Author: Merit Raju

Kust tuleb õnn?

TEKST MERIT RAJU JA MARJU RAJU
FOTOD TIINA PITK

Keha on ikka nii hea teenäitaja – teeb kohe õnnehormoone siis, kui me teeme endi jaoks õigeid asju: jookseme õues, naerame, oleme heas seltskonnas, seksime, naudime häid maitseid, helisid ja lõhnu. Lihtne!

Lõhnameele kaudu käib õnnehormoonide tekitamine hetkega – looduslikud kemikaalid, lõhnamolekulid, satuvad nina kaudu ajju ja trahh! kohe tekib vastav emotsionaalne seisund!

Mis on sinu lemmiklõhn? Mind hullutab alati apelsini, piparkookide, leiva, jasmiini, pojengi, sireli ja just puhkenud pärnaõite lõhn! Ka kohvi, šokolaadi ja maasikatoormoosi lõhn loob mõnusa tunde. Kurvameelsuse leevendamisel öeldakse olevat enim mõju greibi eeterlikul õlil.

Kui sa naerad päevas 20 minutit, pole sul ilmselt vaja ühtki muud trenni ega ravimit. Kas ja mitu sekundit tuleks pingutatult naerda, et naer läheks üle loomulikuks? Kõige rohkem viis sekundit! Ja oluline on teada, et kui teeseldult naerad, mõjub see ikkagi samamoodi suurepäraselt nii ajukeemiale kui ka verevarustusele. Naerdes läheb hingamine sügavamaks, stressihormoonid asenduvad heaoluhormoonidega ja immuunsus tugevneb võimsalt! Just sellepärast mõjubki kunstlik naer kehale sama tervendavalt nagu päris. Seda päris naeru on tegelikult vaja ainult meie mõtlemisele, sest muidu ta jälgib teeseldud naeru ja ütleb sulle su peas, et kuule, jäta rumalused, see on ju naeruväärne! Aga mõnikord võiks naeruväärne olemine olla täiskasvanutele kohustuslik – kasuta päevas vähemalt korra!

Koos millegi tegemine, ka grupitrennis käimine tekitab heaoluhormoone. Heaoluhormoone tekib ka siis, kui näeme oma töö tulemust. See töö-kiidab-tegijat tunne – vanarahvaski teadis hormoonidest! Ja seda tunnet päris ehedalt ei saa elektroonilisest tööst, vaid ikka Päris Asjadest. Kui toit (või tort) sai valmis, lumi roogitud, aiamaa kaevatud, lapsele põll õmmeldud või midagi ühest kohast teise rassitud. Päikese vägi on kevadel juba nii võimas ja küllastab meid erilise helguse, elujõu ja rõõmuga, mis lausa kutsub õue toimetama!

Heaoluhormooni serotoniini toodetakse 95% maos ja seda sellistest toekatest toitudest nagu kartul, piimatooted ja liha. Serotoniini madal tase viib virila oleku ja enesehaletsuseni. See ehk selgitab, miks dieedipidamine ka emotsionaalselt kurnavalt mõjub.

Kas oled mõelnud, miks kassi- ja beebipildid ikka ja alati sotsiaalmeedias rohkesti laike koguvad? See on nunnumeetri hüpe ehk heaolutunne, mida nende vaatamine tekitab!

Ning puudutades ja silitades karvast – isegi kui see pole päris loomake, vaid ainult pehme tekk – tekib endorfiine, mis leevendavad kurbust ja valu. Sellise mõnna teki sisse pugedes tunneme turvatunnet ja rahustame närvisüsteemi.

Muusikal on mitmeid olulisi rolle ning teooriad, miks inimkond muusikat vajab, on samuti mitmeid. Neid kõiki ühendab tõsiasi, et muusika kuulamine ja ise laulmine või pillimäng tekitab kehas oksütotsiini, hormooni, mida kutsutakse ka õnne-, armastuse- ja emadusehormooniks, sest see tekib meeldivate tegevuste kogemisel, armumisel ja ka rinnaga toitmisel. On tõestatud, et meeldiva muusika kuulamine vähendab valutunnet ja ärevust. Muusikal on oluline roll emotsionaalsete mälestuste tekkimisel ning nende meenutamisel. Seepärast kipuvad ka inimeste lemmiklaulud olema pärit teismeliseperioodist, kus emotsioonide tajumine on teravam ja kuhu jäävad esimesed romantilised kogemused.

Maitsetest annab heaolutunnet muidugi šokolaad, aga ka terav maitse: kuna aju tõlgendab terava toidu maitse valuaistinguks, püüab meie endokriinsüsteem seda leevendada loodusliku valuvaigistava hormooni –endorfiiniga.

24/09/2018
Tõeline puhkus troopikasaarel

TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

Tai stiilis kodu

Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

Lihtne elu

Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
mis oli muidu mu igapäev olnud.

Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

Meditatiivsed kogemused

Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

Unes või ilmsi?

Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
Aga elu läks mõnusalt edasi.

Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

Kohtumised

Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.

24/09/2018
Saara Kadak – sarmikas idealist

TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Võluv näitleja ja laulja tuleb mulle vastu oma kodutänaval Kalamajas. Malbe ja kaunis. Hetk tagasi saabus ta filmiproovist avaras Nõmme villas ja juba astume kiirel sammul kollase kortermaja trepist üles – laps on magama jäänud, Saara elukaaslane nätleja Märt Pius just poodi süüa tooma läinud, meil aeg jutustada…

Vestleme nende pere ümmarguse söögilaua taga, Saara kiikab aeg-ajalt rõdule sätitud vankri poole, kas tütar juba ärkab. Filmiproovidel sünnib armeenlastega koostöös komöödia „Lõbus perekond“, millest rääkides Saara elavneb: „Hästi kiire ja värviline, kogu aeg toimub action, mida näeb Eestis harva. Pool filmi räägime inglise keeles, mu partner on armeenlane – see on väga huvitav väljakutse. Seal on ka traagikat, mina seal pulli ei viska, aga see on tore!“

Üks asi korraga

Tunnen huvi, kuidas Saara töid valib. „Nii noorena ei tahagi väga valida. Mul on isu teha kõike! Aga mõnikord ajalises mõttes ei saa kõiki töid vastu võtta ja mõnikord tunnetan, et lihtsalt pole minu projekt.“

Nii paistabki, et Saara on hästi aktiivne ja väga paljudest asjadest huvitatud. Enese säästmisega on tal enda sõnul päris keeruline. „Üks asi on see, mis välja paistab ja mis ma räägin – ja see lahe pool on ka täiesti olemas –, aga mida Märt kodus näeb, on hoopis teine. Mõnikord on mul ärevus ja tunne, et kõik kukub kokku, Märt peab mind palju toetama ja rahustama. Saan siis aru, et ise võtsin endale nii palju teha, pean nüüd rahulikult suhtuma ja püüdma mitte mõelda kõigele korraga. Märdi soovitusel keskendun sellele, et asjad ükshaaval ära teha, üks asi korraga.“

Pärast filmi ja suvelavastust ootavadki reas üks suur teleprojekt ja muusikal Tartus. „Need on neli suurt projekti, kus minu peal on väga suur vastutus ja ma juba praegu pabistan… Kuigi tegelikult on väga lahe teha!“

Jah, sest poolteiseaastasele Susannale peab ju ka aega jätkuma!

„Praegu on kõik väga hästi, ta on üliarmas ja ülitore. Eile olime võõraste lastega liivakastis. Vaatasin Susannat ja mulle tundus, et tal on ka vist vana hing nagu Märdil. Susanna vaatas kortsus kulmuga teisi, teised kärasid, liiva lendas, tema tegi vaikselt omi asju.“

Metsik tempo

Kui Saara ema vahel lapselast hoiab, küsib ta, kas Saara ja Märt õpetavad tütrele nägusid, nalju ja häälitsusi. Seda mitte, kuid Saara kahtlustab, et ehk nad on näitlejatena natuke mängulisemad, suhtlevad rohkem, teevad julgemalt lollusi.

Muidugi on emana raskeid hetki ka, kus Saara mõtleb, et ta ei jaksa.

Ta imetab veel päevasel ajal, kuid öösel saab pere nüüd mõnusamalt välja puhata. Saara teeb kõrgel noodil hooo!, et väljendada kergendust, mis aasta ja kaks kuud väldanud hõredate ööde lõppemisest vallandub. Tõtt-öelda sai Saara ka raseduse ajal öösiti sõba silmale vaid tunniks-kaheks. „Unevõlg on hull!“ naerab ta. „Ja mingil naljakal kombel oleme isegi väsinumad, kui saame mõnikord pikemalt magada.“

Saara on Tallinnast pärit, aga Viljandis õppis ta näitlejaks ja on praegu Rakvere teatrist lapsepuhkusel. Nüüd on nad Märdiga juba peaaegu kaks aastat Tallinnas elanud. „Kui ma rase olin, tõin parasjagu Rakveres lavastuse välja, tegin Tallinnas projekte, samal ajal kolisin Rakverest üürikorterisse Uues-Maailmas, pool aastat saime seal olla, siis sünnitasin ja varsti kolisimegi Kalamajja. Siin oli tühikarp: köök, vannituba, kõik oli pilla-palla.

Elasime siin siseviimistluse ajal – see oli košmaar! Alles nüüd on huuh!“

naerab Saara.

Tundub metsik tempo ja vahelduvus ja kõike palju ja korraga. Ka tänane päev on Saaral tihe. Ometi saab ta ärganud Susanna vankrist sülle võtta, kuni lapsuke unesoojana (ja vist unelokkidega) mahlast nõretavat nektariini nosib.

Suvel mängis Saara Narvas Jaak Joala elust rääkivas lavastuses. „Kuulsuste elu tundub Jaagu näitel väga karm! Ei mingit pereelu, isiklikku elu, oled kolm päeva aastas kodus – mis elu see on!? See on päris hirmus, see jätab oma jälje. Paraku.“

Saara ise ei taha ka kogu aeg sõita ja rooli taga olla, seda enam, et selliseid aegu on ta elus ka juba mitu aastat olnud. Ta teab, et see on millegi arvelt.

„Nüüd käis jälle pauk ära – sarnane tempo nagu enne rasedust. Siiani oli ikka lapsepuhkus. … Kuigi puhkus on selle kohta vist liiga palju öeldud: teed süüa, söödad, sööd, koristad, pesed, lähed õue, siis magama, jälle teed süüa, söödad, sööd… sama rutiin. Ainult koristamine! Lapsevanemaks olemine tähendab koristamist,“ muigab ta vallatult. Mulle meeldib, kuidas Saara emotsionaalsete aktsentidega räägib või vahepeal jutu sisse laulab.

Mida on emaks olemine veel õpetanud koristamise kõrval, milliseid külgi välja toonud? „Ma ei oska hästi süüa teha – see on probleem. Ma lähen endast välja, ma ei oska, ma ei suuda, ma ei tea, kust see tuleb, et ma kogu aeg kardan. Märt ütleb, et mis sa ajad, normaalsed toidud on. Aga mul on vist madal enesehinnang toiduvalmistamise osas.“

Susanna on Saarale õpetanud ka kannatlikkust. „Iseenda paned kõrvale ja tegeled lapsega… Ja seda, et kõike ei saa planeerida, sest kõik muutub kogu aeg.“

Rahupaik kodus

Saara ja Märdi kodu on skandinaavialik, neil on sarnane maitse ja nii sündis kodu atmosfäär kergusega. „Mulle meeldib ilu ja sigrumigru nipsasjakesed – hobuseaastal sündinud Neitsi,“ selgitab Saara. Kuigi palju nipsasju ma ei näe. Ilu näen. Kahte söögilauda elutoas ja kahte võrkkiike rõdul.

Kortereid käidi vaatamas igasuguseid, aga selle õigeni viis tee juhuslikult, täpsemalt tänu Märdi vennale Priidule ja tema kaasale Maikenile. „Vaatasime, et täitsa tore, bronnime ära ja mõtleme kodus.“ Siis ilmnes riburadapidi tuttavaid, kes samasse kvartalisse korterid ostsid, ja asi oligi otsustatud.

Enesehinnangu õppetund

Mul on valus kuulda, et nii imearmas ja kaunis, nagu Saara on, on ta saanud alandavaid kommentaare oma kehakaalu kohta teatrikooli ajal. Lausa kogu kursuse ees, ise laval etüüdi tehes, mis on ju juba iseenesest loov ja haavatav seisund.

„Pärast seda käisin ainult mustas riides, sest see teeb saledamaks, sõin õpetajate ees ainult porgandit ja kapsast – läksin täiesti endast välja, enesekindlus oli täiesti null. See oli hästi raske aeg.“

Saara mäletab ka, et talle meeldis grungelikult riietuda:
roosa ja kontsad ja seelikud ja sukad.

„Ja kursa poisid ütlesid, et kui sa roosas ringi käid, ei ole sa eriti tõsiseltvõetav ja lõpeta see ära. Siis ma viskasin kõik roosad asjad riidekapist välja – mis näitab seda, kui mõjutatav ma olin noorena! Kui ebakindel! … Aga nii noorena ollaksegi.“

Saara arvab, et ebakindlus võis mingis osas tulla ka sellest, et tal oli põhikoolis koolivorm.

„Teismelisena polnud küsimust, mis stiil mul on või kes ma olen
ja ma otsisin seda hiljem.“

Tundlik on ta ometi. Näiteks ütleb ta, et kardab laval laulmist hästi positiivses mõttes. „Vahel jääb mul närvipingest kurk haigeks, aga laulan ära, tulen lavalt maha ja järgmisel hommikul imestan, et olen täiesti terve. Tihti on nii, et lava ravib – ja seda räägivad paljud.“

Hool teiste pärast

Saaral on alati kotis näkse, šokolaadi, küpsiseid, näkileibu, puuvilju või muud suupärast. Vahel pakub ta neid proovis ka teistele näitlejatele, kellele teeb moonakoti mitmekesisus naljagi. Saara on taimetoitlane. „Olin mõned aastad ka vegan enne rasedust kooli lõpetamise ajal. Ma tean, et veganlus on popp teema…“ jääb ta vaoshoituks, sest tema jaoks oli veganlus moeröögatuse asemel hoopis väga isiklik, loomade ja maailma heaolu ja oma tervisega seotud otsus. Rasedana aga otsustas ta taimetoitluse kasuks. „Ma ei ole nii hea kokkaja, jälgija, kas ma saan kõik toitained kätte.“

Saara valutab südant ka keskkonna ja hoolimatute inimeste pärast. „Jõuan sellele mõelda, aga tegutseda ei jõua. Tunnen muret, aga mis ma inimesena saan ära teha, kui terve ookean on plasti täis… Ma küll proovin valida poes, et ei osta eriti plastis asju, aga ikka ostan vahel, käed vajuvad täiesti rüppe… Ma sorteerin prügi, aga kuhu see tegelikult jõuab ja mida sellega tehakse? Ikka pritsitakse igasuguseid asju ja ikka visatakse prügi ei tea kuhu, sõidetakse purjuspäi – liiga paljud käituvad vastutustundetult ja ma vihastan nende peale, aga mida ma ise ära teha saan? Ma mõtlen, et see on keeruline.

Kuidas saaks nii, et me kõik oleksime mõistlikud ja head?
Miks tehakse nii palju halba?“ küsib ta kogu hingest.

Tundub, et Saara tahaks olla ingel (ja ta juba mõjubki nii!)

ja kõik halvad asjad maailmast ära kaotada. Teda huvitavad ka otsused, niiditõmbajad ja korporatsioonide rahad, mõjutatud uudised fassaadide taga. „Jälgin ja loen vandenõuteooriate kohta, mind väga huvitab, mis maailmas sirmi taga tegelikult toimub.“

See teeb Saara päris skeptiliseks nii uudiste, reklaami kui ka muude mõjutusvahendite suhtes. „Kõik, mida reklaamitakse telekas – hoia kauge kaarega eemale,“ ütleb ta tõsise näoga. Ta ise üritab jälgida, et ostetav oleks öko ja õiglane kaubandus. Eks see ei anna garantiid ja on ka päris kulukas, aga põhimõtte poolest ikkagi parem. „Aina rohkem toetan ka Eesti disaini, pooldan seda, et mida rohkem siitsamast ümbrusest, seda parem.“

Tervist toetavate valikute juures otsib Saara alternatiivseid võimalusi, mis oleksid puhtad ja ausad. „Kui ma Rakveres elasin, oli mul mingi tervisehäda ja ma käisin arstide vahet. Mulle pandi ravimid peale ja need tegid mulle kohutavalt halba. Lugesin meeletul hulgal ja sain teada, et seda ravimit tarvitab Ameerikas iga kolmas inimene. See pani mind kahtlema, kas inimene on tõesti loodud nii, et tal peaks hakkama magu lekkima. See ei saa nii olla, et pead sellist ravimit eluaeg võtma! Mulle tundus, et mina rohkem ei taha. Ja ma saingi oma tervise muudmoodi korda. Lisaks sain aru, et pean vältima stressi, puhkama, sööma häid asju, naerma, lõbutsema.

Minu jaoks peab töö ja puhkus hästi tasakaalus olema.

Ja siis on kõik väga hästi.“

Ja millest Saara unistab? „Ma ei kujuta ette, kuidas saaks veel paremaks minna, tahan, et kõik niisamamoodi edasi läheks!“

24/09/2018
Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

Kõik me oleme tulnud oma lapsepõlvest, aga meie ja me lapsepõlved on erinevad. Meie käitumise baas tuleb just sealt. Milline on terve baasturvatunne ja kuidas see tekib ning millised on varase lapsepõlve ebaterved kiindumussuhted, mis viivad ebatervete suheteni täiskasvanueas?

Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega.

Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

„Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras, seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist, sh käitumist ema naasmisel.

Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.’’

EBATERVED KIINDUMUSSUHTED

1. EMOTSIOONE VÄLTIV TEGUTSEJA

Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

2. ÄREV

Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast „Strange situation“ või loe raamatust: „Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair“.

+ Kas teadsid?

Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%l inimestest. 2013. a uuring IdaEuroopas, sh Eestis ja Venemaal, näitas, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%l baasturva tunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.

Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südamevere soonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Teiste seas kogevad ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega need, kellel on probleeme esimese 18 elukuu baasturvatundega.

Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5, 12, 18aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

Allikas: Alar Ojastu

10/09/2018
Töövaimustus algab juhist

Alar Ojastu on ärimaailmas konsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain & Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse. Alari mõtted ja tähelepanekud:

Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.

93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 45) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)

Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.

On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.

Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!

Huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.

„Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega, nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ette võtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 1516 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

Allikas: Alar Ojastu

Tahad end tunda särava ja energilisena?

Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.

Eesnimi

E-mail aadress

Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

10/09/2018
Milleks meile mindfulness?

Mindfulness-praktikate tegemine tähendab, et sa oled sunnitud pool tundi päevas mitte tegutsema. Mitte lihtsalt istuma, vaid vaatlema, mis sinuga just nüüd toimub. Kuidas see tänapäeva inimestele sobib – mis juhtub, kui meid jäetakse ilma stimulatsioonita?

Virginia ülikoolis tehti katse, kus osaleja pandi üksinda tühja ruumi, kus oli istumiseks tool ja lisaks seade, mida puudutades sai ebameeldiva elektrilöögi. Enne katset selgitati seda osalejatele ja nood arvasid, et on valmis maksma 5–25 dollarit, et mitte elektrilööki saada. Ometi puudutas iga kolmas seadet isegi rohkem kui korra. Nad lihtsalt ei suutnud istuda: enamikul inimestel, kes jäävad lihtsalt niisama ja neil pole üldse stimulatsiooni – pole võimalik tegutseda, suhelda, vaadata, luua –, on iseendaga olemine ebamugav.

Allikas: Alar Ojastu

10/09/2018
Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

„See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!). „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“ Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

Kui sisemus hakkab kooruma

„Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

„Soov oli üllas – äkki valgustun ära… Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

„Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

„Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

„Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv. Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“ Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

Aga kuidas?

Ümberprogrammeerimine

Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

„Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike, on 100% aktsepteerivad…

ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse,

et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

„Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

Unistused

Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat. Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku, siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

Hetke suurim kirg

Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

„Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

Loe veel Alari mõtteid siit:

Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves välja kujunenud baasturvatunne?

Töövaimustus algab juhist

Milleks meile mindfulness?

Tutvu ka Alar Ojastu koolitustega ja loe rohkem Alari mõtteid tema blogis

10/09/2018
10 sammu joogatamise teekonnal

Sattusin oma esimesse joogatundi 17 aastat tagasi Hamburgis ülikoolis käies. 10 aastat tagasi hakkasin Prantsusmaal ja Eestis õppima joogaõpetajaks ja esimese õpingunädala (!) järel andsin juba esimese joogatunni. Nüüd on joogast saanud minu jaoks elustiil ja tean, et joogaks pole vaja isegi matti. Sest joogat ei saa ainuüksi “teha”, vaid seda saab ka “elada”. Jooga võib toimuda suhtumises, mõtlemises, sisemuses. Millised on 10 sammu joogatamise teekonnal?

1. Suhtud joogasse kui trenni. Seda ta alguses enamasti ka on. Jooga koosneb füüsilistest harjutustest, hingamistehnikatest, mediteerimisest, puhtast toitumisest ja teatud mõtteviisist-maailmavaatest. Alustada võib ükskõik millisest komponendist või võtta omaks kõik korraga, aga kõige tavalisem on alustada füüsilisest joogast. Füüsilist joogat on tegelikult vaja selleks, et meie keha oleks valmis mediteerimiseks – suudaks püsida pikalt samas asendis ja energiablokeeringud oleksid kehast „välja võimeldud“.Rega end vebinari vormis joogasse – tasuta!

2. Joogaga seoses kohtud üsna pea oma piirangutega. Painduvuspiirangutega ja vastupidavuspiirangutega kehas, mis on nii seotud mentaalsete ja emotsionaalsete piirangutega. Saad aru, kuidas hakkad käituma, kui oled viidud oma piirini – näiteks füüsilise harjutuse ajal. Ja see ei pea üldsegi olema kümme minutit turiseisus või viis minutit silla asendis! Jutt võib olla näiteks täiesti süütus sõrmede liigutamises või lihtsalt käte üleval hoidmises kolm minutit. Juba selle lühikese ajaga tuleb enamikul võidelda mõtetega, et ma ei viitsi ning ma ei jaksa. Saad aru, kas sul on jaksu või uudishimu jätkata või lööd kergesti käega. Ja saad teha oma järeldused, kas seda käitumist võib laiendada ka muule sinu elus. Enamasti võib.

3. Hakkad saama aimu oma võimetest ja tugevdad eneseusku. Hakkad mõistma, kuidas emotsionaalsed seisundid on seotud füüsiliste seisunditega. Märkad selgemini, mis toimub sinu peas – milline osakaal on millistel sinu mõtetel ning millised olukorrad ja hoiakud äratavad teatud mõtteid ja hinnanguid. Oskad end pingutuse ajal lõdvestada ning peas trummeldava „ma ei jaksa“ asemel suudad valida lõdvestunud naeratamise. Saad aru, kuidas saab hingamisega emotsioone kontrolli all hoida ning kuidas saab valida mõtteid ja milline mõju on sellel sinu üldisele jaksule.

4. Õpid lõdvestuma. Öeldakse, et kõige raskemad harjutused on täpses jooga-aasanas seismine, istumine ja lamamine. See võib küll nii olla, sest neid on küll kõige lihtsam teha, aga kõige raskem meisterlikult teha. Ja veel üks asi: tavaliselt ei suuda inimesed esimeses joogatunnis kolme minutitki liigutamata lesida.

5. Naudid mediteerimist. Esmalt on see raske – istuda vaikselt, keskenduda oma hingamisele. Öeldakse, et kõik meie hädad tulevad sellest, et me ei suuda olla üksi vaikuses mitte midagi tegemata – ja just see ongi klassikaline meditatsioon. Osa ütleb, et ta ei oska seda, aga oma elu esimesed meditatsioonid teeme tegelikult eneselegi märkamatult. Ja teeme neid isegi regulaarselt. Mustikate korjamine on meditatsioon. Ilma „õige“ sammumustrita tantsimine on meditatsioon. Vaikuses jalutamine. Kohvitamine ja suitsetamine. Duši all mõnulemine või vaikselt vetsus istumine veidi pikemalt, kui seda oleks otseselt vaja.

6. Hakkad iga kord mediteerimisele keskendudes tundma õnne- ja rahutunnet. Mediteerimiseks on nii palju erinevaid viise ja ainult üks neist on vaikuses istumine. Kundalini jooga meditatsioonid algavad vahel ühest, enamasti kolmest minutist. Nad on sageli teatud käteasenditega (mudratega), neid tehakse istudes ja umbes pooltel juhtudel mantra valjusti hääldamisega. Mantra tähendab meele projektsiooni – mantraga annad oma mõtetele ja kujutlustele suuna, valid, millisele mõttele annad oma energia. Mulle on alati meeldinud „ujumismeditatsioon“ – kas meres sinetava silmapiiri poole ujudes või pruunis rabajärves päikese poole ujudes ja oma sõrmi jälgides, mis lükkavad minu ees vett laiali. See suvi oli selleks eriti sobilik! (ja eriti mõnus on ujuda alasti.)

7. Joogast saab igapäevaelu osa. Sa ei taha enam nii palju magada ja nii palju süüa, hakkad aru saama külma duši ja vara ärkamise mõnust. Sa ei taha minna kodust välja ilma mediteerimata. Enne voodist tõusmist tahad sa minimaalselt mõned korrad ringutada ja venitada. Sul on vajadus end liigutada – jala käia või oma keha treenida. Sa ei taha enam piimaga keedetud putru, sest sa tunned, kuidas see seedub aeglaselt. Sul tulevad mantrad ja hingamisharjutused meelde igapäevastes olukordades, kus neist on reaalselt abi: hambaarsti juures ilma tuimestuseta puurimist taludes, raskeid kotte vinnates, külma duši all või külma vette minnes, sibulat hakkides, suure valu käes kannatades, enne tähtsat esinemist või intervjuud või kui tundub, et hakkad lennukist maha jääma. Ajaviiteks ummikus. Halbu uudiseid saades. Matustel. Ja vahel käivad mantrad peas omasoodu ringi. Võib ka minna nii nagu mul, et sõbranna teeb märkuse: „Sa oled nagu vanainimene – kogu aeg ümised“ 🙂

8. Hakkad mõistma, et meie meel on antud meile teenriks, aga vahel saab temast ülemus. Meditatsioon aitab puhastada alateadvust, mis koosneb hirmudest ja uskumustest, neist omakorda tulenevad mõtted, emotsioonid ja käitumine. Seega aitab mediteerimine arendada oma isiksust. Teine oluline oskus, mis areneb mediteerides on oskus suhelda oma hingega, st intuitsiooniga, sisehäälega, saada inspiratsiooni ja ideid.

9. Usud siiralt, et igas halvas on head. Mõistad, et see pole juhus, et meil on huvitav töö, armas elukaaslane, hubane kodu ja toredad sõbrad. Tähendab, see on osaliselt juhus ja osaliselt tuleb meil selle eest midagi anda. Oma pingutust. Oma initsiatiivi. Oma tänu. Märgata nende asjade väärtust oma elus. Ja seetõttu on soov olla selle eest tänulik.

Kõige tähtsam suhtumise muutus on võib-olla see, et suhtud ka negatiivsetesse sündmustesse tänuga, sest nad õpetavad sind, panevad maailmale teisiti vaatama või aitavad muuta oma elu. Ja see muutubki pisitasa – mida sa sööd, kellega sa kohtud, kuidas hindad ja kasutad oma vaba aega, mida üldse tähtsustad.

Ühtlasi tuleb hiljemalt nüüd välja, et jooga ei ole ainult trenn.

Märkad, kuidas elu üleüldse läheb rohkem sedaviisi, kuidas sa oled oma hinges soovinud.

10. Joogaga tegelemise põhjus muutub aja jooksul. Joogasse satutakse sõbra kutsel-soovitusel, lihtsalt „heast peast“ või mingi probleemi tõttu (tavaliselt selja- ja mitte hingeprobleemi tõttu, kuigi see on üks ja seesama).

Ma sattusin joogasse sõprade mõjul ning tegin joogat alguses selle pärast, et see andis mõnusa enesetunde (joogatamine tekitab serotoniini – heaoluhormooni).

Siis selle pärast, et ma tahtsin olla parem – füüsiliselt paindlikum ja vastupidavam. (Ja joogas polegi vahet, kas alustad füüsilisest või vaimsest paindlikkusest ja vastupidavusest – sest need mõjutavad teineteist niikuinii).

Siis tegin selle pärast, et proovida palju erinevaid harjutusteseeriaid.

Edasi selle pärast, et muuta oma isiksuse mõningaid tahke, mis ei olnud eriti edasiviivad ja kasulikud minu praeguses vanuses / elus ja suhetes ning mis takistasid mu isiklike eesmärkide saavutamist.

Ja mu elu on palju muutunud. Põhiliseks väärtuseks pean ma intuitsiooni tugevnemist ja autentsust, seda, et saan-julgen ja tahan olla just selline, nagu ma olen. Tulla nähtavale päris iseendana. Ja olen valinud oma ellu inimesed, kohad, tegevused, mis mulle tõesti korda lähevad. Iga päev on nagu õnnistus. (See ei tähenda, et mul poleks mingeid jamasid – ikka on, aga tänu joogale ma tulen nendega emotsionaalset palju paremini ja oma jõududega toime).

Ja nüüd tahan teada, kuhu see kõik veel välja viib 🙂Registreeru tasuta sügisjoogasse vebinari vormis siin

04/09/2018
Sügise Hingele Pai on ilmunud!
Oled sa valmis sättima end sügisega harmooniasse? Värske Hingele Pai on nüüd postkastides ja lettidel üle Eesti – valmis olema sinu sügisene mõtte- ja teekaaslane. Ikka 130 lk ja reklaamivaba, inspireeriv ja praktiline. Ja ilus. Nagu sinagi.

Millest Hingele Pai sügisnumbris juttu on? Mõned nopped:
- Kaanepersoon armastatud näitleja ja laulja Saara Kadak jagab oma lugusid näitlejatöö ja väikese lapse emaks olemise ühitamisega ning kergitab pisut loori oma vaadetelt sellele, mis tarbimismaailmas tegelikult toimub.
- Rivo Sarapik kirjutab oma kogemusest, kuidas ta lasi lahti 16 aastat kestnud töösuhtest. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.
- Moetööstuse eetilised sammud – ämblikusiid, laboris kasvatatud nahk ja veel põnevaid lahendusi!
- Kust tulevad õnnehormoonid ehk mida tasub teada meie aju toimimisest?
- Emotsionaalne vägivald paarisuhtes kui epideemia? Suhteterapeut Kadri Sakala vaade ja soovitused.
- Teadlik nomaadielu – Katrin Haiba elab esimese poolaasta soojas Mehhikos purjetades ja teise poolaasta jahedas kliimas New Yorgis, naudib elu, teenib raha, planeerib ja kulgeb. Kuidas see on võimalik?
- Sumedatesse sügisõhtutesse teeb oma muusikavaliku muusik Andres Kõpper
- Fotograaf ja ajakirjanik Silvia Pärmanni mõtlemapanev fotolugu Abhaasiast. Kas meil riigina oleks võinud samamoodi minna?
- 4 toitvat teraviljarooga Marika Blossfeldtilt
- Merit Raju viis nädalat Tais Koh Phanganil koos kolmeaastase pojaga
- Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
- Justin Petrone kolumn & Beatrice Fenice kodu erilised detailid
  + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel
Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.
- Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
- 100% originaallooming
- 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
- Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
- Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
- Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.
03/09/2018