Ostukorv

Autor: Merit Raju

  • 5 nippi, kuidas tekitada kasulikke harjumusi

    5 nippi, kuidas tekitada kasulikke harjumusi

    Kas tead, et enamik dieedipidajaid pole suutnud vastu pidada kauem kui kaks nädalat? Et spordiklubides on jaanuaris kõige tihedam? Et jooksu- ja suusaradadel püsitakse aasta alguse kolm esimest nädalat?

    See on selle pärast, et võetakse suured eesmärgid “hakkan iga päev trenni tegema”, aga kui elu tuleb vahele ja tahtejõud ei vea välja, hakkavad rutiini vahed tekkima ja peagi libiseb kõik käest. Kuidas tekitada kasulikke harjumusi, mis jäävad püsima?

    Nipp 1: Kui muutus on hästi väike ja vaevumärgatav, on ka tõenäolisem selle juurde jääda. Allpool on minu hommikused miniharjutused, mis on nii lihtsad ja kiired, aga annavad hea enesetunde, et nende juurde on lihtne jääda.

    Vaata hommikuste mini-harjutuste videoklippi siit:

    Paljud asjad nõuavad pingutust, mis võib-olla alguses tundub sobivat, aga erinevatel päevadel – näiteks kui oled haige, kui hommikul on kiire, kui lapsed vajavad tähelepanu, kui lihtsalt ei viitsi… – võivad nad siiski kõrvale jääda.  

    Nipp 2: Kui uus harjumus on nii lihtne, et vaat’ et ebamugavam on seda mitte teha kui seda teha, siis on tõenäoline, et sa selle juurde jääd.

    Mina näiteks hakkasin oma mini-hommikuharjutusi harjutusi tegema siis, kui laps oli umbes aastane ja mul tõesti ei olnud mingit oma aega. Aga nii palju ikka oli. Ja on siiani igal hommikul.

    Nipp 3: Selleks, et uus tegevus meelest ei läheks ja omaseks saaks, poogi ta toimiva harjumuse juurde.

    Näiteks minu lihtsaid hommikuharjutusi tehakse voodis enne tõusmist. Nii et üles tõusmise juurde need just sobivadki. Sa ei pea hakkama midagi uut leiutama, kusagile kõndima, mingit matti lahti rullima või retuuse jalga venitama. Sul on kõik olemas, lihtsalt meenuta endale seda vahetult enne kui voodist tõused ehk kohe pärast otsust voodist tõusta.

    Nipp 4: Kui sul on selge põhjus, MIKS sa midagi teed – tunda ennast paremini juba väga väikese pingutusega – siis on ka lihtsam selle juurde jääda. Kui uus harjumus nõuab tahtejõudu, ei püsi selline motivatsioon kaua.  

    Nipp 5: Tee uue harjumusega alustamine nii lihtsaks ja igapäevaellu sobituvaks, et sul on vaja otsustada seda MITTE teha.

    Näiteks kui kavatsed minna trenni, pane õhtul kott valmis ja ukse juurde. Siis on kõik ette valmistatud ja trenni mitte minemiseks pead sa otsuse tegema, aga minemine on loomulik, by default, või vaikimisi valik. 

    Ma siiski ei räägi nii suurest pingutusest nagu trenn, kuhu on vaja kott kaasa pakkida.

    Ja kui sa millalgi tunned soovi, saad kasvõi samal hommikul teha veel ja veel keha paitavaid-treenivaid-tuunivaid asju. Siis on see juba loomulik evolutsioon ja sisemine vajadus, mistõttu ka see rutiin jääb.

    Kas oled valmis proovima hommikuharjutusi, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva?

    Siin on minu hommikune minirutiin, mida jagan meeleldi sinuga tasuta.

    Pakun sulle ka edaspdidi inspiratsiooni, millest võid iga kell loobuda, kui on aeg.

    Registreeru siin, et saada tasuta videoklipp ülilihtsate harjutustega: 

  • Värske lapsevanema lugemisvara: 6 olulisemat raamatut

    Värske lapsevanema lugemisvara: 6 olulisemat raamatut

    Olles esmakordselt kohtunud oma vaimustava lapsukesega, haarab meid määratu armastuse tunne. Vannume endile, et kindlasti püüame püsida oma väljakutse kõrgusel – olla ideaalseks teejuhiks väikesele inimesele. Hakkame ennast nägema erinevas valguses ja mõned asjad, mis enne tundusid okei, paistavad järsku mittesobilikud. Olgu see oma tunnetega toimetulek, sõnakasutus, suhtumised ja hinnangud, suhted või harjumused. Kõik mida laste juuresolekul ütleme, teeme või tunneme, imendub lastesse. Kuidas garanteerida, et see oleks ainult parim, mida edasi anname?

    Teiste teadlike lapsevanematega suhtlemine ja toetavate raamatute lugemine aitab siin minu meelest väga palju. Need on minu lugemissoovitused värsketele lapsevanematele.

    1. “Kooskasvamine”

    Laste arengust 0-16 aastat, üheksa lapse ema kirjutatud mahukas, aga lõbusatooniline raamat. See on mulle igakordse vanuseetapi ees nagu väike humoorikas, aga praktiline juhend, mis järgmisena saama hakkab. Liikuma hakanud imikuga aitas see raamat mul mõista, et lapsed vajavad piire ja uudistamise võimalust ühtaegu, kui nad käpuli maailma avastavad. Ka minu sisetunne ütles, et peaksin lubama lapsel võimalikult palju uudistada, hoides ta eemale ohtlikest kohtadest ja esemetest ja see raamat toetas sellist mõtlemist ning seepärast oli mulle toeks nendel hetkedel, kui jälgisin väikese ilmakodaniku avastusretki ilma kogu aeg “ei” hõikamata. Ka praegu, kui mu laps on kuueaastane, leian sellest raamatust tuge. Tean, et see on transformatsiooniaeg – piimahambad vahetuvad jäävhammaste vastu, minu roll emana teiseneb, laps sirgub lasteaialapsest koolilapseks. 

    2. “Nutt ja jonnihood”

    Mind aitas see raamat väga palju mõista, mis nuttes lapse sees toimub ja kuidas ise käituda. Kuigi mu laps nuttis palju, sain kohe aru, et hurjutamine ja kussutamine ei ole just see, mida väikene inimene sellistel hetkedel vajab. Seega asusin uurima ja sain väga kasulikke nippe ja suhtumise soovitusi. Hoidsin seda raamatut heade soovituste pärast nagu kulda umbes lapse nelja-aastaseks saamiseni. 

    3. “Nututa uni”

    Nututa elu, nii nagu (eriti) nututa uni on mulle väga oluline olnud. Lugesin läbi kolm raamatut unest, kui laps oli umbes kuuenädalane ja oli selgunud, et ta ei oska ise magama jääda ja ei tema ega mina ei tunne ära, millal ta on üleväsinud. See aga viis nutuni, mis polnud kerge vaibuma. Sellest üle saanud (panin paika reegli, et kolmanda haigutuse toimumise hetkel peab laps olema voodis või vankris!), tuli ta siiski ka kuidagi magama võluda. See raamat aitas mind – kuidas tekitada uinumise hetkel assotsiatsioone, mis hiljem aitavad teda uinutada igas olukorras (nt lapsele uinumise hetkel mingit heli teha, nt ššš sosistada – siis edaspidi, kui ta kuuleb ššš, uinub ta kergesti). Tundus loogiline brain-hack ja võtsin kasutusele. Edukalt. Kasutasin seda tehnikat umbes viieaastaseni, siis võtsime uinumisel abiks lavendli eeterliku õli ja nüüd piisab kui paar rida ümisen – sama laulu, mis beebist saadik.

    4. “Minu mõistus on otsas”

    See oli lihtne humoorikas koomiks ja ometi väga kaasaegne-psühholoogiline lugemine, tuues tavaliselt välja käitumise, mida meie vanemad meid “kasvatades” kasutasid ja kuidas siis tänapäeval teha soovitakse (koos selgitusega, mida laps esimese variandi puhul kogeb ja tunneb) ja sobib ka meestele, kuigi pealt roosakas 🙂 Sobis meie peres umbes vanuses poolteist kuni neli aastat. Saab lugeda ka siis, kui aega üldse pole – nt kolm pilti-stseeni-olukorda korraga. Võtab vaid minutikese aega ja samas ülejäänud aeg ongi enesejälgimise ja käitumise muutmise ja lapse jälgimise praktika. 

    5. “Ei ütlemise kunst”

    Vahel pean ma siiani endale meenutama, et ei ütlemise kunst on siiski sama oluline kui jaa ütlemise kunst. Seda saab teha nii pehmelt, aga kindlalt, et väikene inimene ei kohkuks ilmaaegu. Ja vajadusel saab seda öelda ka nii, et see peatab hetkeks kõik tegevused, mis vaja ohu tõttu peatada. Ei ütlemise kunst kehtib ka täiskasvanutega suheldes. Ka kõik teised Jesper Juuli raamatud on vaimustavad – otsi lihtsalt oma teema, mis kõnetab. Märkasin näiteks, et Jesperi teismeliste kohta kirjutatud raamat on juba läbi müüdud – kindlasti väärt kraam.

    6. “Kõhule pai”

    See on minu viie aasta jooksul kirjutatud raamat rasedusest kuni paari elukuuni ja katab ära teadliku raseduse teemad toitumisest, riietusest, harjutustest kuni teadliku sünnituseks valmistumiseni. Samuti mõned inspireerivad sünnituslood ja sellest, mis tegelikult pärast toimuma hakkab. Raamatus on läbivalt minu päevikuväljavõtteid nii helgetest kui ka raskematest päevadest. Ja kirjutan ka ema keha ja hinge vajadustest pärast lapse sündi ning lapse esimestest elunädalatest – ja üldse mitte ainult roosamannavahuses meeleolus, mida ise algselt ette kujutanud olin, vaid ka päris realistlikult, et värskel emal ei tuleks lugedes tunne, et ta on ainus, kellel on metsik väsimus ja tohutu virvarr. Sest see ongi selline aeg, mis emotsionaalselt väga tundlik, võimas, ülev, õnnis ja samas ka paljut, mis selle vastand. Tagantjärele vaates väga põnev kogemus 🙂

    Noh, ja eks neid raamatuid ole veel ja veel, aga need olid minu peamised abilised, mis muutsid kurssi!

  • Joogafestivali joovastavad kogemused

    Joogafestivali joovastavad kogemused

    “Joogafestivalile iseloomulikult hõljub piiskopilinnuse hoovi kohal nii paks rahulolu ja kohaloleku tunne, et soovi korral võiks seda suisa hammustada.” – nii kirjutas Lääne Elu.

    Terve aasta valmistame Joogafestivali ette ja need kaks päeva on alati nagu ilutulestik – nii kähku läbi!
    Nii et otsustasin kõike nautida.
    Ja tegingi seda. Kogu südamest.
    Iga päev kuni koiduni.
    Nädala esimeses pooles arvuti taga, nädala teises pooles inspireerivate kaaslastega.

    Käisin kõigis peaesineja Justin Michael Williamsi töötubades ja nautisin tema stiili.
    Olles temaga veetnud neli päeva, sain näha tema heatahtlikku südant, siirust ja leplikkust ning nautisin ka tema ekspressiivset stiili laval.
    Ma pole kunagi nii ägedas vinyasa tunnis käinud nii paljude elementidega ja erineva energiaga vaiksest sissepoole olemisest kuni pulbitseva elurõõmuni 🙂

    Rõõmustav oli tagasisidest lugeda, et nii mõnedki kutsusid Justinit tagasi juba kohe järgmisel aastal! Kuna festival tuleb tahes tahtmata suuresti peaesineja nägu ja iga festival ei saa olla ühtmoodi, siis ise arutasime temaga ülejärgmist aastat 🙂

    Vaata Joogafestivali pilte siit.

    Minu kui festivali looja jaoks oli kõige liigutavam see, kui minuga samas Airbnb korteris Haapsalus peatunud soomlasest doktorikraadiga muusikapsühholoog (st minust piisavalt erinevat isiksusetüüpi inimene 🙂 oli pärast esimest paari tundi festivalil üpris skeptiline, aga tutvusime ja ta osales veel ja veel ning pärast tänas taevani ja saatis veel ka põhjaliku analüüsi-tänukirja.
    Ja soovitas ka järgmist peaesinejat.
    Kas tuled minuga augusti lõpupoole Soome kaasa tema joogatunnis osalema?

    Ja tead – järgmise Joogafestivali piletid on juba saadaval eriti magusa hinnaga siin.
    Kahe päeva pass on 8. augustini vaid 45 € ja lisaks saad kingituseks ühe e-kursuse väärtuses 20-49 eurot.

    AK kajastas Joogafestivali uudisteploki esimeses osas, kus on kõige tähtsamad uudised. Teistest festivalidest tehti juttu hiljem. Mulle tundus see ERRi poolne kompliment, et alkovaba sündmus, kuhu inimesed lähevad end harima ja värske peaga nautima, on prioriteet.
    Selline võikski olla viis, kuidas Eesti inimesed aega veedavad.
    Mul on siiani süda rõõmust tulvil!

    Foto: Peep Vain

  • Elustiiliettevõtluse 5 miinust ja 2 suurt plussi

    Elustiiliettevõtluse 5 miinust ja 2 suurt plussi

    Kakskümmend aastat tagasi tehnikaülikoolis ärikorraldust õppides küsiti meilt, mis on ettevõtja eesmärk. Olime noored ja vastasime umbes et klientide rahulolu tõstmine, kvaliteedi parandamine, innovatsioon ja maailmaparandamine.

    Õppejõud tõi meid kiiresti maapeale ja ütles vaid ühe sõna.

    Kasum.

    Elustiiliettevõtlus on selline ettevõtlus, kus kasum ei ole esimene eesmärk.

    Elustiiliettevõte on sündinud inimese seest kes armastab oma elu ja tahab seda jagada teistega. Ettevõtluse vormis. Ja loodetavasti on see ka kasumlik. Vähemasti natukene.

    Elustiiliettevõtjad on kunstnikud ja turismitalu pidajad, joogaõpetajad, kirjanikud… tegelikult kõiksugused tööd, mis võivad olla ühtlasi elustiil, näiteks ilumaailmas või toidumaailmas või mujal.

    See tähendab, et sa mitte ei KÄI tööl, vaid sa TEED tööd. Sina valid aja, tempo, koormuse. Sinu elu ongi töö. Sa müüd seda, mida sa oskad ja armastad. Ja inimesed armastavad seda ka, sest nad tunnevad sinu head vaibi selle juures.

    Mina olen elustiiliettevõtja olnud 12 aastat. Korraldna Joogafestivale alates 2012, annan välja Hingele Pai ajakirja alates 2017, olen avaldanud 5 raamatut ja andnud juba 10 aastat joogatunde ja korraldanud ritriite. Ma töötan oma kodus ja suviti ka õues, mu päevades on palju loomingulisust, aga ka asju, mida “peab”: e-kirju, tabeleid, rutiine.

    Millised on siis sellise elu plussid ja kas on ka mõni miinus?

    Vabadus

    Omaenda kujundatav vaba ajakorraldus öeldakse olevat üks suurimaid rahulolu faktoreid töökohal. Igasugusel töökohal. Nii et kui sa lood endale töökoha, siis see on esimene asi, mida silmas pead. See tähendab, et kui ilm on mõnus, päike soe ja tuul pehme, siis veedan aega õues. Vahel töötangi rõdul või kännu otsas. See tähendab, et arvutitööd tuleb rohkem teha vihmastel päevadel ja enne lapse ärkamist või pärast tema uinumist. Jah, ja laps – tema näeb mind tänu kodusele ka päris palju ja meie hommikud on üldjoontes pikad ja mõnusad, kus aega ka mängida. Kui laps on haige, saan samuti oaidlikult oma tööd korraldada ja temaga olla. Töökoormus oleneb töökorraldusest ja ka ettevõtluse faasist – alguses nõuab ta rohkem nagu iga beebi ja tugevamana tavaliselt juba vähem. Ei kulu enam nii palju aega ka puhtalt katsetustele: juba tead, millesse on mõtet panustada ja millesse mitte. Aasta tagasi töötasin 70 tundi nädalas ja praegu 35. See on otseselt töine aeg, paljuski arvutis. Aga eriti sel aastal sisaldab sageli ka põnevaid kohtumisi, artikli või raamatu kirjutamist, kursuste ja klippide filmimist jne.

    Elu magus maitse

    Teine suur eelis – noh, tegelikult esimene – on elurõõm, eneseteostus, rahulolutunne tähendusrikkusest – kuna tegeled sellega, mis kõige südamelähedasem. See ongi elustiiliettevõtja ja lihtsalt ettevõtja vahe. See, mis on minu toode või teenus, ongi minu elustiil ja seega töö ja elu vahel eriti nagu piiri pole (jah, see võib olla ka miinus!).

    Kuidas sa nii noor paistad, küsitakse mult. Ma arvan, et selle pärast paistangi. Tegelikult ka.

    Ja nüüd lubatud miinuspool.

    Jah, võita on väga palju, aga sellise elustiili miinuseid polegi nii vähe.

    Miinuseid tuli esimese hooga lausa viis.

    Ise teed, ise müüd

    Pead ise ennast, oma tooteid-teenuseid müüma, meeldib või mitte, oskad seda või mitte. Võin rõõmuga öelda, et pärast seda, kui avastasin, et turundus on sama põnev ja kannatlikkust ja hoolt nõudev nagu aiandus või deitimine, siis mulle turundus nüüd väga-väga meeldib ja kaasaegsete oskustega olen ka end järele aidanud.

    Turvatunne tuleb leida enda seest

    See, mille pärast enamik inimesi isegi ei mõtle ettevõtluse peale, rääkimata oma isikliku elustiili kui ettevõtluse peale – see on ebastabiilsus. Jah, märkasin ka ise 12 aastat tagasi alustades väga kähku, et kuidagi oli palka lihtsam teenida kui ise need 1000+ eurot kuus erinevate tegevustega kokku saada.

    Jah, haavatav oled tõepoolest – sissetuleku mõttes – aga eks tegelikult ollakse seda ka töökohal, sest väljastpoolt ei saa me kunagi nii palju kindlustunnet, kui südamest tahaks. Nii et tuleb kindlustunde soovist lahti lasta. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha, aga kuna staaž on juba nii pikk, siis on tekkinud juba usaldus elu vastu, lahti laskmine turvatunde soovist õnnestub tasapisi.

    Mott tuleb ka leida enda seest

    Paljudele valmistab raskusi ka üksi enda tiimis olemine: iga päev kõik tööd juhist koristajani (kuigi firmat ei pea üksi tegema, tegelikult ei tohikski, lihtsalt paljud seda üksikettevõtjana teevad). Pead ise ennast motiveerima ja distsiplineerima, sul tekivad oma eesmärgid ja prioriteedid ja selgus, milles sa oled hea ja milles mitte nii väga ja millised tegevused ja päevarütm sulle rohkem sobivad. Tavaliselt on elustiiliettevõtja üksikettevõtja st igas rollis ise. See on üpris kurnav ja kõike tegelikult mitte ainult ei jaksa, vaid ka ei oska. Näiteks kui leidsin, et olen muuhulgas ka oma firma IT-juht, siis taipasin, et oookei, nüüd on jama. Ja nii võtsin endale abilise, kes nende teemade eest hoolitseb ja seda ka väga hästi teeb. Minu stressitase langes ja mu IT-lahenduste kvaliteet paranes mitme taseme võrra.

    Piiride tõmbamise peen kunst

    Kogu aeg on tööaeg ja kogu aeg on vaba aeg. Et vaba aega ka päriselt saada, on vaja distsipliini ja motivatsiooni, oluliste asjade mitte edasi lükkamist. Eks loomulikult kipub kujunema nii, et vähem motivatsiooni jääb nendele asjadele, mis pole otseselt mu kirg ja kutsumus nt meilipostkast.

    Kõik sõltub sinust sinu tervisest ja powerist mürast läbi tulla ja inimesi kõnetada. Tagasihoidlikkus pole siin voorus, samuti nagu pealetükkivuski. Kuidas oma klientideni jõuda – see on tunnetuse küsimus ja seal on habras piir.

    Paneb peeglisse vaatama ja ennast arendama

    Üksi tegutsedes (aga väga hästi ka tiimi juhtides) tulevad välja oma miinused ja plussid. Nt mulle meeldib algatada asju, mulle ei meeldi pikalt arvutis olla ja meeldib näost näkku suhelda. Siis nii teengi! Mõnes mõttes on niimoodi väga hea ja mõnus, mõnes mõttes muu seetõttu natukene kannatab. Tegelikult olen harjunud emotsioonid (“ma ei viitsi”, “ma ei oska”, “see tabel on igav”) kõrvale jätma ja asjad ära tegema, kui tean et see on oluline. Sest mul pole ju kedagi, kelle jaoks või pärast ma asju teen. Ise teen, enda jaoks ja enda pärast. Et see jõuaks inimesteni, kes vajavad inspiratsiooni ja toetust, ideid ja julgustust.

    Jah, elustiiliettevõtlus ei ole alati lihtne ega kerge, aga minu arvates tasub see emotsionaalselt ja elukvaliteedi mõttes kuhjaga ära, nii et ma olen valmis ka mõningateks vintsutusteks, …mis kipub olema selle hind.

  • Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

    Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

    Joogaõpetaja ja muusik Justin Michael Williams toob jooga mati pealt igapäevaellu. Kõigile. Olenemata nahavärvist või rahakoti paksusest. Olen nüüdseks tema tegemisi jälginud üle aasta ja intervjuu temaga kinnitas mu sisetunnet – Justin on üks südamlikumaid, siiramaid ja inspireerivamaid inimesi. Olen üleni elevil, et ta tuleb tänavu juulis ka Haapsallu Joogafestivali peaesinejaks!

    Eestis on südaöö, Justinil Californias algas just päev. Jutu jooksma saamiseks uurin, mida ta hommikuks sööb. „Minu hommikusöök on alati smuuti. Täna panin sinna veganproteiinipulbrit, päevalilleseemnejahu, kalekapsa lehti, õuna ja riisipiima – see maitseb natuke nagu šokolaad,“ kiidab ta särades.

    Olen kuulanud mõne osa Justini podcast’ist „Motivation for Black People“, mis on mind väga liigutanud ja silmi avanud. Samas ka mõtlema pannud, et tekstis võib paljudes kohtades vahetada sõna „mustanahaline“ sõnaga „naine“ ja ülejäänud tekst klapib ikka. „Üks minu eesmärke elus on teha õpetused ning spirituaalsed ja joogapraktikad, elumuutmise võimalused kättesaadavaks ka inimestele, kes on millegipärast kõrvale jäetud. Mõnikord selle pärast, et neil pole piisavalt raha. Mõnikord, kuna neil pole olnud võimalik kellegagi samastuda, kedagi, kes mõistaks neid. Mõnikord saab takistuseks haridustase – nad lihtsalt ei mõista teatud asju. Kõikidel nendel põhjustel teen ma podcast’i, et see kõnetaks teatud inimesi ja annaks nendele teadmistele ligipääsu.“

    Justin on märganud, et kui guugeldada joogat või mida tahes vaimset, on otsingutulemustes näha ainult valgeid naisi. Ja seepärast tunnevad mustanahalised ennast joogatunnis ebamugavalt. „Aga ma arvan, et joogast oleks kõigile kasu!“

    Missioon – jooga kõigini

    Justin on tegelenud joogaga 12 aastat ja praegu on ta 31. „Ma olin alati ainus mustanahaline joogatunnis. Alati! Tänaseni on see ikka enam-vähem samamoodi, ainult natuke parem. Kui ma küsin mustanahalistelt, miks nad joogasse ei tule, siis nad ütlevad, et see pole nende jaoks. Nüüd, olles ise joogaõpetaja, on mu missiooniks aidata avada uksi ja tekitada ligipääs erinevatele inimestele. Nii et taskuhääling on tõesti põhiliselt mustanahalistele, aga kõik muu, mida ma teen, on kõikidele. Just nimelt kõikidele, ka neile, kes tunnevad, et need praktikad ei suhestu nendega või siis nad ei tea, kuidas tuua jooga mati pealt igapäevaellu. See on mulle õpetades kõige olulisem.“

    Justin rõõmustab, et tema taskuhääling läheb korda isegi mulle. „See on imetlusväärne, et näiteks kui eestlased ei tunne isiklikult võib-olla ühtki mustanahalist, siis saab see podcast aidata luua mõistmist ja aduda raskusi, mis sellistel inimestel elus on. Ja raskusi on meil kõigil! Meil kõigil on asju, millest läbi tulla, ja vahel on hea ka enda raskustele vaadata teise nurga alt, kui tead, millised teemad on üleval teistel, kes on täiesti teistsugused ja teisest kontekstist. Sellised asjad nagu orjus, diskrimineerimine nahavärvi pärast. Ja minu taskuhääling aitab kaasa teineteise mõistmisele.“

    Diskrimineerimine – päriselt?

    Kas tõesti võib tänapäeval veel rääkida diskrimineerimisest? „Mustanahalistel on maailmas unikaalne trauma, sest need, kes ei ela Aafrikas, on ära lõigatud oma juurtest, ajaloost, päritolust ja seega oma väest. Nagu mu perekonnanimi, Williams – see pole aafrika perekonnanimi. See on orjapidaja nimi. Williams tähendab William’s son (Williami poeg). Orjapidaja, kes pidas meie perekonda, on mu perekonnanime tähendus. Ja see on samamoodi kõikide mustanahalistega siin USAs. Me isegi ei tea oma nime! Ma ei tea, millist keelt rääkisid mu esivanemad – mul pole ühtki seost oma keelega.“

    Justin ei tea täpselt, kust maalt ta esivanemad pärit on, aga varsti on see lõpuks teada. „Ainus võimalus päritolumaad teada saada, on teha DNA-analüüs. Sest kui orjad toodi laevaga Ameerikasse, lõhuti nende pered ära. Näiteks väikesed lapsed, kes eraldati emast, ei saanudki teada, kust nad pärit on. Ameerika koolides tehakse kultuuripäevi, kus igaüks tutvustab maad, kust ta pärit on. Ja kui siis mõned ütlevad, et ma olen Iirimaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt, siis mustanahalised ütlevad end olevat New Orleansist, Louisianast, New Yorgist. Sest nad ei tea midagi oma taustast enne Ameerikat. Spetsiifiline trauma, mis on mustanahaliste kogukonnal, vajab tervendamist ja üldist motivatsiooni selle jaoks.“

    Mõtted on valemi üks osa

    „Kui öeldakse, et su mõtted loovad su reaalsust, siis näiteks USAs võib mustanahaline mees politsei käe läbi surma saada 400 korda tõenäolisemalt kui valge mees. Siis nagu ei saa öelda, et mõtted loovad reaalsust! Kui mustanahaline naine sünnitab, on tema tõenäosus sünnitusel surra neli korda suurem kui valgel naisel – tema kehas oleva eluaegse kõrgema stressitaseme tõttu. Kas tema mõtted loovad selle? Ei! Need on päris asjad, mis juhtuvad siin päris inimestega. Päris maailm, kus stress jaotub ebaühtlaselt… vastavalt nahavärvile.“

    „Nii et need sõnad, mis me ütleme joogas: sinu mõtted loovad su reaalsust – muidugi nad loovad! Aga sa võid luua oma mõtetega mida tahes ainult siis, kui sa oled priviligeeritud. Aga kui sind pidurdab süstemaatiline sügavale kodeeritud stress või teemad, millest sa pead päriselt üle saama, siis on su-mõtted-loovad-su-reaalsust ainult üks osa valemist. Teine osa on vaja ise üles leida. Sellepärast ma leidsin, et on nii oluline rääkida nendest probleemidest otse, taskuhäälingu formaadis.“

    Meil kõigil on nahavärvist olenemata oma sisemised traumad, millele peame otsa vaatama, lapsepõlve teemad, sisemised isiklikud takistavad teguruid – kõigil on midagi! „Aga allasurutud inimestel on lisaks veel kollektiivne laiahaardeline trauma selle kõige all. Veel selle jama all, mis kõigil on niikuinii!“ 

    Meditatsioon ja jooga

    Justin tunneb, et ta saab aidata inimesi, jagades infot, andes ruumi mõelda ja tunda ja tuua jooga matilt pärisellu. Kõigile. „Jagan päris palju teadmisi tasuta vebinaridena, et see poleks inimestele rahaliselt kättesaamatu. Ma tahan, et need teadmised oleksid kättesaadavad ja inimesed tunneksid nende seost oma eluga. Ma arvan, et praegu on päris palju seda, et jooga toimub stuudiomatil, aga unustatakse, et kogu elu toimub tegelikult väljaspool seda ja need praktikad on väärtuslikud ainult siis, kui neid saab kasutada päris elus. Muidu on jooga ainult hetk.“

    Justini jaoks on meditatsioon liim, mis hoiab ta elu koos. „See annab mulle ühenduse iseenda parima versiooniga, tugevdab intuitsiooni ja aitab seega teha õigeid valikuid. See annab mulle võimaluse, kuidas kohtuda eheda iseendaga ja nii saan ma ühendust ka teiste inimestega.“

    Talle tundub, et sageli ei tea inimesed, kes nad on, sest nad ei ole olnud üksi – nad on alati ümbritsetud teistest, mõtlevad, mida teised vajavad. Nii ei jõutagi selleni, mida me ise vajame, ega teatagi, kes ollakse. Ja kuidas saaks siis maailmas iseendana väljenduda? Joogapraktika annab võimaluse kohtuda päris iseendaga. Ja see jällegi annab võimaluse teha valikuid, mis on meiega kooskõlas.

    „Alati, kui ma teen suure otsuse või valiku, mediteerin ja küsin oma südamelt. Igapäevane praktika annab võimaluse liikuda kiiremini südamesse ehk saada kiiremini vastuseid. Sellesse kohta minemist ma praktiseeringi. Alati, kui on vaja otsustada, siis ma saan lihtsalt – põmm! – kohe südame lainele minna. Igapäevane mediteerimine on teinud selle tee vabaks ja nii saan ma käituda päris endana igal hetkel.“

    Koolikiusamise trauma

    Väiksena narriti Justinit väga palju. Nii palju, et ta vahetas isegi kooli. Aga ka uues koolis kiusati, sest ta oli teistsugune. „Ma kõndisin teistmoodi ja mu kõrvad tundusid suured ning seepärast mind narriti. Kui ma olin teises klassis, laulsin ma kooris. Kooritunnis, kus kõik pidid käima, ütles õpetaja, et nüüd laulame lugu „I believe I can fly“, ja küsis, kas keegi tahab seda üksi laulda. Ma tõstsin elevuses käe, sest laulmine oli mu lemmik, ma tegin seda pärast kooli lihtsalt niisama, lõbu pärast niikuinii. Kui olin esimese rea ära laulnud, hakkasid kõik lapsed naerma ja näitasid oma kõrvadele ja hüüdsid: „Lenda minema, lenda sinna, kust sa tulid!“ Ma lihtsalt seisin seal, panin silmad kinni ja tahtsin haihtuda. Kuni kooliaasta lõpuni narriti mind veel selle lauluga.“

    See oli väga intensiivne moment tema elus, millest kogunes palju hirmu lauldes enese väljendamise suhtes. „Aga ma ei mõistnud, et nad narrisid mind lihtsalt selle pärast, et nad olid õelad. Ma arvasin, et minu hääl kostis kohutav. Ja sügavamal tasemel andis see mulle signaali, et miski, mis mulle tundub ehe ja mida ma armastan, miski, mida ma ei saa muuta – minu hääl –, polnud piisavalt hea. Kogu ülejäänud lapsepõlveks sulgusin ma endasse, muutusin väga vaikseks ega laulnud enam kunagi.“

    Seepärast on Justini praeguses töös ja elus suur roll sellel, et aidata inimestes äratada osi, mille nad on millegipärast sulgenud või peitnud.

    Tervenemine

    „Joogal on mu elus olnud suur mõju, aga üks suurimaid võite on olnud see, et see äratab meie peidetud osi ja annab võimaluse nendega sõbraks saada. Ühendus ongi see, mida jooga tähendab. Muidugi ma tegin päris palju teraapiat ka, mitte ainult joogat ja mediteerimist. Minu arvates on trauma tervendamine väga oluline ning jooga ja meditatsioon on oluline täienduseks, need on tervenemise retsepti üks koostisosa. Aga väga suur osa! Ma tunnen, et jooga nagu rääkis minu sisemise lapsega, toetas ja lohutas: on okei olla sina ise. Ma usun, et paljudel juhtudel püüavad inimesed saada enesekindlust olla kuuldud või ennast väljendada või elada oma kutsumust või teha erinevaid asju väljaspool. Aga jooga kutsub meid endi sisse. Ja me saame välise juurde minna alles siis, kui meil on sisemine pind tugev. Ma arvan, et see on nagu joogapoosidegagi: sul on vaja tugevat vundamenti, enne kui saad minna peapealseisu või muudesse hulludesse poosidesse. Sa ei saa väljapoole minna enne, kui sul pole vägevat vundamenti, ja mulle tundub, et jooga annab inimestele selle üliolulise sisemise aluspõhja.“

    Looming

    Kolm aastat tagasi tuli Justin välja oma esimese singliga. „See oli vaimustav! Mu muusikat on alla laaditud miljoneid kordi 40 eri riigis, mis on hämmastav. Ja ma olen väga tänulik, et sain oma trauma muuta loominguks ja inimesed saavad sellest tervendust – seda on nii soe tunne teada!“

    Kui küsin Justinilt, milline on tema tüüpiline päev, tundub ta sattuvat kimbatusse ja hakkab siis naerma. „Sellist asja nagu tüüpiline päev mul küll ei ole! Aga tavaliselt ma lülitan oma telefoni iga päev kolmeks tunniks täiesti välja ja töötan selle kallal, mis on minu jaoks väga oluline. See on tavaliselt kella 11 ja 14 vahel, välja arvatud, kui ma reisin või esinen. Nii paljud inimesed tahavad meist midagi kogu aeg ja me ei veeda seepärast aega iseendaga. Nii et minu jaoks on see nagu joogapraktika. Mis tunne on pratyahara, keskendumine sisemistele aistingutele ja meeled välja lülitada? Kui keegi ei saa minuga ühendust, siis mida ma teeksin? Kuidas ma kasutaksin oma energiat? See on aeg, kui ma kirjutan oma raamatut, muusikat, loon kursusi ja lihtsalt olen loov. Väljaspool neid kolme tundi võib toimuda mida tahes, see on iga päev väga erinev.“

    Justin kirjutab praegu mediteerimisest raamatut, mis ilmub tuleva aasta algul. „Sellest tuleb meditatsiooni teejuht täiesti tavalistele inimestele. Inimestele, kes arvavad, et nad ei oska mediteerida. See on minu lugu koos õpetuste ja praktikatega, kõik ühes.“

    Ta juhendab ka veebikursusi. Näiteks kuidas leida oma kutsumus ja teenida raha sellega, mida armastad. „See teema on Ameerikas ülipopp! Pigem ehk eestikeelsena:  Mul on veel kursusi, näiteks, kuidas saada üle ärevusest ja stressist. See on 10-osaline meditatsioon, mis aitab inimestel paremini magada, rahuneda pärast tööd, olla rohkem kohal.“

    Ehtne joogavanaema

    „Iga kord, kui ma söön hommikust, panen tillukesele taldrikule ka eraldi palukese – see on minu viis tänada oma esivanemaid. Et nad mind juhatavad, et nad on minuga, näitavad teed. Sest ma tunnen, et me pole üksi. Meid toetatakse, juhatatakse. Mu vanaema tegi samamoodi ja ma õppisin temalt üldse väga palju. Ta oli nagu ehtne joogi, aga ta ei teinud kunagi joogat. Kummaline oli taibata, et paljud teadmised, mida vanaema mulle noorena õpetas, kordusid hiljem joogaõpetajate koolitusel. Ma arvan, et see aitas mul ka nii kiiresti suhteliselt noorelt joogaõpetajaks saada, sest mulle tundus, et ma teadsin neid asju.“ Või on see ka Justini Aafrika juurtest. Sest näiteks tema taskuhäälingust selgus, et Aafrika usundid on olemuselt kaasavad. Neil on oma pühakud ja kui nad kuulevad võimsatest tegelastest, nagu Jeesus või Buddha, siis nad võtavad  ka nemad oma usundisse, kombineerides kõike, mis tundub hea ja õige!

    Isiklikud teemad

    „Praegu tegelen ma oma romantiliste suhete teemaga. Mul on olnud nii palju edu oma töös ja spirituaalse poole peal, et need valdkonnad on mul loomulikult olnud rohkem fookuses. Aga nüüd ma tahan, et minu vibratsioon suhete vallas oleks sama kõrge nagu muudes valdkondades,“ jagab ta.

    „Kui ma fokusseeritult oma raamatu kallal töötasin, elasin pool aastat tsölibaadis, ei kohtunud kellegagi. See oli minu jaoks tervendav, sest ma märkasin mõningaid mustreid, mida ma ei taha endaga kaasas kanda. Need ei olnud midagi halba, aga lihtsalt mitte kõrgeim võimalik vibratsioon. Nüüd ma hakkan deitimise maailma tagasi minema uute mustritega ja vanu harjumusi kaasa ei võta. Aga kuidas täpselt, seda saan ma öelda aasta pärast.“

    Justinile tundub, et nii paljud klammerduvad teise inimese külge vajadusest olla tunnustatud, aktsepteeritud ja tahetud. „Tegelikult peaksime me kõik tahtma armastust, tunnustust ja aktsepteerimist iseendalt. Praegu ma töötan selle kallal, kuidas tõesti armastada iseennast nii täielikult, et mul pole vaja kellegi teise tunnustust. Tavaliselt tahetakse suhtes olla selle pärast, et me tahame teisele poolele meeldida või et me oleme endaga rohkem rahul, kui meil on keegi. Aga see ei tööta nii! See viib alati sellele teele, et meil on teist inimest vaja selleks, et olla õnnelik. See on kaassõltuvus! See on ülimalt ebaterve ja see ei vii kunagi õnnelik olemiseni. Aga enamik inimesi on kaassõltuvuslikes suhetes, kaasa arvatud jooga- jm vaimsed inimesed – kõik! Ja nii ma tunnengi, et tõeline sügav partnerlus pole selles kaassõltuvas seisundis. Me tõmbame ligi seda, kes me ise oleme. Nii et kui me tahame ideaalset partnerit, siis peame ise see kõigepealt olema. Ja seda ma praegu teengi.“

    Inspiratsioon loodusest

    Justin saab inspiratsiooni loodusest. „Mulle meeldib lihtsalt loodust vaadata. Mulle meeldib puude all maas istuda, selg vastu tüve, paljajalu. Mu lemmikpuud on sekvoiad, Californias on neid palju. Kui mul on mõni oluline küsimus, siis ma lihtsalt lähen puu alla ja püüan seal lõdvestuda. Ma kujutlen, kui kaua see puu on seal kasvanud, kui palju näinud, kui visa ta on, kui palju lehti langetanud, et saaks anda ruumi uuele algusele, igal aastal uuesti ja uuesti. Puu ei hoia ju lehti kinni, kui lehed on valmis lahkuma, ta lihtsalt laseb neil minna. Nii et kui mul on elus väljakutse või ma pean tegema karmi otsuse, siis püüan kehaliselt lõdvestada end puuga üheks, tunda, kuidas tema energia aktiveerib minu julguse ja tarkuse. Et mitte karta minna läbi raskete valikute, mitte karta minna oma teed, teades, et kõik on lihtsalt tsükkel, kõik, millest me lahti laseme, tuleb tagasi, nii et iga puu meenutab mulle seda ilusat kujundit hoidmisest ja lahtilaskmisest. Kui elu nii võtta, on kannatusi vähem.“

     Justin on Joogafestivali peaesineja 27.-28. juulil Haapsalus.

    Osta oma Joogafestivali pilet SIIT

    Fotod Photos by Jamaal

    Stiil Marju Randmer-Nellis

  • Suve kõige inspireerivam elustiilifestival saabuval nädalavahetusel!

    Suve kõige inspireerivam elustiilifestival saabuval nädalavahetusel!

    Juba sel nädalavahetusel vallutavadki Haapsalu Piiskopilinnuse hoovi kõik, kes hindavad rahulolu oma eluga: tervise, heaolu, suhete ja tööga.

    Joogafestival tähendab kaht päeva täis põnevaid juhendajaid, inspireerivaid loenguid, tasakaalustavaid joogapraktikaid, vabastavat tantsu, maitsekat taimetoitu ja muusikat ning mahedat meditatsiooni.

    Festivalipass on 23. juuli südaööni (kell 23:59) soodushinnaga 65 € (Piletilevis 69,5 € ja kohapeal 79 €). Paaripilet kahekesi tulemiseks on vaid 99 €.

    Osta oma festivalipass kohe siit

    Ainulaadne on Joogafestival selle poolest, et on festival, mis laeb, ega kurna + saad kaasa praktilisi nippe, kuidas elada veelgi täisväärtuslikumalt.

    Festivalil juhendavad Justin Michael Williams Ameerikast, Ananda Das Indiast, Hedvig Hanson, Peep Vain, Aigi Vahing, Hingele Pai eestvedaja Merit Raju ja paljud teisedki. Laupäeva õhtul saab nautida Hedvig Hansoni kontserti ning ekstaatilist tantsu DJ Taivo Petersoni muusikavalikuga. Läbi öö saab nautida gongihelisid magamise ajal.

    Lasteprogrammis leidub tegevust ka lastele, lapseootel peredele kui ka beebidele 🙂

    Vaata programmi või osta pilet kohe siit 

    Kohtume 27. ja 28. juulil Haapsalus!

  • Investeerimisfestivali järelkajaks: “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane”

    Investeerimisfestivali järelkajaks: “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane”

    “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane,” ütles Kaarel Ots, Nasdaq Tallinna Börsi juht nädalavahetuse Investeerimisfestivalil.

    Oli juttu börsikauplemisest, kinnisvara hindamisest, pensioni teisest sambast, idufirmadest, aga ka minimalismist ja loomingulisusest.

    Arukas ja soojas õhkkonnas.

    “Investorit on raske defineerida,” ütles Kaarel Ots. “Pigem on see mõtteviis.”

    Jah, investeerida saab ka tervisesse, suhetesse, elurõõmu.
    Panustades nendesse aega ja oma armastust.

    Ka Joogafestival muutub temaatiliselt üha laiemaks: seekord lausa tööalaste valikute ja südamega ettevõtluseni välja.

    Kuna see ongi elu.
    Ja seda saab elada teadlikult ja vähem teadlikult.

    Elu pole ju ainult füüsiline või vaimne tervis – pigem on tervis ja enesetunne kõigi muude valikute peegeldus.
    Ja sellepärast siis ka Joogafestivalil seekord laiemad teemad kui vaid tervis.

    Kuidas siis elada teadlikumalt?

    Osta oma Joogafestivali pass praegu soodsamalt SIIT

  • Raamat kui maiustus

    Raamat kui maiustus

    Lõpetasin just maiustamise.
    Raamatuga.
    Mikita “Kukeseene kuulamise kunstiga”.
    Jah, ma maiustasin tekstiga, sest öeldu on Mikital nii sügavalt läbi tunnetatud.
    Sest see kõnetab mingil ürgsel tasandil ja heliseb minuski.
    Ja olles elanud mitu aastat erinevates riikides, tean, et olen teistmoodi.
    Ugri, noh.
    Ja tekst oli mu jaoks ka intellektuaalsel ja poeetilisel tasandil nauditav – mis vaimustav sõnavalik!
    Ja see humoorikas tempokas kõnepruuk.
    See kõik kokku ongi minu meelele maiustus.

    “Taluõu, suguvõsa männimets ja mererand – need on eesti vaimu neli nurgakivi. Need on elu algosad, millest luuakse midagi suurt ja ülevat.” Nii kirjutab Valdur Mikita.

    Tantsisin peenarde servas ja vaatlesin sõbranna taluõue kui meie kultuuri keskpunkti.
    Ja olin lummatud!
    Proovisin esimesed haikud kirjutada.

    Aga jään siiski ajakirjade ja raamatute juurde.
    Jaaniööl, valguse pühal olen seekord hoopis lõunamaal, Horvaatias, kus päike loojub juba 20.53.
    Koolitusel. Õpin seal lugusid jutustama.

    Mõnusaid valguspühi ja suve sumedat tulekut!

  • Ekstreemvõistlus Spartan Race kogemus Austraalias

    Ekstreemvõistlus Spartan Race kogemus Austraalias

    Hullumeelne Spartan Race, mille jooksul tuleb endast anda kõik ja rohkemgi veel on tuttav vähemalt ühele eestlannale ja tema abikaasale. Hiljuti Austraalias sellisest võistlusest osa võtnuna kirjeldab ta neid seiklusi ja lisab: “Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finišeeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud.”

    Spartan Race on ülemaailmne spordiüritus, mis leiab igal aastal aset enam kui 30 riigis kokku üle 200 üritusega.

    On kolm distantsi: Sprint 7km, Super 14km ning Beast 21km. Need distantsid võivad aga sõltuvalt ürituse asukohast ja raja disanist siia-sinnapoole veidi erineda. Sparta Trifecta Weekendiks kutsutakse nädalavahetust, mil on võimalik kahe päeva jooksul läbi teha kõik kolm distantsi ning seega välja teenida eriline Trifecta medal.

    Tegemist ei ole ainult erinvatel maastikel toimuva jooksmisega, vaid iga distants sisaldab endas ka 20 kuni 35 takistust (arv sõltub distantsi pikkusest), mille mitte sooritamisel või ebaõnnestumisel tuleb sooritada 30 “kosmonauti”. Takistustel tuleb näiteks tassida erinevaid asju (nt 30kg liivakotti, 20kg killustikuämbrit, sirgetel kätel 18kg metallkangi, 30kg metallist palli), roomata okastraadi alt, 14kg metallkang kätel, vedada rehvi ülesmäge ja siis jälle alla, tõmmata 30kg liivakotti kõrgele üles, ronida mööda köit nii vertikaalselt kui ka horisontaaliselt, kõndida mööda tasakaalupoomi, ronida üle erinevate plankude (kõrgeim 4m kõrgune) ja vahel ronida läbi erinevate asjade alt, sumbata läbi jääkülma alpijõe jmt. On ka spetsiifilisemad harjutused nagu näiteks olümpus, monkeybars, odavise, rõngad, kindlus jms.

    2018. aastal toimus Austraalias ainuke Trifecta nädalavahetus Bright´i-nimelises linnakeses, 300km Melbourne’ist eemal, Victoria alpides. Oleme abikaasaga aastaid erinevatel jooksudel kaasa teinud, kuid Trifecta nädalavahetus on meie jaoks esimene ning oleme seda oodates kergelt ärevuses – jälle alpidesse?! On veel üsna selgelt meeles eelneval aastal Prantsusmaal alpides joostud Superi distants (mis seal toona osutus 18km pikkuseks)… Aga rõõmsalt sätime end lennukisse, sõidame rendiautoga lõputuna tunduva teekonna (magamata jäänud öö annab autoroolis eriliselt teravalt tunda) ning lõpuks jõuame kohale Brighti. Imearmas ja maaililine alpilinnakene, ümbritsetuna rohetavatest metsadest ja muidugi kõrgustesse pürgivatest mägedest.

    Saime kätte oma jooksunumbrid ja kiibid, varustasime end veel viimase vajaliku kraamiga ning sõitsime oma öömajja, mis oli küll vaid 30km kaugusel Brightist, kuid üle mäe, selline käänuväänuline mägitee.

    Majakene oli tore, piisavalt avar ja suur ning kõik, mis vaja, oli seal olemas. Ega me ümbruskonnas saanudki väga ringi vaadata, sest reedel olime päris väsinud magamata ööst, laupäeval oli esimene jooksupäev seljataga ning peale riiete ja endi pesu ning söömist, ei suutnud muud teha, kui olla horisontaalasendis. Öösel pakitsesid lihased nii hullusi, et magama sai jääda vaid valuvaigistite abil. Pühapäeval uue hooga jälle rajale ning õhtul samad tegevused, ega energiat palju järgi polnud.

    Kokku osales tervel üritusel üle 6000 inimese, laupäeval 16km Super ja 8km Sprint ning pühapäeval 22km Beast ja Ultra.

    Sparta Ultra on nimelt selline, et tuleb läbida 2 x Beasti distants (ehk siis 2 x 21km) + lisa 8km, reeglid on ka karmimad, näiteks ei tohi takistustel kasutada kõrvalist abi ning rangelt kontrollitakse ka iga takistuse täitmist. Lisaks on boonustakistused, mis ainult Ultra tegijatele mõeldud. Näiteks peab 30kg liivakotiga üle vertikaalseina ronima või siis selline harjutus, kus võtad liivakoti õlale, viskad endast nii kaugele kui saad, siis hüppad kotile järgi, siis teed “kosmonaudi”, võtad koti jälle õlale… ja niimoodi liigud sinka-vonka ca 100m. On ka etteantud aeg: esimene ring peab olema tehtud 7h jooksul, teine 6h jooksul. Käesoleva ürituse statistika oli selline, et Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finisheeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud. Kuna peale iga üritust tuleb endal uued eesmärgid püstitada, siis on meie uueks sihiks Ultra. Mitte ehk veel järgmisel aastal, aga eks näis, mis ülejärgmine toob…

    Laupäevane Superi distants sai läbitud üsna mõnusalt heas tempos, aega selleks kulus 4 tundi. Peale seda tegime väikese puhkuse, taastasime pisut vedeliku-ja energiavarusid (müslibatoonid, mandlid, banaanid, elektrolüüdid) ning kaks tundi hiljem olime uuesti rajal, seekord siis vaid 8km. See distants tundus suhteliselt lühikene just tehtu kõrval, samuti oli ju takistusi vähem. Kuid hoolimata sellest hakkas väsimus selle etapi teises pooles juba kergelt tunda andma ning läbitud sai see distants 2 tunniga.

    Pühapäeva hommik algas üsna valusate lihaste ning kerge üleüldise väsimusega, kuid sellele ei olnud aega mõelda ning kell 8.40 hommikul olime juba stardis, alustamas viimast Beasti etappi. Algus oli raske, kuid kui natukene juba soojaks joostud, tundus, et enam ei olegi nii keeruline ning on ka lootust siiski finiš ületatud saada.

    Oleme abikaasaga harjunud kahekesi sellistel üritustel käima ja eks sellised ühised läbielamised panevad tegelikult suhte päris hästi proovile.

    Kui isegi arvad, et tunned oma kaasat läbi ja lõhki ning oled tema kõiki külgi näinud, siis tasub vaid sellisele üritusele minna ning esile võivad kerkida nii mõnedki uued nüansid.

    Iga emotsioon tuleb väga teravalt esile, rõõm sooritatud takistuse üle on topelt suur, väsimus mäkke ronides (1,9km väga järsku nõlva pidi üles mäkke, palju-palju lahtisi kive kõikjal) tundub mitmekordne ning frustratsioon valutavate varvaste pärast (kaotasin sel üritusel kokku 3 varbaküünt) on kohati ka viimset motivatsiooniraasu halvav.

    Ka iseenda tooreste emotsioonidega oled seal silmitsi, oled vaid sina ja rada (kuigi tegelikult on ka ju su kaasa ja teised inimesed ümberringi) ning peituda ei ole kusagile.

    Kõnnid mäkke, päike lõõskamas pähe, jalalihased kisuvad krampi ning peas liigub juba mitmendat korda küsimus MIKS?.

    Esimese asjana pressib sellistel hetkedel suure jõuga pinnale Väikene Tüdruk, kes kõva häälega oma Mehele tahab kisendada (ja teinekord ka seda tõesti teeb), et too teda aitaks, kätel kannaks, üle takistuste aitaks ronida ja lihtsalt hellalt hoiaks ja pai teeks. Sest nii lihtne oleks sellesse rolli sisse minna ja vastutus toimuvalt kellegi teise õlule lükata. Siis tõstab pead aga Amatsoon, kes Väikese Tüdruku kaebekisale otsustavalt lõpu teeb – ise sa ju tulid siia! Ise tahtsid! Ise registreerisid! Ise käisid kuid trennis, higistasid ja nägid vaeva! Lisaks kulutasid ka hulga raha, et siin täna olla! Virinakraan kinni keerata ja edasi astuda. Jalga jala ette tõsta saad? Ja järgmist sammu saad ka teha? No siis ongi hästi, niimoodi liigudki edasi ja jõuad finišisse. Päris pöörane tegelikult, kuivõrd aus on rada…tema eest lihtsalt ei olegi võimalik kuhugi peituda, tuleb kõik esile kerkivad emotsioonid läbi elada, neist läbi minna ning peale iga üritust olla jälle kogemuse võrra rikkam.

    Muidugi on ka ülioluline õigel ajal juua ning organismi soola-ja energiavarusid tasakaalus hoida. Väikene valearvestus ning ka suurepäraselt treenitud inimene võib mäel lihtsalt alla vanduda.

    Koos abikaasaga finišeerisime 6h peale alustamist ning see hetk, et istuda surmväsinult ja mudasena kuskil maas, medal ühes ja jook teises käes, on väärt kõike seda eelnevat.

    Üllataval kombel oli aga esmaspäeva hommikul peale esimest venitamist juba päris hea olla ning päeva lõpuks olid lihased jälle täiesti talutavad. Keha muidugi kenasti kaunistatud sinikate ja kriimudega, ning kümnest varbaküünest kolm tumelillad.

    Valu läheb aga kiiresti meelest ning jääb vaid emotsioon ning soov seda kõike jälle uuesti kogeda. Eks ta ilmselt ikka kerge sõltuvus ole, millest saavad täielikult aru vaid need, kes ise sama alaga tegelevad. Ma tean, et kõrvaltvaatajale võib kõik see ehk kerge hullumeelsusena tunduda 😉

     Tekst: Triin-Liis Treial