Nii kiire. Nii palju tegemist, kontakte, suhtlust, e-maile ja kohustusi. Kui tõele au anda, siis pisut ka asendustegevusi, tühisebimist, tühja ja tähja. Ja siis ikkagi kohustusi. Eriti nüüd, jõulu eel. Kuidas võtta seda aega endale, kui seda pole justkui üldse? Hästi, kui päris a-e-g-a endale ei saa, siis võta kasvõi hetk. Milliseid hetki saame endile võtta, et lõdvestuda ja end laadida?
Ära unusta hingata
Hinga kogu kopsumahuga vähemalt ühe minuti kestel. Näiteks hingates vähemalt nelja sekundi jooksul sisse ja nelja jooksul välja. Nii värskendad kudesid, organeid – ja ka aju – hapnikuga! Tulevad paremad mõtted ja kõik organid on rõõmsamad!
Kõhu liikumine sügava hingamise ajal parandab seedimist, maandab ja rahustab närvisüsteemi.
Seda saab teha poesabas, autoroolis, koosolekul, arvuti taga, last riietades, kartuleid koorides – ükskõik kus! Pärast esimest, teadvustatud minutit hingab keha veel iseenesest samas rütmis edasi ja kõik need kasulikud mõjud jätkuvad. Muidugi võid ka teadvustatult niimoodi jätkata. Ma näiteks tegin seda just pea pool tundi järjest, kui oli vaja mega kiiresti enne lastehoidu lapse järele minemist Joogafestivali veebisaiti uuendada.
Liiguta
Kui oled tööl, jaluta printerini, tualetti või käi paar korrust jala trepist. Parklas ära otsi door spotti, sissepääsu kõrval olevat parkimiskohta. Jah, noh, eks oleneb jalanõudest ja riietusest, aga see väike liikumine teeb head:
Parandab verevarustust, lümfiringlust, mis vastutab toksiinide väljutamise eest ja alandab stressihormoonide taset. Olenevalt olukorrast muuda see liikumkine tantsuks, käte viibutamiseks või kasvõi hüppamiseks koos naeruga ja saad mitmekordse kasu!
Naera
Jah! Kui sa naerad 20 minutit päevas, pole tarvis ühtki muud trenni, meeleolu tõstjat, stimulanti, antioksüdanti või vereringe parandajat! Ajule pole tähtis, kas naer oli nalja peale või täiesti “lambist”, peaasi, et oli laginal st südamest ja kõht vappus kaasa. Saab suurepäraselt teha ka üksi, aga eriti kergesti tulevad kaasa väikelapsed! Ja tegelikult kõik ümbritsevad, sest meie aju on nii üles ehitatud, et võtame peegelretseptoritega üle teise inimese tunded ja liigutused: selle pärast lähevad sõbrad peegelasenditesse erilise ühenduse ajal oma vestluses ja selle pärast haaravad mehed enda munadest ja oigavad, kui näevad telekas jalgpallis kedagi, kes palliga hargivahesse saab. Samamoodi mõjub ju naer nakatavalt ja selles on ainult head!
Olen suuri elumuutusi läbi teinud nii omal algatusel kui väljastpoolt tõugetena ning õppinud, kuidas emotsioonide virvarris paremini laveerida. Millised on 6 sammu, et muutus enda kasuks pöörata?
Muutus toob hetkega kaasa ka tundeid. On okei tunda tundeid. Jah, kindlasti ma ei soovita “negatiivseid” tundeid alla suruda või keep smiling’u taha peita, sest meie tunnetel on meile tähtis sõnum.
1. LUBA TUNDEID, AGA ÄRA TAKERDU
Aga kui nende sõnum on käes, pole rohkem vaja pikalt tunnetesse takerduda. Kui kipud seda ikkagi tegema, aitab liikumine, teraapia, EFT ehk koputamine, TRE ehk väristamine, aroomiteraapia, Rännaku meetod, vabastav hingamine, psühhoteraapia… tuge on igale maitsele!
Mul oli viimase töökaotusega küll sisemine tasakaal tagasi umbes tunni pärast, kuid solvumist, pettumust, hirmu ja lahtilaskmise leina tundsin mingil määral ikka ja hetketi tugevalt. Valisin end aidata tantsurännakuga, mis on nn vaba tants grupi inimestega, kes kõik tantsivad omaette ja ühtlasi pisut ka koos. Takerdunud emotsioone ja stressi saab kehast välja igasuguse liikumisega!
Turgutasin end paaril korral ka homöopaatiaga, kuna seal on looduslikud ained erinevate emotsionaalsete ja füüsiliste tasakaalutuste puhuks. Solvumist ja kurbust sain paaril lõua värisemise hetkedel sel viisil oluliselt leevendada. Kui teinekord tuli tunne leebemalt üles, siis püüdsin sügavalt hingata ja endale mõttes öelda JAH – selles mõttes, et kinnitada endale, et on okei ja lubatud tunda tundeid! Ma küll märkasin, et paljud hakkasid mu ümber varem mulle ütlema, et see kõik on okei ja väga hea, mis mu elus muutus ja ma teadsin, et see nii on, aga ma ei saanud seda veel ise öelda. See sisemine olukorra “töötlus” võtab ikkagi aega ja tuleb endale see aeg võtta ja anda.
2. TOO MÕTTED HETKE
Muutuste pöörises toon end st oma mõtted ärevamatel minutitel HETKE. Ehk siis, kui mõte hakkab rändama “aga mis siis, kui….” radadel ja tunnen kehas, et see tekitab mulle pinget ja ärevust, hirmu, siis jälgin esmalt, mis ma kehas tunnen (kuna keha on alati hetkes, siin ja praegu, mida ei saa öelda meie mõtete kohta) ning jälgin lihtsalt, kuidas hingan ja kuidas jalatallad (või kingatallad) puudutavad maad.
Siis küsin endalt, kas praegu on midagi halvasti? Tavaliselt on vastus EI.
Kas ma olen midagi juba teinud või mida ma saan praegu teha (täna, see nädal või niipea kui mahti saan), et tulevikus ei realiseeruks “aga mis siis, kui…” stsenaarium? Ja siis ma olengi teinud seda, millega seda musta stsenaariumi vältida. Ja halvim polegi kunagi juhtunud!
3. JÄLGI, MIS KANALIL OLED
Töökaotusega või sarnase kaliibriga muudatusega on mul tavaliselt nagu kaks “kanalit” raadiol. Üks on ikka mingil moel negatiivsete emotsioonidega ehk lahtilaskmise protsessiga seotud, teine aga loovuse “raadiojaam”. Tegelikult saab ise nende vahel vahetada. (Aga oluline on mitte ainult selle loovuse jaamal ka olla, sest iga muutusega leppimine on ka emotsionaalne protsess, luba seda endale, sellesse takerdumata.)
4. OLE ENDAGA HELL
Ja kui ma olen märganud, mida tunnen ja saanud vastuseks midagi “negatiivset”, siis olen mõelnud, mida ma vajan, et endaga praegu hell olla. Olen siis suhelnud oma “sisemise lapsega” – temaga tulebki mõttes rääkida nagu väikese hirmunud lapsega. Aitab ka päeviku kirjutamine. Aitab innustavate inimestega kohtumine ja nendega, kes on olnud samalaadses olukorras. Aitavad raamatud, kursused, uued tutvused.
Samuti aitab suhtlemine konstruktiivsete postitiivse suhtumisega inimestega, et mitte kaasa minna nn negatiivse vibratsiooniga, mida võib tunda, kui hakata kellegagi koos kurtma, taga rääkima või muretsema.
Hinge toitvad tegevused, vestlused ja kohtumised aitavad näha olukorda uue nurga alt ja avada oma loovus. Sealt tuleb ideid, mõtteid, mis viivad sind hoopis teisel tasemel edasi ja hiljem saad selle olukorrale elus tagasi vaadata tänutundega.
5. VALI LOOVUSE KANAL
Ja teine “raadiojaam” minu sees ongi olnud lemmik, see, mida naudin – loomingulised ideed, mis hakkavad voolama, kui kõik killud on muutuste tuules justkui segi paisatud. Need on alati viinud milleig väga heani või siis vähemasti aidanud lühiajaliselt keskenduda tuleviku loomisele, isegi kui kõigist ideedest ja projektidest pole lõpuks asja saanud. “Mida ma tegelikult teha tahaksin?” saab endalt küsida, kui kõik on muutumises. Kui pole enam seniseid töökohustusi vms.
6. ANNA AEGA
Ja siis muidugi aitab aeg. Isegi nii palju, et olukord, mis tundus esimesel hetkel eriti halb, hakkab aja perspektiivis paistma päris hea või isegi väga hea. See on üldiselt alati nii läinud. Aga emotsioonid sel teel tuleb vabaks saada. Siis jääbki alles puhas hea.
Võin julgelt astuda suhtesse kõiksuguste mustrite, materjalide ja värvidega. Siiski üks piirang mul on: mu garderoobis pole ühtegi püksipaari peale spordidresside.
Kui mu noorem poeg nägi mind ükskord teksades, siis ta lausa võpatas ja kommenteeris nördinult, et näen välja nagu mees. Selle valiku on tinginud eelkõige mu armastus seelikute ja kleitide vastu, aga ka mu kehakuju. Laiad puusad ei soosi pükste kandmist.
Mu ilumeel on püsinud suhteliselt sarnasena juba teismeeast peale. Mulle meeldib sobitada esmapilgul sobimatuid riideid, olulisel kohal on mugavus. Ma armastan kõiki värve. Just hiljaaegu hakkas mu garderoobi tekkima kollane. Seda oli väga huvitav avastada, enne oli mind vallutanud elektrisinine.
Meeleolust sõltub palju ja ka energiahulgast, mis mul parasjagu kehas leidub. Nii meeldib mulle vahel provotseerida ja teisel hetkel nähtamatu olla. Ka käsitöö tegemine sõltub tuule suunast ja tähtede seisust. Reegleid pole, leiutan, miksin ja fantaseerin.
Tavaliselt ma uusi riideid ei otsi. Minu jaoks on poodides käimine kohutavalt tüütu ja seetõttu tekivad mulle riideesemed juhuslikult. Võin ootamatult midagi leida teise ringi poest või mõne tuttava moekunstniku kollektsioonist. Hetkel ihalen mõnda Roberta Eineri kleiti, aga rahakott on selle jaoks veel pisut ahtake.
Ma vaatan üsna palju moodi. Lemmikud on Elie Saab, Alexander McQueen, Vivienne Westwood. Ka Eesti moekunstnike kollektsioonide vastu tunnen huvi. See ei tähenda aga üldse mingite trendide järele jooksmist. Ma lihtsalt olen lummatud sellest kunstivaldkonnast puhtalt esteetilisest naudingust.
Tekst Kersti Heinloo, fotod Triin Maasik, meik ja soeng Küllikki Pert
Emotsioonid teevadki meist inimese. Aga nad ka määravad meie reaalsuse – selle, kuidas me elu näeme ja end tunneme. Kuidas tunda end ebakindlust tekitavate muutuste tuultes paremini, kuidas saada emotsioonide ohjad rohkem endi kätte?
80% otsustest teeme me emotsioonide ajel, võib-olla rohkemgi. Räägitakse ka, et allasurutud emotsioonid võivad teha meid haigeks, nö toorelt välja elatud emotsioonid aga võivad kahjustada teisi. Ja ükskõik kui palju kordi kuuleme öeldavat, et muutused on ainus kindel asi elus, kerkib ikkagi rohkelt negatiivseid emotsioone üles just muutuste keerises. Jah kerkib, mitte me neid ise tealdikult ei kergita. Emotsioonid tulevad alateadvusest. Aga isegi alateadvust saab tasapisi ümber treenida.
Muutused suhete, tervise ja raha ehk töö vallas tekitavad enamasti tugevaid tundeid: hirmu, viha, kurbust. Iga muudatuse künnisel tunneme tavaliselt eitust, kauplemise vajadust, leina ja leppimist ning lõpuks (loodetavasti) lahtilaskmist. Isegi kui need faasid käivad sekunditega või aastakümnetega.
Olen minagi olnud suurte muutustega kokku puutudes vähemal või rohkemal määral ka emotsioonide küüsis. Millised need minu muutused on olnud? Olen kümme aastat olnud elustiiliettevõtja: Hingele Pai ajakirja looja, joogafestivali peakorraldaja, vabakutseline joogaõpetaja, viie raamatu autor ja lisaks olen viieaastase poja ema. Mul on õnn olnud õppida või töötada lisaks kodumaale veel Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias, kokku üle kolme aasta. Mind on kaks korda koondatud ja see on pannud mind loovalt tegutsema ja muutustele julgelt vastu astuma, nii neile, mis tulevad väljastpoolt kui ka neile, mida ise algatan.
Emotsioonid, mis iga kord elumuutustega erineval määral kaasnevad, on mind pannud mõtlema ja küsima, mida saaks teha, et ma võtaks muutusi tõesti loomulikena ning näeks nendes head lühema ajaga, peaaegu kohe?
Kust emotsioonid tulevad?
Kõigepealt – kust emotsioonid tulevad? Mis on nende kütus? Kas tõesti see sündmus või teise inimese käitumine, olukord ise?
Mulle tuleb meelde ammune seik, mil kandideerisin TTÜ tudengina Saksamaale praktikale. Sain koha maasikakorjajana. Olin pettunud, mulle tundus, et seda ma ei soovi ja nii läksingi rahvusvaheliste suhete osakonda teatama. Ukse taga sain tuttavaks teise tudengineiuga, kes oli saanud sama pakkumise, ise ülimalt rahul ja õnnelik!
See oli ehk esimesi kordi, kui tabasin end mõtlemast: me oleme samas olukorras ja suhtume sellesse nii erinevalt ja tunneme end ka seepärast erinevalt! Ja ma hakkasin kaaluma ka ise see võimalus siiski vastu võtta isegi kui see polnud kooskõlas minu ettekujutusega suvisest praktikakohast välismaal. Igatahes kui rahvusvaheliste suhete tuppa sisse pääsesime, andsime mõlemad teada, jah, me läheme!
Seega emotsioone tekitavad mõtted… Minu pettumus, pahurus ja trots tulid mõtetest: “mul pole maasikakorjamisest midagi õppida”, “ nii rangete tingimustega konkurss, tihe konkurents ja nii naeruväärne töö”. Sama hästi oleksin ma võinud näha selles võimalust nagu teine tudeng.
Mis aga toidab mõtteid? Meie tõekspidamised. Antud juhul siis midagi sellist nagu “füüsiline töö on raske”, “praktika välismaal tähendab millegi uue õppimist kellegi kõrval ja juhendamisel, mitte lihtsat füüsilist tööd, mis ei nõua mingit ettevalmistust” jne.
Kust tulevad tõekspidamised? Varasematest kogemustest. Minu generatsioon teab ilmselt maatööde raskust (tõsi, mida me täna juba vaatleme kui toredat kõhtu ja vaimutoitvat tervislikku hobi). Samuti oli toona ettekujutus välismaal elamisest ja töötamisest küllaltki muinasjutuline, kuna kontrast kodumaaga oli võimas. Need kogemused vormisidki minu tõekspidamisi, mis viisid maasikakorjamispraktika-eelses olukorras trotsi tundmiseni.
Igas uues olukorras teeb meie alateadvus automaatselt varasemate kogemuste analüüsi. Sellest tulenevalt sünnibki meie reaalsus ehk see, kuidas asjasse suhtume ja end tunneme. Ja järgmisel korral aju arvates sarnases olukorras olles räägibki ta meile samu asju ning me tunneme end samamoodi või isegi võimendatult! (Idee on võetud raamatust: Neale Donald Walsch “Kui muutub kõik, muuda kõike”)
See ahel näeb välja selline:
· sündmus >
· varasemate kogemuste analüüs >
· tõekspidamine >
· mõtted>
· tunded >
· kogemus (= sinu reaalsus) >
· uus sündmus >… jne
NB! See ahel ei ole lineaarne järjestus, nagu siin, vaid spiraal. Kui me endiga üldse tööd ei tee, siis on see spiraal peaaegu ringikujuline. Muudkui kinnistame samu mõtte-, tunde- ja käitumismustreid. Aga kui teeme endiga tööd, siis on võimalus ise sellele suund anda!
Milline see töö endaga siis võiks olla?
Esiteks oma mõtete märkamine ja kaalumine, kas see on Tõde. Kui üksi ei tule sellega toime, saab abi küsida sõbralt, lähedaselt või terapeudilt. Meie meel on fantaasiarikas, aga me ei suuda kunagi välja mõelda täpset stsenaariumi, mis käivituda võiks. Kui me praagime välja mõtted, mis pole tõesed, saame keskenduda neile, millele me tõesti soovime keskenduda ja jõudu anda.
Vahepeal on maasikakorjamispraktikast möödunud 20 aastat. Sellelt praktikalt pidin siiski esimese kuu jooksul lahkuma, sest selles tõesti polnud praktika maikugi, töötajate väga viletsad tingimused, sealhulgas keeld minna küla peale liikuma – pidime püsima ainult põllul või oma 9-kohalises toas kokku kolm kuud. See oli võimalus ära tunda, mis mulle ei sobi, seista enda eest. Võimalus kehtestada end välismaise tööandja ees. Väga hea praktika ebakindlale, naiivselegi neiule, kes ma olin!
Ja täna ma usun (ja sellest ongi saanud mu uus tõekspidamine), et kõik muutused tegelikult tõepoolest abistavad paremuse poole. Minu mõtted uue muutuse künnisel (pärast eitust ja “kauplemist” mis viimasel ajal käivad suurte muutuste puhul ära esimese tunniga, väiksemate puhul minutitega, suuremate ise algatatud muutuste puhul siiski vahel kuudega) ongi selles stiilis:
· Muutus on võimalus.
· See olukord aitab mul areneda.
· Lahe, et olen sellisteks olukordadeks valmis!
· See aitab mul mõelda teistsugustele lahendustele.
· Minna saab ainult paremaks! jne
Ja nüüd juba mõtlengi paljude muutustega siiralt ja südamest – kui tore võimalus! Ja võin kinnitada, et kõik tegelikult ongi olnud paremuse poole. Ja ma usun, et see on kõigil nii, kui laseme asjadel juhtuda ja võtame igalt poolt kaasa vaid parima: sõbrad, kogemuse, õppetunni, teadmised.
Kuidas lähenetakse otsuste langetamise teemale eri kultuurides ja elufilosoofates? Paistab, et nii iidsetest idamaade õpetustest kui ka tänapäeva lääne juhtimisraamatutest jookseb läbi üks ja sama niit: situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa.
Ja sinu tulevik sõltub sinu praegustest ja edasistest valikutest.Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid.
Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.
Lihtne ja loogiline, kuid praktikas ei tea me sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovime. Mis on elus suurem eesmärk ja siht?
Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja teadvustada oma eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud ja siiski olemata kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.
Alanud õppeaastal rikastab Eesti koole ja peresid juba ligi 40 „Youth for Understanding“ programmi vahetusõpilast eri kontinentidelt. Suviste lõpueksamite ajal käisime Harjumaal Igaveres külas Lutteruste perel, kellel juba kolmas vahetusõpilane. Esimesed kaks tüdrukut olid Saksamaalt, kolmas Taist.
Igaveres nägin endavanust (täpsemalt neli aastat nooremat) naist elamas oma perega nii arhailiselt nagu minu Võrumaa vanavanemad mu lapsepõlves – ja seda vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Tallinna klaasmajadest, isejuhtivatest bussidest ja äppidega parkimisest.
Minus pakatas see tavaline rõõm kohtumisest „Hingele Pai inimestega“. Ja õnneks saabki neile veel külla minna – isegi lasteaiarühmad käivad seal ekskursioonidel, külarahvas ostab mune, piima ja küttepuid ning omad ja võõradki lapsed hullavad aias.
Pereema Evely toimetab kodus, perepea Toomas on kolm aastat olnud ettevõtja – oma metsa puud küttepuuks, saematerjaliks, voodrilauaks, isegi tammemööbliks. Kuldsed käed kauba peale.
Pereisa Toomase Laitses elava õe pere on siiani pakkunud oma kodu ja maailmavaadet kolmele vahetusõpilasele. See saigi Evely ja Toomase jaoks „pisikuks“, et ka enda perre kolmas laps võtta. Eelmisel õppeaastal oli Lutteruste vahetusõpilaseks tai tüdruk Pinn. Ta on elurõõmus ja nutikas 16aastane tüdruk, kes armastab lugeda ja joonistada ning unistab hambaarstiks saamisest.
Pinn läbis Aruküla koolis 9. klassi ja tegi vabatahtlikult ka lõpueksamid ning omal soovil kohe pärast seda Tais läbimata jäänud kooliaasta eksamid. Ühtlasi tegi Pinn õppeaasta lõpul nii ägeda sammu, et sai eesti keele eksami suisa nelja. „Hakkasin teda hästi kiiresti eesti keele peale programmeerima, samuti sai ta koolist palju sõpru ja nemad aitasid väga palju kaasa. See loeb ka!“ lisab Evely.
Eelmise aasta 1. septembril lubas koolidirektor, et kes lõpetavad 9. klassi parema keskmise hindega kui tema ise, saavad preemia. 22 õpilasest said parema keskmise hinde neli ja üks neist oli Pinn!
Esimesed vahetusõpilased olid Lutterustel Saksamaalt. Esimesel tuli meeletu koduigatsus, ta oli ka kõige noorem, alles 14aastane. Teisega aga ei tekkinud erilist kontakti, ta oli 17aastane tüdruk, hästi endassetõmbunud, istus suurema osa ajast oma toas, ka koolis polnud tal sõpru ja hobide mõtteski ei tegelnud ta eriti millegagi peale ekraanide. Mõlemad tüdrukud olid hästi kinnised.
Teisel vahetusõpilasel oli harjumus end teenindada lasta ja ühtlasi voodis „elamise“ komme, kuhu oli kuhjatud nii riideid, nutiseadmeid, juhtmeid kui ka raamatuid. Kuid eriti kõvaks pähkliks osutus tema taimetoitlus, sest Evely leidis pere menüüst ainsa lihavaba toidu olevat piimasupi!
„Minu jaoks on see omamoodi huvitav, kui võtad lapse võõralt maalt ja kui ka ühel aastal ei õnnestu, ei tähenda see, et kunagi ei õnnestu,“ võtab Evely need kogemused kokku. „Kui me Pinni lennujaamas ära saatsime, tahtis küll nutt kurku tulla. Pinn oli meie perele nagu oma laps ja nii sõidame talle koolivaheajal Taisse külla. Oleme väga põnevil, aga eriti elevil on lapsed, sest neile on see elu esimene reis, meile mehega teine,“ kirjutab Evely mulle hiljem.
„Algul mõtlesin, et kui Pinn tuleb Taist, küllap ta joob rohelist teed. Aga Pinn tahab piima – ja kuidas veel! Hea, et meil endil lehmad on!“ naerab Toomas. „Ta nägi isegi lehma poegimise ära ja kuidas esimese lihavõttepüha ajal kanapojad koorusid, aga tibu ta siiski pihku võtta ei söandanud,“ lisab Evely. Maaelu pole Pinnile tegelikult võõras – ka tema vanavanematel on farm, kus nad kasvatavad vängelõhnalisi durianipuu vilju.
Pinnile tundus esimesel päeval Eestis vaikne olevat, ometi on tema arvates Igavere mõneti sarnane Taiga, kus ta elab suurlinnast eemal. Aga kool olevat Taist väga erinev. Pinn naerab, et siin koolis ei olda üldse ranged, aga haridus on hea.
„Kui keegi Tais mängiks koolis telefoniga, võtaks õpetaja selle nädalaks ära. Siin kasutavad õpilased koolis rahulikult telefone,“ muigab ta. „Meil on koolivormid – see, et siin neid pole, tundus mõnus, rohkem vabadust.“ Evely küll lisab, et Pinni garderoob on sellegipoolest rangelt must-valge, isegi põhikooli lõpukleit saadeti Taist musta värvi.
Peale vahetusõpilase üldise kultuuritausta tulevad ju iseenesest mõista kaasa ka tema kasvatus, peretraditsioonid, kombed, harjumused ja toidueelistused. „Pinnile meeldib, kui sees põleb,“ naeravad Evely ja Toomas. Kord pakkus Pinn peretütardele heast südamest suppi – kui vanemad tuppa astusid, nägid nad, et tütred ahmivad suu kaudu õhku ja jooksevad kraanist vett rüüpama.
Tšillit lisab Pinn meeleldi igasugustele roogadele ja ütleb, et tunneb end siin täitsa koduselt. „Igatsesin esimene pool aastat oma vanemaid, aga nüüd enam mitte. Nad on sõbralikud ja lahked, aitavad mind kõiges, tunnen end siin hästi,“ kiidab ta Lutteruste peret.
Mõnikord ei küsi sõprus vanust. Helgi-Marie Saabre on kunstnik Kamille Saabre ema ja kahe koolilapse vanaema, minust poole vanem ning mul on temaga huvitav ja tore. Helgi näitab justkui teed, missugune võiks olla teadlik vanaduspõlv. Kuigi ta ise seda nii ei nimeta, teeb ta minu meelest just seda.
Enne intervjuud saatis Helgi mulle oma vanemate loo – kirjavahetuse ümberkirjutuste ja mälestuste kirjeduste vormis –, et Kamillel ja tal endalgi oleks võimalus neid vahetevahel lugedes aega tagasi keerata. „Täna pole ju nii nagu vanasti, kus istuti hämaratel tundidel koos ja jutustati. Terve eelmise talve, kui ei saanud aias toimetada, kirjutasin ja trükkisin kirjad kronoloogiliselt – siis annab täit pilti,“ jagab Helgi oma mõtisklusi. Oli aegu, kui ta vanemad kirjutasid üle päeva.
Seda oli palju – nii lehekülgede kui ka emotsionaalses mõttes. Ma elasin nädalajagu nendest ehedatest kirjeldustest ja tugevatest emotsioonidest kantuna.
„Ma arvan, et ristimine päästis mind.“
Priviligeerituna neid isiklikke kirju lugedes leidsin põnevusega, et Helgi ema oli kolmekümnendatel üsna ebatraditsiooniline naine. Postkontoritöö kõrvalt tegeles ta laulmisega (ja tal oli üksvahe isegi Itaalia õpetaja, Armanda Degli Abbati!) ja sellega seotud ettevõtlusega: elanud muidu Tartus, organiseeris ta endale soolokontserdi isegi Tallinnas. Ta tundus vallatu, naiselik, loov ja ettevõtlik.
Ühtlasi pakkus mulle huvi nende teistmoodi peremudel – naine ei elanud koos oma palavalt armastatud abikaasaga, sest mehe töö oli hoopis metsanduse valdkonnas. Kultuur ja mets ei mahtunud samale aadressile. Nii oli mehel parematel aegadel koduabiline-kokk ning oma naisega kohtuti nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Imetlesin nende kirjavahetusest õhkuvat kirglikku armastust, aga ka muredest koos läbi minemist.
Küll oli elu heitlik – kord ilm ja sellest tulenevad metsatööd, kord poliitilised sündmused, kolimised, rahateemad, töökaotus või selle oht, siis terviseprobleemid – väljakutsed nagu igas elus. Siiski tänane elu pole võrreldavgi toonaste probleemidega, oh, ja ilma pärast kurta oleks kõige tänamatum…
Raske algus
Helgi sündis sõja ajal. Ta oli oma vanemate pikisilmi oodatud lapsuke. Tema emal oli kümmekonna aasta jooksul olnud mitu raseduse katkemist, palju lootust ja pettumust.
Need ligi 80 aastat alles hoitud kirjad elustasid tolle ajastu.
Lugesin Helgi tädi kirjeldusi Tartu sõja-aastatest huviga ja samas kohutas see mind väga. Kuidas inimesed vastu pidasid? Kuidas lapsi kaitsti? Praegu tundub ilmvõimatu, et näiteks 50 kilomeetrit oma isakoju tuli ette võtta jala, ööbides heinarõugus. Või elada koos naabritega nädalate kaupa keldris, süües minimaalselt ja lonksates haljast viina, et lämmatav hais ja õhupuudus minestusse ei viiks, rääkimata meeletust hirmust.
Just sellisel ajal tuli ilmale Helgi-Marie enneaegse beebina. Tema vanemate kirjavahetus sünnitushaiglast murdis lihtsalt mu südame. Milline armastus ja hool ning mure. Ja milline hetk, kui ema kirjutas isale, et ta on valmis saatuselöögi vastu võtma…
Elu hoidis siiski neid. „Ma arvan, et ristimine päästis mind, isa kutsus õpetaja haiglasse,“ möönab Helgi täna.
Järgmisest rängast saatuselöögist lugedes ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida.
Helgi oli sõja ajal kõigest kaheaastane, kui kaotas oma armastava isa. Täiskasvanuna, mõnikümmend aastat tagasi, on ta oma isaga suhelnud vaimsel tasandil. „Ma ei mäleta isa tegelikult ja tol ajal polnud ebatavaline kasvada ilma isata. Meditatiivses seisundis olles nägin isa… et ta ootab mind, ta on mind terve elu oodanud. Sellest ajast tunnen temaga ühendust,“ jutustab Helgi mahedal toonil.
Need kõik on jäämäe alumised osad, mida üksikutel kohtumistel kunagi puudutada ega näha ei saa ja ma olen nii tänulik Helgile, et ta oli valmis rääkima oma loo, algusest peale, kogu sügavuses.
Hirmul sabast
Lapsena oli Helgis hästi palju hirmu. Kuidas see muudmoodi saakski olla, kui ta juba üsas ema katkemis- ja sõjahirmu tundis, sündides vanemate murede õhkkonda ja hiljem pärast kannatusrikkaid aegu perekonnas ja sugulaste küüditamist oma igapäevaelu edasi pidi elama.
„Emal olid ooperid grammofoni peal, aga pärast sõda enam kodus muusikat ei kuulnud… Ja ema pidi üksinda oma palgast kõiki meid üleval pidama,“ meenutab Helgi raskeid aegu.
Kuidas leppida ebaõiglusega elus? „Ei ole mitte ühtegi ebaõiglast asja!“ pahvatab Helgi. „Ma tulin seda õppima… Ma olen kõigi teiega seal üleval kokku leppinud, vabatahtlikult need väljakutsed võtnud. Muidugi seda on raske taluda. Jah, nooruses oli mul hirm, et kõik läheb halvemaks.
Minu elutöö on olnud see, et tulen välja hirmust, et kõik läheb halvasti…
Olen Lasnamäe veerul tanke näinud, kartsin kohutavalt trammile minna, pelgasin jutte, et lapsi püütakse vorstivabriku jaoks – igasugust hirmu on ikka nii palju olnud! Nüüd ma olen sellest välja tulnud… Aga vist ainult tänu sellele, et ma mingil hetkel võtsin vastu otsuse, et mul on jõudu õppida oma väljakutsetest. Kellelegi ei panda rohkem, kui ta kannatab – ja järjest rohkem usun, et see ongi nii,“ kinnitab ta iga sõna rõhutades.
Kujutasin jutustuste põhjal nii selgelt ette seda arglikku tüdrukutirtsu, kuidas ta neljakümnendate lõpus Lasnamäe veerule praegugi toimivasse koolimajja läks. Ja kui ilusas kohas nad elasid! Praeguse KUMU kõrval Kadrioru pargi puitvillas, loomaaia vahetus läheduses, lõvi möirged kostmas aeg-ajalt koduaiani.
Sõja ajal majutati nende avarasse ja valge verandaga korterisse vene lendur koos perega, kes kõrval lennuväljal oma tööd tegi. Elutuba jagati lihtsalt kardinaga pooleks. Pärast sõda hakkasid koos Helgi ja tema emaga elama ka rätsepast tädi ja maavanaema.
Ometi nende kodus muredest ei räägitud. „See igavene vaikimine ja nendel teemadel mitte rääkimine…“ ohkab Helgi. Oli selline aeg – ühelt poolt polnud kombeks, teisalt ei saanud lapse kuuldes rääkida asju, mida laps edasi räägib. Me ei kujuta seda ettegi, aga aeg oli näiteks selline, et rätsepad ei tohtinud kodus õmmelda, aga õmmelda tuli, et sissetulekut oleks. Nii tuli paljusid asju toimetada salaja, hoida oma mõtted ja tunded endale. „Jagamine on nüüdisaja asi, tulnud kogu selle laienenud silmaringiga,“ lisab Helgi. Samas sai ta emaga väga hästi läbi. „Mina olen oma hädasid saanud talle kurta, aga tema mulle pole kurtnud.
Minu püüdlused ja otsingud ja õppima minna tahtmised… ta toetas mind.“
Helgi lapsepõlve mahtus palju õuesolemist, noorena käis ta abonemendiga sümfooniakontsertidel, peotantsus, luges ning täiskasvanuna osales harivatel loengutel.
Abielu reaalsus
Lapse muredest eemal hoidmine oli hea ja halb ühtaegu. Helgi peab oma lapsepõlve õnnelikuks, aga kuna ta lõi oma kujutluse reaalsusest raamatutest loetu põhjal, sai maailmapilt noore täiskasvanu jaoks siiski elukauge. Selle pildi reaalsusesse kohandamine maksis alates esimesest armastusest kuni abielu ja lahutuseni kahjuks palju hingevalu. „Nukrust ja melanhooliat mäletan kahekümnendate eel. Siis keegi ei rääkinud, aga nüüd teatakse, et abielu on töö, millesse tuleb ka panustada, tuleb anda, olla tolerantne. Mu suhtumine oli, et nüüd on abielu ja kõik on hästi – äärmiselt naiivne…,“ muigab ta. „Abielu on ikka suur kunst!“
Helgi kohtus oma toonase abikaasaga uuesti aastakümneid hiljem tänaval ja tundis, et tal on hinges rahu, tal on meeldiv näha seda hea südamega meest. „Sellega tõmmati see lugu kokku. Oli selline nooruse lugu,“ möönab Helgi nostalgiliselt.
„Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna.“
Väike pere
Elu kinkis Helgile veel teisegi mehe, šarmantse noorhärra… Egiptusest. Oli kuuekümnendate lõpp. Helgi töötas kalandustehnikumi raamatukogus ja hakkas kaugõppes bibliograafiks õppima. Toona tuli tehnikumi esimene Egiptuse grupp. „Nad olid väga intelligentsed, kõik pidid olema kuldmedaliga lõpetanud ja omandanud vene keele Kiievis poole aastaga,“ jutustab Helgi.
Sealt jäi Helgile silma Kamal, samasugune idealist, peale selle tegus, huvitav ja tark mees, kellega sai kõigest rääkida. „Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna,“ meenutab Helgi naerusui.
Suveperioodidel oli Kamal pool aastat Egiptuses, siis suheldi kirja teel ja tuli ka teisi meeleolusid. „Tema täiesti mõistetav kõikumine kahe maailma vahel. Olin armunud ja kõikusin samamoodi koos temaga… “ meenutab Helgi. Õpingud edenesid kenasti, suhe samuti, aga monotoonne merel olemine Kamalile üldse ei sobinud ja ta tuli praktikalt poole pealt ära, et toetada Helgit, kes oli just kaotanud ema.
Kahjuks ei saanud ta Eestisse elama jääda, kuigi Helgi oli juba jäänud Kamillet ootama. „Tema isa oli talle juba pruudi välja valinud, Kamalil polnud sõnaõigust, perekond pani asjad paika,“ nendib Helgi ja lisab, et ta on justkui teadnud, et peab lapse üksinda üles kasvatama. „Eks ma olin klammerdunud, aga mul pole kibestumist või etteheiteid, sellest olen ma vaba!“ rõõmustab ta.
Kamille kohtus oma isaga esimest korda keskkooli ajal. Kamille esimese eluaasta elati samas Kadrioru puumajas, edasi juba Mustamäel mugavustega korteris – soe vesi, keskküte, oma vann! „Võisin talvel toas õhukese kitliga olla – seda nautisin ma tükk aega!“
70ndatel läks kogu tähelepanu lapsele. „Lasteaias ja koolis oli mul natuke muret, sest laps nägi eksootliline välja – et kuidas temasse suhtutakse. Aga seal polnud mingit probleemi tänu sellele, et Kamille on tugeva karakteriga, väga sotsiaalne.“ Esimene koolikiusamine tuli põhikooli lõpus kooli vahetades, aga sellest rääkis tütar talle alles täiskasvanuna.
Ainus tõesti raskemat sorti koorem üksi last kasvatades oli vastutus.
Oli see siis elukohtade valik, sagedaste WC-ummistustega tegelemine, vastutus oli ainult ja ainult Helgil. „Mind on kolleegid ja sõbrannad aidanud, ma olen kõigile väga tänulik, kes on meid ulu alla võtnud,“ meenutab Helgi poolteiseaastast perioodi, kui neil keskkoolieas Kamille ja Airedale’i terjeri kutsikatega polnud oma kodu.
„Ma arvan, et inimesed on küll paaridesse loodud, minul oli eriülesanne! Aga kaasa peab hingesugulane olema,“ vastab Helgi mu küsimusele, kas ta ka kaasat igatsenud on. „Mul oli kogu aeg see teadmine, et ma pean käituma väärikalt, ma polnud avatud suhetele – see oli väga suur barjäär, mille olin ehitanud. See on tegelikut enesekindluse küsimus,“ möönab ta. „Hingesugulase igatsuse peale olen tulnud 40. aastates, mitte hiljem.
Ma olen väga rahul selle eluga, kõik oma igatsused olen jätnud oma noorusesse,
võib-olla teist korda ka neljakümnendatesse, aga mitte praegusesse. See on koht, kus otsi kokku tõmmata. Kui mõned küsimused vaevavad, siis nendele saab vastust küsida. Mida vähem seda pahna siin sees on, seda parem – muidu tuleb ju haigus!“ naerab ta.
„Kuigi minus on kõiki rahvuseid segatult, siis Muugal elamine on huvitav õppetund. Vene inimene on lihtne ja heatahtlik. Ma tunnen, et olen õiges kohas ja nad on mind omaks võtnud. Riputan naabritele õunu ja nemad mulle kurke üle aia.“
Töö ja kaasteelised
Peale kalandustehnikumi on Helgi töötanud Pöögelmanni tehases, mikroskoobi all mikrokiipe valmistades, Raamatupalatis, Arvutuskeskuses. „Igalt poolt on jäänud mõni hingelähedane inimene“. Toona ei piirdutud pelgalt tööga, vabal ajal tehti seinalehte, pidusid, ekskursioone.
Pool aastat töötas Helgi ka ühe ülikooli raamatukogu peabibliograafina, pidades seda esiti heaks stabiilseks töökohaks, kust kunagi pensionile jääda. „Raskemat aega kui see, pole mul olnud. Kui inimene stressab nii ära, et ei jõua kolme trepiastet ka astuda,“ meenutab ta, sest töös puudus motivatsioon ja kahjuks polnud ka kollektiiv eriti avatud.
„Õnneks kutsuti mind tagasi eelmisse töökohta,“ jutustab ta. Üheksakümnendate algus oli aga suurte muudatuste aeg. Tulid noored juhid, sa pidid olema samal tasemel, ei saanud olla vana ega haige. „Tuli asjad teatud ajaks ära teha haigenagi. Käisin palju haigena tööl,“ meenutab ta.
Põnevad teemad
22 aastat tagasi osales Helgi Eesti ühel esimesel reikikoolitusel, tahtes sellel lainel abivajajaid aidata. Varsti pärast seda nägi ta lehes kuulutust kriisiabi keskuse loomisest, mille ajendiks oli Estonia katastroof. Kriisiabi spetsialistide koolitus oli pikk ja väga huvitav, kuid tööd pidi tegema öösiti ja telefoni teel, kõnesid oli väga palju. „Aasta pidasin vastu, seda võiks läbipõlemiseks nimetada,“ tunnistab ta.
„Teispoolsusse uskumine on minuga kaasas olnud vist juba 20ndatest. Alguses oli see rohkem targutamise ja vastuste otsimise vormis, et mis see elu on. Vaimset kirjandust olen lugenud ja juba 80ndatel kopeeritud venekeelsete lehtede põhjal joogaga tegelnud,“ naerab ta.
Enne Muugale kolimist elas Helgi mõned aastad Rae vallas maal. „Pool aastat joonistasime projekti – siis võtsime metsa maha ja ehitasime sinna Kamillega paarismaja.“ Sellesse aega jääb ka tõeline kohtumine maainimestega ja nende väärtustega – see jättis Helgile sügava mulje.
Aed kui kingitus
„Aias toimetamine annab vabaduse – et olen vaba astuma õue… vabaduse- ja õuearmastus on mul eluaeg olnud. Mitte saagikuse ja tulemuse pärast, vaid ma naudin seda toimetamist. Paremat asja pensionärile pole kui tükike maad!“ kõlab ta veenvalt. „Maa-armastus tuli, kui pensionile jäin ja maale kolisin. Noorena pidasin õppimist ja teadasaamist alati tähtsamaks. Nüüd oskan seda vaadata ja aru saada – igal asjal on mingi põhjus ja laiem mõte. See ongi elu juures kõige toredam, et jõuad sellesse faasi, kus seda analüüsid ja näed, et elu on müstiliselt fantastiline – ja ongi nii ja tunnengi nii!“ särab ta.
„Olen suurepärane pea ees vette hüppaja! Metsa ehitasime maja ainult tänu sellele, et ma läksin hooga kaasa. Nautisin ehitamist ja see oli täielik pühendumine. Sisetöid tegime ise, lihvisime vanu uksi ja panime mosaiiki maha ja seina. See oli nauding ja looming,“ elavneb ta. „Elu on näidanud, et iga muudatusega läheb järjest paremaks. Ma arvan, et kõigil on samamoodi,“ naerab ta kogenult ja lisab rõhutatult: „Ma ei jõua vana iga ära kiita!“
„Kui ma tagantjärele mõtlen, siis see oli ju päris metsamaa, selle harimine oli täiesti pöörane. Samas ma pole olnud õnnelikum, kui ma ärkan hommikul üles ja see päev on minu. See vabaduse ja sõltumatuse tunne!“ erutub ta.
Kogemuste väärtus
Tundub, et elu õpetab alandlikkust, tolerantsust, leppimist ja tänulikkust. „Selles eas võib öelda, et olen hästi oma eluga toime tulnud, võib kokkuvõtet teha, mõtestada oma käidud tee. Nüüd näen, kuidas tõmbuvad ots otsaga kokku mingid ülesanded, mis mulle on pandud. See on suur lohutus, et olen üleval kõik endale valinud, teades ette neid väljakutseid, mis ees ootavad,“ arutleb ta.
Igast eluperioodist tuleb kaasa sõpru. Ja raamatuid. Ühtlasi armastab Helgi maju, arhitektuuri. „Naudin reisides linnu ja maju – alates New Yorgist Helsingini,“ kiidab ta, olles tänu tütre multikultuursele taustale päris palju ringi rännanud. „Muidugi oleks tore veel üks maja ehitada!“ unistab ta. „Aga see on ebareaalne – hakkad plaani pidama, siis klammerdud!“ ja lisab, et just vananedes tuleb valmis olla muutusteks, mis need ka poleks.
„Kui rääkida eluteel käimisest, siis ongi see olnud muutumine kõrgetest ideaalidest ja nõudmistest teiste vastu, jõudes lihtsuse ja pisikeste asjade nägemiseni ja nendest rõõmutundmiseni. Pretensioonitu suhtumiseni. Jätkuks vaid valmisolekut elutee käänakuteks! Õppida on väga palju!“ muigab ta.
Vaatleja aeg
„See võib näida kõrvalseisjale passiivsena, kuid tunnen, et sisemiselt on see ktiivsem kui varem füüsilise aktiivsuse aeg. See on vaatleja aeg. Aeg rõõmustada kauni hommiku, laste ja lastelaste, toredate inimeste, ilu ja harmoonia üle. Ja mõista ka negatiivsust kui arengu paratamatust. Ja selles on palju põnevust.
See on aeg olla TÄNULIK elu eest, selle eest, et mu kõrval on kõigil mu eluperioodidel olnud armsad ja toetavad inimesed. Olla tänulik tütrele ja tema perele ja oma vanematele, kelle lähedust tajun nüüdki.“
Vanaduse plussid
„Tänulikkus ja mõistmine tuleb aastatega. Selles mõttes ongi tore vanaks saada.“
„Praeguses eas teen korralikku ülevaadet ja üldistust: elu väljakutsed ots otsaga kokku, mis, milleks ja kuidas.“
„Vanemas eas vaatad, kas läheb nii või naa, sul pole enam paanilist klammerdumist, et asi peab nii minema. Selles eas sa oled vaba lahti laskma, sa saad aru, et ei saa klammerduda.“
„Iga mõte ja sõna loob ja mida rohkem rämpsu sinna paned… peab olema väga ettevaatlik… aga selleks on vaja aega – ja see ongi vanaduse tore pluss, et sul on aega, pole rahmeldamist ellujäämise nimel.“
„Ma naudin igat päeva, see on uskumatu – ma kohe olengi õnnelik! Teine selline aeg oli lapsepõlv Kadriorus kuni koolini – siis ma olin sama õnnelik. Päev oli minu oma, ma võisin teha endale lumeonni, mängida keksu või rahvastepalli ja sipelgatele kodusid ehitada.“
Sügis on aeg, mil peredes keerleb paljugi laste ümber – mida süüa, mida selga, kes viib, kes toob, kuhu huviringi, millisesse trenni, kuidas lapsed omavahel läbi saavad, kas kõik on õpitud… Mis on need kümme kõige olulisemat asja, mida oma laste jaoks teha?
Armasta neid
Toeta nende enesehinnangut
Kuula neid
Esita väljakutseid
Oota austust
Sea neile piirid
Tee kõiksusetunnetus osaks nende maailmavaatest
Arenda nende õppimisoskust
Aita neil olla kogukonnameelne
Lase neist lahti
Soovitused Yogi Bhajani raamatust „The Game of Love“
Igal ajastul on oma iluideaalid ja öeldakse, et läbi aegade vastab nendele igal ajastul umbes 5% naistest. Aga kõik me ülejäänud! Meie tahame ka õnnelikud olla ja seda ilma oma keha kurnamata, arutuid kulutusi tegemata ja mürgiseid tooteid kasutamata. Kas on üldse tänapäeval võimalik niimoodi läbi saada? Miks meil üldse tuleb mõttesse soovida olla kellegi “moodi”?
Paljud moeajakirjad räsivad naiste enesehinnangut – naised piltidel pole naturaalsed, vaid fototöötluse tulemus, välismaistes ajakirjades kasutatakse osaliselt isegi täiesti arvuti genereeritud modellipilte. Ehk siis lugejad võrdlevad endid (teadlikult või alateadlikult!) ülitöödeldud fotodel olevate naistega või siis lausa mitteeksisteerivate naistega!
Võrdluspildist tulenevat järeldust enda kohta on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate käitumis- ja sõltuvusprobleemidega. Ja sellest on nii lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Näidates päris elu, päris inimesi, nende elusid koos kõikide uperpallidega ja samas ka õpetlike lugudena. Sellistena, mis on meile kõigile järele tehtavad lihtsalt väheke oma harjumusi korrigeerides selliseks, et oleksime eluga tõesti jätkusuutlikult (oluliselt) rohkem rahul.
Üks kõige lihtsam viis endale lähemale tulla on vaadata peeglis endale silma ja valida kriitiliste mõtete asemel hoopis end toetavad. Ja teine sel teel toetav lähenemine on endale andestamine, et me pole täiuslikud. Kui see lohutab, siis keegi pole. Mina muidugi ka mitte!
Arukaid ja tõhusaid soovitusi enese toetamiseks anname ka Hingele Pai ajakirjas ja valime iga teksti ja pildi hoolikalt, et see tõesti ehitaks üles enesehinnangut ja tooks rahuldustunnet ilma tekitamata tunnet, et seda peaks kusagilt mujalt otsima kui enda seest ja lähiümbrusest.
