Ostukorv

Autor: Merit Raju

  • Läheduse võluvägi

    Läheduse võluvägi

    Lähedus võib olla midagi sellist, kui saad olla aus kogu hingest ja alasti täisvalguses ilma, et sulle haiget tehtaks. See on pai ja lahke pilk, on sõna ja hoolivus, mida me kõik vajame – andmiseks ja saamiseks. See on Elu alus. Ja seepärast ei ole lähedus ainult kehaline, vaid palju rohkemat. See on Ise olemise julgus, haavatavusest hoolimata. On armastus ja hoolimine. Teadmine, et sinu jaoks ollakse alati olemas. Lähedus on see, mis annab suhetele väärtuse ning selle kujunemine nõuab vastu siirust ja aega.

    Kallistustel, puudutustel ja silitustel on võluvõime – nad leevendavad valu, tugevdavad immuunsüsteemi, avavad südame ja mõjuvad teraapiliselt. Nad annavad meile tunde, et oleme armastatud. Ja nõndasamuti saame meie avaldada armastust – emmates ja pai tehes.

    Oma lähedastele oleme harjunud avaldama armastust kingitustega. Ajal, mil kõike on saada ja kõik on jõukohase hinnaga, ei ole asjade omamisel enam sellist väärtust nagu varem.

  • Loomult loov

    Loovus on midagi meile  ürgomast, juba sünniga kaasa antut. Vaatan oma aastavanust last, kes avastab porilompides vee pritsimist või leiab kümme viisi, mida supiga peale hakata… Tema ei tea, et „nii ei tehta” või et „seda peab tegema just nii”. Ta katsetab ja proovib, mida üldse asjadega teha saab. See ongi loovus. Loovus ongi minu arvates see, kui lahendame midagi tavapärasest teisiti ning selline oskus võiks kuuluda ka meie, täiskasvanute, igapäevaellu.

    Loov saab aga olla vaid stressivabas seisundis – kui pole ootusi oma loovuse „tulemusele”. Vähesed suudavad olla loovad pingesituatsioonis nagu näiteks väga lühikeste tähtaegadega töös, tööintervjuul või tülitsedes. Stressiseisundis lihtsalt ei saa mõtted vabalt rännata, sest verevarustus ei toida selleks vajalikke aju osi. Uuringud on näidanud, et mõttelennu saab hästi tööle, kui oled mingi ülesande kallal mõtisklenud ning teed seejärel mõnd lihtsat tegevust või täidad kerget ülesannet – lubades samal ajal mõtted rändama. Siis hakkab loovus tööle ning pakub uudseid lahendusi varem pooleli jäänud ülesandele.

    Uue idee toormaterjali – inspiratsiooni – on kõikjal meie ümber. Et olla loov, peaksime kogu aeg olema elu ja teiste inimeste suhtes n-ö tundlad püsti; meil oleks valmidus jälgida ja imestada, üllatuda ja õppida. Loovad oleme oma loomult kõik – kui vaid jaguks julgust proovida.

  • Õnnega koos

    Mul on väga vedanud, et sain oma esimese unistuste töö juba 24aastasena, tegemata selleks peaaegu mitte midagi. See töö oli seotud ühe suure ettevõtte tuleviku visioneerimisega. Mõne aasta pärast kerkis aga minu seest küsimus: „Kuidas edasi? Mis on minu eesmärk, kui mul ongi kõik, millest ma oskan unistada?“ Vastuse otsimine võttis mõned aastad, kuni minu jaoks oli loomulik valida vabakutselise tee. Täna on mul õnn kogeda sellist töist eneseteostust, millest Jocke Sensa veergudel ikka ja jälle kirjutab, loovimpulss on mulle tuttav ja tema järgimine loomulik. Vabakutselise tööl on aga ka omad miinused – millal lõpeb tööaeg ja millal algab vaba aeg? Mis on üldse vaba aeg, kui kohtud niikuinii samade inimestega, mõlgutad samu mõtteid ja loed-kirjutad tekste, mis sisemiselt korda lähevad?

    Joogas öeldakse, et naistel on siin elus oma ülesande täitmiseks neli võimalust, kus meestel on ainult üks. Ja ma pole kindlasti ainus naine, kes on püüdnud valida mitut teed korraga. Esimene valik, mis on ka meeste tee, on olla üks oma universaalse teadvusega – seda ma pean tööalaseks eneseteostuseks ehk et töö ja elu on üks, ja sa teedki tööna seda, mida niikuinii teeksid. Teine tee on sünnitada pühak või kangelane, kolmas teenida oma abikaasat ning neljas pühenduda spirituaalsele õpetajale. See püüdmatu püüdmine – mitme alternatiivse tee korraga valimine – on mulle õpetanud delegeerimist. Varasemalt ma pole julgenud, usaldanud, raatsinud, osanud seda teha. Nüüd see lihtsalt tuleb, sest muud võimalust ei ole.