TEKST MERIT RAJU
PILDIL GERDA MATVERE
FOTOD TRIIN MAASIK
Tosin aastat tagasi käisime sõbrannaga Rio de Janeiros kohalikul tantsuõhtul. Üks mees palus mind tantsima. Sambat ma oskan küll, mõtlesin keskkoolis läbitud seltskonnatantsukursust meenutades, ja hakkasin tantsupõrandale jõudes kohe pihta. „Stooop, oota, tunneta, lase muusika endast läbi ja alles siis tulevad sammud järele – mitte sammud esimesena!“ pidurdas mu partner. Usaldasin teda, lasin end muusikal ja temal juhtida ja ma polnud kunagi elus nii hästi tantsinud, kui mulle seekord tundus!
Tegelikult võikski tantsida palju tihedamini ja lihtsalt muusikat endast läbi lastes, mitte täpseid sammumustreid järgida püüdes, sest tantsimine on naermise ja jalutamise järel kõige lihtsam tervislik tegevus.
Tants mõjub väga mitmekülgselt: toob kaasa õnnehormoone, mis tõstavad meeleolu, toetab kognitiivseid võimeid, mõjutab füüsist ning aktiveerib peegelneuroneid ajus, mis toetavad empaatiat. Tantsides paraneb enesehinnang, keha kuvand, kehataju ja -teadlikkus ning võimekus oma emotsioone väljendada, väheneb ärevuse ja stressi tase, leidis oma uurimuses Flavia D. Cardas Bukaresti ülikoolist, kes jälgis kahes grupis 100 inimest vanuses 25–57: ühed, kes tantsisid, ja teised, kes ei tantsinud.
Kohtun Gerda Matverega, kes on viimased kolm aastat lisaks osaajaga kontoritööle õppinud Tallinna ülikooli tantsu- ja liikumisteraapia magistriõppes, töötanud Autism Movement Therapy meetodil autismiga lastega, teinud praktikaid psühhiaatriakliinikus depressiooni ja ärevushäiretega patsientide ja skisofreeniaga patsientidega. Nii siiras ja soe, malbe ja särav on ta, kui rüüpame kohvikus pärna- ja kummeliõitega teed. Tema sügisene magistritöö tuleb tantsu- ja liikumisteraapia mõjust depressiooni sümptomitele. Kui ma näitan talle fotosid, mida olin mõelnud selle artikli illustreerimiseks, soovib ta midagi elurõõmsamat. Tantsimine võrdub tema jaoks kindlasti elurõõmuga. Aga mitte ainult.
“Tantsimise ja sellega kaasneva liikumisrepertuaari suurenemise läbi
kasvab ka võimekus leida oma elus ette tulevates olukordades
käitumiseks uusi „liigutusi“.”
Erivajadustega laste vanemad on talle kinnitanud, et lastel on AMT tundides nelja kuuga kasvanud enesekindlus, initsiatiivikus, sotsiaalsus, osavõtlikkus, paranenud mälu ja koordinatsioon, keha ja ruumitaju, ka loovuse väljendamise julgust on tulnud juurde. Tulevikus näeb Gerda end aga töötamas ka inimestega, kes lihtsalt tahavad ennast arendada, mingit tahku endas uurida.
Gerda on tantsimisega aktiivselt tegelenud 15 aastat ning end tantsuga tasakaalustanud. Tants on aidanud tal töised mõtted välja lülitada ning viia fookuse kehale ja liikumisele. „Kuus aastat tagasi taipasin, et kontoritöö pole üldse tervislik, mul tulid istumisest diskiprobleemid – eks ma töötasin ka rohkem kui kaheksa tundi päevas.
Inimese keha pole mõeldud istumiseks, vaid liikumiseks,
kehale on omane liikumine,“
avaldab ta, kuidas jõudis otsuseni, et soovib oma elu rohkem siduda tantsuga.
Kui elu viis Ameerika Ühendriikidesse elama, läks Gerda esimesel võimalusel Autism Movement Therapy kursustele, tegi kolm kuud praktikat ja hiljem alustas ka Eestis autismiga laste liikumisgrupi juhendamist.
Liikumisrepertuaar ja käitumine
Kui tantsida etteantud sammude järgi, siis esmalt – sammude õppimise ajal on hõivatud aju erinevad piirkonnad, kuna tuleb täpselt jälgida, visuaalset infot töödelda ja panna nähtud liikumine enda keha liikumisse, samal ajal kuulates muusikat ja järgides rütmi ning hoides tasakaalu. „See on hea kognitiivne treening, kus on hõivatud aju erinevad osad üheaegselt. Edasine ja laiem mõju oleneb nende etteantud sammude ja ka muusika iseloomust ja sobivusest konkreetsele inimesele,“ räägib Gerda.
Keha liikumine on seotud meie sisemise seisundiga. Uute sammude õppimisega kaasneb ka inimese isikliku liikumisrepertuaari suurenemine, samas kui vaba tants ei pruugi liikumisrepertuaari avardumist kaasa tuua. „Liikumisrepertuaari suurendamine avardab ja aitab välja tulla oma tavapärastest liikumis- ja seeläbi mõtlemis- ja käitumismustritest. Mida suurem on inimese liikumisrepertuaar, seda avaramad on tema võimalused ka psüühiliselt erinevates olukordades uutel viisidel toime tulla.
Ennast hästi tundma õppinuna, näiteks läbi liikumise ja kehateadlikkuse, on inimese võimekus enda jaoks parimaid lahendusi valida suurem,“ mõtiskleb Gerda. Liikumisrepertuaar on oluline empaatia alustala, kuna see on nii eneseväljenduse kui ka teise inimese mitteverbaalse käitumise tajumise ja tõlgendamise baasiks, leidsid oma uurimuses ka Berliini vaba ülikooli teadlased Andrea Behrends, Sybille Müller ja Isabel Dziobek.
Gerda kinnitab kõiki tantsu häid mõjusid ja lisab, et koos liikumine ühendab. „Meie kursusel on kaheksa magistranti ja juhendajad ja tänu koos liikumisharjutuste tegemisele oleme hästi ühel lainel ja lähedased.“ Eks ole ju laiemas mõttes samamoodi ka laulu- ja tantsupeo ülla tundega? „Tantsupidu – see on minu jaoks püha asi, mingi täiesti teine dimensioon,“ jääb Gerda siin napisõnaliseks. Ta mainib mitu korda meie intervjuu ajal, et on arglik. Uurin, kas tema arendab läbi julgemate tantsuliigutuste ka oma julgust. „Absoluutselt, järjest rohkem on julgust tulnud – ja tuleb veel!“
PROOVI JÄRELE
ÜKSI
Võta iga päev paar minutit, et mõttega oma keha läbi uurida, tunnetada aistinguid ja saada kehaga kontakti, märgata, mis su kehas toimub. Nüüd hakka liigutama – mida su keha praegu tahab ja saab teha.
VABA TANTS – FOOKUS ISEENDALE
Vabas tantsus saab liikuda nii, kuidas endale parasjagu hea tundub, mingeid piiranguid pole, v.a kultuurinormid. Liikumise impulss tuleb enda seest ja sellele järgnemine on vabastav, toetav.
Omaette väärtus on see, kui kellegagi koos või grupis tantsida – tekib sünergia. Grupis vaba tantsu tantsides (nn ekstaatiline tants) saab valida, kas lähtuda iseendast või suhestuda grupiga: minna seltskonda, arendada empaatiavõimet, tunda kuuluvustunnet ja saada veel tugevam postitiivne emotsioon… Tants võib minna ka eufooriliseks, nii et enam ei pruugi oma keha heaolu märgata, aga teadlikkusega kohalolu oma kehas on vajalik, et ennast hoida.
PAARISTANTS
1) Kehalise kontaktiga, kus üks juhib ja teine järgib
Proovige vahetada rollid ära – nt naine juhib ja mees järgib. Või nii, et mõlemad juhivad – midagi ei tule välja. Või kumbki ei juhi – midagi ei juhtu. Nii saab hästi eluga paralleele tõmmata.
2) Lastega
Peegeldamised on väga head harjutused. Seda teevad meie kehad ka automaatselt, alateadlikult. Lapse liigutuste peegeldamine tantsu, mängu või jonnimise ajal annab lapsele võimaluse tajuda ennast läbi oma lähedase silmade. Kui ta näeb, kuidas teda vastu võetakse ja peegeldatakse, mõjutab see tema identiteeti, seda, kes ta on. Ja ta võib olla üllatunud, kui alati on tulnud tema käitumisele mingi teine reaktsioon. Samuti pakub peegeldamine lapsele teadmist, et teda märgatakse ja ta on aktsepteeritud.
LIIKUMISREPERTUAARI SUURENDAMISEKS
Katseta, millistel erinevatel viisidel on üldse võimalik liikuda. Saab proovida näiteks eri temposid, loidust-jõulisust, väikest ja suurt liikumisamplituudi, sihipärast kindla fookusega ja nn uitavat liikumist, eri kehaosade liigutamist ükshaaval ja terve keha haaramist liikumisse. Millised on sinule mugavad liikumismustrid? Milliseid uusi liikumisviise sa leidsid, mida pole varem kasutanud?
TANTSU MÕJU
“Tants annab võimaluse saavutada suuremat meelelist tundlikkust, samas vabastades piiravaid mustreid, mis väljenduvad kehahoiakus, liikumises või žestides. Sellise tundlikkuse arendamine võimaldab inimesel hakata looma oma unikaalseid tantse: neid, mis aitavad selgitada, laiendada ja defineerida enesetunnetust, mis tantsus väljendub. See omakorda aitab parandada iseseisvat mõtlemist, kehalist funktsioneerimist, keskendumisvõimet, samuti aitab see suurendada spontaansemat ja rutiinivälist käitumist.“ Bernie Warren, Kanada Windsori Ülikooli professor.
Heidelbergi ülikooli haiglas tehti depressiooniga psühhiaatriliste patsientide seas uuring, mille jaoks patsiendid jagati kolme gruppi: tantsugrupp, kus tantsiti traditsioonilist hüppamisliigutustega rütmikat ringtantsu; grupp, kus kuulati vaid sama tantsu muusikat; ning grupp, kes liikus veloergomeetril sama pulsisageduseni nagu tantsugrupp, kuid ilma muusikata. Kõigi kolme grupi puhul depressiooni sümptomid vähenesid või stabiliseerusid. Tantsugrupis osalenutel vähenes depressioon oluliselt rohkem võrreldes teistes gruppides osalenutega ning vitaalsus suurenes oluliselt rohkem võrreldes muusikagrupis osalenutega.
12 nädala pikkune tantsutrenni tsükkel (kolm korda nädalas, 110 minutit korraga), kus õpetati rumbat ja valssi, alandas tudengite depressiooni taset, leidsid oma uurimuses Mehibe Akandere ja Banu Demir Türgi Selçuki ülikoolist.
Tants ja üleüldine füüsiline aktiivsus parandab füüsilist ja psühholoogilist heaolu. Enamasti soovitatakse liikuda vähemalt kolm korda nädalas mõõduka kestusega, u 45 minutit.
Teatud liigutused on seotud kindlate emotsioonidega ja nende abil on võimalik emotsioone reguleerida, leidsid oma uuringus Michigani ja Illinoisi ülikoolide teadlased Tal Shafir, Rachelle P. Tsachor ja Kathleen B. Welch. Neid liigutusi, mis on seotud rõõmuga, võiks ju rohkem teha! Sellised on näiteks hüppamine ja filmidest tuttav jess-žest.
Allikas: Gerda Matvere koostatav TLÜ magistritöö
