Alanud õppeaastal rikastab Eesti koole ja peresid juba ligi 40 „Youth for Understanding“ programmi vahetusõpilast eri kontinentidelt. Suviste lõpueksamite ajal käisime Harjumaal Igaveres külas Lutteruste perel, kellel juba kolmas vahetusõpilane. Esimesed kaks tüdrukut olid Saksamaalt, kolmas Taist.
Igaveres nägin endavanust (täpsemalt neli aastat nooremat) naist elamas oma perega nii arhailiselt nagu minu Võrumaa vanavanemad mu lapsepõlves – ja seda vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Tallinna klaasmajadest, isejuhtivatest bussidest ja äppidega parkimisest.
Minus pakatas see tavaline rõõm kohtumisest „Hingele Pai inimestega“. Ja õnneks saabki neile veel külla minna – isegi lasteaiarühmad käivad seal ekskursioonidel, külarahvas ostab mune, piima ja küttepuid ning omad ja võõradki lapsed hullavad aias.
Pereema Evely toimetab kodus, perepea Toomas on kolm aastat olnud ettevõtja – oma metsa puud küttepuuks, saematerjaliks, voodrilauaks, isegi tammemööbliks. Kuldsed käed kauba peale.
Pereisa Toomase Laitses elava õe pere on siiani pakkunud oma kodu ja maailmavaadet kolmele vahetusõpilasele. See saigi Evely ja Toomase jaoks „pisikuks“, et ka enda perre kolmas laps võtta. Eelmisel õppeaastal oli Lutteruste vahetusõpilaseks tai tüdruk Pinn. Ta on elurõõmus ja nutikas 16aastane tüdruk, kes armastab lugeda ja joonistada ning unistab hambaarstiks saamisest.
Pinn läbis Aruküla koolis 9. klassi ja tegi vabatahtlikult ka lõpueksamid ning omal soovil kohe pärast seda Tais läbimata jäänud kooliaasta eksamid. Ühtlasi tegi Pinn õppeaasta lõpul nii ägeda sammu, et sai eesti keele eksami suisa nelja. „Hakkasin teda hästi kiiresti eesti keele peale programmeerima, samuti sai ta koolist palju sõpru ja nemad aitasid väga palju kaasa. See loeb ka!“ lisab Evely.
Eelmise aasta 1. septembril lubas koolidirektor, et kes lõpetavad 9. klassi parema keskmise hindega kui tema ise, saavad preemia. 22 õpilasest said parema keskmise hinde neli ja üks neist oli Pinn!
Esimesed vahetusõpilased olid Lutterustel Saksamaalt. Esimesel tuli meeletu koduigatsus, ta oli ka kõige noorem, alles 14aastane. Teisega aga ei tekkinud erilist kontakti, ta oli 17aastane tüdruk, hästi endassetõmbunud, istus suurema osa ajast oma toas, ka koolis polnud tal sõpru ja hobide mõtteski ei tegelnud ta eriti millegagi peale ekraanide. Mõlemad tüdrukud olid hästi kinnised.
Teisel vahetusõpilasel oli harjumus end teenindada lasta ja ühtlasi voodis „elamise“ komme, kuhu oli kuhjatud nii riideid, nutiseadmeid, juhtmeid kui ka raamatuid. Kuid eriti kõvaks pähkliks osutus tema taimetoitlus, sest Evely leidis pere menüüst ainsa lihavaba toidu olevat piimasupi!
„Minu jaoks on see omamoodi huvitav, kui võtad lapse võõralt maalt ja kui ka ühel aastal ei õnnestu, ei tähenda see, et kunagi ei õnnestu,“ võtab Evely need kogemused kokku. „Kui me Pinni lennujaamas ära saatsime, tahtis küll nutt kurku tulla. Pinn oli meie perele nagu oma laps ja nii sõidame talle koolivaheajal Taisse külla. Oleme väga põnevil, aga eriti elevil on lapsed, sest neile on see elu esimene reis, meile mehega teine,“ kirjutab Evely mulle hiljem.
„Algul mõtlesin, et kui Pinn tuleb Taist, küllap ta joob rohelist teed. Aga Pinn tahab piima – ja kuidas veel! Hea, et meil endil lehmad on!“ naerab Toomas. „Ta nägi isegi lehma poegimise ära ja kuidas esimese lihavõttepüha ajal kanapojad koorusid, aga tibu ta siiski pihku võtta ei söandanud,“ lisab Evely. Maaelu pole Pinnile tegelikult võõras – ka tema vanavanematel on farm, kus nad kasvatavad vängelõhnalisi durianipuu vilju.
Pinnile tundus esimesel päeval Eestis vaikne olevat, ometi on tema arvates Igavere mõneti sarnane Taiga, kus ta elab suurlinnast eemal. Aga kool olevat Taist väga erinev. Pinn naerab, et siin koolis ei olda üldse ranged, aga haridus on hea.
„Kui keegi Tais mängiks koolis telefoniga, võtaks õpetaja selle nädalaks ära. Siin kasutavad õpilased koolis rahulikult telefone,“ muigab ta. „Meil on koolivormid – see, et siin neid pole, tundus mõnus, rohkem vabadust.“ Evely küll lisab, et Pinni garderoob on sellegipoolest rangelt must-valge, isegi põhikooli lõpukleit saadeti Taist musta värvi.
Peale vahetusõpilase üldise kultuuritausta tulevad ju iseenesest mõista kaasa ka tema kasvatus, peretraditsioonid, kombed, harjumused ja toidueelistused. „Pinnile meeldib, kui sees põleb,“ naeravad Evely ja Toomas. Kord pakkus Pinn peretütardele heast südamest suppi – kui vanemad tuppa astusid, nägid nad, et tütred ahmivad suu kaudu õhku ja jooksevad kraanist vett rüüpama.
Tšillit lisab Pinn meeleldi igasugustele roogadele ja ütleb, et tunneb end siin täitsa koduselt. „Igatsesin esimene pool aastat oma vanemaid, aga nüüd enam mitte. Nad on sõbralikud ja lahked, aitavad mind kõiges, tunnen end siin hästi,“ kiidab ta Lutteruste peret.
Mõnikord ei küsi sõprus vanust. Helgi-Marie Saabre on kunstnik Kamille Saabre ema ja kahe koolilapse vanaema, minust poole vanem ning mul on temaga huvitav ja tore. Helgi näitab justkui teed, missugune võiks olla teadlik vanaduspõlv. Kuigi ta ise seda nii ei nimeta, teeb ta minu meelest just seda.
Enne intervjuud saatis Helgi mulle oma vanemate loo – kirjavahetuse ümberkirjutuste ja mälestuste kirjeduste vormis –, et Kamillel ja tal endalgi oleks võimalus neid vahetevahel lugedes aega tagasi keerata. „Täna pole ju nii nagu vanasti, kus istuti hämaratel tundidel koos ja jutustati. Terve eelmise talve, kui ei saanud aias toimetada, kirjutasin ja trükkisin kirjad kronoloogiliselt – siis annab täit pilti,“ jagab Helgi oma mõtisklusi. Oli aegu, kui ta vanemad kirjutasid üle päeva.
Seda oli palju – nii lehekülgede kui ka emotsionaalses mõttes. Ma elasin nädalajagu nendest ehedatest kirjeldustest ja tugevatest emotsioonidest kantuna.
„Ma arvan, et ristimine päästis mind.“
Priviligeerituna neid isiklikke kirju lugedes leidsin põnevusega, et Helgi ema oli kolmekümnendatel üsna ebatraditsiooniline naine. Postkontoritöö kõrvalt tegeles ta laulmisega (ja tal oli üksvahe isegi Itaalia õpetaja, Armanda Degli Abbati!) ja sellega seotud ettevõtlusega: elanud muidu Tartus, organiseeris ta endale soolokontserdi isegi Tallinnas. Ta tundus vallatu, naiselik, loov ja ettevõtlik.
Ühtlasi pakkus mulle huvi nende teistmoodi peremudel – naine ei elanud koos oma palavalt armastatud abikaasaga, sest mehe töö oli hoopis metsanduse valdkonnas. Kultuur ja mets ei mahtunud samale aadressile. Nii oli mehel parematel aegadel koduabiline-kokk ning oma naisega kohtuti nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Imetlesin nende kirjavahetusest õhkuvat kirglikku armastust, aga ka muredest koos läbi minemist.
Küll oli elu heitlik – kord ilm ja sellest tulenevad metsatööd, kord poliitilised sündmused, kolimised, rahateemad, töökaotus või selle oht, siis terviseprobleemid – väljakutsed nagu igas elus. Siiski tänane elu pole võrreldavgi toonaste probleemidega, oh, ja ilma pärast kurta oleks kõige tänamatum…
Raske algus
Helgi sündis sõja ajal. Ta oli oma vanemate pikisilmi oodatud lapsuke. Tema emal oli kümmekonna aasta jooksul olnud mitu raseduse katkemist, palju lootust ja pettumust.
Need ligi 80 aastat alles hoitud kirjad elustasid tolle ajastu.
Lugesin Helgi tädi kirjeldusi Tartu sõja-aastatest huviga ja samas kohutas see mind väga. Kuidas inimesed vastu pidasid? Kuidas lapsi kaitsti? Praegu tundub ilmvõimatu, et näiteks 50 kilomeetrit oma isakoju tuli ette võtta jala, ööbides heinarõugus. Või elada koos naabritega nädalate kaupa keldris, süües minimaalselt ja lonksates haljast viina, et lämmatav hais ja õhupuudus minestusse ei viiks, rääkimata meeletust hirmust.
Just sellisel ajal tuli ilmale Helgi-Marie enneaegse beebina. Tema vanemate kirjavahetus sünnitushaiglast murdis lihtsalt mu südame. Milline armastus ja hool ning mure. Ja milline hetk, kui ema kirjutas isale, et ta on valmis saatuselöögi vastu võtma…
Elu hoidis siiski neid. „Ma arvan, et ristimine päästis mind, isa kutsus õpetaja haiglasse,“ möönab Helgi täna.
Järgmisest rängast saatuselöögist lugedes ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida.
Helgi oli sõja ajal kõigest kaheaastane, kui kaotas oma armastava isa. Täiskasvanuna, mõnikümmend aastat tagasi, on ta oma isaga suhelnud vaimsel tasandil. „Ma ei mäleta isa tegelikult ja tol ajal polnud ebatavaline kasvada ilma isata. Meditatiivses seisundis olles nägin isa… et ta ootab mind, ta on mind terve elu oodanud. Sellest ajast tunnen temaga ühendust,“ jutustab Helgi mahedal toonil.
Need kõik on jäämäe alumised osad, mida üksikutel kohtumistel kunagi puudutada ega näha ei saa ja ma olen nii tänulik Helgile, et ta oli valmis rääkima oma loo, algusest peale, kogu sügavuses.
Hirmul sabast
Lapsena oli Helgis hästi palju hirmu. Kuidas see muudmoodi saakski olla, kui ta juba üsas ema katkemis- ja sõjahirmu tundis, sündides vanemate murede õhkkonda ja hiljem pärast kannatusrikkaid aegu perekonnas ja sugulaste küüditamist oma igapäevaelu edasi pidi elama.
„Emal olid ooperid grammofoni peal, aga pärast sõda enam kodus muusikat ei kuulnud… Ja ema pidi üksinda oma palgast kõiki meid üleval pidama,“ meenutab Helgi raskeid aegu.
Kuidas leppida ebaõiglusega elus? „Ei ole mitte ühtegi ebaõiglast asja!“ pahvatab Helgi. „Ma tulin seda õppima… Ma olen kõigi teiega seal üleval kokku leppinud, vabatahtlikult need väljakutsed võtnud. Muidugi seda on raske taluda. Jah, nooruses oli mul hirm, et kõik läheb halvemaks.
Minu elutöö on olnud see, et tulen välja hirmust, et kõik läheb halvasti…
Olen Lasnamäe veerul tanke näinud, kartsin kohutavalt trammile minna, pelgasin jutte, et lapsi püütakse vorstivabriku jaoks – igasugust hirmu on ikka nii palju olnud! Nüüd ma olen sellest välja tulnud… Aga vist ainult tänu sellele, et ma mingil hetkel võtsin vastu otsuse, et mul on jõudu õppida oma väljakutsetest. Kellelegi ei panda rohkem, kui ta kannatab – ja järjest rohkem usun, et see ongi nii,“ kinnitab ta iga sõna rõhutades.
Kujutasin jutustuste põhjal nii selgelt ette seda arglikku tüdrukutirtsu, kuidas ta neljakümnendate lõpus Lasnamäe veerule praegugi toimivasse koolimajja läks. Ja kui ilusas kohas nad elasid! Praeguse KUMU kõrval Kadrioru pargi puitvillas, loomaaia vahetus läheduses, lõvi möirged kostmas aeg-ajalt koduaiani.
Sõja ajal majutati nende avarasse ja valge verandaga korterisse vene lendur koos perega, kes kõrval lennuväljal oma tööd tegi. Elutuba jagati lihtsalt kardinaga pooleks. Pärast sõda hakkasid koos Helgi ja tema emaga elama ka rätsepast tädi ja maavanaema.
Ometi nende kodus muredest ei räägitud. „See igavene vaikimine ja nendel teemadel mitte rääkimine…“ ohkab Helgi. Oli selline aeg – ühelt poolt polnud kombeks, teisalt ei saanud lapse kuuldes rääkida asju, mida laps edasi räägib. Me ei kujuta seda ettegi, aga aeg oli näiteks selline, et rätsepad ei tohtinud kodus õmmelda, aga õmmelda tuli, et sissetulekut oleks. Nii tuli paljusid asju toimetada salaja, hoida oma mõtted ja tunded endale. „Jagamine on nüüdisaja asi, tulnud kogu selle laienenud silmaringiga,“ lisab Helgi. Samas sai ta emaga väga hästi läbi. „Mina olen oma hädasid saanud talle kurta, aga tema mulle pole kurtnud.
Minu püüdlused ja otsingud ja õppima minna tahtmised… ta toetas mind.“
Helgi lapsepõlve mahtus palju õuesolemist, noorena käis ta abonemendiga sümfooniakontsertidel, peotantsus, luges ning täiskasvanuna osales harivatel loengutel.
Abielu reaalsus
Lapse muredest eemal hoidmine oli hea ja halb ühtaegu. Helgi peab oma lapsepõlve õnnelikuks, aga kuna ta lõi oma kujutluse reaalsusest raamatutest loetu põhjal, sai maailmapilt noore täiskasvanu jaoks siiski elukauge. Selle pildi reaalsusesse kohandamine maksis alates esimesest armastusest kuni abielu ja lahutuseni kahjuks palju hingevalu. „Nukrust ja melanhooliat mäletan kahekümnendate eel. Siis keegi ei rääkinud, aga nüüd teatakse, et abielu on töö, millesse tuleb ka panustada, tuleb anda, olla tolerantne. Mu suhtumine oli, et nüüd on abielu ja kõik on hästi – äärmiselt naiivne…,“ muigab ta. „Abielu on ikka suur kunst!“
Helgi kohtus oma toonase abikaasaga uuesti aastakümneid hiljem tänaval ja tundis, et tal on hinges rahu, tal on meeldiv näha seda hea südamega meest. „Sellega tõmmati see lugu kokku. Oli selline nooruse lugu,“ möönab Helgi nostalgiliselt.
„Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna.“
Väike pere
Elu kinkis Helgile veel teisegi mehe, šarmantse noorhärra… Egiptusest. Oli kuuekümnendate lõpp. Helgi töötas kalandustehnikumi raamatukogus ja hakkas kaugõppes bibliograafiks õppima. Toona tuli tehnikumi esimene Egiptuse grupp. „Nad olid väga intelligentsed, kõik pidid olema kuldmedaliga lõpetanud ja omandanud vene keele Kiievis poole aastaga,“ jutustab Helgi.
Sealt jäi Helgile silma Kamal, samasugune idealist, peale selle tegus, huvitav ja tark mees, kellega sai kõigest rääkida. „Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna,“ meenutab Helgi naerusui.
Suveperioodidel oli Kamal pool aastat Egiptuses, siis suheldi kirja teel ja tuli ka teisi meeleolusid. „Tema täiesti mõistetav kõikumine kahe maailma vahel. Olin armunud ja kõikusin samamoodi koos temaga… “ meenutab Helgi. Õpingud edenesid kenasti, suhe samuti, aga monotoonne merel olemine Kamalile üldse ei sobinud ja ta tuli praktikalt poole pealt ära, et toetada Helgit, kes oli just kaotanud ema.
Kahjuks ei saanud ta Eestisse elama jääda, kuigi Helgi oli juba jäänud Kamillet ootama. „Tema isa oli talle juba pruudi välja valinud, Kamalil polnud sõnaõigust, perekond pani asjad paika,“ nendib Helgi ja lisab, et ta on justkui teadnud, et peab lapse üksinda üles kasvatama. „Eks ma olin klammerdunud, aga mul pole kibestumist või etteheiteid, sellest olen ma vaba!“ rõõmustab ta.
Kamille kohtus oma isaga esimest korda keskkooli ajal. Kamille esimese eluaasta elati samas Kadrioru puumajas, edasi juba Mustamäel mugavustega korteris – soe vesi, keskküte, oma vann! „Võisin talvel toas õhukese kitliga olla – seda nautisin ma tükk aega!“
70ndatel läks kogu tähelepanu lapsele. „Lasteaias ja koolis oli mul natuke muret, sest laps nägi eksootliline välja – et kuidas temasse suhtutakse. Aga seal polnud mingit probleemi tänu sellele, et Kamille on tugeva karakteriga, väga sotsiaalne.“ Esimene koolikiusamine tuli põhikooli lõpus kooli vahetades, aga sellest rääkis tütar talle alles täiskasvanuna.
Ainus tõesti raskemat sorti koorem üksi last kasvatades oli vastutus.
Oli see siis elukohtade valik, sagedaste WC-ummistustega tegelemine, vastutus oli ainult ja ainult Helgil. „Mind on kolleegid ja sõbrannad aidanud, ma olen kõigile väga tänulik, kes on meid ulu alla võtnud,“ meenutab Helgi poolteiseaastast perioodi, kui neil keskkoolieas Kamille ja Airedale’i terjeri kutsikatega polnud oma kodu.
„Ma arvan, et inimesed on küll paaridesse loodud, minul oli eriülesanne! Aga kaasa peab hingesugulane olema,“ vastab Helgi mu küsimusele, kas ta ka kaasat igatsenud on. „Mul oli kogu aeg see teadmine, et ma pean käituma väärikalt, ma polnud avatud suhetele – see oli väga suur barjäär, mille olin ehitanud. See on tegelikut enesekindluse küsimus,“ möönab ta. „Hingesugulase igatsuse peale olen tulnud 40. aastates, mitte hiljem.
Ma olen väga rahul selle eluga, kõik oma igatsused olen jätnud oma noorusesse,
võib-olla teist korda ka neljakümnendatesse, aga mitte praegusesse. See on koht, kus otsi kokku tõmmata. Kui mõned küsimused vaevavad, siis nendele saab vastust küsida. Mida vähem seda pahna siin sees on, seda parem – muidu tuleb ju haigus!“ naerab ta.
„Kuigi minus on kõiki rahvuseid segatult, siis Muugal elamine on huvitav õppetund. Vene inimene on lihtne ja heatahtlik. Ma tunnen, et olen õiges kohas ja nad on mind omaks võtnud. Riputan naabritele õunu ja nemad mulle kurke üle aia.“
Töö ja kaasteelised
Peale kalandustehnikumi on Helgi töötanud Pöögelmanni tehases, mikroskoobi all mikrokiipe valmistades, Raamatupalatis, Arvutuskeskuses. „Igalt poolt on jäänud mõni hingelähedane inimene“. Toona ei piirdutud pelgalt tööga, vabal ajal tehti seinalehte, pidusid, ekskursioone.
Pool aastat töötas Helgi ka ühe ülikooli raamatukogu peabibliograafina, pidades seda esiti heaks stabiilseks töökohaks, kust kunagi pensionile jääda. „Raskemat aega kui see, pole mul olnud. Kui inimene stressab nii ära, et ei jõua kolme trepiastet ka astuda,“ meenutab ta, sest töös puudus motivatsioon ja kahjuks polnud ka kollektiiv eriti avatud.
„Õnneks kutsuti mind tagasi eelmisse töökohta,“ jutustab ta. Üheksakümnendate algus oli aga suurte muudatuste aeg. Tulid noored juhid, sa pidid olema samal tasemel, ei saanud olla vana ega haige. „Tuli asjad teatud ajaks ära teha haigenagi. Käisin palju haigena tööl,“ meenutab ta.
Põnevad teemad
22 aastat tagasi osales Helgi Eesti ühel esimesel reikikoolitusel, tahtes sellel lainel abivajajaid aidata. Varsti pärast seda nägi ta lehes kuulutust kriisiabi keskuse loomisest, mille ajendiks oli Estonia katastroof. Kriisiabi spetsialistide koolitus oli pikk ja väga huvitav, kuid tööd pidi tegema öösiti ja telefoni teel, kõnesid oli väga palju. „Aasta pidasin vastu, seda võiks läbipõlemiseks nimetada,“ tunnistab ta.
„Teispoolsusse uskumine on minuga kaasas olnud vist juba 20ndatest. Alguses oli see rohkem targutamise ja vastuste otsimise vormis, et mis see elu on. Vaimset kirjandust olen lugenud ja juba 80ndatel kopeeritud venekeelsete lehtede põhjal joogaga tegelnud,“ naerab ta.
Enne Muugale kolimist elas Helgi mõned aastad Rae vallas maal. „Pool aastat joonistasime projekti – siis võtsime metsa maha ja ehitasime sinna Kamillega paarismaja.“ Sellesse aega jääb ka tõeline kohtumine maainimestega ja nende väärtustega – see jättis Helgile sügava mulje.
Aed kui kingitus
„Aias toimetamine annab vabaduse – et olen vaba astuma õue… vabaduse- ja õuearmastus on mul eluaeg olnud. Mitte saagikuse ja tulemuse pärast, vaid ma naudin seda toimetamist. Paremat asja pensionärile pole kui tükike maad!“ kõlab ta veenvalt. „Maa-armastus tuli, kui pensionile jäin ja maale kolisin. Noorena pidasin õppimist ja teadasaamist alati tähtsamaks. Nüüd oskan seda vaadata ja aru saada – igal asjal on mingi põhjus ja laiem mõte. See ongi elu juures kõige toredam, et jõuad sellesse faasi, kus seda analüüsid ja näed, et elu on müstiliselt fantastiline – ja ongi nii ja tunnengi nii!“ särab ta.
„Olen suurepärane pea ees vette hüppaja! Metsa ehitasime maja ainult tänu sellele, et ma läksin hooga kaasa. Nautisin ehitamist ja see oli täielik pühendumine. Sisetöid tegime ise, lihvisime vanu uksi ja panime mosaiiki maha ja seina. See oli nauding ja looming,“ elavneb ta. „Elu on näidanud, et iga muudatusega läheb järjest paremaks. Ma arvan, et kõigil on samamoodi,“ naerab ta kogenult ja lisab rõhutatult: „Ma ei jõua vana iga ära kiita!“
„Kui ma tagantjärele mõtlen, siis see oli ju päris metsamaa, selle harimine oli täiesti pöörane. Samas ma pole olnud õnnelikum, kui ma ärkan hommikul üles ja see päev on minu. See vabaduse ja sõltumatuse tunne!“ erutub ta.
Kogemuste väärtus
Tundub, et elu õpetab alandlikkust, tolerantsust, leppimist ja tänulikkust. „Selles eas võib öelda, et olen hästi oma eluga toime tulnud, võib kokkuvõtet teha, mõtestada oma käidud tee. Nüüd näen, kuidas tõmbuvad ots otsaga kokku mingid ülesanded, mis mulle on pandud. See on suur lohutus, et olen üleval kõik endale valinud, teades ette neid väljakutseid, mis ees ootavad,“ arutleb ta.
Igast eluperioodist tuleb kaasa sõpru. Ja raamatuid. Ühtlasi armastab Helgi maju, arhitektuuri. „Naudin reisides linnu ja maju – alates New Yorgist Helsingini,“ kiidab ta, olles tänu tütre multikultuursele taustale päris palju ringi rännanud. „Muidugi oleks tore veel üks maja ehitada!“ unistab ta. „Aga see on ebareaalne – hakkad plaani pidama, siis klammerdud!“ ja lisab, et just vananedes tuleb valmis olla muutusteks, mis need ka poleks.
„Kui rääkida eluteel käimisest, siis ongi see olnud muutumine kõrgetest ideaalidest ja nõudmistest teiste vastu, jõudes lihtsuse ja pisikeste asjade nägemiseni ja nendest rõõmutundmiseni. Pretensioonitu suhtumiseni. Jätkuks vaid valmisolekut elutee käänakuteks! Õppida on väga palju!“ muigab ta.
Vaatleja aeg
„See võib näida kõrvalseisjale passiivsena, kuid tunnen, et sisemiselt on see ktiivsem kui varem füüsilise aktiivsuse aeg. See on vaatleja aeg. Aeg rõõmustada kauni hommiku, laste ja lastelaste, toredate inimeste, ilu ja harmoonia üle. Ja mõista ka negatiivsust kui arengu paratamatust. Ja selles on palju põnevust.
See on aeg olla TÄNULIK elu eest, selle eest, et mu kõrval on kõigil mu eluperioodidel olnud armsad ja toetavad inimesed. Olla tänulik tütrele ja tema perele ja oma vanematele, kelle lähedust tajun nüüdki.“
Vanaduse plussid
„Tänulikkus ja mõistmine tuleb aastatega. Selles mõttes ongi tore vanaks saada.“
„Praeguses eas teen korralikku ülevaadet ja üldistust: elu väljakutsed ots otsaga kokku, mis, milleks ja kuidas.“
„Vanemas eas vaatad, kas läheb nii või naa, sul pole enam paanilist klammerdumist, et asi peab nii minema. Selles eas sa oled vaba lahti laskma, sa saad aru, et ei saa klammerduda.“
„Iga mõte ja sõna loob ja mida rohkem rämpsu sinna paned… peab olema väga ettevaatlik… aga selleks on vaja aega – ja see ongi vanaduse tore pluss, et sul on aega, pole rahmeldamist ellujäämise nimel.“
„Ma naudin igat päeva, see on uskumatu – ma kohe olengi õnnelik! Teine selline aeg oli lapsepõlv Kadriorus kuni koolini – siis ma olin sama õnnelik. Päev oli minu oma, ma võisin teha endale lumeonni, mängida keksu või rahvastepalli ja sipelgatele kodusid ehitada.“
Sügis on aeg, mil peredes keerleb paljugi laste ümber – mida süüa, mida selga, kes viib, kes toob, kuhu huviringi, millisesse trenni, kuidas lapsed omavahel läbi saavad, kas kõik on õpitud… Mis on need kümme kõige olulisemat asja, mida oma laste jaoks teha?
Armasta neid
Toeta nende enesehinnangut
Kuula neid
Esita väljakutseid
Oota austust
Sea neile piirid
Tee kõiksusetunnetus osaks nende maailmavaatest
Arenda nende õppimisoskust
Aita neil olla kogukonnameelne
Lase neist lahti
Soovitused Yogi Bhajani raamatust „The Game of Love“
Igal ajastul on oma iluideaalid ja öeldakse, et läbi aegade vastab nendele igal ajastul umbes 5% naistest. Aga kõik me ülejäänud! Meie tahame ka õnnelikud olla ja seda ilma oma keha kurnamata, arutuid kulutusi tegemata ja mürgiseid tooteid kasutamata. Kas on üldse tänapäeval võimalik niimoodi läbi saada? Miks meil üldse tuleb mõttesse soovida olla kellegi “moodi”?
Paljud moeajakirjad räsivad naiste enesehinnangut – naised piltidel pole naturaalsed, vaid fototöötluse tulemus, välismaistes ajakirjades kasutatakse osaliselt isegi täiesti arvuti genereeritud modellipilte. Ehk siis lugejad võrdlevad endid (teadlikult või alateadlikult!) ülitöödeldud fotodel olevate naistega või siis lausa mitteeksisteerivate naistega!
Võrdluspildist tulenevat järeldust enda kohta on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate käitumis- ja sõltuvusprobleemidega. Ja sellest on nii lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Näidates päris elu, päris inimesi, nende elusid koos kõikide uperpallidega ja samas ka õpetlike lugudena. Sellistena, mis on meile kõigile järele tehtavad lihtsalt väheke oma harjumusi korrigeerides selliseks, et oleksime eluga tõesti jätkusuutlikult (oluliselt) rohkem rahul.
Üks kõige lihtsam viis endale lähemale tulla on vaadata peeglis endale silma ja valida kriitiliste mõtete asemel hoopis end toetavad. Ja teine sel teel toetav lähenemine on endale andestamine, et me pole täiuslikud. Kui see lohutab, siis keegi pole. Mina muidugi ka mitte!
Arukaid ja tõhusaid soovitusi enese toetamiseks anname ka Hingele Pai ajakirjas ja valime iga teksti ja pildi hoolikalt, et see tõesti ehitaks üles enesehinnangut ja tooks rahuldustunnet ilma tekitamata tunnet, et seda peaks kusagilt mujalt otsima kui enda seest ja lähiümbrusest.
Mida Hingele Pai lugemine meie lugejatele annab? Oleme siia kirja pannud esmalt toimetuse kavatsused-soovid-unistused, seejärel ka meie lugejate mõtted! Kas need klapivad?
1. Hooaja mõttekaaslane
Hingele Pai on ajakiri kaasaegsele inimesele, kes hindab kvaliteeti, müravabadust, loomulikke elamise viise ja ehedat elu. Hingele Pais pole lugusid (mitte ainult) ilu pärast, vaid sisu pärast. Ja see sisu on teadlik, tõeliselt rahuldustpakkuv, täisväärtuslik, ehe elu, mis peegeldub nii kirjaridadest kui piltidelt.
See on raamat, mitte ajakiri. Hästi tehtud.
Lugemist jätkub kauaks. Nagu väärtkirjandus – loed ja mõtled… ja siis jälle loed. Ja jälle mõtiskled.
2. Lahendused elu olulistele küsimustele
Hingele Pai ei ole tavaline naisteajakiri ega ka esoteerika-, jooga- ega ökoajakiri – see on kaasaegse teadliku aktiivse elu ajakiri. Jah, sinna juurde võib käia midagi joogast ja paljugi ökotoodangust ning kindlasti usume, et maailma on veel palju rikkam kui silmaga nähtav ja käega katsutav, aga soovime, et meie artiklid on praktilised ja inspireerivad. Ja mitte ainult naistele!
Teemad põhinevad õigetel väärtushinnangutel. Iga artikkel sisaldab inspiratsiooni pürgida ka oma elus samm-sammhaaval parema homse poole.
Aitab eneses toimuvat analüüsida ja aega maha võtta.
3. Rahutunne ja silmailu
Oleme ajakirja teinud reklaamivabana, mis tundub vahel meile endilegi paras julgustükk! Aga müravabadus, silmailu ja närvipuhkus vilkuvast tarbimishullusest rahu suunas on siiski meie ajakirja juures väga oluline ja ka sellisena vastu võetud.
Ajakirja nimi oli see, mis tellima kutsus ja sisu vastas igati oma nimele: lugemine oli puhas, hea, kosutav ja tujutõstev elamus, ehtne pai hingele, aitäh.
4. Inspiratsioon
Meie “kangelased” on inimesed, kes on julgelt astunud oma valitud teed kas elustiilis või loomingus, ettevõtluses või palgatööl või hoopis reisides või suhetes. Näitame päris elu, päris inimesi, nende elusid koos kõikide uperpallidega ja samas ka õpetlike lugudena. Sellistena, mis on meile kõigile järele tehtavad lihtsalt väheke oma harjumusi korrigeerides selliseks, et oleksime eluga tõesti jätkusuutlikult (oluliselt) rohkem rahul.
Siiras ja inspireeriv. Põnevad lood andekatest ja julgetest inimestest.
5. Aeg endale
Seda on lugejad meile öelnud, meie jaoks oli see üks suuuuur unistus: et millegi meie tehtuga veedavadki meie lugejad oma kallist vaba aega kui millegi tõeliselt väärtuslikuga! Võtavadki aega ja loevadki kõik leht-lehelt läbi, nagu mitmed on meile öelnud. Vau!
See ajakiri on nii sisu kui vormi mõttes nii mõnusalt ja haruldaselt rahulik. Just selline, mida diivanil mõnulemiseks vaja. Imeline kaaslane puhkusehetkel, ilus sõna ja head mõtted.
6. Headust täis
Külvame ajakirja sisse sületäitega oma parimaid kavatsusi, aega, pühendumust. Ajakirja artiklitega tahame toetada lugeja enesehinnangut, anda positiivset energiat ja paljundada headust.
Hingele Pai ajakiri teebki hingele pai, meele rõõmsaks ja paneb silmad ja südame särama!
Täiesti omanäoline ajakiri, mille taga on tunda armastust ja pühendumust, mis sellesse pandud on.
Mis oleks lihtne ja kättesaadav tegevus ning annaks samas mõnusa füüsilise koormuse ja tugevdaks tervist? Jooksmine! Kohtusin Taivo Püiga, kes on Jooksupartneris personaalne juhendaja. Kuidas alustada, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida?
Taivo rõhutab igal sammul, et oleme kõik erinevad ja lähenema peaks väga individuaalselt, aga jooksmisel on siiski mõned kuldreeglid:
Vähem on rohkem: alusta tasa ja targu. Esimene samm jooksu juurde on aktiivne elu ja jalutamine. Keha kohandatakse koormustega pikema aja jooksul ja järk-järgult.
90% treeningutest aeroobne ja 10% anaeroobne treening.
Enne jooksmist soojenda lihaseid, pärast jooksmist venita.
Kui teed jooksutrenni juba neli korda nädalas, peaksid kindasti laskma endale teha koormustesti.
Ära unusta piisavalt juua.
Küsijulgelt nõu treeneritelt.
Täismahus artikkel ilmus Hingele Pai kevadnumbris. Tee oma Hingele Pai ja telli mahukas ajakiri enda postkasti siit.
Meie olemus on loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.
NÄPUD LIIKUMA
Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.
Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.
PAUS TEEB LOOVAKS
WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.
Nii väga, kui me seda ka ootame, siis korralik põud ja leitsak on meie seedimisele, südamele ja kõigile teistelegi süsteemidele tegelikult väga suur koormus. Kuigi ootame seda tõelist suvesooja, kaasneb sellega sageli ka loidus, ärritus ja emotsionaalne tasakaalutus. Mida siis ette võtta?
Erinevad jookide tootjad on läbi reklaamide teinud meie jaoks ahvatlevaks igasugused jääjoogid. Ometi pole need eriti tervislikud, sest kahjustavad seedimise tuld ja võib tulla üllatusena, et need ei jahutagi keha tegelikult. Keha reageerib külmale nahapooride sulgemisega ja nii võib tekkida hoopis ülekuumenemine.
Milliseid jooke siis tarbida? Kehatemperatuuril taimeteesid ja mahlu. Jahutavad taimed on piparmünt, meliss, apteegitilli seemned, koriandri seemned ja lehed, aga ka roheline tee.
Kuigi võib tunduda, et suvel ei vaja meie keha eriti süüa, tuleb siiski kontrollida, et kõht poleks tühi. Suvi on ainus aeg, mil idamaade meditsiini järgi võib tarbida toorest ja värsket. Parimad jahutajad on arbuus, banaan, kirsid, ploomid, kookosvesi ja kurk. Eriti kuumal päeval soovitame proovida arbuusi-piparmündi smuutit! Kerge kehaline koormus, näiteks jooga, taiji või ujumine on väga teretulnud.
Kui lapsed kipuvad üle kuumenema, tuleb nad kasta vanni või panna neile niiske lapp otsaesisele, randmed jaheda vee alla ja/või jalad 15–20 minutiks vanni. Samuti tuleks masseerida hommikuti ja õhtuti külmpressitud kookosõliga taldu ja peanahka.
Päikese eest kaitsevad naturaalsed külmpressitud õlid mingil määral: näiteks võib hommikuti kehale määrida kookosõli, sheapähklivõid või vaarikaseemneõli. Kõige tõhusama kaitse saab aga mineraalosakestega päikesekaitsekreemist, ökoloogiliselt puhtast muidugi. See kreem toimib kihina nahal, millelt peegeldub päike tagasi ja sobib seetõttu eriti hästi lastele rannarõõmude nautimiseks.
Joogatehnikatest aitavad palaval bussisõidul või kuumava asfaldi läheduses nn Sitali pranajaama harjutused. Lükka rullis keele ots suust välja, hinga sisse läbi keele ja välja läbi nina. Jätka mõned minutid, kuni tunned rahunemist ja jahutust.
Riietusest sobivad kerged ja õhulised, kehast eemale hoidvad naturaalsed materjalid – eriti hästi naturaalne siid, õhuke lina ja puuvillakangas. Mida heledam, seda jahedam on tunne selle sees. Ja kindlasti kombineeri oma riietuse juurde mõni ahvatlev kübar!
Igas Hingele Pai ajakirjas anname praktilisi soovitusi ühe energiakeskuse ehk tšakra tasakaalustamiseks. Kevadel alustasime esimesest, punasest, juurtšakrast.
Väljendid nagu „ta lausa säras”, „ta oli kadedusest roheline” või „ta näib nii sünge” on tänaseks meie igapäevakõnesse nõnda kindlalt juurdunud – tajude ja meeltega tuntavat on üksteise kohta teabe saamiseks ja mõistmiseks kasutatud juba kaugetest aegadest saati. Kõik tajutav, kõik meis ja meie ümber on energia. Energia ei kao, kuid seda saab muuta ühest olekust teise – positiivsest negatiivseks ja vastupidi, valu ja kurbuse saab teisendada rõõmuks, hirmu aga julguseks ja tugevuseks. Selleks, et seda teha, tuleb esiti tundma õppida iseend, saada teadlikuks energiatest ning mõista nende toimimise seaduspärasusi.
Punase jõukeskuse ülesandeks on täita meid turvatunde ja kindlusega, et meil on piisavalt kõike, mida eluks vajame. Ühtlasi toetab see tugev maine energia meid ka puhastumisel, aidates lõpetada vinduvad suhted, millest on kadunud kokkukõlamine, mõistmine ja ühine kasvamine.
Kõik, mis ei rikasta hinge, on määratud lahkuma. Tähtis on aga olla enesega aus ning tunda ära, kas see, millega parajasti silmitsi seisad, on meeleheitlik püüe vanast kahe käega kinni hoida või vastupidi, tagasi vaatamata põgeneda, või hoopis pühendumist ja jõupingutusi vajav eluõppetund, mis on tulnud, et hinge karastada, tugevdada, vormida ja lihvida.
Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata, sest sel rännakul otseteed puuduvad ning poolelditegemisi arvesse ei võeta. Edu toob eelkõige julgus, enesega aus olemine ning intuitsiooni usaldamine.
Viise juurtšakra väe aktiveerimiseks:
Vii läbi suurpuhastus – sorteeri oma majapidamisest ja mõtetest välja kõik vana ja iganenud, mis väe andmise asemel sul hoogu hoopis maha võtab.
Liigu looduses – see on parim viis koondamaks mõtteid ja täitmaks end värske väe ja rahuga.
Tee trenni – füüsiline treening annab kehale uut jõudu ja motiveerib meeltki.
Kingi endale erilisi hetki – olgu see siis tunnike hea raamatu seltsis või hõrk eine. Luba enesele hetki, mis teevad tavalise päeva eriliseks ja millega näitad iseenesele, et hoolid endast.
Veeda aega sõprade seltsis – võta aega, et teha midagi toredat ühes nendega, kes armastavad sind just sellena, kes oled.
Tegele taimedega – külva seemneid uueks aiahooajaks või hoolda potililli – taimedega tegelemine maandab stressi ja loob sisemist rahu.
Lõpeta pooleli jäänud projektid – lõpetamine kannab endast erilist edasiviivat energiat. Pane punkt kunagi alustatud töödele, et uued ideed saaksid kooruda ja inspireerida.
Klaari segased suhted – lase lahti neist, mis ei toida hinge, ning paika ja paranda neid, mis vajavad siiraid sõnu või kosutust.
Pikemalt saad lugeda juurtšakrast ja selle aktiveerimisest Hingele Pai kevadnumbrist.
Tekst ja foto: meditatsiooniõpetaja ja mandalakunstnik Hele Sits
