Author: Merit Raju

Tugeva immuunsuse kaks alustala

Immuunsüsteem on terve süsteem ja seepärast on raske öelda, mis oleks see üks või paar asja, mis immuunsüsteemi tugevdaks. Kaks kõige olulisemat laiapõhjalisemat tegurit on aga teada.

Need on väga lihtsad: üldine stressitase ja elustiil.

1. MADALAM STRESSITASE

Stressi puhul mõjutab immuunsust just pigem üldine stressitase ja mitte hetkelised stressi tekitavad olukorrad. Olen lugenud, et mediteerimine tugevdab immuunsust rohkemgi kui füüsilised joogaharjutused ja seda puhtalt selle pärast, et meditatsioon alandab stressitaset ja aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi nii võimsalt. Vähem stressi, tugevam tervis.

Mis aitaks sinu elus stressitaset alandada? Alati ei aita meditatsioon, vaid tuleb ka oma elu, suhteid või tööd ümber korraldada.

2. TERVISLIK ELUSTIIL

Harvardi ülikooli meditsiinikooli uuringutulemused ei toeta ideed, et immuunsust üldse väga saakski tugevdada mingi ühe või paari asjaga, kuna immuunsüsteem on ikkagi süsteem ja poleks ka mõtet paari komponenti tasakaalust välja viia. Ja kuna immuunsüsteem on terve süsteem, siis on ka uuringute põhjal tegelikult raske öelda, mismoodi milline tegur täpselt mõjus, sest igal hetkel on tegureid (mh psühholoogilisi) nii keeruka organismi nagu inimese puhul siiski rohkem kui üks.

Küll aga ollakse Harvardis seda meelt, et üldiselt tervislikuma elustiiliga on ka immuunsus tugevam. Milline see “tervislik elustiil” siis on?

Ta arvestab keha vajadustega ja funktsionaalsusega. Näiteks et me vajame liikumist (kuigi nii mugav on istuda ja pimeda/külma ilmaga toas olla) ja kvaliteetset toitu. Ja muidugi peame arvestama, et oleme kõik erinevad, ka iga elustiil peaks seega olema individuaalsete erinevustega.

Üks pool ongi elustiil, meie pidevad harjumused. Omaette teema on küsimus, mida kriisis (haiguse esimeste märkidega) teha.

Loe immuunsust toetavate toitainete kohta lähemalt SIIT

P.S Harvardi ülikooli meditsiinikooli uuringud on näidanud, et mõõdukas külmetamine ei tee immuunsusele häda.

20/03/2019
Lenna Kuurmaa: vaba ja õnnelik

TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Lennal tuli eelmise aasta lõpus välja uus plaat, mille nimeks „3X“, iseloomustades ühe etapi lõppu, edasilendamist ja vabaduse lugu. Lisaks olulise sõnumiga muusikale võluvad Lenna ehedad väärtused: Setomaa talu, looduseusk, mediteerimine, võimalikult paljude asjade oma kätega tegemine ja kätetöösse hinge sisse panemine ning lõputu armastus oma tütarde vastu.

Kohtume enne lasteaedadesse oma lastele järele minemist Komeedi kohvikus, tellime lõunasöögi ja räägime samal ajal juttu. Lenna tuli just proovist – märtsi plaadiesitluskontsertide tarvis, mida ta juba väga ootab, nii publikuga kohtumise kui ka koostegemise rõõmu pärast: „Mul on nii tore bänd. Nad on mul nagu teine perekond, täiesti asendamatu.“

Põhiline partner, kellega Lenna möödunud aastal intensiivselt koos töötas, oli Raul Ojamaa, kellega koos hakati aasta alguses lugusid kirjutama ja kutsuti siis jooksvalt kampa veel teisi sõpradest muusikuid. „See formaat on välismaal hästi tavaline, et ühel lool on kuus või kaheksa autorit. Ollakse koos ruumis, tehakse laulukirjutamislaager, nn writing session, kus kõik tulevad oma loominguliste ideedega välja ja hakatakse kokku sobitama, mõeldes artisti peale, proovides tabada tema värve ja toone.

Vahel oli nii, et Raulil oli mingi toorik või idee algus, meloodiajupike,
sõnu hakkasime koos looma, nullist.

Tihtipeale mängis Raul mulle mingi kidrapõhja ja siis oli mul äratundmine ja sealt hakkasin vaikselt ümisema. Kohtusime enamjaolt tema juures kodus, kus vedelesid kitarrid ja sünt, arvuti, mikrofonid ja kogu valmidus, et luua. Aga palju tööd sai tehtud ka Türi tänava stuudios.“

Uus plaat sümboliseerib Lenna jaoks vabadust ja julgust. „Sest eelmisel aastal pidin selle loomisprotsessi keskel olema julge – ma pole varem nii palju lugusid kirjutanud. Pigem on olnud autorid, kes mulle kirjutavad. Sain hästi palju kasvada just autorina, loojana ja muusikuna.“ Lennale on väga oluline sõnum, millest ja miks ta laulab. „Ma olen hästi tekstitundlik. Ka teiste muusikas kuulan ma esimese asjana justsõnu.“

Vabadus

Vabadus tähendab Lennale pigem hingevabadust. „Mõtlen just vabadust olla see, kes ma olen. Et ka inimene su kõrval laseb sul olla see, kes sa oled, ja sa saad tunda kõiki oma tundeid ning soove ja unistusi täide viia, oma elu ehitada.

Minu jaoks on ideaalne see, kui keegi ei kammitse, ei pidurda ega hoia tagasi. Ka loomevabadus.

Hetkel olengi selles kohas: uue plaadiga anti mulle loominguliselt täiesti vabad käed, mis on ülim vedamine ja õnn. Alustasin bändi ja muusika tegemist, kui olin 16, siis ei olnud vabadusest mingit juttu. Kuigi siis ma olin ise hingeliselt nii vaba, et mul oli ükskõik – lihtsalt lendasin ringi.“

Seepärast kolis Lenna kodust ära juba 17selt, minnes bändiga viieks aastaks Saksamaale. Muusikaga alustas Lenna juba neljaselt. Saksa keel oli tal suus Mustamäelt Saksa gümnaasiumist.

„Meie pered, meie emad pidid meid lahti laskma,
lubades meil teha oma asja, ja hoidsid meile pöialt.

Tänaseks olen end muusikaliselt töötanud sellisesse kohta, kus keegi ei dikteeri enam ja suunda ette ka ei ütle, pean ise otsustama ja ka ise vastutama. Nüüd olen lõpuks seal, kus ma saan teha seda, mida tahan. Aga ma ei saaks öelda ka, et enne oli halb, et tegin midagi vastu tahtmist. Olid teised ajad ja teised unistused, lihtsakoelisemad ja mitte nii sügavad. „3X“ plaati tehes oli vahepeal isegi hirmutav, sest ei osanud täieliku valikuvabadusega midagi peale hakata,“ lõkerdab ta.

Vahepeal küsib Lenna iseendalt, mis on oluline. „Kui mul oleks üks soov, siis ma tahaksin, et inimesed ei tunneks kunagi, et nad on üksi… Ma tahaks, et kõik mu ümber saaksid olla õnnelikud.” Ta on nii harjunud tegema kõike korraga: lapsed, tööasjad, kool… „Üpris raske on süveneda ja keskenduda ühele asjale ja mulle see üldse ei meeldi.

Kevadel hakkasin mediteerima ja see aitas mind väga palju!

Ilmselt see tuligi minu juurde sellepärast, et oli vaja. Ma võtan aja ja keskendun endale, lõdvestumisele – selleks, et suuta selle tempo ja stressiga hakkama saada. Oli vaja tuge. Sest eriti olles ema, ei saa mitte jaksata. Peab jaksama.“

Lenna tütred on vanuses kuus ja neli ning viimased kaks aastat on Lenna ja nende isa Robert Vaigla eraldi elanud. „Mul ei ole olnud sellist rasket aega, mil ma oleks tundnud, et olen täiesti üksi. Roberti ja tema vanemate abi on alati olemas olnud, praegu ka – see on nagu modernne perekond, kõik liikmed on olemas ja kõik on hästi.“

Uus algus

Eelmisel kevadel kohtus Lenna näitleja Lauri Mäesepaga, millele eelnes pisut raskem aeg. „Tavaline lahkuminekujärgne aeg: ikka on raske alustada uuesti, pead leidma enda jälle üles ja mõtlema, mida tahad. Depressiooni mul ei olnud, aga kusagil seal piiri peal ma olin, väga stressirohke aeg oli. Kuna olen intuitiivselt tegutsev naine, siis lasin kehal end juhtida, teades, et varsti paranevad haavad ja läheb kergemaks. Loodusest sain jõudu.

Ja kevadel ma kohtasin Laurit,
tema kaudu tuli meditatsioon minu juurde,

ja sealt läks kohe kiiresti kõik ülesmäge. Sain kõik joonde ja päästetud,“ särab ta.

Lenna teeb sellest ajast peale transtsendentaalset meditatsiooni, esimesed pool aastat pühendunult 20 minutit järjest igal hommikul ja õhtul, praegu valib mõnel hommikul magada seitsmeni, aga siis mediteerida enam ei jõua.

Mõnikord suvel tulid lapsed ka sekka,
tegid kaasa ja jäid vahel meditatsiooni ajal magama –

see oli Lennale kingitud tudupaus ehk võimalus tegeleda oma asjadega. „Soovitan transtsendentaalset meditatsiooni tõesti kõigile, kellel on stress, sest see on nii lihtne asi, mille jaoks ei ole vaja mitte mingisugust erioskust. Meditatsioonist on abi – ja väga palju. See on ikka üks geniaalne leiutis!“

Üks mediteerimise viise on Lennale ka käsitöö. Ta lõpetab kevadel Räpina aianduskooli tekstiilkäsitöö eriala kaugõppe ja seepärast on just praegu väga palju näputööd käsil. „See on tõesti teistmoodi meditatsioon – ma lähen kooli ja seal me näiteks viis tundi tikime! Või neli tundi koome. Või siis heegeldame pitsi. Hästi palju tehnikaid, hästi intensiivne ka, sest on palju uut informatsiooni korraga. Sessi nädalal elame ühikas ja oleme esmaspäevast reedeni varahommikust hilisõhtuni koolis. Ja vahel olen ma koolis vaipa kudunud isegi südaööni, sest maht on väga suur. Tundub romantilisem ja toredam, kui see tegelikult on – see ei ole naljaasi ja pärast olen täiesti läbi. Aga teistpidi jällegi laetud.“

Viis aastat tagasi tundis Lenna, et tahaks midagi uut õppida.

„Jõudsin punkti, kus mõtlesin, kas see ongi kõik, mis ma teen. Ilmselt see küsimus tuleb mingi hetk kõigil, et kas nii ongi nüüd… Rohkem midagi kuskile edasi ei lähe? Kui teine laps oli poolteist, siis tuli see soov uuesti konkreetsemalt tagasi.“

Miks Räpina aianduskool? „Mulle meeldis, et see pole minu Setomaa kodust kaugel – ainult poole tunni kaugusel.

Olin kuulnud, et see on hea kool,
ja hakkasin vaatama, mis need erialad siis on.

Aga käsitöö ja disainimine on mulle meeldinud – mulle meeldib osata asju ise teha. Pigem laste ja enda jaoks, kuigi mine sa tea… Esialgu oli mu kõige hasartsem mõte, miks ma tahtsin käsitööd minna õppima, kangastelgedel kudumine. Et tahaks osata vaipa teha! Rahvuslik käsitöö, traditsioonid – vanad oskused, mis kaovad.“

Teisel õppeaastal tulid valikained – Lenna valis nahatöö ja kanga kujundamise – ja neist said ka tema lemmikud. „Ma nii ootan neid tunde, et ma saaks minna, sest see avab minu jaoks mingit teist loomingulist vabadust – saan seal kõike proovida. Sinna võiks lausa sukelduda ja mul kuluks sellele palju kauem aega, kui tunniplaanis ette nähtud…“

Lennale tundub iga kord pärast koolinädalat, et tagasitulles on ta natuke parem ema. „See on see, kui emana võtta natuke endale sellist oma aega, mida muidu niikuinii ei raatsiks. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul kipuvad süümepiinad väga kiirelt tekkima – ei raatsi lihtsalt endale aega kulutada. Ei taha lapsi millestki ilma jätta, tahaks kõike nendega jagada. Tavaliselt käingi lastega igal pool ja toimetan nendega palju ringi, nii et kui mul on koolinädal, siis nad saavad rahulikult issiga möllata.“

Nokitsemiseks on Lennal keldris oma tööruum-pesuköök-stuudio.

„Mul on seal pillid nurgas, õmbluslaud, hulk kangaid, lõngu, vaibalõngu ja muid materjale. Kui ma ütlen, et lähen alla, siis lapsed küsivad, kas võivad tulla kaasa – uurima kõiki neid karpe, pärleid ja muid põnevaid asju, mida sorteerida.“ Lenna on teinud palju asju just oma lastele: waldorfnuku, kampsunid, vankritekid ja kaisuloomad. Ka lõputööks on Lennal kavas just lastega seotu. Teistele kingituseks tehtud vaipade kavandid on aga vanema tütre tehtud. „Luban neil alati kaasa teha, kui neil huvi tekib.“

Setomaa südames

Lenna on Tallinnast pärit, aga tunneb end täielikult maa- ja looduslapsena. „Mu vanavanemad elasid Türil, minu lapsepõlve eredamad mälestused on suvedest vanaema ja vanaisa juures. Kõik mälupildid ja lõhnad ja värvid on seotud Türiga.

Meil olid sead, kanad, kasvuhooned, aed, peenrad, põllud –
korralik maaelu.

Pikad herne- ja oavaod – mäletan, kuidas me istusime seal vagudes. Kuumast virvendav asfalt, mida mööda sai rattaga musttuhat korda sõidetud, et jäätist tuua, kartulivõtt sügiseti… Kui vanavanemaid enam polnud ja majagi müüdud, tekkis tunne, et mul ei ole enam üldse mingit kohta, kuhu minna. Linnast ära maale ma mõtlen.“

Maaeluigatsus paisus põues ja Zetode ansambliga ühiselt Viljandi folgil esinedes hakkas asi hargnema. „Mul ei olnud Setomaaga tegelikult mingit seost. Zetode kaudu sattusin Setomaa tiirule, muusika sidus meid.

Ma reaalselt armusin sellesse piirkonda ära!
See kant ise, see vaib, need inimesed…

See tundus täiesti teine kui igal pool mujal Eestis. See ei olnud planeeritud, see lihtsalt läks nii.

Ma tundsin lihtsalt ära, et see on minu koht ja kaua ma ei mõelnud.“

Tööd on seal aastate jooksul olnud palju, leitud maja oli puutumata vana koolimaja. On vahetatud aknaid, uksi, põrandaid, katust, paigaldatud veesüsteem. Ka Lenna ise on seal palju teinud ja käis isegi puiteseme restaureerimise kursusel. „Tavaliselt tuldi sellele kursusele tabureti või kiiktooliga, ja ma tulin – oma aken kaenlas. Õppisin kittimist ja vana klaasi mahavõtmist, puidu plommimist, lihvimist, uue klaasi ettepanemist. Just vanaviisi: kitiga, mitte liistuga. Oma Nõmme kodul olen ka mitmed aknad ise korda teinud. Setomaal on oma kogukond, kes kokku hoiab. Mulle toodi ka uksi ja aknaid, öeldes „Oh, kuule, sinu majale võib-olla istub ette“. Toredad inimesed elavad mu kodukandis!“

Paljud arvasid, et Lenna oma elutempoga ei jõua maakoju reaalselt mitte kunagi – ja eks see on mõnikord nii olnud ka. „Aga nüüd ma tunnen aina tugevamat sidet selle kohaga. Ma näen, et lastele väga meeldib, mis on minu jaoks oluline. Ja meile Lauriga samamoodi.

Ma kujutan ette, et me mingi hetk elamegi seal,“ muheleb Lenna.

Tal on järgmisena plaanis võtta kanad ja teha päris peenrad istutuskastide asemele. Päris oma põld! Sel kevadel. „See teeb mind õnnelikuks ja paneb hinge helisema, et ma saan elada sellist elu, nagu südamest soovin ja millest olen unistanud!“

Kanadega just palju kogemust pole – kord on Lenna pere Roy Strideri siidikana tibusid hoidnud. Ja Royga käis Lenna ka Mongoolia reisil. „Mu väiksem laps oli sel ajal poolteiseaastane ehk ma olin üle kolme aasta järjest olnud kodune. Kaks last järjest sünnitanud ja imetanud. Tundsin esimest korda, et väsisin ära: muutusin hästi kõhnaks, olin justkui kõik ära andnud.“ Lenna on hästi intuitiivne, ainult selle pealt ta valikuid teeb, ja sattus juhuslikult Roy üleskutsele, et kolme nädala pärast minnakse Mongooliasse. „Sattusin kohe vaimustusse ja tundsin, et tahaksin väga minna. Vaatasin kalendrisse ja see aeg oli vaba!

Ütlesin perele, et ma pean minema… Ja läksingi!

Nii tervendav oli see kogemus ja ürgne loodus mu jaoks – ilmselt oli vaja võtta täielik time-out, kus ma saan lihtsalt olla. Polnud levi, elektrit, WCd – mitte midagi! Olime keset taigat, elasime hõimurahva kodudes, nende väikestes tipides kohalike inimeste vahel. Mõnikord pidime ratsutama, et jõuda mägedes õigesse kohta. Ma küll hullult igatsesin lapsi, aga see kõik oli nii-nii kosutav. Tundsin ära, et pean minema, ja pärast oli palju parem.“

Hõissa!

„Jah, seda pauku ma ei oleks küll osanud ette kujutada ega oodata!“ naerab Lenna, kui küsin kihlumise kohta, sest ta on siiani abielusse pigem külmalt suhtunud ja hinnanud eelkõige kooselu kvaliteeti.

„Tema unistas mind oma ellu. Minu jaoks ta lihtsalt ilmus ühel päeval.

Ja ma ei saanud jätta reageerimata sellele ilmumisele, tunnetasin kohe ära, et see võib olla ühe suure armastusloo algus,“ särab Lenna.

Kui küsin Lauri kohta (kelle kohta ma tean, et ta oli üks Hingele Pai esimesi tellijaid!), räägib Lenna särades: „Lauri on visionäär, hästi suurelt ette võtja ja unistaja, punub ja pusib oma mõtteid kõigi jaoks parema elu ja parema elukeskkonna nimel. Ilmselt varsti kuuleme sellest ka lähemalt. Aga ametilt on ta näitleja.“

Lennale ja Laurile väga meeldib Setomaa kodus ja neil on seal ka ülitoredad sõbrad tekkinud. „Ja lastel on maal hullult tore – seal on hoopis teine rütm, meil ei ole seal telekat ja nad ise nokitsevad: teevad mänguasju ehitusklotsidest ja kõigest, mida aga leiavad.

Suvel teeme päris põllu – pikad vaod herneid, nagu vanasti –

ja loodame, et saame elada sellist elu, nagu me unistame, et aastas vähemalt pool aega Setumaal. Proovime kuidagi niiviisi toimima saada… Ma usun, et absoluutselt kõik on võimalik. Nii nagu ise lükkad, nii läheb.“

Räägime veel natuke jumalast ja läheme siis oma lastele järele. „Lapsed on osa minust, seda ei oskagi kirjeldada muudmoodi, kui et lihtsalt oled valmis kõike tegema nende eest. Lapsed on tulevik – varsti juhivad nemad mängu ja ma hoian ainult pöialt, et see saaks olema põnev ja vägev! Mulle meeldib neid vaadata ja tunda seda tunnet, mis voolab üle… seda suurt armastuse tunnet. LOVE LOVE LOVE.“

18/03/2019
50 aastat kestnud sõltuvustest priiks

TEKST MERIT RAJU
FOTOD ELSA SAKS JA ERAKOGU

Olin alati arvanud, et aastakümneid kestnud sõltuvusest vabaneda pole võimalik. Sügisel kohtusin aga Tallinnas ameeriklase Lee Spinksiga, kes on oma eluga tõestanud vastupidist: kümme aastat tagasi tegi ta lõpu viis aastakümmet kestnud alkoholi- ja mõnuainete sõltuvusele. Ta on selja pööranud ka raha ja välise edu sõltuvusele ning elab nüüd tagasihoidlikku elu ning jagab oma kogemusi luulevormis ja vangla AA rühma juhendajana ning toetab ka üht Kuuba perekonda.

Lee on šikk 70aastane mees ning elab Floridas väga põneva kujuga Key Largo saarel. Ta esitab oma tehtud luuletusi, nii et endal ja kuulajatel pisarad silmis. Ta kannab riideid, mille on ostnud rikaste linnaosa teise ringi poest. Reisidel astub ta sisse anonüümsete alkohoolikute gruppidesse, isegi kui need pole inglise keeles. Talle tundub, et see 12 sammu süsteem töötab – ja seda nii tema enda elus kui ka religiooni- ja kultuuriüleselt. Seepärast töötab ta nüüd ka ise anonüümsete alkohoolikute võrgustikus kohalikus vanglas. Vanglas, mille kongis on ka teda ennast kord lühemat aega kinni peetud. Kujutan ette, kuidas vangid Leed usaldavad – oma inimene ikkagi.

Sõltuvusest vabanemise osas mainib Lee lihtsalt: „See pole võimatu, aga see on raske. Kui järgida AA metoodikat, saab igaüks sellega hakkama.“

Muidugi ei ole keegi valmis ühtki muutust tegema ilma mõjuva põhjuseta.

Nii oli ka Lee jõudnud elus kriisi, mis pani teda sügavalt järele mõtlema ja oma valikuid ümber hindama.

Käsi kullas…

Lee on mitu korda olnud miljonär. Ja siis jälle kaotanud kõik. Praegu elab ta tagasihoidlikus majas ja teab, et õnneks pole vaja palju. Muidugi on tal õue peal palm ja ka sealses keskkonnas lihtne maja on siiski minu meelest küllaltki unistuste maja moodi. Aga see on siiski ääretult tagasihoidlik arvestades, et Leel oli 1972. aastal Mercedes, millel sisseehitatud telefonisüsteem – see oleks tänases mõistes nagu isiklik kosmosesüstik!

Lee pole suurema osa oma elust tööl käinud.

Esimest korda sai ta rikkaks 20ndates eluaastates tänu kinnisvaraarendusele. Hiljem tegeles ta impordiga. „Raha muutis mu alati ebameeldivaks inimeseks,“ nendib ta.

Mind paneb mõtlema, kas sellisel mehel ka naiste hulgas teistmoodi lööki oli. Või siis kas ta ise tajus erinevust, et kui tal oli parasjagu miljonäriks olemise faas või siis vastupidine varaline seis, kas naisi figureeris kuidagi rohkem või vähem. Lee nendib seepeale veidi tusaselt, et kummaski seisus polnud ta naistele eriti atraktiivne, sest ta oli liiga halva iseloomuga. Aga kus see halb iseloom praegu on? Ma ei näe seda. Ma näen sooja leplikku empaatilist humoorikat sarmikat meest.

Lee kirg on kaatrite, mootorrataste ja autode remontimine. Meie kohtumisel oli ta jalg vigastatud kuuma mootori jalalabale kukkumise pärast ning külma ilmaga Tallinnas liikumisega oli tal päris tükk tegemist – sandaal paistes jala otsas.

„Olen oma elust veetnud üle 50 aasta alkohooliku ja sõltlasena, mis tähendab, et ma pidin kogu aeg tagama, et mul oleks piisavalt raha oma sõltuvuste jaoks. Aga ma ei teinud kunagi tööd sellega, mis seda sõltuvust üldse põhjustas. Ma lihtsalt ei näinud seost, et sõltuvuskäitumise põhjustab see, et elus on midagi puudu. See puuduolev oli sisemine rahu, mis tuleb teatud vaimsusega.“ AA aitas Leel oma depressiivsetest meeleoludest ja sõltuvuse käivitajatest jagu saada ning tõi ta oma vaimse poolega ühendusse.

„Meelemürgid, buliimia, seks – sõltuvuste küüsi jäämiseks on alati mingid sügavamad põhjused. On asju, mida püüame nende naudingutega vältida. Kui sa nendest käivitajatest teadlik pole ja neid parasjagu su elus pole, võid sa mõne aja puhas olla, kuid pöördud ühel hetkel jälle tagasi,“ selgitab Lee sõltuvuste olemust.

Otsustamise hetk

Sõltlased ja alkohoolikud peavad saama tõuke, enamik suudab siis teha muutusi. Lee murdis oma tsüklist välja 61aastaselt. Ta ütleb, et seda nimetatakse Hetkeks. „Selles ei olnud midagi ilusat – näoli voodis, täiesti omadega läbi… narkootikumid, kaotused, liiga palju alkoholi võtsid palju suuremat lõivu, kui olin valmis maksma. Üle mu huulte pobises palve: „Jumal, aita mind!“ Järgmine mõte oli: „Põrgusse, ma lähen AAsse! Ja kui ma juba lähen, siis teen seda aasta aega!“ See oli hirmutav… ja pisarais sinna ruumi minek ja tunnistamine, et olen alkohoolik, polnud mulle mingi kergendus. Kergendus tuli hiljem, neljandas, viiendas, kuuendas sammus, kus mu ego murdus ja ma sain kontakti vaimsusega. Siis ma taipasin, et see oli mu elus puudu! Varem püüdsin täita seda auku narkootikumide, alkoholi, raha, seksi ja riskiga. Olin kuulnud, et õnn on meie sees, aga ma ei uskunud seda.

Alkoholist mingi aeg loobudes ei saanud ma eitada, et elu karskena oli parem. Kui mul aga ühendus vaimsusega katkes, libisesin tagasi depressiooni küüsi.

See oli aga uus olukord – ka purjusoleku seisund ei tundunud enam hea. Nüüd tegi alkohol emotsionaalselt tuimaks, mitte purju. Ja ühel hetkel jõudsin vastumeelsuseni – ma ei saa seda enam teha.“ Tavaliselt jõutaksegi AAsse siis, kui on selge, et alkoholi või muude sõltuvuste juurde naasmine ei toimi enam põgenemisena iseenda eest.

„Valesti elades tuleb varem või hiljem punkt,
mil sulle antakse sellest selgelt mõista.

Mul oli kaks poega, üks neist kasupoeg, nad mõlemad surid kümme aastat tagasi pooleaastase vahega narkootikumide ja alkoholi pärast – üks purjus olles autoga sõites, teine üledoosist. Eitus on sõltuvuse suurosa. Ma taipasin nendest valusatest kogemustest, et olin olnud kohutav eeskuju. See lein ja kaotus, valus mõistmine, et ma ei saa enam eitada, et minu sõltuvuskäitumine on mu poegadele haiget teinud… See kogemus oli osa mu põhjast, mu pöördepunktist. Selle pärast on mulle praegu vanglas AA juhendamine nii oluline, et sellest valust ja kogemusest saab lugu, mis aitab teisi.“

„Ma arvan, et minu joomisel ja narkootikumide tarbimisel oli oma osa suurel sisemisel hirmul, ja ma ei teadnudki, et see mul on, sest ma olin seda alla surunud. Hirm peaaegu kõige ees! Olin harjunud ütlema, et mul on hirm vaid langevarjuhüppe ja püssitoru ees (kohtumine viimasega oli mu elus ka juhtunud). Langevarjuhüpe tuli ka. Tundsin enne lennukist välja hüppamist tõelist surmahirmu, aga ma hüppasin siiski. Tandemina. Ja niipea, kui me olime hüpanud, tundsin ma joovastust. Hirmu polnud – ja see oli üllatav.“

Huvitav oli aga see, et AA murendas Lee egosse augukese, pannes teda mõistma, et ta kardab tegelikult peaaegu kõike. Ja iga hirmu all on tegelikult surmahirm. „Vähemasti minuga on see nii. Aga nüüd, kui mu vaimsus ja hingelise tervise tasakaal on olemas, kui ma olen rahul oma eluga ja sellega, kes ma olen, on surmahirm kadunud. Ja kui see juhtus, mõistsin ma, et see on kõik, mida ma vajan, et elada suurepärast elu. Ma arvan, et me saame aru, kas elame suurepärast elu, selle järgi, kui me enam ei karda. See teeb elu nii nauditavaks! Muidugi ma kardan ka vahel üht-teist, näiteks oma põlveoperatsiooni paar aastat tagasi – see oli kohutav valu, mis pärast tuli. Aga see kõik oli teistmoodi: ma ei kartnud lasta end opereerida ja tegin kogu füsioteraapia pärast läbi.“

Mülkast välja

„Meid on AAs igast majanduslikust klassist, läbisegi, meie probleem on ühine.“ Mõnedel on vaja AA kohtumistele lisaks ka teraapiat või ravimeid.„Minu teraapia on loovus – kirjutan luulet, reisimisest. See on minu viis oma teemad, emotsioonid läbi töötada. Luuletasin oma peas alates teismeeast, aga kirja hakkasin panema oma 30ndates, 40 aastat tagasi. Pidin olema teatud meeleolus. Mu esimene luuletus oli nutmisest.“

Lee hoiab end tasakaalus luuletamise, kirjutamise ja AAkohtumistega. „Alguses ma käisin seal iga päev, isegi kaks-kolm korda päevas. Kui tahta oma sõltuvuskäitumist muuta, tuleb elu täita muude tegevustega. Sul ei tohi tekkida momenti, kus sa midagi ei tee – muidu hakkad tegema valesid asju. Nii et ma käisin AAs, sõitsin jalgrattaga, tegin trenni, et ennast väsitada. Ma ei saanud hästi magada, sest kui ma opiaadid ära jätsin, tundsin ma elu kõige kohutavamat ärevust. See oli meeletu hirm ja depressioon, mille põhjust ma ei teadnud. Lugesin siis anonüümsete alkohoolikute käsiraamatut, mille esimene osa on 264 lehekülge 12 sammust ja edasi on ainult inimeste lood, millega sain end identifitseerida, ja uinusin siis”.

Ja endaga tuli tööd teha. Oma egoga.

Üks seik pani Leed eriti mustvalgelt mõistma oma ego, mis on lihtsalt kaitsemehhanism. Ja see segab meil asju selgelt nägemast. „Sõber andis mulle oma poja vana paadimootori. Minu meelest polnud mõtet seda parandada. Sain ta isegi tööle, aga ütlesin, et see ilmselt ei tööta kaua ja varuosi pole nii vanale mootorile saada või on need väga kallid. Järgmisel korral, kui mootor taas rikki läks, andis omanik selle mu konkurendile, kes tellis varuosa ja tegi mootori korda. Kui ma sellest kuulsin ja sõbraga kohtusin, tundsin häiritust, ärritust, mu ego oli vihane, nägu punane, ja mul oli häbi. Taipasin siis, et võiksin asju vaadata endast pisut kõrgemalt: mootor oli ju nüüd korras. Mina ei teinud seda küll, aga see on ju korras. Ja nii sai kontseptsioon egost kui minu eraldi osast peast südamesse.“ Egosse augu torkamine on üks samm 12st.

Üks 12 sammust on ka nimekiri inimestest. „Nende juurde tuli minna ja vabandust paluda. Mõtlesin igal õhtul enda jaoks läbi, mida ma täna tegin: kas sai paremini kui varem. Ja ma hakkasin ka palvetama, mediteerima, küsisin juhatust – mitte uusi kingi, vaid sisemisi asju! Ja ma läksin vanglasse tööle.“

Nüüd on Lee loominguline, vaimne, minimalistlike vajadustega ja püüab teha head. „Rikkus tegi mind laisaks. Mul olid 500dollarilised kingad, arvasin, et olen keegi, ostsin suure maja, võimsa auto… ikkagi oli mingi aja pärast igav. Mida nüüd teha? Teenida veel rohkem? Praegu ma tunnen, et olen õnnelik! Olen alandlik, elan tagasihoidlikus majas, vaatan, kuidas elada raha raiskamata. Raha ja väline pole enam osa minu egost. See on müür, turvalisus, aga ta takistab nägemast, kes me tegelikult oleme. Ma tean nüüd, kuidas väikeste kuludega elada. Mu ego pole raha mõju all. Mul pole sellest sooja ega külma, kui keegi elab suures majas või tal on uus auto.

Mu riided on teise ringi poest – ostan neid nüüd pennide eest selle asemel, et kulutada sinna tuhandeid, nagu mul oli kombeks.“

Õnn pole rahas

„Ma taipasin, et ma ei jõua kunagi sellise jõukuseni,
et oleksin saanud endale õnne osta.

Kirjuta see üles!“ ütleb ta mulle, osutades paberile mu ees, kuhu teen aeg-ajalt märkmeid.

„Pigem kogesin, et need asjad, mida ma ostsin, tegid mind õnnetuks. Miljonär olles on tunne, et oled midagi saavutanud, aga rõõm ja nauding on tegelikult sisemised seisundid ja need tulevad pigem siis, kui elad lihtsat elu, oled lahke ja hea, annad endast parima, et miski muutuks paremuse poole.“

„Mu elus oli selline aeg, kui mul oli eralennuk. See polnud päriselt minu oma, aga ma sain seda rentida iga kell, kui tahtsin. Esimest korda sellises varalises seisus tundus, et nüüd olen küll maailmavalitseja. Aga tuleb vahet teha naudingul ja tõelisel rõõmul.

Nauding on lühiajaline, näiteks uuest autost või puhkusereisist.

Õnnetunne on sellel skaalal juba natuke kõrgemal, aga rõõm on sisemine seisund. Rõõm on see, kui sa tunned, et elad head ja õiget elu – aitad midagi paremuse poole muuta. Napsu ja narkootikume võttes tundub sobilik õigustus, et ma teen ju ainult endale liiga. Aga kuna meil on ikkagi teadvus, siis kusagil sügaval sees me ikkagi teame, et see pole päris see… Ma tunnen enda puhul ära: kui ma hakkan tüli norima või lähen kaitsesse, siis on midagi sees halvasti. Siis tuleb aru saada, et see pole välistest asjadest, vaid tuleb iseendaga tegeleda, mitte põgeneda. Ja kui mul lõpuks olid mõned vahendid, tehnikad, millega oma sisemist tasakaalu hoida, tekitas see võimsa sisemise rahu ja rõõmu.“

Kümme aastat tagasi sattus Lee esimest korda Kuubale – sinnasaamine oli ameeriklastele väga bürokraatlik ja peaaegu kättesaamatu. „Ma ei oodanud, et näen seal õnnelikke inimesi! Ma olin sündinud Floridas, mis oli toona nagu Kuuba praegu. Floridas hakati kasutama meeletutes kogustes fosforväetisi, et 90 kilomeetri kaugusel asuvat Kuuba loodust kahjustada. Suhkrukasvatustoetused Kuubale tähendasid kunstväetisi ja ühtlasi 50 aastat Florida looduse reostamist tõestamaks, et sotsialism on halb. See on olnud uskumatu: liblikad, putukad, linnud, nagu nad olid minu lapsepõlves Floridas, on nüüd kadunud. Kuuba valitsus on juba sellest aru saanud ja on looduse hoidmise poolt, Florida kallastel aga ei saa turistid väetiste kasutamise pärast enam randu kasutada – surnud kalad, kahjulikkus hingamisteedele… Selle põhjus on suhkur. Seda kurba tõde on raske taluda.“

Toonase Kuuba reisi ajal oli Lee 62 ja kasutas veel meelemürke. Tuuri organiseeris Matteli mänguasjade juhatuse esinaine, et koguda raha botaanikaaia rajamiseks. See oli luksuslik reis, Lee jaoks oli ebamugavalt kontrastne, et luksusreis tehakse niivõrd vaesesse riiki. Aga tema jaoks oli eriti üllatav, et nii vaesed inimesed, nagu ta seal kohtas, paistsid õnnelikud. See oli tema esimene reis tõesti vaesele maale. „Neil ei olnud peaaegu midagi, aga nad olid õnnelikud! Neis inimestes, kellega ma sel reisil olin, ma seda ei näinud. Nemad rääkisid, et kui nad lähevad tagasi Ühendriikidesse, teevad nad siia golfiväljakud ja Shelli tanklad tualettpaberiga… ja mind üllatas selle juures kõige enam, et nad ei märganud, et need inimesed olid õnnelikud just niimoodi, nagu seal praegu oli. Selle 11-päevase reisi viimasel õhtusöögil lugesin neile ette oma esimese Kuuba luuletuse, mille sõnumist kõik küll aru ei saanud, aga pärast väikest vaikust plaksutati siiski soojalt.“

Luuletuses oli koht „õppida parandama seda, mida heaolu prügiks peab“. Ma olen selle koha üle eriti uhke, sest see tähendab nii palju eri tasanditel. Kõige lihtsamas mõttes tähendab see seda, et Kuubal ollakse nii vaesed, et nad ei viska midagi ära – kõike parandatakse lõpmatuseni ja antakse vanadele asjadele üha uus elu. Aga mida heaoluühiskonnas tehakse – me oleme loonud materiaalse ühiskonna ja me muudkui viskame vanu asju ära ja ostame nende asemele uusi. Ja heaoluühiskond peab prügiks ka tervet hulka inimesi. Need on kolm ilmsemat tasandit. Aga mis „heaolus“ elades juhtub, on kahjuks ka see, et inimesed viskavad justkui ära oma vaimsuse. See on tegelikult see, mis vajaks parandamist – ja see on selle mõtte neljas tasand.“

Teistmoodi mõtlemine

Esimest korda reisis Lee Euroopasse 19aastasena, 1967. Lennukid olid propelleritega ja New Yorgist Luksemburgi lennates tuli Islandil tankida. Esimene kultuurišokk oli see, kui kell üks öösel lennujaama jõudes nägi ta Coca-Cola automaati – ameerika poisi jaoks nagu kodu maitset –, otsis oma raha välja ja sai teada, et see ei kõlba. Kolm kuud rändas ta Volkswageniga ja oli oma sõnul pärast seda nagu teine inimene. „Mu silmad avanesid. Nägin, et need inimesed mõtlevad pigem nagu mina. See oli mulle lohutav, sest minu mõtlemine oli juba noorena ameerika mõttes ebatüüpiline. Ma lugesin ingliskeelset ajalehte Paris Tribune ja sain kinnituse, et ka nemad suhtusid Vietnami sõtta nii nagu mina. Nad suhtusid samamoodi paljudesse asjadesse, mis Ameerikas toimusid, ja ma tundsin, et ma pole hull.“
Samal aastal oleks Lee ise pidanud Vietnami sõtta minema, aga ta varjas end, kolis paar aastat, talle tuldi isegi tööle järele, aga tal oli hea vaist ja putku ta pääses.

Praegugi ei tunne Lee end USAs elades hästi, sest ta ei toeta seda suurustamise poliitikat. „Raha pärast ma muretsema ei pea ja mul on sama mugav elada Kuubal. Soe dušš oleks muidugi boonus, aga mind ei häiri ka selle puudumine.“ Ja nii on Lee juba poolteist aastat elanud kaks kuud Floridas ja kuu aega Kuubal. Sama kaua on ta toetanud ka Angelat. Angela on noor piltilus kuubalanna, kes sai esimese lapse 15aastaselt ja kui teine laps sündis, jättis tuntud poksijast mees ta maha. „Nüüd on ta lastega üksi olnud viis aastat, ta saab hakkama, aga ma näen, milline väljakutse see on. Ma tunnen, et soovin seda naist ja ta lapsi aidata, olen talle ostnud majakese, elektrirolleri ja ma jätkan tema abistamist.“

Nende suhe on paarisuhte ja toetamise kombinatsioon.

Ta näitab mulle telefonist pilti fotost, millel tema, see noor naine ja tema kaks last kooliaasta lõpetamisel. Pildilt paistab, nagu nad oleksid perekond, ja tundub, et Lee hinge puudutab see pilt selle pärast väga. Ühest küljest pakub see talle perekonnatunnet, samas võib olla, et selle naise ja tema laste toetamisega ta sisimas natuke heastab oma varasema elu destruktiivseid valikuid.

„Mu elu pole kunagi olnud igav. Ja mul on hea meel, et minu kõige tumedamast küljest on praegu kellelegi kasu ja inspiratsiooni.“

18/03/2019
Nähtamatu vaenlane: elektromagnetväljad
TEKST MERIT RAJU
FOTOD TERJE TALTS

Sõbranna helistab.
Hakkan harutama oma juhtmega kõrvaklappe, mis peaks minu loogika järgi olema paremad kui juhtmeta. „Oota korra, ma panen kõrvaklapid!
Sõbranna vaikib, nagu otsiks sõnu, ja kostab lõpuks: „Miks sa neid kasutad?“
„Eks ikka väiksema kiirguse pärast,“ vastan optimistlikult.
„Neil ei ole väiksem kiirgus…“ teatab ta.
„Ah? Tõesti!?“
Vastust otsides jõudsin TalTechi lektori Tarmo Koppeli juurde.

Ja vastus oligi jah: mobiiltelefoni külge ühendatud kõrvaklappidest võib samuti lähtuda elektromagnetkiirgust. Hands-free ei vabasta kiirgusega kokkupuutest mitte alati – mõned mudelid võivad seda kõrvaklapi juhtme kaudu edasi anda. Samuti tasub teada, et metalsed kehal kantavad esemed, näiteks ehted või metallkaartega rinnahoidjad, võivad suurendada kokkupuudet elektromagnetkiirgusega, toimides antennidena.

Mida elektromagnetväljad meiega teevad?

Tarmo on testinud inimeste tundlikkust elektromagnetväljadele ning leidnud, et osa inimesi on tõepoolest tundlikumad. Nendel võib igapäevaste elektromagnetväljade käes ilmenda stressireaktsioon. Teame, et kui keha on stressis, teeb see meid ka haavatavamaks viirustele ja pikaajaliselt kes teab mida veel. Sest need lained pole meie jaoks loomulikud.

Päris elektromagnetiliselt vaba keskkonda naljalt ei leia

– raadio-ja mobiilsidevõrgud, juhtmed, pistikud, töötavad ja ooteolekus elektriseadmed, 3, 4 ja 5G võrgud – aga kes pole teadlik, võib teadmatusest rohkem elektromagnetväljades viibida.

Tarmo jätab mulle endale ka uurimise võimalusi. Nii kolan netis ja rahvusraamatukogus. Saan aru, et võti on distants ja kestus. Paljudel seadmetel on küllaltki turvaline tsoon 1,5 meetrit kiirgusallikast – lamp, pistik, veekeedukann, telefon. Helistada ei tohiks üle kahe minuti, telefon peaks olema valjuhääldi peal.

Lapsele ma enam naljalt ei anna telefoni, millel mobiilne internet sisse lülitatud. Kui on vaja tema igavust peletada ja kõik muud võimalused on ammendunud, annan talle lennurežiimil telefoni, milles mõned mängud. Multikaid näeb ta eemal olevalt ekraanilt.

Juba valutan südant kõigi nende aastate pärast, mil olen leidnud, et sülearvuti on mõeldud süles kasutamiseks. Vale! Mida lähemal, seda kangem kiirgus. Ja kiirguse mõju võib olla kumuleeruv eluajal! Samuti tuleks mõista, et süles on arvuti väga lähedal ka suguorganitele – ja see on oluline piirkond, mida kaitsta liigse kiirguse eest.

Rusikareegel tundub olevat kaks meetrit seadmest-kiirgusallikast.

Aga seda polegi nii lihtne väita, sest Tarmo on väga korrektne oma väljendustes (kui pole piisavalt uuringuandmeid või pole erinevate tegurite omavahelist mõju olnud võimalik selgelt eristada ja mõõta) ja ütleb, et kõik sõltub. Alustades sellest, et ta küsib esmalt, millist kiirgusfooni ma üldse soovin: kas normidele vastavat (eiii!) või nulli või midagi vahepealset. Ja millises vormis ja kui elektrotundlik ma üldse olen. Psühhosomaatilisest mõjust teatud katsealustel räägib Tarmo ka. Mina võin vabalt üks selline olla!

Aga elektromagnetväljad ei tule pelgalt seadmetest.

Vaid palju enamgi keskkonnast. Eemale tuleks hoida majade tehnoseadmetest nagu maakütteseadme inverter või elektrikilbid, alajaamadest, kõrgepingeliinidest. Kõige karmima elektromagnetkiirguse saab Faraday puuris, kus seinad, laed ja põrandad peegeldavad tagasi, ning samal põhjusel ei ole ka hea mõte kasutada kiirgavaid seadmeid autos, kuna nende lained põrkuvad ja võimenduvad metallsalongis.

Osa elektromagnetväljade mõjust on ühekordne, osa puhul näitavad uuringud, et mõju on kumuleeruv – sellest oleneb tervis tulevikus.

Elektrotundlikkus – päriselt?

Milleks kõik see skepsis? Jah, veel kaksteist aastat tagasi, kui Tarmo oma uurimisega alustas, leidis ta elektromagnetväljadele pelgalt paar YouTube’i vastet ja vaid üks neist rääkis nende ohtlikkusest. Nüüd on teema kohta mustmiljon viidet.

Elektromagnetvälju võib nimetada reostuseks,
mida me küll ei näe, aga mis on siiski olemas ja mõjutab meid.

Õnneks toimub selle reostuse suurenemisega samal ajal ka teadlikkuse kasv.

Valgustus, vibratsioon, müra – paljude ohutegurite kohta on inimesel tajumeel selle kogemiseks ja äratundmiseks. Elektromagnetväli on nähtamatu ja selle puhul meil sellist tundlikkust pole.

On olemas riiklikud normid, millega püütakse inimesi kaitsta,
aga arvestatakse ka, et väga rangeid tingimusi ei saa kehtestada,
et mitte teha ettevõtjatele elu keeruliseks.

Ometi ei tundu, et meie keskkonnas oleks nende normidega päris turvaline.

Elektromagnetväli tuleneb sealt, kus liigub elekter, ja liigub valguskiirusel. Olemas on nii elektriline kui magnetiline väli – esimene tekib iga vooluvõrku ühendatud elektriseadme ümber, teine siis, kui see on sisse lülitatud. Magnetväli läbib peaaegu kõike, kuigi selle mõju on individuaalne. Ometi võib üldistavalt öelda, et keha annab liigsest elektromagnetväljaga kokkupuutest märku terviseseisundiga.

Tarmo räägib katsetest, mida ta on teinud sadade inimestega Eestis ja mujal: „Näeme, kuidas osal inimestel tekivad kiirgusallika lähedal stressisümptomid. Edasi võibki oletada, et kui elektromagnetväljas viibimine on pikaajaline ja kui inimene vastuvõtlikum, võivad tekkida kroonilised terviseprobleemid või ei suudeta enam produktiivselt tööd teha.“

Elektroülitundlikke on palju

Tarmo uuringute põhjal võib hinnata, et 10–20% inimestel esineb mõju kardiovaskulaarse süsteemi indikaatoritele. „Kas need inimesed on elektroülitundlikud või mitte, ei saa kindlalt väita.“ Tulemused olenevad nii terviseseisundist kui ka paljudest muudest asjaoludest.

Tarmo kirjeldab, kuidas mõnikord on see psühhosomaatiline:

inimesed kannatavad ja sümptomid on reaalsed, pärast teevad testi ja nende südametegevus ei reageeri – see on mõnele inimesele üllatus. „Teinekord tulevad uuringule abikaasad: naine on elektrotundlik, esitab mehele palju kriteeriume, mille järgi peab uus maja olema ehitatud. Tulevad mõlemad testima ja tulemused näitavad, et naise puhul stressireaktsiooni ei esine, aga mehe puhul küll.“

Samas osales katsetel ka üks kolmekümnendates naine, kellel tekkis tugev stressireaktsioon ajal, mil ta sai elektromagnetkiirgust, ning sama katse jooksul teisel korral kestis stressiseisund edasi ka pärast kiirguse lõpetamist.

Seega, ohutuse tagamiseks on igaühel ka oma vastutus: peab teadma, kui tundlik oled, kus elektromagnetväljad tekivad, kui kaugele võivad levida, ja siis teame ka hinnata, kas ohutus on tagatud või tuleb midagi ette võtta.

Teadlikumad valikud

Tähtis on teada, millisel seadmel on tugevam kiirgus ja kui kaugele see mõjub. Kasutasin siiani naabriga kahasse wifit, sest korterelamus ulatub minuni igal hetkel vähemalt kaheksa võrku ja juurde ma neid ei soovinud. Küll aga oli see kahepeale-wifi liiga aeglane minu vajadustele ja ühel hetkel tuli ikkagi tellida oma internetiühendus. Otsustasin kaabli kasuks ja tehnik oli oi kui üllatunud, sest ma olevat kaheksa aasta jooksul olnud esimene klient, kes ei soovinudki ruuterit, vaid ainult LAN-kaablit – tervislikel põhjustel. Tal oli nende aastate jooksul olnud kaks LAN-klienti, kes soovisid seda tehnilistel põhjustel, oma IT-töö tegemiseks.

Mul on nüüd 10 meetrit internetikaablit, millega saan edukalt töötada oma kahes toas ja rõdul.

Telefon on mul küll siiani äratuseks, aga panen ta lennurežiimile ja endast meetri kaugusele.

Kummaline oli avastada, et iPhone’i öörežiim
on lihtsalt hääletu režiim, mis on väga eksitav!

Öösel peaks olema kõik kiirgus maas
ja Tarmo ise magab telefonist vähemalt nelja meetri kaugusel.

Samuti jälgin nüüd hoolega, kuidas telefoniga internetti kasutan.

Kui kannan telefoni taskus, on mul võimalusel 4G-võrk välja lülitatud

ja eriti autos ma enam GPSi koos 4Gga sees ei hoia. Kui marsruut välja arvutatud, lülitan 4G välja. Tõsi, kuna mõned sõnumid tulevad kohale ainult interneti vahendusel, olen nii mõnigi kord infost õigel hetkel ilma jäänud.

Ometi näen, et sellest väikesest uurimistööst tekkinud pisutki suurem teadlikkus aitab nähtamatuid mõjusid enda jaoks natuke paremini doseerida.

Vastavalt uutele teadmistele olen oma harjumusi ümber kujundanud,
ilma et tunneksin end millestki ilma jäänuna,
aga tean, et teen endale pikas perspektiivis head.

Kas teadsid?
- Elektriväli tekib, kui seade on vooluvõrku ühendatud, see on ka kõikidel juhtmetel, lülititel. Magnetväli tekib, kui elektriseadet kasutatakse.
- Üldistavalt võib jagada elektromagnetväljad neljaks: staatilised, madal-, kesk- ja kõrgsageduslikud. Kuna elektromagnetväli koosneb elektri- ja magnetväljast, võib seega tegemist olla seitset eri tüüpi väljaga (kõrgsagedusel käsitletakse elektro- ja magnetvälja koos).
- Väli on eksponentsiaalselt suurem, mida lähemal kiirgavale seadmele-antennile ollakse.
- Lühiajaline viibimine tugeva kiirgusallika juures võib anda väiksema elektromagnetvälja doosi kui pikemaajaline viibimine nõrgema kiirgusallika läheduses.
- Tasub lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist – kuna elektromagnetväljade mõjumehhanismidest pole täit arusaamist, tasub vähendada kokkupuudet nende väljadega nii palju, kui mõistlikult võimalik.
- Pidevast kokkupuutest elektromagnetväljadega tasub hoiduda. Seega on stressist taastumiseks vaja kehale päeva jooksul anda piisavalt puhkeaega elektromagnetkiirguseta keskkonnas, näiteks looduses.
Katse 108 katseisikuga Eestis
- Teadmata hetkel tekitati katseisikule 4 mikrotesla tugevune magnetväli kaheks minutiks ning mõne aja pärast uuesti kaheks minutiks. (4uT võib leiduda elektripliidi ääres, 20uT näiteks tolmuimeja kõrval.)
- Samal ajal jälgiti katseisiku südametegevust: kas autonoomne närvisüsteem reageerib või mitte.
- Osal inimestel tuvastati kardiovaskulaarse tegevuse nõrgenemine: südamerütm läks kiiremaks ja südamerütmi variaabluse indikaatorid halvenesid.
- Mõjud tekkisid katseisikutel kaugel allpool riiklikult kehtestatud elektromagnetvälja piirnorme. Riiklik norm 50 Hz (ehkelektrivõrgu) puhul on 100 mikroteslat (töökeskkonnas 1000 mikroteslat).
Millised on ülitundlikkuse sümptomid?

2013. aastal uuris Marjukka Hagström Soomes inimesi, kes määratlesid end elektroülitundlikena. Tema uuring oli kirjalik, sellele saabus 206 vastust, 80,9% naised.
- Elektroülitundlikkuse akuutse faasi sümptomid olid närvisüsteemiga seotud: stress (60,3%), unehäired (59,3%) ja kurnatus(57,2%).
- Seadmed, mis enim tekitasid neid sümptomeid, olid personaalarvuti (50,8%) ja mobiiltelefon (47,0%).
- 76% märkas enda juures, et elektromagnetvälja vähendamine või vältimine aitas neil täielikult või osaliselt taastuda.
- Elektroülitundlikkusest taastumiseks mõjus hästi ka toitumise muutmine (69,4%), toidulisandid (67,8%) ja suurem füüsiline koormus (61,6%).
Nopped lektor Tarmo Koppeli isiklikest valikutest:
- Telefoniga räägib valjuhääldiga, kuna pea juures on ekspositsioon suurem.
- Autos väldib nii telefoni kui ka interneti kasutamist tagasipeegelduva kiirguse tõttu.
- Koduse internetiühenduse jaoks kasutab kaabliga kohtvõrku (LAN).
- Magamistoas pole liigseid elektriseadmeid.
- Kannab telefoni kotis, mitte taskus.
- Väldib pikemaajalist viibimist märkimisväärsete elektromagnetväljade allikate lähedal.
Vaata Tarmo elektrohügieeni soovitusi siit:

goo.gl/jFbmqX

Kuidas vähendada kokkupuudet elektromagnetväljadega oma (uues) kodus?

Tulevikus on kinnisvara puhul elektromagnetvälja tase oluline kvaliteediargument. Seda saab mõõta ja üha rohkem inimesi peab seda silmas uue kodu otsingul.

Ümbruskonna elektromagnetiline audit peaks eelnema hoone asukohavalikule. Näiteks raadiosageduslike allikate puhul on suvalises krundipunktis kiirgustaseme puhul määravaks ümbruskonnas olevad pinnavormid, floora ja rajatised. Nii võib kiirgustase olla ühes krundi otsas sada korda kõrgem kui teises.

Uue kodu puhul tasub vaadata, kuhu paigaldada kaablid ja elektriseadmed – et need poleks magamistoas või kohtades, kus inimesed pikalt viibivad. Eriti seadmed, mis palju voolu tarbivad, peaks olema võimalikult kaugel inimeste püsiasukohast. Tehnoseadmed, nagu elektrikilp või trafoalajaam, planeeritakse inimesest kaugemale. Ka nt maakütteseadme inverter tuleks planeerida nt kuuri või garaaži. Kõrgematel korrustel võib raadiolainete kiirgus olla tugevam.

1. Võimalusel saa hakkama ilma kiirgusallikata või asenda see vähem kiirgava mudeliga

Ka seadmevalikuga saab mõjutada elektromagnetvälja taset, valides seadmed, mis tarbivad vähem voolu. Seadmed peavad olema maandatud vastavalt nende töökorrale. Olulised on maandusega pistikud. Tasub ka teada, et adapterid kiirgavad tugevamalt kui pistikud ja juhtmed.

2. Ekraneeri või summuta elektromagnetväli selle tekkekohas, rakendades tehnilisi abinõusid ja materjale.

Mida lähemal kiirgusallikale vähendusmeede rakendada, seda lihtsam on ümbrusesse pihkuv väli likvideerida või kontrolli alla saada. Varjestusmaterjali valikul lähtutakse elektromagnetvälja tüübist ja sagedusest ning kiirgusallika asukohast – selle kohta saab küsida professionaalselt elektrikult.

3. Suuna inimesed kiirgusallikast eemale. Kiirguse tugevus väheneb eksponentsiaalselt allikast kaugenedes.

4. Ekraneeri või summuta elektromagnetväli seal, kus viibivad inimesed.
18/03/2019
Minu minut jäävees

Olen igapäevaelu ebamugavustest enim kartnud vara (nt 5 paiku) ärkamist ja külma. Külma vett, külma tuba. Lihtsalt külma. Kaks aastat tagasi tegin ometigi ära hullu triki – osalesin jäämehe ehk Wim Hofi meetodi koolitusel ja proovisin ära minuti jäävees. Koolitaja Tim van der Vliet on praegugi uuesti Tallinnas – ja ka sul on võimalus proovida õppida Wim Hofi meetodit – kas siis jääveega või ilma. Loe lähemalt FB sündmusest SIIT ja osta pile SIIT

Kolm aastat tagasi kuulsin esimest korda Wim Hofist, jäämehest. Eks see tundub tänaseni ebareaalne, isegi 50-aastase kogemusega, nagu tal on – näiteks et ta võib jäävees olla kaks tundi. Kaks! Tundi! Mina võin külmas vees olla kaks hingetõmmet. Aga Wimil on meetod, kuidas end jäise külmaga kohtumiseks ette valmistada ja seda meetodit saab edukalt rakendada ka tavaelu muudes stressiolukordades. See pani mind kõrvu liigutama. Igasugune autonoomse närvisüsteemi häkkimine – teatud hingamisega, looduslike lõhnadega, toiduainetega, liikumisega, mõtlemisega on mulle äärmiselt huvitav.

Kui Tim (Tim van der Vliet) mulle augustis kirjutas, et koolituse nädalal soovitab ta lõpetada oma duši all käigud külma veega, hakkasin ma seda tegema kohe (kuigi koolituseni oli aega veel viis kuud!).

Oktoobri teises pooles käisin veel jões karastumas ja edasi ootasin põnevusest ja ärevusest lõdisedes seda koolitust.

Wim Hofi meetodi koolitus kestab vaid päeva, st 5-6 tundi koos lõunapausiga. Tim aga veetis Tallinnas kolm päeva, seega tegi ta iga päev erineva töötoa.

Esimesel õhtul õpetas ta iseenda elustiili – mõnusaid harjutusi, mida pole ühelgi päeval põhjust vahele jätta, sest nad on nii lihtsad ja tõhusad.

Teisel päeval Wim Hofi meetod koos jäävanniga ja kolmandal päeval kogesime, kuidas saab hingamisega oma närvisüsteemi toimimist mõjutada. Minu jaoks oli eriti nauditav Timi koolitamis- (õigemini suhtlus-) stiil. Mõnus muhe olemine, asjalik info füsioloogiast ja uuringutest pikitud isiklike kogemuste ja värvikate näidetega.

Nüüd see jäävanni päev. 19. jaanuar.

Õues on -5.

Meid on peaaegu 40, võib-olla mehi suts rohkem kui naisi.

Rullisime hommikul oma matid saali lahti ja jäime ootama, mis edasi.

Teadsin, et jäävann on vabatahtlik, aga eelmisel õhtul Timi töötoas käinuna tundus kõik nii chill, et ma teadsin, et ma ikka kindlasti tahan selle hulluse ära proovida.

Lubatud õnnehormoonid ja tugevam immuunsus – miks mitte!

Õppisime hingamist aeglustama nii, et keha oleks lõdvestunud. Olen isegi hingamisterapeudiks õppinud, aga WH meetodit ma ei tundnud – see on tõesti üks kõige võimsam viis hingamist aeglustada. Hingasin minutis korra. Aju arvab selle peale, et kõik on chill.

Tegime ka harjutusi – mentaalseid, füüsilisi, naljakaid ja kannatusterohkemaid (ja selle pärast ka naljakaid) – mis andsid kogemuse, et oleme rohkemaks suutlikud, kui esialgu arvasime.

Tim rääkis, et erinevalt saunaga keha soojendamisest teeme seda hingamisega. Nii et õppisime hingamistehnikat, mis tekitab sooja ja sobib kasvõi suusamäel kasutamiseks, kui juhtud viimasest suusaliftist maha jääma. (Timi sõnul juhtub seda sagedamini kui me arvame – nii et hea oskus tagataskusse.)

Ja siis püksid maha ja vanni ümber… esialgu teisi vaatama…

Käisime kahekaupa jäävees.

Keegi ei ohkinud ega kiljatanud.

Paarike suudles jäävees, mõni pistis pea vette.

Jah, kui jääkuubikusuppi astuda ja siis sinna istuda, siis see aisting ei olnudki külm.

Soe muidugi ka mitte.

Ilmselt oli see aju jaoks midagi nii palju enamat seni kogetust, et ta ei kategoriseerinud seda külma kogemuseks.

See oli huvitav intensiivne tunne, mis tõi tähelepanu täiesti enda sisse ja haaras ka hingamise kaasa.

Tim aitas mul aeglasemalt hingata.

Sekundid läksid.

Minut.

See on võimalik!!?

“See pole kaugeltki nii hull (tegelikult üldse mitte hull!), kui ma ette kujutasin!” mõtlesin võidurõõmsalt.

Tegelikult selles jääkuubikusupis olla oli täiesti okei.

Ainult mu mõtlemine ütles: tule nüüd välja, sest sa tead nüüd, et jäävees on ok, aga sa ei tea veel, milline tunne pärast tuleb ja võib-olla see pole nii mõnus.

Ma ei tulnud kohe esimese impulsi pealt veest välja, vaid tegin veel ühe sügava hingetõmbe, et vaadata, mis tuleb pärast mugavustsooni.

Mingit ebamugavustsooni tegelikult ei tulnudki.

Olin varem ette kujutanud, et lähen pärast seda kogemust sauna, aga pärast jäävanni ei tundunud see üldse vajalik. Pärast oli soe kogu aeg, isegi kampsunit, tekki või sokke polnud vaja. (Ja kinnitan, et olen mega külmavares! Kodus on 22 kraadi ja minul siidi-villa pikk pesu kogu aeg seljas.)

Ujumisriietes oli pärast sellist “suplust” täitsa paras olla.

Lubatud õnnetunne ja energiapuhang tulid!

Loodetavasti lubatud immuunsus ka 🙂

Kogemus, millest ammutada enesekindlust, kui sünnitusest on möödas juba kuus aastat ja vahel läheb meelest, et olen palju rohkemaks võimeline, kui ma esiotsa arvan.

Tegelikult on kõik võimalik.

Tagantjärele tuleb öelda, et ilmselt olime erilises meeleseisundis ja hingamismustris küll, sest paar päeva hiljem tundus spaas 15-kraadine vesi ikka üpris brrr.

Igapäevaselt pole jäävanni muidugi tarvis – sain töötoas teada, et on tehtud uuring 3000 inimesega, kellest osa käis ainult sooja duši all, osa võttis külma dušši 30 sekundit, osa 60 sekundit ja osa 90 sekundit. Kasulikud mõjud olid 30-sekundilisel külma veega duši all käigul, pikema ajaga rohkem kasusid ei tulnud!

Ja 30 sek külma dušši sooja lõpetuseks on ju täiesti tehtav ja kui see on ka teadluslikult tõestatult mõttekaim aeg, siis polegi ju rohkem vaja!

Timi soovitus on muuta enne dušši hingamine aeglaseks ja astuda külma veejoa alla väljahingamise ajal. Kaks pikka hingetõmmet veel ja ongi 30 sekundit möödas – tuju hea, energia üleval ja immuunsusega kõik hästi! Lihtne!

Karget tervist!

27/02/2019
Palun aita mul teha rahateemalist raamatut naistele!

Armas Naine!
Minu nimi on Merit Raju. Olen kirjutanud raamatuid ja annan praegu välja Hingele Pai ajakirja, tegelen joogaga, olen 6-aastase poisi ema ja olen sellise maailma poolt, kus kõik saavad end tunda hästi nii emotsionaalselt kui materiaalselt kui ka oma eneseteostuse poolest. Ja maakera ei kannata. Praegu tunnen sisemist kutset aidata naistel tunda end rahaliselt sõltumatuna, sest see on olnud mu enda teekond.

Tean, et nii saab olla tõeliselt vaba: teha enda jaoks paremaid valikuid ning puhkeda õitsele loominguliselt, samal ajal tundes end terve ja säravana!

Olen ise käinud loova vabakutselise ja mikroettevõtja rahuldustpakkuvat teed kümme aastat, viimased kaks olen elanud lapsega kahekesi ja taibanud, et eriti naisena on vaja eneseusku ja sõltumatust rohkem selleks, et säilitada turvatunne ning seega ka valikuvabadus ja elurõõm igas olukorras.

Raha on üks tundlikumaid teemasid üleüldse – seda peetakse tabuteemaks ja tihtilugu on see paarisuhetes suureks tüliõunaks.

Seepärast hindan väga Sinu aega ja usaldust, kui valid vastata sellele küsimustikule.
Küsimuste juurde mine SIIT

Uurin, milline on Eesti naiste rahaline olukord, et teaksin, millistele valu- (ja rõõmu!) kohtadele peaksin oma peagi ilmuvas naistele mõeldud rahalise sõltumatuse raamatus tähelepanu pöörama, et see kõnetaks, inspireeriks ja aitaks ka Sind.
Küsimustiku täitmine võtab Su ajast umbes 15 minutit ja Sul on võimalus osaleda ka loosimises, milles leidub auhindu lausa 1000 euro väärtuses!
Sellele küsimustikule vastamine annab ka Sulle endale väikese ülevaate Sinu rahaasjadest. Saad teha järeldusi, kuidas oma finantselu (veel) paremini korraldada.

Küsimused on konkreetsed ja võivad olla Sinu jaoks pisut ebamugavad-paljastavad. Küsitluse andmeid kasutan anonüümselt – NB! Isegi kui jätad mulle oma meiliaadressi, eraldan selle sinu vastustest!

Küsimuste juurde saad SIIT

Olen senini kirjutanud viis raamatut: Out of office ehk aasta kontsakingadeta, Hingele pai, Leia oma tee, Sõnadest tähtsam (koos Helina Kärgenbergiga) ja Kõhule pai. Korraldan joogafestivale, annan välja Hingele Pai ajakirja, teen massaaže, joogatunde ja ennekõike olen ema.

Taustast: olen lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse bakalaureuse 2000.a ja Saksamaal Hamburgi Ülikoolis rahvusvahelise äri magistriõppe 2003.a. Olen õppinud või töötanud üle kolme aasta välismaal: Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias. Eestis on mul õnn olnud töötada põnevatel ametikohtadel Eesti Postis ja Äripäeva omaniku Bonnieri juures, aga suurema aja olen olnud iseenda ülemus-alamus.

Soojad tänud!
Merit
Kui soovid mulle otse kirjutada: merit@hingelepai.ee

Fototänud: Ruudu Rahumaru

26/02/2019
Kuus otsustavat kuud 1991. aastal

Lugesin eelmisel nädalal Tarmo Vahteri mahukat raamatut “Vaba riigi tulek. Kuus otsustavat kuud”. Raamatu kaanel oli meie maalt lahkuv tank, millele visati piiripunktis lillekimpe. Üks mõistatus minu lapsepõlvest, kuna olin neid näinud tulemas ja minemas, aga ei teadnud, mis toimus vahepeal.

See raamat pole kellegi subjektiivne mälestus, vaid väga loetavalt ja jälgitavaks kokku pandud salvestiste, protokollide, arhiivimaterjalide, nii Eesti, Venemaa, N-Liidu kui Ameerika diplomaatiliste jm dokumentide põhjal. Sest ma tahtsingi teada, mis siis päriselt toimus.

Sest kui ma ise olin 13, seisin vanaema tagaaias Vastseliinas paljajalu õhtuses karges kasteses heinas Piusa jõe ääres ja vaatasin tanke oma kodulinna poole suundumas. Lugesin nüüd hiljem raamatust, et see tankikolonn oli 12 km pikk. Ma mäletan seda lõppematut mürinat. Seda peatumatut hoogu. See hirmutas mind väga. Ma igatsesin oma vanemate juurde ja muretsesin nende pärast, sest nemad olid ju Tallinnas, kuhu tankid olid teel.

Raamatust saingi palju rohkem teada. Need tankid ei tulnud vaid Luhamaa kaudu Pihkvast, vaid ka Aegviidust, Pärnust, Haapsalust jm – igalt poolt. Nad ei tulnud ainult Eestisse, vaid ka Moskvasse ja Peterburi ja mujale. Isegi Tallinna Lennujaam oli suletud tsiviillendudele. Ja meie võtme-riigijuhid olid just välismaal! Päris hull olukord!

Noil eriti pingelistel augustipäevadel oli nii rahvaga kui riigijuhtidel omavahel ja välisriikidega suhtlemisel raskusi, mida on tänapäeval imelik ettegi kujutada: kommunikatsioonid nagu meil praegu ju peaaegu puudusid – vedas, kui sai saata faksi. Kellelgi mainiti küll olevat ka mobiiltelefon. Stress ja teadmatus võttis kõikjal maad, ka riigijuhtide hulgas. Ja ometi pidid nad tegema arukaid ja kaalutletud otsuseid. Ja paistma enesekindlad.

Tajusin ka, kui lihtne on olla kriitiline, nagu paljud oma riigijuhtide suhtes olid (ja eks tänagi olda) – aga mis vastutus neil meestel ja naistel tegelikult toona oli, mis pinge teadmatuses, kus pidi otsuseid tehtama. Kui palju pidi olema usku ja järjekindlust: väikest riiki, kes tahtis maailmakaardile, ei võetud päris tõsiselt, eriti kui meie toetamine võis rikkuda kõigi suhteid suure idanaabriga. Ja mitte kõik eestlased ega eestimaalased ei toetanud iseseisvumise ideed. See polnud nii, et kõik olid ühe asja eest väljas. Ja isegi kui olid, siis teed sinna olid eri leeride arvates erinevad. See ei teinud asja lihtsamaks. Juhid ei teadnud, kui paljud nende poole tegelikult hoiavad. Ja vastased tegid vastutööd väga aktiivselt ja agressiivselt.

Juba võrreldes aastaga 1990 ja ka pärast iseseisvumist läks Eestis elu majanduslikult palju-palju raskemaks (kauplustes olevat 1991. a olnud vaid 10-15% kaupadest võrreldes 1990. aastaga!).

Ja inimesed olid üha rahulolematumad.

Hirmutav oli lugeda, et kuna ei teatud, mismoodi N-Liidust väljajäämine mõjub, siis tuli näiteks tööstusel teha plaan B, kus neil on käsutuses vaid 25% (ja 50% ja 75%) toorainest. Vedelkütusel kodudest tehti linnade kaupa evakuatsiooniplaanid. Ei teatud ju, kas toorainet ja kütust jätkub, kui Eesti iseseisvub. Kõikides valdkondades tehti sellised varuplaanid.

Lennart Meri oli tõeline visionäär – mis oli tegelikult meie tase üheksakümnendate alguses, aga ta nägi hoolimata sellest päriselt kogu potentsiaali. Ta rääkis siin ja seal, et me oleme sisuliselt nagu Soome – kõik oli kaugel Soomeks olemisest! Esmatarbekaubad olid talongiga saadaval. Inimesed seisid tühjade korvidega keset poodi kuni pärastlõunani, et saada leiba.

Aga ka kõige lootusetumas olukorras peab olema selgroogu enda eest seismiseks ja sammude astumiseks.

Aga tuligi ühel hetkel moment (ja see tuli ju olukorra keerises ära tunda! Tankid olid veel Tallinnas…), kui saime end vabaks deklareerida ja järgmisteks sammudeks oli kõigist nendest eeltöödest Põhjamaades, Saksamaal, USAs, Prantsusmaal jm väga palju abi.

Sain ka aru, et kui jõud on ebavõrdsed, siis peab kõvasti mune olema, et enda eest seista. Minu meelest jääb raamatust mulje, et seda õnneks meie juhtidel oli, vahel vähem, vahel rohkem, aga kokkuvõttes piisavalt.

Sest see polnud lihtne. Eesti oma majanduspiiri kehtestamine ja autode ja reisijate kontrollimine tähendas seda, et vahel näidati nö keskmist sõrme – nii uue riigina (see oli enne 20. augustit) polnud autoriteeti mingeid piire kehtestada. Riigiõiguslik alus selleks ilmselt oli ka nii ja naa, mitte üldiselt aktsepteeritud. Nii käidi seda lammutamas ja kohta kätte näitamas. Neid kirjeldusi lugeda oli päris õudne, väga kahju oli piirikaitsjatest…

Ja nendel kriitilistel kuudel ja päevadel võisin tagantjärele lugedes leida palju paralleele elu ja muutuste ja inimloomusega üleüldse.

Kui ma end mingist olukorrast, mis mulle ei sobi, nö iseseisvaks deklareerin, oma rada otsustan minna, siis ei pruugi see samamoodi teistele meeldida. Samamoodi võib seepeale “rünnak” tulla – teiste reaktsiooni ei saa ette teada. Nii tuleb oma otsused teha parima äranägemise järgi ka infopuuduses, lihtsalt enda tunnetuse ja väärtuste põhjal. Uskuma ja olemagi see visionäär iseenda elus nagu Meri Eesti väljavaadete suhtes.

Isegi kui see on emotsionaalselt “ohtlik” ehk teistele ei pruugi meeldida – ka eestlaste hulgas polnud ju toona kõik ühisel nõul. Ja oli poliitikuid, kes kartsid äkilisi samme teha. Oli inimesi, kes ei tahtnud muutust, sest oli näha, millises majanduslikus kriisis juba oldi ja kui täitsa iseseisvana sellesse jääda – võib-olla idanaabri majanduslike sanktsioonidega ja võib-olla lääneriikide tunnustuseta – väga keeruliseks oleks võinud minna. Ka sisepingewd olid riigis suured, sest ühe inimpõlve jooksul oli eestlaste osakaal rahvastikus langenud 62 protsendile. Keegi ju ette ei teadnud, mis saama võib hakata. Seepräast tehtigi need kriisiplaanid.

Aga See Moment tuli. Kus oli toetus ja julgus ja asjade kokkusattumine.

Olen tänulik-tänulik-tänulik kõige selle külluse ja võimaluste ja vabaduse eest, mis meil praegu on! Palju õnne, Eesti Vabariik 101!

20/02/2019
Lihtne magustoit

Milline võiks olla üks lihtne, kiire ja suhkruvaba magustoit, mis sobiks ka peolauale?

Hingele Pai kaasautor Julia Anufrijeva jagab üht oma lemmikut:

Veel retsepte leiad Hingele Pai talvenumbrist 2018.

19/02/2019
5 immuunsust toetavat toitainet ja üks, mida kindlalt vältida

Tugeva immuunsüsteemi rakud, meie sissetungijate vastu võitlejad vajavad väärt toitu ja regulaarselt. Teadlased on ammu tõdenud, et inimesed, kes elavad vaesuses ja on alatoidetud, on rohkem vastuvõtlikud nakkustele. Lisaks on uuritud, et teatud mikrotoitainete puudus – näiteks tsink, seleen, raud, vask, foolhape, A-, B6-, C- ja E-vitamiin – mõjutab katsealuste loomade immuunreaktsiooni.

Tubastes tingimustes levib iga aevastusega viirusi päris kiiresti. Tasub pesta käsi ja hoida enda tervis tugevana. Aga kuidas? Üks viis on vaadata üle oma söögisedel, süüa targalt, võtta juurde väärt toidulisandeid ja seeläbi kindlustada oma tagala.

Probiootikumid

Öeldakse, et piisab 2 tl hapukapsamahlast, et hoida seedesüsteemis oma heade bakterite head kogukonda. Hapendatud köögivilju võiks süüa 3-4 tl päevas.

Oomega-3-rasvhapped

Hoia oma oomega-rasvhapete vahekord tervislikus tasakaalus – see tugevdab immuunsust, alandab põletikku ja toidab aju.

Tavaliselt saame toiduga liiga vähe oomega-3-rasvhappeid ja neid peaks pidevalt toidulisandina juurde võtma. Muidugi tuleb eelistada kvaliteetset lisandit ja mina näiteks seepärast ei võta kalaõli (ega kalamaksaõli), kuna kalad on arvatavasti oma elukeskkonna reostatuse tõttu ja veeloomade pikema toiduahela tõttu päris mürgitunud (igas ahela lülis mürkide hulk kasvab eksponentsiaalselt). Eelistan vetikaõli, millest saab nii ALA kui DHA vormis rasvhappeid ja ka E-vitamiini, mis on samuti antioksüdant.

Päikesevitamiin

Hea tervise juures on oluline ka D3 vitamiini tase. Seda saab lasta testida ja pimedatel talvekuudel kvaliteetse lisandina või päikesereisil juurde võtta. Lastega tehtud uuring 2010 aastal näitas, et lastel, kes said 1200 ühikut (IU) päevas D3-vitamiini toidulisandit, vähenes risk haigestuda hingamisteede viirustesse.

Antioksüdandid

Panen smuutisse olenevalt päevast külmutatud jõhvikaid, mustikaid, mustsõstraid, maasikaid ja ingverit, riivin sisse mahesidruni koort, söön oomega-3-rasvhapete ja D-vitamiiniga toidulisandeid. Seda kirjutades näen, et mul on endal selgelt puudu rohelisest! Aga just seal on ka antioksüdandid peidus ja kui elus lehtköögivilju aias või looduses pole, saab kasutusele võtta näiteks nisuorasepulbri, meringa vms. Väärt kraam on ka vetikad – näiteks spirulina või klorella, aga nende maitse ei pruugi kõigile meeltmööda olla.

Antioksüdandid on põletiku- ja vähivastase mõjuga, kaitsevad rakke oksüdatiivse stressi eest ehk hoiavad eemal haigusi ja enneaegset vananemist.

Küüslauk

Marju Randmer-Nellis kirjutas eelmise kevade Hingele Pai ajakirjas: “Küüslaugust saad kogu tema potentsiaali kätte, kui pärast selle hakkimist või pressimist (soovitatum) ootad 10 minutit, enne kui küüslauku kuumutad. Iisraellased on avastanud, et kuumutades küüslauku kohe pärast selle hakkimist, hävitab kuumus ühe seal sees leiduvast ainest, mida on vaja allitsiini tekkimiseks. Allitsiin on aga just see aine, mis on tuntud oma antibiootikumilaadsete omaduste poolest.”

Vähem suhkrut

Lugesin kord, et valget suhkrut süües langeb immuunsus 50 korda. Kuidas seda mõõdetakse, ma ei tea, aga jäi meelde olulisim – kui vaja immuunsust toetada, siis suhkruga seda ei tee. Vastupidi – kui mu laps jääb haigeks (või ma ise), siis tavalisest rangemalt ei mingit lisatud suhkrut ega ka saialisi-makarone (keha tõlgib need ju ka suhkruteks) ja ka piimatoodetele ei. Sööme sellisel ajal võimalikult palju puuvilju-aedvilju, et hoida keha PH-taset ja aidata kaasa, et kehasüsteemid jälle tasakaalu tagasi saaksid.

Tervist!

Fototänud: Ruudu Rahumaru

09/02/2019