Ostukorv

Author: Merit Raju

  • 4 soovitust riietumiseks lapseootuse ajal

    4 soovitust riietumiseks lapseootuse ajal

    Paljudes traditsioonilistes kultuurides on rasedus uhkuseasi ja seda näidatakse meeleldi ning rõhutatakse ka riietuses. Mõnedes kultuurides aga hoopis varjatakse telgikujuliste riiete alla – see võib olla nii häbelikkusest kui ka mugavuse ja tuulutuse pärast.

    Maailma esimene rasedariiete pood avas uksed New Yorgi Viiendal avenüül veidi enam kui sada aastat tagasi nime all Lane Bryant Maternity Wear Store, kuid paljudele naistele oli ikkagi ebameeldiv eksponeerida oma ümmargust kõhtu avalikult. Kuni alles 1990ndate (!) alguses oli Demi Moore’i alasti beebiootel keha ajakirja Vanity Fair esikaanel. Sellele järgnesid teisedki naiskuulsused oma beebiootust rõhutades ja nii kujunes beebiootel kehale vähehaaval uus imidž – iseseisev ja eneseteadlik naine, kes on uhke naiseksolemise erilisuse üle. Ja moodi läksid stiilsed rasedariided.

    Öeldakse, et naise välimus muutub rasedushormoonide tõttu veelgi kaunimaks ning jume säravamaks. Beebiootel naine on kütkestav ja naiselik, ta justkui õitseks! Naine tunneb end tavaliselt eriti veetlevana ja on põhjusega uhke oma õnnistatud seisundi üle.

    Beebiootus – ükskõik, mismoodi see alguse sai või mismoodi sa end tunned – on selleks, et seda pühitseda!

    Näiteks pane selga kaunid riided – eriti naiselikud, eriti rõhutavad. Värvilised, triibulised, täpilised, valged, roosad, lillelised, pitsilised… Naudi ja rõhuta oma keha sensuaalsust, oma väge kasvatada enda sees teine inimene ja oma oskust sünnitada ta oma kätele! Ära mõtle sellele, et tumedad riided teevad saledamaks, sest praegu on tõesti see aeg, mil sul ei ole vaja olla sale! Sa ei tohigi olla sale! Kõik need hoolega silmas peetud beebiootuse ajal lisandunud 15 või 25 kilo on väga teretulnud koos sinu beebiga!

    Milliseid riideid valida?

    • Kasuta mugavuse nimel spetsiaalseid kõhutoestusega riideid või suurema kõhuga ka bandaaži. Väga olulised on ka kvaliteetsed rinnahoidjad, millel pole sees traate ja mis poleks push-up efektiga, valid laseksid rinnal (piimajuhadel ja lümfiteedel) natuke liikuda. 
    • Vali heledates toonides või lausa valget värvi riided. Valge on puhtuse, siiruse ja õrnuse värv ja see sobib väga hästi beebiootuse ajal. Mu beebiootajate kursuse naised on mulle öelnud, et nad ei julge kanda valgeid riideid, sest need tekitavad avalikes kohtades liiga palju tähelepanu. Nad ei taha seda pilku, tähelepanu, mida kõhuga naistele niikuinii pööratakse. Valge värv kiirgab tõesti ja just seepärast on ta meile kaitseks – valge peegeldab kõik tagasi. Valge laseb meie elektromagnetväljal suuremana paista ja on seepärast meile hea kaitse nii nn halva silma kui ka võõraste mõtete ja väidetavalt isegi viiruste eest. Aasia pool joonistati vanasti oma lapseootel kehadele hennamustrid peale ja meie mail riputati enesele külge läikivad hõbeehted kurja ja kadeda silma vastu. Neidki võiks proovida, just eelkõige enese kaunistamise ja pühitsemise pärast, aga miks mitte ka salajase kaitsena. 
    • Kanna riideid, mis ei pigista (lasevad vabalt hingata ja seedimisel toimida) ja katavad su naba. Hoia oma kõht ja naba riietega kaetult, sest beebi on nabaga otseselt seotud ja väga tundlik. Eriti linnas on palju inimesi, palju erinevaid mõtteid ja igasugust energiat – ja need võivad beebit mõjutada. Kui su naba tuleb juba välja, siis oled ka ise eriti tundlik ja vastuvõtlik, su retseptorid on väljapoole. 
    • Eelista naturaalseid materjale – linane, puuvill, vill või siid (või viskoos). Need hingavad ja on naha vastas mõnusamad ja loomulikumad kui sünteetika.

    NB! KINGITUS SULLE, kui oled või soovid olla peagi beebiootel ja teadlikult selleks valmistuda:

    Registreeru Hingele Pai tasuta vebinarile “Kas jooga aitab sünnitada?”

    Registreeru SIIN 

    Vebinari külaline on pere- ja sünnitoetaja, joogaõpetaja, imetamisnõustaja ja 3 lapse ema Aale-Triinu Sonn, intervjueerib Hingele Pai peatoimetaja Merit Raju.Registreeru vebinarile SIIN

    Vebinar toimub 5. juulil 2018 kell 19-20, laivis osaledes saad ka oma küsimuse Aalele esitada. Aga saadame vebinarile registreerujatele pärast ka järelevaatamise lingi, et saad hiljem vaadata-kuulata kasvõi telefonist.

    P.S. Aale-Triinu Sonn esineb ka 28. ja 29. juulil 2018 Haapsalus Joogafestivalil – vaata tema põnevaid töötubasid ja vestlusringe lapseootel ja värsketele emadele SIIT

    Artikli foto: Sandra Palm

    P.S Olen kirjutanud lapseootel naistele mahuka inspireeriva raamatu “Kõhule pai”.

  • Põhilised eeterlikud õlid minu päevas

    Põhilised eeterlikud õlid minu päevas

    Minu päev algab ja lõpeb lõhnadega. Kui ma hakkasin sügisel kuulama taskuhäälinguid eeterlikest õlidest, tundus mulle üllatav kuulda, et neid saab kasutada kõigeks. Kuidas kõigeks? Nüüd olen läbi oma kogemuse jõudnud sama arusaamani (kuigi palju on veel avastada). Milline näeb välja minu lõhnav päev?

    Pärast mõnusaid hommikusi harjutusi voodis ja oma lapse tervitamist ja musitamist lähen vannituppa ja segan kokku umbes teelusikatäie oliiviõli või kookosõli ja eeterlikke õlisid, võtan need suhu ja hoian 5-20 minutit – sel ajal ma räägin väga vähe ja toimetan niisama vaikselt. See on oil-pulling, et eemaldada kehasse linnaelu ja loomuliku ainevahetuse tagajärjel paratamatult tekkivaid mürke.

    Minu oil-pulling retsept: 1 tl kookosõli + 1 tilk teepuu (või mürri või piparmündi või viirukipuu) eeterlikku õli. Tegelikult saab oil pullingut teha ka ilma eeterlike õlideta 🙂

    Saan sel suvel 40, artiklit kõige ülal illustreerival pildil on meigita ja töötlemata selfie 😀 Näokreemi ma ei kasuta, pritsin näole lillevett ning määrin peale õli: jojobaõli ja eeterlikud õlid nagu noorendav viirukipuu, rahustav lavendel, nahka siluv helichrysum ja hawaii sandlipuu, antibakteriaalne mürr ja helget tunnet kinkiv roos.

    Kööki jõudes alustan 1 klaasi sooja veega, millesse olen lisanud 1 tilga sidruni ja apelsini eeterlikke õlisid. Need aitavad jällegi ainevahetusega paratamatult kaasnevaid toksiine kehast välja ja tasakaalustavad ajupoolkerade koostööd ning tugevdavad immuunsust ja tõstavad meeleolu.

    Hommikusöögiks söön marjasmuuti leotatud ja pestud toortatra ja 1 tilga ingveri eeterliku õliga. Seedimisele. Immuunsusele. Energiaboostiks.

    Just täna olid meie tänava lapsed juba varakult õues ja päike nii soe, et tänavatõrv sulas juba hommikul ja neil muidugi näpud korralikult tõrvased – sidruni eeterlik õli vatitupsul võttis selle ootamatu kergusega maha. Seni, kuni naabrinaine googeldas, mis tõrva maha võtaks ja tuli nõutult õue, olid mul juba ühe poisi käed puhtad.

    Lõuna ajal jalutama minnes ja pesu masinasse pannes lisan pesuloputussahtlisse 10 tilka teepuu, lavendli või sidrunheina eeterlikku õli. Pärast võtan välja ja panen kuivama lõhnava pesu.

    Päeva teisel poolel joon mõnikord laimi eeterliku õliga joogivett või kui kui on avokaadot, siis teen leivamäärdeks guacamole (1 kahvliga pehmeks pressitud avokaado, 2-3 tilka laimi eeterlikku õli, soola, pipart – valmis!).

    Põrandaid pesen sooja vette lisatud paari tilga sidruni ja apelsini eeterliku õliga. Söö või põrandapesulapp ära 🙂 tsitruselised tõstavad tuju ja nii on mu põrandapesu tõeline rõõm ja mõnu.

    Saunakerisele leiliveeks meeldib mulle eukalüpt või kadakamarja eeterlik õli (1-2 tilka kulbitäie peale).

    Kassi kraapimise vastu määrin aknaraamidele pisut sidrunheina õli – muidu kipub ta kodu lammutama, väljendades soovi õues hiiri taga ajada. (NB! Hiljem lisatud: Googeldasin, et sidrunheina eeterlik õli (nagu ka tsitruselised) on kassidele mürgine, nende maksas lihtsalt pole ensüüme, mis tuleks nende lenduvühenditega toime. Ära seda oma kassi peal katseta ja mina ka enam mitte.)

    Lapse saadan õuemurule puukide ja sääskede eemale peletamiseks eeterlike õlide seguga, mis pole mul praegu käepärast, aga on kirjas Hingele Pai suvenumbri viimastel lehekülgedel suvise inspiratsiooni all.

    Ja ennast lõhnastan kõrvade tagant, meelekohtadelt ja randmetelt praegu enamasti puhta roosi eeterliku õliga, talvisel ajal kardemoni + roosi ja veel mõnede eeterlike õlide seguga. võin öelda, et mõjub maagiliselt nii endale kui teistele. (Lisan veel, et pärast keskkooliaega pole ma ühtki parfüümi tahtnud kasutada – nad on lihtsalt liiga intensiivsed ja ka toksilised sünteetiliste ainete pärast, mida neis kasutatakse looduslõhnade matkimiseks.)

    Õhtul panen lapsele padjanurgale tilga kas metsiku apelsini, greibi või lavendli eeterlikku õli või muud talle hetkel meelepärast õli, isegi kui ta valib midagi ergutavat. Ta ise ütleb ka voodisse rutates (tõsijutt! Ja see polnud nii enne eeterlike õlide kasutamist!) armsalt: “Lavendel juba ootab mind!”. Ja mõnikord räägin talle uneloo, kuhu lavendel teda viib, aga ta peab seda pisut liiga titekaks ega luba seda lugu eriti sageli rääkida.

    Vaba graafikuga elustiiliettevõtjana ja lapsega kahekesi elava emana tulen voodisse 2-4 tundi pärast last otse arvutist. Siis teen endale lavendli või vetiveri jalalaba- ja sääremassaaži neitsioliiviõliga (eeterlikud õlid mõjuvad ka läbi talla, kuna tallal on ju kõikide kehaosade peegelpunktid ning lõdvestavad mu rahutuid sääri).  Ja tilgutan lavendli eeterlikku õli 1-2 tilka padjale. Teen siis 12-minutilise meditatsiooni ja magan magusasti. Elus “enne eeterlikke õlisid” tuli mul ikka und oodata, kui tulin voodisse otse arvutist.

    P.S. Nagu iga asja puhul, mida sa sööd või jood või endale määrid või sisse hingad, on eeterlike õlide puhul väga oluline kvaliteet. Kirjutan eeterlike õlide valimisest ja kvaliteedi olulisusest teinekord põhjalikumalt. 

    Kutsun sind oma õlimaailmast osa saama TASUTA KOOLITUSEL 12. juulil kell 17.30-19 Kadriorus

    Koolituse teema: 10 põhilise eeterliku õli kasutamise võimalused kodus. Võiks lausa öelda, et pole muret, mis eeterlike õlide abil lahendatud ei saa 🙂 

    Osalemissooviga palun saada mulle kiri  merit@hingelepai.ee ja saadan sulle kohaletuleku juhised.

    Läbiviija: Merit Raju

  • Anu Saagim: Näivusest ja sisust

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Viimase poole aasta jooksul rääkis kolm eri naist Eesti eri paigust mulle, et neid huvitavad Anu Saagimi mõtted. Võtsin kogu selle aja hoogu – on ju Anu ja Hingele Pai päris intrigeeriv kooslus! Ja lõpuks kohtusingi Anuga kevadises Rotermanni kvartalis. Sai naerda, sai mõtiskleda elu ja inimloomuse üle.

    Anu ütleb kohe ära, et ta ei mediteeri ja tiibetlasi ei tee, aga eks temalgi on mõned maandamismomendid, et karussellilt pisut kõrvale astuda. „See on minu jaoks väga lihtne – mul on kena maakoht Saaremaal, Tallinnas võin minna mere äärde, jalutama, teha sporti.“

    Ta peab end pragmaatiliseks inimeseks, kes on kahe jalaga maa peal. „Muusikud, luuletajad, kirjanikud on minu jaoks ingellikud – täiesti teiselt planeedilt. Mina teen oma igapäevaseid asju, brändin oma nime, eksponeerin ja müün ennast. Olen väljapoole ekstravert, sissepoole aga tahan olla ka üksi, mitte kogu aeg inimestest ümbritsetud. Mul on hästi intensiivne elu ja ma teen paljusid asju raha pärast. New Yorgis, Londonis või isegi Helsingis elades oleks mul nädala jooksul närvid sada korda rohkem krussis.“ Nii ta üritabki käia iga päev tund-poolteist-kaks jalutamas või jooksmas ja tunneb rõõmu looduse lähedusest.

    Väline pilt

    Hommikuti kuulub Anu rutiini juurde väike mõtisklusaeg. „Mõtisklen natuke. Mille üle ja kuidas – nii paljaks ma end ei kisu, seda poolt ma ei taha näidata. Mul on ehitatud kuvand – bravuuritar – see on mu töö, millega teenin elatist. Ma arvan, et ka väga suured näitlejad ja diivad ei peaks ennast lõpuni lahti tükkideks kiskuma ega rääkima igast oma rakukesest ja osakesest.“

    Intervjuu ala piirjooned on sellega tähistatud. Tunnen huvi kuvandi loomise protsessi vastu. Kuigi nüüdseks on see Anu jaoks teadlik tegevus, sai see alguse vaat et iseenesest. „See juhtus nii, et ma abiellusin kuulsa inimesega. Ja sain kuulsaks hoopis mujal kui Eestis. Nägin, kui lihtne see võib olla, aga samas, et sind ära ei söödaks, pead endale esiteks hästi paksu naha kasvatama ja teiseks hakkama seda ära kasutama – mitte et sind ära kasutatakse.“

    Mõned aastad Ameerikas elades nägi Anu, kuidas inimesed tulevad eikuskilt ja saavad tuntuks. „Seal rõhutati alati, kui loomingu mõttes midagi uut lõid või millegi uuega alustasid, kasvõi kohviku või meelelahutusäriga, et tuleb luua mingi stoori.

    USAs ei tahtnud keegi kuulda kellegi päris lugu ja tausta,
    sellest tuli teha põnev muinasjutt.“

    Eestisse ei tulnud Anu selle mõttega, et hakkab kuulsaks – see lihtsalt juhtus. Oli Nõukogude Liidu lagunemise aeg ja meelelahutus tuli võimsalt peale – seda ju varem peaaegu ei olnud. Kuna Anu oli tulnud mujalt, kus särav meelelahutus oli loomulik igapäevaelu osa, tundus talle Eesti versioon meelelahutusest suhteliselt hambutu ning ta asus seda kujundama. „Ükskõik mida ma tegin või ütlesin, sellest krabati kinni ja teised hakkasid minu lugu kujundama. Kedagi ei huvitanud, kas see on tõsi või väljamõeldis, see oli nagu Metsik Lääs. Minu jaoks oli see alguses lõbus hobi ja ma kasutasin seda ära. See, et sellest kujunes hiljem elukutse: et ma hakkasin ajakirju tegema ja siis läksin Postimehe portaali ja nüüd olen Õhtulehe veebis, on lihtsalt asjade loomulik kulg. Muidu ma oleks ilmselt perefirmas, disainifirmas töötanud.“

    Ühisnimetajaks peab Anu, et „see juhtus“, kuna see polnud teadlik lähenemine. „Täna ma mõtlen pragmaatiliselt, hoian seda üleval ja üritan selle pealt kasu lõigata. Ma ei tee seda enam lihtsalt lõbu pärast ja sellel on oma hind.

    „See pole nii, et ühe korra teed hulluse ja siis oledki see, kes sa oled.
    See on ikka aastatepikkune töö,“

    kirjeldab ta.

    Seltskonnaeluga aktiivselt seotuna näeb Anu, et väga paljud tahavad saada kuulsaks. Selle jaoks on superstaarisaated, realityshow’d, konkursid… Tuhanded inimesed pürgivad kuulsuse poole, see on nagu eesmärk omaette.

    Kuulsusel on ka miinuseid. „Arvatakse, et ma liigun ringi ilma aluspesuta, kümblen piimavannides ja joon ainult šampanjat.

    Küll inimesed on kergeusklikud, kergesti petetavad! – See on ju teater!

    Ise vahel mõtlen, kas inimesed, kes seda kirbelt kommenteerivad, ise ka usuvad, mida nad räägivad. Mind viib see mõtteni, et inimesi võib nii kergesti ära kasutada, manipuleerida ja ükskõik mida maha müüa… „See oli ju lehes kirjas“, „raadios ju räägiti“… Vahel vaatan suurte silmadega, et mis hetkel inimesel mõistus kaob või tagaplaanile jääb ja tunded ja emotsioonid võtavad võimust.“

    Mugavustsoonist väljas

    Vahel tuleb Anu praegugi sellele, et mõni vimka visata. Miks ta seda teeb? „Enda lõbuks ja selleks, et inimesi natuke raputada, ärritada. Pigem raputada. Sestnii paljud on oma pisikestes argiasjades kinni,“ vangutab skandaalne naine pead.

    Anu on aru saanud, et mõned mõtlevad, justkui peaks ta salaplaani: tal on märkmik ja teatud intervallide järel teeb ta asju. „Lihtsalt, kui ma istun siin nurgas, siis hakkavad asjad juhtuma…“ naerab ta. Tundub, et aktiivne, avatud ja vallatu olek ning teiste raputamine on ka Anu orgaaniline osa, mitte ainult kuvand või teater… Ta lihtsalt valib seda näidata ka avalikes olukordades. „Vahel mõtlen, et mida nad homme kirjutavad…“ muigab ta. Varem muretses Anu kõige rohkem lähedaste pärast, et mis nemad mõtlevad, aga on nüüd jõudnud selleni, et igaüks elab oma elu ja piisab sellest, et ta ise teab, kes ta on, ta lähedased teavad, ta sõbrad.

    Aga mis on Anu jaoks mugavustsoonist väljas? „Kui mind palutakse kusagile suurele auditooriumile konkreetsel teemal esinema või mingil väga kitsal teemal kirjutama, siis ma mõtlen, kas saan sellega hakkama. Ja kaalun ka, kas lihtsam oleks ära öelda, või siis teha ära ja vaadata, kas saan hakkama.“ Tavaliselt teeb Anu sellise väljakutse siiski läbi ning tunneb rõõmu õnnestumisest. „Loomulikult olen ka ämbrisse astunud, õnneks vähem, ja rohkem on olnud ikka õnnestumist. Elukestev õpe!

    Ma tunnen, et saan hakkama peaaegu kõigega, mida ma ette võtan,
    ja see on hea tunne!“

    Must-valge imagoga käivad kaasas ka must-valged reageeringud. „Kui võtan sõna tõsisematel teemadel, ärritab mind vahel see, et pärast tulevad inimesed tunnustama, et mul on selline pool ka, ma olen täiesti adekvaatne ja räägin normaalset juttu. Siis ma saan aru, et inimeste jaoks on see avastus! Naeran siis selle peale, sest ma ise olen endale sellise blondi imidži ehitanud.“

    Saavutuste väärtus

    Anule ei meeldi, kui küsitakse, mida sa tahaksid veel proovida, mis asjad on sul veel tegemata. (Ja õnneks ma polnud veel jõudnud sellelaadse küsimuseni.) Ta hakkab erutatult arutlema: „Mis see siis oleks – lähen sukelduma, hüppan langevarjuga alla… See ei ole minu jaoks sooritus… Kirjutage valmis üks korralik raamat, süvenege mingisse teemasse, kaasake, võidelge millegi eest… Praegu hävitatakse loodust meie enda väikses Eestis! Võtke sõna, tehke midagi! See on palju suurem kui hetkeelamus.“

    Anu on tuliselt Rail Balticu ja metsade hävitamise vastu. „Saan aru, et tuleb kasvada, areneda, majanduslikult võimsamaks muutuda, aga see ei ole nende asjade arvel! See on nii õudne, pikk ja sügav teema…

    See läheb mulle väga korda, et Eesti loodusest hoolitakse nii vähe.

    Ma ei saa aru sellestki, et kui nii paljud inimesed on vastu ja täiesti argumenteeritult, siis teatud väike käputäis ladvikust ei võta kedagi kuulda.

    Kõik otsused on juba ära tehtud enne, kui need meieni jõuavad,
    ja mis meile jääb, on põhimõtteliselt tuuleveskitega võitlemine…“

    Ja jõuab lõpuks nõutuks tegeva tõdemuseni, et kardetavasti pole ükski inimene äraostmatu.

    Ellujäämismängud

    Hiljuti kutsusid soomlased Anu Filipiinidele üksikule saarele osalema eriti raskes ellujäämis-reality’s. Anu võttis mõtlemisaega. „Sind visatakse tiimidena üksikule saarele, pead ehitama onni ja leidma toidupoolise. Lisaks sellele, et peab loomi küttima, banaane ja kookospähkleid alla tooma, peab ka tiimikaaslastega võistlema – tobedates asjades. Näiteks tassid liiva aukliku ämbriga ühest saare otsast teise. Kui lapsikuks on see tehtud! Robinhoodlik asi sobiks mulle palju rohkem: kui tuleks mõelda, kuidas teha lihtsamaks või kuidas ehitada tsivilisatsiooni mingis tundmatus kohas – see oleks huvitav. Aga sõelaga ühest nurgast teise vett kanda – sellised asjad mind ei eruta. Varem kindlasti, aga täna enam mitte. Tahaksin midagi tõsisemat.“

    Paar aastat tagasi oli Anu Soomes „Big Brotheri“ saates, kus pandi inimesed samuti väiksesse kogukonda, ühte ruumi elama. See oli psühholoogiline mäng, kes kauem vastu peab, ja seda pidas Anu huvitavaks, ehkki mitmes mõttes üüratult kurnavaks kogemuseks.

    Mängus osalejaid oli 12–14, kõik tuntud inimesed, kes pandi mitmeks kuuks elama väiksemat sorti angaari Helsingi lähedal. Kogu seltskonna peale oli üks suur magamistuba, köögi- ja elutoa osa ning pisike õueala, müüriga piiratud, võrguga kaetud. Nagu vanglas. „Seal näed, mis pinnale tõuseb, avastad enda kohta, mis sulle käib närvidele, mida sa kannatad, mida ei kannata, milline inimene sa oled…“ meenutab ta.

    „Mina saan võõraste inimestega suurepäraselt hakkama, aga psüühiliselt ei pidanud kõik vastu ja pooled kukkusid esimese nädala-kahe jooksul välja – osa vabatahtlikult, osa tuli välja tõsta, sest läksid vägivaldseks.“ Selle üle imestas Anu eriti – ta tundis osalejatest paljusid kultuuritegelasi, kellest väga lugu pidas ja oleks soovinud seda pilti neist säilitada. „Ma mõtlesin, et nad ei käituks iialgi niimoodi tühise asja pärast. Nägin uskumatuid asju, kuidas inimesed murdusid. Nad on jätnud endast võimsa kuvandi avalikkusele, aga seal kaotasid tihtipeale enesevalitsuse pisiasjades. Ma ei osanud muud kui naerda sellistes olukordades – see ei saa võimalik olla! Nagu psühhiaatriahaigla!“ meenutab Anu.

    „Seal olemine oli väga raske, aga pärast mõtlesin:
    jess, see on väga kihvt, et ma sellise asja olen läbi teinud!“

    Anu läks alguses reipalt paariks nädalaks, arvates, et ta närvid ei pea vastu 24 h kaamerate all ja otseülekandega absoluutselt igast ruumist. Ometi jäi ta kogu ajaks, pea kolmeks kuuks, sest televaatajad lihtsalt ei hääletanud teda välja.

    Maandamise koht

    Saaremaa maakodu on aastate pikku Anu ja tema endise abikaasa korda tehtud.

    „Tegime hästi rahulikult, mis oli mõnus,
    meil ei pidanud kõik kohe valmis olema.“

    Maakodu on Anule praegu lõõgastuskoht, kuigi ta tunnistab, et see on olnud pidutsemise koht. Nüüd on Anu seal hea meelega üksi või lähedastega. Kuigi talle meeldib ka väga, kui see suur üle 100-aastane palkmaja on rahvast ja saginat täis. Anu poeg ja õetütar teevad seal nüüd oma pidusid. Poeg on juba19, lõpetab kooli ja tõenäoliselt jätkab õpinguid kusagil välismaal. Ta väldib avalikku tähelepanu, kuna sai kunagi oma doosi Soomes elades täis – seal jahitakse kuulsusi ja kuulsute lapsi ega küsita, kuidas see neile endile meeldib.

    „Maandamise koht on maakodust saanud nüüd, hiljem, kui ma abikaasast lahku läksin ja üksi seda majandan.

    Mulle piisab sellest, kui linnas käib trall,
    maal mulle nii kohutavalt meeldib ka üksi olla.“

    Kas see on ka vanusega seotud? „Ma arvan küll. Saan oma asju teha, tahan ju vahel lugeda raamatut, nautida filmi, vaadata pilvi.“ Raamatuid loeb Anu seinast seina, aga lemmikumatest lemmikumad kuuluvad vene klassika hulka.

    Vene klassikud

    Anu imestab, kuidas pandi näiteks tema praeguseid lemmikuid „Idiooti“ ning „Sõdaja rahu“ lugema kooliajal, kui me ei saanud nendest arugi. Anu on vene klassikute armastaja ja loeb nende teoseid ikka uuesti ja uuesti ning läheb neist rääkides lausa põlema!

    Tundub, et ühe sädeme pani põue kooliaja vene keele õpetaja, kes andis võimaluse lastel padež’ide tuupimise asemel rääkida vene filmidest, teatrist, kirjandusest, luulest ja käia ka korduvalt Leningradi kandis kirjandusteoste süžeede toimumispaikades. „Ma olen vist kõik Puškini luulekogud ostnud! Tulen koju, võtan suvalise koha pealt lahti ja naudin!“

    Ka Anu karakteris on natuke vene verd: tema vanaema on Peterburi poolt, isa Saaremaalt. Vene kultuur läheb Anule hästi hinge ja tal on keskkoolipõlvest saadik olnud Venemaal sõpru; olles aga Tornide väljaku laps Tallinna vanalinnas, algasid esimesed suhted venekeelsete lastega juba sealt.

    Millest Anu unistab?

    „Ma arvan, et peaksin mingit oma asja tegema, kogu hingega.
    Ma veel mõtlen seda…

    ja mingid virvendused juba on. Ja see ei saa olema kohvik või resto. Teisalt on eraettevõtlus kohutav pinge. Pole ühtki ideaalset formaati! Töötasin abikaasaga perefirmas, praegu olen palgaline – ei saa öelda, et oli parem või halvem kui praegu. Tundlad on püsti, et kui midagi õiget on, siis krapsti!“

    Anu „Big Brotheri“ kogemused

    • „Inimestel on oma face, oma n-ö mask, mida näidatakse väljapoole. Kui sa oled üksi või kehvas tujus või elus on kõik sassis, oled kriisiolukorras – siis käitume ju teistmoodi. Ja just need olukorrad seal juhtusid. Mõni muutus hästi vägivaldseks, võis haarata noa… See oli eluohtlik! Seepärast oli seal ka ööpäev ringi palju jälgijaid-turvajaid, sest sellistes tingimustes võib kaotada meelemõistuse.“
    • „Meil polnud seal ühtegi elektroonilist vahendit, telefoni, isegi raamatut ega pliiatsit. Ma kujutasin ette, et seal on pastakas ja paber, et hakkan asju kirja panema, et ma vähemasti kirjutan – see on alati põgenemisvõimalus. Aga see oli keelatud. Samuti oli keelatud olla üksi, oma nurka minna… Õhtuti oli aktiivsem aeg, olid mingid mängud ja võistlused, jõu ja vaimu katsed, mis tõid vaheldust, telekavaatamine. Üks mees proovis nii, et päeval magab; arvas, et õhtul siis näitab oma paremaid külgi, on vaimukas ja teeb show’d. Aga see ei toiminud niimoodi: sul ei lasta terve päeva voodis vedeleda.“
    • „Meil oli köögitehnika kasutamise juhend ja rahutus viis seda lugema. Lugesin seda vist sadu kordi. Ma ei tulnud kunagi sellise asja peale, et midagi sellist võiks juhtuda! Või hakkad meeletult koristama, mitte midagi enam koristada pole, kõik on ära koristatud – sul peab lihtsalt midagi teha olema. Üks naine valmistas pidevalt süüa, teine lihtsalt targutas, kolmas hakkas teistele spontaanselt ja ilma oskusteta massaaže tegema. Inimene ei saa olla mitte midagi tegemata!“
    • „Süüa tuli kambaga teha, aga toiduaineid oli hästi minimaalselt ja väga ebatervislik valik. Ma rikkusin seal oma tervise ära. Ravisin ennast pool aastat, aasta pärast seda saadet. See oli katsumus! Kerge nälg oli pidev kaaslane ja see motiveeris õhtustel võistlustel võitma – selle eest sai puuvilju, veini või maiustusi.“
    • „Kummaline oli see, et keegi meist ei saanud öösiti magada, kuni lõpuks anti meile rahusteid ja unerohtu. Inimese psüühikas toimub midagi: oled seal päeva ära toimetanud ja rahmeldanud, aga ei saa uinuda, sest närvipinge on nii suur – oled nagu vangis.“


  • Eevaülikonnas magamise võlu

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD KRISTIN HANSEN
    MODELL NEIDI KOMPUS

    Magamine on üks olulisemaid protsesse meie elus ja selle juures on mõned rusikareeglid ja mõned huvitavad alternatiivid. Kord Ungari vabaõhumuuseumis käies sain teada, et meie hõimurahvas magas vanasti istukil tillukestes voodites, paks padjakuhi selja taga toeks. Kombed ja eelistused on erinevad. Mida võiks aga anda soojadel valgetel suveöödel alasti magamine?

    Lihtsus

    Mis saab olla veel lihtsam ja loomulikum, kui aadama- ja eevaülikonnas põhku pugeda? Sul pole vaja midagi osta, omada ega vahetada – lups ja linade vahele. Ja kas teadsid, et jahedamas magamine (alla 21 kraadi) ja alasti magades langev kehatemperatuur une ajal aitab toota kasvuhormooni, mis muuhulgas aitab hoida meid noorena? Alasti magamine aitab hoida kehatemperatuuri madalamal – see aitab kehal kõige paremini une ajal reguleerida stressihormooni kortisooli taset.

    Armastus

    Kui sinu ja iseenda vahel, sinu käte ja ihu vahel pole riideid, puudutad sa end magades teadlikult või alateadlikult. Sa õpid end ja oma keha rohkem omaks võtma, armastama, hoidma, iseendaga kontaktis olema. Ja sellest tõuseb ainult head: paremad suhted enda ja teistega, emotsionaalse söömise ja muude kompensatsioonide väiksem roll ja vähem sõltuvust välisest tunnustusest. Puhas armastus!

    Lähedus

    Kui sul on kaisukaaslane, tunned tema keha ja tema sind – see tekitab heaolu- ja lähedushormooni oksütotsiini. Sul on mõnus ja nii olete ka lähedasemad ning rohkem valmis kontaktiks oma kaasaga igal tasandil – nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt.

    Puhkus

    Alasti magamine mõjub riietega magamisest veelgi stressimaandavamalt ja parandab isegi unehormooni melatoniini tootmist. Pole öösärki, mis läheks krussi või puntrasse. Pidžaamapükse, mis kerivad ennast üles. Nüüd veel kimp rahustavaid ravimtaimi padja alla, kardinad ette ja sääsevõrk lakke – nii saabub sügav ja kosutav suveöö uni.

    Vabadus

    Alasti olles oleme me vabad kõigest. Staatusest. Tiitlitest. Näivusest. Püüdmistest. Lihtsalt porgandpaljalt jahedate linade vahel selili. Mugav. Pehme. Rahul.

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD RAIDO PROSA JA
    VIKTORIJA „RAGANA“ STAPONE

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!).

    „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“

    Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära…

    Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda,
    peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv.

    Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“

    Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike,
    on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse, et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat.

    Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku,
    siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Töövaimustus algab juhist

    Alar on ärimaailmaskonsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain& Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse.

    • Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.
    • 93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4-5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)
    • Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.
    • On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.
    • Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!
    • See on huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.
    • „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ettevõtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15-16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Kuidas väljendub baasturvatunne ja selle puudumine?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega. Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18-kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras ja peagi ema lahkub, et mõne aja pärast naasta. Seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.

    Ebaterved kiindumussuhted

    1. Emotsioone vältiv tegutseja

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. Ärev

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast “Strange situation” või loe raamatust: Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair

    Kas teadsid?
    • Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%-l inimestest. 2013.a uuring Peterburis ja Ida-Euroopa satelliitriikides, nagu Eestis ja Venemaal, näitab, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%-l baasturvatunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.
    •  
    • Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.
    • Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame-veresoonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Muuhulgas esimese 18 elukuu baasturvatunde puudumisel kogeb inimene elus ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega.
    • Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5-, 12-, 18-aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

  • 16 põhjust tegeleda joogaga

    Paljud alustajad võtavad joogat kui lihtsat trenni ja saavad innustust jätkata oma paranevast enesetundest. Kui aga võtta joogat kui enesearengu teed, siis on see pikk töö iseendaga. Mida see annab? See oleneb sellest, kust sa alustad, milliseid tehnikaid ja millise intensiivsusega kasutad, ja kuhu tahad jõuda.

    Kui soovid jõuda lihtsalt parema painduvuse ja uneni, rahulikuma meele või enese ja teiste armastamiseni, siis vastavalt sellele tuleb valida ka joogastiil ja õpetaja. Jooga mõjutab otseselt meie kehasüsteeme ja organeid, aga salamahti ka alateadvuse mustreid, ellusuhtumist, energiataset, närvisüsteemi ja ajupotentsiaali.

    Millised on 16 põhjust tegelemaks joogaga?

    1. Regulaarne joogatamine vähendab depressiooni ning suurendab oluliselt serotoniini ehk heaoluhormooni taset ja vähendab stressihormoone.

    2. Jooga stimuleerib vereringet, alandab kõrget vererõhku, veresuhkrut ja halba kolesterooli.

    3. Jooga hoiab ära liigesehaigused ja seljavalud ning tugevdab lihaseid.

    4. Joogapoosid aitavad lümfisüsteemil tugevdada haigustele vastupanu ja väljutada jääkaineid.

    5. Jooga parandab und, rühti, keskendumisvõimet, mälu, reaktsioonikiirust, tasakaalu ja koordinatsiooni. Viimasest pole kasu mitte ainult joogatundides, vaid näiteks vanemas eas, et saaksime kauem iseenda eest hoolt kanda.

    6. Jooga arendab lõdvestumisoskust, mis tugevdab meie parasümpaatilist närvisüsteemi – aktiveerub siis, kui me lõdvestume, tunneme kehalist naudingut või magame. Jooga õpetab keha aktiivselt, sümpaatiliselt närvisüsteemilt aeg-ajalt puhkusele ja taastumisele ümber lülituma. See aitab vältida läbipõlemist.

    7. Jooga aitab kehas liikuma panna millegi, millel pole lääne kultuuris õiget nime, aga ka lääne inimene tunneb selgelt ära, kas tal see on või ei ole. Idamaade meditsiinis – olgu see akupunktuur, massaaž või ajurveeda, on see kontseptsioon alati sees: eluenergia, praana, chi.

    8. Jooga arendab emotsionaalset intelligentsust: oskust ära tunda ja eristada oma tundeid, end nendest distantseerida ning oskust tundeid välja näidata vastavalt olukorrale.

    9. Jooga aitab pehmelt lahti saada halbadest harjumustest. Mingil hetkel sa lihtsalt ei taha enam alkoholi või liha või kumbagi neist. Suitsunälga ja magusaisu ei teki. Vähemalt mitte sellistes kogustes kui seni.

    10. Jooga annab meelerahu ja suurendab emotsionaalset stabiilsust. See aitab kriisiolukordades jääda rahulikuks ja vabaneda frustratsioonist, vihast, kahetsusest, muretsemisest, hirmust ja ihadest, mis kõik tekitavad stressi.

    11. Mediteerimine tekitab suurema aktiivsuse selles aju osas, mida seostatakse õnnetunde ja tugevama immuunsüsteemiga.

    12. Paljudel on krooniliselt madal enesehinnang. Kui selle vastu kasutada halbu asju nagu alkohol, ööklubi, ülesöömine, ületöötamine või ülemagamine, on selle hinnaks halvenev tervis ja sotsiaalsed suhted. Kes käib joogatunnis mitte ainult harjutuste pärast, vaid iseenese pärast, hakkab end rohkem väärtustama, tundma rohkem tänulikkust, armastust, empaatiat, andestamisvõimet ja tunnet, et oleme millegi suurema osa.

    13. Jooga paneb sind mõtlema, mida sa tahad, mis on sulle hea, ja tegema teadlikke valikuid töö, ostude, suhete, emotsioonide, uskumuste, oma elu ja selle eesmärgi jm kohta.

    14. Jooga aitab kontakti saada oma sügavaima olemusega. Ja samuti võib jooga abil kogeda mitmeid spirituaalseid kogemusi, mis annavad enesekindluse: et me ei ole siin universumis üksi, et lisaks südametunnistusele ja inimseadustele kehtivad veel universaalsed seadused et juhuseid ei ole olemas. Samuti annab jooga vastuse, miks ei ole tarvis olla kellegi peale kade, oodata oma surma või ka karta seda.

    15. Jooga korrigeerib ja täiendab suhtumist elusse, surma ja sellesse, kuidas oma elu õigesti elada.

    16. Jooga annab kogemuse, et vanusega ei pruugi energiatase madalamaks, keha jäigemaks ja mälu kehvemaks minna, vaid vastupidi!

    Kust alustada? Kuidas olla kindel, et proovid erinevaid stiile parimate õpetajate käe all? Haapsalu joogafestival toimub sel aastal 28.–29. juulil ja juba seitsmendat korda. Joogafestivalil esinevad joogaõpetajad Eestist ja välismaalt, saab proovida erinevaid joogastiile, kaasa lüüa paljudes tegevustes loomapooside joogast helisevate muinasjuttudeni, kuulata inspireerivaid loenguid tervisest ja elustiilist ning osaleda töötubades alates akrobaatilisest joogast meeste töötubadeni. Uuri lähemalt SIIT

    Foto: Julia-Maria Linna

  • Lihtne suvine pesto

    Lihtne suvine pesto

    Mis sobiks lihtsaks ja kiiresti valmivaks mineraalidest ja vitamiinidest pakatavaks roaks? Minu vastus on pesto.

    Pean tunnistama, et kui ütlen, et olen taimetoitlane, siis mu laps räägib enda kohta, et ta on magustoitlane. Aga! On üksikud mittemagusad road, mida ta on ka valmis sööma. Üks nendest on pestoga maisispagetid või -fusillid. Milline kergendus – nii lihtne roog! (Ja pestot saab mitmeks päevaks ette teha ka, kui valad õlikihi pestole peale, säilib külmkapis isegi mitu nädalat.)

    Pestot saab teha metsikutest taimedest naadist, karulaugust, võilillelehtedest ja -õitest, nurmenukulehtedest ja -õitest, põdrakanepi lehtedest ning muidugi aiarohelisest nagu basiilik ja rukola või lihtne petersell rediselehed jm. Kõige lihtsam ongi neid kõiki segada või võtta seda, mida parasjagu on.

    Lisaks pigista sidruni- ja laimimahla. Sest. Lehtköögiviljadele mõjub hästi, kui neile piserdada midagi hapukat. See aitab rohkem kaltsiumit köögiviljast eraldada ning omastada.

    Vala lehtedele esimese külmpressi oliiviõli ja lisa ohtralt päevalille- või kõrvitaseemneid või piiniapähkleid või india pähkleid. Pestos aitab õli ja seemnete lisamine meil rasvlahustuvaid vitamiine omastada.

    Maitseks soola ja pipart ja soovi korral küüslauku ning saumikseriga püreeks – ja ongi valmis!

    Varem tegin pestot ikka parmesani juustuga, aga kord selle puudumisel ja piimatoodete vastu huvi kaotamise järel olen hakanud tegema pestot ilma juustuta. Minu meelest maitseb see pareminigi.

    PS: Toon Eestisse ka Kreeka perede oliivisaludest esimese külmpressi oliiviõli, mida kulub mul enda ja lapse tarbeks kokku üle 10 liitri aastas. Uuri lähemalt siit.

  • Suvine Hingele Pai on kohal!

    Suvine Hingele Pai on kohal!

    Suvise Hingele Pai esimesed mõtted said alguse juba jõulude paiku. Unistasin, et kindlasti tuleks juttu Alar Ojastu tegemistest ja vaadetest. Olin just kuulanud temaga piiiiikka Hallo Kosmose saadet.

    Samuti teadsin, et juba jaanuari lõpust, mil kevad hakkab tasapisi ninna ja hinge, aktiveerub mul maakodu-unistus. Millised võiksid olla omanäolised suvilad või väikesed elamud?

    Suvel (jah, ja eriti sel suvel, mis algas juba maikuus!) meeldib mulle magada alasti. Seda, et sellel on ka mitmeid konkreetseid eeliseid peale meeldimise, teadsin ma ka, ja olin kindel, et soovin neid kauni artiklina jagada.

    Anu Saagim sai kaanedaamiks ka juba jaanuarikuise kirjavahetuse ajendil (õigemini paari mu sõbranna õhutusel), kuigi kohtusime ja pildistasime alles aprilli lõpus. Miks ja kuidas, saab juba lugeda ajakirjast.

    Kogunesid teemad ja inimesed, kes kirjutasid, kes pildistasid ja nii ta sündis! Puhtast armastusest inspireerimise vastu!

    Sa ilmselt juba tead, et see on teistmoodi ajakiri. 0 reklaami, 0 fotopanka, kõik puha(s) autorilooming. Ajakirja teemad panen kokku oma Pirita korteris ja juhin kogu projekti kuni FB postitusteni ja minidetailideni. Aga ma ei tee kõike üksi – suvenumbris lõi kaasa 35 inimest! 

    Käsitleme siiras südamlikus stiilis olulisi elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    Millest Hingele Pai suvenumbris juttu on? 

    Mõned nopped:

    • Kaanedaam Anu Saagimi lugu näivusest ja sisust (pildil on fotosessioon Hingele Pai seekordse kaane jaoks – Anu Saagim, fotograaf Triin Maasik, meik ja soeng Reelika Selirand, stilist Elina Naan)
    • Ohh-tahan-ka-sellist-suvekodu tunnet tekitab Voronja galerii fotolugu, mida on vürtsitatud ägedate juhtumistega.
    • Taanlased on kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Võib-olla selle pärast, et nende elustiili juurde kuulub hygge. Mis see on ja kuidas seda oma kodus tekitada?
    • Mille järgi valida, kuhu investeerida?
    • Intervjuu juhtimiskonsultant Alar Ojastuga emotsionaalse suurpuhastuse väärtusest
    • 4 viisi ehitada omanäoline elamu
    • Mida annab alasti magamine?
    • Moekunstnik Britt Samosoni suvine muusika playlist
    • 5 lihtsat retsepti magustoitudest, mis on võrdselt maitsvad, tervislikud ja ilusad
    • Kuidas tugevdada oma intuitsiooni?
    • Hingepaitavate suveürituste valik Agnes Kajanderilt, kellega töötasime koos Sensa ajakirjas
    • Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
    • Maaülikooli teaduri lugu taimede omavahelisest suhtlusest
    • Justin Petrone kolumn & itaallase Remo eksperiment oma peenraga Supilinna aianurgas

    + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel

     Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Teemad ajakirjas üldiselt: meelerahu, tervis, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.

    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega.
  • Naised ja raha

    Naised ja raha

    Olen teinud oma esimesed sammud investeerimises. Sel teekonnal olen mõistnud, et kulude ja tulude üle mõtisklemine seob kokku kõik teemad – tegevusalad, unistused, terviseseisundi, hobid, harjumused ja sõltuvused, elustiili, vajadused ja väärtused, isegi hirmud ja perekonnaseisu – kõik! Mõistsin ka, et investeerimine pole tehniliselt erinev naiste ja meeste puhul, küll aga on erinevad põhjused, miks investeerida. Ja millest üldse alustada?

    Tunnen, et naiste jaoks võiks olla investeerimisest tulenev passiivne sissetulek ülioluline, sest annaks rohkem manööverdamisruumi. Milleks seda võiks vaja minna? (NB! järgnevate punktidena on toodud üldistused ja lihtsustatud mõttesuunised, mitte et see alati ja iga naise puhul peaks nii olema /minema!)

    • Naiste sissetulek on üldiselt väiksem kui meestel ja see seob paratamatult rohkem oma tööandjaga – sest lõtku (nö ülemuse kukele saatmise raha) on vähem. Isegi kui tahaks töölt ära / tööd vahetada, siis see otsus on väga pingeline, kui pole uut sissetulekuallikat ega eriti sääste. Peab olema usaldust, et leiad lühikese ajaga uue töö, mis vastab rohkem sinu olemusele.
    • Paljud naised on lõksus kehvades paarisuhetes, sest nad pole rahaliselt piisavalt iseseisvad.
    • Lapsed jäävad lahkumineku korral enamasti emadega ja nii on kulude pool sageli pigem emade kanda samamoodi nagu ka ajaplaneerimine, logistika ja lapsehoidmiskorraldus, mis lisab pinget naise ajagraafikusse ja seetõttu võimalustesse teenida lisaraha mingi lisatööga.
    • Meie kõigi piirang on meie aeg ja palgatööl saame teenida vaid mingi maksimaalse summa. Kui see on väiksemat sorti, siis aeg ja energia on ikka ära kulutatud: rohkem aga pole eriti energiat ega aega teha mingit tööd veel lisaks. Eriti emadena.

    Nii ongi passiivne, näiteks investeerimisest tulenev sissetulek naistele nii oluline.

    Ja selle pärast paneb mind kurvastama, miks naisinvestoreid on oluliselt vähem kui mehi.

    Sest… palgalõhe on endiselt teema nii meil kui ka liiga paljudes riikides üle maailma. Equal Pay Day naiste jaoks oli Ameerikas (ja jämeda arvutuse järgi ka Eestis) alles aprillis: summa, mille mehed teenisid samal ametikohal 2017. aasta jooksul 31. detsembriks, tõid naised koju aprilli lõpuks. Selle pärast meil ongi vähem võimalusi investeerida.

    Vähem teadmisi ja eneseusku ehk ka?

    Ja oleme ehk ka vähem riskialtid. Ja ma ei keeruta – nii vähe, kui ma sellest tean, võin ma küll juba öelda, et investeerimine on oma olemuselt riskantne. Siin pole võitu, mille teisel kaalukausil pole tasakaaluks võimalust kaotada.

    Jah, investeerimine on riskantne ja omal vastutusel.

    Aga risk on ka mitte tegutsemises.

    Kui mõnel firmal juhtub olema üks klient, siis seda peetakse väga riskantseks olukorraks ja tehakse üldiselt kõik, et seda muuta. Sellest ühest kliendist oleneb, kas firma on äris või mitte. Ja selliseid firmasid, on mõistagi ülivähe. Kes võtaks sellise riski!?

    Töölkäimisel aga on samasugune risk: sul on üks toode ehk sinu aeg ja üks klient ehk sinu tööandja.

    Kogesin ise selle riskistsenaariumi realiseerumust hiljuti ja no väga suur põnts on see rahaliselt (ma muudel tasanditel selles artiklis ei peatu, kuna pole teemasse).

    Lisaks tuleb kahjuks arvestada, et pooled abielud lahutatakse. Ka mina elan praegu lapsega kahekesi. Ameerikas on tehtud statistikat, et pärast lahutust langeb naiste elukvaliteet rahaliselt mõõdetuna 73% (!). (Fakt raamatust “Rikas naine”)

    Kui töökaotus ja lahkuminek kattuvad – nagu mul – läheb päris pingeliseks.

    Minu esimesed sammud, millest võrsusid mõned soovitused:

    1. Kulud kirja

    Aasta tagasi vaatasin, et oih! raha kulub rohkem kui tekib. Kuhu raha kaob?

    Olen nüüd aasta aega kõik kulud üles kirjutanud ja iga algava kuu eelarvet teinud ning jõudnud lähemale teadlikule rahaplaneerimisele ja –kulutamisele ning optimaalsele tasakaalule.

    Tänaseks olen suutnud kulutusi 20% vähendada. Lihtsalt selle pealt, et ma teen kuu alguses eesmärgi, kui palju võiks mingile kuluartiklile (nt toit, kodu, tervis, laps…) algaval kuul kuluda ja hoian jooksvalt silma peal. Püüan end sellega mitte liialt piirata (kui ma tean, miks täna on mõistlik ja vajalik ja möödapääsmatu vanalinna tsoonis parkida, siis ma seda haruharva teen), aga samas mingi siht silme ees aitab küll end distsiplineerida iga ostu eel.

    2. Püüa säästa

    Püüdsin leida viise tekitada säästmise harjumus (loe säästmise mõttekusest lähemalt kevad 2018 Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnist). Mina näiteks panin tiksuma iganädalase väikese püsimakse kasvukontole, kust see investeeritakse minu valitud fondidesse. Lihtsalt et kätt harjutada ja samas väike “seeme” iga nädal “mulda” pista.

    3. Õpi ja proovi

    Olen rohkesti ja õhinal õppinud, lugenud, kuulanud podcaste, arutanud naabrinaistega (nt ühisrahastamise, Airbnb kogemusi ja muud). Kui tundsin piisavalt uudishimu ja teadmiste mõttes mõningast kindlust, siis tegin mõned investeerimiskatsetused. Mitmetes ühisrahastusportaalides piisab 50 eurost, et oma debüüt teha. Väikeste summadega pole võidud (ega riskid!) suured, aga nii kasvab ka kogemus ja enesekindlus. Kõige tähtsam on kusagilt alustada.

    Jah, investeerimises peituvad riskid ja ohud ja olen eelmise majanduskriisi ajal ka kõrvetada saanud. Nüüd on sellest 10 aastat ja olen taas valmis õppima ja proovima.

    Ainuüksi kellegi soovitusel muidugi ei tasu tegutsema asuda (ka see artikkel pole mõeldud investeerimisnõustamiseks!), tee endale enne teema põhjalikult selgeks – selleks on raamatuid, koolitusi ja palju-palju infot. Ka Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumn toob investeerimisteema samm-sammult süstemaatiliselt ja praktiliselt lugejateni. Esimest Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumni loe siit, teisi saab raamatukogust või meilt osta.

    Minu artikkel on lihtsalt üks arvamus ja kogemus. Mõtteaineks. Inspiratsiooniks.