Ostukorv

Author: Merit Raju

  • Loovus laante rüpes: Taivo Peterson

    Loovus laante rüpes: Taivo Peterson

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TERJE ATONEN JA CAROLINE SADA

    Taivos on kirge ja fantaasiat. Ta on looja, kes toitub hinge puudutava rütmiga muusikast, looduselementide puhtast toorusest, mereõhust, andmisest ja jagamisest, ilust, koos- ja üksiolemisest. Temas on mõnusat muhedust ja elamise tarkust. See on lugu oma tee otsimisest ja leidmisest. Kui millegi pärast kerget kahetsust tunda, võiks see tema sõnul olla vaid, et tee iseendani on olnud väga pikk.

    Taivo ja Natali kodus Tõstamaa lähedal olles tundub, et beebiootel Natali on see võlur, kes toetab meest nähtamatult ja nähtavalt. Meie viietunnise kohtumise ajal kandis ta meile muudkui kausikesi ja topsikuid ette, sõime pea terve aja ja kaasa anti veel mitu kilo oma aia mahlu ja seeni! Paistab, et oma säraga paitab ta Taivo õitsele, täitma oma rolle looja ja pereisana. Nende vahelt õhkub soojust, mõnusat tasakaalu ja teineteisega arvestamist. Ei usugi, et nad alles aasta tagasi kohtusid.

    Natali leidis selle koha nelja aasta eest ja maja sai täielikult uuendatud kaks aastat tagasi ning ta koliski kohe siia, aastase tütretirtsuga. Kahe-poolene Meeta-Marie on väga uudishimulik ja kui istume kirevale vaibale vahtramahla jooma ja läätsesuppi sööma, tuleb ta meie kõrvale oma tillukesele joogamatile päikesetervitust tegema. 

    “Siin on vähe teistmoodi, oledki mõnusas mutiaugus,
    naabreid näha pole, keegi mööda ei sõida.”

    Maaelu rahu

    Taivo on nüüdseks Tõstamaal elanud aastakese. „Septembris võtsin oma kolm asja ja tulin päriselt siia, olin ju kogu suve niikuinii siin juba olnud, tundus hea ja õige,“ naerab ta. „Esimene vidin, mille kohe tegin, olid taimekuivatusrestid pliidi kohale. Ja see on minu talvesaak, järvest püütud havid,“ näitab Taivo pirakaid hambulisi lõualuid kuivati alumisel restil. „Oleme pea terve talve kalast toitunud, kala on siia hästi sobinud,“ kiidavad nad. Kalapüügiarmastus on Taivot saatnud lapsepõlves isa ja vanaisaga kalalkäikudest saadik. Havide lõualuudest tuleb ehk kunagi lambikuppel või mõni muu toredus.

    Aga sotsiaalsed vajadused? „Siin on vähe teistmoodi, oledki mõnusas mutiaugus, naabreid näha pole, keegi mööda ei sõida,“ naerab Taivo. Ta usub, et just see – inimestest igapäevaselt eemaldumine – on paljudele saanud suureks eneseületuseks maale kolimisel. Mõni ei harjugi ära – ja ega peagi. Ju pole siis aeg õige. 

    „Ka füüsilise töö tegemine peab ikka kehamööda olema. 

    Olen algusest peale võtnud siin elades hoiaku, et ma ei tee siin „tööd“, vaid ikka tegevusi, mis füüsiliselt heas toonuses hoiavad. Sel moel on oluliselt mõnusam siin laanes purjetada,“ mõtiskleb Taivo.

    „Sina viibid ilmselgelt rohkem inimloomade hulgas,“ ütleb ta Natalile, kes käib korra nädalas Pärnus ja korra Tallinnas joogatunde andmas ning tegeleb Taivo brändi turundusega. „Olen selle teega juba harjunud, aga bensiinikulu…“ vangutab Natali pead.

    Kas te mõlemad teete joogat? „Jah, igal hommikul, aitab hoida heas minemises ja annab päevale selged värvid, aga ma ei nimetaks enda matil toimetamisi joogaks – sinna on nii pikk tee minna,“ muigab Taivo.

    „Siin on väike tiik, minu tervis –
    tegin jäässe augu ja käisin kogu talve vees.

    Ilma selleta enam ei oska, päev nagu ei lähe käima, kui pole seal ära käinud. Maarõõmud!“ kiidab ta.

    Helide maailm

    Muusika on üks Taivo suuri kirgi. „Kuulan läbi palju muusikat, leian oma ning siis miksin… See on väga nauditav tegevus, aga samas ka palju aega nõudev, sinna läheb korralikult öötunde.“ Kunagi tahaks ta jõuda ka sinnamaani, et leiab aja ja võimaluse ise muusikat luua. Küllap see elektrooniliste ja loodushelide vahelisele pärusmaale jääks.

    Taivo on muusikat mänginud viis-kuus aastat ning on oma sõnul mainstream’ist väga kaugel, mängides omale publikule. Algus oli Pärnus, kokteilibaaris Aptek, mille Taivo lõi koos sõbraga kuus aastat tagasi. „See sündis ägedalt: käisin tavaliselt pidudel kahe CD-plaadiga, millel oli paar lugu. Neid palusin DJ-l võimaluse korral mängida, et ma saaksin ka vähemalt ühe loo – kuna enamasti tuli sealt mittesobivat.“

    Nii ta käis ja mõtles, miks peab nii olema, et pole kohta, kus saab ka ise käia ja end ogaraks tantsida. Ja siis see koht sündiski, värske puhanguna.  “Vajadus oli, publik oli – ja selle pärast ta ka toimis väga hästi,“ meenutab Taivo. „Kolm aastat sai teda peetud ja siis ma sellega enam ei tegelenud, see ööelu, alkohol, suhtlus inimestega, kellest paljud mõju all – kõik see kokku põletas korralikult läbi.“

    Aga muusika on ometi Taivo ellu jäänud. Sõber Taavet viis ta mõni aasta tagasi deep house’i lainetele, mis on Taivo üheks armastuseks siiani jäänud. Viimasel ajal on elu toonud temani ekstaatilise tantsu vormi.

    “Kolmetunnise tantsuõhtu jaoks tuleb varuda umbes viie-kuue tunni jagu muusikat – jah, see võtab isukalt tunde, aga eesolev pidu väärib seda igati.”

    „Juba palju aastaid oli mul sahtlisse hulk toredat afrohullust kogunenud, mis polnud veel rakendust leidnud. Nüüd tuli ka see aeg – ja ma naudin seda iga hingetõmbega, jaa!

    Ekstaatilise tantsu üritustelt tuleb mulle tagasi
    selline energialaeng, ilmatuma äge! 

    Mulle meeldib, et on olemas publik, kes on selle endale leidnud. Alkoholivaba pidu – kell 20 hakkab, südaööks oled napilt kodus, pole hommikuni tiksumist,“ kiidab ta.

    Maksimalismist

    Muusikamaailmas jalutamine võtab päris palju aega. „Tavaline on, et oot-ma-korra-vaatanselline-plaat-tuli-artistilt – ja jälle lõpetan kell neli hommikul,“ muigab ta. „Kuulan erinevaid mixtape’e, salvestusi. Tihtipeale viib esitaja või tema lugu millegi järgmiseni, sealt jõuan edasi… nagu seeneniidistik: hakkad ühest otsast pihta ja see läheb väga suureks kätte ära,“ kirjeldab ta oma öid. Näiteks kolmetunnise tantsuõhtu jaoks tuleb varuda umbes viie-kuue tunni jagu muusikat – jah, see võtab isukalt tunde, aga eesolev pidu väärib seda igati. 

    „Olen maksimalist, kõik või mitte midagi. Tihtipeale sukeldun silmini, ajan kõik väga peeneks ning kõrvalolijad hulluks, ja ma lõpuks ei saa sealt enam kuidagi välja – see on vist üks minu eluõppetundidest. Kohati on see kurnav. Teisest küljest teen ju seda, mis meeldib… Koosenergia loomine tantsuõhtutel on nii võimas, see sütitab hullult!“ särab ta. 

    Üks Taivo kirgi on ka graafline disain, mis hakkas talle lihtsalt lennult külge. „Juhtisin aastaid tagasi üht reklaamiagentuuri Pärnus ja mind paelusid kujundaja toimetamised graaflises maailmas. Lõpuks soetasin endalegi vajaliku programmi ja hakkasin vaikselt katsetama. Kui teeksin seda tööna, siis jääksin ilmselt nälga,“ muigab ta. „Mulle meeldib süveneda – ja seda pikalt. Ennast rahuldava tulemini jõudmine võtab aega ning pedantsus ei ole siinkohal just aja võit. Kohati sunnin end kokku võtma ja ütlema enesele toorelt, et see töö on nüüd valmis, kõik!“ naerab ta.

    “Sa ei saa ebaõnnestuda, kui annad
    oma parima selles, millesse usud!”

    Minimalismist
    Aasta tagasi tuli Taivo välja oma brändi, Haiku Minimali suviste jalavarjudega. Mõte sai alguse puht isiklikust vajadusest – sobivaid lahtiseid jalatseid (eriti meestele) Eestist naljalt ei leia. Taivo tellis endale veebist ühe paari, millel tegi ise nöörisüsteemi ümber ja hakkas neid kandes saama komplimente. Nii sündis mõte omamoodi jalatseid Eestis tootma hakata.

    „Hakkasin uurima, kust saab sobivat kummi, nahka ja nööri. Algusest peale oli soov teha võimalikult palju tööprotsesse Eestis. Minu teekond lihtsate lahendusteni on tihtipeale väga pikk, pean läbima meeletu kaare, et jõuda lõpuks eesmärgini. See võiks käia lihtsamalt, aga samas kogen rohkem…

    Mulle on miskipärast antud soodumus käia pikema ringiga. 

    Tellisin igasuguseid liime, proovisin liimida nahka kummiga, tegin palju katsetusi, selline hullus oli,“ naerab Taivo. Aga umbes seitsme kuuga oligi esimene paar tootmistsüklis valmis saanud ja tänaseni on Taivo see, kes annab jalatsipaarile nööride pealepanemisega viimase lihvi, ülejäänud töö tehakse Tartus ja Saaremaal.

    Nagu sellest veel vähe oleks, käivad jalavarjude juurde ka spetsiaalsed disainkotid. „Lasin trükkida igale kotile Al Paldroki performance’ite fotod, igal fotol üks kümnest Moosese uuest käsust. Mina omakorda tegin sellest sõnumist haiku ja sõber aitas need panna inglise keelde, sest luulekeel nõuab pisut teist lähenemist,“ meenutab ta. Selleks suveks on tal valmis saanud ka minimalistlikud ürbid. „Selles halatis võiks ma 24/7 ringi tuuseldada, sest no nii mugav ja lihtne on,“ naerab Taivo.

    „Olen seda meelt, et inimene peaks tegema seda, mida ta ise teha tahab ja mida armastab,“ elavneb ta veelgi. „Tänases ühiskonnas on see, jah, kohati keeruline, on vaja maksta maksud ja arved ja süüa osta, aga kui saaks valida, siis see oleks minu jaoks ülim. Ja eks ma olen teel sinna, püüdes seda mudelit koos Nataliga siin maal üles ehitada, et saaksime teha omi tegemisi sobivas vaibis ja tempos,“ unistab ta.

    Ja mingis osas paistab see mudel juba toimivat: mõistan, et kui Taivo on leidnud erilise loo või mingi asi on jõudnud sinnamaale, kus on tunne, et see on valmis, on see tema jaoks tõeline kompu ja ta oskab siis sellest ka rahuldust tunda!

    Looduse kutse

    Juba seitse aastat käib Taivo, metsapoole, nagu ta enda kohta ütleb, Thule Lee juures kevadistel ja sügisestel veepaasturetkedel magamiskotiga metsas. „Nüüd mu keha juba teab ette, tunneb selle ära, et lähen paastule. Need on aastas kaks korda, kus võtan aja puhtalt iseendale, oma kehale ja vaimule,“ mõtiskleb ta. Metsas ollakse viis-kuus päeva ning sellele järgneb Thule legendaarne higitelk, üks tugevamaid ja väekamaid üldse. Külastust väärt, kui vähegi kannatust on.

    „Pärast taastumist, umbes nädal hiljem, on tõehetk, mil

    keha ütleb aitäh – ja see on võimas!
    Selle tundega purjetan reaalselt mitu-mitu kuud.

    Uneaeg, mis on tavaliselt üheksa tundi, väheneb viiele-kuuele, millega kenasti välja puhkan. See on väärt tunne,“ kiidab Taivo ning innustab teisigi mehi end proovile panema.

    Looduse üks võimsamaid jõude meri ja selle igatsus on Taivosse sisse kirjutatud, ehkki ta sündis ja kasvas Valgas. Meri tõi ta pärast keskkooli Pärnusse, õppima toonasesse majanduskooli väikeettevõtlust. „Muusikaga samal pulgal on minu jaoks meri. Purilaud, kalapüük…“ muutub ta pilk igatsevaks, ehkki mõlema alaga tegeleb ta aktiivselt praegugi. „Kontoritööl oli raske käia: kui tuul puhus, tilkus süda verd, kui tegin samal ajal arvutiga tööd…“ meenutab ta. „Ehk oli ka see üks ajenditest, miks ma süsteemitööst loobusin… Mind kiskus nii pööraselt loodusesse, et ma tegin kõik võimaliku, et saaks tund-kaks töölt ära merele. 

    Küsisin endalt, kas nii peabki olema, et pean seda kõike, mis mulle väga-väga meeldib, saama maitsta ainult mokaotsaga.“ Ometi tuli palgatööd veel jätkata, sest peres kasvas poeg, kes on tänaseks 21 ning lõpetas sel aastal Riias Stockholmi ärikooli. „Ta on reaalainete frukt, me oleme selles valguses väga erinevad,“ naerab Taivo.

    Oma tee

    „Hea meel on selle üle, et olen lõpuks sellesse elufaasi jõudnud, mil tean, mis mind tiivustab ning mida tehes silm särab. Olgu see siis muusika, disain, looduslähedane toimetamine või mõni muu tegemine. Usun, et igaühel on oma rada ja sestap pole ka oma poissi kunagi vägisi suunanud, pigem püüdsin aidata tal jõuda selgusele, kes ilmaelukas ta selline on ja mida head ta endaga korda võiks saata,“ mõtiskleb Taivo.

    Kuigi Taivo tunneb vahel end oma pedantsusest väsinuna, usub ta, et kõike tuleb teha parimal viisil. „Sa ei saa ebaõnnestuda, kui annad oma parima selles, millesse usud! Ehkki neid hetki oli päris mitu, kui olin Haikudele käega löömas, andis keegi alati hoogu, ütles toetava lause… ja tegin edasi.“ Taivo usub, et pelgalt otsingute lainel olles me ei koge – peab tegutsema, siis saab ka kogemusi. „Olen ju ka tegelenud väga erinevate valdkondadega ja alles tänaseks mõistnud, mis mind kannab.“

    „Aah, see on nii hea lugu, sõber saatis mulle eile selle…“ paneb Taivo arvutist muusikat valjemaks. See toob ta jälle hetke. „Siin kandis on hea. Need äratundmised on meeldivalt sagedaseks saanud – kui lähen hommikul jääauku, tulen sealt välja ja keha pakatab tänutundest, vaim nii selge ja lihtsalt hea on olla! Jah, maal elades tuleb ette ka keerukamaid aegu, kui pole kontol nii palju maist valuutat, kui just hetkel vaja oleks. Aga siis see päris elu meie ümber, hommikused sookurgede kutsed äratuseks, kõrvu kostev tuul, see kõik korvab väiksemagi ebamugavustunde!“ on Taivo tänus.

    TAIVO PETERSONI HUIKED

    olla ühenduses
    horisondi pistikus
    mõni ehk märkab

    sa ela hetkes
    näe vaata siga lendab
    ära küsi kus

  • Loomult loov

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TERJE TALTS

    Iga inimene, eriti aga naine, on looja oma algselt olemuselt. Meie kehas on olemas kõik vajalik, et luua vaid ühest seemnerakust teine inimene. Kõige muugi loomine on meisse kodeeritud. Loovus on meie anne looduselt ja kui me seda kasutame, saab sellest kingitus nii lähedastele kui ka laiemalt.

    Naised on ajast aega pikkinud viljakuse sümboleid salamärkidena kangastele, kudumitesse ja nõudele. Sünnil ja surmal on alati olnud sügav spirituaalne tähendus. Seepärast on nende elusündmustega seotud pühadus, rituaalid, müüdid ja maagia. Sünnitamise võime annab naistele erilise tähenduse. Isegi universumi loomislugudes on peategelaseks mõni emane loom või lind. Näiteks Euroopas ja ka soome-ugri rahvastel ning Põhja-Aafrikas on universumi loojaks lind: tema munadest tulid päike, kuu ja maa ning nii sai temast alguse ka kogu elav. Naised on elu andjad.

    Sünnituse jumalannad eri kultuurides on olnud tavaliselt ühtlasi Kuu jumalannad, kes valitsevad tõuse ja mõõnu, aastaaegade vaheldumist ja menstruaaltsükli faase. Kuu on paljudes traditsioonides naissoost, kasvab ja kahaneb, tekib ja kaob, sünnib ja sureb, ning temaga on seotud vägev sünni ja surma mütoloogia. Ka meie oleme Kuult – meie hormoonid ja emotsioonid voogavad olenevalt meie tsüklifaasist, hormoonidest.

    Väliste kihtide all
    Oluline on teada, et ka meis on kübe seda universumi algenergiat ja jumalannalikkust. Meist voogav looming, mida ma silmas pean, pole ainult kaunite kunstide valda kuuluv, vaid kõik, mida teeme südame, armastuse ja kirega, millesse panustame oma hinge ja maitsemeelt. Kodune keskkond ja atmosfäär, aed, road ja toidulaud, kirjad sõbrale või mõtted blogisse, meie tööprojektid, ideed ja mäng lastega…

    Loov olla on meie loomuses. Alused, millele oleme rajanud oma identiteedi, kõiguvad praegusel ajastul, mil väljastpoolt kindlust otsida ei saa. Kui mõni väline kiht langeb – näiteks mind hiljuti koondati –, ei jää muud üle, kui püüda hakata ennast defineerima oma hinge läbi.

    Kes ma tegelikult olen?
    Umbes samal ajal jõudis mulle kohale ka kurb teadmine, et lõpetan paarisuhte oma lapse isaga, sest olin selle sisemiselt juba lõpetanud. Nii hakkasime hiljuti lapsega kahekesi elama minu neiupõlvekorteris. Väga imelik on olla, justkui tuhkatriinu, kelle jaoks sai pidu läbi ja tõld muutus jälle kõrvitsaks… Aga king on alles ja lootust on!

    Ja ma tunnen väga selgelt, et praegu ongi alles jäänud minu loov olemus. See ongi see sädelev king. Öeldakse, et lahutuse (või abikaasa surma) järel on töökoha kaotus teine suurim stressiolukord inimeste elus. Mul on need kaks nüüd korraga. Loomulikult võimendavad olukorda lapse jonnihood, mu hirm tuleviku ees, rahaline ebakindlus. Ja siiski, elades päev päeva kaupa, on suures osas ikkagi turvaline tunne sees.

    Loovus ja selgele visioonile keskendumine on olnud see niit, mida mööda olen roninud välja ebakindluse ja hirmude halvavast haardest, mis mind esimesel hetkel kleidisabast napsata tahtsid. Kui mul tuli kümne aasta eest idee kirjutada esimene raamat, ajas see mind ennastki naerma ja tundsin end selle ideega väga ebakindlalt. Rääkisin sõpradele – ei naerdudki. Tegin ära. Ostetigi. Loetigi. Kirjutasin veel ja leidsin sellest tõelise enesteostuse.

    Joogafestival oli kirjutamise kõrval teine sarnaselt selge visiooniga ettevõtmine. Oi kui suur koormus, kui palju stressi ja esimese (või õigemini iga) festivali lähenedes ka naturaalset hirmu. Aga kõik õnnestus. Ka sünnitus oli kogemus, et saan kõigega hakkama. Nendest kogemustest – muidugi hea planeerimise ja professionaalse tiimiga – ammutangi praegu jõudu ebakindluse- või hirmuhetkedel.

    Suured elumuutused on natuke nagu lahtilaskmised ja uuestisünnid.

    Ka sünnitus on psühholoogilises plaanis üks suur lahtilaskmine ja uuestisünd ning sellega on läbi aegade olnud seotud ka teadmatust ja ohte, hirmu ja usaldust. Seepärast käivad traditsioonilistes kultuurides sünnituse juurde palved ja rituaalid, nagu sõlmede lahti sõlmimine, uste ja akende avamine, et beebi saaks takistusteta tulla, talismanid, lõhnad, amuletid… Sünnitusel olid toeks ka kivid ja poolvääriskivid – et sünni juures oleks maa ja iidsete aegade vägi, mil jumal lõi kivid. Ka minul on oma värskematest elumuutustest alates iga päev kotis kolm poolvääriskivi, minu värvilised toetajad.

    Meie olemus ongi loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.

    KUIDAS LOOVUST ERGUTADA?

    LÕDVESTU!
    Stressihormoonidest ja kehapingetest vabanemine näiteks tantsu või raputamisega, jalutamise, meditatsiooni, jooksmise või muuga.

    NÄPUD LIIKUMA
    Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.
    Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.

    PAUS TEEB LOOVAKS
    WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.


  • Tarkusi teadlikuks jooksuks

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kevad kutsub pärast pikki tubaseid kuid värske õhu kätte. Mis oleks lihtne ja kättesaadav tegevus ning annaks samas mõnusa füüsilise koormuse ja tugevdaks tervist? Jooksmine! Kohtusin Taivo Püiga, kes on jooksupartneris personaalne juhendaja. Kuidas alustada, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida?

    Taivo elab abikaasa ja kahe lapsega linnadest eemal, looduse rüpes. Tema kirg on jooksmine. Ta on üheksakordne Eesti meister 3000 meetrist poolmaratonini, isiklik rekord maratonis on 2:24.19. Viimastel aastatel ta küll ise enam saavutusspordiga ei tegele, vaid juhendab ja toetab professionaalse nõuga neid, kes jooksmise tõsiselt ette võtnud. Kuue kuuga aitab ta sobivate füüsiliste eeldustega inimestel teha ettevalmistusi pikamaajooksuks, näiteks maratoniks. Ise ta naudib ka füüsilist tööd metsas, kodutalus ja mesinikuametis ning siin tuleb kasuks nii pikk meel kui ka füüsiline vorm. „Teen puutööd, ühe osana ka sellist lihtsat saekaatri tööd, veeretan raskeid palke ja muud, mul ei ole probleem päev läbi järjest teha,“ kinnitab Taivo reipalt. Ilmselgelt nõuab see lisaks füüsilisele vormile ka sisemist kokkulepet endaga seda teha ning maratonijooksja vastupidavust sellele kindlaks jääda.

    Jah, jooksmine annab hea enesetunde, sooritusvõime, elukvaliteet paraneb, boonuseks hea vorm ning teadmine, et füüsilise vastupidavuse arendamine võrdub vaimse vastupidavuse paranemisega. Joostes vallanduvad õnnehormoonid ja settivad mõtted. Aga pärast meie kohtumist pidin oma hoiakuid jooksmise lihtsuse ja kättesaadavuse osas ümber kujundama. Sain hoopis parema ettekujutuse jooksmisest ja tärkas ka sügavam aukartus selle teema vastu.

    “Esimene samm jooksu poole on aktiivne elu ja jalutamine.”

    Taivo poole pöördutakse tavaliselt mingile resultaadile suunatud jooksutrenniga. „Kui hakata mõtlema tulemusele, võiks esimeseks pikamaaeesmärgiks valida 10 km või äärmisel juhul poolmaratoni, mitte kohe maratoni,“ arvab ta. „Tavaliselt ma tõmbangi eesmärgi kohe rahulikumaks,“ teatab ta sulni rahuga.

    Tervisejooks
    Kui aga regulaarset trennikogemust pole, soovitab Taivo esimese asjana pigem minna lihtsalt jalutama ja teha oma elu aktiivseks: planeerida autovaba aega. „Piimapaki järele ei pea ju autoga minema, sellised käimised saab jala teha. Enne jooksutrennile üldse mõtlema hakkamist võikski olla lihtsalt palju jalgsi liikumist,“ soovitab ta. Seega esimene samm jooksu poole on jalutamine. 

    Teiseks on kõnd-jooks tüüpi treeningud, kus jalutuskäigu sisse tuuakse sörki või kergeid jooksuosasid. Näiteks 5 minutit kõndi vaheldub 5 minuti rahuliku jooksuga, kõnnipauside ajal peab pulss kindlasti taastuma normaalseisundisse.

    Alles kolmandaks näiteks neli jooksu nädalas: nendest üks fartlek ja kolm rahulikku jooksu. Fartlek – see on hea treeningvahend tervisesportlasele, ehkki see on kasutatav ka edasijõudnutele. „See on rootslaste leiutatud hea tunde jooks, millel on miljoneid variante,“ naerab Taivo. Ja see on väga lihtne: aeroobne rahulik jooks vaheldub kiirete spurtidega. Pikka pingutust anaeroobses tsoonis selle treeningvahendiga
    ei soovitata. Taivo soovitab oma kogemusest näiteks elektripostide järgi vahemaid mõõta: „Ühe jooksed rahulikult, teise kiirelt. Võid joosta minuti aeglaselt, minuti kiirelt. Valid kaugema sihtmärgi, jooksed sinna kiiremini, järgmiseni aeglasemalt. Võib teha hästi lühikesi kiirendusi või pikki rahulikke. Oluline on, et pulss taastuks rahuliku jooksu ajal. Nii saavad erinevad lihasgrupid südames koormust,“ soovitab Taivo. Tasub teada ka, et keharasvad hakkavad põlema 30-40 minuti pärast, seega alles tunnine jooks annab selles osas mingi efekti. Tõsisemad treeningvahendid, näiteks lõigutrennid või tempokross jt tulevad alles siis, kui oled teatud taseme saavutanud.

    “Keha kohandatakse koormustega pikema aja jooksul ja järk-järgult.”

    Sörkimise ohud
    Muidugi pärin ma ka ohtude kohta – põlved, selg? Räägitakse, et joosta tuleks pehmel pinnal, mitte asfaldil. Taivo peab ohuks kahte asja: et inimesed jooksevad liiga kiiresti, oma võimeid üle hinnates. Või siis – ja siinkohal tuli minu jaoks üllatus – alatasa liiga aeglaselt, mugavustsoonis. „Kui soovitakse treeningplaani ja uurin, kuidas ja millist trenni on eelnevalt tehtud, vastatakse sageli, et käin kogu aeg jooksmas ja alati on nii mõnus, ühe tempo ja ühe pulsiga – aga see on levinud viga,“ hoiatab Taivo. „Ainult rahulikult ei tohi tegelikult joosta,“ kinnitab ta ja räägib oma kogemusest: „Palju aastaid tagasi, mil ma ei teadnud treeningvahenditest ja praktikatest, oli mu emal postiring 13 km, võtsin lehepaki ja viisin selle jooksuga laiali. Jooksin nn mugavustsoonis, aga tegelikult  peab aeg-ajalt ka kõrgemat pulssi kasutama.

    Kui jooksed kogu aeg ühe tempoga, arenevad südame ühe grupi lihased ühekülgselt ja sellega võivad kaasneda südamerütmihäired, kardiogramm läheb paigast ära. See ei pruugi enesetundes väljenduda, aga lähed koormustesti tegema, siis arstid imestavad: vasaku vatsakese hüpertroofia, vasak vahelihas areneb teistest lihastest nii palju ette.“ Selle vältimiseks tuleb leida kesktee – ka raskemaid trenne teha, mis pole nii mugavustsoonis. Kirjanduse järgi peaks 90% olema aeroobne ja 10% anaeroobne trenn. Praktikas olevat neid protsente raske jälgida. Taivo pakub, et kui teha viis trenni nädalas, siis neist üks võiks olla kõrgema pulsiga.

    Samuti peab Taivo ohuks seda, kui alustatakse liiga suurte koormustega. „Inimese organism ei kannata järske üleminekuid, südame-veresoonkond ning tugi- ja liikumisaparaat kohanevad koormuste kasvuga tasapisi. Keha kohandamine koormustega peaks toimuma pikema aja jooksul ja järk-järgult, kuni jõutakse maratonivõimeteni. Hädad põlvede ja seljaga tulevad sellest, et piisav ettevalmistus puudub ja oluline on ka teada, et jooksutreening ei koosne tegelikult ainult jooksmisest,“ selgitab Taivo. Ta rõhutab, et ka üldkehaline ettevalmistus on oluline. „Pika distantsi läbimiseks peab lihasgruppe kohandama ja järgi aitama, lihastreening on hästi oluline. Näiteks maratonijooksjal peaks olema nn raam – kõht, selg, küljed – hästi tugev. See 42 km läbimine on meeletu koormus,“ hoiatab ta.

    Õige ettevalmistus
    Õigete jooksutossude leidmiseks on olemas jalatestid. Selleks käiakse lindi peal ja arvuti näitab ära, kuhu jalg vajab toestust, sest igaühel on idividuaalne jalakuju, võlv kõrgem või madalam. Stabiilne treenija peaks ka need testid kindlasti ära tegema. „Ja on täiesti võimalik, et vale tossuga joostes tekivad põlve-, puusa- või alaseljahädad,“ kinnitab Taivo.

    Teine väga oluline kaaslane joostes on pulsikell. „See peab olema, sellest mööda ei pääse, kui 3–4 korda nädalas treenid, peab jälgima oma pulsilävesid, eeldades, et treeningplaan on ees,“ toonitab Taivo.

    Ära ei tohi unustada ka soojendust, lihtsat võimlemist enne, ja venitusi pärast trenni. „Treeningutest tekkivad lihaspinged võivad venitamiseta viia vigastusteni,“ selgitab Taivo. 

    Muidugi käivad professionaalsema ettevalmistuse juurde ka jooksutehnikatrennid ja oluline on ka lihasehooldus – aeg-ajalt füsioterapeudi juures massaažis käimine. „Kes tahab hakata jooksma, peab arvestama, et see on pikk protsess. Kohe ja kiiresti tulemusi ei saa. Ja tuleb arvestada teatud väljaminekutega. Need, mis on tervise poolega seotud, tuleb ära teha,“ paneb ta kõigile südamele.

    KOORMUSTESTIDE TÄHTSUS
    Kõige esimene asi tõsisema jooksmishuvi ja eelkõige sportlike eesmärkide korral on koormustesti tegemine spordimeditsiinikeskuses või suuremates spordiklubides. Teste tehakse lindil jooksmise põhjal, mille juures määratakse hapnikutarbimise võimed ja saab määrata nn jooksuläved. Aeroobne – rahuliku jooksu pulss (kus saad rahulikult hingata ja juttu rääkida, kui jooksed kellegagi koos, energia tootmine toimub valdavalt keha
    rasvavarudest) ja anaeroobne – kiirema jooksu pulss, energia tootmine toimub enamjaolt süsivesikutest. Süsivesikud kuluvad kiirelt ja tagasihoidliku treenitusega inimene anaeroobses tsoonis väga pikka pingutust ei jõua sooritada. Kui ainult hea tunde pärast käia jalutamas ja sörkimas, siis selle jaoks pole otseselt teste vaja. „Testid siis, kui väike jooksueesmärk peaks tulevikus tulema,“ mõtiskleb Taivo.

    JOOKSMISE KULDREEGLID
    Üldiselt toonitab Taivo igal sammul, et oleme kõik erinevad ja lähenema peaks väga individuaalselt, aga on mõned kuldreeglid:

    • Vähem on rohkem: alusta tasa ja targu, näiteks aktiivsemast elust, milles suurem osa jala käimisel.
    • 90% treeningutest aeroobne ja 10% anaeroobne treening.
    • Enne jooksmist soojenda lihaseid, pärast jooksmist venita.
    • Kui teed jooksutrenni juba neli korda nädalas, peaksid kindasti laskma endale teha koormustesti.
    • Ära unusta piisavalt juua.
    • Küsi julgelt nõu treeneritelt.
  • Headuse saadik

    Headuse saadik

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD SLATER SILK JA ERAKOGU

    Kuidas teha eneseavastus- ja ümbermaailmareis, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust? Elsa Saks on see imedesse uskuv Eesti naine, kes võttis ette pika, pea viis aastat kestnud rännaku ekstreemsetel tingimustel. Tema elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek? Kas inimesi kannustab armastus või hirm?

    Elsa räägib nagu Eckhart Tolle. Või nagu mistahes guru või raamat. Ainult et ta on selle kõik enda tagumikul läbi kogenud. „Ole tänulik, olenemata sellest, mis on su taldrikul,“ räägib ta. „Seda ma praktiseerisin palju ja see töötas väga hästi.“ Ja teda kuulates mõistan, et ta mõtleb seda tõesti kogu hingest – ja mitte ainult toidu kohta.

    Elsal pole olnud lihtne. Tema pärisema on tunnistatud teadmata kadunuks juba 26 aastat tagasi, isast ei tea ta üldse. Ometi kiirgub temast optimism: „Kuldne värk, ma olen siin, olen tänulik!“ särab ta. Ta sattus lastekodusse juba kolmekuusena ja jäi sinna 8-aastaseni, mil ta lapsendati. „Ma olen hiiglama tänulik, niisuguses vanuses adopteerimist juhtub väga harva! Lokid päästsid mu!“ elavneb ta. Mõned aastad tagasi sai Elsa kontakti oma bioloogilise ema emaga, kes elab Paides. „Ta teadis mu olemasolust, muud ei teadnud… ta on üliäge vanaema… temaga võib kõigest rääkida!“ 

    Teekonna algus See oli viis ja pool aastat tagasi, kui Elsa väga hea sõbranna kutsus juba neljandat korda Austraaliasse. „Ta tabas mind pehmelt päevalt,“ muigab Elsa. „Kodus jagasin köögiseina pooleks: põhjused, miks jääda ja teisalt miks minna reisima.

    “Mu reis oli täielik sünkroonsuste jada, kulgemine, teadmatus, teiste lahkuse kogemine. See on maagiline, inimesed ei usu sellesse, aga selline mu reis oligi!”

    Kõik jäämise poolel oli ainult materiaalne ja kõik minemise poolel oli väljakutseid pakkuv, huvitav, teadmatus. Mind tõmbas totaalselt reisimise poole!“ Reisilemineku otsuseni viisid kaks põhjust: viimase aasta jooksul oli ta tundnud aeg-ajalt endas suurt tühjust. „Teadsin, et mida tahes ma ka ei teeks, see mind ei toetaks… Olin kindel, et variandid on olemas, aga tundsin, et vajan suuremaid väljakutseid.“ Teiseks igatses Elsa lähedast suhtlust oma (kasu)vanematega, kes polnud temaga emotsionaalselt lähedased.

    „Minu lootus oli, et lähen reisile ja mingi ime läbi suhtlus vanematega paraneb. Ja nüüd – saan öelda, et reisimine on aidanud mul enesega palju tööd teha, ning olen taibanud, et muutus algab iseendast.”

    Juba mitu aastat tunnengi nende vastu soovitud tingimusteta armastust,“ õhkab ta rõõmust õhetades. 

    Austraalia aastad

    Austraaliasse läks Elsa seljakotiga. Töö ja puhkus vaheldusid kaheksal töökohal kaks aastat. „Ma ei olnud ühtki nendest töödest varem teinud – astusin totaalselt välja oma mugavustsoonist. Lõikasin neli kuud puid maha ja samal ajal sain ka kutse minna esimesse aborigeenide vanglasse arvutiõpetajaks,“ naerab ta. Olulisem oli aga see, et ka vaba aega jäi töötamise kõrvalt hästi palju. „See on aeg enda sisse vaadata ja kui ei ole seda kunagi varem teinud, on see hirmus,“ räägib ta. „Mõni mõttemuster tuleb ilmsiks ja avastad, oi, need asjad piiravadki liikumast selles suunas, kuhu parasjagu teel. Ja siis on küsimus, et kuhu ma üldse liigun,“ naerab ta.

    Esimesed poolteist aastat rändasid nad sõbrannaga koos, viimased seitse kuud reisis Elsa juba üksi. „Sealt algaski sügavam muutus, mul polnud ühtegi tuttavat ümber, pidevalt uued väljakutsed… Andsin endale võimaluse rohkem enda sisemusse minna.“ 

    Külgetõmbeseaduseõpetused

    Austraalia kogemus õpetas Elsale avama oma meeled eri  vaadetele, kuulama inimesi. Näiteks Austraalias oleku lõpus kohtus ta inimestega, kes rääkisid külgetõmbeseadusest, Dr. Joe Dispenzast ja tema õpetusest Mind Over Matter. „Ta kombineerib bioloogia, kvantfüüsika, iidsed ja kaasaegsed teadused ühte sõnumisse. Sina ise oled oma platseebo. Sinu ravim on sinu meel ja tunded – saad ise luua oma reaalsust läbi oma mõtete ja emotsioonide,“ selgitab Elsa. 

    Toona hakkaski ta seda kohe teadlikult praktiseerima. Kui aeg Austraalias sai ümber, teadis Elsa, et Eestisse ta veel tagasi minna ei taha. „Ma alles olin alustanud sisemist arengut, mul võttis aega, et käivituda,“ mõtiskleb ta. Edasi Aasiasse rännates oli Elsa suurim soov areneda sisemiselt, minna keskkonda, mis on egost suurem, ning luua harmooniat enda sees ja ümber.

    Kuidas edasi?

    Elsa oli näinud artiklit rahata reisimisest. „Olin hämmingus, kuidas selline asi üldse võimalik on, ja otsustasin, et proovin ise!“ särab ta. Esimene reegel tema jaoks reisima minnes oli, et ta ei hakka kerjama. Tema reisi aluseks oli aus vahetus: tema jagas oma isiksust, sära, maailmavaadet ning täielikku kohalolu ehk sületäie inspiratsiooni ning sai vastu kõhutäidet ja peavarju. Samuti soovis ta end mitte kõigutada lasta teiste arvamusest.

    “Jalgpall meeldis Elsale väga, aga reisides muutus
    tundlikkus ja Brasiilias hakkas ta nägema MMi absurdsust: inimesed
    tulevad sinna ja teevad kõik, et mitte keskenduda endile.”

    „Ma ei rääkinud peaaegu ühegi riigi keelt, kus käisin. Seepärast oli mul kohalikus keeles kolm väikest silti: söögi, transpordi ja ulualuse kohta, mis selgitasid, et rändan inimeste headuse toel.“ Rahata reisi esimene päev oli Kambodžas 2014. a kevadel. Esimene kohatud tuktukijuht aitas Elsal silte tõlkida ega suutnud ära imestada: „Mitte keegi ei aita sind,“ hoiatas ta. Aga Elsa ei lasknud end sellest häirida. „Esimesel päeval olingi  ülimalt positiivne,“ särab ta. Ja kui tuktukimees oli sildid ära tõlkinud, teatas ta juba omal algatusel, et aitab Elsa täna välja! 

    Algus sujus Aasia riikides kuude kaupa hästi, aga edasi plaanis Elsa sõita kaubalaevaga Lõuna-Ameerikasse. Pärast tulutuid katseid Indoneesias ja Singapuris sõlmis ta kokkuleppe Delfiga. „55 hea inimese toel sain rahad kokku, et jalgpalli MMiks Brasiiliasse lennata, ülejäägi annetasin lastekodule, kust ise pärit olen,“ räägib ta. Elsa on tänulik, et MM tõi ta Brasiiliasse, sest sealt edasi reisides, Peruus, toimus temas oluline spirituaalne kasv. Jalgpall meeldis varem talle väga, aga reisides muutus tundlikkus ja Brasiilias hakkas ta nägema MMi absurdsust: inimesed tulevad sinna ja teevad kõik, et mitte keskenduda endile. „Mis pole selles mudelis valesti?“ küsib ta täna.

    Meditatsioon jalgrattal 

    Mediteerimisega alustas Elsa Brasiilias. Ja Andides hääletades sai ta kõrgemalt poolt sõnumi, et rändab jalgrattal läbi Kesk-Ameerika ja Mehhiko ning temast saab hääl millegi jaoks. See lõi Elsa pahviks, aga see sõnum oli niivõrd selge, et nädalaid hiljem otsustas Elsa selleks reisiks valmistumise ette võtta. 

    Interneti abil sponsorite otsimine läbi kolme riigi – Peruu, Kolumbia ja Panama – ei läinud just lihtsalt. Ja kelle hääl võiks ta olla?

    Panamale jõudes oli ühtäkki selge – muidugi saab temast hääl orbudele! Kaheksa kuu pärast luges Elsa kokku kaheksa sponsorit: viis Ameerika Ühendriikidest ja kolm Panamast, lisaks mõned sõbrad. Olemas oli jalgratas, kotid ja muudki tarvilikku, et teele asuda. Rännates külastas ta organisatsioone, kes aitavad orbusid. „Tahtsin õppida, mida tähendab kvaliteetne abi, ning jagada kõike õpitut reisi ajal. Mitu organisatsiooni tegid tõesti olulist tööd, mis mulle väga-väga hinge läks.“ 

    „Alustasin mangohooajal ning sain teepeal mangosid ja kookost süüa – kui puud nägin, tegin peatuse. Ah, täiesti taevalik, võisin neid terve päev süüa,“ kiidab ta. Õhtu- ja hommikusöögi ning vahel ka päevase snäki sai ta perekonnalt, kelle juures peatus. „Mul polnud alati rikkalikult süüa, mõnikord ainult väike snäkk, mille jagasin päeva peale ära. Tahtsin teel olles loodusega tutvuda, sõita aeglaselt, jõgedes ujuda jne. Püüdsin suhtuda nii, et mul on piisavalt ja toit leiab minu.“ Ainult kahel korral oma reisi jooksul pidi ta ise kellegi poole pöörduma ja süüa küsima. 

    Rattale hüpates alustab Elsa siiani oma päeva väikese palvega, mis viib ta usaldusse ja kulgemisse. Sõitmine viib Elsa voosse. „Mitte mingeid muremõtteid, ainult rahu ja armastus kehas. Muidugi kuude jooksul see suurenes. Sest teadsin, mis iganes mu kehas toimub, tõmbab inimesi ja sündmusi mu ellu ja et niipea, kui tunnen midagi negatiivset esile kerkimas, pean tegelema enda sisemusega.“

    Hirm või armastus?

    Kui Elsa oli väsinud või läks pimedaks, peatus ta tavaliselt küla piiril. „Väikestes kohtades on inimesed hirmust vähem mõjutatud. Mida kaugemal keskusest ollakse, seda enam tehakse otsuseid südame järgi,“ teab Elsa. „Tunnetasin majade suunas, kas selles kodus on turvaline. Õnneks Ladina-Ameerikas on enamik inimestest õues, nii oli lihtne nende poole pöörduda,“ selgitab ta. 

    Panamast USA piirini läbis Elsa seitse riiki, pärast seda veel Ühendriigid ja Euroopa koduni välja. Ladinaameeriklaste kohta saab Elsa öelda, et 95% inimestest, kellelt ta nende krundil ööbimiseks luba küsis, oli nõus ilma kõhkluseta. „USAs ja Euroopas oli see vastupidi,“ nendib ta. „Sellistel hetkedel tuletasin endale meelde: Elsa, sa tead, et midagi maagilist on nurga taga ootamas, lihtsalt usu sellesse ja mine hulljulgelt edasi,“ meenutab ta.

    Kui paaril korral polnud kellegi juures peatuda, tajus Elsa hästi teravalt, et tema jaoks kogu selle reisi võlu ongi kontakteerumine inimestega, eneseareng ja võimalus midagi edasi anda. „Ilma suhtluseta oleks see reis mõttetu, sisutu,“ tundis ta. Sageli küsiti ukselävel, kas Elsa ei karda. „Ei karda,“ vastas ta. „Aga sina?“ – 99% vastas jah. Mul oli alati peas küsimus, kuidas sa kardad, kui avasid täielikule võõrale just oma südame ja ukse,“ imestab ta.

    Taban end mõttelt, et tegelikult on Elsa vist tulnukas. Või ingel. Planeedilt, kus kõik kõiki armastavad, usk headusse ja hele naer on kogu aeg varnast võtta ning kuhu muretsemine lihtsalt ei sobi. „Me kõik sureme, aga kas me kõik ikka elame? Selle kõige paremas mõttes,“ küsib ta. Ja korduvalt hoiatab ta, et oleme magnetid. Oma hirmud nopime üles siit ja sealt, meediast, tuttavatelt ja võõrasteltki, süvenemata, tausta teadmata. Ja kui meis elab hirm, tõmbame ligi hirmu. Selle asemel et elada armastuses ja kutsuda ligi harmooniat.

    Elsa arvab, et inimesed on kaotanud usu teel olles, nad ei usu muutustesse, ei näe muutusi ega tee palju selleks, et midagi muuta. „Näen, et hirm juhib meie elusid, ja see purustab unistusi, perekondi ja suhteid. See on nii huvitav kaitsemehhanism, hirmus on enda sisse vaadata ja nii inimesed vaatavadki parem telekat. Hirmud küll kontrollivad meie elu, aga kõikide tunnete taga on peidus armastus. Kui lükkame kõik eest ära, jääb alles meie tuum, armastus. See on kõige alus. Maailmas on rohkem armastust kui hirmu,“ kinnitab Elsa.

    ELSA RÄNNAK NUMBRITES

    4 AASTAT ja 10 KUUD teel
    31 RIIKI
    4 KONTINENTI
    2 AASTAT ja 5 KUUD rahata reisimist seljakotiga 27 RIIGIS
    1 AASTA ja 3,5 KUUD rahata reisimist jalgrattal 18 RIIGIS
    10 000 KM jalgrattal
    ÜLE 500 lahke inimesega kohtumist

    ELSA TARKUSETERAD

    HETKES OLEMISEST
    „Jalgrattaga sõitmine viis mind hetkesoleku kõrgeimasse seisundisse. Ma ei avastanud seda sel hetkel, kui see toimus. Viis kuud hiljem, kui USA piirini jõudsin, mõistsin, kui palju loodus ja rattalolek on mind sisemiselt muutnud. Miks ma praegu rattaga sõidan – see viib mind alati hetke. Seisundisse, kus ma lähen tagasi oma keskmesse ja tean, mis on minu elus oluline.“

    PAARISUHETEST
    „Viimased paar aastat pole ma partnerit otsinud, tean, et ta tuleb nagu kingitus ja siis ma olen tänulik. Mulle on suhtes oluline vabadus, mitte omamistunne, ausus, selge suhtlemine, kiindumatus.“

    ENESELE KÜSIMUSTE ESITAMISEST
    „Minu jaoks on ükskõik mida ette võttes hästi oluliseks saanud küsimus, miks ma seda teen. Kas läbi ego või soovist luua harmooniat, inspiratsiooni jagada.“

    TÄHELEPANU JA ENERGIA SEOSTEST
    „Meil on valida, kas tahame tähelepanu suunata sinnapoole, kuhu liigume või vastupidises suunas. Tõmmata ennast alla või visata üles. Kui näiteks mediteerid ja mõtled, et oi, mul tulid mõtted, või hoopis tunnustad end, et sa üldse proovisid.“

    TEISTE MUUTMISEST
    „Inimesed peavad ise tegema otsuse, et tahavad muutuda. Ainus asi, mida teised saavad teha, on olla teejuhid ja külvata seemneid. Et õied puhkeksid, peab taimekesi aga igaüks ise kastma.“

    TÕELISEST VÄÄRTUSEST
    „Materiaalne vahetus on pinnapealne, maagilise ilu sügavus peitub inimeste hinges.“

    ENDAGA PEITUSE MÄNGIMISEST
    „Inimesed põgenevad endi eest, nad ei julge minna enda sisemusse, sest see on hirmuäratav, kui nad ei tea, kuidas seda muuta, ja see tundub keeruline. Selle asemel teevad näiteks televiisori lahti. „There is no medicine in TV!“ hüüatab Elsa ägestunult. „Avad sellega ukse, kus keegi süstib sulle rohkem hirmu kehasse. Ja kui teed otsuseid, siis kas tegid need hirmu või armastuse baasil? Küsin seda endalt iga päev juba viimased paar aastat. Lähen oma keskmesse, ma ei mõtle seda otsust välja, ma tunnetan.“

    TÄNUST JA HETKEST
    „Olin aastaid harjunud mõtlema „mis oleks, kui…“, aga enam mitte. Nüüd, mil olen õppinud järgima oma südant, mõistan, et kõik juhtunu on möödanik ja kõik toimuma hakkav on suur teadmatus, minu kontrolli alt väljas. Hetkes olemine rõõmupisarates ja tänus on saanud minu imerohuks.“

  • Karin Rask ja aeglane mood – kuidas see lugu sündis?

    Karin Rask ja aeglane mood – kuidas see lugu sündis?

    Mõtlesime, kes oleks ettevõtlik, teadliku eluviisi nn saadik, soe, siiras ja elurõõmus, kellel on ka lapsi (lootsime pildile püüda ka lapse) ning kellelt saaks küsida tema garderoobivalikute kohta aeglase moe võtmes? Karin Rask! – Nii otsustasime eelmise aasta hilissügisel, mil Kariniga juba plaani pidama hakkasime. Kohtusime paar korda õdusates Telliskivi loomelinnaku kohvikutes ja sealt hakkaski hargnema see lugu.

    Siiri Kumari oli juba varem välja valitud kui üks väga omanäoline fotograaf. Alguses oli meil mõttes laenutada Karinile riided, aga Karin viis ise 1 ja 1 kokku ja küsis, et kui tekst tuleb tema enda riietega, kas ta siis ka fotol võiks olla omadega. Ahh, muidugi! Ja sellest kasvas välja terve rubriik – iga kord tutvustame mõnd tuntud persooni läbi tema garderoobi (ja ka üldiselt välimuse) teadlike valikute.

    Nädal enne pildistamist tuli laenutada rekvisiite – algaja kirjastajana ja ilma pressikaardita päris keeruline ülesanne. Vintage Chick laenutas meile oma poe kaupa, Minni Riar saatis Tartust the pure india mahetekstiile, Aale-Triinu Sonn andis kasutada oma maalriredeli…

    Päev enne pildistamist oli lillede hulgilaos nii huvitav pastelseid roose valida, neid hiljem okastest puhastada, floristiks Kersti Aave. Järgmisel hommikul seitsmekesi kahe autoga (aitäh, Külli-Annika Palumets!) Kolga mõisa teele asuda, autod kraami pilgeni täis, kaasas jumestuskunstnik Maret Ubaleht, videomees Fil Vinokurov.

    Üllatuseks olid Kolga mõisa ruumid täiesti kütmata, aga Karin ja Natalie olid ülivaprad kevadet mängima! Suur-suur tänu!

    Foto: Siiri Kumari

  • Kuidas sündis lugu Elsa Saksast?

    Hingele Pai esimeses numbris kirjutame pikalt inspireerivast naisest Elsa Saksast, kes tegi eneseavastus- ja ümbermaailmareisi, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust. Tema varasem elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Elsa rääkis meile, kuidas ta seda tegi, kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek ning arutleme, kas inimesi kannustab armastus või hirm…

    Kuidas see lugu sündis? Elsa kohta sain ma esimese vihje möödunud suvel oma endiselt töökaaslaselt Helenilt ja kui Elsaga ühendust võtsin, selgus, et Elsa teadis mind minu esimesest olulisemast töökohast, Eesti Postist, kus olime koos töötanud ja kus ta oli isegi mu esimese raamatu esitlusel käinud! See minevikuside 10 aasta tagusest ajast liitis meid hetkega ja muidugi oligi Elsaga hoobilt hästi tore ja sundimatu koos olla. Kutsusin ta endale külla, kui ta oli just nädalake Eestis olnud. Tema rõkkavat naeru oli meie valge ja vaikne kodu kohe täis ja kohtusime intervjuu jaoks lausa kaks korda. Ühel hetkel oli mul materjali tema kohta ühes failis raamatujagu – ehk 15 korda rohkem kui artikli pikkus oleks pidanud olema! See lühendamine ja olulisema väljanoppimine oli juba omaette töö, aga valmis ta sai! 🙂 Loodame, et Elsa lugu inspireerib teidki!

    Foto: Slater Silk

  • Ehedad tunded

    Täna hammustas kass mu käe verele (minu kiire kahmamise viga, tahtsin teda kähku õue tõsta!). Mõni hetk pärast seda läksin last magama panema (selle pärast mul kiire oligi). See on rutiinne ja rahulik rahvaviisi ümisemine, meditatiivne segajateta puhkus pimedas toas, mis kestab tavaliselt kuni tund. Vahel teen sel ajal Kegeli harjutusi (just lugesin, et need pole enam moes), vahel mõtisklen mingi küsimuse selgeks, aga täna pöörasin tähelepanu eheda valu tundmisele.

    Kui huvitav oli tunda ainiti seda kõrvetavat valu, nagu mul oleks päris haav. Kuidas ta tuli nagu tormilaine ja siis oli ja oli, kuni hakkas taanduma. Kui laps oli uinunud, ei andnud ka see väike kriim enam tunda.

    Muid toimetusi tehes ei tunne sedasorti väikest valu kogu eheduses. Ja see valu polnud tegelikult halb tunne. Oli huvitav olla jälgija ja tundja. Vahelduseks tegutsemisele.

    Praegu on ka meie ajakirja loomise tiimis see aeg, kus tegutsemise vahepeal tunda. Oleme tundnud esimese ajakirja loomise õhinat, avalikuks tulemise ärevust ja viimase kuu elevust. Meil on olnud palju, palju tegutsemist. Ja rohkelt tänulikkuse sooja tunnet teie usaldusest meie vastu.

    Nüüd on jäänud veel mõneti midagi sellist nagu alasti teie ees seismine. Uus ajakiri Hingele Pai on ilmunud ja ootab sadades toidupoodides, Apollodes, kahes Rahva Raamatus, lisaks SfääRis, Sidruniga tees, HomeArtis, NOPis ja kõikides Biomarketites!

    Aga vaadake ise.

    Oleme uudishimulikud, mis edasi lahti rullub.

    Meie täname ja soovime selle ajakirjaga teha sulle kevadehõngulise pai

    Merit

  • Akudrell ja kriidivärv

    Akudrell ja kriidivärv

    Minu selle kuu kaks leidu, mis annavad võimaluse olla natuke võlur, on elevandiluuvalge kriidivärv ja pesuehtne akudrell. Mõlemiga tegime proovi koos lapsega ja kõik õnnestus suurepäraselt!

    Kriidivärviga tegime proovi lapse initsiatiivil. Meil on nädalas üks päev, mil tema juhib, mida ta teha soovib, mina lihtsalt loon tingimused ja meil pole ühtki kellaajalist kohustust.

    Ütlen ette ära, et koristan sellistel õhtutel tund aega, kui laps oli juba magama läinud. Seekord pesin autod ja disosaurused tärklisest ja veest tehtud mänguvärvist puhtaks, põrandad vajasid hooldust, korjasin kokku ehituspapile tehtud rasvakriidijoonistused ja terve toatäie legoklotse.

    Aga jah, laps tõi mulle teisest toast kriidivärvi poti ja otsis oma karbist välja maalripintslid ning nõudis, et hakaku me tema voodit värvima. Et valge voodi meeldiks minule niikuinii rohkem. Tõsi on. Mõeldud-tehtud.

    Esiteks alustasime küll väga ebaprofessionaalselt – ilma ehituspapita ning voodiriided ja madrats voodis, aga peagi korrigeerisime. Aeg-ajalt võttis keegi meist värskelt värvitud äärest kinni ja tuli kiiresti käsi pesema minna, aga üldiselt sujus kõik väga kiiresti ja mõnusalt ning jõudsin enne magamaminekut ka teise kihi üle värvida ning laps sai veel samasse voodisse magamagi pandud. Kriidivärviga on nii lihtne teha kõik asjad ilusaks, ausalt! Meil on juba esimene liiter otsa saanud ja läheme peagi lisa tooma.

    Aga päris oma akudrell oli mu selle aasta esimene ost. Alati on drelli teistelt laenamisega mingi ebamugavustunne ja millegipärast elas minus ka arvamus, et ainult meestel on akudrellid. Olin ostnud laia madratsi alla kaks kitsast voodiresti. Vaja kokku panna. Tegime karbid lahti ja lugesime detailid üle. Nii palju! Mutrivõtmed olid kaasas, aga no kui raske nendega oli keerata! Ja rääkimata sellest, et kaks päeva mõtisklesin kaasas olnud mitte kuigi detailsete jooniste põhjal, et kuhu mida üldse kruvima peaks. Tasapisi loogikat kasutades sain voodirestid igatahes kokku. Ja akudrelliga kruvide kinnitamine läks imelihtsalt! Nii et nipp on selles, et mitte akudrelliga pole raskem, vaid hoopis hulga lihtsam mööblit kokku panna!

  • Plaanime uut ajakirja Hingele Pai: Merit Raju lugu

    Plaanime uut ajakirja Hingele Pai: Merit Raju lugu

    Tere! Minu nimi on Merit Raju. Tahaksin rääkida oma loo ja anda teada millestki väga suure pühendumusega loodust, mida saab varsti ka lehitseda.

    Juba lapsepõlvest olid minu kaaslasteks päevikukirjutamine ja sõbrannadele lehekülgedepikkused kirjad. Oli hästi palju vabadust nii kehale kui fantaasiale Võrumaa looduse keskel. Lehmaketikolina, Piusa jõe karge vee ja kortsehtedelt kastetilkade rüüpamisega. Talvel elasime me Tallinnas ja imelik tõdeda, sellest ajast pole mul eriti eredaid mälestusi.
    Ka praegu elan ma Tallinnas, mere lähedal ja metsa ääres, mul on nelja-aastane tore poeg ja kolmevärviline kass.

    Mul on olnud õnn elada ka teistes riikides ning seeläbi õppida eriti armastama Eestimaad kõigis oma värvides ning saada tuttavaks inimeste universaalse loomusega.

    Mu elu loomulikuks osaks on viimasel kaheksal aastal, tegelikult tasapisi juba Saksamaal elamise ajast, aastast 2001 saanud jooga ning sealsed teadmised ja suhtumised, aga ka mediteerimine ja harjutused.
    Olen avaldanud viis raamatut ja saanud alati teha tööalaselt endale kõige südamelähedasemaid asju. Aga mis on see kõige südamelähedasem, see on kogu aeg täpsustumises ja muutumises olnud.

    Olen õppinud TTÜs ärikorraldust ja pärast veel Saksamaal magistrantuuris rahvusvahelist ärijuhtimist. Alustasin koristajatööst oma armastatud teatrimajas, seejärel, juba magistrikraadiga, rändasin läbi kaheksast-viieni (pigem üheksani õhtul) kontoritöö, millest sai alguse igatsus iseenda tööandjaks olemisele. Siis sündis ka julge otsus omal algatusel oma lemmiktöölt ära tulla ja seejärel raamat “Out of Office ehk Aasta kontsakingadeta”.

    Olen küll veel mõned korrad tagasi kontorisse sattunud ja siis sealt jälle eemale. Seitsme aasta tagune koondamine andis mulle võimaluse kirjutada “Hingele pai” raamatu Võrumaa ühes tagasihoidlikus, pikalt üksi seisnud talus, kus päeval sipelgad sagisid ja öösel ükskord hiir juustesse jooksis.
    Sellele järgnenud aastal sündis ka “Leia oma tee” vabakutselise elu plussidest, miinustest ja praktilisest poolest ning “Sõnadest tähtsam” (koos Helina Kärgenbergiga) suhtlemise peenest kunstist mistahes kanalis või inimestega. Värskeim raamat “Kõhule pai” sai kaante vahele inspireerituna mu poja ootusest ja sünnitusest ning on mõeldud beebiootajatele.
    Kuus aastat tagasi hakkasin sõpradega tegema esimest Joogafestivali ja nüüd on sellest saanud tore iga-aastane traditsioon.

    Vahepeal töötasin üle kolme aasta ajakirja Sensa peatoimetajana. Ja mu sealne, oktoobrikuine töökaotus on nüüd viinud loomuliku jätkuna päris oma ajakirjani. Tundub hirmutav ja õnnistus ühekorraga! Ja tore võimalus unistada – milline oleks see ajakiri, mida ma teeksin, kui poleks ühtki piirangut? Nii me alustasime puhtalt lehelt ja täiesti sõltumatult. Millised rubriigid, teemad, milline kujundus, paber, persoonid, autorid… Ja kõik ongi unistustest reaalsuseks kujunenud! (Ainult üks lemmikautor ei vastanudki mulle.)

    Unistame koos autori ja fotograafi Marju Randmer-Nellisega teadliku elustiili ajakirjast Hingele Pai, mis räägiks kõigil täisväärtuslikuma, ehedama ja rahuldustpakkuvama elu poole pürgivale inimesele korda minevatel teemadel. Mis oleks hingepaitav nii sisult kui vormilt ja sellepärast ka reklaamivaba. Ja see pole tänase seisuga enam idee, vaid juba peaaegu valmis kujundatud ajakiri, mis ilmub märtsis!
    Teeme seda põhiosas kahekesi + kujundaja, teiste abiga, aga ilma ülemusteta, ilma reklaamiosakonnata, investoriteta, tasuliste reklaampindadeta, fotopankadeta. Lihtsalt. Armastusest elu vastu, usu ja inspiratsiooni toel.

    Seda ajakirja luues olen tundnud loovuse väge, mis on aidanud mind emotsionaalselt ebastabiilsematel hetkedel, on andnud teadmise, et meie loomus ongi loov ja välised kihid pole kuigi olulised.
    Ja meil on suur rõõm teatada, et nüüd saab Hingele Pai endale juba ka ette tellida!

    Valikus on aastatellimus 33 eurot, ühe numbri ehk kolme kuu tellimus 10 eurot ja püsimakse Swedi ja SEB klientidele 2,75 eur kuus. Aastaks tellijatele kingime praegu ka kutse kontserdile, kus saame kohtuda silmast silma ja toreda elamuse osaliseks! 

    Telli juba täna, et olla esimene, kes seda uut ajakirja saab veebruari lõpus piiluda! www.hingelepai.ee/telli-ajakiri 

    Rõõmustame väga, kui need mõtted kõnetavad ka teid! 
    www.hingelepai.ee

    (Foto: Triin Maasik)