Ostukorv

Author: Merit Raju

  • Küünla pehme kuma

    TEKST MERIT RAJU
    FOTO KIUR KAASIK

    Samamoodi nagu vajame eredat valgust ärkvel ja aktiivne olemiseks, vajame ka pehmet hubast valgust, mis mõjuks lõõgastavalt ja rahustavalt. Eriti mõnus on küünlakuma, aga millist küünalt valida?

    GHEE VÕI TAIMEÕLI

    Indias nägin, et parafiinküünlaid, sealhulgas meil nii levinud teeküünlaid, seal eriti ei kasutata – nad sulaksid kuumavates templites lihtsalt üles. Küll aga jäetakse templitesse väikestes savitopsikutes ghee’sse kastetud naturaalsest nöörist tahikesega küünlaleeke võbisema ja jumalaid toitma – sest jumalatele meeldib valgus (ja magus ja lõhnad ja ilu).

    Kodus samamoodi küünlavalgust luues sain teada, et mugavamgi on kasutada külmpressitud seesami- või oliiviõli, proovisin ära ka kanepi-, kookos- ja mandliõli. Kõik toimisid hästi, aga pean viimaseid põletamise jaoks liiga kõrgehinnalisteks.

    Kuna õliküünal ei kuma üleni, saab selle panna kumama näiteks pitsidega kaunistatud madalasse klaaspurki, kivistunud soolast küünlaümbrisesse või heledasse kaussi.

    Põletan sellist omatehtud õliküünalt iga päev – ja ettevaatus pole kunagi liiast. Kord oli topsi väliskülg muutunud pisut õliseks ning küünla süütamisel võttis ka laudlina sekunditega tuld! Edaspidi olen pannud savitopsikule alla veel ühe tulekindla aluse.

    MESILASVAHA

    Ka mesilasvahaküünlad on suurepärane valik: need on täiesti naturaalsed, lõhnavad isuäratavalt ning neid saab väga lihtsalt ise (või lastega) teha. Sageli on müügil olevad kärjemustriga küünlad valmistatud erivajadustega töötajate abiga, mis tähendab, et neid ostes panustad sotsiaalsesse õiglusse. Enne kasutamist võib panna mesilasvahaküünla külmkappi, siis põleb ta kauem.

    STEARIIN

    Steariinist küünlad on nüüdseks juba üsna levinud ning enamasti valmistatakse neid palmi- või sojaõlist. Siin aga peaks kindlasti vaatama, et küünal oleks ökosertifikaadiga, sest siis on tooraine saadud loodust laastamata.

    Pane tähele

    • Kõige tavalisemaid, parafiinküünlaid valmistatakse naftatööstuse jääkidest, mille mürgised osad lenduvad küünalt põletades ka toaõhku ning jõuavad meie vereringesse.
    • Tavalised enim müüdavad lõhnaküünlad on lõhnastatud kunstlike ainetega. Kui looduslikud lõhnad lahkuvad uriiniga juba veerand tunni pärast, siis sünteetilised ained ladestuvad organismi.
    • Vaata, kas küünal on värviline ainult väljast või läbivalt: mida rohkem värvi, seda rohkem keemiat. Kunstlikud värvid eraldavad põledes kahjulikke aineid toaõhku.
    • Teeküünlad pole tavaliselt tervisekaup – metallkestad sisaldavad mürgist pliid.
  • Eeva Talsi helisev maailm

    Eeva Talsi helisev maailm

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Eevat ei pea vist kellelegi tutvustama. Tänaval jalutamiseks on tal kollane müts, mille ta mõnikord pähe tõmbab, kui soovib tundmatuks jääda. Ta teeb palju ja jõuab palju ega löö suurte unistuste ja väljakutsete ees risti ette.

    „Minus on mõnus rahulolu… sageli on küll tempo liiga hull, aga üldiselt ärkan mõnusa rahulolutundega ja proovin minna magama hea tundega, et olen päeva jooksul piisavalt teinud. Eneseteostus ja areng on minu jaoks olulised,“ jutustab Eeva, vallatu viiulikriuks hääles.

    Teadlikult võtab ta suuremaid väljakutseid, kui endale esiotsa usaldaks. Kuidas saanuks ta muidu alustada kolm aastat tagasi, 25-aastaselt Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ise loodud pärimusmuusikaosakonna juhatajana!

    Muidugi oli tal ka mitmeid abilisi, kes aitasid teed sillutada – teisiti ei saakski. Praeguseks on osakonnas 13 õpilast, kes lisaks grupi- ja ansamblitundidele saavad ka individuaaltunde, ja igal nädalal on Eeval kaks koolipäeva. Muidugi läheb ettevalmistuseks teist samapalju ja unistuseks on veel kordades suurem osakond.

    „Pidevalt ennast mugavustsoonist välja suruda –
    see pole unistus, pigem lubadus endale.

    Vahel tekib ikka raskeid hetki, kuna leian ennast uutest situatsioonidest, kuid proovin oma hirmudele vastu seista ja neid ületada…“ nendib naine.

    Oma hetk laulupeol

    Julgustükkide juurde kuulub ka suvine laulupidu. Mul olid küll pisarad silmis, kui loo „Maailm heliseb“ järel soovis rahvas seda korrata. „See oli mega!“ süttib Eeva. See oli esimene kord, kui tema lugu oli laulupeo kavas, aga see polnud veel kõik – Eeva osales ka rahvamuusikapeol ja Villuga tantsupeol muusikutena, saates kõiki lugusid. „See oli metsik tamp, proovid võtsid tohutu aja,“ on Eeva siiani ähmi täis.

    Laulupeol oma laulu ajal pani Eeva endast viimase energia välja.

    „Olin nädal aega selles tramburais olnud – iga päev tõesti hommikust õhtuni ja täie tähelepanuga, pidevas pingeseisundis. Eriti tantsupeol: kui midagi valesti mängid-laulad, jäävad  8000 tantsijat seisma ja tants katkestatakse. Mul juhtus nii proovis ja päris paha tunne oli! Õnneks laabusid etendused ladusalt. Laulupeo poodiumil tekkis korraks isegi hoomamatu ja natuke õõnes tunne, aga samas tundsin, et me naudime seda pidu siin kõik koos ja kui lugu käima läks, hakkas kohe hea. Kuigi rahvast oli pea sada tuhat, tundsin ma soojust ja toetust. Et midagi ei saa valesti minna,“ särab ta.

    Tööle eelneb töö

    Jah, igal asjal on oma ettevalmistusaeg ja see paneb paika ka Eeva päeva-, nädala- ja hooajaplaanid. „Kui vaadata enda ajakava, siis kohustuslikke asju on üksjagu palju ja nendeks on vaja ka ette valmistada. Kasutan ära seda, kui saan auto tagaistmel oma tundideks valmistuda või eile näiteks kirjutasin seal uut lugu, Villu sõitis. Vahepeal läheb küll liiga paljuks,“ möönab ta.

    „Kui mõnikord tekib paanika, et kas ma ikka jõuan kõik ette valmistatud, kaob see mõnu ära ja tekib kohustuse tunne. Üritan seda igati vältida, planeerida nii töid kui ka jalutuskäike ja puhkusehetki. Eile olime maal ja tegime sauna ja see oli nii rahustav. Päev otsa õues, jalutasime, rääkisime juttu, tegime head sööki ja sauna – see kohe laeb täis,“jagab ta.

    Eeva ja Villu on olnud abielus kuus aastat ja tuttavaks said juba 16-aastastena Eesti Etno laagris. Sellesse aega on mahtunud ühiselt Viljandis ja Göteborgis õppimine ning Curly Stringsi loomine kuus aastat tagasi.

    „Tudengina aasta Rootsis oli lisaks ülimegašefile maailmamuusika-osakonnale koos kõikide õpetajate ja teiste õpilastega ka hea praktiline õppetund, sest me ei saanud endale rahaliselt eriti midagi lubada,“ meenutab Eeva aega, mil päeva kulutused piirdusid toiduga ja sedagi väga piiratud summas.

    Uurin siinkohal ka abielu saladusi… „Ma arvan, et mõistmine, andestamine ja kompromisside tegemine on märksõnad. Ja lasta teisel olla.

    Tunnen, et olen oma töistes tegemistes
    alati saanud teha täpselt seda, mida tahan,

    ja Villu on saanud teha, mida tema tahab, kumbki ei lämmata ega suru teist alla – see on minu meelest üks pikaajalise suhte oluline osa.“ Curlys mängitakse koos, vahel loovad nad koos muusikat, aga kummalgi on ka oma hobid. „Ega seda aega ei jäägi nii palju üle…“ naerab Eeva. Üks suur koostegemine siiski ilmneb veel –maakodu Võrumaal.

    Maakodu ühe päevaga

    Eevale on alati meeldinud maal olla, seal ringi tuterdada, istutada ja kasvatada ja tal on alati maakodu unistus olnud – muru niita, lihtsaid asju teha. Teda kannavad soojad mälestused enda lapsepõlvest õega Penujas vanavanemate talus, mille juurde kuulus ilmatult vabadust ja võimalusi mängida.

    See oli poolteist aastat tagasi, kui Villu keskendus magistritööle ning Eeval kruttis sisemuses ülepinge. „Mul oli juba ammu mõttes, et tahaksin mingit hobi, mis pole seotud muusikaga. Maakodu on täpselt selline hobi, mis on loominguline ja pole otseselt muusikaga seotud! Võtsin nalja pärast lahti kinnisvaraportaali ja esimene koht, mis ma avasin, oli see vana talukoht: pisike majake, hallatav, juba seest tühjaks veetud, kaks väikest kõrvalhoonet, oja, metsaserv, hästi ilus…“ meenutab ta.

    Nii ta hõikaski Villule teise tuppa, et mis too arvaks, kui ostaks maamaja, millepeale Villu jaa-jaa poetas ning edasi klõbistas. Eeva istus autosse ja põrutas Võrumaale. „Oli maikuu, soe ja mõnus, kõik see kuppelmaastik ja kruusatee, juba teepeal tajusin tõmmet. Kohale jõudes teadsin, et see ongi see koht,“ särab ta.

    Nii saigi Villu juba telefonikõne, uurimaks, mis ta arvab, kui lähekski majaostmiseks. Eeva näitas talle telefonis ringvaadet ja tuli tunnistada, et on tõesti väga tore koht. Mida aga polnud, oli aeg vaatama tulemiseks. Nii tuli Eeva veel Villu vanematega kohapeale ja asi sai otsustatud juba samal päeval.

    Majake valmistab paarile palju rõõmu
    ja sobib igal ajal puhkuseks, mitte ainult suvel.

    Inspiratsiooni kergus

    Segamatut aega Eeval väga polegi. Kuidas tal looming tuleb ja kuhu ajaliselt mahub? „Kui ma viin ennast õigele lainele, siis see tuleb ruttu, mul pole vaja oodata inspiratsioonivälgatust. Näiteks septembrikuus oli vaja teha sobiv lugu ajaks, mil teeme jõulutuuri Estonian Voices’iga. Nii soe ilm oli, päike paistis… Kõigepealt läksin jooksma, siis kuulasin Erki Pärnojat ja edasi veidi jõululaule, et ennast õigele lainele viia. Avastasin, et nii paljud lood räägivad armastusest, seega proovin mõne teise nurga alt läheneda. Kadri Voorand pakkus refrääni, mis algab sõnadega „Mul on hea, nii hea, et lausa piinlik“ ja minu kirjutada oli salmi meloodia ja veidi sõnu.

    Mõtlesin, et vähemalt selles laulus ei pea õnnetunne sõltuma asjadest, kingitustest, ilmast või kellestki enda kõrval,
    heatunne ei pea millestki välisest sõltuma.“

    Lõpuks sündiski laul „Mul on hea“, millele aitas kaasa veel ka Jaan Pehk.

    Curly Stringsil tuli hiljuti välja uus plaat „Hoolima“, mis on salvestatud Hispaanias. „Suvi oli üks keerulisemaid, mis mul üldse olnud on. Nii tihe, et ei jõudnud üldse puhata. Juunis salvestasime Hispaanias, mis oli omajagu endast kõik andmine ja intensiivne aeg hommikust õhtuni nädal aega jutti. Sellele järgnes laulu- ja tantsupidu, miksimise ja salvestamise protsess ja siis läksime kohe Kanada tuurile, USAsse ja seejärel tuli kohe Eesti tuur. Hästi-hästi tihe!“ meenutab ta.

    Jaapanis käidi eelmisel aastal ja minnakse ka nüüd, detsembri alguses esitlema Curly Stringsi uut plaati. „Eestlastena oleme väljamaal ja just kaugemates paikades eksootilised, eriti Jaapanis. Eelmine kord olid meil umbes 200sed saalid kõik välja müüdud. Muidugi oli ka ettevalmistus väga hea: publikul olid jaapanikeelsed brošüürid, mis rääkisid meie loomingust, ja kõik juba teadsid meie lugusid, tõlked olid ees ja me rääkisime ka natuke jaapani keeles,“ muigab Eeva.

    Hispaanias salvestati uus plaat kogemuse saamise mõttes. „Me kõik teame, et kui oleme Eestis, siis tegeleme lisaks salvestamisele ka palju muuga, aga väljamaal on fookus parem,“ selgitab Eeva ja lisab, et Hispaanial oli ka eellugu. Eeval õnnestus mõne aasta tagusel Viljandi folgil anda ühine kontsert koos oma iidoli Casey Driesseniga… „Super viiuldaja ja geniaalne muusik!“ kiidab Eeva. Casey oli nõus produtseerima Curlyde uue plaadi ehk olema salvestusprotsessi juures, andma nõu ja aitama teha häid valikuid. „Casey ise elabki Hispaanias ja tutvustas meid imemees Dani Castelarile, kes muu hulgas on töötanud maailmakuulsate muusikutega, nagu Michael Jackson, REM, Paolo Nutini ja paljud teised. Ta polnud Eestist varem kuulnud, aga talle meeldis meie muusika ja ta oligi nõus! Kogu salvestusprotsess oli maailmaklassi kogemus! Oleme tulemuse üle väga uhked,“ muheleb Eeva.

    Bändis saab õppida

    Bänditegemises on Eeva sõnul pidevalt õppetunde: kas, kuidas ja kui palju enda ideid ellu viia. „Mõne oma toodud loo esimeses proovis tunnen tihti kaitsvat positsiooni, eriti kui keegi tahab seda muuta – see on vahel raske hetk. Olen õppinud üha enam sellest tundest lahti laskma ja tavaliselt katsetame ikka kõigi pakutud ideed läbi,“ naerab ta. „Mõne looga läheb vahel rohkem aega või vaidlemist või katsetamist, aga lõpuks jõuame ikka parima variandini.“

    Curlyde tegemine pole ainult lust ja lillepidu. Asju, mis ei paista kontserdil lavalt välja, on palju: koduleht, uudised, lepingud, meened, pildistamised, videod, intervjuud, esinemiste bronnimine, kirjavahetus, reisid ja logistika, sotsiaalmeedia. Kõige selle taustal on pidev uus looming, aastaplaanid, kus, kellega, mis väljaanda. Kõik peab toimima väga hästi, lisaks muusikale endale.

    Rahu, rahu

    Oled öelnud, et teed igapäevaselt reikimeditatsiooni. „Panen endale käed peale, energia voolama ja keskendun – leian rahu ja fokuseerin oma mõtteid. Olen üpris tormakas ja teen mitut asja korraga ja kui päeva jooksul lähen stressi, aitab see mul rahuneda. Rahu, rahu, rahu… pean endale vahel meelde tuletama, et ka raskel hetkel rahulikuks jääda. Ja raskus tuleb sellest, kui liiga palju korraga teha, mis ongi ju tänapäeva haigus – kõigil on liiga palju teha ja pole aega. Samas ongi ju jälle tore endale meeldivaid asju palju teha,“ süttib ta.

    „Ma naudin õpetamist, esinemisi, loomingut…

    Aga ühel hetkel tuleb tunnistada,
    et ma pole superinimene, ma ei jõua kõike, mida tahaks,“

    tunnistab Eeva ja lisab, et on pidanud mitmeid väga häid asju ära ütlema, mida on ammu tahtnud teha, aga nendeks lihtsalt pole praegu aeg(a). „Curly Stringsiga on vahva, et oleme oma rada ajanud ja teinud seda rõõmuga. Meil pole maailmavallutuse eesmärke, aga teatud riikides toimetame hoogsalt ja meie vastu tuntakse huvi, mis on nii tore!“ rõõmustab ta.

    „Visualiseerin, et oleme aastate pärast bändiga tuuril koos peredega… On selline harmooniline tore elu, kus teeme muusikat Eestis, Kanadas, USA-s, Jaapanis ja Saksamaal. Liigume edasi samm-sammult ja vaatame, mis tulevik toob,“ mõtiskleb ta.

    Eevale meeldib väga jalutada. „Elustiili teemadel olen saanud häid impulsse Sandra Vabarnalt, sealt tuli mul ka mõte teha iga päev 10 000 sammu. Täna on juba tehtud 6000, õhtul veel stuudiosse ja tagasi. See ei ole raske, see on mõnus!“ rõkkab ta oma heledat naeru.

  • Joonas Saks: Uue aja juht

    Joonas Saks: Uue aja juht

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD STEN ROOSVALD

    Joonas on toonud Eestisse Rännaku meetodi ja pühendub praegu maailmaesimese 3D-meditatsiooniäpi Synctuition globaalse müügitiimi ülesehitamiseletäiesti revolutsioonilise juhtimisstiiliga, kus ta on oma tiimile mentoriks,terapeudiks, arengumootoriks ja justkui perekonnapeaks. Ta ei usu tööajajälgimisse, pigem sisemisse motivatsiooni ja selle toetamisse jakasva(ta)misse. Ja tal on veel üht-teist käsil, mis tema missioonitunde jasisemise huviga kokku kõlab ning kõik tervikuks seob.

    Joonas tuleb otse Synctuitioni kontorist ja räägib värskeloo: „Meie uus müügijuht on Lõuna-Aafrikast. Arvas, et esialgu tuleb nädalaks Tallinna, et kas üldse tasub tulla ja teha… Ta oli kolm päeva siin olnud, tühistas tagasisõidupileti ja andis sõbrale õigused müüa auto ja kodu maha ning saata asjad Eestisse. Väga äge vend!“ kiidab Joonas. Müügitiim (ja eesmärgid!) ongi rahvusvahelised, kümmekond töötajat Tallinnas ja paarsada partnerit ülemaailma. Ja see on alles algus.

    Joonas kutsuti tiimi, kui Synctuitioni toode oli valmis. Tema ülesandeks sai aidata viia see laiemalt maailma. „Mul pole otsestkindlapiirilist rolli, toon meeskonda inimesi, töötan nendega, aitan uutel tiimiliikmetel kohaneda ja leida neile sobilikud ülesanded.

    Tööleasumine on nagu tühi kaart
    ja kõik tegijad leiavad oma koha, milles nad on kõige paremad.“

    Synctuitioni nimi viitab, et see sünkroniseerib aju jatugevdab intuitsiooni. See on maailma esimene 3D-meditatsiooniprogramm, mis kasutab binauraalseid helisid. „3D tähendab, et tegemist on täiesti uue salvestustehnoloogiaga: 3D-heli mikrofoniga. Salvestust kuulates tundub, et helid kõlavad ruumiliselt, nagu kuuleks naturaalselt,“ naerab Joonas, kes ütleb, et autosõidu ajal ta seda kuulata ei soovita: tundub veider ja taju läheb segamini, millises ruumis oled, kuna kõik helid on maksimaalselt ehedad.

    „Me ei kasuta ühtki tehislikku heli, kõik on igapäevased või loodushelid, instrumentaal- ja vokaalimprovisatsioon – igas palas palju kihte.

    Ja need on kahest aspektist väga erilised: binauraalsed helid ja gammalained.“

    Binauraalsed helid on Joonase sõnul (ja YouTube’is) tavaliselt suhteliselt mürarikkad ja monotoonsed, vähe on loodud selliseid, mis annaks ka esteetilise elamuse. „Selles suhtes on Synctuition unikaalne, et pole müra efekti juures,“ rõõmustab Joonas.

    Helid on kokku pannud Rob Montes, kes on üks Hollywoodi parimaid heliinsenere. „Muljetavaldav tüüp!“ lisab Joonas. Aga kes üldse on Synctuitioni loonud? „See pole ühe inimese idee, vaid eri inimesed on tulnud oma pusletükiga. Tahame hoida nii, et keegi ei võta selle eest au ja kuulsust endale, vaid oleks tiimitöö,“ lisab Joonas ja ütleb, et alguse sai see eestlastest ja IT-arenduski on algselt tehtud Eestis.

    Laia maailma

    Eestis aga Synctuitionit otseselt ei turundata, selle põhiturg on USA ja teised ingliskeelsed maad. „Meie turundus baseerub valdavalt arvamusliidritel, kes võtavad selle kasutusse ning kui neile meeldib, siis tutvustavad oma järgijaskonnale. Ingliskeelsel turul on nende mõjuulatus miljonites!“ jutustab Joonas.

    „Eestis on aastaga kogunenud sadu inimesi, kes on Synctuitionile oma tagasisidet andnud. Kõik meeskonnaliikmed, kes on vähemalt ühe kuu igapäevaselt Synctuitionit kuulanud, on näinud endas muutusi. Üks asi, mida kõik mainivad, on selgus! Järsku saadakse palju selgemalt aru, kus ma olen, mis ma teen, mida teha tahan. Üleliigset hakkab elus ära kukkuma, asjad lähevad lihtsamaks… Ka puhtusearmastusest rääkisid kõik – mitte ainult kodus, vaid kõikides elu sektorites,“ jagab Joonas. Synctuitionit saab veebis proovida, katsetamiseks pakutakse 75 minutit tasuta helisid.

    Joonas jõudis Synctuitionini oma intuitsiooni ja kokkusattumuste ajel.

    Esmalt tundis ta, et Võrumaa kodust, kus ta oli kolm aastat perega elanud, tuleks kolida linna. „Ühel hetkel oli ülitugev tunne, et pean sellest majast loobuma. Asjad ei jooksnud enam, maagia oli kadunud,“meenutab ta, mil mõistuse loodud ja Elu enda plaanid ei klappinud.

    Samal ajal tundus talle, et ta ei peaks enam Rännakut edasi juhtima. „Tundsin eelmise aasta augustis, et pean lõpetama, detsembris oli viimane koolitus, pärast seda oli kalender tühi… Minu jaoks oli see jahmatav, olen üliaktiivne ettevõtlik inimene… Ja üks päev enne viimast Rännaku seminari helistas sõber, kutsus kohtuma ja näitas Synctuitionit ning soovis, et aitaksin selle käima panna, uurides, kas mul aega on,“ naerab Joonas.

    „Siis sain aru, et usaldus käibki nii: sul pole vaja uut kaevu, pead lahti laskma sellest, mis on, ja siis tekib see, kuhu edasi liikuda,“ jagab ta oma õppetundi. „Ma ei osanud oodata, et kolme aasta pärast olen Tallinnas tagasi ja täiega naudin siin olemist, tunnen, et mu koht on siin,“ särab ta. „Synctuitioni inimesed on teistmoodi… Kõigil, kes meie tiimi on tee leidnud, on oma analoogne unikaalne lugu. Ja ma ei saa öelda, et ma seal juhin, pigem aitan inimestest parima välja tuua.“

    Tundlik juht

    „Esimesel kohal on teadmine, et igaühel on oma tugevused ja nõrkused. Ma jälgin iga inimest, püüan tervikuna leida talle kõige sobivamad ülesanded. Nii suure vastutusega, kui palju ta on valmis kandma, aga arvestan ka, et ta kasvab. Kasutame intuitsiooni, astroloogiat, human design’i, arvestame, keda kellega kokku panna. Mulle meeldib ka enneagrami egomudel, jälgin inimesi selle alusel,“ kirjeldab Joonas oma tööd.

    „Töötan palju ka inimeste hirmudega. Ehitame väga suurt ettevõtet, kogu punt peab olema valmis võtma rohkem vastutust, kasvama, arenema, õppima väga erinevaid asju… Siin toimetame Aivar Halleriga: kellele mida lugeda anda, kellega vestlusi pidada, millisele koolitusele saata, mentordame. Ise töötan ka tiimi terapeudina: aitan vabaneda hirmudest, kitsaskohtadest, halbadest harjumustest,“ avaldab ta.

    „Näiteks edasilükkamine ja tühisebimine: ebaolulisedasjad, mida me teeme sel ajal, kui peame midagi olulist tegema.

    Me tajume hirmu avardumise ees, otsime asendustegevusi,
    surfame netis, tegeleme igapäevastepisiasjadega,“

    toob ta näite harjumusest, mida aitab tiimiliikmetel muuta. „Tähtis on teha neid asju kõigepealt, mis pikemas perspektiivis olulised. Vahel on väljast vaja kedagi, kes aitab seda näha,“ kinnitab ta.

    Töö ja elu on tervik

    „Mina ei usu kella järgi töötamisse. Kui ma olin 18, siis mul oli selline töökoht, kus pidin kella järgi kohal olema. Sain juba siis aru, et ma ei saa oma elu elada ja paralleelselt tööl käia, eriti kui olla lapsevanem ja on palju päevast tegevust. Nii peaks kogu aeg käima kuskil lunimas, et ma pean ära käima, mul on vaja seda või teist teha… Ja see paneb orjalikku mõtlemisse – tekib vastandumine mina versus tema, ma pean tema käest midagi saama… Tekib vajadus välja ronida sellest aedikust, kuhu mind on pandud. Ja tihtipeale see ei jää ainult töökeskkonda, ma hakkan igal pool lohistama ja mässama võimu vastu, mis mind koordineerib,“ jagab Joonas.

    Nii tekkis tal küsimus, kuidas saakski ehitada üles meeskonda, kus kõik annaks endast maksimumi, kui on eraldatus – lambad aedikus ja oinad, kes juhivad. „Ja lammaste vahel tekib konkurents, kõik tahaksid, et nad oleksid natuke eelisseisundis. Mõni lammas saab aedikust tihemini välja kui teine ja suur hulk aega läheks täiesti tühja tegevuse peale! Ja siis veel samal ajal istuvad ja klõbisevad kõigil luukered kapis – traumad, mis on lapsepõlvest saadik tervendamata jäänud, sul pole aega ega raha nendega tegelemiseks, lisaks on kogunenud tervisejamad,“ arutleb ta.

    „Me peamegi hakkama elu ja inimest vaatama paljuterviklikumalt.

    Synctuition pole ettevõte, vaid perekond, me teeme kõike koos, jagame muresid ja rõõme ja aitame üksteist. Mina juhina olen perepea, ma ei istu kontorinurgas arvutis ega saada eriti tähtsaid meile välja, vaid mul polegi kontoris oma lauda, ma ei käi kontoris arvutis, vaid kohtun inimestega. Minu roll on abistada, mitte juhtida; aidata avarduda, laieneda, avaneda. Meie tiimi taust on see, et kõik on käinud üksjagu teed enesearengu vallas. Ja ainult nemad ei jaga, vaid ka mina jagan! Olen kontoris korralik naljanumber,“ muigab Joonas.

    „Synctuition oma praegu umbes 5000 kasutajaga on meie esimene toode, tegelikult on meil tooteid viis. Praegu on meid vähe, aga väljakutse on, et kui ettevõte väga kiiresti kasvab, siis kuidas sedasama filosoofiat ja peremudelit edasi kanda suuremas tiimis,“ esitab ta küsimuse, millega ise rinda pistab.

    Rännaku maaletooja

    Selleks et olla parim töös inimestega, on Joonasel mitmeid lähenemisnurki ja tööriistu. Ta on muu hulgas õppinud Holistikainstituudis ja osalenud lugematutel kursustel. Mõned aastad tagasi tõi ta tugeva sisemise innustuse ajel Eestisse Rännaku meetodi, mille esimesel seminaril Brandon Baysiga osales 350 inimest. See tee viis Joonase ka Skandinaavias Rännaku juhiks ja Rännaku rahvusvahelise organisatsiooni reformimiseni.

    Joonas aktiivselt enam Rännaku juhtimisega ei tegele, tal on nüüd südamel meie ühiskonnas üha aktuaalsemaks muutunud depressiooni teema, mille ravimiseks on Brandoni abikaasa Kevin Billett loonud väga tõhusa metoodika. „Kevin oli 15 aastat kliinilises depressioonis ja tema jaoks lahendas Rännak selle lõplikult. Sellest on Kevin loonud eraldi koolituste seeria depressiooni lammutamiseks,“ on Joonas vaimustunud. Kevadel ilmub Kevini raamat ja Joonas hakkab ise uue hooga koolitusi tegema – seniste depressioonikoolituste osalejate tagasiside on igatahes mõjunud innustavalt.

    „Depressiooni teema on mulle hingelähedane. Minu arvates pole see haigus, kuigi on selleks tembeldatud. Seda pole siiani hästi osatud ravida, sest seda tehakse mõistuse kaudu. See ei tööta.

    Depressioon on emotsionaalne seisund,
    alateadlik põgenemine iseenda ja oma sügavamate tunnete eest.

    Ja seda saab tervendada emotsionaalse tervendamisega, tahte ja pühendumisega,“ kinnitab ta.

    Ego tüübid

    Üks põnevamaid teemasid on Joonase jaoks ka ego, mida ta vaatleb enneagrami abil. Enneagram jagab inimesed laias laastus üheksasse egotüüpi ning annab selgituse nende mõtte, tundmusliku ja käitumusliku maastiku kohta. Seda vaadeldes saavad hõlpsalt nähtavaks alateadlikud kalduvused, harjumused ja mustrid, mida jooksutame, et vältida ekistentsiaalset hirmu. Paraku aga kulutame nii umbes 80% oma energiast ja ajast, ajades taga oma saba ning mitte elades oma tegelike võimete kohaselt.

    Joonas on olnud tohutult aktiivne ja tegutseja,
    aga paljuski ka muutusi, põnevust, vaheldust taga otsinud.

    Enneagram aitas seda mustrit näha ja tasapisi muutuda tasakaalukamaks ja kaalutlevamaks.

    „Võrumaale elama minek oli osa sellest protsessist. See aitas mul näha iseennast ja oma mustreid, sest seal oli tohutu vaikus. Meil ei olnud seal telekat, õppisin teistmoodi tajuma seoseid, aastaaegu, nägin asju palju aeglasemalt liikumas. Olin harjunud tegema suuri asju ja palju. Päevadesse tekkis see, et tegin palju toiminguid, mis aeglustasid elu. Näiteks meil polnud keskkütet, vaid ahjud. Võrumaal elatud aastatega tuli minu sisse see sügava rahu kvaliteet ja ma suudan seda nüüd kultiveerida igas keskkonnas.“

    Müstikakool tegi efektiivsemaks

    „Üks asi veel, mis ma sel aastal Eestisse tõin, on Müstikakool (Modern Mystery School),“ võtab Joonas üles veel ühe teema, mis on teda elus edasi aidanud. „Müstikakoolid on maailmas eksisteerinud väga pikka aega, aga läksid põranda alla mõni tuhat aastat tagasi, kui hakati süstemaatiliselt hävitama kogu inimkonna teadmiste varamut. Väga paljud maailma suurkujud – kunstnikud, teadlased, leiutajad, psühholoogid, maagid – on õppinud müstikakoolides üle maailma. Ja saanud sealt mitte ainult teadmised, vaid ka tööriistad, rituaalsed toimingud, kuidas luua keskkondi enda ümber, mis toetavad harmoonilist jumalikku avardumist iseendas,“ jutustab Joonas.

    „Jõudsin ise Müstikakooli ukse taha Londonis, õppisin seal ja olen täna võimeline tegema väga palju rohkem kui enne. Ja samal ajal mitte kulutama selleks rohkem aega,“ kirjeldab ta. Siiani viis Joonas Müstikakooli õpetajate koolitused oma sõprade ja kolleegideni, nüüd natuke laiemalt.

    „Kõik need kolm asja, millega praegu tegelen– Synctuition, Rännak ja depressiooniravi ning Müstikakool – aitavad laias laastus sama probleemi lahendada. Lammutada meie arengut tagasi hoidvad kammitsad ja mugavustsoonid, mis tegelikult kipuvad olema tillukesed vanglad, kus veename end istuma, kuid ei peaks.

    Oleme vabad, peame vaid alistuma elule
    ja usaldama, et elujõgi kannab meid,“ usub Joonas.

    „Raskused on paratamatu osa sinu teest, aga neid tuleb lihtsalt kergelt võtta,“ muigab ta ja võtab teema kokku: „Elu on minu jaoks müsteerium. Ma ei tea kunagi ette, mis homme juhtub, aga ma tean, et ma võin usaldada, sest kuhu ma usalduses juba liikunud olen, on niivõrd vägev, et läheb ainult vägevamaks.“

    Erilised helid

    • Synctuitionil on 60 salvestist ja pala, mida saab arvutist või telefonist klappidega kuulata. Helid aktiveerivad erinevaid ajupiirkondi ja kui ühte kõrva lasta ühte helisagedust ja teise natuke teistsugust, hakkab aju automaatselt kompenseerima sagedustevahelist erinevust, loob nn fantoomheli, mis omakorda mõjub stimuleerivalt ühenduste loomiseks ajupoolkerade vahel.
    • Lisaks on helimaastikku sulatatud unikaalne gamma-ajulainete sagedus. Näiteks beetalained on igapäevateadvus, alfa aeglasem unelev teadvus, teeta unenägude seisund ja delta unenägudeta süvauni. Meditatsiooniprogrammid baseeruvad tavaliselt alfa-, teeta- või harva delta-ajulainetel.
    • Gammalained on kõige hiljem avastatud lained, nad on kõige kiiremad ja seotud kõrgemate kognitiivsete funktsioonide ja kogemustega ning erakordselt kõrge kaastunde ja teadlikkusega. Gammalained on aktiivsed näiteks kanaldajatel ja aastaid mediteerinud buda munkadel, kes on tõeliselt teadvel, sügavas ühenduses ja empaatilised.
    • Gammalaine üks omadus on, et see mõjub roomajaajuni välja ehk kõige vanemasse aju osasse ja loksutab lahti emotsioone, aga hästi hellalt, nii et me ei taju neid emotsioone üldse tugevalt ja samal ajal kuulame erilisi helilisi rännakuid.
    • Salvestistel on ka helisid, mis võivad häirida, vahel on vaja tunda ka viha, et oleksime valmis tegema muutusi. Eesmärk pole niivõrd rahustada, kuivõrd vabastada – aga see mõjub rahustavalt: 99% kogevad, et magavad paremini. Ja mida vähem on mõtte- ja tundemüra, seda parem on fookus ja selgem taju oma sisetundest ning lihtsam teha elus õigemaid valikuid.

  • Ka täiskasvanutel on jõuluootused…

    Soovin et sinu jõuluootused läheksid täide! Ja kui nad ka päris täpselt täide ei lähe, oleks ikkagi oskust rõõmustada!

    Ilusat jõuluaega!

  • Kolm lihtsat viisi, kuidas ennast hetkega maandada ja laadida

    Nii kiire. Nii palju tegemist, kontakte, suhtlust, e-maile ja kohustusi. Kui tõele au anda, siis pisut ka asendustegevusi, tühisebimist, tühja ja tähja. Ja siis ikkagi kohustusi. Eriti nüüd, jõulu eel. Kuidas võtta seda aega endale, kui seda pole justkui üldse? Hästi, kui päris a-e-g-a endale ei saa, siis võta kasvõi hetk. Milliseid hetki saame endile võtta, et lõdvestuda ja end laadida?

    Ära unusta hingata

    Hinga kogu kopsumahuga vähemalt ühe minuti kestel. Näiteks hingates vähemalt nelja sekundi jooksul sisse ja nelja jooksul välja. Nii värskendad kudesid, organeid – ja ka aju – hapnikuga! Tulevad paremad mõtted ja kõik organid on rõõmsamad!

    Kõhu liikumine sügava hingamise ajal parandab seedimist, maandab ja rahustab närvisüsteemi.

    Seda saab teha poesabas, autoroolis, koosolekul, arvuti taga, last riietades, kartuleid koorides – ükskõik kus! Pärast esimest, teadvustatud minutit hingab keha veel iseenesest samas rütmis edasi ja kõik need kasulikud mõjud jätkuvad. Muidugi võid ka teadvustatult niimoodi jätkata. Ma näiteks tegin seda just pea pool tundi järjest, kui oli vaja mega kiiresti enne lastehoidu lapse järele minemist Joogafestivali veebisaiti uuendada.

    Liiguta

    Kui oled tööl, jaluta printerini, tualetti või käi paar korrust jala trepist. Parklas ära otsi door spotti, sissepääsu kõrval olevat parkimiskohta. Jah, noh, eks oleneb jalanõudest ja riietusest, aga see väike liikumine teeb head:

    Parandab verevarustust, lümfiringlust, mis vastutab toksiinide väljutamise eest ja alandab stressihormoonide taset. Olenevalt olukorrast muuda see liikumkine tantsuks, käte viibutamiseks või kasvõi hüppamiseks koos naeruga ja saad mitmekordse kasu!

    Naera

    Jah! Kui sa naerad 20 minutit päevas, pole tarvis ühtki muud trenni, meeleolu tõstjat, stimulanti, antioksüdanti või vereringe parandajat! Ajule pole tähtis, kas naer oli nalja peale või täiesti “lambist”, peaasi, et oli laginal st südamest ja kõht vappus kaasa. Saab suurepäraselt teha ka üksi, aga eriti kergesti tulevad kaasa väikelapsed! Ja tegelikult kõik ümbritsevad, sest meie aju on nii üles ehitatud, et võtame peegelretseptoritega üle teise inimese tunded ja liigutused: selle pärast lähevad sõbrad peegelasenditesse erilise ühenduse ajal oma vestluses ja selle pärast haaravad mehed enda munadest ja oigavad, kui näevad telekas jalgpallis kedagi, kes palliga hargivahesse saab. Samamoodi mõjub ju naer nakatavalt ja selles on ainult head!

    Foto: Liisa Leesment

  • 6 sammu, kuidas pöörata muutused enda kasuks

    6 sammu, kuidas pöörata muutused enda kasuks

    Olen suuri elumuutusi läbi teinud nii omal algatusel kui väljastpoolt tõugetena ning õppinud, kuidas emotsioonide virvarris paremini laveerida. Millised on 6 sammu, et muutus enda kasuks pöörata?

    Muutus toob hetkega kaasa ka tundeid. On okei tunda tundeid. Jah, kindlasti ma ei soovita “negatiivseid” tundeid alla suruda või keep smiling’u taha peita, sest meie tunnetel on meile tähtis sõnum.

    1. LUBA TUNDEID, AGA ÄRA TAKERDU 

    Aga kui nende sõnum on käes, pole rohkem vaja pikalt tunnetesse takerduda. Kui kipud seda ikkagi tegema, aitab liikumine, teraapia, EFT ehk koputamine, TRE ehk väristamine, aroomiteraapia, Rännaku meetod, vabastav hingamine, psühhoteraapia… tuge on igale maitsele!

    Mul oli viimase töökaotusega küll sisemine tasakaal tagasi umbes tunni pärast, kuid solvumist, pettumust, hirmu ja lahtilaskmise leina tundsin mingil määral ikka ja hetketi tugevalt. Valisin end aidata tantsurännakuga, mis on nn vaba tants grupi inimestega, kes kõik tantsivad omaette ja ühtlasi pisut ka koos. Takerdunud emotsioone ja stressi saab kehast välja igasuguse liikumisega!

    Turgutasin end paaril korral ka homöopaatiaga, kuna seal on looduslikud ained erinevate emotsionaalsete ja füüsiliste tasakaalutuste puhuks. Solvumist ja kurbust sain paaril lõua värisemise hetkedel sel viisil oluliselt leevendada. Kui teinekord tuli tunne leebemalt üles, siis püüdsin sügavalt hingata ja endale mõttes öelda JAH – selles mõttes, et kinnitada endale, et on okei ja lubatud tunda tundeid! Ma küll märkasin, et paljud hakkasid mu ümber varem mulle ütlema, et see kõik on okei ja väga hea, mis mu elus muutus ja ma teadsin, et see nii on, aga ma ei saanud seda veel ise öelda. See sisemine olukorra “töötlus” võtab ikkagi aega ja tuleb endale see aeg võtta ja anda.

    2. TOO MÕTTED HETKE

    Muutuste pöörises toon end st oma mõtted ärevamatel minutitel HETKE. Ehk siis, kui mõte hakkab rändama “aga mis siis, kui….” radadel ja tunnen kehas, et see tekitab mulle pinget ja ärevust, hirmu, siis jälgin esmalt, mis ma kehas tunnen (kuna keha on alati hetkes, siin ja praegu, mida ei saa öelda meie mõtete kohta) ning jälgin lihtsalt, kuidas hingan ja kuidas jalatallad (või kingatallad) puudutavad maad.

    Siis küsin endalt, kas praegu on midagi halvasti? Tavaliselt on vastus EI.

    Kas ma olen midagi juba teinud või mida ma saan praegu teha (täna, see nädal või niipea kui mahti saan), et tulevikus ei realiseeruks “aga mis siis, kui…” stsenaarium? Ja siis ma olengi teinud seda, millega seda musta stsenaariumi vältida. Ja halvim polegi kunagi juhtunud!

    3. JÄLGI, MIS KANALIL OLED

    Töökaotusega või sarnase kaliibriga muudatusega on mul tavaliselt nagu kaks “kanalit” raadiol. Üks on ikka mingil moel negatiivsete emotsioonidega ehk lahtilaskmise protsessiga seotud, teine aga loovuse “raadiojaam”. Tegelikult saab ise nende vahel vahetada. (Aga oluline on mitte ainult selle loovuse jaamal ka olla, sest iga muutusega leppimine on ka emotsionaalne protsess, luba seda endale, sellesse takerdumata.)

    4. OLE ENDAGA HELL

    Ja kui ma olen märganud, mida tunnen ja saanud vastuseks midagi “negatiivset”, siis olen mõelnud, mida ma vajan, et endaga praegu hell olla. Olen siis suhelnud oma “sisemise lapsega” – temaga tulebki mõttes rääkida nagu väikese hirmunud lapsega. Aitab ka päeviku kirjutamine. Aitab innustavate inimestega kohtumine ja nendega, kes on olnud samalaadses olukorras. Aitavad raamatud, kursused, uued tutvused.

    Samuti aitab suhtlemine konstruktiivsete postitiivse suhtumisega inimestega, et mitte kaasa minna nn negatiivse vibratsiooniga, mida võib tunda, kui hakata kellegagi koos kurtma, taga rääkima või muretsema.

    Hinge toitvad tegevused, vestlused ja kohtumised aitavad näha olukorda uue nurga alt ja avada oma loovus. Sealt tuleb ideid, mõtteid, mis viivad sind hoopis teisel tasemel edasi ja hiljem saad selle olukorrale elus tagasi vaadata tänutundega.

    5. VALI LOOVUSE KANAL

    Ja teine “raadiojaam” minu sees ongi olnud lemmik, see, mida naudin – loomingulised ideed, mis hakkavad voolama, kui kõik killud on muutuste tuules justkui segi paisatud. Need on alati viinud milleig väga heani või siis vähemasti aidanud lühiajaliselt keskenduda tuleviku loomisele, isegi kui kõigist ideedest ja projektidest pole lõpuks asja saanud. “Mida ma tegelikult teha tahaksin?” saab endalt küsida, kui kõik on muutumises. Kui pole enam seniseid töökohustusi vms. 

    6. ANNA AEGA

    Ja siis muidugi aitab aeg. Isegi nii palju, et olukord, mis tundus esimesel hetkel eriti halb, hakkab aja perspektiivis paistma päris hea või isegi väga hea. See on üldiselt alati nii läinud. Aga emotsioonid sel teel tuleb vabaks saada. Siis jääbki alles puhas hea.

    Turvalist muutumist!

  • Kersti Heinloo aeglane mood

    Kersti Heinloo aeglane mood

    Võin julgelt astuda suhtesse kõiksuguste mustrite, materjalide ja värvidega. Siiski üks piirang mul on: mu garderoobis pole ühtegi püksipaari peale spordidresside.

    Kui mu noorem poeg nägi mind ükskord teksades, siis ta lausa võpatas ja kommenteeris nördinult, et näen välja nagu mees. Selle valiku on tinginud eelkõige mu armastus seelikute ja kleitide vastu, aga ka mu kehakuju. Laiad puusad ei soosi pükste kandmist.

    Mu ilumeel on püsinud suhteliselt sarnasena juba teismeeast peale. Mulle meeldib sobitada esmapilgul sobimatuid riideid, olulisel kohal on mugavus. Ma armastan kõiki värve. Just hiljaaegu hakkas mu garderoobi tekkima kollane. Seda oli väga huvitav avastada, enne oli mind vallutanud elektrisinine.

    Meeleolust sõltub palju ja ka energiahulgast, mis mul parasjagu kehas leidub. Nii meeldib mulle vahel provotseerida ja teisel hetkel nähtamatu olla. Ka käsitöö tegemine sõltub tuule suunast ja tähtede seisust. Reegleid pole, leiutan, miksin ja fantaseerin.

    Tavaliselt ma uusi riideid ei otsi. Minu jaoks on poodides käimine kohutavalt tüütu ja seetõttu tekivad mulle riideesemed juhuslikult. Võin ootamatult midagi leida teise ringi poest või mõne tuttava moekunstniku kollektsioonist. Hetkel ihalen mõnda Roberta Eineri kleiti, aga rahakott on selle jaoks veel pisut ahtake.

    Ma vaatan üsna palju moodi. Lemmikud on Elie Saab, Alexander McQueen, Vivienne Westwood. Ka Eesti moekunstnike kollektsioonide vastu tunnen huvi. See ei tähenda aga üldse mingite trendide järele jooksmist. Ma lihtsalt olen lummatud sellest kunstivaldkonnast puhtalt esteetilisest naudingust.

    Tekst Kersti Heinloo, fotod Triin Maasik, meik ja soeng Küllikki Pert

  • Mis on emotsioonide kütus?

    Mis on emotsioonide kütus?

    Emotsioonid teevadki meist inimese. Aga nad ka määravad meie reaalsuse – selle, kuidas me elu näeme ja end tunneme. Kuidas tunda end ebakindlust tekitavate muutuste tuultes paremini, kuidas saada emotsioonide ohjad rohkem endi kätte?

    80% otsustest teeme me emotsioonide ajel, võib-olla rohkemgi. Räägitakse ka, et allasurutud emotsioonid võivad teha meid haigeks, nö toorelt välja elatud emotsioonid aga võivad kahjustada teisi. Ja ükskõik kui palju kordi kuuleme öeldavat, et muutused on ainus kindel asi elus, kerkib ikkagi rohkelt negatiivseid emotsioone üles just muutuste keerises. Jah kerkib, mitte me neid ise tealdikult ei kergita. Emotsioonid tulevad alateadvusest. Aga isegi alateadvust saab tasapisi ümber treenida.

    Muutused suhete, tervise ja raha ehk töö vallas tekitavad enamasti tugevaid tundeid: hirmu, viha, kurbust. Iga muudatuse künnisel tunneme tavaliselt eitust, kauplemise vajadust, leina ja leppimist ning lõpuks (loodetavasti) lahtilaskmist. Isegi kui need faasid käivad sekunditega või aastakümnetega.

    Olen minagi olnud suurte muutustega kokku puutudes vähemal või rohkemal määral ka emotsioonide küüsis. Millised need minu muutused on olnud? Olen kümme aastat olnud elustiiliettevõtja: Hingele Pai ajakirja looja, joogafestivali peakorraldaja, vabakutseline joogaõpetaja, viie raamatu autor ja lisaks olen viieaastase poja ema. Mul on õnn olnud õppida või töötada lisaks kodumaale veel Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias, kokku üle kolme aasta. Mind on kaks korda koondatud ja see on pannud mind loovalt tegutsema ja muutustele julgelt vastu astuma, nii neile, mis tulevad väljastpoolt kui ka neile, mida ise algatan.

    Emotsioonid, mis iga kord elumuutustega erineval määral kaasnevad, on mind pannud mõtlema ja küsima, mida saaks teha, et ma võtaks muutusi tõesti loomulikena ning näeks nendes head lühema ajaga, peaaegu kohe?

    Kust emotsioonid tulevad?

    Kõigepealt – kust emotsioonid tulevad? Mis on nende kütus? Kas tõesti see sündmus või teise inimese käitumine, olukord ise?

    Mulle tuleb meelde ammune seik, mil kandideerisin TTÜ tudengina Saksamaale praktikale. Sain koha maasikakorjajana. Olin pettunud, mulle tundus, et seda ma ei soovi ja nii läksingi rahvusvaheliste suhete osakonda teatama. Ukse taga sain tuttavaks teise tudengineiuga, kes oli saanud sama pakkumise, ise ülimalt rahul ja õnnelik!

    See oli ehk esimesi kordi, kui tabasin end mõtlemast: me oleme samas olukorras ja suhtume sellesse nii erinevalt ja tunneme end ka seepärast erinevalt! Ja ma hakkasin kaaluma ka ise see võimalus siiski vastu võtta isegi kui see polnud kooskõlas minu ettekujutusega suvisest praktikakohast välismaal. Igatahes kui rahvusvaheliste suhete tuppa sisse pääsesime, andsime mõlemad teada, jah, me läheme!

    Seega emotsioone tekitavad mõtted… Minu pettumus, pahurus ja trots tulid mõtetest: “mul pole maasikakorjamisest midagi õppida”, “ nii rangete tingimustega konkurss, tihe konkurents ja nii naeruväärne töö”. Sama hästi oleksin ma võinud näha selles võimalust nagu teine tudeng.

    Mis aga toidab mõtteid? Meie tõekspidamised. Antud juhul siis midagi sellist nagu “füüsiline töö on raske”, “praktika välismaal tähendab millegi uue õppimist kellegi kõrval ja juhendamisel, mitte lihtsat füüsilist tööd, mis ei nõua mingit ettevalmistust” jne.

    Kust tulevad tõekspidamised? Varasematest kogemustest. Minu generatsioon teab ilmselt maatööde raskust (tõsi, mida me täna juba vaatleme kui toredat kõhtu ja vaimutoitvat tervislikku hobi). Samuti oli toona ettekujutus välismaal elamisest ja töötamisest küllaltki muinasjutuline, kuna kontrast kodumaaga oli võimas. Need kogemused vormisidki minu tõekspidamisi, mis viisid maasikakorjamispraktika-eelses olukorras trotsi tundmiseni.

    Igas uues olukorras teeb meie alateadvus automaatselt varasemate kogemuste analüüsi. Sellest tulenevalt sünnibki meie reaalsus ehk see, kuidas asjasse suhtume ja end tunneme. Ja järgmisel korral aju arvates sarnases olukorras olles räägibki ta meile samu asju ning me tunneme end samamoodi või isegi võimendatult! (Idee on võetud raamatust: Neale Donald Walsch “Kui muutub kõik, muuda kõike”)

    See ahel näeb välja selline:

    ·      sündmus >

    ·      varasemate kogemuste analüüs >

    ·      tõekspidamine >

    ·      mõtted>

    ·      tunded >

    ·      kogemus (= sinu reaalsus) >

    ·      uus sündmus >… jne

    NB! See ahel ei ole lineaarne järjestus, nagu siin, vaid spiraal. Kui me endiga üldse tööd ei tee, siis on see spiraal peaaegu ringikujuline. Muudkui kinnistame samu mõtte-, tunde- ja käitumismustreid. Aga kui teeme endiga tööd, siis on võimalus ise sellele suund anda!

    Milline see töö endaga siis võiks olla?

    Esiteks oma mõtete märkamine ja kaalumine, kas see on Tõde. Kui üksi ei tule sellega toime, saab abi küsida sõbralt, lähedaselt või terapeudilt. Meie meel on fantaasiarikas, aga me ei suuda kunagi välja mõelda täpset stsenaariumi, mis käivituda võiks. Kui me praagime välja mõtted, mis pole tõesed, saame keskenduda neile, millele me tõesti soovime keskenduda ja jõudu anda.

    Vahepeal on maasikakorjamispraktikast möödunud 20 aastat. Sellelt praktikalt pidin siiski esimese kuu jooksul lahkuma, sest selles tõesti polnud praktika maikugi, töötajate väga viletsad tingimused, sealhulgas keeld minna küla peale liikuma – pidime püsima ainult põllul või oma 9-kohalises toas kokku kolm kuud. See oli võimalus ära tunda, mis mulle ei sobi, seista enda eest. Võimalus kehtestada end välismaise tööandja ees. Väga hea praktika ebakindlale, naiivselegi neiule, kes ma olin!

    Ja täna ma usun (ja sellest ongi saanud mu uus tõekspidamine), et kõik muutused tegelikult tõepoolest abistavad paremuse poole. Minu mõtted uue muutuse künnisel (pärast eitust ja “kauplemist” mis viimasel ajal käivad suurte muutuste puhul ära esimese tunniga, väiksemate puhul minutitega, suuremate ise algatatud muutuste puhul siiski vahel kuudega) ongi selles stiilis:

    ·      Muutus on võimalus.

    ·      See olukord aitab mul areneda.

    ·      Lahe, et olen sellisteks olukordadeks valmis!

    ·      See aitab mul mõelda teistsugustele lahendustele.

    ·      Minna saab ainult paremaks! jne

    Ja nüüd juba mõtlengi paljude muutustega siiralt ja südamest – kui tore võimalus! Ja võin kinnitada, et kõik tegelikult ongi olnud paremuse poole. Ja ma usun, et see on kõigil nii, kui laseme asjadel juhtuda ja võtame igalt poolt kaasa vaid parima: sõbrad, kogemuse, õppetunni, teadmised.

    HAKKA TELLIJAKS SIIN
  • Otsused, mis toovad rahulolu

    Otsused, mis toovad rahulolu

    Kuidas lähenetakse otsuste langetamise teemale eri kultuurides ja elufilosoofates? Paistab, et nii iidsetest idamaade õpetustest kui ka tänapäeva lääne juhtimisraamatutest jookseb läbi üks ja sama niit: situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa.

    Ja sinu tulevik sõltub sinu praegustest ja edasistest valikutest.Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid.

    Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

    Lihtne ja loogiline, kuid praktikas ei tea me sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovime. Mis on elus suurem eesmärk ja siht?

    Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja teadvustada oma eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud ja siiski olemata kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

    Kirjutasid: Merit Raju ja Marju Randmer-Nellis

    Illustratsioon: Jevgeni Krassi