Ostukorv

Category: Töö

  • Võluvalt rustikaalne Kuuba

    TEKST MARJU RANDMER-NELLIS
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS JA ELAR NELLIS

    Mille poolest erineb Kuuba ühiskond kõige rohkem nn lääne omast? Vastus peitub sõnas autosuficiente. Iseseisvus ja sõltumatus on meil nii ihaldatud omadused: on ju positiivne oma eluga ise hakkama saada, ootamata abi väljastpoolt. Kuubalaste jaoks kätkeb see sõna aga ka ülbuse, liigse enesekindluse ja egoismi noote. Teistele kogukonnaliikmetele toetumine on kuubalaste jaoks elementaarne ning edu, millele peetakse läänes jahti üksikisikuna, tähendab siin saareriigis miskit kogukonnana saavutatavat. Või vähemalt on see pikalt nii olnud – viimaste aastatega järjest lõdvemaks muutunud piirangud eraettevõtlusele on toonud linnatänavatele lisaks diislivinele ka kapitalismihõngu.

    Tihedaid kogukonnasuhteid ja üksteisest sõltumist märkab Kuubal igal sammul. Juba majadki on nii suuremates kui väiksemates asulates ehitatud üksteisele väga lähedale, akendel puuduvad enamasti klaasid, heal juhul katavad neid vaid puust sirmiribad – nii kostab tuppa jutuvada naabri söögilauast ja tänavalt möödujateltki. Välisukski hoitakse tihti avali, et möödujale elutoast teleri eest tervituseks viibata või ta sisse hõigata ning näiteks ehituse käigus järele jäänud materjale edasi pakkuda.

    Mööda linnatänavaid vuravad varahommikutel ja õhtutel ratta taha aheldatud järelkäruga värskete saiakeste ja sibulavanikute müüjad, tavaliselt nooremapoolsed mehed, kes juba kaugelt oma signatuurlaulu või -hõisetega tulekust märku annavad. Nii teavad naised kodudes õigel ajal kitli väel välisuksele tänavamelu vaatlema ja kaupmeest ootama tulla, et siis peagi kilekotitäie värskete kuklitega, üks juba enne tuppa jõudmist põses, jälle toimetuste juurde naasta.

    Kuulsad Ameerika autod pärinevad revolutsioonieelsest ajast, mil Kuuba ja Ameerika Ühendriikide suhted olid veel head. Kuigi masinad paistavad väljast originaalilähedased, vahetati kapoti all põrisevad bensiinimootorid 90ndate lõpus massiliselt kulude kokkuhoidmiseks diiselmootorite vastu. Tänavad on seetõttu praegu palju mürarikkamad ning tihti täidetud halli tossuvine ja diislivinguga. Kuid olgu tegu vana ameeriklase või 70ndatest pärit Lada või Moskvitšiga, mis tahes mootorsõiduk on kuubalase jaoks tõeline varandus. Ka mitukümmend aastat vanu autosid müüakse väga kalli hinnaga, kuna need võimaldavad hästi teenida – taksojuhina ei ole sugugi võimatu ühe päevaga pista taskusse ühe Kuuba keskmise riigitöötaja kuupalk. Niisiis pole kapoti all nokitsevad või parasjagu mosset läikima löövad mehed melurikastel agulitänavatel sugugi erandlik vaatepilt. Autosid hoitakse kui silmatera ning pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele, nii toidab üks masin mitut generatsiooni.

    Enne Kuubale minemist olime kuulnud ütlust: „Sul on vaja vaid üht kontakti.“ Esimesest peatuskohast järgmisse sihtpunkti saimegi pererahva tutvuste kaudu. Ja nii igas uues peatuskohas. Kuna üks põhiline sissetulekuallikas ongi Kuubas turism, tegelevad taksoteenuse ja kodumajutuse pakkumisega paljud. Casas particulares, mida võiks pidada riiklikult kontrollitud ja standardiseeritud Airbnb-laadseks kodumajutussüsteemiks, toimib väga hästi ning ühes sellises peatudes võid olla kindel, et seda pidaval perel on alati vähemalt kolm-neli sõpra, kes soovib sind sinu järgmisse sihtpunkti sõidutada või järgmises asulas öömajale võtta. Kuuba inimesed on väga lahked ja abivalmid: isegi kui keeleoskusest jääb vajaka, on nad siiralt rõõmsad, et sind võõrustada saavad, suhtlevad vabalt ning hoolitsevad külaliste eest hästi. Majapidamised, kes kodumajutusega tegelevad, on silmanähtavalt paremas seisukorras ning sealsed pered, tihti kolm põlvkonda ühise katuse all, saavad lubada endale ka kaupu nn valuutapoest, kust ei saa osta kohaliku rahaga, küll aga majutuse eest tasutud turistivaluutaga.

    Kodumajutus on kindlasti odavaim ning ka parim viis, kuidas ehtsat kuuba elu ja kultuuri kogeda. See kehtib ka toidu kohta. Kuuba köök on huvitav segu indiaani, kariibi mere, aafrika ja hispaania köögist. Kui hommikuks ja lõunaks haaravad kohalikud mõnest tänavatoiduputkast lihtsa ja odava juustuvõileiva või klaasikese värskelt pressitud suhkruroomahla purustatud jääga (guarapo frio), siis õhtusöök on kuubalaste kõige tähtsam söögikord. Ka meie selle reisi maitse elamused pärinesid peamiselt pererahva valmistatud rustikaalsetest õhtusöökidest – alates musta oa supist, traditsioonilisest köögiviljahautisest caldosa’st, küpsetatud jahumaniokist ja -banaanist, lihtsast kapsa-tomati-sibulasalatist kuni kanafrikassee ning riisi ja ubade kõrvale pakutud erinevate kastmeteni. Tingimata lisas eksootikat einestamine paik – kord katuseterrassil, nööril lehviva pesu ja merevaate seltsis, siis jälle maja hoovipoolsetes avatud köökides, kus siblisid ringi nii pererahva enda kui naabritegi kanad.

  • Kuidas teha õigeid otsuseid?

    TEKST MERIT RAJU
    ILLUSTRATSIOONID JEVGENI KRASSI

    Otsused, mida me teeme, ongi alati õiged. Selles hetkes. Meie jaoks. Meie ülesanne on kindel olla, et need on tehtud arukalt ja suures plaanis isiklike eesmärkidega kooskõlas ning südamerahu silmas pidades. Siis ongi kõik hästi ja saab veel paremaks. Kuidas langetada selliseid otsuseid, et süda oleks rahul?

    Vahel on otsustamisele eelnev tõeline kahtluste piin. Mu poeg oli kaheaastane ega ühtki ööd ilma minuta veel veetnud, kui mul tuli minna Indiasse. Minu põhimõte oli pakkuda talle esimestel eluaastatel palju oma lähedust, et temas areneks sisemine turvatunne võimalikult tugevaks. Reis pidi kestma vähemalt kümme päeva. Minna üksi või minna lapsega? Mõlemad valikud tundusid halvad – juulikuus oli Indias 39 kraadi kuuma, mu laps on aga hoopis külmalemb. Aga minna oli tarvis ja just siis. Tajusin, kuidas mõtlemisest polnud selles protsessis väga palju abi: ikka ja jälle viis see mu ahastusse – kas valida üks või teine halb?

    Ühel õhtul otsustasin sõpradega arutelu järel, et lähen üksi. Tekkis peaaegu eufooriline meeleolu, kergendus millegi valimisest, aga öösel hakkas südametunnistus vaevama ning hommikuks oli selge, et pean siiski valima oma südamerahu ja sellesama, oma peamise, lapsele läheduse pakkumise põhimõtte ning võtma lapse kaasa. Ma ei kahetsenud seda otsust kordagi, kuigi nägin, kui raske tal vahepeal selles kuumuses ja ühissõidukites oli.

    “Situatsioon, milles oled praegu,
    on sinu minevikus tehtud otsuste summa.”

    Valikuid on tulnud teha läbi aegade kõigil ja igal pool ning tänu sellele on ka tarkust ja mõtteid sel teemal õnneks palju.

    Olulisele lähemale

    Hingele Pai ajakirja kaasloojale Marju Randmer-Nellisele on väga pakkunud huvi, kuidas sellele teemale lähenetakse eri kultuurides ja elufilosoofiates ning paistab, et nii iidsetest idamaade õpetustest kui ka tänapäeva lääne juhtimisraamatutest jookseb läbi üks ja sama niit: situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa. Ja sinu tulevik sõltub sinu praegustest ja edasistest valikutest. Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid. Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

    Lihtne ja loogiline, kuid praktikas ei tea me sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovime. Mis on elus suurem eesmärk ja siht? Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja teadvustada oma eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud ja siiski olemata kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

    Nii toob Marju oma mõjutajatest välja näiteks iidsete veedade uurija ja joogaõpetaja Rod Strykeri ning menuka raamatu „Väga efektiivse inimese 7  harjumust“ autori Stephen Covey, kelle õpetustest võib leida kattuvaid sõnumeid: igaühel meist on oma unikaalne eesmärk elus ning selle saavutamisel on abiks nn isiklik põhiseadus, missioonilause, dharma-kood, kreedo – kuidas keegi seda nimetada soovib. See nn isiklik põhiseadus keskendub sellele, 

    kes sa tahad olla ja mida soovid saavutada
    ning missugused on need väärtused ja põhimõtted, 
    millele sinu olemine ja tegevused põhinevad.

    Nagu riigi põhiseaduski, on ka sinu isiklik põhiseadus suuresti muutumatu, kuid aeg-ajalt võib sinna teha täiendusi või täpsustusi.

    Eri õpetustes öeldakse veel kui ühest suust ka seda, et me ei saa leiutada endale missiooni, eluülesannet, põhiseadust. See on igaühel juba olemas, pigem on meie ülesanne see kiht-kihilt avastada. See protsess võib võtta nädalaid või kuid. See on sinu tulevikunägemuse ja väärtuste väljendus ning sellest saab mõõdupuu, mille abil hindad kõiki valikuid ja olusid oma elus. Kui viid oma käitumise isikliku põhiseadusega kooskõlla, pole sa enam lükata-tõmmata kõigest, mis elus juhtub või mis teised arvavad. Sul on oma joon, oma eesmärgid ja seda teadvustades leiad endas meeletu tahtejõu ja pühendumuse. Sinu põhiseadus on nagu ankur, millele saad toetuda segaduses olles ja emotsionaalsel hetkel. Oma põhiseadust täites pakub elu enim rõõmu ja rahulolu.

    Üldiselt soovitataksegi otsused langetada selle põhjal, mis viib meid oma olulistele eesmärkidele lähemale. Ingvar Villido mainib oma audioloengus „Kuidas teha elus õigeid otsuseid?“ otsustega venitamist, mida me liiga sageli enese kahjuks teeme, pannes elu ooterežiimile. Tegemata otsused kurnavad ja tehtud otsused annavad energiat juurde, kergenduse, teadmise, suuna.

    Eesmärkidega kooskõlas

    Selle artikli kirjutamise ajal pakkus üks mu sõber, et soovib osaleda ühes mu kavandatavas ettevõtmises. Kuigi olin algusest peale ette kujutanud, et pean seda tegema üksi, ei tabanud ma nüüd kohe ära, et ka see oli minu valiku või otsuse küsimus, pigem oli mul mõttes: „Mida ma talle vastan?“

    Märkasin, et niipea kui emotsioonid (nagu hea sõbra palve) on asjasse segatud, on otsustamine keerulisem. Aga meie suhtlus selle sõbraga on alati olnud siiras ja hoidev, pidin olema temaga (ja endaga!) lõpuni aus.

    Võtsime paar päeva aega, pidin vaatama sügavamale enda sisse, et ma ei teeks seda, mida ma sageli teen – midagi teiste pärast või nende jaoks. Mis see on, miks ma ei taha ei ülesandeid, kohustusi ega ka sissetulekut ja kulusid jagada? Seda valikut dikteerisid mõned varasemad kogemused: aastatega võib muutuda nii mõndagi igal osapoolel. Kas see on ka praegu kohane? Rääkisin ka ühe teise naisega tema kogemusest ühisettevõttega (kui raske oli sellist naist leida!). See kinnitas mu kogemust. Kõige parem on olla rahaliselt sõltumatu.

    Sain aru, et rahaliselt asjade lihtsana hoidmine ongi üks minu põhimõtetest, eesmärkidest, ja see meeldib mulle. Ja sellele truuks jäädes on mul oma sõbrale ka kindel tunne „ei“ öelda.

    Ja oligi! Ta oli väga mõistev ning minul oli hea ja kerge tunne, sest teadsin, et ei lükka teda tagasi, vaid valin ennast ja seda, mis on mulle oluline. Ega tee teistele meele järele olemiseks midagi, mis mulle tegelikult ei sobi. Ega ka ütle „ei“ ilma läbi mõtlemata ja endale teadvustamata, mille pärast ma tegelikult seda teen.

    “Peame püüdma timmida oma otsuseid, oma suuri eesmärke,
    olulisi põhimõtteid ning arukust, südamerahu ja rõõmu silmas pidades,
    aga lõpuks on ikkagi kõik otsused õiged. Omas ajas.”

    Kangestumine või rabelemine

    Vahel võib olla otsus juba tehtud ja sellega rahu südames, aga just enne suure otsuse praktilist jõustumist, kui pole enam tagasiteed, tekib mingi kangestumine või rabelemine.

    Näiteks Hingele Pai ajakirjaga oli meil hästi selge visioon ja tunne ja teadmine, aga enne selle teatega avalikuks tulekut ilmnes ikkagi mingi ärevus, värin, ebakindlus.

    Aga ma teadsin varasemast, et see läheb üle. See tulebki enne suurt hüpet tundmatusse. See on meie ratsionaalne, aga kahjuks piiratud meel, kes niimoodi meiega manipuleerib. Ja tal võib ka õigus olla, ta lihtsalt tahab meid valust säästa, minevikuandmete põhjal. Olen leidnud, et hea on mõelda enda jaoks läbi oma otsuse miinuspooled, nii-öelda must stsenaarium (näiteks finantsiline). Siis saab rahulikuma meelega olla selle otsuse jõustumise igas hetkes, ka musta stsenaariumi korral.

    Aga varasematest kogemustest saab ammutada ka eneseusku tänaste otsuste tegemiseks. Kui on päris selge visioon, tunne, et ei saa enam olla seda täitmata, siis selle ära tegemine on tegelikult olnud täiesti turvaline. Kui anda endast parim.

    Keskendumata otsustamine

    Sain e-kirja enda jaoks usaldusväärselt mõjuvalt organisatsioonilt, kes oli mu profiili leidnud töövahendussaidilt. Nad soovisid ID-kaardi värvilist kahepoolset koopiat kõrge resolutsiooniga, et „kaaluda, kas kutsuda mind mulle sobivale positsioonile intervjuule“. Saatsin koopiad ära ja järgmisel päeval sain töövahendussaidilt kirja politsei hoiatusega, et see oli libaprofiiliga tööandja ja olin langenud pettuse ohvriks.

    „Kuidas ma nii rumal võisin olla?“ kerkis mu mõtetesse sel päeval mitmel korral. Keegi ei saada ju oma ID-kaardi kahepoolset koopiat (võltsinguks sobivalt kõrgresolutsiooniga) meili teel võõrastele! Kahetsesin ja kahetsesin, kuni taipasin, et kõik on väga lihtne: ma lihtsalt ei teinud arukat otsust. Ma küll tegin oma parima sel hetkel, väsinuna, natuke pärast südaööd, mõeldes, et see on veel viimane asi, mis ma arvutis teen. Ma ei teinud oma Google’i otsingut ega saanud teada, et see organisatsioon Eestis ammu enam ei tegutse.

    Ai-ui-ai. Oleks-poleks. Teate küll vahel seda kahetsust. See tegu polnud arukas ja seda võimendas hästi läbimõeldud petuskeem. Aga oluline on tunnistada, et ma ei saanud sel hetkel paremat otsust teha, see oligi mu parim.

    Villido räägib eelpool nimetatud loengus samuti, et enamik inimesi, kes on valiku teinud ja hiljem kahetsenud, pole realistid. „Kahetsejad ei arvesta fakti, et otsustamise hetkel nad ei teadnud, mis edasi saab. Enda arvates langetame otsustamise hetkel alati parima otsuse. Alati. Mis siin saab siis valesti olla? Mitte miski. See ongi reaalsus, tegelikkus: teha võimalikest parim valik, sest tulevikku ei tea,“ kinnitab ta.

    Jah, kindlasti peame püüdma timmida oma otsuseid, oma suuri eesmärke, olulisi põhimõtteid ning arukust, südamerahu ja rõõmu silmas pidades, aga lõpuks on ikkagi kõik otsused õiged. Omas ajas.

    ISIKLIK PÕHISEADUS
    ARUKAD OTSUSED
    OLULISTELE EESMÄRKIDELE LÄHEMALE
    ROHKEM RAHULOLU

    MÕTLEMIS- JA KIRJAPANEMISHARJUTUS

    Leia endale aeg, mil oled üksi ja pingevabas õhkkonnas,
    ning kirjuta paberile oma mõtted.

    • Milline peaks su elu olema, et saaksid elu lõpus öelda: „Jah, just sellist elu ma tahtsingi!“?
    • Millest sa unistad?
    • Mis on sulle tõeliselt tähtis, mis on sinu prioriteedid, mille valid alati esimeste hulgas?
    • Millised tegevused ja olukorrad teevad sulle kõige enam rõõmu ja tekitavad tunde, et oled oma sõiduvees?
    • Millised põhimõtted ja väärtused on sulle olulised?
    • Mis rollid sul elus on (abikaasa, isa-ema, laps, mees-naine, juht, kolleeg jne) ja mida sooviksid neis rollides saavutada? Vaata oma eesmärkidele igas rollis otsa ja mõtle, kas sa juba käitud nendes rollides nendele eesmärkidele vastavalt või mida saaksid teha, et oma käitumist eesmärgile rohkem vastavaks kohandada.

    Loe, tunneta ja analüüsi neid vastuseid, lisa midagi, kui soovid. Tee ring ümber 5–15 kõige olulisemale märksõnale. Nendest märksõnadest sõnasta enda põhiseadus-missioon-eluülesanne. Kuna igaüks on unikaalne, kujuneb ka sinu põhiseadus ainult sinu nägu, võtab sinule sobiva vormi ja sõnastuse. See võib olla luuletusena, paar lauset või poole lehekülje pikkune. See on sinu põhiseadus, sina tead, milline see peab olema.

    NB! Nn isikliku põhiseaduse sõnastamine pole kindlasti midagi lõplikku, tõenäoliselt on sul alguses sellest ähmasem aim ning alles ajaga asud seda viimistlema ja täiendama. Sest sa isegi muutud ja õpid ning saad järjest täpsemalt aru, mis on sinu jaoks oluline.

  • ELU kutse: Joel Kannimäe, Dirhami Kalakohviku peakokk

    TEKST JOEL KANNIMÄE
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kui mult küsitakse, miks ma kokaks hakkasin, küsin tavaliselt vastu, et miks keegi üldse kellekski hakkab. Kuidagi läks nii, ju see kulinaarne maailm mind köitis. Kindlasti mõjutas see, et mulle õudselt meeldis süüa, juba lapsest saati. Ema ja vanaemad olid suurepärased kokad ka, on siiamaani.

    Kui sattusin hilisteismelisena kelneritööd tegema, süvenes minu kiindumus, aga ka austus kokaameti vastu veelgi. Sest kes olin mina? Nooruk tänavalt, kes inimestele süüa-juua ette tassis. Kõik. Aga kokad! Oi, nemad olid väärikad, tähtsad! Nad oskasid midagi. Nad olid käsitöölisedtsunftiliikmed, asjassepühendatud. Nad teadsid ja mõistsid miskit, mida minusugune teenindajahakatis iialgi ei mõistnud. Nad nimelt valdasid söögitegemise kunsti!

    Imetlesin ja kadestasin kokkasid! Kokaameti omandamine võtab üsna kaua aega. Umbes terve elu. Selle ametiga on natuke vist nii, et mida rohkem praktiseerid ja juurde õpid, seda väetimalt ennast tunned. Ja ka enesekriitilisemalt, sest sellel maailmal pole otsa ega äärt.

    Mingil veidral moel tavatsetakse kokaametit pisut üle romantiseerida. Kas ei kõla tuttavalt jutt kokatöö loomingulisusest: maitsete ja lõhnadega mängimisest, tekstuuride kombineerimisest? Ja see pragmaatilisem pool: soe pliit ja kõht täis. Noh, seda kõike ka, aga

    nii ilus ja täiuslik on see muidugi
    ainult kokasaadetes ja -raamatutes.

    Et sups! võtan mullast porgandi ja sips! niristan talle head oliiviõli peale ja sops! loobin ta ahju küpsema ja hops! ongi hõrgutis valmis.

    Tegelikkuses on kokal küllaltki rutiinsed (kuigi see rutiin on õnneks suhteliselt vaheldusrikas!) ja pikad, 12–15-tunnised tööpäevad. Ja tihti on lausa nii kiire, et terve päeva jooksul ei pruugi jõuda maha istuda, rääkimata korralikust lõuna söömisest. Kuuma pliidi taga askeldades võib päeva jooksul kehast välja higistada viimase kui veepiisa, takkapihta kahmata palja käega kinni ahjust tulnud panni varrest (sest külma ja kuuma panni varred näevad ikka nii ühtemoodi välja!).

    Pannivars pannivarreks, aga ennekõike peab kokal olema midagi, mida sinna pannile panna! Midagi sellist, mida tahaksid need, kes tema valmistatud sööki sööma hakkavad. „Millist sööki sööd, sellist laulu laulad,“ öeldakse. Ja koka jaoks on eelistatud võimalikult lõbusad laulud!

    “Mis saaks kalakohviku peakokka muuta veelgi õnnelikumaks
    kui varahommikul rannakalurilt saadud ämbritäis veel elusaid kalu!”

    Mida siis pakkuda, et klientide laulud oleks lõbusad? Tuleb pakkuda seda, mida ise ka süüa sooviks, eranditult. Siinjuures tuleb mängu isu. Isu süüa teha, isu süüa. Aga ka isu elada!

    Minu toiduisud on suurel määral kinni aastaaegades. Sellised hästi eestlaslikud isud: süüa talvel hapukapsast ja ühepajatoitu, suvel suvikõrvitsat ja värsket soolakurki… Põhimõtteliselt võiks praegusel ülekülluseajastul aastaajad hoopiski unustada, müüakse ju südatalvelgi poes väikseid kurke ja suvikõrvitsaid. Aga see pole siiski see! Teades, et Eesti oludes tuleb kõige magusam suvikõrvits kohalikult peenramaalt, on talvel mida oodata!

    Mere lähedus

    Väga oluline on mulle meri ja selle vahetu lähedus. Kui ma kümme aastat tagasi Järvamaale kolisin, et sõpradega Põhjaka mõisa toidukoht rajada, ütles ema mulle, et mingu ma pealegi, küll ma mere äärde tagasi tulen. Tal oli õigus. Siin ma olen, oma kodukandis Noarootsis tagasi! Mere ääres kasvanuna ei harju sisemaaga päriselt kunagi. Võib ju ennast lohutada mõttega, et meri on kõigest saja kilomeetri kaugusel ehk lähedal. Kõik on nagu päris, aga ikka pole justkui see… Kogu aeg on sisimas mingi väike rahutus, mis olla ei lase. Ja nii õige mitu aastat. Siis korraga otsustasin – tuleb minna! Naljakal kombel muudmoodi justkui ei saanudki.

    Lausa karvupidi kiskus Läänemaa poole!

    Nii olengi tagasi ja tunnen, et paljud inimesed ümberringi on juba ammu mind siia tagasi oodanud. Juba liiga ammu olen ise ennast siia tagasi oodanud. Kodus! 

    Enam ei möödu päevagi ilma mereta. Meri on pidevalt liikumises, iga päev täiesti ise näoga. Kasvab ja kahaneb, kord on heatujuline, kord tusameelne. Ma armastan väga ujuda. Mitte rabeledes, rahulikult. Niipea kui vette saan, hakkab aju puhkama. Veest tulles on mõtted iseenesest korrastunud. Enesele suureks üllatuseks olen avastanud ka talisupluse võlud. Terve talve läbi olen suhteliselt korrapäraselt ennast meres kastmas käinud, nii paar-kolm korda nädalas. Võrratu! 

    Merest tuleb kala ka. Ütlemata meeldiv privileeg on toimetada toidukohas, mis asub otse mere kaldal, sadamas. Mis saaks kalakohviku peakokka muuta veelgi õnnelikumaks kui varahommikul rannakalurilt saadud ämbritäis veel elusaid kalu! Jällegi, olenevalt hooajast on toodavad kalad väga erinevad ja see inspireerib iseenesest.

    Eesmärgiks omaette on tuua igas kalas välja tema eripära, sealjuures rikkumata tema naturaalset maitset. Nii on pannilt ja potist läbi käinud ahvenat, koha, siiga, haugi, forelli, säinast, turska, lõhet, lesta, meritinti, vimba, särge, nurgu, kiiska ja loomulikult kilu ja räime. Ka meres elavad kogred on ülimalt maitsvad, suuri kokresid oleme tervelt küpsetanud-pakkunud. Lemmikkala mul vist polegi, omad headused on igal kalal.

    Unistused

    Kui ma satuksin tagasi minevikku ja peaksin taas kord otsustama, mida oma elunatukesega peale hakata, ei valiks ma mõnda teist teed. Ma pole veel kordagi kahetsenud, et teen seda, mida ma teen. Mulle meeldib mu töö! Kui ei meeldiks, ma seda ei teeks. Siis teeksin midagi, mis meeldiks.

    Kahetsusega ongi vist selline lugu, et kui kahetsed, ja palju kahetsed, kibestud lõpuks. Üks mu eluunistustest on vanaks saades jääda elurõõmsaks. Et kui elule tagasi vaatan, ei pea kahetsema. Küllap ma ei kahetse ka, ikka väga mõnus on!

  • ELU kutse: dirigent Ingrid Roose

    TEKST INGRID ROOSE
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Muusika on mind ümbritsenud kogu aeg. Minu ema on terve elu tegelenud muusikaga ja töötas minu kujunemise ajal ka muusikaõpetajana – nii oli muusikutee minu jaoks väga loomulik valik.

    Pärast muusikakeskkooli lõppu tundsin aga, et seda kõike on kuidagi liiga palju, ja otsustasin hoopis proovida, kas mulle sobiks õppida kultuurikorraldust Taanis.

    Olin Taanis olnud umbes kaks kuud, eemal muusikast, ja äkki tekkis tore äratundmise hetk: oli õhtupoolik, minu korterikaaslased tegid uinakut ja mina vaatasin videoid laulupeost.

    Päike loojus kuidagi väga soojalt ja tuppa tekkis selline laulupeo õhtupäike, selle õige laulupeo tundega, kus selja taha jääb rongkäik ning pikk ja hästi emotsionaalne päev. Ja siis käis korraga selline klõks, et oot, mida ma siin teen, see pole ju see, mis ma tahan teha.

    Jäin kogemuse saamiseks veel terveks aastaks Taani ja astusin alles järgmisel aastal Eesti muusikaakadeemiasse, aga see vist on jah nii, et kui ikka olla muusikaga nii tihedalt seotud, siis see lihtsalt annab eluks vajalikku õhku ja võidab kõik muu.

    Töö laeb patareid

    Esimest korda laval dirigeerides oli küll õige tunne ja kuigi ma ju veel midagi õieti ei osanud, siis laval oli päris hea olla, mida ma näiteks klaveriga kunagi ei tundnud.

    Naudin dirigeerides kõige rohkem seda hetke, kus kõik muu minu ümbert kaob, käib lihtsalt „puff“ nagu multikates ja alles jääb ainult muusika ja need inimesed, kellega koos ma seda teen. Proovidest ja kontserdilt saan ma nii palju energiat, et see neelab mu endasse, heas mõttes. Võib-olla kõige lähem võrdlus on, et patareid saavad ülelaetud – umbes selline tunne.

    “Kui ikka olla muusikaga nii tihedalt seotud,
    siis see lihtsalt annab eluks vajalikku õhku ja võidab kõik muu.”

    Kõige raskem dirigenditöös on minu jaoks võib-olla see pikk üksildane ettevalmistusperiood. Pikad päevad üksi kodus, palju harjutamist ja nokitsemist, enne kui saab proovi minna ja seda teistega jagada.

    Raske on kirjeldada minu tüüpilist tööpäeva, kuna mingit korrapära selles justkui pole. See on ka ilmselt põhjus, miks märkmik on üks kindel abimees, keda ma kunagi koju jätta ei saa. Tüüpiline aga on see, et enamasti, kui teised inimesed lähevad töölt koju, lähen mina hoopiski tööle.

    Päeva esimene pool kulub enamasti proovi ettevalmistamisele ja klaveri harjutamisele, lugude õppimisele ja muusika kuulamisele. Suur osa päevast kulub ka e-kirjade saatmisele, mida ma eriti ei naudi: see võtab kohutavalt palju aega ja samal ajal tiksub kuklas mõte, et peaks midagi palju loomingulisemat tegema. Aga kuna dirigendiameti juurde kuulub ka igasugune korraldamine, on see paratamatus. Olles veel magistritudeng oma viimasel aastal muusikaakadeemias, läheb osake päevast ka kooli peale. 

    Oma loodud koor

    Neidudekoor Kammerhääled sai loodud mu bakalaureuseõppe esimesel aastal ja sai esmalt kokku pandud lihtsalt praktika saamise eesmärgil. Aga see, kuhu me jõudnud oleme, on päris uskumatu.

    Veebruaris saime nelja-aastaseks ja selle aja sisse jääb väga palju saavutusi ja värvikaid kontserte. Naudingi kõige rohkem konkursse, sest see kokkuvõtmine ja keskendumine on täiesti teisel tasemel kui tavaliselt. Konkursiesinemised on alati väga põnevad ka selle poolest, et lauljad panevad selle vungi välja alles laval ja seda, mis sellest sündida võib, ei tea kunagi.

    Naudin ka seda kambavaimu, mis siis eriti tugevalt tekib, ja meie oma traditsioone, mida enne lavale minekut teeme – sellised pisikesed asjad annavad jõudu juurde.

    Usun, et muusikutöös on oluline osata hinnata kriitikat, kuid lasta ka paljud asjad endast mööda ja, mis peamine, osata suhelda inimestega. Ma arvan, et kõige olulisem on järgida muusikat ja olla kogu aeg õhinas sellest, mida teen.

    Laulupeo taktis

    Kaks aastat tagasi helistas mulle noortelaulupeo peadirigent Heli Jürgenson ja pakkus välja dirigeerimise sellesuvisel laulupeol – vastus tuli muidugi sekundiga.

    Dirigeerin lastekoore ning minu looks on 70ndatel tekkinud ansambli Collage repertuaarist võetud „Mets neidude vahel“, mis on rahvalaul džässi võtmes. Noortele tundub see istuvat ja ma arvan, et see tuleb hästi mõnusa tunnetusega. Lisaks on selles loos ka haarav flöödisoolo, mida mängib mu sõbranna Marion Strandberg.

    Ma unistan väga palju, vahel ei saa isegi magama jääda, aga kõige rohkem unistan ma, et leian ühel päeval endale oma koha. Ma ei taha olla sinna veel jõudnud, aga teadmine, et ma sinna ühel päeval jõuan, oleks väga rahustav.

  • Pille Petersoo tee eduni

    NAMI-NAMI RETSEPTIKOGU LOOJA JA EESTVEDAJA
    NAMI-NAMI.EE

    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kuidas sattusid toitu ja toidukultuuri uurima?

    Lugesin Salme Masso „Rahvaste toite“ ning teisi kokaraamatuid huviga juba kooli ajal. Põhikooli lõpuklassis soovisin suunduda pagar-kondiitri erialale, ent kutsenõustajad soovitasid ikka gümnaasiumisse ja pärast ülikooli minna. Iseenesest on päris lõbus, et pärast hõbemedaliga Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpudiplomit, Tartu Ülikooli cum laude bakalaureusekraadi, Edinburgh’i Ülikooli kiitusega magistrikraadi, doktorikraadi ning kaht järeldoktorit jõudsin ringiga ikka toidu juurde. Vana arm ei roosteta. 

    Nami-Nami.ee retseptikogu sai alguse 1998. aastal, kui suundusin Edinburgh’i rahvusluse uuringute magistrantuuri, ingliskeelset toidublogi hakkasin kirjutama mõni aasta hiljem ning toidusotsioloogia kursuse valmistasin Tallinna Ülikoolis ette paar aastat tagasi.

    Kirjelda oma töörütmi.

    Kaks korda kuus pildistan fotograafidega ajakirjade toidurubriikidele – mina teen süüa, fotograafid stiliseerivad toidu veelgi kaunimaks ja püüavad pildile. Kuna Nami-Namil on ka palgalised toimetajad, pean n-ö tavalistel päevadel mõtlema ka potentsiaalsetele rahavoogudele, nii et palju on ka suhtlust klientidega. Toimetajatega koostame artikliplaane, valime ja testime retsepte. Inspiratsiooni saamiseks loen ka palju raamatuid ja välismaiseid ajakirju, reisin, külastan restorane. Mõni mõte võib peas enne realiseerimist laagerduda tegelikult aastaid.

    Mis on olnud siiani kõige suurem võit?

    Nami-Nami on juba 18 aastat palju rõõmu ja toredaid väljakutseid toonud. Olen saanud palju reisida (Iisraelis, Sitsiilias, Soomes ja viimati jaanuaris Austraalias), kirjutada-esineda, rääkimata maitsvatest toiduelamustest. See, et mul on võimalus teha koostööd nelja andeka toimetajaga (Kaare Sova, Martiina Anni, Ilse Metsamaa, Merilin Rosenberg), on olnud Nami-Nami jaoks suur töövõit, nii Nami-Nami kui ka lugejad on sellest võitnud.

    Kui peaksid kõike uuesti alustama, mis nõu endale annaksid?

    Teeksin seda samasuguse armastuse ja kirega, aga kohe alguses prooviksin rohkem iseendasse uskuda. Olen liigne põdeja ja seetõttu nii mõnegi võimaluse käest lasknud, kuigi oleksin pidanud härjal sarvist haarama. Hobist ettevõtlusesse suundumine ongi olnud kõige suurem väljakutse. Akadeemilise taustaga inimesena ei tulnud see kergelt. Kui poleks ettevõtlikku ja ettevõtjast elukaaslast, teeksin ilmselt seda kõike veel hobi korras ja vabast ajast.

    Mida õpetasid sulle aastad Eestist väljaspool?

    Mõistsin, et probleemideta pole elu kusagil ning Eesti on väga hea koht elamiseks ja eriti pere loomiseks. Ka Eesti toit on täiesti vääriline tegija näiteks Euroopa toidumaastikul – ja see puudutab nii kodukööki kui ka restoranimaastikku.

  • Leeda Otsa vaimustavad vaibad

    VAIBAKUNSTNIK
    IDA-VIRUMAA
    LEEDAOTS.COM

    Kuidas sai sinust vaibakunstnik?

    Käisin Tartu Kõrgema Kunstikooli avatud uste päeval ja see oli kangasteljeklass, mis mind ära võlus. See pani mulle viimase põntsu minna tekstiilikunsti õppima! Mu mõlemad vanaemad olid ka kangakudujad. Peale keskkooli läksingi tekstiili õppima ning kohe alguses sain aru, et kangastelgedel kudumine on just minu teetassike. Mõned aastad peale lõpetamist sisustasin endale Pärnusse tööruumid ja hakkasin kuduma. Olen kudunud kõike, mida telgedel kududa saab, aga minu vaieldamatud lemmikud on põrandavaibad.

    Kuidas sa jõudsid sellise käekirjani?

    Kümnes aasta jookseb, kui ma seda tööd teen, ning algusega võrreldes on käekiri palju muutunud. Minu varasemad tööd on väga värvilised, palju olen kasutanud etnograafilisi mustreid, kuid hetkel armastan helget ja heledat Skandinaavia stiili. Ma arvan, et see on olnud loomulik areng. Kui kõik maailma värvid on ära proovitud, tundub puhas valge väga värske ja kaunina. Tegelikult armastan kõiki värve.

    Millest ammutad inspiratsiooni?

    Inspiratsiooni saan igalt poolt – kui käin materjali ostmas, loodusest, mustritest. Iga uue vaiba kudumisel sünnib kümme uut mõtet, nii et lõppu tööl ei paista.

    Milline on sinu tööpäev?

    Peale maale elama kolimist sisustasin endale tööruumid koju – mul on vanaemalt päritud maja teisel korrusel kolmed kangasteljed. Kodus töötamisel on oma head ja vead, töö- ja koduelu on segunenud, see mõnikord häirib. Aga samas on hea, et saan iga hetk telgede taha istuda, kui tahan. Keskmine tööpäev kipub olema ikka üheksast viieni, ehk siis, kui laps lasteaias.

    Kuidas on elada aastaring maal?

    Elan kuuendat aastat maal, mulle väga meeldib maal elada, kuid aegajalt tekib suhtlemisvaegus, sõbrad on kaugemal. Loomulikult saab suhelda telefoni ja arvuti vahendusel, kuid silmast silma kohtumine on ikkagi väga oluline. Hilissügisel ja talvel on isoleeritusega kõige raskem toime tulla. Ilmselt ideaalvariant minu jaoks oleks kaks kodu – üks linnas, teine maal, siis oleks valikuvabadust. Töö tegemiseks on ikkagi vaja pigem rahu ja vaikust, oma mõtetega üksi olemist.

    “Kui kõik maailma värvid on ära proovitud,
    tundub lihtne valge kõige ilusam.
    Ja kui mustrid on samamoodi ära proovitud,
    saavad lemmikuteks triibuvaibad.”

    Kas ja millised on raskused selles töös?

    Minu jaoks kindlasti ajapuudus, jõuan teostada vaid väikese osa ideedest.

    Kuidas sa oma vaipu müüd?

    Vaipu müün erinevates poodides, näiteks Tallinnas disainipoed Les Petites ja Nu Nordik müüvad mu vaipu. Lisaks on mul Etsy pood, mis töötab juba kolmandat aastat ja üsna hästi. Eraisikud esitavad tellimusi meili teel või Facebookis. Klientideks on inimesed, kellele meeldib minu stiil. Pooled vaibad lähevad välismaale. USA, Kanada, Austraalia, Iisrael, Prantsusmaa…

    Mis on sinu järgmised plaanid või unistused?

    Praegu üritan endale selgeks mõelda, kas jätkata töötamist kodus või kolida tööasjad kodust välja, see annaks võimaluse tegevuse laiendamiseks, sest kodused tööruumid on juba kitsaks jäänud.

  • Toomas Vardja südamega töö

    PORTREEFOTO ANNIKA METSLA
    TEISED FOTOD TOOMAS VARDJA

    VIDEOGRAAF TALLINN 
    WWW.TOMVAR.EE

    Kuidas sai sinust videograaf?

    Nii nagu paljud Ameerika tuntud muusikud on oma talendi leidnud kirikukoorides, sain ka mina esimese praktika videote tegemises Oleviste koguduse noortega – neilt sain nii edasi viivat kriitikat kui ka julgustust, et üleüldse algust teha.

    Mis on sind filmimise ja oma stiili väljakujundamise juures kõige rohkem inspireerinud?

    Ennekõike on minu stiili ja suhtumist töösse mõjutanud muusikaõpingud. Aastatega tegi trompetiharjutamine selgeks, et ilus ja korrektne tulemus on iseenesestmõistetav. Tulemus ei saa kunagi täiuslikuks, aga alati tuleb püüelda täiuse poole.

    Mis on olnud sulle kõige suurem väljakutse?

    Alustamine on kõige raskem, sest siis on kõige rohkem suuri küsimusi korraga. Hilisemad väljakutsed võivad samuti rasked olla, aga need tulevad
    enamasti ükshaaval. 

    Mis teeb sellest sinu jaoks erilise ameti?

    Saan kohtuda inimestega, kellega muidu mu teed ei ristuks. Issanda loomaaed on kirju ja igaühelt on midagi õppida. Saadud õppetunde nimetaksingi selle töö juures kõige suuremaks võiduks.

    Missugust nõu annaksid iseendale, kui peaksid uuesti otsast alustama?

    Kahetsen perioode, kus rabelesin liiga palju. Paratamatult tuleb uue firma loomisel anda endast 150 protsenti, kuid isiklik areng ei tohi kunagi varju jääda. Soovitaksin nooremale endale jätta projektide vahele aega, et tehtud töid analüüsida ja tagasisidet küsida. Liiga tihti olen olnud orav rattas, tähtaegadega võidu jooksmas.

    “Isiklik areng ei tohi kunagi varju jääda.”

    Mis aitab sul hoida elus tasakaalu?

    Kahjuks ei saa ma öelda, et mu elu oleks traditsioonilises mõttes tasakaalus. Tihti avastan end öötundidel kontorist ja seda lihtsalt inspiratsioonipuhangust. Siiski võtan aeg-ajalt ette tühja paberi, et seal oma elu pulkadeks lahti võtta. Mõtisklen, kuulan südame häält ja panen uue kursi järgmiseks päevaks, nädalaks, kuuks, aastaks. Raskemate otsuste juures pöördun palves Jumala poole – kristlasena on see loomulik ning nii mõnelgi korral on just Jumal aidanud mul raskeid otsuseid langetada. 

    Millest sa praegu unistad ja mille suunas plaane sead?

    Unistan eduka meeskonna loomisest, oma valdkonnas maailma parimaks saamisest. Unistan olla teerajaja videomaailmas. Tahaksin luua kunstilisi lühidokumentaale. Nendest võiksid huvitatud olla ettevõtted, sest toote või teenuse taustaloo jutustamisel võiks lühidokumentaal olla hea alternatiiv tavalisele videoreklaamile. Jätkan kindlasti ka pulmavideograafina, ka selles vallas on mul saavutamata sihte.

  • Loomult loov

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TERJE TALTS

    Iga inimene, eriti aga naine, on looja oma algselt olemuselt. Meie kehas on olemas kõik vajalik, et luua vaid ühest seemnerakust teine inimene. Kõige muugi loomine on meisse kodeeritud. Loovus on meie anne looduselt ja kui me seda kasutame, saab sellest kingitus nii lähedastele kui ka laiemalt.

    Naised on ajast aega pikkinud viljakuse sümboleid salamärkidena kangastele, kudumitesse ja nõudele. Sünnil ja surmal on alati olnud sügav spirituaalne tähendus. Seepärast on nende elusündmustega seotud pühadus, rituaalid, müüdid ja maagia. Sünnitamise võime annab naistele erilise tähenduse. Isegi universumi loomislugudes on peategelaseks mõni emane loom või lind. Näiteks Euroopas ja ka soome-ugri rahvastel ning Põhja-Aafrikas on universumi loojaks lind: tema munadest tulid päike, kuu ja maa ning nii sai temast alguse ka kogu elav. Naised on elu andjad.

    Sünnituse jumalannad eri kultuurides on olnud tavaliselt ühtlasi Kuu jumalannad, kes valitsevad tõuse ja mõõnu, aastaaegade vaheldumist ja menstruaaltsükli faase. Kuu on paljudes traditsioonides naissoost, kasvab ja kahaneb, tekib ja kaob, sünnib ja sureb, ning temaga on seotud vägev sünni ja surma mütoloogia. Ka meie oleme Kuult – meie hormoonid ja emotsioonid voogavad olenevalt meie tsüklifaasist, hormoonidest.

    Väliste kihtide all
    Oluline on teada, et ka meis on kübe seda universumi algenergiat ja jumalannalikkust. Meist voogav looming, mida ma silmas pean, pole ainult kaunite kunstide valda kuuluv, vaid kõik, mida teeme südame, armastuse ja kirega, millesse panustame oma hinge ja maitsemeelt. Kodune keskkond ja atmosfäär, aed, road ja toidulaud, kirjad sõbrale või mõtted blogisse, meie tööprojektid, ideed ja mäng lastega…

    Loov olla on meie loomuses. Alused, millele oleme rajanud oma identiteedi, kõiguvad praegusel ajastul, mil väljastpoolt kindlust otsida ei saa. Kui mõni väline kiht langeb – näiteks mind hiljuti koondati –, ei jää muud üle, kui püüda hakata ennast defineerima oma hinge läbi.

    Kes ma tegelikult olen?
    Umbes samal ajal jõudis mulle kohale ka kurb teadmine, et lõpetan paarisuhte oma lapse isaga, sest olin selle sisemiselt juba lõpetanud. Nii hakkasime hiljuti lapsega kahekesi elama minu neiupõlvekorteris. Väga imelik on olla, justkui tuhkatriinu, kelle jaoks sai pidu läbi ja tõld muutus jälle kõrvitsaks… Aga king on alles ja lootust on!

    Ja ma tunnen väga selgelt, et praegu ongi alles jäänud minu loov olemus. See ongi see sädelev king. Öeldakse, et lahutuse (või abikaasa surma) järel on töökoha kaotus teine suurim stressiolukord inimeste elus. Mul on need kaks nüüd korraga. Loomulikult võimendavad olukorda lapse jonnihood, mu hirm tuleviku ees, rahaline ebakindlus. Ja siiski, elades päev päeva kaupa, on suures osas ikkagi turvaline tunne sees.

    Loovus ja selgele visioonile keskendumine on olnud see niit, mida mööda olen roninud välja ebakindluse ja hirmude halvavast haardest, mis mind esimesel hetkel kleidisabast napsata tahtsid. Kui mul tuli kümne aasta eest idee kirjutada esimene raamat, ajas see mind ennastki naerma ja tundsin end selle ideega väga ebakindlalt. Rääkisin sõpradele – ei naerdudki. Tegin ära. Ostetigi. Loetigi. Kirjutasin veel ja leidsin sellest tõelise enesteostuse.

    Joogafestival oli kirjutamise kõrval teine sarnaselt selge visiooniga ettevõtmine. Oi kui suur koormus, kui palju stressi ja esimese (või õigemini iga) festivali lähenedes ka naturaalset hirmu. Aga kõik õnnestus. Ka sünnitus oli kogemus, et saan kõigega hakkama. Nendest kogemustest – muidugi hea planeerimise ja professionaalse tiimiga – ammutangi praegu jõudu ebakindluse- või hirmuhetkedel.

    Suured elumuutused on natuke nagu lahtilaskmised ja uuestisünnid.

    Ka sünnitus on psühholoogilises plaanis üks suur lahtilaskmine ja uuestisünd ning sellega on läbi aegade olnud seotud ka teadmatust ja ohte, hirmu ja usaldust. Seepärast käivad traditsioonilistes kultuurides sünnituse juurde palved ja rituaalid, nagu sõlmede lahti sõlmimine, uste ja akende avamine, et beebi saaks takistusteta tulla, talismanid, lõhnad, amuletid… Sünnitusel olid toeks ka kivid ja poolvääriskivid – et sünni juures oleks maa ja iidsete aegade vägi, mil jumal lõi kivid. Ka minul on oma värskematest elumuutustest alates iga päev kotis kolm poolvääriskivi, minu värvilised toetajad.

    Meie olemus ongi loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.

    KUIDAS LOOVUST ERGUTADA?

    LÕDVESTU!
    Stressihormoonidest ja kehapingetest vabanemine näiteks tantsu või raputamisega, jalutamise, meditatsiooni, jooksmise või muuga.

    NÄPUD LIIKUMA
    Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.
    Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.

    PAUS TEEB LOOVAKS
    WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.


  • Kristiana Pärn – loov eestlanna New Yorgis

    Kristiana Pärn – loov eestlanna New Yorgis

    Elan Brooklyni linnaosas New Yorgis. Olen siin õppinud ja töötanud viimased kuusteist aastat, kuid alguse sai kõik kodumaalt. Kasvasin üles ühe puumaja väikeses pööningukorteris Raplamaal. Meil oli kaks tuba ja köök. Minu toas oli pisike ümmargune aken, kust tihti vaatlesin kõrgeid puulatvu. Koduõuel oli kriiksuv käsitsi pumbatav kaev ja üle tee piimapukk, millelt möödasõitvatele autodele lehvitamas käisin.

    Kodu oli täis salapäraseid kohti, eriti huvitasid mind väikeste luukidega pliidilõõrid, kuhu vahel sosistasin salajutte. Olin kuulnud, et seal võivad elada nii rotid kui tuvid. Ja siis oli veel see pööningukapp – see oli täis mööblit, vanu raamatuid ja taarat. Kahetsen, et seda kunagi päris lõpuni ei uurinud – lood, mis seal peidus olid ja avastamist ootasid, on mu hinge kripeldama jäänud. Minu tööde eesmärk ongi luua pilte kui väikeseid aknaid, mis juhatavad vaataja enda salapärasesse maailma.

    Puit- ja vineerplaadimaterjal, millele joonistan, on enamjaolt leitud mööblitegijate saepuruhunnikutest või ehitusaladelt. Igas tükis on ootamas lugu, mille on puusüü näol joonistanud päikesevalgus, jõulised sügistormid ja rohked kevadveed. Minu tehnika võtab osa looduse loost ja seob selle värvilise fantaasiamaailmaga.

    “Hingele on hea tasakaal.
    Isiklike huvide realiseerimise
    asemel eelistan panustada
    rahusse südames”

    WWW.KRISTIANAPARN.COM

    “Suur karu ja väike karu”