TEKST HEDVIG HANSON
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS
Kohtusin Stinaga esimest korda eelmise aasta juulis, tema ja ta abikaasa Märten Krossi korraldatud festivalil „Kassari kitarrid“. Õblukeses Stinas oli naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas isepäisust, mis paelus mind. Ööbides nende kodus Kassaris, Stina salveiviirukilõhnalises ateljees, ümbritsetuna tema salapärastest maalidest, teadsin, et sinna tulen ma veel tagasi. Tahtsin kuulda Stina kasvamise lugu, sest aimasin kogetud energiast, et temal on, millest jutustada.
Täpselt aasta hiljem kohtusimegi taas Stina koduateljees, pidasime videvikutundi ja jutustasime, mõistes teineteist sõna-sõnalt, mõte-mõttelt, tunne-tundelt…
Tänaseks päevaks on vabakutseline kunstnik Stina Murakas saavutanud sõltumatuse ja vabaduse, mida ta mäletab ihkavat juba lapsepõlves.
Stinat ahistas juba väikesena see, et pidi talle arusaamatul põhjusel veetma liiga palju aega lasteaias, koolis, kus hulk inimesi dikteeris, mida peab tegema, tohib või ei tohi teha. Omamooditüdrukutirts oleks meelsamini tahtnud juba siis elada maal, hulkuda looduses, olla üksi, uidata oma sisemaailmas…
Selle vabaduseni oli tee aga uskumatult pikk. Nii nagu tee kunstigi juurde. Stina mäletab kunstiga seoses oma lapsepõlvest vastakaid tundeid. Tõmme ja samas mingi seletamatu vimm joonistamise suhtes ilmnes ka aastaid hiljem, kui Stina läks vaid ühe korra kunstiringi, sai õpetajalt väga kiita ja… loobus.
„Tagantjärele arvab ta selle loobumise taga olevat hirmu,
et teda ei aktsepteerita sellisena, nagu ta on –
väheke metsiku ja vahel endassetõmbununa.“
Tal oli tunne, et teda on justkui liiga palju ja selle talumine käib teistele üle jõu ja see omakorda tekitas kartuse olla nähtav. Läks aastaid enese tunnete mahasurumise all. Kunst pidi ootama.
1987. aastal suundus Stina tööle Estonia teatrisse dekoraatoriks, sest teda huvitasid kunsti ja teatri kokkupuuted. Seal kohtus ta ühtlasi oma esimese abikaasaga. Õige pea sündisid lapsed ja elukorraldus nõudis koduseks jäämist ning selleks ajaks oli Stina väsinud ka teatri-intriigidest, ta ihkas vabamat elustiili ning iseenda peremeheks olemist.
Stina abikaasagi eelistas, et ta tegeleks vähem kunstiga ning pühenduks kodustele toimetustele. Selles loobumises peitus aga oma lõks, Stina sõnul ei olnud ta väga hoolitsev ema ning tundis end puuris olevat – midagi suurt oli ikkagi ta elus tegemata, oma tõde ja vabadus leidmata.
Ent asjad, mis on sulle mõeldud, tulevad su juurde varem või hiljem.
Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid
ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.
Loomulik eneseväljendus
Maalimine on Stina jaoks kõige loomulikum eneseväljendus, vastuvõtlikule vaatajale mõjuvad tema valitud värvid, meeleolud ja sümboliterohkus väga sügavalt. Ja mis peaasi – Stina teosed on täis hoolivat energiat. Need müstilised puud… need õunapuud, mis paistavad ka Stina ateljee aknast ja ometi pole ta maalidel realistlikud õunapuud, vaid varjunditerohked, elavad, jutustavad puud. Millest nad jutustavad?
Stina ja tema abikaasa Märten Kross tulid Krossi tallu elama Märteni vanemate, Jaan Krossi ja Ellen Niidu järel. See maja oli armastatud kirjanike suvekodu, nüüd tuli sellest ehitada aastaringseks elamiseks sobilik kodu.
„Kui me siia elama tulime, mõtlesin, et need on vanad ja metsikud puud, hooldamata ja tuleb maha võtta. Pärast Märteni ema lahkumist aga hakkasid need puud tõeliselt kõnelema ja ma tundsin piinlikkust, et üldse võisin nii mõelda… nendest õunapuudest sain lõputult inspiratsiooni…“
Maalis on elu
Inspireerivalt räägib Stina ka maalimise ja elu seostest, suurest mõistmisest. „Maal on nagu elu ise – sa võid lisada kihte, palju-palju kihte ja kõike kogu aeg muuta. Hea on teada, et sa võid kõike muuta: paremaks, täiuslikumaks, tundlikumaks, tihedamaks, hõredamaks, heledamaks, tumedamaks, värvilisemaks, voolavamaks, rõõmsamaks. Mulle meeldib, kui on koos jõuline ja õrn, külm ja soe, sinine ja punane, ja hästi palju heledust, valgust, soojust.
Mulle meeldib, kui palju isesuguseid asju sobib kokku ja erinevad inimesed sobivad kokku. Nii tekivad uued maailmad – väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, vahel natuke segased ja kaootilised ja salapärased, ilusad ja külluslikud.
Need maailmad on kõik minu sees ja ükski pole vähem tähtis, mõnes on mugavam olla kui teises. Siin on maailmad, millesse usun, ja reaalsused, millest ma midagi ei tea, või mine tea! Nad sünnivad ja kaovad, saavad kokku, et luua uusi maailmu.
Lõputu mänguväli – pidev loomine,
ilu ja kaos, kiire ja aeglane, põgus ja sügav…
Mulle meeldib, et oleme oma maailma(de) loojad. Meil on valik, millises maailmas soovime elada ja kuidas soovime seda luua,“ maalib naiselik Stina ka sõnadega pilte ja tundub, et tal on selgeks saanud kogu olemise tuum.
Eluga silmitsi
Kuidas sellise sisemise tarkuseni jõuda? Elus on kindlasti suur osa mängida valul, mis ideaalis võiks välja kasvada ikka armastuse energiaks. Veel kunstiõpingute ajal ei olnud Stina oma armastuse energiat leidnud. Ta otsis pidevalt väljapääse, lahendusi, võimalusi iseenda ja selle maailma mõistmiseks.
Stinat aitasid hingamistöö kursused. Eriliselt aga üks kohtumine, kogemus, kui ta kümme aastat tagasi läks koos hea kaaslase, sisearhitekt Riia Ojaga naiste tantsulaagrisse, mida juhatas Cornelia Freise. Ta mäletab selgesti, kuidas tantsides kõik aja jooksul kogunenud valu vallandus rohkete pisaratena, nii palju vabanemist korraga oli raske kanda. Kõik osalejad lõpetasid tantsu, et Stinat ses kogemuses täielikult toetada.
Stina oli endas kaua kandnud leina, mille mõju ta polnudki endale täielikult teadvustanud – ta kaotas oma esimese lapse, tütre, kes sai elada vaid ühe aastakese…
„Ma ei oska öelda, kuidas see kaotus otseselt mu loomingus on avaldunud, aga kõik kogemused annavad varjundeid, sügavusi… Mu kunstiajaloolasest tädi on mind tunnustanud, et oskan meeleolu maalida ja ehk see ongi tähtis, et vaataja tajub mingit kogemust, milles on rohkem mõistmist ja tolerantsi ja elujaatust.
Nüüdseks saan aru, kui tähtis on avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab, ja lihtsalt tänulik olla, isegi kui kohe kõigest aru ei saa, miks see vajalik on… Aktsepteerimine annab vabaduse,“ mõtiskleb kunstnik.
Stina usub, et tema hinge paranemine ja teadlikumaks saamine said alguse just tantsupraktikast ja hingamistööst.
„Mäletan, kui rabatud ja liigutatud ma olin,
kui hakkasime tantsima meditatiivseid ringtantse,
mis viisid mind väga kiirelt arusaamani, kuidas selline tegevus on naisele midagi nii ürgomast, et tegelikult polegi tegevus, vaid olemise vorm. Selline element, mis aitab olla keskmes ja maandatud ja väestab viisil, kus on lihtne hakata lahti laskma asjadest, mis meid tegelikult elus ei teeni, vaid segavad.
Sellises liikumises kohtume tervikliku iseendaga – oma kõikide külgedega ja tunnistame omaks või õpime vastu võtma ka selliseid osi endas, mida seni oleme vältinud või pole neist aimugi olnud. Kohtumine oma varjupoolega on olnud tõeliselt põnev ja heaks proovikiviks.
„Nüüdseks saan aru, kui tähtis on
avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab.“
See annab täiesti uue olemise ja elamise kvaliteedi, mis on tegelikult just loomulik. Sest enesest teadlik olemisest tulenev viis pühitseda elu selle kõige pisemates ja igapäevasemates aspektides annab mulle sügava rahulolutunde. Mõistes oma hinge mitmesuguseid tahke ja selle vajadusi, on võimalik igavesti avarduda ja muutuda,“ tõdeb Stina tänulikkusega.
Cornelia juhendatud naiste tantsulaagrites käis Stina üheksa aastat.
Armastuse lugu
Armastatud ja mõistva elukaaslase leidmise lugu on Stinal samuti eriline, imeline. Nad kohtusid Märteniga juba teismelistena, Stina oli siis 16, Märten aga 13. Kiindumus oli ehtne ja üks suudluski sai selle kinnituseks jagatud, ent mõistus tuli vahele – selles eas on kolm aastat noorem poiss ju liiga noor!
Vahele tuli ka hulk aastaid ja lapsed teiste elukaaslastega. Aga saatus viis Stina ja Märteni taas kokku mitukümmend aastat hiljem, kusjuures nad mõlemad olid elanud suviti küllaltki lähestikku.
Stina mäletab eredalt, kuidas ta 44aastaselt tundis kahetsust, et tema elus pole olnud seda suurt armastust, ent just siis, kui ta otsustas, et lepib sellega, mis elul on talle anda, ning lubas endale, et teeb edasisest elust nii ilusa, kui suudab, kui ta oli justkui alistunud oma saatusele, hakkasid asjad muutuma.
Olles viis aastat koos elanud, abiellusid Stina ja Märten eelmisel suvel. Stinal on kaks poega – 26aastane Taniel õppis ema eeskujul Kunstiakadeemias maali erialal, ent jättis selle pooleli ja tegeleb nüüd hoopis stand-up kunstiga. Noorem poeg, 24aastane Taavi õpib Kunstiakadeemias skulptuuri, mängib igasuguseid pille ning mõlemad pojad on ema sõnul suured maailmaparandajad, kelle üle ta on tõesti uhke.
Kui Stina saaks aega tagasi pöörata, tahaks ta olla parem, teadlikum ema, kes oskab oma laste tundeid koos lapsega analüüsida ning neid segaduses
toetada.
„Arvan, et hea oleks oma lapsi oma eluga inspireerida. See vist oleks ideaal. Öeldakse, et lastele on väga tähtis, et nende vanemad oleksid õnnelikud. Arvan, et see on tõesti tõsi! Seda võin küll öelda, et saan oma poegadega kõigest rääkida ja meie suhtlus on vägagi avameelne. See on suur kingitus!“ on Stina tänulik.
Stina usub, et kui ema ei suru oma tundeid alla ja julgeb end väljendada,
õpivad ka pojad mitte kartma naise emotsioone
ning saavad edaspidi ka oma naise tujudega hakkama. Nii nagu saab Märten hakkama Stina tujudega, energiaga.
Naiselik loovus
Naiselikku loovenergiat Stinas juba jätkub, võiks öelda, et see voolab temas kui kärestikuline jõgi, kirglikult ja jõuliselt. Naiselikkuse vägi on Stina maalide peamine impulss, nii kandis 2008. aastal tema esimene isikunäitus nime „Pudrupüha“. See oli inspireeritud just naisest, ürgnaiselikust energiast, impulsiivsest loomisnaudingust. Pealkiri viitas igivanale naiste pühale, mida tähistati teiste pühade (pööripäev, vastlad) sees ja kus naised keetsid koos putru, ohverdasid maaemale, laulsid ja tantsisid.
„Kui naiselikkus avaldub oma sügavaimas olemuses, siis inspireerib ja elustab see kõike enda ümber. Eks see privileeg ole ju kõikidel naistel, kuid jõu ja sära annab julgus ja tahtmine seda teadvustada, soov oma südamesse vaadata ja elada selle tarkuse järgi,“ on kunstnik veendunud.
Stina maale on võimalik avastada Tallinnas Haus galeriis, samuti kunstniku enda koduateljees Kassaris. Kärdlas peavad Hiiumaa kunstnikud Nelja Nurga Galeriid, kus nad kordamööda valves on, sealgi on Stina tööd esindatud.
Maalid, mis on loodud armastusest, selle säravamatest hetkedest, aga ka armastuse argipäevast ja tühjusetundest. Oma elukogemusest võib Stina öelda, et ühtlasi toob armastus esile kõik selle, mis ei ole sugugi armastuse sarnane, see ebameeldiv aga justkui sõelub välja tähtsa, millega teadlikumalt edasi minna.
Olles läbinud hingamistöö terapeudiõppe, oskab ta end aidata ka keerulisematel aegadel, abiks on afirmatsioonid, enesesisendused. „Kõik tunded on turvalised“, on näiteks üks mõjuvamaid neist.
„Kõik tegevused ja olemised on vajalikud iseendani, allikani jõudmiseks. Ebamäärasused, mis tekitavad ebakindlust, ebamugavust, võivad olla avamata kingitused, vaja vaid julgust, et neid avada ja midagi uut avastada!“ usub Stina.
Meie koosolemine on olnud kosutav, lõpetame vestluse selleks korraks ning läheme allkorrusele, kus on Märten, peresõbrad Tartust, kes tulnud festivalile „Kassari kitarrid“ ning Stina poeg koos elukaaslasega. Kaks koera ja kolm kassi passivad klaasuste taga verandal. Toas on õdus küünlavalgus ja kaminas põleb tuli. Mõnus rammestus suveõhtust on meis kõigis. Me pole kõik omavahel sugugi tuttavad, aga ometigi tunneme end Stina ja Märteni kodus mugavalt. Aiman, et siin käib suviti tihti külalisi, keda avasüli vastu võetakse.
Küsin veel Märtenilt, kuidas siis loomingulise naise tujudega hakkama saada ja ta vastab elutargalt: „Ma võtan naist nagu loodusnähtust, nagu tormi või merd, mis võib mässata ja siis jälle rahuneda.“
„Märteni puhul vaimustab mind endiselt tema võime mind täielikult vastu võtta just sellisena nagu olen! Tema võime jääda täiesti kohale ja rahulikuks ning armastavaks on imetlusväärne!“ tunnistab Stina.
Mul on hea meel nende pärast, soovin, et teineteise hoidmine ja mõistmine kestaks kaua…
Stina inspiratsiooniallikad
- Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.
- Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.
- Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.
- Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu maal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.
- Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.
