Author: Merit Raju

  • Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?

    See on väga lihtne – mida väiksema, jõukohasema, lihtsama eesmärgi endale sead, mida enam suudad selle oma rutiinide loomulikuks osaks teha ning seejuures end millegi sobilikuga tunnustada, seda tõenäolisemalt jätkub nii motti kui ka saab see uus harjumus juurutatud.

    See aga viib sind sinu suurema eesmärgini.

    Olla tervem.

    Jõuda armastatud töö või isegi finantssõtumatuseni.

    Reisida, armastada, hoida oma lähedasi.

    Hoida meelerahu enda sees.

    Alustada oma ettevõtlusega.

    Luua oma kodu.

    Jah, eesmärkide beebisammudeks lahti harutamine ei tähenda, et (kaugemad) eesmärgid peavadki olema väikesed. Vastupidi!

    Lihtsalt teekond iga mäe tippu algab esimesest sammust.

    Ja sellest, MIKS sa seda teed.

    Kui sul pole selge, miks, siis ei jaksa sa ka sellesse tippu sammuda.

    Lihtne.

    Samamoodi nagu mäkketõusu, peaksid sa oma suured visioonid peenestama võimalikult pisikesteks sammudeks. 

    “Nüüd hakkan tervislikult elama!” on liiga üldine ja mittemidagiütlev. Isegi kui sul on see MIKS selle taga olemas.

    Kui sa aga mõtled, et kord nädalas vahetad ühe liha sisaldava toidukorra taimse vastu, on see juba täitsa konkreetne ja viib naaatukenegi sinu eesmärgi poole.

    Kui sa mõtled, et teed hommikul pool tundi harjutusi või mediteerin tunnike, siis see pole kahjuks üldiselt eriti reaalne pärast esimest kolme nädalat – kui mesinädalad uue harjumusega on möödas. Aga kolm korda iga tiibeti harjutust viiest, kokku umbes kaks minutit – võiks ju juba mõelda? Või kasvõi kolm ettepainutust? Minut meditatsiooni? Täitsa tehtav ju!?

    Jah, kaks minutit harjutusi ja üks taimne toidukord pole veel kõik, mis vaja tervislikeks eluviisideks, aga algus on tehtud ja nii on ka reaalne hakata mõtlema järgmise murrangu peale – näiteks kolm taimset toidukorda ja viis kordust igast tiibeti harjutusest?

    Mida sa teeksid, kui peaksid kedagi veenma tegema midagi uut, juurutama ühe uue harjumuse, motiveerima teda teisiti käituma? Ilmselt peaksid teda veenma näidates, kui kasulik ja kui lihtne see on. Siis on variant, et sellel kellelgi tekib sisemine motivatsioon, see MIKS ja huvi ja valmisolek proovida. Isegi kui see “keegi” on su enda aju. Okei, proovime!

    Oluline on aga veel üks nüanss: uus harjumus soovitatakse siduda mõne olemasoleva külge, et sul oleks reaalselt meeles sellele mõelda.

    (Jah, esmapilgul tundub, et mitte kõik eesmärgi dpole seotud harjumustega, aga lähemal vaatlusel selgub, et on… Kui tahad saada valmis mõne olulise projekti või tegevuse, nimelt tuleb juurutada harjumus teha seda iga päev esimesena ja siis tehagi 🙂

    Post-it külmkapil paistab kiiresti “tapeediks” muutuvat. Meeldetuletus telefonis toimib mõnda aega (proovisin seda uneaja meeldetuletusena).

    Aga kõige mõjusam on siiski uue harjumuse pookimine juba toimiva harjumuse juurde.

    Näiteks kui otsustasin hakata kergema sünnituse ja sünnitusest taastumise nimel (motivatsioon MIKSist!!) vaagnapõhjalihaste harjutusi tegema, kasutasin olemasoleva harjumusena näiteks hammaste pesemist – iga kord, kui hambaid pesin, treenisin samal ajal vaagnapõhjalihaseid. Polnud post-it’i, polnud vaeva ega pingutust, polnud lisa-ajakulu. Hakkasin neid harjutusi nõndamoodi tegema oma last oodates, kes täna on juba kuueaastane. Toonasest uuest harjumusest sai kiiresti minu igapäevaste harjumuste osa, sest see on lihtsalt nii lihtne ja annab mulle nii palju. Sellist algset tugevat miks’i pole enam vaja, nüüd piisab teadmisest, et see on mulle oluline ja vajalik.

    Iga eesmärgi taga saab näha nii suuremat MIKS’i kui ka teekonda:

    • Võta see aeg, et järele mõelda, milline võiks olla sinu miks
    • vali esimene jõukohane samm, harjumus, tegevus,
    • leia, milline võiks olla päästiktegevus, mille ajal või järel sa seda teed
    • ja ära unusta ennast iga kord tunnustada!
    • Võid muidugi selleks appi võtta lisaks endale ka oma sõbra või lähedase või isegi sotsiaalmeedia, kellega oma plaane ja edusamme jagada. 🙂

    Õnnelikku, õnnestunud aastat sinu unistuste suunas!

  • Küpsetamata kevadrullid

    Küpsetamata kevadrullid

    Hingele Pai kaasautor Julia Anufrijeva jagab lihtsat ja kiiret viisi valmistada küpsetamata kevadrulle. Selle mangokastmega viivad nad lihtsalt keele alla!

    Veel retsepte leiad Hingele Pai ajakirjadest.

  • Seisa oma tervise eest!

    Seisa oma tervise eest!

    Kas teadsid, et istuv eluviis mõjub naistele laastavamalt kui meestele? Muidugi on struktureeritud trenn tervisele väga vajalik, aga samamoodi vajame ka lihtsalt liigutamist, kõndimist, jala trepist käimist ja vahelduseks lihtsalt püsti seismist – eriti kui sul on töö, mis koosneb suurelt jaolt istumisest.

    Tundide kaupa istumine suurendab väga tõsiste haiguste riski ja seda saab oluliselt vähendada lihtsalt rohkem seistes ja liikudes olenemata sellest, kas sa käid juba niikuinii trennis või mitte.

    Sellisele järeldusele jõuti pikaajalise uuringu tulemusena, mil Ameerika Vähiliidu (American Cancer Society) teadlaste vaatluse all olid 123 000 keskealist täiskasvanut (uuring avaldati ajakirjas American Journal of Epidemiology).

    Naistel, kes enim istusid, oli 34% suurem suremuse risk mistahes põhjusel uuringu kestuseks olnud 14 aasta jooksul võrreldes nende naistega, kes liikusid enim. Meestel oli see vahe 17%.

    Kui arvestati ka trenniskäimist või mittekäimist, olid tulemused veelgi kontrastsemad: kõige paiksemad naised (kes ei liikunud ega treeninud end) peaaegu kaks korda suurema suremuse riskiga uuringu kestuse jooksul võrreldes naistega, kes käisid trennis ja olid ka muidu liikuva eluviisiga.

    Oleme jõudnud ajastusse, kus arstid soovitavad oma patsientidele “mõõdukat istumist”, kuna sellega liialtamine suurendab südamehaiguste, diabeedi, vähi ja ülekaalu riski.

    Miks pikalt istumine on siis niivõrd eluohtlik?

    Üks selgitus on, et see lõõgastab meie suurimaid lihaseid. Kui lihased on lõdvad, võtavad nad verest vastu väga vähe suhkruid (glükoosi) ja see suurendab tüüp 2 diabeedi riski. Ka ensüümid, mis lagundavad rasvu veres, vähenevad, ja nii väheneb ka hea kolesterooli tase (HDL). Sellest ka südame-veresoonkonna haiguste risk. Igasugune igapäevane liikumine vähendab oluliselt selliste hädade riski ja põletab ka kaloreid.

    Liikumine oleks näiteks kasvõi lihtsalt mõne telefonikõne püsti tegemine, siia-sinna minnes pisut kaugemale parkimine, ostukoti tassimine, lifti või eskalaatori asemel trepist käimine ja sellised tegevused, mida saab nutikas ja tähelepanelik olles oma päeva pikkida igasse tundi lausa mitu. Ühes uuringus osalejad leidsid keskmiselt 2,5 tundi päevas selliseid enda leiutatud liikumisvõimalusi, millega nad põletasid 350 kilokalorit rohkem. Milline tasuta trenn!

    Harvardi meditsiinikooli uudise põhjal tõlkinud: Merit Raju

  • Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressioon on meie aja haigus. See on seisund, kus ollakse nagu halvatud. Vaimselt. See on emotsionaalne ja hingeline lõks, ohtlik põhjatuna tunduv mülgas. Mitte lihtsalt kurbus, vaid apaatsus. Kuidas ära tunda, et depressioon hakkab koputama ning millest oleks abi?

    1. Väsimus

    Depressiivsed inimesed tunnevad sageli kurnatust ja sellises seisundis on raske teha füüsilist või vaimset tööd.

    2000 inimest kuues riigis hõlmanud uuringu tulemusel kinnitas 73% depressioonipatsientidest, et nad kogesid väsimust.

    2. Unehäired

    Unetus on üks depressiooniga kaasuv nähtus, kuna heaoluhomoonist serotoniinist oleneb ka magamiseks vajaliku unehormooni melatoniini tootmine. Kui pole üht, ei saa olla ka teist. 2/3 depressioonipatsientidel on unetuse sümptomid ja 40% noorematel ja 10% vanematel depressioonipatsientidel on ülemagamise tunne. Uneprobleemid tekitavad meeletut stressi ja mõjutavad ääretult erinevatel viisidel inimese elukvaliteeti ja on suureks riskiks suitsiidile kaldumiseks.

    3. Keskendumisraskused või kognitiivne düsfunktsioon

    Psühhomotoorne kiirus, mälu, kõne soravus, keskendumisvõime, täideviimise funktsioonid nagu planeerimine, probleemide lahendamine ja info töötlemiskiirus on depressiivses seisundis kannatajad.

    Annual Review of Clinical Psychology, väitel on depressiooni märkidega inimestel ka raske loobuda negatiivse sisuga materjalidest ning need mõjutavad enesetunnet veelgi.

    4. Väärtusetuse ja lootusetuse tunne

    Enesesüüdistused, lootusetus ja enese mitte väärtustamine on depressiooni kaaslased. 132 sügavas depressioonis partsiendiga tehtud uuringust selgus, et väärtusetuse ja lootusetuse tunne ja depressiivne meeleolu olid enim ja kõige sagedamini kogetud tunded rohkem kui 90% patsientidel.

    5. Ärrituvus ja rahutus

    Kliinilised uuringud laste ja noortega on näidanud, et kõige tavapärasem mõõduka depressiooni tundemärk on ärrituvus.

    Ärrituvusele lisanduvad raevuhood enam kui 1/3 patsientidest, kellel on raske depressioon.

    6. Huvi kadumine hobide ja muude tegevuste vastu

    Üks peamisi läheneva depressiooni märke on huvipuudus ja kehvad töötulemused. Depressiooniga inimesed ei hinda enam tegevusi ja hobisid, mis tõid neile varem rõõmu. Tekib väärtusetuse tunne. Nad hoiavad eemale ka suhtlemisest nii tööl, perekonnas kui ka oma sõpruskonnas.

    7. Isumuutused

    Depressioonile eelnevad märgatavad muutused toitumises. Näiteks kehv isu, toidukordade vahele jätmine ja suur magusaisu ning sama muster jätkub ka depressiooni seisundis. Toitumine on tihedalt seotud emotsioonidega.

    American Journal of Psychiatry’s avaldatud uuringu tulemustest tuleb välja, et paljud ajupiirkonnad, mis vastutavad isu ja toiduga seotud reaktsioonide eest, on seotud ka depressiooniga.

    8. Kroonilised valud

    Neurotransmitterid, mis mõjutavad valu ja meeleolu, on serotoniin ja norepinefriin. Kui nende neurotransmitterite tootmisega on probleeme, on see seotud nii depressiooni kui füüsilise valuga. Uuringud näitavad, et üldiselt mida tugevamad on füüsilised valud, seda sügavam depressiivne seisund. Füüsilised depressiooni märgid on sagel kroonilised liigese-, jäseme- või seljavalud.

    9. Seedeprobleemid

    Uuringud näitavad, et emotsionaalne stress ja depressioon toovad sageli kaasa seedeprobleeme. Funktsionaalne düspepsia (ebamugavustunne rinnakus ja kõhus), ärritunud soole sündroom ja reflux on ühed tüüpilisemad probleemid, kuid nende nimekiri jätkub.

    10. Ärevus

    90% depressiooniga patsientidel on aeg-ajalt ärevushäire sümptomid, 50% on depressioon ja ärevushäire üheaegselt.

    11. Seksuaalne düsfunktsioon

    Oluline, kuid sageli mainimata jäetud depressiooni kaasnäht on ka madal libiido. Madal libiido võib kaasa tuua partnerite kaugenemise ja võib seega võimendada depressiooni veelgi. Kuigi patsiendid mainivad enamasti libiido puudumist, on sagedased ka probleemid erutuvusega, vagiina kuivus, erektsiooniprobleemid ja orgasmi puudumine.

    2009. aastal tehtud uurimus Toronto ülikoolis jõudis järeldusele, et seksuaalne düsfunktsioon on sagedane antidepressantide kõrvaltoime ja üks peamisi põhjuseid enneaegseks ravimitest loobumiseks.

    12. Suitsiidimõtted

    Depressioonil pole üht ja selget põhjust. Eksperdid arvavad, et rolli mängivad psühholoogilised ja bioloogilised faktorid, olulised sündmused inimese elus ja isiklikud eluolukorrad, tingimused ja suhted. Leia endale toetust ka inimestelt, vastavatelt infoliinidelt. Palun otsi abi, ära jää üksi!

    Ülal mainitud hoiatusmärgid ja viited uuringutele on refereering Harvard Medical School uudiskirjast.

    Loodus kui abimees

    Üks olulisi abilisi on toitumise muutmine, mis muudaks sinu ajukeemiat. Toidud peaksid toetama aju tervist ja toitma organismi rakutasandini, lisaks tuleks täiendada oma toidulisandite rida ainetega, mis toetavad positiivset meeleolu. 

    Muidugi tuleb vaadata seejärel toidulauast sügavamale – mis sinu elus toimub, mis sind õnnetuks teeb? (Ja mis rahulolu tundma paneb?) Tee kõik, et leiaksid sügavama tähendusega sihi enda jaoks. Coaching, teraapiad, lugemine, loodus – kõik see aitab. Ja leia oma inimesed. Need, kes sind toetavad.

    Üldised toitumissoovitused, mis toetavad ajukeemiat:

    Magusate, töödeldud ja pakendatud toitude, kofeiini ja alkoholi vältimine aitab leevendada depressiooni sümptomeid.

    Suurenda tarbitavate puuviljade, köögiviljade, kaunviljade, täisteraviljade, pähklite ja seemnete koguseid. Võta toidulisandina kvaliteetseid oomega-3-rasvhappeid. Vähenda töödeldud toitude osakaalu, kiirtoitu, poesaiakesi ja -magusat.

    Oluline on suurendada ka küllastunud rasvade kogust menüüs: kookosrasv, toorpiimatooted ja mahekvaliteediga lihatooted, sest nad toetavad ajutervist ja rakkude funktsioone.

    Ka liikumine on väga oluline depressiooniga võitlemisel, sest see tekitab kehas endorfiine, heaoluhormoone. Liigu aktiivselt vähemalt 3 korda nädalas 20 minutit või rohkem.

    Depressiooni korral olulised toidulisandid:

    ·      Kvaliteetne kalaõli või vetikaõli oomega-3-rasvhapete saamiseks ajule emotsionaalseks ja füsioloogiliseks toetuseks

    ·      D-vitamiin pimedamal ajal

    ·      B-vitamiinide kompleks – on uuritud, et depressiooniga inimestel on madal eelkõige folaadi ja B12 tase.

    ·      Toeta end taimedega näiteks 5HTP ja ashwagandha.

    Eeterlikest õlidest soovitatakse aromaatselt kasutada kvaliteetset viirukipuu ja apelsini või sidruni õli, ylang ylangi, lavendlit, bergamotti vm. Libiido tõstmiseks sobib sandlipuu eeterlik õli. Abiks on ka aroomimassaaž. Küsi eeterlike õlide, toidulisandite ja aroomimassaaži kohta minult lisa merit@hingelepai.ee

  • Merit Raju kogemused India palverännakul

    Merit Raju kogemused India palverännakul

    Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine. 

    Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt mõni püha paik, kui mitte juba tee ise pole pühaks kuulutatud. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale või iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine – meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.

    Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja lõpuks baasküsimusteni. Palverännak oma rutiinsusega võimaldab sul olla kulgemise seisundis, sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda –  ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.

    Indias tehti heaoluühiskonnast pärit joogidele kiiresti selgeks, et elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon, ja et palverännak on kiirtee iseenda juurde. Kuni elu on mugav, ei mõtle inimene teatud asjade üle. Palverännak on hea võimalus teada saada, kuidas sa kurnatuna pingeolukorras käitud, kui kannatlik suudad olla ja millised mõtted sellises seisundis veel meeles püsivad.

    Indias jagavad ja koguvad inimesed õnnistusi Neid saab igalt poolt.

    „Mine puuduta ta jalgu, ta õnnistab sind selle eest,“ soovitatakse mulle keset tänavat.

    „Pane raha siia kasti, saad vastu õnnistuse,“ on kirjas siin ja seal.

    „Võta peotäis prasaadi,“ (mandlijahu, gee ehk selitatud või ja suhkur) – söö ära ja siis oled õnnistatud – pakutakse pühamutes.

    „Lase endale teha bindhi!“ (täpp kulmude vahele kolmanda silma kohale, sümboliseerimaks ja stimuleerimaks intuitsiooni – ainsat kaitsevahendit, mis inimesel on. Sest meil pole tõsiseltvõetavaid küüsi, hambaid ega koorikut.)

    Mõned ütlevad, et India on nii spirituaalne selle pärast, et seal paljudel inimestel muud ei olegi peale nende oma hinge. Pühamu territooriumil vaestele mõeldud tasuta öömajast varahommikul mööda tualetti lipates märkan, et nii meestele kui naistele-lastele mõeldud suurtes täiesti täis saalides on mitu inimest, kes sellises rahvasummas leiavad aega ja vajadust mediteerimiseks. Wow!

    „Ma olen…“, „Mulle ei meeldi…“ on sageli meie ego väljendused. Ego on harjunud oma tahtmist saama. Aga meie egod sedasorti reisil ei loe. Hing ei nõua. Hing lihtsalt tuletab järjekindlalt, kuigi pehmelt meelde. Ta ajabki sind sellistele reisidele. Ta tahab tähelepanu. Et sa kordki ei kiirustaks raisates aega, ei peaks meelelahutust meelerahust ülemaks ega kulutaks energiat inimestele, paikadele, emotsioonidele ja tegevustele, mis ei tee sind õnnelikuks. Näilise turvatunde asemel tahab hing tunda siirast rõõmu.

    Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.

    Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end vist umbes selliselt nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.

    Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.

    Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?

    Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses, kui eelistan tavaliselt vaikset loomulikku keskkonda? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoks turvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).

    Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma ise sisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?

    Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.  

    Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!

    Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantjärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka yogina esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).

    Õppisin registreerima, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Sain aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.

    Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.

    Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.

    *

    Kuidas palverännak käis:

    60 inimest, kaks nädalat, neli tundi und igal ööl, kahekümne ärkvel oldud tunni jooksul kaks korda süüa – annetuste eest koos kohalike vaestega samades kohtades põrandal istudes. käisime pühades paikades ja linnades Delhist loode pool kuni pakistani piirini ja otsapidi ka himaalaja jalamil. Igasuguseid mõtteid tuli. Ja lõpuks jäi ainult kolm. Ja päris lõpuks ainult üks – tahaks koju. Tagasi oma maailma.

    Juba registreerudes arvasin: ei maksa arvata, et kui reis on bussiga, siis see ei tule kurnav. Ning et kui sõit on Indiasse, siis seal on soe või kuum. Ja nii oligi: bussis oli täiesti kohutav. Ja hommikune külm marmor pühamute ümber hammustas paljaid jalataldu.

    Äratus on kohaliku aja järgi kell kolm hommikul. Sätin oma Eesti ajale truuks jäänud telefoni kella helisema 23.30. Kuigi ametlik ajavahe Eestiga on kõigest kolm ja pool tundi, on palverännaku režiimis püsimiseks vaja teha 12-tunnine kohandumine.

    Esimesed paar ööd olime Delhis, akendeta hotellis, hommikusöögiks terav köögiviljakarri. Esimesel hommikul enne päikesetõusu tegime hotelli katusel kundalini jooga hommikutseremoonia. Palverännak toimus bussiga, mis – nagu hiljem selgus – oli kannatus nagu kuumuses jalgsi käiminegi oleks olnud. Esimene sõit oli Delhi piiri ääres olevasse ašramisse, kus välismaailmast ostetakse sisse vaid seep ja sool. Üks eestlane elas seal, öömaja eest rohis peenraid ja vastutasuks õppis India laulu! Tema igapäevaelu sisaldas igapäevast mediteerimist koos kogukonna sadade elanikega. Tõeline rahu oaas.

    Järgmine – sedakorda juba 12-tunnine sõit viis Punjabi maakonna pühapaikadesse ja ašramitesse ning iga päeva tagant 6-8 tunni kaupa edasi sõites kuni Pakistani piiri lähedal asuva Amritsari linnani, mille sümboliks on nn kuldne tempel – tõeliselt kaunis paik. Mõistsin, et arhitektuur võib olla võimas ja liigutav. Nagu ka inimesed – kui nad tegelevad millegagi, mida nad peavad pühaks. Näiteks kuldse templi põrandat pestakse igal keskööl teatud tseremoonia ja laulude saatel piimaga.

    Reis lõppes Himaalaja jalamil Anandpuris, kus kundalini jooga meister Yogi Bhajan elas ja töötas. Ašram asus kaunis marmorses lossis, mille kõrval asus minu armastus – põhumaja.

    Igal hommikul ärkasime 2-3 ajal, uneaega jäi igal ööl umbes 4 tundi. Süüa sai ärkveloleku ajal kaks korda päevas. Igal varahommikul käisime kõigepealt duši all ning seejärel kusagil pühamus spetsiaalses püha veega basseinis karastumas. Pärast seda istusime 3-4 tundi sikhide pühamus ja mediteerisime. Vahel kuulus päeva sisse mõni loeng, vahel matk, füüsilise jooga tund või abitööd pühamutes.

    Tagasi Delhis oligi palverännak lõppenud. Veel mõned päevad kojusõidu ootuses kulmineerusid nn Holi pidustustega, mis tähendas napsuse peaga teineteisele värvilise pulbri peale puistamist. Paraku tipnes minu osavõtt tänavapidustustest mult kambakesi särki seljast kiskudes, lukustades mind seejärel terveks päevaks tuppa. Nutma ja koju igatsema.

    Jalaseene hirmust sain üle. Vihast sain üle, et mul ei lasta magada, pissida ega anta süüa. Järele jäid ainult oma mõtted oma elu kohta. Ja neid ei olnud eriti palju J

    Viimasel päeval hotellist väljudes tutvun rikšamehega, kelles leian tõelise yogi. Päev otsa minu ringi sõidutamise eest viin ta restorani.

    „Palun vali midagi menüüst,“ soovitan talle.

    „Oh, ei ole vaja, ma istun niisama,“ teatab ta minu üllatuseks.

    „No palun, ole hea, vali midagi,“ tunnen juba piinlikkust.

    „Hea küll, ma võtan siis Coca-Cola,“ teatab ta tagasihoidlikult mitte silma vaadates. Teised laudkonnad juba pööravad meile tähelepanu ja elavad rikšamehele kaasa, soovitades ikka ka mõni toit valida. Mina naeratan häbelikult.

    „…Ma võtan siis kartuli ja hernekarri.“

    Huuh, tunnen kergendust.

    Minule kui pidevalt täitumatule tundus üllatav, et kolmveerandi peal teatas rikšamees, et tema enam ei jaksa süüa. Kõht on täis. Mitte et kuna ta saba harva restoranitoitu, siis sööb kõik ära. Wow. Ta sai minu tunnustuse selle eest – muidugi mõttes.

    Kui palusin võimalust enne lahkumist tualetis käia, teatas ta, et hoopis tal läheb natuke aega, sest ta tellis ühe samasuguse toidu ka kaasavõtmiseks. Olin üllatunud. Ta ostis selle oma perele – st oma vennale, tema naisele ja nende kahele lapsele, kellega ta koos elab.

    Kuidas ta kannatlikult ootab ning jääb rahulikuks igas liiklussituatsioonis Ja tänab õhtul ja hommikul oma jumalaid. Raha eest ja päeva eest ja…

    „Mina õpetan sulle hindi keelt, sina õpeta mulle joogat!“ teatab ta mulle rikšas keset liiklusmöllu.

    „Hea küll. Sa siis õpeta enne hindit,“ naeratan omaette sellest kujutlusest.

    Edasi läks nii, et tuiskasime mööda Delhi ring- ja sirgteid ning laulsime hindikeelseid matraid indiapärase viisiga. Tema jaoks on laulmine igapäevane – hommikuti palvetab tund, laulab tund ja siis sööb hommikust ja alustab oma 12-tunnist tööpäeva. Me oleme ühevanused.  

    Haripunkt

    Palverännakul on vaja ka füüsilist vastupidavust, kuigi meil ei olnud ühtki matka. Aga reisil iseendasse on vaja vahel samuti vastu pidada. Oma hirmude, valu ja jaksuga.

    Rännaku haripunktiks kujunes üks 25tunnine meditatsioon 84astmelisel trepil, mis viis maa-aluse allikani. (Meditatsioone on igasuguseid ja ainult osa neist on vaikselt istudes, peod taeva poole ja sõrmeotsad kokku painutatud).

    Igal astmel tuli lugeda 20 minutit palvet ja kasta end siis külma vette, ja niimoodi kuni lõpuni välja. See lülitas keha säästurežiimile, nii et sa ei tahtnud isegi süüa ega pissile. Jalad olid külmast sinised ja mõned joogid jäid trepil kurnatusest püstijalu magama.

    Palverännak ei tohi kujuneda sportlikuks pingutuseks, millega hiljem teiste ees kelkida. Paraku just seda astmetega meditatsiooni oli nii lihtne sportimisega ja võistlemisega segi ajada – 84 astet (ehk siis võimalus jälgida, kui kaugel on see ja kui kaugel teine võrreldes minuga, mitu astet ma ise ööga läbida jaksan jne). Vahel kannustas kiirustama soov teistest ette trügida, kiiremini minna, et tekitada enese ümber vaba ruumi. Mõnd ahvatles kerge pettus – mitte kaelani vette minek, vaid ainult jalgupidi allikasse astumine. Kiirustades või selgelt palve lugemine. Ja siis märkad, kas annad alla – sest ilm on õues hea, päike soojendab. Meie siin maa-aluses tunnelis külma käes. Ja seda ei PEA tegema! Sellest ei sõltu elu. Sellest ei sõltu muud, kui enesetunne – kas ma sain hakkama või ei saanud. Ja kas ma sain hakkama hambad ristis või osates protsessi nautida. Kuidas enesesse suhtud, kui katkestad juba pärast 10ndat astet, kui on ka neid, kes tegid lõpuni? Kuidas maitseb „varastatud“ uni, kui tead, et ette on nähtud ööpäev treppidel? Milliste mõtete ja tunnetega ärkad meditatsiooni katkestanuna päevavalguse peale. Tead, et peab minema tagasi. „Peab“? Midagi ei PEA. Me ise valime, otsustame. Tahad? Ei taha, kindlasti ei taha. Külmavärinad tulevad, kanged sõrmed ja jalad meenuvad. Aga lähen tagasi. Teised tuiguvad. Jalad on läinud sinakaks, paku paksuseks. Nad on terve öö püstijalu palvet lugenud või siis külmas vees kükitanud. Vahepeal olevat vesi hakanud tunduma soe.

    See on mäng. Või siis ikkagi ei ole? See vesi ei olnud ütleme nii kõige puhtam pärast seda, kui 84 korda 60 inimest end sinna sisse kastsid. Aga kohalikud inimesed rüüpasid seda ja võtsid kanistritega kojugi. Ja nad kindlasti ei saanud isegi mitte kõhulahtisust. Või kui, siis püha kõhulahtisuse.

    Tõsi on, et rattamatkad ja maratonijooksud on ka vist omamoodi palverännak – kah enese teadlik kurnamine, mille tulemusel jääb lõpuks järele ainult soov, et see oleks lõppenud. Võib-olla on vahe hoiakutes, eesmärgis. Sest palverännak ei ole seotud saavutamisega. Ja erinevalt minust selle „tulemustest“, „mõjust“ ei räägitagi teistele. See on sügavalt isiklik asi. Aga ma püüangi jääda isiklikust veidi üldisemale tasandile.

  • 3 viisi vähendada stressihormoone tööelus

    3 viisi vähendada stressihormoone tööelus

    Tead sa seda tunnet, et oled oma päeva üle planeerinud ja tunned õhtul stressi ja frustratsiooni, et jõudsid nii vähe tehtud? Tunned, et oled mingi tegemata asjade mäe all, ärevus jõuab surinal veenidesse, kortisooli tase tõuseb. Millised on võimalused ennast paremini tunda ilma rohkem rabelemata?

    1. Reaktiivsed ja proaktiivsed tegevused tasakaalu

    Kusagil 10 aastat tagasi lugesin, et juhtidel on alati umbes 40 tundi tegemata tööd ees ootamas. Aiman, et see number võib nüüdseks olla kasvanudki. Küsimus on, millised on need tegemata tööd ja mis järjekorras sa need ette võtad.

    Näen ise, kuidas vaba hetke tahan täita enese täiendamisega, uue õppimisega aga kiiret lahendamist vajavate asjade tõttu on sageli kõige “lihtsam” (ja samas kõige kurvem) edasi lükata olulisi tegemisi, mis pole nii ajatundlikud.

    Tegelikult pakuks rahuldust ja rahu see, kui saad oma tegemised reageerivast režiimist proaktiivsesse režiimi ehk siis teed rohkem neid asju, millest pikas perspektiivis kasu – nii emotsionaalset kui muud.

    Kui tegevused jagunevad kahel teljel: oluline…..mitte oluline & ajatundlik…..mitte ajatundlik, siis jagunevad kõik tegemised, mida teed ja mis ees ootavad, nelja gruppi:

    1) Olulised ja ajatundlikud – need delegeeri

    2) Mitte olulised, aga ajatundlikud – tõhusta ja automatiseeri

    3) Mitte olulised ja mitte ajatundlikud – püüa nendest loobuda

    4) Olulised ja mitte ajatundlikud – vali leida rohkem aega nendele

    Olen olnud kaks aastat väikeettevõtja orav-rattas-seisundis ja just nüüd, kui kaks aastat sai täis poolteist kuud tagasi, olen ma leidnud (ja võtnud) teadlikult rohkesti, kuni 20 tundi nädalas aega õppimisele. Viimased pool aastat oli minimaalne 2 tundi, aga siis olen jällegi pidanud öötundideni tööd tegema. Aga nüüd saab lõpuks töö tehtud, saab uut õppida ja saab magada ka – parim!

    2. Planeeri oma kalendrit nii, et sul tekiks õhtul õnnehormoone

    Tabasin selle ära millalgi sel kevadel, et kui planeerisin jõukohasemalt oma järgmist päeva, lükates kõik mitte nii pakilised asjad juba kohe ülehomsesse kalendrisse (kasutan telefoni kalendrit). Kui mul olid kõik selle päeva olulised asjad tehtud, läksin ma homse ja ülehomse peale piiluma, mida ma veel ette ära teha saaksin.

    Selliselt oma kalendrit planeerides tekib õnnehormoone ehk tehtud ja tegemata tööülesannete hulk jääb ju ikka samaks, ainult aju trikitab ära, kui saan õhtul õhata, et tegin täna kõik tänased asjad ja osa veel homsestki!  🙂

    Praegu planeerin päeva nii, et iga päev oleks ka arvutivaba tegemist – näiteks jalutamist või massaažiklient. Ka see pakub teistmoodi rahu(ldust), sest kahjuks võib arvutis vabalt veeta terve päeva, ilma et kõik tehtud saaks. Aga elu pole ju ainult ekraani ees 🙂

     3. Jalutuskäik paneb aju tööle

    Ühel konverentsil nägin fotol aju aktiivsuse skaneeringuid pärast istumist ja pärast jalutamist. Ütleme nii, et pikka aega istununa pole mõtet peaga tööd teha – väga vähe ajupiirkondi on aktiivsed 🙂 samas kui pärast jalutamist oli aju väga aktiivne ja valmis oma “musklit” näitama.

    Räägitakse 20-minutilisest jalutamisest, mille hea mõju ajutegevusele (produktiivsusele, loovusele, nutikusele) kestab veel paar tundi.

    Kui aga jalutada kõigest 30 minutit kolm korda nädalas (tempokalt!), pole karta kurvameelsustki! (See viimane lause on mu sõbra kokkuvõte raamatust “Tugev aju”.)

  • Üksikvanema 4 väljakutset

    Üksikvanema 4 väljakutset

    Ökokülades arvestatakse parajaks “kordajaks” ühe lapse kohta kolm täiskasvanut. Olles oma esimese lapse uhke vanem, saabub üsna pea arusaam, miks (ja et!) see nii ongi. Tavalises tänapäevase ühiskonna peres pole aga nii palju abikäsi võtta ja tihtipeale on vanemaid isegi ainult üks. Laps rikastab meie elu to-hu-tult, ometi on üksi lapse kasvatamine materiaalselt ja emotsionaalselt suur väljakutse.

    Ja paljudel pole kahjuks isegi emotsionaalset ja finantsilist jaksu valida lahkuminek teisest vanemast, kuigi kooselu on kõigiti puntras. Iseenesest ei pea üksi olles end üksi tundma või isegi mingis võitluses olema, arukad inimesed ju ei vaidleks ega mossitaks ega karistaks teineteist emotsionaalselt. Ja eks ikka aeg-ajalt on näha paare (või hetki nende elus!?) kel ka lahus olles perekonnatunne säilinud. Ja müts maha nende ees. Sest väljakutseid on – ja mitte vähe. Ja mitte väikseid. (Nimekiri pole täielik.)

    Väljakutse #1

    Suhted ja suhtlemine, enda ja lapse ja ekskaasa emotsioonid

    Seda on raske uskuda, kuidas inimesed olid ühel hetkel nii lähedased, et saada laps, aga järgmisel võivad nad olla juba vaenlased – emotsionaalses plaanis. Aga nii on. Kui toimivad erinevad aju osad. Ja see tekitab emotsioone. Ühes ja teises vanemas, tekitab ka lapses ja emotsioonide väljendamine ja allasurumine leiab igasuguseid viisakamaid ja kohutavamaid vorme.

    Sageli läheb pingeid ajapikku vähemaks, kui aga peresüsteemis midagi muutub (keegi leiab uue kaasa, kolib või vahetab töögraafikut ja seega ka lapse graafikut või muutub sissetulek vms), tuleb uus “torm”.

    Võti: lähtuge lapse huvidest ja heaolust

    Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, sest kõik tunded löövad pea kohal kokku, aga mis saab veel olulisem olla, kui lapse heaolu?

    Näiteks lapse “graafik” on vist üks esimesi asju, mis vanematel omanditundega seotud, aga asi pole vanemas ja tema “õiguses” poolele ajast, vaid ikka lapses ja tema õrnas psüühikas. Kes meist, täiskasvanutest, tahaks muudkui kolida ja ümber ja tagasi kolida? Tegelikult ju ei tahaks, kuigi esialgu võib see tunduda vaheldusrikas ja tore meelelahutus.

    Väljakutse #2

    Aeg. Aeg üldse. Aeg tööl. Aeg logistikaks. Aeg majapidamistöödeks. Aeg lapsega. Aeg endale.

    Kunagi märkasin reisimisega sellist seaduspära, et kui oli raha, siis polnud aega reisile minna ja kui oli aega, polnud reisimiseks piisavat sissetulekut. 

    Samamoodi tundub see emaks olles.

    Kui on aega, siis pole raha ja kui on raha st tööd, siis pole aega.

    Ja aeg lapsega on ju kõige väärtuslikum.

    Aga üksikvanemana pole see alati kvaliteetaeg. Sest lisaks päevatööle tuleb kodus koristada, parandada, pesta, toitu valmistada. Üksi kogu majapidamise eest hoolitsemine on päris suur koorem, mida kanda. Peab olema hea planeerimisoskus. Mängutoa broneerimine sünnipäevaks. Ilmale vastavad riided lasteaeda. Uued jalanõud ja kombekad arvestusega, et ka järgmine suurus oleks olemas. (Väga ebameeldiv on avastada, et lumi on läinud ja pole sobilikke jalanõusid õiges suuruses!). Isegi WC paberi ost tuleb planeerida, kui poes käia aja kokkuhoiu mõttes võimalikult harva ja lähim pood pole ümber nurga.  

    Võti: Planeerimisoskus & prioriteetide seadmine

    Ma kirjutan ostunimekirjad ja ka to-do listi üles, et ei peaks meeles pidama ehk oma mõtlemist sellega koormama. Ostan toidupoest varuga lapse lemmikuid toite ja nt kohukesed panen sügavkülma, et oleks võtta ka siis, kui me mõnda aega poodi ei jõua. (Lapsega poes käimisest võiks ju kirjutada eraldi artikli! Ja kuna lapsega poes käimine on ajamahukas ja nõuab distsipliini ja kannatlikkust, siis ma väldin seda nii palju kui saab.)

    Väljakutse #3

    Raha. Sissetulekud. Väljaminekud.

    Ma ei mõtle, et lapsega on tingimata eriti palju kulutusi (kuigi ka see on lihtne juhtuma, nt ostan poolaastas u 200 euro eest kasutatud riideid ja jalanõusid ja eralasteaed – see on muidugi oma valik), kuivõrd et tööl käidud aeg on aeg, mida ei saa veeta lapsega. Pärast tööd aga on õhtuks füüsiline ja emotsionaalne kurnatus päris suur. Kodus aga ootab rida tegemata toiminguid ja aeg lapse lasteaiast tuleku ja magamamineku vahel on meil näiteks ainult pisut üle kahe tunni.

    Ja muidugi on suur vahe, kas majapidamises on üks või kaks (või kasvõi poolteist) rahateenijat, kelle vahel jagunevad ühtlasi ka kodukulud (mis on tänapäeval ausalt üüratud – vähemasti Tallinna kesklinnas). 

    Suurema perega on suurem ka tõenäosus, et suurem toidupakend (mis on kokkuvõttes odavam) süüakse lõpuni ära. Meil lapsega on väga erinev dieet, nii et ostan talle näiteks lati mahe-suitsuvorsti 5€ ja kolmandik sellest kuivab ära enne, kui ta seda süüa jõuab.

    (Siinkohal selgituseks – miks peaks lapsele üldse suitsuvorsti ostma? – Aga meil on selline asi, et ta sööb kolme või nelja asja ja siis ma ostan neid, mida ta ka reaalselt sööb. Sest kuigi mul on täpsed teadmised ja eelistused lapse toitumise teemal, siis kui miski ei toimi, siis väärtus on ka see, kui laps sööb midagigi.)

    Võti: On hea, kui lapse teine vanem toetab rahaliselt

    Ja eriti hea, kui selle summa/põhimõte on kokku lepitud ja seda ei pea iga kuu uuesti küsima või kokku leppima või mis veel hullem – tõestama või paluma. Ma tean, et mõnikord tõstab uhkus pead ja mõtteid on: “Ma saan hakkama.” Muidugi saad, aga see võib olla naaatukenegi kergem sulle ja kõigile. 

    Väljakutse #4

    Energia, tähelepanu, kannatlikkus kui piiratud ressursid

    Uuringud on kinnitanud, et nt kannatlikkus on piiratud ressurss. Kui ta on otsas (ja ta saab!) on rohkem (palju rohkem!) tõenäosust ärrituda ja seda ka teistele välja näidata. Lisaks on lihtsam nõrgaks minna st nõudlikkus väheneb, ei jaksa “võidelda” ei enda isude-ihade-emotsioonide kui ka teiste omadega. Näiteks võib nii õhtul tuba koristamata jääda või siis laps hilisemaks sõbraga õue jääda (suvel oli kauemaks õue jäämine lausa epideemia!), sest lihtsalt ei jaksa kamandada, kärkida, kontrollida.

    Üksi lapsega tegeledes jääb ka tähelepanu lapsele paratamatult vähemaks. Kui sa pead koristama ja keetma ka, siis on õhtud tegelikult väga lühikesed.

    Võti: Küsi abi ja võta aeg endale.

    Kui sul on suurem sissetulek, siis küsi tasulist abi, osta robottolmuimeja vms. Kui sul on väiksem sissetulek, katsu leida sugulasi või leppida kokku mingi mittefinantsiline vahetus. Võta aega ka lihtsalt enese laadimiseks.

    Näiteks vahetame naabrinaisega laste valvamise kordi: kord tema metsa ja mina lastega, kord mina metsa ja tema lastega. Meil on lihtsalt mets nii lähedal, et kokku ei lähe jalutamisele rohkem kui pool tundi. See võib ka olla vann heade lõhnadega või tantsimine lemmikmuusika järgi, mingi mõnus amps või jook või mis iganes sulle rõõmu teeb ja puhkusehetke annab ja see ei peagi olema mingi väga pikk paus. Lihsalt on vaja muutuda korra peadirektori/komandöri/peakorraldaja ametikohalt spaanautlejaks või ise lapseks. Kasvõi salaja. Kasvõi viieks minutiks. Isegi kui see tundub võimatu. Sest tasakaal on nii habras ja see on sinule üles ehitatud.

  • Meditatsiooni 7 head mõju

    Meditatsiooni 7 head mõju

    Ilmselt on sulle siin-seal silma jäänud, et väga ambitsioonikad, edukad, mitmekülgsed ja tiheda ajakavaga inimesed mediteerivad. Olen ka Eestis paaris grupis küsinud, kui paljud mediteerivad regulaarselt – mitte keegi. Vähemaltt nendes gruppides.

    Mediteerimise lihtsus ja käepärasus (sul pole vaja muud kui iseennast! Ja minimaalselt 10 sekundit aega) pole ilmselt veennud, et need võimsad kasud, millest mediteerimisega seoses räägitakse, oleks reaalsed. Ja mediteerimine tundub küllap ka imelik ikka veel liiga paljudele. Üks viis on seda vaadata kui loomulikku hügieeni. Sisemist.

    Mitmed uuringud on tõestanud, et iga päev vähemalt 20 minutit mediteerimine paari nädala jooksul on piisav, et hakata märkama meditatsiooni häid mõjusid. Millised need on?

    1. Keskendumisvõime, loovus ja mälu paranevad
    2. Stressitase alaneb ja immuunsüsteem tugevneb
    3. Depressioon, ärevus väheneb ja heaolutunne suureneb
    4. Une kvaliteet paraneb
    5. Energiatase tõuseb
    6. Väheneb emotsionaalne söömine ja teiste sõltuvuste vajadus
    7. Valu leeveneb

    Seega meditatsioon aitab püsida tervena, tunda end õnnelikumana ja parandada oma tulemuslikkust nii füüsiliste kui vaimsete ülesannetega toimetulemisel.

    Ja kuidas siis mediteerida?

    Üks lihtsamaid meditatsioone on selline:

    1. Istu sirge seljaga
    2. Pane käed reitele või põlvedele, peod ülespoole, sõrmed lõdvestunult
    3. Sule silmad
    4. Hinga loomulikult, naturaalselt, automaatselt
    5. ja ole tähelepanuga oma hingetõmmete juures
    6. Jätka minut või rohkem, kuidas tunned soovi. (Kui see tunne meeldib sulle, siis pikenda tasapisi iga päev, lisades minuti või pool. Võid ka kuulata muusikat, aga silmad kinni ja tähelepanu hingamisel. Tuleb mõte – tähelepanu tagasi hingamisele.)
    7. Lõpetuseks hinga korra või paar sügavamalt ja ava aeglaselt silmad ja mine oma päevaga edasi 🙂
  • Hiina meditsiinist inspireeritud 10 nippi, kuidas sättida end sügisega harmooniasse

    Hiina meditsiinist inspireeritud 10 nippi, kuidas sättida end sügisega harmooniasse

    Kui elame loodusega harmoonias, märkame, et loodus hakkab sügisel aeglustuma, sissepoole tõmbuma, puhkusele minema. Seda on hea teha ka meil. Natuke pikemalt magades, soojendavaid toite süües ja pisut rohkem iseenda hingeelule keskendudes.

    Kõige parem viis püsida terve hiina meditsiini järgi on õppida iga aastaaja loomuse kohta ja püüda selle meeleoluga harmoonias ka ise elada. Sügisel märkame, et loodus võtab hoogu maha, tõmbub koomale, valmistub puhkuseks ja meilgi on hea teha sedasama. Magada pikemalt, süüa soojendavaid toite, pöörata tähelepanu endas toimuvale. See on aeg, mil chillist ja muretust suvetundest saab sügisene asjalikkus ja enesessetõmbumine. 

    Hiina meditsiini järgi on igal aastaajal oma organ, emotsioon, une pikkus, tegevused ja sobilikud toidud.

    Kuidas sättida end sügisega harmooniasse?

    1. Toeta oma kopse ja seedimist

    Hiina meditsiinis on iga organ seotud emotsiooniga ja kopsude emotsioon on kurbus ja lein. Kopse seostatakse selge mõtlemise ja suhtlemisega, avatusega uutele ideedele, positiivse enesehinnanguga, võimega lõdvestuda, minna lasta ja olla õnnelik. Kui kopsud on tasakaalust väljas, on raske toime tulla kaotuse ja muutustega ning kurbus on justkui sees. Kopsud on seotud ka kiindumisega – kui sul on raske lahti lasta inimestest, asjadest, kogemustest või veedad sa palju aega minevikule mõeldes, kurvastad ja nukrutsed, siis võib see viidata kopsuenergia nõrkusele ja viia isegi depressioonini.

    Igal organil traditsioonilises hiina meditsiinis on kaaslane – üks on yin ja teine yang. Kopsude yang kaaslane on jämesool ja nad töötavad koos, et hoida kehas tasakaalu.Kopsud vastutavad uue vastuvõtmise eest, jämesool aga laseb jääke välja ja vabastab meid kõigest, mida organismil pole vaja. Emotsionaalselt ongi see põhjuseks, miks sügis on hea aeg vaadata üle kõik, mis ripub sinuga kaasas – see on aeg, mil lahti laskmine on loomulikum. Inimestel, kellel on pidev kõhukinnisus, võib olla raske lahti lasta ka muust oma elus.

    Kuna kopsud on seotud kurbusega, siis kopsud võivad kahjustada saada nendest tunnetest ülemäärases koguses. Samuti kui kopsudega on pikemaajaliselt probleeme, võib see viia kurbusetunneteni.

    2. Hoia end soojas

    Jahedamad ilmad annavad märku, et vahetaksime suvise kerge garderoobi soojemate riiete vastu. Mässi end sooja salli, on ju tuuled salakavalad, ja tee enda jaoks õues käimine mõnusamaks pehme salli ja kampsuniga üleriiete all.

    3. Hinga sügavalt

    Üks parimaid viise kopse tugevdada on hingata sügavalt. Enamik meist kasutab igapäevaseks hingamiseks tavaliselt 10% kopsumahust ehk umbes pool pooleliitrisest joogipudelist. See aga mõjutab meeleolu, mälu, energiataset ja immuunsüsteemi. Teadlikult ja tähelepanuga hingates rikastame oma rakke (ja ka aju) hapnikuga. Värskes sügiseses õhus jalutamine ja oma kopsude täielikult õhuga täitmine on üks parimaid kingitusi kehale!

    Igapäevane hingamisarjutus:

    hinga läbi nina sisse, hoia 5 sekundit ja hinga läbi suu välja

    3 korda järjest

    3 korda päevas

    4. Jaluta

    Jalutamine on üks parimaid viise oma kopse toetada (aju, luid, loovust, kõike tegelikult!). Loodusega kokku sulamine on meile loomulikult tasakaalustav ja selleks pakub sügis võrratult võimalusi alates seenel käikudest, värviliste lehtede korjamisest kui ka lihtsalt tormise tumeda mere ääres jalutamiseni või kõdulõhnalises metsas uitamiseni.

    5. Lõpeta vanu ja alusta uusi projekte

    Sügis on organiseerituse aeg, iseenda piiride seadmise ja kaitsmise aeg, tagasitõmbumise aeg, kus suve väljapoole suunatud energia hakkab koonduma sissepoole. On hea aeg lõpetada projekte, mida alustasid kevadel või suvel ja nautida oma töö vilju ning alustada uusi projekte, mis on rohkem iseendale suunatud, oma kehale, iseenda tundmaõppimiseks ja sissepoole vaatamiseks.

    Kopsude energia on lahtilaskmise energia nii et sügis on hea aeg, et lasta minna kõigel, mis hoiab meid tagasi või millest armastame kinni hoida, kuid mis meid enam ei teeni. Nii saab teha ruumi uutele kogemustele, mis annavad võimaluse õppida ja kasvada.

    6. Kokkuvõtete aeg

    Sügis on hea aeg teha kokkuvõtteid oma elus, ümber organiseerida, lahti lasta ja teha ruumi uuele. Seda nii materiaalses maailmas kui ka emotsionaalsel tasandil. Vaata üle oma riidekapp ja anneta rõivad, mida sa pole enam ammu kandnud. Kustuta arvutist või telefonis vanu faile, ühesuguseid videosid ja fotosid. Sellest tuleb kergendustunne ja seegi toetab meie kopse.

    7. Lase minna negatiivsusel oma elus

    Eks negatiivsuse ja emotsionaalse mürgi minna laskmisel on elus alati hea aeg, aga eriti hea on seda teha sügisel. Me teame sageli, mis on need negatiivsust kütvad olukorrad, paigad, kes on need inimesed, millised tegevused või meediakanalid ja sageli tundub, et neid muua pole meie võimuses. Küll aga saab püüda neid vältida nii palju kui võimalik. Negatiivsus võib olla väga hävitav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja sellest eemale hoidmine on üks viis elada paremat elu. Millised inimesed, kohad, tegevused annavad sulle hea tunde?

    8. Maga kauem

    Üha vähenev päevavalgus annab meile märku, et on aeg veeta rohkem aega voodis.

    9. Eelista soojendavaid toite

    Hakka vähem sööma jahutavaid toite nagu kurk, arbuus, salatid ja toortoit ning kasuta juurvilju, pikenda roogade küpsetus- (või hautamis-) aega ja toida end, et hoida oma immuunsust. Hautised ja supid on mõnusad sügisesed road, sest nende valmistamisaeg on pikem ja neid on lihtsam seedida.

    Lisa toitudele küüslauku, ingverit ja sibulat (mina praen neid hakitult oliiviõlis näiteks supi- või hautise põhjaks ja valan peale keedukannust kuuma vett ja lisan siis erinevad köögiviljad, lõpuks soola ja valmis!). Soojendavad on näiteks ka kaneel ja pipar, mida saab toitudele (kaneeli ka soolastele) vabalt pisut lisada.

    10. Väärtusta ennast

    Aeg pakkuda endale armastust iseenda vastu, et mitte otsida enese väärtusele kinnitust ja tunnustust endast väljastpoolt, vaid olla rahulolevas veendumuses, et meil on olemas kõik, mida meil on tarvis, et olla täiuslikud ja terviklikud.

    Fototänud: Ruudu Rahumaru