandlik vaatepilt. Autosid hoitakse kui silmatera ning pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele, nii toidab üks masin mitut generatsiooni.
Enne Kuubale minemist olime kuulnud ütlust: „Sul on vaja vaid üht kontakti.“ Esimesest peatuskohast järgmisse sihtpunkti saimegi pererahva tutvuste kaudu. Ja nii igas uues peatuskohas. Kuna üks põhiline sissetulekuallikas ongi Kuubas turism, tegelevad taksoteenuse ja kodumajutuse pakkumisega paljud. Casas particulares, mida võiks pidada riiklikult kontrollitud ja standardiseeritud Airbnb-laadseks kodumajutussüsteemiks, toimib väga hästi ning ühes sellises peatudes võid olla kindel, et seda pidaval perel on alati vähemalt kolm-neli sõpra, kes soovib sind sinu järgmisse sihtpunkti sõidutada või järgmises asulas öömajale võtta. Kuuba inimesed on väga lahked ja abivalmid: isegi kui keeleoskusest jääb vajaka, on nad siiralt rõõmsad, et sind võõrustada saavad, suhtlevad vabalt ning hoolitsevad külaliste eest hästi. Majapidamised, kes kodumajutusega tegelevad, on silmanähtavalt paremas seisukorras ning sealsed pered, tihti kolm põlvkonda ühise katuse all, saavad lubada endale ka kaupu nn valuutapoest, kust ei saa osta kohaliku rahaga, küll aga majutuse eest tasutud turistivaluutaga.
Kodumajutus on kindlasti odavaim ning ka parim viis, kuidas ehtsat kuuba elu ja kultuuri kogeda. See kehtib ka toidu kohta. Kuuba köök on huvitav segu indiaani, kariibi mere, aafrika ja hispaania köögist. Kui hommikuks ja lõunaks haaravad kohalikud mõnest tänavatoiduputkast lihtsa ja odava juustuvõileiva või klaasikese värskelt pressitud suhkruroomahla purustatud jääga (guarapo frio), siis õhtusöök on kuubalaste kõige tähtsam söögikord. Ka meie selle reisi maitse elamused pärinesid peamiselt pererahva valmistatud rustikaalsetest õhtusöökidest – alates musta oa supist, traditsioonilisest köögiviljahautisest caldosa’st, küpsetatud jahumaniokist ja -banaanist, lihtsast kapsa-tomati-sibulasalatist kuni kanafrikassee ning riisi ja ubade kõrvale pakutud erinevate kastmeteni. Tingimata lisas eksootikat einestamine paik – kord katuseterrassil, nööril lehviva pesu ja merevaate seltsis, siis jälle maja hoovipoolsetes avatud köökides, kus siblisid ringi nii pererahva enda kui naabritegi kanad.
