Ostukorv

Autor: Merit Raju

  • Merit Raju kogemused India palverännakul

    Merit Raju kogemused India palverännakul

    Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine. 

    Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt mõni püha paik, kui mitte juba tee ise pole pühaks kuulutatud. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale või iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine – meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.

    Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja lõpuks baasküsimusteni. Palverännak oma rutiinsusega võimaldab sul olla kulgemise seisundis, sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda –  ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.

    Indias tehti heaoluühiskonnast pärit joogidele kiiresti selgeks, et elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon, ja et palverännak on kiirtee iseenda juurde. Kuni elu on mugav, ei mõtle inimene teatud asjade üle. Palverännak on hea võimalus teada saada, kuidas sa kurnatuna pingeolukorras käitud, kui kannatlik suudad olla ja millised mõtted sellises seisundis veel meeles püsivad.

    Indias jagavad ja koguvad inimesed õnnistusi Neid saab igalt poolt.

    „Mine puuduta ta jalgu, ta õnnistab sind selle eest,“ soovitatakse mulle keset tänavat.

    „Pane raha siia kasti, saad vastu õnnistuse,“ on kirjas siin ja seal.

    „Võta peotäis prasaadi,“ (mandlijahu, gee ehk selitatud või ja suhkur) – söö ära ja siis oled õnnistatud – pakutakse pühamutes.

    „Lase endale teha bindhi!“ (täpp kulmude vahele kolmanda silma kohale, sümboliseerimaks ja stimuleerimaks intuitsiooni – ainsat kaitsevahendit, mis inimesel on. Sest meil pole tõsiseltvõetavaid küüsi, hambaid ega koorikut.)

    Mõned ütlevad, et India on nii spirituaalne selle pärast, et seal paljudel inimestel muud ei olegi peale nende oma hinge. Pühamu territooriumil vaestele mõeldud tasuta öömajast varahommikul mööda tualetti lipates märkan, et nii meestele kui naistele-lastele mõeldud suurtes täiesti täis saalides on mitu inimest, kes sellises rahvasummas leiavad aega ja vajadust mediteerimiseks. Wow!

    „Ma olen…“, „Mulle ei meeldi…“ on sageli meie ego väljendused. Ego on harjunud oma tahtmist saama. Aga meie egod sedasorti reisil ei loe. Hing ei nõua. Hing lihtsalt tuletab järjekindlalt, kuigi pehmelt meelde. Ta ajabki sind sellistele reisidele. Ta tahab tähelepanu. Et sa kordki ei kiirustaks raisates aega, ei peaks meelelahutust meelerahust ülemaks ega kulutaks energiat inimestele, paikadele, emotsioonidele ja tegevustele, mis ei tee sind õnnelikuks. Näilise turvatunde asemel tahab hing tunda siirast rõõmu.

    Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.

    Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end vist umbes selliselt nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.

    Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.

    Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?

    Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses, kui eelistan tavaliselt vaikset loomulikku keskkonda? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoks turvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).

    Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma ise sisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?

    Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.  

    Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!

    Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantjärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka yogina esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).

    Õppisin registreerima, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Sain aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.

    Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.

    Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.

    *

    Kuidas palverännak käis:

    60 inimest, kaks nädalat, neli tundi und igal ööl, kahekümne ärkvel oldud tunni jooksul kaks korda süüa – annetuste eest koos kohalike vaestega samades kohtades põrandal istudes. käisime pühades paikades ja linnades Delhist loode pool kuni pakistani piirini ja otsapidi ka himaalaja jalamil. Igasuguseid mõtteid tuli. Ja lõpuks jäi ainult kolm. Ja päris lõpuks ainult üks – tahaks koju. Tagasi oma maailma.

    Juba registreerudes arvasin: ei maksa arvata, et kui reis on bussiga, siis see ei tule kurnav. Ning et kui sõit on Indiasse, siis seal on soe või kuum. Ja nii oligi: bussis oli täiesti kohutav. Ja hommikune külm marmor pühamute ümber hammustas paljaid jalataldu.

    Äratus on kohaliku aja järgi kell kolm hommikul. Sätin oma Eesti ajale truuks jäänud telefoni kella helisema 23.30. Kuigi ametlik ajavahe Eestiga on kõigest kolm ja pool tundi, on palverännaku režiimis püsimiseks vaja teha 12-tunnine kohandumine.

    Esimesed paar ööd olime Delhis, akendeta hotellis, hommikusöögiks terav köögiviljakarri. Esimesel hommikul enne päikesetõusu tegime hotelli katusel kundalini jooga hommikutseremoonia. Palverännak toimus bussiga, mis – nagu hiljem selgus – oli kannatus nagu kuumuses jalgsi käiminegi oleks olnud. Esimene sõit oli Delhi piiri ääres olevasse ašramisse, kus välismaailmast ostetakse sisse vaid seep ja sool. Üks eestlane elas seal, öömaja eest rohis peenraid ja vastutasuks õppis India laulu! Tema igapäevaelu sisaldas igapäevast mediteerimist koos kogukonna sadade elanikega. Tõeline rahu oaas.

    Järgmine – sedakorda juba 12-tunnine sõit viis Punjabi maakonna pühapaikadesse ja ašramitesse ning iga päeva tagant 6-8 tunni kaupa edasi sõites kuni Pakistani piiri lähedal asuva Amritsari linnani, mille sümboliks on nn kuldne tempel – tõeliselt kaunis paik. Mõistsin, et arhitektuur võib olla võimas ja liigutav. Nagu ka inimesed – kui nad tegelevad millegagi, mida nad peavad pühaks. Näiteks kuldse templi põrandat pestakse igal keskööl teatud tseremoonia ja laulude saatel piimaga.

    Reis lõppes Himaalaja jalamil Anandpuris, kus kundalini jooga meister Yogi Bhajan elas ja töötas. Ašram asus kaunis marmorses lossis, mille kõrval asus minu armastus – põhumaja.

    Igal hommikul ärkasime 2-3 ajal, uneaega jäi igal ööl umbes 4 tundi. Süüa sai ärkveloleku ajal kaks korda päevas. Igal varahommikul käisime kõigepealt duši all ning seejärel kusagil pühamus spetsiaalses püha veega basseinis karastumas. Pärast seda istusime 3-4 tundi sikhide pühamus ja mediteerisime. Vahel kuulus päeva sisse mõni loeng, vahel matk, füüsilise jooga tund või abitööd pühamutes.

    Tagasi Delhis oligi palverännak lõppenud. Veel mõned päevad kojusõidu ootuses kulmineerusid nn Holi pidustustega, mis tähendas napsuse peaga teineteisele värvilise pulbri peale puistamist. Paraku tipnes minu osavõtt tänavapidustustest mult kambakesi särki seljast kiskudes, lukustades mind seejärel terveks päevaks tuppa. Nutma ja koju igatsema.

    Jalaseene hirmust sain üle. Vihast sain üle, et mul ei lasta magada, pissida ega anta süüa. Järele jäid ainult oma mõtted oma elu kohta. Ja neid ei olnud eriti palju J

    Viimasel päeval hotellist väljudes tutvun rikšamehega, kelles leian tõelise yogi. Päev otsa minu ringi sõidutamise eest viin ta restorani.

    „Palun vali midagi menüüst,“ soovitan talle.

    „Oh, ei ole vaja, ma istun niisama,“ teatab ta minu üllatuseks.

    „No palun, ole hea, vali midagi,“ tunnen juba piinlikkust.

    „Hea küll, ma võtan siis Coca-Cola,“ teatab ta tagasihoidlikult mitte silma vaadates. Teised laudkonnad juba pööravad meile tähelepanu ja elavad rikšamehele kaasa, soovitades ikka ka mõni toit valida. Mina naeratan häbelikult.

    „…Ma võtan siis kartuli ja hernekarri.“

    Huuh, tunnen kergendust.

    Minule kui pidevalt täitumatule tundus üllatav, et kolmveerandi peal teatas rikšamees, et tema enam ei jaksa süüa. Kõht on täis. Mitte et kuna ta saba harva restoranitoitu, siis sööb kõik ära. Wow. Ta sai minu tunnustuse selle eest – muidugi mõttes.

    Kui palusin võimalust enne lahkumist tualetis käia, teatas ta, et hoopis tal läheb natuke aega, sest ta tellis ühe samasuguse toidu ka kaasavõtmiseks. Olin üllatunud. Ta ostis selle oma perele – st oma vennale, tema naisele ja nende kahele lapsele, kellega ta koos elab.

    Kuidas ta kannatlikult ootab ning jääb rahulikuks igas liiklussituatsioonis Ja tänab õhtul ja hommikul oma jumalaid. Raha eest ja päeva eest ja…

    „Mina õpetan sulle hindi keelt, sina õpeta mulle joogat!“ teatab ta mulle rikšas keset liiklusmöllu.

    „Hea küll. Sa siis õpeta enne hindit,“ naeratan omaette sellest kujutlusest.

    Edasi läks nii, et tuiskasime mööda Delhi ring- ja sirgteid ning laulsime hindikeelseid matraid indiapärase viisiga. Tema jaoks on laulmine igapäevane – hommikuti palvetab tund, laulab tund ja siis sööb hommikust ja alustab oma 12-tunnist tööpäeva. Me oleme ühevanused.  

    Haripunkt

    Palverännakul on vaja ka füüsilist vastupidavust, kuigi meil ei olnud ühtki matka. Aga reisil iseendasse on vaja vahel samuti vastu pidada. Oma hirmude, valu ja jaksuga.

    Rännaku haripunktiks kujunes üks 25tunnine meditatsioon 84astmelisel trepil, mis viis maa-aluse allikani. (Meditatsioone on igasuguseid ja ainult osa neist on vaikselt istudes, peod taeva poole ja sõrmeotsad kokku painutatud).

    Igal astmel tuli lugeda 20 minutit palvet ja kasta end siis külma vette, ja niimoodi kuni lõpuni välja. See lülitas keha säästurežiimile, nii et sa ei tahtnud isegi süüa ega pissile. Jalad olid külmast sinised ja mõned joogid jäid trepil kurnatusest püstijalu magama.

    Palverännak ei tohi kujuneda sportlikuks pingutuseks, millega hiljem teiste ees kelkida. Paraku just seda astmetega meditatsiooni oli nii lihtne sportimisega ja võistlemisega segi ajada – 84 astet (ehk siis võimalus jälgida, kui kaugel on see ja kui kaugel teine võrreldes minuga, mitu astet ma ise ööga läbida jaksan jne). Vahel kannustas kiirustama soov teistest ette trügida, kiiremini minna, et tekitada enese ümber vaba ruumi. Mõnd ahvatles kerge pettus – mitte kaelani vette minek, vaid ainult jalgupidi allikasse astumine. Kiirustades või selgelt palve lugemine. Ja siis märkad, kas annad alla – sest ilm on õues hea, päike soojendab. Meie siin maa-aluses tunnelis külma käes. Ja seda ei PEA tegema! Sellest ei sõltu elu. Sellest ei sõltu muud, kui enesetunne – kas ma sain hakkama või ei saanud. Ja kas ma sain hakkama hambad ristis või osates protsessi nautida. Kuidas enesesse suhtud, kui katkestad juba pärast 10ndat astet, kui on ka neid, kes tegid lõpuni? Kuidas maitseb „varastatud“ uni, kui tead, et ette on nähtud ööpäev treppidel? Milliste mõtete ja tunnetega ärkad meditatsiooni katkestanuna päevavalguse peale. Tead, et peab minema tagasi. „Peab“? Midagi ei PEA. Me ise valime, otsustame. Tahad? Ei taha, kindlasti ei taha. Külmavärinad tulevad, kanged sõrmed ja jalad meenuvad. Aga lähen tagasi. Teised tuiguvad. Jalad on läinud sinakaks, paku paksuseks. Nad on terve öö püstijalu palvet lugenud või siis külmas vees kükitanud. Vahepeal olevat vesi hakanud tunduma soe.

    See on mäng. Või siis ikkagi ei ole? See vesi ei olnud ütleme nii kõige puhtam pärast seda, kui 84 korda 60 inimest end sinna sisse kastsid. Aga kohalikud inimesed rüüpasid seda ja võtsid kanistritega kojugi. Ja nad kindlasti ei saanud isegi mitte kõhulahtisust. Või kui, siis püha kõhulahtisuse.

    Tõsi on, et rattamatkad ja maratonijooksud on ka vist omamoodi palverännak – kah enese teadlik kurnamine, mille tulemusel jääb lõpuks järele ainult soov, et see oleks lõppenud. Võib-olla on vahe hoiakutes, eesmärgis. Sest palverännak ei ole seotud saavutamisega. Ja erinevalt minust selle „tulemustest“, „mõjust“ ei räägitagi teistele. See on sügavalt isiklik asi. Aga ma püüangi jääda isiklikust veidi üldisemale tasandile.

  • 3 viisi vähendada stressihormoone tööelus

    3 viisi vähendada stressihormoone tööelus

    Tead sa seda tunnet, et oled oma päeva üle planeerinud ja tunned õhtul stressi ja frustratsiooni, et jõudsid nii vähe tehtud? Tunned, et oled mingi tegemata asjade mäe all, ärevus jõuab surinal veenidesse, kortisooli tase tõuseb. Millised on võimalused ennast paremini tunda ilma rohkem rabelemata?

    1. Reaktiivsed ja proaktiivsed tegevused tasakaalu

    Kusagil 10 aastat tagasi lugesin, et juhtidel on alati umbes 40 tundi tegemata tööd ees ootamas. Aiman, et see number võib nüüdseks olla kasvanudki. Küsimus on, millised on need tegemata tööd ja mis järjekorras sa need ette võtad.

    Näen ise, kuidas vaba hetke tahan täita enese täiendamisega, uue õppimisega aga kiiret lahendamist vajavate asjade tõttu on sageli kõige “lihtsam” (ja samas kõige kurvem) edasi lükata olulisi tegemisi, mis pole nii ajatundlikud.

    Tegelikult pakuks rahuldust ja rahu see, kui saad oma tegemised reageerivast režiimist proaktiivsesse režiimi ehk siis teed rohkem neid asju, millest pikas perspektiivis kasu – nii emotsionaalset kui muud.

    Kui tegevused jagunevad kahel teljel: oluline…..mitte oluline & ajatundlik…..mitte ajatundlik, siis jagunevad kõik tegemised, mida teed ja mis ees ootavad, nelja gruppi:

    1) Olulised ja ajatundlikud – need delegeeri

    2) Mitte olulised, aga ajatundlikud – tõhusta ja automatiseeri

    3) Mitte olulised ja mitte ajatundlikud – püüa nendest loobuda

    4) Olulised ja mitte ajatundlikud – vali leida rohkem aega nendele

    Olen olnud kaks aastat väikeettevõtja orav-rattas-seisundis ja just nüüd, kui kaks aastat sai täis poolteist kuud tagasi, olen ma leidnud (ja võtnud) teadlikult rohkesti, kuni 20 tundi nädalas aega õppimisele. Viimased pool aastat oli minimaalne 2 tundi, aga siis olen jällegi pidanud öötundideni tööd tegema. Aga nüüd saab lõpuks töö tehtud, saab uut õppida ja saab magada ka – parim!

    2. Planeeri oma kalendrit nii, et sul tekiks õhtul õnnehormoone

    Tabasin selle ära millalgi sel kevadel, et kui planeerisin jõukohasemalt oma järgmist päeva, lükates kõik mitte nii pakilised asjad juba kohe ülehomsesse kalendrisse (kasutan telefoni kalendrit). Kui mul olid kõik selle päeva olulised asjad tehtud, läksin ma homse ja ülehomse peale piiluma, mida ma veel ette ära teha saaksin.

    Selliselt oma kalendrit planeerides tekib õnnehormoone ehk tehtud ja tegemata tööülesannete hulk jääb ju ikka samaks, ainult aju trikitab ära, kui saan õhtul õhata, et tegin täna kõik tänased asjad ja osa veel homsestki!  🙂

    Praegu planeerin päeva nii, et iga päev oleks ka arvutivaba tegemist – näiteks jalutamist või massaažiklient. Ka see pakub teistmoodi rahu(ldust), sest kahjuks võib arvutis vabalt veeta terve päeva, ilma et kõik tehtud saaks. Aga elu pole ju ainult ekraani ees 🙂

     3. Jalutuskäik paneb aju tööle

    Ühel konverentsil nägin fotol aju aktiivsuse skaneeringuid pärast istumist ja pärast jalutamist. Ütleme nii, et pikka aega istununa pole mõtet peaga tööd teha – väga vähe ajupiirkondi on aktiivsed 🙂 samas kui pärast jalutamist oli aju väga aktiivne ja valmis oma “musklit” näitama.

    Räägitakse 20-minutilisest jalutamisest, mille hea mõju ajutegevusele (produktiivsusele, loovusele, nutikusele) kestab veel paar tundi.

    Kui aga jalutada kõigest 30 minutit kolm korda nädalas (tempokalt!), pole karta kurvameelsustki! (See viimane lause on mu sõbra kokkuvõte raamatust “Tugev aju”.)

  • Üksikvanema 4 väljakutset

    Üksikvanema 4 väljakutset

    Ökokülades arvestatakse parajaks “kordajaks” ühe lapse kohta kolm täiskasvanut. Olles oma esimese lapse uhke vanem, saabub üsna pea arusaam, miks (ja et!) see nii ongi. Tavalises tänapäevase ühiskonna peres pole aga nii palju abikäsi võtta ja tihtipeale on vanemaid isegi ainult üks. Laps rikastab meie elu to-hu-tult, ometi on üksi lapse kasvatamine materiaalselt ja emotsionaalselt suur väljakutse.

    Ja paljudel pole kahjuks isegi emotsionaalset ja finantsilist jaksu valida lahkuminek teisest vanemast, kuigi kooselu on kõigiti puntras. Iseenesest ei pea üksi olles end üksi tundma või isegi mingis võitluses olema, arukad inimesed ju ei vaidleks ega mossitaks ega karistaks teineteist emotsionaalselt. Ja eks ikka aeg-ajalt on näha paare (või hetki nende elus!?) kel ka lahus olles perekonnatunne säilinud. Ja müts maha nende ees. Sest väljakutseid on – ja mitte vähe. Ja mitte väikseid. (Nimekiri pole täielik.)

    Väljakutse #1

    Suhted ja suhtlemine, enda ja lapse ja ekskaasa emotsioonid

    Seda on raske uskuda, kuidas inimesed olid ühel hetkel nii lähedased, et saada laps, aga järgmisel võivad nad olla juba vaenlased – emotsionaalses plaanis. Aga nii on. Kui toimivad erinevad aju osad. Ja see tekitab emotsioone. Ühes ja teises vanemas, tekitab ka lapses ja emotsioonide väljendamine ja allasurumine leiab igasuguseid viisakamaid ja kohutavamaid vorme.

    Sageli läheb pingeid ajapikku vähemaks, kui aga peresüsteemis midagi muutub (keegi leiab uue kaasa, kolib või vahetab töögraafikut ja seega ka lapse graafikut või muutub sissetulek vms), tuleb uus “torm”.

    Võti: lähtuge lapse huvidest ja heaolust

    Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, sest kõik tunded löövad pea kohal kokku, aga mis saab veel olulisem olla, kui lapse heaolu?

    Näiteks lapse “graafik” on vist üks esimesi asju, mis vanematel omanditundega seotud, aga asi pole vanemas ja tema “õiguses” poolele ajast, vaid ikka lapses ja tema õrnas psüühikas. Kes meist, täiskasvanutest, tahaks muudkui kolida ja ümber ja tagasi kolida? Tegelikult ju ei tahaks, kuigi esialgu võib see tunduda vaheldusrikas ja tore meelelahutus.

    Väljakutse #2

    Aeg. Aeg üldse. Aeg tööl. Aeg logistikaks. Aeg majapidamistöödeks. Aeg lapsega. Aeg endale.

    Kunagi märkasin reisimisega sellist seaduspära, et kui oli raha, siis polnud aega reisile minna ja kui oli aega, polnud reisimiseks piisavat sissetulekut. 

    Samamoodi tundub see emaks olles.

    Kui on aega, siis pole raha ja kui on raha st tööd, siis pole aega.

    Ja aeg lapsega on ju kõige väärtuslikum.

    Aga üksikvanemana pole see alati kvaliteetaeg. Sest lisaks päevatööle tuleb kodus koristada, parandada, pesta, toitu valmistada. Üksi kogu majapidamise eest hoolitsemine on päris suur koorem, mida kanda. Peab olema hea planeerimisoskus. Mängutoa broneerimine sünnipäevaks. Ilmale vastavad riided lasteaeda. Uued jalanõud ja kombekad arvestusega, et ka järgmine suurus oleks olemas. (Väga ebameeldiv on avastada, et lumi on läinud ja pole sobilikke jalanõusid õiges suuruses!). Isegi WC paberi ost tuleb planeerida, kui poes käia aja kokkuhoiu mõttes võimalikult harva ja lähim pood pole ümber nurga.  

    Võti: Planeerimisoskus & prioriteetide seadmine

    Ma kirjutan ostunimekirjad ja ka to-do listi üles, et ei peaks meeles pidama ehk oma mõtlemist sellega koormama. Ostan toidupoest varuga lapse lemmikuid toite ja nt kohukesed panen sügavkülma, et oleks võtta ka siis, kui me mõnda aega poodi ei jõua. (Lapsega poes käimisest võiks ju kirjutada eraldi artikli! Ja kuna lapsega poes käimine on ajamahukas ja nõuab distsipliini ja kannatlikkust, siis ma väldin seda nii palju kui saab.)

    Väljakutse #3

    Raha. Sissetulekud. Väljaminekud.

    Ma ei mõtle, et lapsega on tingimata eriti palju kulutusi (kuigi ka see on lihtne juhtuma, nt ostan poolaastas u 200 euro eest kasutatud riideid ja jalanõusid ja eralasteaed – see on muidugi oma valik), kuivõrd et tööl käidud aeg on aeg, mida ei saa veeta lapsega. Pärast tööd aga on õhtuks füüsiline ja emotsionaalne kurnatus päris suur. Kodus aga ootab rida tegemata toiminguid ja aeg lapse lasteaiast tuleku ja magamamineku vahel on meil näiteks ainult pisut üle kahe tunni.

    Ja muidugi on suur vahe, kas majapidamises on üks või kaks (või kasvõi poolteist) rahateenijat, kelle vahel jagunevad ühtlasi ka kodukulud (mis on tänapäeval ausalt üüratud – vähemasti Tallinna kesklinnas). 

    Suurema perega on suurem ka tõenäosus, et suurem toidupakend (mis on kokkuvõttes odavam) süüakse lõpuni ära. Meil lapsega on väga erinev dieet, nii et ostan talle näiteks lati mahe-suitsuvorsti 5€ ja kolmandik sellest kuivab ära enne, kui ta seda süüa jõuab.

    (Siinkohal selgituseks – miks peaks lapsele üldse suitsuvorsti ostma? – Aga meil on selline asi, et ta sööb kolme või nelja asja ja siis ma ostan neid, mida ta ka reaalselt sööb. Sest kuigi mul on täpsed teadmised ja eelistused lapse toitumise teemal, siis kui miski ei toimi, siis väärtus on ka see, kui laps sööb midagigi.)

    Võti: On hea, kui lapse teine vanem toetab rahaliselt

    Ja eriti hea, kui selle summa/põhimõte on kokku lepitud ja seda ei pea iga kuu uuesti küsima või kokku leppima või mis veel hullem – tõestama või paluma. Ma tean, et mõnikord tõstab uhkus pead ja mõtteid on: “Ma saan hakkama.” Muidugi saad, aga see võib olla naaatukenegi kergem sulle ja kõigile. 

    Väljakutse #4

    Energia, tähelepanu, kannatlikkus kui piiratud ressursid

    Uuringud on kinnitanud, et nt kannatlikkus on piiratud ressurss. Kui ta on otsas (ja ta saab!) on rohkem (palju rohkem!) tõenäosust ärrituda ja seda ka teistele välja näidata. Lisaks on lihtsam nõrgaks minna st nõudlikkus väheneb, ei jaksa “võidelda” ei enda isude-ihade-emotsioonide kui ka teiste omadega. Näiteks võib nii õhtul tuba koristamata jääda või siis laps hilisemaks sõbraga õue jääda (suvel oli kauemaks õue jäämine lausa epideemia!), sest lihtsalt ei jaksa kamandada, kärkida, kontrollida.

    Üksi lapsega tegeledes jääb ka tähelepanu lapsele paratamatult vähemaks. Kui sa pead koristama ja keetma ka, siis on õhtud tegelikult väga lühikesed.

    Võti: Küsi abi ja võta aeg endale.

    Kui sul on suurem sissetulek, siis küsi tasulist abi, osta robottolmuimeja vms. Kui sul on väiksem sissetulek, katsu leida sugulasi või leppida kokku mingi mittefinantsiline vahetus. Võta aega ka lihtsalt enese laadimiseks.

    Näiteks vahetame naabrinaisega laste valvamise kordi: kord tema metsa ja mina lastega, kord mina metsa ja tema lastega. Meil on lihtsalt mets nii lähedal, et kokku ei lähe jalutamisele rohkem kui pool tundi. See võib ka olla vann heade lõhnadega või tantsimine lemmikmuusika järgi, mingi mõnus amps või jook või mis iganes sulle rõõmu teeb ja puhkusehetke annab ja see ei peagi olema mingi väga pikk paus. Lihsalt on vaja muutuda korra peadirektori/komandöri/peakorraldaja ametikohalt spaanautlejaks või ise lapseks. Kasvõi salaja. Kasvõi viieks minutiks. Isegi kui see tundub võimatu. Sest tasakaal on nii habras ja see on sinule üles ehitatud.

  • Meditatsiooni 7 head mõju

    Meditatsiooni 7 head mõju

    Ilmselt on sulle siin-seal silma jäänud, et väga ambitsioonikad, edukad, mitmekülgsed ja tiheda ajakavaga inimesed mediteerivad. Olen ka Eestis paaris grupis küsinud, kui paljud mediteerivad regulaarselt – mitte keegi. Vähemaltt nendes gruppides.

    Mediteerimise lihtsus ja käepärasus (sul pole vaja muud kui iseennast! Ja minimaalselt 10 sekundit aega) pole ilmselt veennud, et need võimsad kasud, millest mediteerimisega seoses räägitakse, oleks reaalsed. Ja mediteerimine tundub küllap ka imelik ikka veel liiga paljudele. Üks viis on seda vaadata kui loomulikku hügieeni. Sisemist.

    Mitmed uuringud on tõestanud, et iga päev vähemalt 20 minutit mediteerimine paari nädala jooksul on piisav, et hakata märkama meditatsiooni häid mõjusid. Millised need on?

    1. Keskendumisvõime, loovus ja mälu paranevad
    2. Stressitase alaneb ja immuunsüsteem tugevneb
    3. Depressioon, ärevus väheneb ja heaolutunne suureneb
    4. Une kvaliteet paraneb
    5. Energiatase tõuseb
    6. Väheneb emotsionaalne söömine ja teiste sõltuvuste vajadus
    7. Valu leeveneb

    Seega meditatsioon aitab püsida tervena, tunda end õnnelikumana ja parandada oma tulemuslikkust nii füüsiliste kui vaimsete ülesannetega toimetulemisel.

    Ja kuidas siis mediteerida?

    Üks lihtsamaid meditatsioone on selline:

    1. Istu sirge seljaga
    2. Pane käed reitele või põlvedele, peod ülespoole, sõrmed lõdvestunult
    3. Sule silmad
    4. Hinga loomulikult, naturaalselt, automaatselt
    5. ja ole tähelepanuga oma hingetõmmete juures
    6. Jätka minut või rohkem, kuidas tunned soovi. (Kui see tunne meeldib sulle, siis pikenda tasapisi iga päev, lisades minuti või pool. Võid ka kuulata muusikat, aga silmad kinni ja tähelepanu hingamisel. Tuleb mõte – tähelepanu tagasi hingamisele.)
    7. Lõpetuseks hinga korra või paar sügavamalt ja ava aeglaselt silmad ja mine oma päevaga edasi 🙂
  • Hiina meditsiinist inspireeritud 10 nippi, kuidas sättida end sügisega harmooniasse

    Hiina meditsiinist inspireeritud 10 nippi, kuidas sättida end sügisega harmooniasse

    Kui elame loodusega harmoonias, märkame, et loodus hakkab sügisel aeglustuma, sissepoole tõmbuma, puhkusele minema. Seda on hea teha ka meil. Natuke pikemalt magades, soojendavaid toite süües ja pisut rohkem iseenda hingeelule keskendudes.

    Kõige parem viis püsida terve hiina meditsiini järgi on õppida iga aastaaja loomuse kohta ja püüda selle meeleoluga harmoonias ka ise elada. Sügisel märkame, et loodus võtab hoogu maha, tõmbub koomale, valmistub puhkuseks ja meilgi on hea teha sedasama. Magada pikemalt, süüa soojendavaid toite, pöörata tähelepanu endas toimuvale. See on aeg, mil chillist ja muretust suvetundest saab sügisene asjalikkus ja enesessetõmbumine. 

    Hiina meditsiini järgi on igal aastaajal oma organ, emotsioon, une pikkus, tegevused ja sobilikud toidud.

    Kuidas sättida end sügisega harmooniasse?

    1. Toeta oma kopse ja seedimist

    Hiina meditsiinis on iga organ seotud emotsiooniga ja kopsude emotsioon on kurbus ja lein. Kopse seostatakse selge mõtlemise ja suhtlemisega, avatusega uutele ideedele, positiivse enesehinnanguga, võimega lõdvestuda, minna lasta ja olla õnnelik. Kui kopsud on tasakaalust väljas, on raske toime tulla kaotuse ja muutustega ning kurbus on justkui sees. Kopsud on seotud ka kiindumisega – kui sul on raske lahti lasta inimestest, asjadest, kogemustest või veedad sa palju aega minevikule mõeldes, kurvastad ja nukrutsed, siis võib see viidata kopsuenergia nõrkusele ja viia isegi depressioonini.

    Igal organil traditsioonilises hiina meditsiinis on kaaslane – üks on yin ja teine yang. Kopsude yang kaaslane on jämesool ja nad töötavad koos, et hoida kehas tasakaalu.Kopsud vastutavad uue vastuvõtmise eest, jämesool aga laseb jääke välja ja vabastab meid kõigest, mida organismil pole vaja. Emotsionaalselt ongi see põhjuseks, miks sügis on hea aeg vaadata üle kõik, mis ripub sinuga kaasas – see on aeg, mil lahti laskmine on loomulikum. Inimestel, kellel on pidev kõhukinnisus, võib olla raske lahti lasta ka muust oma elus.

    Kuna kopsud on seotud kurbusega, siis kopsud võivad kahjustada saada nendest tunnetest ülemäärases koguses. Samuti kui kopsudega on pikemaajaliselt probleeme, võib see viia kurbusetunneteni.

    2. Hoia end soojas

    Jahedamad ilmad annavad märku, et vahetaksime suvise kerge garderoobi soojemate riiete vastu. Mässi end sooja salli, on ju tuuled salakavalad, ja tee enda jaoks õues käimine mõnusamaks pehme salli ja kampsuniga üleriiete all.

    3. Hinga sügavalt

    Üks parimaid viise kopse tugevdada on hingata sügavalt. Enamik meist kasutab igapäevaseks hingamiseks tavaliselt 10% kopsumahust ehk umbes pool pooleliitrisest joogipudelist. See aga mõjutab meeleolu, mälu, energiataset ja immuunsüsteemi. Teadlikult ja tähelepanuga hingates rikastame oma rakke (ja ka aju) hapnikuga. Värskes sügiseses õhus jalutamine ja oma kopsude täielikult õhuga täitmine on üks parimaid kingitusi kehale!

    Igapäevane hingamisarjutus:

    hinga läbi nina sisse, hoia 5 sekundit ja hinga läbi suu välja

    3 korda järjest

    3 korda päevas

    4. Jaluta

    Jalutamine on üks parimaid viise oma kopse toetada (aju, luid, loovust, kõike tegelikult!). Loodusega kokku sulamine on meile loomulikult tasakaalustav ja selleks pakub sügis võrratult võimalusi alates seenel käikudest, värviliste lehtede korjamisest kui ka lihtsalt tormise tumeda mere ääres jalutamiseni või kõdulõhnalises metsas uitamiseni.

    5. Lõpeta vanu ja alusta uusi projekte

    Sügis on organiseerituse aeg, iseenda piiride seadmise ja kaitsmise aeg, tagasitõmbumise aeg, kus suve väljapoole suunatud energia hakkab koonduma sissepoole. On hea aeg lõpetada projekte, mida alustasid kevadel või suvel ja nautida oma töö vilju ning alustada uusi projekte, mis on rohkem iseendale suunatud, oma kehale, iseenda tundmaõppimiseks ja sissepoole vaatamiseks.

    Kopsude energia on lahtilaskmise energia nii et sügis on hea aeg, et lasta minna kõigel, mis hoiab meid tagasi või millest armastame kinni hoida, kuid mis meid enam ei teeni. Nii saab teha ruumi uutele kogemustele, mis annavad võimaluse õppida ja kasvada.

    6. Kokkuvõtete aeg

    Sügis on hea aeg teha kokkuvõtteid oma elus, ümber organiseerida, lahti lasta ja teha ruumi uuele. Seda nii materiaalses maailmas kui ka emotsionaalsel tasandil. Vaata üle oma riidekapp ja anneta rõivad, mida sa pole enam ammu kandnud. Kustuta arvutist või telefonis vanu faile, ühesuguseid videosid ja fotosid. Sellest tuleb kergendustunne ja seegi toetab meie kopse.

    7. Lase minna negatiivsusel oma elus

    Eks negatiivsuse ja emotsionaalse mürgi minna laskmisel on elus alati hea aeg, aga eriti hea on seda teha sügisel. Me teame sageli, mis on need negatiivsust kütvad olukorrad, paigad, kes on need inimesed, millised tegevused või meediakanalid ja sageli tundub, et neid muua pole meie võimuses. Küll aga saab püüda neid vältida nii palju kui võimalik. Negatiivsus võib olla väga hävitav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja sellest eemale hoidmine on üks viis elada paremat elu. Millised inimesed, kohad, tegevused annavad sulle hea tunde?

    8. Maga kauem

    Üha vähenev päevavalgus annab meile märku, et on aeg veeta rohkem aega voodis.

    9. Eelista soojendavaid toite

    Hakka vähem sööma jahutavaid toite nagu kurk, arbuus, salatid ja toortoit ning kasuta juurvilju, pikenda roogade küpsetus- (või hautamis-) aega ja toida end, et hoida oma immuunsust. Hautised ja supid on mõnusad sügisesed road, sest nende valmistamisaeg on pikem ja neid on lihtsam seedida.

    Lisa toitudele küüslauku, ingverit ja sibulat (mina praen neid hakitult oliiviõlis näiteks supi- või hautise põhjaks ja valan peale keedukannust kuuma vett ja lisan siis erinevad köögiviljad, lõpuks soola ja valmis!). Soojendavad on näiteks ka kaneel ja pipar, mida saab toitudele (kaneeli ka soolastele) vabalt pisut lisada.

    10. Väärtusta ennast

    Aeg pakkuda endale armastust iseenda vastu, et mitte otsida enese väärtusele kinnitust ja tunnustust endast väljastpoolt, vaid olla rahulolevas veendumuses, et meil on olemas kõik, mida meil on tarvis, et olla täiuslikud ja terviklikud.

    Fototänud: Ruudu Rahumaru

  • Kust tuleb õnn?

    Kust tuleb õnn?

    TEKST MERIT RAJU JA MARJU RAJU 
    FOTOD TIINA PITK

    Keha on ikka nii hea teenäitaja – teeb kohe õnnehormoone siis, kui me teeme endi jaoks õigeid asju: jookseme õues, naerame, oleme heas seltskonnas, seksime, naudime häid maitseid, helisid ja lõhnu. Lihtne!

    Lõhnameele kaudu käib õnnehormoonide tekitamine hetkega – looduslikud kemikaalid, lõhnamolekulid, satuvad nina kaudu ajju ja trahh! kohe tekib vastav emotsionaalne seisund!

    Mis on sinu lemmiklõhn? Mind hullutab alati apelsini, piparkookide, leiva, jasmiini, pojengi, sireli ja just puhkenud pärnaõite lõhn! Ka kohvi, šokolaadi ja maasikatoormoosi lõhn loob mõnusa tunde. Kurvameelsuse leevendamisel öeldakse olevat enim mõju greibi eeterlikul õlil.

    Kui sa naerad päevas 20 minutit, pole sul ilmselt vaja ühtki muud trenni ega ravimit. Kas ja mitu sekundit tuleks pingutatult naerda, et naer läheks üle loomulikuks? Kõige rohkem viis sekundit! Ja oluline on teada, et kui teeseldult naerad, mõjub see ikkagi samamoodi suurepäraselt nii ajukeemiale kui ka verevarustusele. Naerdes läheb hingamine sügavamaks, stressihormoonid asenduvad heaoluhormoonidega ja immuunsus tugevneb võimsalt! Just sellepärast mõjubki kunstlik naer kehale sama tervendavalt nagu päris. Seda päris naeru on tegelikult vaja ainult meie mõtlemisele, sest muidu ta jälgib teeseldud naeru ja ütleb sulle su peas, et kuule, jäta rumalused, see on ju naeruväärne! Aga mõnikord võiks naeruväärne olemine olla täiskasvanutele kohustuslik – kasuta päevas vähemalt korra!

    Koos millegi tegemine, ka grupitrennis käimine tekitab heaoluhormoone. Heaoluhormoone tekib ka siis, kui näeme oma töö tulemust. See töö-kiidab-tegijat tunne – vanarahvaski teadis hormoonidest! Ja seda tunnet päris ehedalt ei saa elektroonilisest tööst, vaid ikka Päris Asjadest. Kui toit (või tort) sai valmis, lumi roogitud, aiamaa kaevatud, lapsele põll õmmeldud või midagi ühest kohast teise rassitud. Päikese vägi on kevadel juba nii võimas ja küllastab meid erilise helguse, elujõu ja rõõmuga, mis lausa kutsub õue toimetama!

    Heaoluhormooni serotoniini toodetakse 95% maos ja seda sellistest toekatest toitudest nagu kartul, piimatooted ja liha. Serotoniini madal tase viib virila oleku ja enesehaletsuseni. See ehk selgitab, miks dieedipidamine ka emotsionaalselt kurnavalt mõjub.

    Kas oled mõelnud, miks kassi- ja beebipildid ikka ja alati sotsiaalmeedias rohkesti laike koguvad? See on nunnumeetri hüpe ehk heaolutunne, mida nende vaatamine tekitab!

    Ning puudutades ja silitades karvast – isegi kui see pole päris loomake, vaid ainult pehme tekk – tekib endorfiine, mis leevendavad kurbust ja valu. Sellise mõnna teki sisse pugedes tunneme turvatunnet ja rahustame närvisüsteemi.

    Muusikal on mitmeid olulisi rolle ning teooriad, miks inimkond muusikat vajab, on samuti mitmeid. Neid kõiki ühendab tõsiasi, et muusika kuulamine ja ise laulmine või pillimäng tekitab kehas oksütotsiini, hormooni, mida kutsutakse ka õnne-, armastuse- ja emadusehormooniks, sest see tekib meeldivate tegevuste kogemisel, armumisel ja ka rinnaga toitmisel. On tõestatud, et meeldiva muusika kuulamine vähendab valutunnet ja ärevust. Muusikal on oluline roll emotsionaalsete mälestuste tekkimisel ning nende meenutamisel. Seepärast kipuvad ka inimeste lemmiklaulud olema pärit teismeliseperioodist, kus emotsioonide tajumine on teravam ja kuhu jäävad esimesed romantilised kogemused.

    Maitsetest annab heaolutunnet muidugi šokolaad, aga ka terav maitse: kuna aju tõlgendab terava toidu maitse valuaistinguks, püüab meie endokriinsüsteem seda leevendada loodusliku valuvaigistava hormooni –endorfiiniga.

  • Tõeline puhkus troopikasaarel

    TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

    Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

    Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

    Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

    Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

    Tai stiilis kodu

    Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

    Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

    Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

    Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

    Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

    Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

    Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

    Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

    Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

    Lihtne elu

    Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

    Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

    Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
    mis oli muidu mu igapäev olnud.

    Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

    Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

    Meditatiivsed kogemused

    Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

    Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

    Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

    Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

    Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

    Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

    Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

    Unes või ilmsi?

    Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

    Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

    Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

    Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

    Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

    Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

    Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
    Aga elu läks mõnusalt edasi.

    Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

    Kohtumised

    Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

    Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

    Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

    Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.

  • Saara Kadak – sarmikas idealist

    Saara Kadak – sarmikas idealist

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Võluv näitleja ja laulja tuleb mulle vastu oma kodutänaval Kalamajas. Malbe ja kaunis. Hetk tagasi saabus ta filmiproovist avaras Nõmme villas ja juba astume kiirel sammul kollase kortermaja trepist üles – laps on magama jäänud, Saara elukaaslane nätleja Märt Pius just poodi süüa tooma läinud, meil aeg jutustada…

    Vestleme nende pere ümmarguse söögilaua taga, Saara kiikab aeg-ajalt rõdule sätitud vankri poole, kas tütar juba ärkab. Filmiproovidel sünnib armeenlastega koostöös komöödia „Lõbus perekond“, millest rääkides Saara elavneb: „Hästi kiire ja värviline, kogu aeg toimub action, mida näeb Eestis harva. Pool filmi räägime inglise keeles, mu partner on armeenlane – see on väga huvitav väljakutse. Seal on ka traagikat, mina seal pulli ei viska, aga see on tore!“

    Üks asi korraga

    Tunnen huvi, kuidas Saara töid valib. „Nii noorena ei tahagi väga valida. Mul on isu teha kõike! Aga mõnikord ajalises mõttes ei saa kõiki töid vastu võtta ja mõnikord tunnetan, et lihtsalt pole minu projekt.“

    Nii paistabki, et Saara on hästi aktiivne ja väga paljudest asjadest huvitatud. Enese säästmisega on tal enda sõnul päris keeruline. „Üks asi on see, mis välja paistab ja mis ma räägin – ja see lahe pool on ka täiesti olemas –, aga mida Märt kodus näeb, on hoopis teine. Mõnikord on mul ärevus ja tunne, et kõik kukub kokku, Märt peab mind palju toetama ja rahustama. Saan siis aru, et ise võtsin endale nii palju teha, pean nüüd rahulikult suhtuma ja püüdma mitte mõelda kõigele korraga. Märdi soovitusel keskendun sellele, et asjad ükshaaval ära teha, üks asi korraga.“

    Pärast filmi ja suvelavastust ootavadki reas üks suur teleprojekt ja muusikal Tartus. „Need on neli suurt projekti, kus minu peal on väga suur vastutus ja ma juba praegu pabistan… Kuigi tegelikult on väga lahe teha!“

    Jah, sest poolteiseaastasele Susannale peab ju ka aega jätkuma!

    „Praegu on kõik väga hästi, ta on üliarmas ja ülitore. Eile olime võõraste lastega liivakastis. Vaatasin Susannat ja mulle tundus, et tal on ka vist vana hing nagu Märdil. Susanna vaatas kortsus kulmuga teisi, teised kärasid, liiva lendas, tema tegi vaikselt omi asju.“

    Metsik tempo

    Kui Saara ema vahel lapselast hoiab, küsib ta, kas Saara ja Märt õpetavad tütrele nägusid, nalju ja häälitsusi. Seda mitte, kuid Saara kahtlustab, et ehk nad on näitlejatena natuke mängulisemad, suhtlevad rohkem, teevad julgemalt lollusi.

    Muidugi on emana raskeid hetki ka, kus Saara mõtleb, et ta ei jaksa.

    Ta imetab veel päevasel ajal, kuid öösel saab pere nüüd mõnusamalt välja puhata. Saara teeb kõrgel noodil hooo!, et väljendada kergendust, mis aasta ja kaks kuud väldanud hõredate ööde lõppemisest vallandub. Tõtt-öelda sai Saara ka raseduse ajal öösiti sõba silmale vaid tunniks-kaheks. „Unevõlg on hull!“ naerab ta. „Ja mingil naljakal kombel oleme isegi väsinumad, kui saame mõnikord pikemalt magada.“

    Saara on Tallinnast pärit, aga Viljandis õppis ta näitlejaks ja on praegu Rakvere teatrist lapsepuhkusel. Nüüd on nad Märdiga juba peaaegu kaks aastat Tallinnas elanud. „Kui ma rase olin, tõin parasjagu Rakveres lavastuse välja, tegin Tallinnas projekte, samal ajal kolisin Rakverest üürikorterisse Uues-Maailmas, pool aastat saime seal olla, siis sünnitasin ja varsti kolisimegi Kalamajja. Siin oli tühikarp: köök, vannituba, kõik oli pilla-palla.

    Elasime siin siseviimistluse ajal – see oli košmaar! Alles nüüd on huuh!“

    naerab Saara.

    Tundub metsik tempo ja vahelduvus ja kõike palju ja korraga. Ka tänane päev on Saaral tihe. Ometi saab ta ärganud Susanna vankrist sülle võtta, kuni lapsuke unesoojana (ja vist unelokkidega) mahlast nõretavat nektariini nosib.

    Suvel mängis Saara Narvas Jaak Joala elust rääkivas lavastuses. „Kuulsuste elu tundub Jaagu näitel väga karm! Ei mingit pereelu, isiklikku elu, oled kolm päeva aastas kodus – mis elu see on!? See on päris hirmus, see jätab oma jälje. Paraku.“

    Saara ise ei taha ka kogu aeg sõita ja rooli taga olla, seda enam, et selliseid aegu on ta elus ka juba mitu aastat olnud. Ta teab, et see on millegi arvelt.

    „Nüüd käis jälle pauk ära – sarnane tempo nagu enne rasedust. Siiani oli ikka lapsepuhkus. … Kuigi puhkus on selle kohta vist liiga palju öeldud: teed süüa, söödad, sööd, koristad, pesed, lähed õue, siis magama, jälle teed süüa, söödad, sööd… sama rutiin. Ainult koristamine! Lapsevanemaks olemine tähendab koristamist,“ muigab ta vallatult. Mulle meeldib, kuidas Saara emotsionaalsete aktsentidega räägib või vahepeal jutu sisse laulab.

    Mida on emaks olemine veel õpetanud koristamise kõrval, milliseid külgi välja toonud? „Ma ei oska hästi süüa teha – see on probleem. Ma lähen endast välja, ma ei oska, ma ei suuda, ma ei tea, kust see tuleb, et ma kogu aeg kardan. Märt ütleb, et mis sa ajad, normaalsed toidud on. Aga mul on vist madal enesehinnang toiduvalmistamise osas.“

    Susanna on Saarale õpetanud ka kannatlikkust. „Iseenda paned kõrvale ja tegeled lapsega… Ja seda, et kõike ei saa planeerida, sest kõik muutub kogu aeg.“

    Rahupaik kodus

    Saara ja Märdi kodu on skandinaavialik, neil on sarnane maitse ja nii sündis kodu atmosfäär kergusega. „Mulle meeldib ilu ja sigrumigru nipsasjakesed – hobuseaastal sündinud Neitsi,“ selgitab Saara. Kuigi palju nipsasju ma ei näe. Ilu näen. Kahte söögilauda elutoas ja kahte võrkkiike rõdul.

    Kortereid käidi vaatamas igasuguseid, aga selle õigeni viis tee juhuslikult, täpsemalt tänu Märdi vennale Priidule ja tema kaasale Maikenile. „Vaatasime, et täitsa tore, bronnime ära ja mõtleme kodus.“ Siis ilmnes riburadapidi tuttavaid, kes samasse kvartalisse korterid ostsid, ja asi oligi otsustatud.

    Enesehinnangu õppetund

    Mul on valus kuulda, et nii imearmas ja kaunis, nagu Saara on, on ta saanud alandavaid kommentaare oma kehakaalu kohta teatrikooli ajal. Lausa kogu kursuse ees, ise laval etüüdi tehes, mis on ju juba iseenesest loov ja haavatav seisund.

    „Pärast seda käisin ainult mustas riides, sest see teeb saledamaks, sõin õpetajate ees ainult porgandit ja kapsast – läksin täiesti endast välja, enesekindlus oli täiesti null. See oli hästi raske aeg.“

    Saara mäletab ka, et talle meeldis grungelikult riietuda:
    roosa ja kontsad ja seelikud ja sukad.

    „Ja kursa poisid ütlesid, et kui sa roosas ringi käid, ei ole sa eriti tõsiseltvõetav ja lõpeta see ära. Siis ma viskasin kõik roosad asjad riidekapist välja – mis näitab seda, kui mõjutatav ma olin noorena! Kui ebakindel! … Aga nii noorena ollaksegi.“

    Saara arvab, et ebakindlus võis mingis osas tulla ka sellest, et tal oli põhikoolis koolivorm.

    „Teismelisena polnud küsimust, mis stiil mul on või kes ma olen
    ja ma otsisin seda hiljem.“

    Tundlik on ta ometi. Näiteks ütleb ta, et kardab laval laulmist hästi positiivses mõttes. „Vahel jääb mul närvipingest kurk haigeks, aga laulan ära, tulen lavalt maha ja järgmisel hommikul imestan, et olen täiesti terve. Tihti on nii, et lava ravib – ja seda räägivad paljud.“

    Hool teiste pärast

    Saaral on alati kotis näkse, šokolaadi, küpsiseid, näkileibu, puuvilju või muud suupärast. Vahel pakub ta neid proovis ka teistele näitlejatele, kellele teeb moonakoti mitmekesisus naljagi. Saara on taimetoitlane. „Olin mõned aastad ka vegan enne rasedust kooli lõpetamise ajal. Ma tean, et veganlus on popp teema…“ jääb ta vaoshoituks, sest tema jaoks oli veganlus moeröögatuse asemel hoopis väga isiklik, loomade ja maailma heaolu ja oma tervisega seotud otsus. Rasedana aga otsustas ta taimetoitluse kasuks. „Ma ei ole nii hea kokkaja, jälgija, kas ma saan kõik toitained kätte.“

    Saara valutab südant ka keskkonna ja hoolimatute inimeste pärast. „Jõuan sellele mõelda, aga tegutseda ei jõua. Tunnen muret, aga mis ma inimesena saan ära teha, kui terve ookean on plasti täis… Ma küll proovin valida poes, et ei osta eriti plastis asju, aga ikka ostan vahel, käed vajuvad täiesti rüppe… Ma sorteerin prügi, aga kuhu see tegelikult jõuab ja mida sellega tehakse? Ikka pritsitakse igasuguseid asju ja ikka visatakse prügi ei tea kuhu, sõidetakse purjuspäi – liiga paljud käituvad vastutustundetult ja ma vihastan nende peale, aga mida ma ise ära teha saan? Ma mõtlen, et see on keeruline.

    Kuidas saaks nii, et me kõik oleksime mõistlikud ja head?
    Miks tehakse nii palju halba?“ küsib ta kogu hingest.

    Tundub, et Saara tahaks olla ingel (ja ta juba mõjubki nii!)

    ja kõik halvad asjad maailmast ära kaotada. Teda huvitavad ka otsused, niiditõmbajad ja korporatsioonide rahad, mõjutatud uudised fassaadide taga. „Jälgin ja loen vandenõuteooriate kohta, mind väga huvitab, mis maailmas sirmi taga tegelikult toimub.“

    See teeb Saara päris skeptiliseks nii uudiste, reklaami kui ka muude mõjutusvahendite suhtes. „Kõik, mida reklaamitakse telekas – hoia kauge kaarega eemale,“ ütleb ta tõsise näoga. Ta ise üritab jälgida, et ostetav oleks öko ja õiglane kaubandus. Eks see ei anna garantiid ja on ka päris kulukas, aga põhimõtte poolest ikkagi parem. „Aina rohkem toetan ka Eesti disaini, pooldan seda, et mida rohkem siitsamast ümbrusest, seda parem.“

    Tervist toetavate valikute juures otsib Saara alternatiivseid võimalusi, mis oleksid  puhtad ja ausad. „Kui ma Rakveres elasin, oli mul mingi tervisehäda ja ma käisin arstide vahet. Mulle pandi ravimid peale ja need tegid mulle kohutavalt halba. Lugesin meeletul hulgal ja sain teada, et seda ravimit tarvitab Ameerikas iga kolmas inimene. See pani mind kahtlema, kas inimene on tõesti loodud nii, et tal peaks hakkama magu lekkima. See ei saa nii olla, et pead sellist ravimit eluaeg võtma! Mulle tundus, et mina rohkem ei taha. Ja ma saingi oma tervise muudmoodi korda. Lisaks sain aru, et pean vältima stressi, puhkama, sööma häid asju, naerma, lõbutsema.

    Minu jaoks peab töö ja puhkus hästi tasakaalus olema.

    Ja siis on kõik väga hästi.“

    Ja millest Saara unistab? „Ma ei kujuta ette, kuidas saaks veel paremaks minna, tahan, et kõik niisamamoodi edasi läheks!“

  • Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kõik me oleme tulnud oma lapsepõlvest, aga meie ja me lapsepõlved on erinevad. Meie käitumise baas tuleb just sealt. Milline on terve baasturvatunne ja kuidas see tekib ning millised on varase lapsepõlve ebaterved kiindumussuhted, mis viivad ebatervete suheteni täiskasvanueas?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega.

    Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18­kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras, seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist, sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.’’

    EBATERVED KIINDUMUSSUHTED

    1. EMOTSIOONE VÄLTIV TEGUTSEJA

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. ÄREV

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast „Strange situation“ või loe raamatust: „Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair“.

    + Kas teadsid?

    Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%­l inimestest. 2013. a uuring Ida­Euroopas, sh Eestis ja Venemaal, näitas, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%­l baasturva­ tunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.

    Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.

    Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame­vere­ soonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Teiste seas kogevad ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega need, kellel on probleeme esimese 18 elukuu baasturvatundega.

    Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5­, 12­, 18­aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

    Allikas: Alar Ojastu