Autor: Merit Raju

  • Karin Rask ja aeglane mood – kuidas see lugu sündis?

    Karin Rask ja aeglane mood – kuidas see lugu sündis?

    Mõtlesime, kes oleks ettevõtlik, teadliku eluviisi nn saadik, soe, siiras ja elurõõmus, kellel on ka lapsi (lootsime pildile püüda ka lapse) ning kellelt saaks küsida tema garderoobivalikute kohta aeglase moe võtmes? Karin Rask! – Nii otsustasime eelmise aasta hilissügisel, mil Kariniga juba plaani pidama hakkasime. Kohtusime paar korda õdusates Telliskivi loomelinnaku kohvikutes ja sealt hakkaski hargnema see lugu.

    Siiri Kumari oli juba varem välja valitud kui üks väga omanäoline fotograaf. Alguses oli meil mõttes laenutada Karinile riided, aga Karin viis ise 1 ja 1 kokku ja küsis, et kui tekst tuleb tema enda riietega, kas ta siis ka fotol võiks olla omadega. Ahh, muidugi! Ja sellest kasvas välja terve rubriik – iga kord tutvustame mõnd tuntud persooni läbi tema garderoobi (ja ka üldiselt välimuse) teadlike valikute.

    Nädal enne pildistamist tuli laenutada rekvisiite – algaja kirjastajana ja ilma pressikaardita päris keeruline ülesanne. Vintage Chick laenutas meile oma poe kaupa, Minni Riar saatis Tartust the pure india mahetekstiile, Aale-Triinu Sonn andis kasutada oma maalriredeli…

    Päev enne pildistamist oli lillede hulgilaos nii huvitav pastelseid roose valida, neid hiljem okastest puhastada, floristiks Kersti Aave. Järgmisel hommikul seitsmekesi kahe autoga (aitäh, Külli-Annika Palumets!) Kolga mõisa teele asuda, autod kraami pilgeni täis, kaasas jumestuskunstnik Maret Ubaleht, videomees Fil Vinokurov.

    Üllatuseks olid Kolga mõisa ruumid täiesti kütmata, aga Karin ja Natalie olid ülivaprad kevadet mängima! Suur-suur tänu!

    Foto: Siiri Kumari

  • Kuidas sündis lugu Elsa Saksast?

    Hingele Pai esimeses numbris kirjutame pikalt inspireerivast naisest Elsa Saksast, kes tegi eneseavastus- ja ümbermaailmareisi, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust. Tema varasem elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Elsa rääkis meile, kuidas ta seda tegi, kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek ning arutleme, kas inimesi kannustab armastus või hirm…

    Kuidas see lugu sündis? Elsa kohta sain ma esimese vihje möödunud suvel oma endiselt töökaaslaselt Helenilt ja kui Elsaga ühendust võtsin, selgus, et Elsa teadis mind minu esimesest olulisemast töökohast, Eesti Postist, kus olime koos töötanud ja kus ta oli isegi mu esimese raamatu esitlusel käinud! See minevikuside 10 aasta tagusest ajast liitis meid hetkega ja muidugi oligi Elsaga hoobilt hästi tore ja sundimatu koos olla. Kutsusin ta endale külla, kui ta oli just nädalake Eestis olnud. Tema rõkkavat naeru oli meie valge ja vaikne kodu kohe täis ja kohtusime intervjuu jaoks lausa kaks korda. Ühel hetkel oli mul materjali tema kohta ühes failis raamatujagu – ehk 15 korda rohkem kui artikli pikkus oleks pidanud olema! See lühendamine ja olulisema väljanoppimine oli juba omaette töö, aga valmis ta sai! 🙂 Loodame, et Elsa lugu inspireerib teidki!

    Foto: Slater Silk

  • Ehedad tunded

    Täna hammustas kass mu käe verele (minu kiire kahmamise viga, tahtsin teda kähku õue tõsta!). Mõni hetk pärast seda läksin last magama panema (selle pärast mul kiire oligi). See on rutiinne ja rahulik rahvaviisi ümisemine, meditatiivne segajateta puhkus pimedas toas, mis kestab tavaliselt kuni tund. Vahel teen sel ajal Kegeli harjutusi (just lugesin, et need pole enam moes), vahel mõtisklen mingi küsimuse selgeks, aga täna pöörasin tähelepanu eheda valu tundmisele.

    Kui huvitav oli tunda ainiti seda kõrvetavat valu, nagu mul oleks päris haav. Kuidas ta tuli nagu tormilaine ja siis oli ja oli, kuni hakkas taanduma. Kui laps oli uinunud, ei andnud ka see väike kriim enam tunda.

    Muid toimetusi tehes ei tunne sedasorti väikest valu kogu eheduses. Ja see valu polnud tegelikult halb tunne. Oli huvitav olla jälgija ja tundja. Vahelduseks tegutsemisele.

    Praegu on ka meie ajakirja loomise tiimis see aeg, kus tegutsemise vahepeal tunda. Oleme tundnud esimese ajakirja loomise õhinat, avalikuks tulemise ärevust ja viimase kuu elevust. Meil on olnud palju, palju tegutsemist. Ja rohkelt tänulikkuse sooja tunnet teie usaldusest meie vastu.

    Nüüd on jäänud veel mõneti midagi sellist nagu alasti teie ees seismine. Uus ajakiri Hingele Pai on ilmunud ja ootab sadades toidupoodides, Apollodes, kahes Rahva Raamatus, lisaks SfääRis, Sidruniga tees, HomeArtis, NOPis ja kõikides Biomarketites!

    Aga vaadake ise.

    Oleme uudishimulikud, mis edasi lahti rullub.

    Meie täname ja soovime selle ajakirjaga teha sulle kevadehõngulise pai

    Merit

  • Akudrell ja kriidivärv

    Akudrell ja kriidivärv

    Minu selle kuu kaks leidu, mis annavad võimaluse olla natuke võlur, on elevandiluuvalge kriidivärv ja pesuehtne akudrell. Mõlemiga tegime proovi koos lapsega ja kõik õnnestus suurepäraselt!

    Kriidivärviga tegime proovi lapse initsiatiivil. Meil on nädalas üks päev, mil tema juhib, mida ta teha soovib, mina lihtsalt loon tingimused ja meil pole ühtki kellaajalist kohustust.

    Ütlen ette ära, et koristan sellistel õhtutel tund aega, kui laps oli juba magama läinud. Seekord pesin autod ja disosaurused tärklisest ja veest tehtud mänguvärvist puhtaks, põrandad vajasid hooldust, korjasin kokku ehituspapile tehtud rasvakriidijoonistused ja terve toatäie legoklotse.

    Aga jah, laps tõi mulle teisest toast kriidivärvi poti ja otsis oma karbist välja maalripintslid ning nõudis, et hakaku me tema voodit värvima. Et valge voodi meeldiks minule niikuinii rohkem. Tõsi on. Mõeldud-tehtud.

    Esiteks alustasime küll väga ebaprofessionaalselt – ilma ehituspapita ning voodiriided ja madrats voodis, aga peagi korrigeerisime. Aeg-ajalt võttis keegi meist värskelt värvitud äärest kinni ja tuli kiiresti käsi pesema minna, aga üldiselt sujus kõik väga kiiresti ja mõnusalt ning jõudsin enne magamaminekut ka teise kihi üle värvida ning laps sai veel samasse voodisse magamagi pandud. Kriidivärviga on nii lihtne teha kõik asjad ilusaks, ausalt! Meil on juba esimene liiter otsa saanud ja läheme peagi lisa tooma.

    Aga päris oma akudrell oli mu selle aasta esimene ost. Alati on drelli teistelt laenamisega mingi ebamugavustunne ja millegipärast elas minus ka arvamus, et ainult meestel on akudrellid. Olin ostnud laia madratsi alla kaks kitsast voodiresti. Vaja kokku panna. Tegime karbid lahti ja lugesime detailid üle. Nii palju! Mutrivõtmed olid kaasas, aga no kui raske nendega oli keerata! Ja rääkimata sellest, et kaks päeva mõtisklesin kaasas olnud mitte kuigi detailsete jooniste põhjal, et kuhu mida üldse kruvima peaks. Tasapisi loogikat kasutades sain voodirestid igatahes kokku. Ja akudrelliga kruvide kinnitamine läks imelihtsalt! Nii et nipp on selles, et mitte akudrelliga pole raskem, vaid hoopis hulga lihtsam mööblit kokku panna!

  • Plaanime uut ajakirja Hingele Pai: Merit Raju lugu

    Plaanime uut ajakirja Hingele Pai: Merit Raju lugu

    Tere! Minu nimi on Merit Raju. Tahaksin rääkida oma loo ja anda teada millestki väga suure pühendumusega loodust, mida saab varsti ka lehitseda.

    Juba lapsepõlvest olid minu kaaslasteks päevikukirjutamine ja sõbrannadele lehekülgedepikkused kirjad. Oli hästi palju vabadust nii kehale kui fantaasiale Võrumaa looduse keskel. Lehmaketikolina, Piusa jõe karge vee ja kortsehtedelt kastetilkade rüüpamisega. Talvel elasime me Tallinnas ja imelik tõdeda, sellest ajast pole mul eriti eredaid mälestusi.
    Ka praegu elan ma Tallinnas, mere lähedal ja metsa ääres, mul on nelja-aastane tore poeg ja kolmevärviline kass.

    Mul on olnud õnn elada ka teistes riikides ning seeläbi õppida eriti armastama Eestimaad kõigis oma värvides ning saada tuttavaks inimeste universaalse loomusega.

    Mu elu loomulikuks osaks on viimasel kaheksal aastal, tegelikult tasapisi juba Saksamaal elamise ajast, aastast 2001 saanud jooga ning sealsed teadmised ja suhtumised, aga ka mediteerimine ja harjutused.
    Olen avaldanud viis raamatut ja saanud alati teha tööalaselt endale kõige südamelähedasemaid asju. Aga mis on see kõige südamelähedasem, see on kogu aeg täpsustumises ja muutumises olnud.

    Olen õppinud TTÜs ärikorraldust ja pärast veel Saksamaal magistrantuuris rahvusvahelist ärijuhtimist. Alustasin koristajatööst oma armastatud teatrimajas, seejärel, juba magistrikraadiga, rändasin läbi kaheksast-viieni (pigem üheksani õhtul) kontoritöö, millest sai alguse igatsus iseenda tööandjaks olemisele. Siis sündis ka julge otsus omal algatusel oma lemmiktöölt ära tulla ja seejärel raamat “Out of Office ehk Aasta kontsakingadeta”.

    Olen küll veel mõned korrad tagasi kontorisse sattunud ja siis sealt jälle eemale. Seitsme aasta tagune koondamine andis mulle võimaluse kirjutada “Hingele pai” raamatu Võrumaa ühes tagasihoidlikus, pikalt üksi seisnud talus, kus päeval sipelgad sagisid ja öösel ükskord hiir juustesse jooksis.
    Sellele järgnenud aastal sündis ka “Leia oma tee” vabakutselise elu plussidest, miinustest ja praktilisest poolest ning “Sõnadest tähtsam” (koos Helina Kärgenbergiga) suhtlemise peenest kunstist mistahes kanalis või inimestega. Värskeim raamat “Kõhule pai” sai kaante vahele inspireerituna mu poja ootusest ja sünnitusest ning on mõeldud beebiootajatele.
    Kuus aastat tagasi hakkasin sõpradega tegema esimest Joogafestivali ja nüüd on sellest saanud tore iga-aastane traditsioon.

    Vahepeal töötasin üle kolme aasta ajakirja Sensa peatoimetajana. Ja mu sealne, oktoobrikuine töökaotus on nüüd viinud loomuliku jätkuna päris oma ajakirjani. Tundub hirmutav ja õnnistus ühekorraga! Ja tore võimalus unistada – milline oleks see ajakiri, mida ma teeksin, kui poleks ühtki piirangut? Nii me alustasime puhtalt lehelt ja täiesti sõltumatult. Millised rubriigid, teemad, milline kujundus, paber, persoonid, autorid… Ja kõik ongi unistustest reaalsuseks kujunenud! (Ainult üks lemmikautor ei vastanudki mulle.)

    Unistame koos autori ja fotograafi Marju Randmer-Nellisega teadliku elustiili ajakirjast Hingele Pai, mis räägiks kõigil täisväärtuslikuma, ehedama ja rahuldustpakkuvama elu poole pürgivale inimesele korda minevatel teemadel. Mis oleks hingepaitav nii sisult kui vormilt ja sellepärast ka reklaamivaba. Ja see pole tänase seisuga enam idee, vaid juba peaaegu valmis kujundatud ajakiri, mis ilmub märtsis!
    Teeme seda põhiosas kahekesi + kujundaja, teiste abiga, aga ilma ülemusteta, ilma reklaamiosakonnata, investoriteta, tasuliste reklaampindadeta, fotopankadeta. Lihtsalt. Armastusest elu vastu, usu ja inspiratsiooni toel.

    Seda ajakirja luues olen tundnud loovuse väge, mis on aidanud mind emotsionaalselt ebastabiilsematel hetkedel, on andnud teadmise, et meie loomus ongi loov ja välised kihid pole kuigi olulised.
    Ja meil on suur rõõm teatada, et nüüd saab Hingele Pai endale juba ka ette tellida!

    Valikus on aastatellimus 33 eurot, ühe numbri ehk kolme kuu tellimus 10 eurot ja püsimakse Swedi ja SEB klientidele 2,75 eur kuus. Aastaks tellijatele kingime praegu ka kutse kontserdile, kus saame kohtuda silmast silma ja toreda elamuse osaliseks! 

    Telli juba täna, et olla esimene, kes seda uut ajakirja saab veebruari lõpus piiluda! www.hingelepai.ee/telli-ajakiri 

    Rõõmustame väga, kui need mõtted kõnetavad ka teid! 
    www.hingelepai.ee

    (Foto: Triin Maasik)

  • Uusaastasoovid reaalsuseks

    Uusaastasoovid reaalsuseks

    Kindlasti oled märganud, et uusaastalubadused justkui hästi ei pea. Trikk on selles, et võtta korraga ette üks muutus ja seda kaheksa nädalat järjest, aga pisikeste tükkidena.

    Nii saaksime kuus muutust-uusaastalubadust-eesmärki selleks aastaks. Ja iga selline muutus tuleks teha 8 konkreetseks sammuks, millest igaüks kestab ühe nädala.

    Millised oleksid sinu kuus suuremat muutust alanud aastaks? Milline neist oleks esimene?

    Näiteks mul on esimese kahe kuu eesmärgiks kodust mittevajalike asjade ära viimine. Minu jaoks on see aga sama keeruline nagu artiklite lühendamine – alguses tundub võimatu, siis tundub mõne omadussõna võrra võimalik, siis juba lähevad mõned laused välja ja varsti tundub, et saabki lühendada!

    Ma võtaks selle suurpuhastuse ette tubade/kappide kaupa nädalate viisi: 1. riidekapp, 2. raamatukapp, 3. vannituba ja auto, 4. köök, 5. kelder, 6. desktop ja mahukad failid, 7. tööpaberid, 8. põhjalik kodukoristus ja energeetiline puhastus ja asjad uuskasutuskeskusse. (Riiete osas olen tegelikult stange Telliskivi Kirbuka poes bronninud juba 11. jaanuariks.)

    See on nüüd näide välisest muutusest, mida ma oma elus püüan 8 nädalaga teha, aga just samamoodi peaks tegema ka sisemisi muutusi – kui teha ühekorraga, siis kipuvad vanad harjumused paraku ikkagi tagasi tulema. Sellised me juba oleme – meie alateadvused on natuke aeglasemad kui meie mõte ja soov.

    Soovin sulle unistuste täitumise aastat!

  • Palun anna meile hoogu!

    Kallid sõbrad, tuttavad ja armsad inimesed Eesti kodudes! Kõik, kes ootavad hingele paid 🙂 Põleme jagamise soovist! Oleme Hingele Pai ajakirja esmanumbri kujunduse nüüd peaaegu valmis saanud ja algatanud Hooandjas projekti. Oleme teile südamest tänulikud, kui julgustate meid, toetades ajakirja trükkimise kulusid. Tänuks pakume nii ajakirju kui ka sündmusi ja muidugi siiraid tänukummardusi! Siin me oleme: http://www.hooandja.ee/projekt/uus-teadliku-elustiili-ajakiri-hingele-pai

  • Võlu endale eriline aasta lõpp ja algus

    Võlu endale eriline aasta lõpp ja algus

    Kaduaeg on sobilik igasugusteks tõrjemaagilisteks toiminguteks. Kõige lihtsam neist on koristamine – ja toad püsivad kauem puhtad. Koristamise ja energiate liigutamisega pidavat kaduma ka ihuhädad ja närilised-putukad majapidamisest.

    Pahedest või halbadest harjumustest loobumisega alustamiseks on just kaduneljapäev väga hästi sobiv. Ka ebameedivate olukordade ja suhete lõpetamiseks sobib kaduneljapäev hästi. Lõpule saab paremini punkt pandud. Olulisi majanduslikke otsuseid ja uusi suuri plaane ja kokkuleppeid sel ajal ei tehta.

    Kõik need tegevused sobivad väga hästi ka aasta lõppu, tähistamaks sümboolselt millegi lõppu ja millegi algust.

    • Kogu kokku asjad, mida sa ei kasuta ega vaja ja vii need silma alt ära või otse uuskasutuskeskusse või pildista üles veebis müümiseks või tasuta asjade saidile riputamiseks.
    • Tuuluta toad
    • Lisa 1 sl meresoola ämbritäie vee kohta ja pese puhtaks põrandad (ja seinad)
    • Piserda õhku eeterlike õlidega lõhnastatud vett. Veele võib lisada natuke alkoholi, see aitab eeterlikul õlil veega seguneda.
    • Põleta küünlaid
    • Pese ennast mõnusa duši all ja saada mõttes kogu vana aasta raskused kanalisatsioonitorusse.

    Miks mitte kirjutada oma möödunud aastale kirjad

    • Kõige kohta, mille eest sa tänulik oled ja mida sa veel soovid kogeda
    • Kõige kohta, mis oli sulle õpetuseks
    • Kõige kohta, millest soovid vabaneda, sellest välja kasvada, sellest eemalduda. See kiri põleta ära, teised võid põletada või alles jätta.

    Järgmisena valmista ette hunnik ajakirju, liimipulk, käärid ja kleepimiseks paksem paber – tee endale noorkuu ajal visioonitahvel oma unistuste aastast. Mõnus teraapiline ja visuaalne unistamise viis. Kinnita oma visioonitahvel nähtavale kohale ja pane end valmis – nendel unistustel on kombeks täide minna! 

  • Rahutunne jõulukiiruses

    Rahutunne jõulukiiruses

    Kallista oma kalleid
    Kallistamine langetab vererõhku ja stressitaset.

    Loo midagi ja kingi see
    Kunstiteraapia leevendab stressi ja kingitused, mis on ise tehtud, teevad ka saajal südame soojaks.

    Kirjuta päevikut
    Päeviku pidamine on võimalus leevendada stressiga seotud sümptomeid, sest on võimalus teemad enda jaoks selgemaks reflekteerida ja kirjutamine mõjub meditatiivselt. Tänupäevik aga aitab näha asju teisest perspektiivist, kui iga päev võtad aja, mil kirjutad üles, mille eest oled tänulik, mis rõõmustavad sind ja teevad sind õnnelikuks inimeseks.

    Jaluta looduses
    Rahulik, meditatiivne jalutuskäik teeb stressiga imesid! Eriti, kui sa teed seda looduses. Vali tempo, mis ei nõua pingutust ja tundub loomulik.

    Rahulikku jõuluaega kallite seltsis!