Ostukorv

Author: Merit Raju

  • Õiged otsused

    Õiged otsused

    Praegu tundub, et otsused jagunevad ratsionaalseteks, intuitiivseteks ja ratsionaal-intuitiivseteks. Ratsionaalset otsustamist – seda ma oskan. Pole ammu tagasi, kui tegin oma valikusituatsioonides SWOT analüüsi: panin kirja selle valiku tugevused, nõrkused, ohud ja võimalused. Ja kuna see sai ikkagi subjektiivne, mõtlesin läbi oma valikukriteeriumid, lisasin argumentidele isegi kaalud, liitsin punktid kokku ja vaatasin, milline otsus on kõige mõistlikum. Näiteks mul tuleb meelde, et otsustasin nõnda ära öelda ühele põnevale tööle Šveitsis.
    Olen vaadanud I-Chingi veebilehte – seal on nii, et trükid oma küsimuse sisse ja saad vastuse. Aga kuna mulle need vastused ei meeldinud, siis ma pole rohkem seda veebilehte külastanud…

    Vahepeal püüdsin teha valikuid nii, et kujutlesin oma elu ühe valikuga, elasin selle kujutlusega maksimaalselt ööpäeva (vahel piisas mõnekümnest sekundist kujutlemisest, et mõista) ja siis elasin kujutlusega teisest valikust. See töötas tegelikult päris hästi. Aga ma olen harjunud, et minu otsustest jäävad maha ka kirjalikud märkmed. Sellisest enesetunde mängust muidugi tabelit alles ei jäänud. Ainult tunne. Tegelikult see töötas ka. Kujutlesin end tegemas üht tööd ja siis teist ja sain aru, kummale tööle tahaksin esmaspäeval rõõmuga minna.

    Nüüd harjutan intuitiivset otsustamist. See ei ole sama, mis emotsionaalne – mu lähedased kipuvad neid samastama. Ja iseendale on see uus otsustamisviis ka võõras ja raske. See käib kirjutades, mediteerides, kujutledes ja jälgides, mis tunne mul täpselt tekib. Kas see on hirm või hoiatav intuitsioon, mis ütleb mulle, et ma ei peaks midagi uut tegema? Kas see on mugavus või intuitsioon, mis ütleb, et jäta asjad, nagu on? On see inimlik muudatustele vastuseis või tark intuitsioon, mis paneb tuttavast olukorrast kinni hoidma?

    Teiseks harjutan rohkem asjade minnalaskmist, noh, iseenesest kujunemist ja vähem planeerimist ning taganttõukamist. Sest kes olen mina, et nii kindlalt teada, mis on õige ja survestada seda? Õige on see siis, kui lisaks mulle enesele ka muud jõud selle sujumisele kaasa aitavad.

    Olen mõistnud, et „õigesti“ otsustada saab lõdvestunud seisundis. Mitte krambis, nurkasurutuna, ajahädas või stressis.

  • Kuidas leida oma kirg?

    Kuidas leida oma kirg?

    Jah, see ei olegi lihtne – leida oma kirge ja kutsumust, millele pühenduda, mida edasi arendada ja millega teenida elatist. Sest kes ei tahaks saada palka selle eest, mida ta kõige enam armastab. Selle eest, mille pärast hommikul energiast laetuna üles tõusta ja kohe alustada. Enne hommikusööki, enne pissilkäiku. Kindlasti peab püüdma „seda“ leida – ma mõtlen „selle“ all tegevusala, kaaslasi ja kohti, mis panevad hinge hõiskama. Lapsena tuli see kuidagi lihtsamalt – kõigist maailma mängudest valisime omad. Noppisime välja enda jaoks sümpaatsed inimesed ja flirtisime nendega, tirisime neid mängima ja näitasime oma salapaiku. Kõnetasime häbitundeta isegi võõraid, kui tahtsime! Kodus olevatest raamatutest leidsime lemmikud, millest said peagi liiga tihti lugemisest ja lehitsemisest räbalad. Oli asju, millest teadsime rohkem kui täiskasvanud ja me ei tahtnud kindlasti mitte igavalt mulisedes õhtusöögilaua ääres istuda, õhtul vara magama minna ega klaaslaua ümber toimunud lõbusast tagaajamisest keelamise peale loobuda.

    Aga mis siis vahepeal juhtus? Kuhu kadus see meie mälu, mida me oleme tulnud tegema, mille järgi valima inimesi enese ümber, kuidas kasutama oma päevi, mida õppima ning mida õpetama ja andma? Ma ei tea, kas see sind aitab. Aga umbes sellises järjekorras peaks vist ennast analüüsima, asju proovima ja nendega lõpuni minema – kuni elatise teenimiseni välja. Ma ei taha kedagi kehutada tegema midagi, milleks nad ei ole valmis nii et kui oma kutsumuse analüüsi ja praktiseerimise käsile võtad, siis ikkagi omal vastutusel 🙂 Aga sul on minu õnnistus. Sest kõigil on õigus ja kohustus teha seda, mida nad TEGELIKULT tahavad.

    Esimene samm on kujutleda, milline oleks su elu, kui sul ei oleks ühtki piirangut (stiilis “aga raha ei ole”, “ma ju pean tööl käima”, “jah, aga mu partner on ju selline, et temaga ei saa..”, “mul on ju lapsed, kuhu ma lähen…” jne). See on esialgu ju ainult mõttemäng, aga see võib ka reaalsuseks saada. Kui sa ei suuda midagi kujutleda, mille peale sul “pirn põlema lööb”, siis proovi selliseid samme:

    1. Milles sa oled hea, millises valdkonnas või millistes tegevustes tunned end kindlalt, mis asjus küsitakse sinult nõu? Mõtle põhjalikult järele ja mine tagasi oma esimeste töödeni, kooliaega ja isegi oma lapsepõlve juurde. Kas sa oskad end hästi väljendada, oled sa süstematiseeritud? Või oskad sa joonistada? Või kõiksugu inimestega läbi saada? Kujundad sa kenasti dokumente või ruume? Oled sa hea üldistaja või meeldib sulle asjadega süvitsi minna? Milliste asjadega sulle meeldib süvitsi minna? Mis on olnud elu jooksul sinu hobid? Mis sulle rõõmu teeb? Ilmselt hakkad paremini aru saama, kuhu tahaksid areneda, kui mõtled põhjalikult järele, kes on sinu eeskujud ja miks. Pane kirja kõik märksõnad, mis aitaksid sul hakata filtreerima oma tegelikku kutsumust. Pühenda sellele vähemalt pool tundi.

    2. Mida sulle eriti teha meeldib? See võib olla midagi tööalast, aga ka midagi, mida sa teed meeleldi pärast tööd. See võib ka olla midagi, mida sa pole ammu teinud, aga mille järele igatsus on jäänud. Mõtiskle jälle pool tundi ning lisa märksõnad oma nimekirja.

    3. Millest sulle meeldib lugeda? Millised raamatud, millised ajakirjad ja millised artiklid sind huvitavad? Mida sa tundide kaupa netist otsid? Kas sind huvitavad mõned konkreetsed kodulehed või blogid? Milliste raamatute osakonda sa poes alati vaatad? Lisa kõik järele mõeldes üles kerkinud teemad oma nimekirja.

    4. Millest sa oled salamahti unistanud? Pagaritööst? Näitlemisest? Filmi tegemisest? Kodude kujundamisest? Lumelauatamisest? Hiina reisimisest või Austraalias töötamisest? Oma firma asutamisest? Kahtlused, teiste hoiatused ja oma hirmud on sind tagasi hoidnud. Ja see mõte, et sul pole võimalust ega raha seda teha. Pane kõik ideed kirja ilma neid hindamata!

    5. Nüüd sul on ilmselt päris pikk nimekiri. Vali sealt teema, mis sind tegelikult ka kõige enam huvitab. Näiteks nii väga, et sa tunned midagi sellist nagu õnnevärin või tunne, et sul tahab vaimustusest hing kinni jääda. See on sinu esimene kutsumuse-kandidaat. Nüüd hakka sellel teemal lisa uurima. Surfa netis, loe ohjeldamatult blogisid ja otsi infot. Küsi spetsialistidelt asju, mida sul on vaja teada. Mõtle välja, mida sul on veel vaja teada ja teha, et saada ka ise selles vallas eksperdiks.

    6. Proovi. Niimoodi õpib kõige paremini, saab tagasisidet nii teistelt kui ka iseendalt, jälgides, mis tunne sul endal on. Ja siit edasi on kas järgmine samm või mine tagasi ja vali oma nimekirjast teine kutsumuse-kandidaat.

    7. Kitsenda oma valikut. Kui sul on välja valitud rohkem kui viis kutsumust, siis tee nendega läbi sammud 5 ja 6. Jah, see võib võtta kuid. Aga see on ikkagi lühike aeg, arvestades võimalust, et sa tegeled terve elu vale asjaga! Pärast „katseaega“ küsi endalt, milline tegevus on sinu jaoks kõige põnevam. Mille eest võiksid teenida raha? Milline nendest tegevustest on ka teiste jaoks põnev? Mida sa näeksid end tegemas aastaid? Vali üks. Maksimaalselt kaks. Ja keskendu sellele, tehes läbi järgmised sammud: kummuta oma kahtlused ja hirmud, leia selle tegevuse jaoks aega ning kui vähegi võimalik, teeni sellega oma elatis. Ja kui tuleb välja, et see ikkagi ei tööta, tunnusta ennast proovimise eest, võta enese jaoks kokku õppetunnid ning vali oma nimekirjast järgmine.

    8. Kummuta oma kahtlused. Enamikule on iseeneses kahtlemine, ebaõnnestumise ja rahapuuduse hirm suurimaks takistuseks. Tunnista enesele kõigepealt, et need hirmud on ka sinul ning siis püüa neid formuleerida – kirjuta need üles, tunne nad läbi. Ja siis küsi eneselt, mis on kõige hullem, mis võib juhtuda. Tavaliselt see ei ole midagi väga hullu. Nüüd mõtle rahulikult läbi, kuidas see asi praktikas välja nägema peaks ja valmistu selle elluviimiseks. Üks tuttav korraldab seksuaalenergia kursusi. Teine remondib praegu kogu hoolega imelist Kadrioru maja lastehoiu avamiseks. Kolmas kirjutab raamatut ja mõtleb koolitajakarjäärile. Tee korraga väikseid samme, hästi pisikesi ja unusta korraks, mis kõik võib juhtuda. Keskendu sellele, mis tegelikult on juhtumas. Ja rõõmusta oma edusammude üle. Siiralt.

    9. Leia aega. Küll on tuttav kuulda ja kuulutada, et pole aega. Palun võta aega. Kui see on sinu kirg ja seega prioriteet, siis sa leiad selle aja tegelikult väga kergesti, kui sa ainult piisavalt tahaksid. Korralda oma elu nii ümber, et see aeg tekiks. Ärka kasvõi varem. Ütle ära mõned sind vähem erutavad kokkulepped ja kohustused – mis siis ikka. Lase vähendada palka ja küsi reeded vabaks. Tee tööd ette ära nagu sa püüad tavaliselt teha enne puhkusele minekut. Lihtsusta mõningaid rutiine. Delegeeri.

    10. Mõtle välja, kuidas saaksid teenida oma kirega elatist. Selge on see, et sellised asjad ei juhtu tavaliselt üleöö. Sa pead midagi väga hästi teadma või oskama. Sa pead tundma inimesi, kes mõistavad, et tegu on sinu kirega ja sa mõtled seda tõsiselt. Siis sa tuled neile õigetel hetkedel meelde. Ja ole ise aktiivne! Mõtle suurelt ja teistmoodi – kuidas saaksid end tutvustada võimalikele tellijatele-klientidele. Kuidas saaksid muuta end nähtavaks? Tee alguses tasuta, siis väikese tasu eest ja siis normaalse tasu eest. Selle järgi, kuidas sa ise kasvad, kasvab ka sinu hind.

    Need sammud võtavadki kuid või isegi aastaid. Eneseleidmise protsess nõuab palju mõtlemist ja tunnetamist, siis õppimist ja harjutamist ning lõpuks julgust ja pühendumist. Aga ma usun, et see on kuhjaga tulemust väärt, sest sa ei saa õhtuti elevusest uinuda ning hüppad hommikuti rõõmuga voodist üles. Sa oled särav, huvitatud ja elus. Su ümber on inimesed, kellega on mõnus ning sa käid isegi tuisusel päeval naerunäoga ringi.

  • Palverännak Indias

    Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. (Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine.)

    Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt püha paik. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale/iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine ja jumalale lähemale astumine. Kuna joogas oleme kõik ise jumalad, siis palverännakute eesmärk joogas ongi sama nagu religioonides. Meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.

    Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja baasküsimusteni. Mis võimaldab sul olla kulgemise seisundis sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda –  ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.

    Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav 🙂keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.

    Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.

    Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.

    Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?

    Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoksturvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).

    Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma isesisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?

    Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.

    Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!

    Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).

    Ma registreerin, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Saan aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.

    Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.

    Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.

  • Hingedeaja hingerahu

    On hingedeaeg. Enese ja teiste, ka juba lahkunute, hingedele mõtlemise aeg. Tänulik olemise aeg. Toas olemise aeg. Vaikne ja pime aeg. Tööl ja koolis pingeline aeg. Raagus puude aeg ja lumeta aeg. Aeg hoo maha võtmiseks. Enesele ja oma hingele aja kinkimiseks. Hinges rahu loomiseks.
    Kus asub meie hing? Võib-olla asub hing just selle punkti taga, kuhu sa vestluse käigus intuitiivselt osutad, kui küsid: “Mina või?” Hing on väga oluline osa meist, sest ta rändab järgmistesse eludesse, kus meid ootavad ees juba teised väljakutsed ja rollid, just vastavalt selles elus õpitule ja õppimata jäetule.

    Mis toidab meie hinge? Kui väljendad oma elus palju armastust, siis tunned sügavat rahulolu tõelisest eneseteostusest, õpid hinge tasandil ning toidad hinge looduse, muusika, luule, loomingu, lähedaste inimeste ja loomakeste armastusega. Hinge hirmutab kiirustamine, emotsioonide, ihade, ego ajel tegutsemine. Sest nõnda ei kuule me tema häält – intuitsiooni.

  • Läheduse võluvägi

    Läheduse võluvägi

    Lähedus võib olla midagi sellist, kui saad olla aus kogu hingest ja alasti täisvalguses ilma, et sulle haiget tehtaks. See on pai ja lahke pilk, on sõna ja hoolivus, mida me kõik vajame – andmiseks ja saamiseks. See on Elu alus. Ja seepärast ei ole lähedus ainult kehaline, vaid palju rohkemat. See on Ise olemise julgus, haavatavusest hoolimata. On armastus ja hoolimine. Teadmine, et sinu jaoks ollakse alati olemas. Lähedus on see, mis annab suhetele väärtuse ning selle kujunemine nõuab vastu siirust ja aega.

    Kallistustel, puudutustel ja silitustel on võluvõime – nad leevendavad valu, tugevdavad immuunsüsteemi, avavad südame ja mõjuvad teraapiliselt. Nad annavad meile tunde, et oleme armastatud. Ja nõndasamuti saame meie avaldada armastust – emmates ja pai tehes.

    Oma lähedastele oleme harjunud avaldama armastust kingitustega. Ajal, mil kõike on saada ja kõik on jõukohase hinnaga, ei ole asjade omamisel enam sellist väärtust nagu varem.

  • Loomult loov

    Loovus on midagi meile  ürgomast, juba sünniga kaasa antut. Vaatan oma aastavanust last, kes avastab porilompides vee pritsimist või leiab kümme viisi, mida supiga peale hakata… Tema ei tea, et „nii ei tehta” või et „seda peab tegema just nii”. Ta katsetab ja proovib, mida üldse asjadega teha saab. See ongi loovus. Loovus ongi minu arvates see, kui lahendame midagi tavapärasest teisiti ning selline oskus võiks kuuluda ka meie, täiskasvanute, igapäevaellu.

    Loov saab aga olla vaid stressivabas seisundis – kui pole ootusi oma loovuse „tulemusele”. Vähesed suudavad olla loovad pingesituatsioonis nagu näiteks väga lühikeste tähtaegadega töös, tööintervjuul või tülitsedes. Stressiseisundis lihtsalt ei saa mõtted vabalt rännata, sest verevarustus ei toida selleks vajalikke aju osi. Uuringud on näidanud, et mõttelennu saab hästi tööle, kui oled mingi ülesande kallal mõtisklenud ning teed seejärel mõnd lihtsat tegevust või täidad kerget ülesannet – lubades samal ajal mõtted rändama. Siis hakkab loovus tööle ning pakub uudseid lahendusi varem pooleli jäänud ülesandele.

    Uue idee toormaterjali – inspiratsiooni – on kõikjal meie ümber. Et olla loov, peaksime kogu aeg olema elu ja teiste inimeste suhtes n-ö tundlad püsti; meil oleks valmidus jälgida ja imestada, üllatuda ja õppida. Loovad oleme oma loomult kõik – kui vaid jaguks julgust proovida.

  • Õnnega koos

    Mul on väga vedanud, et sain oma esimese unistuste töö juba 24aastasena, tegemata selleks peaaegu mitte midagi. See töö oli seotud ühe suure ettevõtte tuleviku visioneerimisega. Mõne aasta pärast kerkis aga minu seest küsimus: „Kuidas edasi? Mis on minu eesmärk, kui mul ongi kõik, millest ma oskan unistada?“ Vastuse otsimine võttis mõned aastad, kuni minu jaoks oli loomulik valida vabakutselise tee. Täna on mul õnn kogeda sellist töist eneseteostust, millest Jocke Sensa veergudel ikka ja jälle kirjutab, loovimpulss on mulle tuttav ja tema järgimine loomulik. Vabakutselise tööl on aga ka omad miinused – millal lõpeb tööaeg ja millal algab vaba aeg? Mis on üldse vaba aeg, kui kohtud niikuinii samade inimestega, mõlgutad samu mõtteid ja loed-kirjutad tekste, mis sisemiselt korda lähevad?

    Joogas öeldakse, et naistel on siin elus oma ülesande täitmiseks neli võimalust, kus meestel on ainult üks. Ja ma pole kindlasti ainus naine, kes on püüdnud valida mitut teed korraga. Esimene valik, mis on ka meeste tee, on olla üks oma universaalse teadvusega – seda ma pean tööalaseks eneseteostuseks ehk et töö ja elu on üks, ja sa teedki tööna seda, mida niikuinii teeksid. Teine tee on sünnitada pühak või kangelane, kolmas teenida oma abikaasat ning neljas pühenduda spirituaalsele õpetajale. See püüdmatu püüdmine – mitme alternatiivse tee korraga valimine – on mulle õpetanud delegeerimist. Varasemalt ma pole julgenud, usaldanud, raatsinud, osanud seda teha. Nüüd see lihtsalt tuleb, sest muud võimalust ei ole.