Ostukorv

Autor: Merit Raju

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD RAIDO PROSA JA
    VIKTORIJA „RAGANA“ STAPONE

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!).

    „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“

    Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära…

    Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda,
    peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv.

    Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“

    Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike,
    on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse, et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat.

    Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku,
    siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Töövaimustus algab juhist

    Alar on ärimaailmaskonsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain& Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse.

    • Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.
    • 93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4-5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)
    • Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.
    • On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.
    • Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!
    • See on huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.
    • „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ettevõtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15-16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Kuidas väljendub baasturvatunne ja selle puudumine?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega. Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18-kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras ja peagi ema lahkub, et mõne aja pärast naasta. Seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.

    Ebaterved kiindumussuhted

    1. Emotsioone vältiv tegutseja

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. Ärev

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast “Strange situation” või loe raamatust: Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair

    Kas teadsid?
    • Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%-l inimestest. 2013.a uuring Peterburis ja Ida-Euroopa satelliitriikides, nagu Eestis ja Venemaal, näitab, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%-l baasturvatunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.
    •  
    • Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.
    • Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame-veresoonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Muuhulgas esimese 18 elukuu baasturvatunde puudumisel kogeb inimene elus ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega.
    • Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5-, 12-, 18-aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

  • 16 põhjust tegeleda joogaga

    Paljud alustajad võtavad joogat kui lihtsat trenni ja saavad innustust jätkata oma paranevast enesetundest. Kui aga võtta joogat kui enesearengu teed, siis on see pikk töö iseendaga. Mida see annab? See oleneb sellest, kust sa alustad, milliseid tehnikaid ja millise intensiivsusega kasutad, ja kuhu tahad jõuda.

    Kui soovid jõuda lihtsalt parema painduvuse ja uneni, rahulikuma meele või enese ja teiste armastamiseni, siis vastavalt sellele tuleb valida ka joogastiil ja õpetaja. Jooga mõjutab otseselt meie kehasüsteeme ja organeid, aga salamahti ka alateadvuse mustreid, ellusuhtumist, energiataset, närvisüsteemi ja ajupotentsiaali.

    Millised on 16 põhjust tegelemaks joogaga?

    1. Regulaarne joogatamine vähendab depressiooni ning suurendab oluliselt serotoniini ehk heaoluhormooni taset ja vähendab stressihormoone.

    2. Jooga stimuleerib vereringet, alandab kõrget vererõhku, veresuhkrut ja halba kolesterooli.

    3. Jooga hoiab ära liigesehaigused ja seljavalud ning tugevdab lihaseid.

    4. Joogapoosid aitavad lümfisüsteemil tugevdada haigustele vastupanu ja väljutada jääkaineid.

    5. Jooga parandab und, rühti, keskendumisvõimet, mälu, reaktsioonikiirust, tasakaalu ja koordinatsiooni. Viimasest pole kasu mitte ainult joogatundides, vaid näiteks vanemas eas, et saaksime kauem iseenda eest hoolt kanda.

    6. Jooga arendab lõdvestumisoskust, mis tugevdab meie parasümpaatilist närvisüsteemi – aktiveerub siis, kui me lõdvestume, tunneme kehalist naudingut või magame. Jooga õpetab keha aktiivselt, sümpaatiliselt närvisüsteemilt aeg-ajalt puhkusele ja taastumisele ümber lülituma. See aitab vältida läbipõlemist.

    7. Jooga aitab kehas liikuma panna millegi, millel pole lääne kultuuris õiget nime, aga ka lääne inimene tunneb selgelt ära, kas tal see on või ei ole. Idamaade meditsiinis – olgu see akupunktuur, massaaž või ajurveeda, on see kontseptsioon alati sees: eluenergia, praana, chi.

    8. Jooga arendab emotsionaalset intelligentsust: oskust ära tunda ja eristada oma tundeid, end nendest distantseerida ning oskust tundeid välja näidata vastavalt olukorrale.

    9. Jooga aitab pehmelt lahti saada halbadest harjumustest. Mingil hetkel sa lihtsalt ei taha enam alkoholi või liha või kumbagi neist. Suitsunälga ja magusaisu ei teki. Vähemalt mitte sellistes kogustes kui seni.

    10. Jooga annab meelerahu ja suurendab emotsionaalset stabiilsust. See aitab kriisiolukordades jääda rahulikuks ja vabaneda frustratsioonist, vihast, kahetsusest, muretsemisest, hirmust ja ihadest, mis kõik tekitavad stressi.

    11. Mediteerimine tekitab suurema aktiivsuse selles aju osas, mida seostatakse õnnetunde ja tugevama immuunsüsteemiga.

    12. Paljudel on krooniliselt madal enesehinnang. Kui selle vastu kasutada halbu asju nagu alkohol, ööklubi, ülesöömine, ületöötamine või ülemagamine, on selle hinnaks halvenev tervis ja sotsiaalsed suhted. Kes käib joogatunnis mitte ainult harjutuste pärast, vaid iseenese pärast, hakkab end rohkem väärtustama, tundma rohkem tänulikkust, armastust, empaatiat, andestamisvõimet ja tunnet, et oleme millegi suurema osa.

    13. Jooga paneb sind mõtlema, mida sa tahad, mis on sulle hea, ja tegema teadlikke valikuid töö, ostude, suhete, emotsioonide, uskumuste, oma elu ja selle eesmärgi jm kohta.

    14. Jooga aitab kontakti saada oma sügavaima olemusega. Ja samuti võib jooga abil kogeda mitmeid spirituaalseid kogemusi, mis annavad enesekindluse: et me ei ole siin universumis üksi, et lisaks südametunnistusele ja inimseadustele kehtivad veel universaalsed seadused et juhuseid ei ole olemas. Samuti annab jooga vastuse, miks ei ole tarvis olla kellegi peale kade, oodata oma surma või ka karta seda.

    15. Jooga korrigeerib ja täiendab suhtumist elusse, surma ja sellesse, kuidas oma elu õigesti elada.

    16. Jooga annab kogemuse, et vanusega ei pruugi energiatase madalamaks, keha jäigemaks ja mälu kehvemaks minna, vaid vastupidi!

    Kust alustada? Kuidas olla kindel, et proovid erinevaid stiile parimate õpetajate käe all? Haapsalu joogafestival toimub sel aastal 28.–29. juulil ja juba seitsmendat korda. Joogafestivalil esinevad joogaõpetajad Eestist ja välismaalt, saab proovida erinevaid joogastiile, kaasa lüüa paljudes tegevustes loomapooside joogast helisevate muinasjuttudeni, kuulata inspireerivaid loenguid tervisest ja elustiilist ning osaleda töötubades alates akrobaatilisest joogast meeste töötubadeni. Uuri lähemalt SIIT

    Foto: Julia-Maria Linna

  • Lihtne suvine pesto

    Lihtne suvine pesto

    Mis sobiks lihtsaks ja kiiresti valmivaks mineraalidest ja vitamiinidest pakatavaks roaks? Minu vastus on pesto.

    Pean tunnistama, et kui ütlen, et olen taimetoitlane, siis mu laps räägib enda kohta, et ta on magustoitlane. Aga! On üksikud mittemagusad road, mida ta on ka valmis sööma. Üks nendest on pestoga maisispagetid või -fusillid. Milline kergendus – nii lihtne roog! (Ja pestot saab mitmeks päevaks ette teha ka, kui valad õlikihi pestole peale, säilib külmkapis isegi mitu nädalat.)

    Pestot saab teha metsikutest taimedest naadist, karulaugust, võilillelehtedest ja -õitest, nurmenukulehtedest ja -õitest, põdrakanepi lehtedest ning muidugi aiarohelisest nagu basiilik ja rukola või lihtne petersell rediselehed jm. Kõige lihtsam ongi neid kõiki segada või võtta seda, mida parasjagu on.

    Lisaks pigista sidruni- ja laimimahla. Sest. Lehtköögiviljadele mõjub hästi, kui neile piserdada midagi hapukat. See aitab rohkem kaltsiumit köögiviljast eraldada ning omastada.

    Vala lehtedele esimese külmpressi oliiviõli ja lisa ohtralt päevalille- või kõrvitaseemneid või piiniapähkleid või india pähkleid. Pestos aitab õli ja seemnete lisamine meil rasvlahustuvaid vitamiine omastada.

    Maitseks soola ja pipart ja soovi korral küüslauku ning saumikseriga püreeks – ja ongi valmis!

    Varem tegin pestot ikka parmesani juustuga, aga kord selle puudumisel ja piimatoodete vastu huvi kaotamise järel olen hakanud tegema pestot ilma juustuta. Minu meelest maitseb see pareminigi.

    PS: Toon Eestisse ka Kreeka perede oliivisaludest esimese külmpressi oliiviõli, mida kulub mul enda ja lapse tarbeks kokku üle 10 liitri aastas. Uuri lähemalt siit.

  • Suvine Hingele Pai on kohal!

    Suvine Hingele Pai on kohal!

    Suvise Hingele Pai esimesed mõtted said alguse juba jõulude paiku. Unistasin, et kindlasti tuleks juttu Alar Ojastu tegemistest ja vaadetest. Olin just kuulanud temaga piiiiikka Hallo Kosmose saadet.

    Samuti teadsin, et juba jaanuari lõpust, mil kevad hakkab tasapisi ninna ja hinge, aktiveerub mul maakodu-unistus. Millised võiksid olla omanäolised suvilad või väikesed elamud?

    Suvel (jah, ja eriti sel suvel, mis algas juba maikuus!) meeldib mulle magada alasti. Seda, et sellel on ka mitmeid konkreetseid eeliseid peale meeldimise, teadsin ma ka, ja olin kindel, et soovin neid kauni artiklina jagada.

    Anu Saagim sai kaanedaamiks ka juba jaanuarikuise kirjavahetuse ajendil (õigemini paari mu sõbranna õhutusel), kuigi kohtusime ja pildistasime alles aprilli lõpus. Miks ja kuidas, saab juba lugeda ajakirjast.

    Kogunesid teemad ja inimesed, kes kirjutasid, kes pildistasid ja nii ta sündis! Puhtast armastusest inspireerimise vastu!

    Sa ilmselt juba tead, et see on teistmoodi ajakiri. 0 reklaami, 0 fotopanka, kõik puha(s) autorilooming. Ajakirja teemad panen kokku oma Pirita korteris ja juhin kogu projekti kuni FB postitusteni ja minidetailideni. Aga ma ei tee kõike üksi – suvenumbris lõi kaasa 35 inimest! 

    Käsitleme siiras südamlikus stiilis olulisi elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    Millest Hingele Pai suvenumbris juttu on? 

    Mõned nopped:

    • Kaanedaam Anu Saagimi lugu näivusest ja sisust (pildil on fotosessioon Hingele Pai seekordse kaane jaoks – Anu Saagim, fotograaf Triin Maasik, meik ja soeng Reelika Selirand, stilist Elina Naan)
    • Ohh-tahan-ka-sellist-suvekodu tunnet tekitab Voronja galerii fotolugu, mida on vürtsitatud ägedate juhtumistega.
    • Taanlased on kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Võib-olla selle pärast, et nende elustiili juurde kuulub hygge. Mis see on ja kuidas seda oma kodus tekitada?
    • Mille järgi valida, kuhu investeerida?
    • Intervjuu juhtimiskonsultant Alar Ojastuga emotsionaalse suurpuhastuse väärtusest
    • 4 viisi ehitada omanäoline elamu
    • Mida annab alasti magamine?
    • Moekunstnik Britt Samosoni suvine muusika playlist
    • 5 lihtsat retsepti magustoitudest, mis on võrdselt maitsvad, tervislikud ja ilusad
    • Kuidas tugevdada oma intuitsiooni?
    • Hingepaitavate suveürituste valik Agnes Kajanderilt, kellega töötasime koos Sensa ajakirjas
    • Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
    • Maaülikooli teaduri lugu taimede omavahelisest suhtlusest
    • Justin Petrone kolumn & itaallase Remo eksperiment oma peenraga Supilinna aianurgas

    + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel

     Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Teemad ajakirjas üldiselt: meelerahu, tervis, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.

    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega.
  • Naised ja raha

    Naised ja raha

    Olen teinud oma esimesed sammud investeerimises. Sel teekonnal olen mõistnud, et kulude ja tulude üle mõtisklemine seob kokku kõik teemad – tegevusalad, unistused, terviseseisundi, hobid, harjumused ja sõltuvused, elustiili, vajadused ja väärtused, isegi hirmud ja perekonnaseisu – kõik! Mõistsin ka, et investeerimine pole tehniliselt erinev naiste ja meeste puhul, küll aga on erinevad põhjused, miks investeerida. Ja millest üldse alustada?

    Tunnen, et naiste jaoks võiks olla investeerimisest tulenev passiivne sissetulek ülioluline, sest annaks rohkem manööverdamisruumi. Milleks seda võiks vaja minna? (NB! järgnevate punktidena on toodud üldistused ja lihtsustatud mõttesuunised, mitte et see alati ja iga naise puhul peaks nii olema /minema!)

    • Naiste sissetulek on üldiselt väiksem kui meestel ja see seob paratamatult rohkem oma tööandjaga – sest lõtku (nö ülemuse kukele saatmise raha) on vähem. Isegi kui tahaks töölt ära / tööd vahetada, siis see otsus on väga pingeline, kui pole uut sissetulekuallikat ega eriti sääste. Peab olema usaldust, et leiad lühikese ajaga uue töö, mis vastab rohkem sinu olemusele.
    • Paljud naised on lõksus kehvades paarisuhetes, sest nad pole rahaliselt piisavalt iseseisvad.
    • Lapsed jäävad lahkumineku korral enamasti emadega ja nii on kulude pool sageli pigem emade kanda samamoodi nagu ka ajaplaneerimine, logistika ja lapsehoidmiskorraldus, mis lisab pinget naise ajagraafikusse ja seetõttu võimalustesse teenida lisaraha mingi lisatööga.
    • Meie kõigi piirang on meie aeg ja palgatööl saame teenida vaid mingi maksimaalse summa. Kui see on väiksemat sorti, siis aeg ja energia on ikka ära kulutatud: rohkem aga pole eriti energiat ega aega teha mingit tööd veel lisaks. Eriti emadena.

    Nii ongi passiivne, näiteks investeerimisest tulenev sissetulek naistele nii oluline.

    Ja selle pärast paneb mind kurvastama, miks naisinvestoreid on oluliselt vähem kui mehi.

    Sest… palgalõhe on endiselt teema nii meil kui ka liiga paljudes riikides üle maailma. Equal Pay Day naiste jaoks oli Ameerikas (ja jämeda arvutuse järgi ka Eestis) alles aprillis: summa, mille mehed teenisid samal ametikohal 2017. aasta jooksul 31. detsembriks, tõid naised koju aprilli lõpuks. Selle pärast meil ongi vähem võimalusi investeerida.

    Vähem teadmisi ja eneseusku ehk ka?

    Ja oleme ehk ka vähem riskialtid. Ja ma ei keeruta – nii vähe, kui ma sellest tean, võin ma küll juba öelda, et investeerimine on oma olemuselt riskantne. Siin pole võitu, mille teisel kaalukausil pole tasakaaluks võimalust kaotada.

    Jah, investeerimine on riskantne ja omal vastutusel.

    Aga risk on ka mitte tegutsemises.

    Kui mõnel firmal juhtub olema üks klient, siis seda peetakse väga riskantseks olukorraks ja tehakse üldiselt kõik, et seda muuta. Sellest ühest kliendist oleneb, kas firma on äris või mitte. Ja selliseid firmasid, on mõistagi ülivähe. Kes võtaks sellise riski!?

    Töölkäimisel aga on samasugune risk: sul on üks toode ehk sinu aeg ja üks klient ehk sinu tööandja.

    Kogesin ise selle riskistsenaariumi realiseerumust hiljuti ja no väga suur põnts on see rahaliselt (ma muudel tasanditel selles artiklis ei peatu, kuna pole teemasse).

    Lisaks tuleb kahjuks arvestada, et pooled abielud lahutatakse. Ka mina elan praegu lapsega kahekesi. Ameerikas on tehtud statistikat, et pärast lahutust langeb naiste elukvaliteet rahaliselt mõõdetuna 73% (!). (Fakt raamatust “Rikas naine”)

    Kui töökaotus ja lahkuminek kattuvad – nagu mul – läheb päris pingeliseks.

    Minu esimesed sammud, millest võrsusid mõned soovitused:

    1. Kulud kirja

    Aasta tagasi vaatasin, et oih! raha kulub rohkem kui tekib. Kuhu raha kaob?

    Olen nüüd aasta aega kõik kulud üles kirjutanud ja iga algava kuu eelarvet teinud ning jõudnud lähemale teadlikule rahaplaneerimisele ja –kulutamisele ning optimaalsele tasakaalule.

    Tänaseks olen suutnud kulutusi 20% vähendada. Lihtsalt selle pealt, et ma teen kuu alguses eesmärgi, kui palju võiks mingile kuluartiklile (nt toit, kodu, tervis, laps…) algaval kuul kuluda ja hoian jooksvalt silma peal. Püüan end sellega mitte liialt piirata (kui ma tean, miks täna on mõistlik ja vajalik ja möödapääsmatu vanalinna tsoonis parkida, siis ma seda haruharva teen), aga samas mingi siht silme ees aitab küll end distsiplineerida iga ostu eel.

    2. Püüa säästa

    Püüdsin leida viise tekitada säästmise harjumus (loe säästmise mõttekusest lähemalt kevad 2018 Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnist). Mina näiteks panin tiksuma iganädalase väikese püsimakse kasvukontole, kust see investeeritakse minu valitud fondidesse. Lihtsalt et kätt harjutada ja samas väike “seeme” iga nädal “mulda” pista.

    3. Õpi ja proovi

    Olen rohkesti ja õhinal õppinud, lugenud, kuulanud podcaste, arutanud naabrinaistega (nt ühisrahastamise, Airbnb kogemusi ja muud). Kui tundsin piisavalt uudishimu ja teadmiste mõttes mõningast kindlust, siis tegin mõned investeerimiskatsetused. Mitmetes ühisrahastusportaalides piisab 50 eurost, et oma debüüt teha. Väikeste summadega pole võidud (ega riskid!) suured, aga nii kasvab ka kogemus ja enesekindlus. Kõige tähtsam on kusagilt alustada.

    Jah, investeerimises peituvad riskid ja ohud ja olen eelmise majanduskriisi ajal ka kõrvetada saanud. Nüüd on sellest 10 aastat ja olen taas valmis õppima ja proovima.

    Ainuüksi kellegi soovitusel muidugi ei tasu tegutsema asuda (ka see artikkel pole mõeldud investeerimisnõustamiseks!), tee endale enne teema põhjalikult selgeks – selleks on raamatuid, koolitusi ja palju-palju infot. Ka Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumn toob investeerimisteema samm-sammult süstemaatiliselt ja praktiliselt lugejateni. Esimest Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumni loe siit, teisi saab raamatukogust või meilt osta.

    Minu artikkel on lihtsalt üks arvamus ja kogemus. Mõtteaineks. Inspiratsiooniks.

  • 5 lihtsat viisi kevadiseks suurpuhastuseks

    5 lihtsat viisi kevadiseks suurpuhastuseks

    Kevaaaad! See on uue tärkamise ja ärkamise aeg, valguse, puhtuse ja säramise aeg. Kuidas teha suurpuhastust enda sees ja ümber?

    1. Ole õues

    Võta endale aega – mitte viimase, vaid esimese asjana, sest muidu on elu näidanud, et seda aega justkui ei tulegi ja ikka on kõik muu olulisem. Jaluta loodust jälgides, tangi päikest, hinga värskust, rända tärkaval Eestimaal.

    2. Vähem on rohkem

    Vanast vabanedes teed ruumi uuele, sest liigne kila-kola on energiaröövel. Kui oled asjadesse uppunud, pole ruumi uue üle rõõmu tunda ja pungil kodu peegeldub mõtteid pungil peas ja kohustusi täis kalendris. Süstematiseeri asju, vii mõned kastitäied kraami uuskasutusse või kirbukale, liiguta mööblit, too uued kardinad või diivanipadjad ja õitsvad poti- või vaasililled – nii saad kodu (ja mõtteid) lihtsalt ja kiirelt värskendada.

    3. Puhtam olemine

    Pese põrandaid meresoolaveega, millesse on lisatud sinu lemmikuid eeterlikke õlisid. Supilusikatäis meresoola ämbritäie vee kohta on mitmeti puhastav: nii bakterite kui vana energia mõttes. Mina lisan pesuvette ka mõned tilgad apelsini ja sidruni või eukalüpti eeterlikku õli – nii on põrandapesu elamus ka lõhnameelele ja heaolutundele.

    4. Raba rohelist

    Ise kasvatatud idud ja võrsed, need on kõige maitsvamad, lisaks pungil kogu headusest! Peotäis herneid kaheks päevaks vette ja siis potti mulla sisse. Nädalake kannatlikkust ja juba saab esimesi magusaid võrseid näpistada ning kõigi rõõmuks otse suhu pista. Vahtra- ja kasemahl, noored võrsed kodust ja loodusest, peagi pungadest välja piiluvad tillukesed hapukad vahtralehed – kõik need kevade kingitused puhastavad verd ning annavad metsiku(l)t energiat, vitamiine ja mineraale.

    5. Ole tänulik

    Mõtiskle, mille üle oma elus oled tänulik – seda tehes ja oma elu kingitusi väärtustades on leitud oluline seos õnnetundega.

    Millised on sinu suhted? Millised sind toidavad, millised kurnavad? Suuna energia suhetesse, mida tahad hoida ja kasvatada. Kellele oled valmis andestama? Kes vajaks sinu toetavat sõna, mõtet?

  • Liisi Koikson: püüdes kõike

    Liisi Koikson: püüdes kõike

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Viimati kohtusime Liisiga pisut üle aasta tagasi, kui tal oli armas ümmargune kõht ees – nüüd on Ellast saanud kolmekeelne naerupall, kelle esimest sünnipäeva pühitseti hiljuti just selles tervislike tortide kohvikus, kus tänagi istume. Milline on Liisi elu nüüd, emana, ja mida ta on õppinud oma väikeselt õpetajalt?

    Olen imestanud, kuidas Liisi võib eri väljaannete fotodel nii erinev välja näha – ta kannab usutavalt välja mistahes stiili ja on võimeline tegema laial skaalal ilmeid malbest piigast vampnaiseni. Igapäevaelus on Liisi küllalt tagasihoidlik, kuulsusega kaasnev tähelepanu on tema õrnale natuurile vahel liigagi intensiivne. Mis aga ei tähenda, et ta tuntust teisel hetkel jällegi ei naudiks! Küllap annab sellele põhjenduse tema päikesemärk – Kaksikud.

    Liisi palub meie kohtumisele saabumiseks pisut ajapikendust, sest laps ei maga veel – kõigile värsketele lapsevanematele nii tuttav olukord. „Iga kodust välja minek on klapitamine, sest sel ajal, kui kontserte pole, töötame me mõlemad Christianiga kodus ja samal ajal ka hoiame last.“ Nii siis jagataksegi, kes saab tunni oma tööaega praegu, kes hiljem.

    Liisi – nagu paljud Eesti muusikud – on iseenda mänedžer. Lisaks loomingule ja kontsertide andmisele võtab ta vastu esinemiskutseid, suhtleb pillimeestega ja aitab kontserdikorraldaja turunduspoolelgi. „Võib-olla see on usalduse küsimus, ja vahepeal on tõesti tunne, et on vaja abi, kindlasti kohe,“ noogutab ta. Arvata võib, et kõige korraldamine väikese lapse emana on Liisile päris pingeline väljakutse.

    Kodused ettevõtjad

    Rootsist pärit Christianiga tutvus Liisi Londonis koos õppides. Christian on ka kodune ettevõtja, kes toob Eestis ja Rootsis maale üht põnevat leiutist, mis ahjuküttega kodudes eriti praktiline: Kindling Cracker, mis teeb halgudest pilpaid, vajaduseta riskida kirvega oma käes. „Tal on päris hästi läinud, ja see toode on just eriti populaarne naiste hulgas,“ rõõmustab Liisi, kelle vanematekoduski on ahjuküte. Ka Christian on pärit väiksemast kohast – Rootsi läänerannikul mere ääres kasvanud. „Ta teab seda tunnet, kui kõik varbad on mullased,“ naerab Liisi.

    Praegu elab noor perekond Kalamajas. Kuigi Londonist tulles oli kontrast selline nagu Tallinnast kodulinna Kilingi-Nõmmele sõites, on see juba haihtunud ning ideaalis tahaks Liisi elada kusagil vaiksemaski kohas. Nende sõbrad kolisid just hiljuti Viljandisse, renoveerisid seal vanaisa maja. „Ja Christian mõtleb, et äkki lähme ise ka Viljandisse elama!“ teatab Liisi, kuigi ta esiotsa veel selle mõttega kaasa ei lenda, sest nii kaoks igapäevaelust veel üks tükike spontaansust – nimelt tema muusikud elavad Tallinnas ja ka proovid toimuvad siin. „Proove saab muidugi planeerida, aga sageli tuleb ette, et teeme täna õhtul või homme midagi korraks läbi – seda ei saaks siis enam teha…“ mõtiskleb ta. Christianit peab Liisi vapralt Eestis kohanenuks: „Ma mõtlen järjest rohkem, et ega see pole lihtne… Ja olen talle tänulik, et ta meiega siin on.“

    Emaks olemine

    „See on tohutuuu õnn, mis Ella on meie koju toonud! See, et saame temaga igal hommikul ärgata ja… Ta on hästi rõõmus laps, naerab hästi palju ja teeb juba meile ka ise nalja,“ särab Liisi.

    „Ella olemasolu annab kõigele, mida ma teen,
    hästi palju tähendust juurde.

    Aga samas ma tunnen, et tahan ka tema jaoks rohkem aega võtta,“ mõtiskleb ta ja lisab pärast pausi: „Kui ma nüüd sellele esimesele aastale tagasi mõtlen, siis

    see mõte, mis viis mind edasi, oli, et ärme jätame midagi tegemata,
    läheme jälle uuele päevale tegusalt vastu!

    Aga nüüd tunnen, et me mõlemad Christianiga oleme hästi väsinud sellest intensiivsest esimesest aastast, sest proovisime kõike ja korraga ära teha.“

    Ja praegu, kui mõnes mõttes käib veel logistiline ja füüsiline kohanemine, ongi veel vara öelda, mida on Liisi juures emaks olemine muutnud või täiendanud. „Ma arvan, et see protsess veel käib… Laps avas minus kindlasti mingisugused uued küljed.“ Ning lisab mõtlikult, et tõi samas välja ka vead, näiteks organiseerimatuse.

    „Mulle mõnes mõttes meeldib juhuslikkus, spontaansus, ja ma olen varem alati kartnud rutiini. Või tegelikult mul pole seda kunagi olnudki. Ja nüüd on raske sundida ennast sellesse rütmi, et kõik käibki graafiku järgi, sest muidu on ajus üks suur segadus!“ naerab Liisi. „Tegutseda lapse kõrvalt – see on endiselt suur väljakutse, sest kui olen lapsega, siis tahan keskenduda temale. Ja kui siis tuleb see enda aeg, on esimene mõte, et tahaks puhata. Ja samas järgmine mõte, et ma ei saa puhata, sest mitu asja ootab juba ammu ärategemist! Sellega harjumine võtab veel aega.“

    Londonist inspireeritud

    Eelmisel kevadel tuli Liisil välja ka plaat „Coffee For One“ ja ingliskeelsed laulud plaadil on inspireeritud Londoni-ajast: sealgi tunti huvi Liisi muusika vastu ja nii otsustas ta teha albumi, mis ei pea jääma ainult Eesti piiresse. Esitluskontserdid tegi Liisi siiski kõik esialgu kodumaal. „Nüüd, kui mul on laps, on nii mõnedki ambitsioonid ka natuke muutunud,“ naerab ta.

    Kõigil kontsertidel käis väike pereliige Liisiga kaasas. „Võtsin selle suhtumise, et midagi ei pea jääma tegemata, aga samas on parem, kui Ella tuleb minuga:

    esimesel eluaastal on ema lähedus ülioluline
    ja ma tahtsin seda talle pakkuda.“

    Nii pole Ella ühtki ööd ilma ema juuresolekuta maganud. Esinemistele sõidud olid aga paljuski soojenduskontserdid autos, sest Ellale autosõit ei meeldi. Raamatud, laulud, kõrinad – kõik tuli mängu tuua, et pisike piiga nõustuks turvahällis püsima.

    „Laulmine on meie autosõidud päästnud – tihtipeale jääb Ella kohe teraselt kuulama ja unustab vastupanu, isegi kui ta on enne nutnud,“ kinnitab Liisi. Üks selline võlulaul on Ella jaoks „Karumõmmi unelaul“. Ja Liisi on veendunud, et ka Ella ise proovib juba laulda: nelja-viiekuuse tütre juures kuulis Liisi selgelt, et see polnud rääkidapüüdmine, vaid ühe noodi peal lalisemine. Ja ükskord, kui Liisi kirikus heliproovis oma häält lahti laulis ja akustikat katsetas, märkas ta Ellat sedasama kopeerimas. Ja kuigi tüdrukuke ei julge veel üksi kõndida, on ta juba hakanud muusikat kuuldes põlvi nõksutama ja tantsima.

    Liisi väidab enda kohta, et ta on alati olnud hästi arg. „Sellepärast ma ei oska ka ujuda, sest ma ei julgenud vette minna,“ meenutab ta, ja paremaks ei teinud ka teiste utsitamine. Aga üht ei kartnud Liisi põrmugi – laval laulda. Ta meenutab teismeea häbitundeid, mis paljusid muusikatunnis ja mujalgi kummitasid ja korraks ka Liisi pea kohale tõusid. „See oli minu ainuke trump, milles ma end kindlana tundsin, ja ei peljanud suud lahti teha, isegi kui see teistele võis tobe tunduda.“ Vahel ei julge Liisi ka praegu tundmatusse hüpata ja mõnigi kord võtab põnevate pakkumistega e-kirjadele vastamine paar päeva harjumisaega.

    Looming algab meloodiast

    Esimesena tekib Liisil meloodia, sõnad tulevad tavaliselt hiljem. Ja just nii ta seda ka kirjeldab: „Viimasel ajal, kui teen mingisugust argist toimetust, olen hakanud ümisema ja kui idee vähegi huvitavana tundub, olen telefoni salvestama pannud, et see viisijupp ära ei kaoks.

    Kõige ehedamad fraasid tekivad siis, kui lihtsalt teen suu lahti ja ootan,
    mis helid välja tulevad, ei lase ajul liigselt sekkuda.

    Huvitaval kombel ei pea need üldse sõnad olema, vaid mõnikord tuleb teatud noodi kõrgusega loomulikult kaasa mõni kindel vokaal. Midagi, mis toimib sel kohal hästi ja naturaalselt. Ja siis ma tean, et sinna võiks tulla mingi selline sõna, milles on see vokaal pikalt olemas. Pärast, salvestust kuulates, tundub see iseenesest vahel juba sõna moodi.“

    Liisi soov on nüüd jälle võtta muusika kirjutamiseks aega juurde. „Ma pean saama olla üksi. Ja tunni ajaga hakkama ei saa: on vaja aega ja vaikust ja teadmist, et mul on õigus sellele ajale ja kaks väikest silma ei nuta samal ajal mu järele…

    Olen kuulnud, et emaks olemisega käibki kaasas pidev süütunne –
    et kui sa võtad endale aega, siis on kogu aeg tunne, et sa justkui ei tohiks,“

    mõtiskleb ta. Inspiratsiooni saamiseks on Liisi otsustanud esmalt jälle rohkem uut muusikat kuulata, et sealt oma mõte uitama läheks.

    Sünnitus kui suursündmus

    Sünnitamine on naise elu suursündmus. Ella sünni juures oli Christian ja sünnitoetaja Karita Mikko ning valveämmaemand, kes oli pisteliselt mitme sünnituse juures. Sellel päeval oli hästi palju sünnitajaid, kõik palatid olid täis. „Sünnitus käib ja sa pead koridoris ootama, et palatisse saada – päris ekstreemne!“ muigab Liisi.

    Muusikat ta sünnitusel ei kuulanud, arvab, et see oleks isegi häirinud.

    „Pigem ma üritasin tegeleda endaga ja tahtsin, et see suur valu juba otsa lõpeks, kui ma kuidagi läbi udu kuulsin Karitat ütlemas, et, Liisi, mul on tunne, et sa ei suuda lõdvestuda… Siis ma panin silmad kinni, keskendusin tunnetele oma kehas ja proovisin füüsiliselt mitte reageerida, kui tuhu jälle peale tuli. Üritasin endale öelda, et see valu on hea, ja samal ajal ennast sellest eemaldada: see valu ei ole osa minust, ta tuleb nagunii ja ma tunnen kõike, mida ta minus teeb, aga ma ei lase sellel võimust võtta. – Ja kuidagi see õnnestus! Olin vaadanud ka ekstaatilise sünnituse videoid ja mis ma ise suutsin, oli vähemalt see, et kui isegi kehas oli valu väga intensiivne, siis ma jõuga surusin endale naeratuse näkku – ja see aitas mingil määral, suutsin ennast ära petta ja pöörasin valu intensiivsuse õnne intensiivsuseks…

    Pärast sünnitust on tõesti tohutu kõikvõimas tunne

    ja saad lõpuks aru, milleks naised võimelised on!“ särab ta.

    Kuulsate vanemate lapsed

    Liisile on viimati mõtteainet andnud Linn Ullmanni elulooraamat, kuidas on olnud elu Rootsi-Norra kuulsate vanemate Ingmar Bergmani ja Liv Ullmanni tütrel. Liisi saab tõmmata paralleele näiteks sellega, et Livi ja ta enda õrn inimtüüp ja küllaltki aktiivne avalik elu on mingil määral sarnased. „Linn on seal päris aus ja ütleb välja selliseid asju, mis võivad ühele emale kindlasti haiget teha. Oma vanemate kohta ütleb ta, et võib-olla nad ei olnudki valmis lõpuni välja lapsi saama, et nad olidki ise ka nagu lapsed,“ jutustab ta.

    „Mina püüan oma tütrele pühenduda nii palju kui võimalik ja näidata loomeinimeste maailma siit- ja sealtpoolt eesriiet. See energia, mis tekib lava ja publiku vahel – temast ei pea saama lauljat või muusikut, aga ma tahan, et ta seda kas või kõrvalt kogeks ja mingil hetkel leiaks sellest inspiratsiooni, kui ta seda soovib,“ lähevad Liisi silmad põlema.

    „Kui mul on liiga palju tööd, siis ma unistan vahel,
    et saaksin olla põllega ema

    – et saaks mõelda ainult koduse elu peale ja siis lihtsalt olla omas oma-last-kogu-aeg-süles-hoida-ja-süüa-teha-ja-koristada-ja-et-oleks-ilus-kodu-ja-ilusad-kardinad tundes. Aga ma tean, et kui ma seda saaksin, siis ma unistaks muusikast ja kontsertidest. Ühest küljest ma tahaks sellist aega, et ma tõesti tean, et saan pühenduda lapsele. Aga selleks, et see rahu oleks, peaks olema ka teadmine, et taustal juba tiksub uus projekt või midagi on oodata. Eks me kõik tahame olla kasulikud ja vajalikud omal alal. Kui minu muusiku tegevus oleks täiesti pausi peal, siis oleks jälle teistmoodi rahutus, et mis nüüd saab…“ mõtiskleb ta. „Aasta alguses tegin teadliku otsuse, et pean sel aastal võtma uuesti rohkem aega endale, peab hakkama jälle juukseid kammima ja natukene ennast poputama, et mitte oma mina ära kaotada. Aga kõige mõnusam on muidugi see väike mina, kes meil kodus on ja kes kõik päevad elurõõmsaks teeb,“ naerab Liisi.

  • Kasuta oma võimsaimat ressurssi – hingamist

    Kasuta oma võimsaimat ressurssi – hingamist

    TEKST MERIT RAJU
    INTERVJUU DAN BRULÉGA
    FOTO ERAKOGU

    „Tipptegijad teadvustavad ja suunavad oma hingamist. See on üks saladusi, mis annab neile otsetee oma võimete juurde, asetab nad tippu ja hoiab voolamise seisundis. Ja see saladuse allikas on tasuta! Kõige võimsam looduslik ressurss on otse meie nina all,“ selgitab pikaajalise kogemusega hingamismeister Dan Brulé, kes ühendab oma kutsumuses füsioloogia nüüdisaegse psühholoogia ja neuroloogiaga.

    Dan on tegelenud hingamistöö ja teadliku hingamisega juba seitsmekümnendatest saadik ning jaganud teadmisi 55 riigis. Tema käe all on õppinud üle 100 000 inimese, suur hulk nendest on olümpiavõitjad, võitluskunstide tippmeistrid, juhtivad psühhoterapeudid, tippjuhid, personaaltreenerid, meelelahutusartistid, joogaõpetajad ja mediteerijad. Kohtusin Daniga Tallinnas ja küsisin praktilisi nippe, kuidas oma võimsaimat ressurssi – nina – siis õigupoolest ära kasutada.

    Haigutus kui eriline harjutus

    Neuroteadlased ei suuda leida ühtki teist tegevust, mille ajal aktiveeruks nii palju eri ajupiirkondi ühekorraga. Haigutus on elusolendile väga omane, isegi looted haigutavad emaüsas ning haigutamine on nakkav, kuna on seotud samade ajuosadega nagu empaatia. Ka loomad haigutavad – ja teevad seda sageli enne ründamist ja pärast võitlust. Aju-uuringud näitavad, et haigutamine teeb erksamaks, tugevdab empaatiat, loovust ja mängulisust ning tõstab energiataset. Uuringute tulemustest on võimalik järeldada ainult üht: me peaksime haigutama oluliselt rohkem.

    Haigutamise automaatset refleksi põhjustab aju vanem osa, aga kui valime hingata teadlikult, kasutame teist aju osa. Nii et teadlikult (mitte automaatselt) hingates tekivad uued neuroniühendused aju vanema ja uuema osa vahel. Igasugune teadlik hingamine teeb seda, aga teadlikult hingamine haigutuse ajal tekitab eriti erilisi ühendusi.

    Enamik inimesi haigutades kangestuvad ja mõnes mõttes nagu lukustavad ennast ja oma süsteemi. Aga haigutuse ajal peaks tegelikult rinnakorv laienema, kurk avanema ja õhk vabalt liikuma. Kui sul tekib vajadus haigutada, ava teadlikult oma suu ja kõri ning ventileeri õhku – ehk siis hinga haigutuse ajal mitu korda pealiskaudselt sisse-välja.

    Automaadi pealt rooli!

    Haigutust võib võrrelda ükskõik millise emotsiooniga: sa võid teda esile kutsuda, võid alla suruda, aga kui see toimub, siis sa ei tee seda, vaid see võtab ise süsteemi üle. Ka emotsioonid on samasugused: sa võid neid esile kutsuda, võid alla suruda, aga kui emotsioon on peal, siis ta võtab justkui üle.

    Teadlikult hingama õppimine haigutuse ajal õpetab hingama ka emotsiooni ajal või ükskõik mis seisundi ajal, mis justkui võtab süsteemi üle – näiteks orgasmi ajal. Paljud inimesed orgasmi ajal kangestuvad ja nad isegi ei hinga. Oskus teadlikult hingata, isegi kui miski võtab kontrolli üle, annab selliste olukordadega teise suhte: teadlikult hingates saab kontrolli seisundite ja olukordade üle, kus tavaliselt tahtmatult kontroll kaotatakse. See annab rohkem eneseusaldust.

    Teadlikult tehtud paar hingetõmmet hetkedel, mil tunned,
    et oled emotsionaalselt aktiveeritud, toob olulise muutuse.

    Näiteks kui üks osapool teeb vaidluse ajal teadlikult ühe aeglase hingetõmbe koos ohkega, on see piisav, et muuta kogu olukorda! Ometi ei mõtle enamik inimesi sellele: nad on liiga mässitud oma mõtetesse ja tunnetesse, puudub ruum, et astuda eemale.

    Sissehingates aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem (nn võitle või põgene), väljahingates parasümpaatiline (seedi ja puhka).

    Kui vajad rohkem energiat, püüdle sissehingamise pikendamise poole. Kui tahad rahuneda ja lõõgastust tekitada, püüdle väljahingamise pikendamise poole.

    Nõuande peale „pikenda oma väljahingamist“ hakatakse pahatihti hingamisega manipuleerima ja kasutama lihaseid, mis ei kuulu protsessi juurde. Parema tulemuse saab siis, kui lugeda väljahingamise ajal ühe hingetõmbega valjusti kümneni nii palju kordi, kui õhku jätkub. Siis ei mõelda hingamisele, vaid lugemisele, aga tulemus on pikem väljahingamine. Lastega hingamisharjutusi tehes saab kasutada häälitsusi, et väljahingamist pikendada: näiteks tuule ja lainete hääli, ümisemist, ükskõik mis helisid, et nad õpiksid oma hingamist reguleerima nende jaoks põneval viisil.

    Kuidas veel lastega hingata? Oluline on, et lapsed ei unustaks loomulikku hingamist. Seda saab harjutada nii: laps paneb käed kõhule ja hingab nii, et kõht paisub ja vajub. Teiseks võib proovida hingata nii, et tähelepanu koonduks mingisse kehapiirkonda, olenevalt, mis ees seisab. Näiteks kui laps läheb kunstitundi, võib enne algust veeta minuti mõttes oma kätesse hingates; kui läheb trenni, hingab ta kujutluses paar minutit jalgadesse; kui aga hakkab õppima, siis proovib hingata pähe.

    Rütmiline hingamine

    Aeglane rütmiline hingamine ehk mingi ühtlase hingamismustri järgimine kas hingates, lauldes või retsiteerides toob kaasa hulga mõõdetavaid füüsilisi kasusid: kortisooli tase langeb, vererõhk normaliseerub, pulss aeglustub. Nn tervendav tsoon on 4–8 hingetõmmet minutis.

    Igasugune rütmiline hingamine on võimas: näiteks

    kui inimesed koos valjusti palvetavad või laulavad,
    lähevad nad ühte hingamisrütmi,
    sünkroniseerivad oma hingamise.

    See tekitab sideme, inimestel tekib hea enesetunne ja ühendus nendega, kellega koos ollakse. Selleks sobivad isegi Shakespeare’i värsid: kui lugeda neid valjusti, läheb hingamine rütmiliseks ja see viib väga mõnusasse meeleseisundisse. Sama kehtib ka mantrate kohta, mida korratakse ja korratakse – mõnikord arvatakse, et nende mõju on tähenduses, aga kui vaadata kordamisel tekkinud hingamismustrit, tuleb suurem osa positiivseid mõjusid rütmilisest hingamisest.

    Teadlik sõõm õhku

    Hingamine on suurepärane võimalus tulla hetke: olla rohkem teadvel oma mõtetest, tunnetest, reaktsioonidest, käitumistest. See on aga omaette oskus, mis nõuab harjutamist. Teadlik hingamine on järgmine võimas ja oluline kompetents, mida peavad tipptegijad oskama, sest see annab eelise. Kui võtta kümme tipptennisisti või golfimängijat, siis nende oskuste tase on väga sarnane, aga mingi õhkõrn eelis toob ühele neist võidu. Ja teadlik hingamine on sageli see imepeen lisaeelis.

    Jälgides ükskõik millist olümpiavõistlejat enne, kui ta sukeldub, laseb või stardib, on näha, et ta võtab teadlikult sõõmu õhku. Me teeme seda instinktiivselt. Instinkt ütleb meile, et see on tähtis, aga oluline on pöörata sellele rohkem tähelepanu, harjutada ning teha hingetõmme enne tähtsat momenti teadlikult ja tahtlikult. Ei võta väga palju tähelepanu või harjutamist, kuni sa märkad, et saad sellest selget kasu, ja siis oled juba motiveeritud nagu mina: mis veel on võimalik?

    Hingamise rusikareegel:
    alla ja aeglaselt

    Rusikareegel on alla ja aeglaselt, low and slow. Oluline on, et oleks mugav hingata aeglaselt ja kõhuga: sisse hingates kõht paisub veidi, välja hingates vajub. Kui see aga ei tule loomulikult või nõuab keskendumist, siis tead, et peaksid harjutama, kuni see muutub loomulikuks, automaatseks.

    Rahulikult istudes ja hingates ei peaks rinnakorv eriti kaasa liikuma. Paljudel inimestel on alateadlik harjumus hingata rinnakorviga kogu aeg, isegi lõdvestunult ja magades. See on pidev sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimine, võitle või põgene seisund. Kui see on harjumuseks saanud, võib see tekitada hulga probleeme või neid võimendada – alateadlik hingamismuster ja hingamisviis stressiolukordades mõjutab meid väga palju.

    Tippsoorituse tagamaad: 
    Dan Brulé

    Ma olin 18 või 19, kui alustasin omamoodi isiklikku uurimust tippsooritusest. Vaatasin inimesi, kes olid ükskõik mis alal – meditsiin, teadus, finantsid – saavutanud oma ala tipu. Kas nad hingavad teisiti kui tavalised inimesed? Kas nad hingavad kuidagi paremini?

    Üldiselt nad ütlesid, et ei praktiseeri hingamistehnikaid, aga kui kaevusin sügavamale, mõistsin, et tegelikult kasutavad nad neid siiski. Mõned tähelepanekud tipptegijate hingamisest:

    • Nad märkavad oma hingamisviisi hetkedel, kui tavaliselt ei märgata.
    • Nad on rohkem teadlikud oma hingamisest ja pöörduvad tähelepanuga oma hingamise juurde aeg-ajalt tagasi.
    • Nad on arendanud sellise alateadliku hingamismustri, mis neid toetab.
    • Nad praktiseerivad hingamise valitsemist hetkedel, kui keskmisele inimesele ei tuleks see pähegi – nad suudavad oma hingamist pingelistel hetkedel kontrollida.
    • Nad suudavad märgata ka teiste hingamist. Tavaliselt märgatakse poosi, hääletooni, miimikat – nemad „loevad“ lisaks ka hingamismustrit. Sügavam kiht hingamise juures ongi, et me kõik reageerime teiste hingamismustrile, teadlikult või alateadlikult. Ja kuna edukad inimesed on sellest teadlikud, siis saavad nad seda infot kasutada enda kasuks.

    Ja kui ma kõigile nendele asjadele osutasin, olid nad nõus, öeldes, et nad polnud sellele kunagi nii mõelnud. Ma ei leidnud ühtki erandit!

    Kasulikke ajuhäkke

    1. Tahtlik kergendusohe

    Aeglane hingamine kriitilistes olukordades – see muudab kõik! Kui tunned, et hakkad ärrituma või lähed ärevaks, hinga sügavalt sisse ja tee üks pikk kergendav ohe: see saadab ajule võimsa signaali – kergendus! Kõik on hästi, turvaline… Miks sa muidu peaksid sel viisil hingama – kõik peaks olema korras! Nii et ka emotsionaalselt keerulisel hetkel saab oma ajule anda infot, mis muudab meeleseisundit ja seega kogu olukorda.

    2. Harmooniline hingamine

    Heaoluhingamiseks peetakse 4,5–6 hingetõmmet minutis – see vastab võnkesageduselt südame ja kopsude sagedusele.

    Hinga 5 sekundiga sisse ja 5 sekundiga välja
    ning jätka selle hingamismustriga 5 minutit.

    See hingamisharjutus suurendab südame löögisageduse muutlikkust, mis on väga oluline tervise ja lõõgastuse marker: on tuhandeid uurimusi, mis kinnitavad, et miski ei suurenda südame löögisageduse muutlikkust kiiremini kui teadlik hingamine. Head emotsioonid toovad südame resonantsi, mediteerimine teeb seda, aga selline hingamine mõjub peaaegu hetkega ja on väga tõhus. Ja mis kõige võimsam – see on viis, kuidas igaükssaab ise mõjutada oma autonoomset närvisüsteemi, mis on muidu automaatne. See on nagu süsteemi häkkimine, biohäkkimine: oma närvisüsteemi, immuunsüsteemi mõjutamine.

    3. Uitnärvi saladus

    Peaaju pikim närv – uitnärv – mõjutab sisemist tasakaalu, stressitaset, hingamist, rääkimist, südamelöökide sagedust ja tugevust, higistamist jm. On arvatud, et uitnärvi kaudu kontrollib aju kõiki organeid, liigeseid ja lihaseid, kuid paarkümmend aastat tagasi avastati, et 80% infost liigub hoopis kehast uitnärvi kaudu ajju. Nii et see närv ei tegele niivõrd kontrolli ja juhtimisega, vaid pigem regulaarse jälgimisega. Seega, teadlikult sügavalt hingates saadame ajule signaale ja ajul ei jää muud üle, kui toota teatud kemikaale – mis tähendab, et teadlikult hingates saame me häkkida oma aju! See annab meile hoova muuta asju, mille kohta arvati, et meil pole mingit valikuvõimalust: me saame valida, milliseid signaale soovime ajule saata. Saame juhtida oma aju teadliku hingamisega!

  • 6 ajurveedast inspireeritud nippi pakasega toimetulemiseks

    6 ajurveedast inspireeritud nippi pakasega toimetulemiseks

    Brr, ongi unistuste talveilmad käes! Mida soovitab iidne ajurveeda tarkus, et hoida end sisemiselt ja väliselt soojas?

    1. Viska villast!

    Otsi välja oma mõnusad (loodetavasti pehmed ja pikad) säärised, keri pehme sall kuni ninani ümber kaela ja turja, hoia pea soojas, kanna naturaalset villast ja ära pea paljuks panna pükste või kleidi alla pikk pesu, minu lemmikud on meriino- või siidivillast.

    2.  Too ellu vürtsi

    Ingver igal kujul: toidu sees, teena või isegi pisikest juppi närides toob sooja sisse ja ergutab seedimist ja immuunsüsteemi. Soojendavad vürtsid tees või toidus on ka kaneel, nelk, muskaatpähkel ja must pipar (aga mitte tšilli, mis mõjub risti vastupidiselt – viib sooja seest välja!).

    3. Leia sooja

    Vana hea saun (…tegelikult ajurveedas mittesoovitatav, kuna kuumutab pead ja on liigselt temperatuurikõikumistele üles ehitatud), mõnusat meeleolu tekitavate eeterlike õlidega vann või jalavann, aga ka lihtne käsitsi nõude pesemine toob soojatunde sisse.

    4. Küpseta kaua

    Igasugused mõnuga ahjus või kuumuses podisenud hautised, supid, ahjuroad aitavad selle õige sooja sisse. Külmal ajal vähem toorest jahutab keha vähem.

    5. Kehale pai

    Soojendav on näiteks seesamiõli – kui valida, millega end kreemi asemel pärast dušši või vanni määrida. Kookosõli seevastu on jahutava toimega ja sobib seega rohkem suvesse.

    6. Nahk kuumaks

    Kuigi magamine tundub just õige ja hää, teeb pikalt voodis laisklema jäämine siiski uimaseks ja aeglaseks. Leia endale sobilik uneaeg ja –pikkus ning lisa ergutamiseks oma nädalakavasse ka sulle sobilik treenimisviis ja tee endal trennis nahk kuumaks!

    Tule minuga 9.-11. märtsil elustiili-ritriidile “Unistused reaalsuseks”