Ostukorv

Category: Töö

  • Lõpp edasilükkamisele!

    Lõpp edasilükkamisele!

    Väikeettevõtjana on mul ülesandeid seinast seina: mu põhitegevus, juurde õppimine ja tulevikuplaanid, veebisaidi ja sotsiaalmeedia sisustamine, turundus, andmesisestus, arveldamine, koostöö tiimiliikmete ja koostööpartneritega jne jne. Päevad on tihedad ja paljud tööd lähevad lenneldes. Kuid mitte kõik ülesanded ei tule kergelt ja kiiresti, mõne täitmiseks läheb aga eriliselt tahtejõudu vaja, et end mugavustsoonist välja vinnata. Olen õppinud, et kõik olulise saab valmis ja ka ebamugavaid ülesandeid pole mõtet edasi lükata. Kuidas härjal sarvist haarata?

    1. Otsusta, mis on prioriteet

    Mis on tegelikult oluline? See võib olla seotud tööga, päeva konkreetsete ülesannetega… või kui seda on su elus liiga palju, siis hoopis sinu isikliku elu kvaliteediga.

    Ettevõtjana, käsist-jalust oma ettevõtmisega seotud ja iga ülesande juures A ja O, venib vahel to-do list lihtsalt liiga pikaks. Ja siis hakkab ärevus tiksuma. Aga sellest on mingi tee välja – need 2 tundi päevas, mis võiksin uut luua või puhata, andsin veel eelmisel kuul ära sisestamisele ja arvemajandusele. Ja sel kuul sain endale abilise, kes mul seda kõike teha aitab, nii et ma käisin isegi juba ükskord sõbrannaga kohvikus, kuni mu abiline just samal ajal andmeid sisestas! See oli mega hea tunne!

    Kui ma tegin veel kõike ise, venis tööaeg tavaliselt öötundideni. Kõikide uuemate ja vanemate  meditsiinisuundade (ja ka enesetunde poolest) oli see tegelikult katastroof. Aga nüüd ma jõuan isegi keset päeva jalutama! Ja see ei pea olema ainuüksi jalutamine. Vahel teen ma telefonikõnesid ja kokkuleppeid, vahel mõtisklen järgmise video teksti. Mõnikord selitan lihtsalt mõtteid, et teha mingi otsus või valik. Jalutades läheb ju loovus käima! (ja kui head see kehale teeb!)

    Ja muidugi tuleb ka päeva jooksul otsustada, mis on olulisim. Ja sellest alustada. Sest kunagi ei tea, mis päev toob ja kas on veel aega, kui esmalt jääd nautlema mõnusaimate ülesannete juurde. Ja samas – kui mingi asi pole ja pole pikka aega prioriteet, siis võib ta vast ka unustada ja listist maha võtta. Äkki?

    2. Planeeri piisavalt aega

    Varem planeerisin ma oma telefonikalendri paksult täis, ja muidugi oli mul sellest stress. Päeval sorisin ülesannete sees, et mida mulle rohkem meeldiks ära teha. Õhtul olin häiritud, et ma kõike teha ei jõudnud, tõstsin homse peale ja järgmisel päeval kordus seega sama.

    Aga eelmisel nädalal leiutasin sellise lihtsa asja, et planeerisin igal õhtul järgmise päeva peale ühe asja tunnis või isegi vähem, üpris realistlikult, ja lõunasöögiaja peale ei planeerinud midagi. Panin kirja ainult kõige-kõige olulisemaid asju. Ja ülejäänud lükkasin ülehomse varna.

    Kui ma olin oma ülesannete täitmisel kalendrist kiirem, siis hakkasin juba järgmiste päevade pealt ülesandeid otsima ja täitma ja sain mõningad tulevikust ära kustutada, mis oli veel eriti hea tunne – sain juba täna ühe homse või ülehomse asja tehtud – homme hooleta!

    Realistlikum planeerimine on stressivabam ja samas saad hea tunde, kui täidad mõne tulevase päeva ülesande juba ette ära.

    3. Lihtsalt alusta

    Ma tean seda praadimist mõne ülesande ees. Jah, kuigi kõvasti ahvatlevam (ja muidugi samas ka väga oluline) on postkast, Facebook jm väikesed asjad, mis kokku söövad aega, pane need ahvatlused olulise töö ajal kinni ja notificationid hääletuks (need võiks kogu aeg hääletud olla, sest nad ärritavad närvisüsteemi).

    Jah, mõne asjaga kohe kuidagi ei taha alustada. Ja see juhtub ka mul vahel. Alustamist takistavad mõtted nagu: “mulle ei meeldi”, “ma ei oska”, “ma niikuinii ei…”, “ma ei taha” jne. Nende mõtete pealt tekkinud tunded on ju ka okei ja neid võib tunda, aga ära jää nendesse mõtetesse ja emotsioonidesse kinni, vaid haara härjal sarvist ehk lihtsalt alusta.

    Näiteks minus tekitab vastuseisu kõik, mis on tehnoloogiaga seotud (“ma ei saa sellest niikuinii aru”), müümisega (“ma ei oska müüa”), videode filmimisega (“mul on nii ebamugav”). See on lihtsalt mu mugavustsoon, millest pean välja murdma. Ja neid asju ära tehes ma saan aru, et see kõik on mulle kasuks tulnud ja ma õppisin ära ja oskan ja julgen ja pole enam (eriti) hullu sarnastes olukordades.

    Tahtejõuga ja otsustuskindlusega saan tehtud ka lepingud, arved, sõidupäevikud jms mida hea meelega edasi lükkaksin (mõttega: “see on ju nii igav”). Mõnikord olen kogunud kokku liiga suure hulga tegutsemistahet ja nii jääb mul selle väikese, aga ebamugava ülesande tüüpiliselt üpris kiiresti täitmisest (kui palju arvete tegemine ikka aega võtab!) veel hoogu ülegi ja saan valmis ka artikleid ja muudki, mis ootasid homses järjekorras. Hoopis teine asi!

    4. Õpi juurde

    Mõnikord on oma mõtetest ja ideedest vähe ja tuleks abiks end natuke lisaks koolitada, midagi juurde lugeda-uurida. Jah, küsi nõu, abi, googelda, koolita end, kutsu inimesi lõunale, kellega asju arutada, reisi…

    Olen enda jaoks avastanud e-kursused ja osalen praegu kahes aastases programmis. Samuti olen endale teinud väikese listi inimestest, keda lõunale kutsuda (no pole veel kutsunud…). Ja vahel kuulan lõunasöögi valmistamise või pikema autosõidu juurde põnevaid podcaste.

    5. Tunne rõõmu ja võta paus

    Kui üks ülesanne ajab teist taga, siis selleks ei jää lihtsalt aega, eks? Me pole lastest tunnustusvajaduse osas siiski väga erinevad – vajame pärast millegi valmis saamist ikka õlale patsutust! Praegu vaevalt keegi patsutab, aga eks me olegi suurtena iseeneste lapsevanemad. Nii et tunne oma tehtu üle rõõmu, tunnusta end ning premeeri mitte millegi keelatuga, vaid kasulikuga – jalutuskäigu, maitsva puuvilja, pausi või lõunasöögi või väikese veebisurfamisega Instas või mujal lemmikpaikades.

    Ja elu on veel rohkem lill! Väikeste asjalike komponentidega ja samas vähem stressi.

    Mis sul siis praegu ära tegemist ootab? 🙂 Jõudu!

    Uuri ka seda: 9.-11-märtsil elustiili-retriit Saaremaal “Unistused reaalsuseks”

  • Mis on ajakirja reklaamivabaduse point sulle?

    Mis on ajakirja reklaamivabaduse point sulle?

    Kui teha, siis ikka kogu täiega unistuste ajakirja! Kiirustavas maailmas ja ärevusega segatud kiirustamishetkedes on oluline kogeda vahepeal ka rahutunnet – seepärast on meie ajakiri visuaalselt müravaba. See on päris ainulaadne kontseptsioon, aga miks siis reklaamivaba – ja mida see annab sulle, lugejale?

    1. Puhas sisu kogu paksuses

    Ajakirjade jaoks on nö hea maitse piiriks maksimaalselt 50% ajakirjast reklaam – see tähendab, et ajakiri võib küll näpu vahel paks tunduda, aga sisu on seal tegelikult pool või pisut üle. Eesti ajakirjad on tavaliselt kusagil 80-90 lk juures ja sellest vähemalt paarkümmend lehekülge reklaami. 

    Hingele Pai on puhas sisu kogu paksuses – ja näpu vahel on 132 lk pigem ikkagi raamat kui ajakiri. Sa näed, mida sa saad.

    2. Müra asemel hingetõmbepaus

    Ajakiri on küll mahukas, samas me arvestame nüüdisaegse elustiiliga, kus tähelepanuvõime ja aeg on piiratud väärtused – seepärast ilmub Hingele Pai ainult neli korda aastas ja lisaks tekstilugudele on meil kalühikesi kolumne, mida saab ligeda paari minutiga ning visuaalseid fotolugusid, kus pildid ütlevad 1000 sõna. Arvestame sellega, et tänapäeval elades, töötades, poodides ja tänavatel ringi liikudes, veebis surfates on meeletult palju kõike, mis püüab meie tähelepanu ja väsitab niiviisi meid. Seepärast mõjub Hingele Pai lugemine, sirvimine, kogu kujundus maandavalt ja rahustavalt – visuaalsed ja tekstisõnumid ei pea sinu tähelepanu eest võistlema.

    Miks me ütleme “müravaba”? Püüame tekstide ja piltide vahekorda hoida rahustavana ja mitte liiga vahelduva ja kirjuna. Tänapäeva inimese alateadvus on väga koormatud igasuguse “müraga” – infoga, mida meie ajud peavad igal hetkel töötlema. Nii sätime pildid ja tekstid Hingele Pais tavaliselt erinevatele lehekülgedele ja jätame ka teadlikult õhku, ruumi ja pikime tekstilugudele vahele visuaalseid lugusid. Nii leiab meilt fotolugusid ja kunsti ning isegi pooltühje lehekülgi – esimese numbri ilmumise järel saime mõnel korral küsimusi, kas midagi on trükkimata jäänud. Ei olnud. Tühi leht oligi hingetõmbepausiks. Midagi haruldast, eks? Seda on kinnitanud ka lugejad, et ajakirja lugemine ongi see pai hingele. Rahutunne. Kvaliteet, visuaalselt ristustamata.

    3. Slow ja päris elu annavad heaolutunde

    Meie närvisüsteem on ülestimuleeritud ja nautke vanaaegsed, rahulikud, “aeglased” ja päris, nö slow life tegevused on need, mis meid jälle tasakaalu viivad. Aeglane ja päris on ajakirja kui paberväljaande lugemine. Aeglased ja päris on ka need teemad, millest kirjutame – toiduvalmistamine, loovuse avamine, meeleteadlikkuse tehnikad, rituaalne teejoomine, loodusmatkad, teadlik lastekasvatus, hingega ettevõtlus, kvaliteetsed suhted… Tänapäeva inimene tahab rahu, sest see on nii haruldane.

    4. Ei virvenda iga kuu

    Reklaamiga ajakirjadel on omad nõuded tiraažile ja surve ilmumisele. Rahu anname me ka ilmumisgraafikuga – Hingele Pai on midagi raamatu ja ajakirja vahepealset, bookazine. Ilmume 4 korda aastas – korra iga aastaaja alguses, et inspireerida just algavaks aastaajaks. Kindlasti oled juba märganud lindude vidistamist, valgemaid õhtuid ja mingit pehmust õuekraadides. See on selle pärast, et kevadine Pai läheb trükki juba homme!

    5. Ajasääst sõltumatute soovitustega

    Reklaam võib olla väga informatiivne. Aga üldiselt on tal ka teised eesmärgid, mis mängivad meie alateadvusel. Me lisame mõnikord Hingele Pai ajakirjale oma tarbimissoovitusi. Aga seda sõltumatult ja ilma et keegi meile maksaks, mõttega säästa sinu aega – meie teeme otsimistöö ja läbikatsetamise ning sinule jääb otsustada, kas see kõnetab sind. Järgmised tarbimissoovitused on plaanis vist suvenumbrisse, ürituste valiku mõttes. Aga vahel soovitame ägedaid äppe, südamesoojusega toodetud asju ja aetud ettevõtmisi, isegi mustvalgeid multikaid. Need, mis meie anname, pole päris tavalised ajakirjasoovitused!

  • Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Olen 10 aastat olnud vabakutseline ja viimased poolteist ettevõtja. See on olnud suur hüpe: rahalised riskid uuel tasemel, aga ka võimalused – vaid taevas on piiriks! Teoreetiliselt. Ka tööajal pole piiri ning emotsioonid käivad kaasas iga uue sammuga tundmatusse. Ja igal tasandil on vaja tohutult panustada palju enne, kui üldse on aimu, mis võiks edasi saama hakata. See aasta pole olnud lihtne ega kerge. Sellegipoolest on ta tundunud just vajalik arenemiseks ja eneseusalduse kasvatamiseks. Ja ma ei vahetaks ühtki kogemust millegi muu vastu. Millised on alustava ettevõtja õppetunnid?

    1. Enne külva, siis lõika

    Oma ettevõte on nagu aed. Alguses peab nägema olemasolevas maastikus võimalust, oma visiooni – mida sa tahad luua? Siis on tarvis panustada aega ja raha, enne kui saad vilju maitsta. Ja sa ei tea, kas ja kuidas sinu idee selles “pinnases” kasvab, sa ei tea, kas see idee on justkui kohalik või pigem võõramaine taim – kas ta idaneb ja juurdub, kas vajab varju või päikest, vett või kuiva. Ja kui sa ühel hetkel seda juba tead, siis ikkagi veel ei oska öelda, kas viljad on mahlased ja magusad või hoopis pigem käbitaolised. Tuleb lihtsalt ära oodata ja proovida!

    Poolteist aastat tagasi, kui mu koostöö Sensa ajakirjaga lõpetati kulude kokkuhoiu pärast, siis sain samal õhtul aru, et see on kingitus, võimalus teha midagi täiesti oma. Nii hakkas kooruma Hingele Pai ajakirja idee, mis sai paari nädalaga päris selged piirjooned ja ka koostööpartneri, Marju Randmer-Nellise. Need poolteist aastat ongi meie jaoks olnud tohutu elukool ja ettevõtluskool ja loovuskool ja enda eest samal ajal hoolitsemise kool.

    2. Hirmu tõkked on ületamiseks

    Idee ja selle teostumise vahel on üks suur barjäär – hirm. Hirm on tunne, mida ma pole tahtnud tunda ja kui ma olen seda kogenud, siis õnneks vaid harvadel perioodidel ja mõned päevad järjest – hetke eel, mil kavatsesime tulla ajakirja ideega päriselt avalikkuse ette; kui oli vaja otsustada, mitu ajakirja esimese numbri tiraaži ja siis peagi lisatiraaži trükime… Iga kord, kui on vaja teha mingi otsus, millega seoses on suured rahad või siis suur ebakindlus, teadmatus. Pean otsuse tegema tingimustes, milles ma tegelikult ei tunne, et oleks otsustamiseks piisavalt infot. Kindlust.

    Siis tuleb seda kindlust saada võimalikult intuitiivselt. Ja intuitsioon töötab kõige paremini lõdvestunult. Hirm aga on lõdvestumise vastand. Seega olen läinud jalutama või vanni, kuulanud muusikat ja kindlasti igapäevaselt mediteerinud. Olen ka pidanud nõu endast kogenenumatega või siis võtnud veel hinnapakkumisi – olen teinud kõik, mis ma saan, et seda infot ja kindlust oleks pisut enam. Ja olen saanud endaga rahu nende otsuste eel. Ja mis veel parem – kõik on läinud hästi!

    Muidugi on hirmul ka oluline roll meid säästa ja ohtudest päästa, aga seda teame me kõik liigagi hästi ja seepärast ma ei peatu pikemalt sellel, et otsused peavad ikka olema tehtud võimalikult rohke ja kvaliteetse info põhjal ja kui sul seda piisavalt pole, siis uuri, kuidas seda saaks. Nöök on aga selles, et kui sul on kogu info ja tundub hea otsus, siis ikkagi on hirm.

    Mina olen hirmu tundnud põhiliselt rahalise riski pärast või emotsionaalses mõttes, tagasilükkamise ees. Oma lapsele ütlen ikka vahel, et kõik tunnevad hirmu – julged on need, kes teevad oma sammu sellest hoolimata. Nii et ühel hetkel olen ma ka ise pidanud seda julgust talle ette näitama ja olen siiski “hüpanud”, teadmata, kas mind püütakse. Hingele Pai püüti kinni ja maandus pehmelt tellijate turvalisse rüppe – meil oli esimesest numbrist peale just nii palju tellijaid, kui vaja, et saada kindlustunne edasi liikumiseks.

    4. Süda juhib rõõmuni

    Olen kogenud, et kui teha midagi südamega, siis inimesed tunnevad selle ära ja see tõmbab magnetina. Ja pakub endale muidugi suurt rahuldustunnet. Kui oleme tellijate kontsertidel või laatadel kohtunud oma lugejatega, siis on see ikka ja jälle lõppenud kallistustega. Ja see teeb nii suurt rõõmu ja kaalub üles kõik öötöö-tunnid, sest meie südamest loodu ja tehtu on ka lugejatele otse südamesse jõudnud.

    Ja kui tead, mis sind käivitab, inspireerib, mille peale su süda rõõmust hüppab, siis tuleb ka raha. Ja seda nii palju, kui su sügavad uskumused lubavad…

    5. Oma mõtete vangis

    Olles olnud pikka aega elustiiliettevõtja, mis on minu jaoks tähendanud, et kui ma teen seda, mida armastan ja saan selle eest nii palju tasu, et tulen ots-otsaga kokku – siis see ongi parim, mis saab juhtuda. Muidugi ma seejuures ei reisi, teen palju kodus lihtsat toitu ja püüan osta kasutatud riideid või mahekangastest riideid allahindluste ajal nii endale kui lapsele, hoida kulud minimaalsed. Aga Marju pani mind sellele mõtte- ja teguviisile vaatama veel ühe nurga alt: kindlasti on võimalik saada ka õiglast tasu tegevuse eest, mida sa armastad. Isegi kui see pole hetkel võimalik, aga ideena jätta see võimalus oma peas. Võttis aega, enne kui ma hakkasin uskuma selle võimalikkusesse idee tasandil. (Praktikas on sinna veel minna.)

    6. Küsi abi

    Üksi kõike ei jõua, aga siin on nokk-kinni-saba-lahti olukord. Üksi ei jõua ja kuna sissetulekut (tavaliselt kohe) pole, siis pole võimalik ka kedagi palgata. Kui pole võimalik (jutumärkides või ilma) kedagi appi palgata, siis sa leiad end tegemast kõikvõimalikke töid, mida sa teed aeglasemalt ja kehvemini kui keegi teine ja samas ei jõua nii palju tegeleda sellega, milles sina oled tõeliselt hea. See on lõputa ring, kuni sa ise otsustad sellest välja murda. Olen aasta pärast alustamist mõned ülesanded ära andnud: andmete sisestamise ja ajakirjade laialiveo poodidesse. See on juba suur kergendus ja jääb rohkem mahti luua! Ja järgmisel kuul annanka osad arveldamise teemad üle – valgus paistab tunneli otsast!

    7. Tervis, kõige kallim vara

    Ja selle aastaga olen õppinud veel midagi väga olulist kogu ülejäänud eluks – tervis ja uni on olulised ja nende eest hoolitsemiseks tuleb aega võtta enne kui kõik meilid on loetud, kõik lepingud on allkirjastatud, kõik andmed on sisestatud ja asjad posti pandud. Sest enda puhekaega on nii lihtne edasi lükata. Ja kuigi esimese aasta entuasiasm ja sära ja power annavad tohutu jõu, ei tohi seda ikkagi päris ära kulutada, vaid osa jätta ka enese ja oma loodu jätkuvaks õitsemiseks. Sest mitte ainult ettevõte pole nagu aed, vaid me ise ka. Ja me räägime ikkagi püsikutest 🙂

    Nüüd on need õppetunnid muutnud meid tugevamaks ja targemaks ja andnud hoogu ja eneseusaldust veelgi juurde. Armastades seda, mida me teeme, särab teiste rahulolu meile kütuseks vastu!

    Foto: Triin Maasik

  • Taas üks reklaamivaba aasta Hingele Pai ajakirjale

    Taas üks reklaamivaba aasta Hingele Pai ajakirjale

    Esimene Hingele Pai ajakirja aasta on olnud intensiivne, pühendumist ja õppimisvõimalusi täis, särav, energiline ja väsitav ühtaegu – nagu iga algus. Oleme palju südameid võitnud ja samas mõistnud, kui julged olime reklaamivabana lendu tõustes! Nüüd lendame vastu uuele reklaamivabale aastale ja selleks on sul võimalik meile hoogu anda Hooandjas!

    Oleme sellesse ajakirja panustanud poolteist aastat oma aega, pühendumust ja südamesoojust ja ajakirja esmanumber nägi trükivalgust veebruaris 2017. Eelmise aasta esimesel poolaastal saime Lehepunkti TOPis 1455 Eesti poodides müügil olevast ajakirjandustiitlist auväärsele 67. kohale, umbkaudu Säde ja Buduaari vahele.

    Hingele Pai on kaasaegne ajakiri – visuaalne, ilus ja kvaliteetne. Meie artiklid ja fotod on puhas autorilooming ehk me ei kasuta fotopanka ega anonüümseid tõlkeartikleid.

    Meie ajakiri on veel mitmes mõttes teistsugune.

    Hingele pai tähistab seda tunnet, mida selle ajakirja lugemine, sirvimine, vaatamine tekitab. Rahu ja heaolutunne – vastandina igapäevaelu kiirusele ja hektilisusele. See tuleb sellest, et Hingele Pai on müra- ja reklaamivaba. Ajakirja reklaamivabadus on ainulaadne lähenemine.

    Mitmed ajakirjad räsivad ebaloomulike piltidega lugejate enesehinnangut – lugeja võrdleb ennast teadlikult või mitteteadlikult ülitöödeldud fotodel olevate naistega. Seda on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate destruktiivsete käitumistega. Ja sellest on lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Hingele Pai toetab enesehinnangut, on inspireeriv ja praktiline.

    Me anname praktilisi soovitusi täisväärtuslikumaks ja rahuldustpakkuvamaks eluks. Meie teemad on psühholoogia, tervis, meelerahu ja loovus, kodu-suhted-pere, aga ka töö ja efektiivsus, ettevõtlus ja investeerimine ning reisid ja loodus.

    Meie kirjutamisstiil on isiklik ja südamlik ja sageli ootamatutest vaatenurkadest. Kirjutan päris palju ise ja lisaks on meil aasta jooksul olnud umbes 90 kaasautorit, nende hulgas Valdur Mikita, Hedvig Hanson, Marika Blossfeldt, Mick Pedaja, Kadri Voorand, Jesper Parve… Kevadnumbrist hakkab kolumnistiks ka Justin Petrone.

    Hingele Pai ilmub neli korda aastas, ta on üpris mahukas oma 130 leheküljega ja pigem hooaja mõttekaaslane, raamatu ja ajakirja vahepealne – bookazine. Meil on nii pikemaid kui lühemaid, paari minuti lugusid, ka fotolugusid ja nn sirlivlugusid – saad oma hingele-pai-tunde kätte ainuüksi ajakirja lehitsedes. Me arvestame tänapäevase elustiiliga – kellelgi pole eriti aega.

    Ja veel – Hingele Pai pole ainult ajakiri, vaid ka kogukond – korraldame oma tellijatele sündmusi nt kontserte, mis on olnud väga südamlikud ja erilised õhtud.

    Kui sulle läheb korda see, mida me teeme ja see võiks panustada ka sinu ellu, olen väga tänulik, kui tellid läbi Hooandja ja annad meile hoogu, et hoida ajakirja reklaamivabana ka edaspidi.

    Hooandjas kogutud summa läheb kevadnumbri trükikulude katteks ja oma toetuse saab anda SIIN. Suurimad tänud!

  • Kuidas teha õigeid valikuid?

    Kuidas teha õigeid valikuid?

    Valikuid on tulnud teha läbi aegade kõigil ja igal pool ning tänu sellele on ka tarkust ja mõtteid sel teemal õnneks palju. Olgu need siis kirja pandud hinduismi vanimatesse pühakirjadesse veedadesse või läänes ilmunud enesearengulektüüridesse või juhtimisraamatutesse – ikka jääb mustrina läbi jooksma üks ja seesama niit:

    Situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa. Ka sinu tulevik sõltub valikutest, mis langetad alates tänasest edaspidi. Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid. Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

    See näib lihtsa ja loogilisena, kuid praktikas ei teata sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovitakse. Mis on elus suurem eesmärk ja siht? Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud, olles mitte kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

    Iidsete veedade uurija ja joogaõpetaja Rod Stryker’i ning menuka raamatu “Efektiivse inimese 7 harjumust” autori Stephen Covey õpetusteski võib leida kattuvaid osi ja paralleele – igaühel meist on oma unikaalne eesmärk elus ning selleni jõudmisel on abiks nn isiklik põhiseadus, missioonilause, dharma-kood, kreedo – kuidas keegi seda nimetada soovib. See nn isiklik põhiseadus keskendub sellele, kes sa tahad olla ja mida soovid saavutada ning missugused on need väärtused ja põhimõtted, millele sinu olemine ja tegevused põhinevad. Nagu riigi põhiseaduski, on ka sinu isiklik põhiseadus suuresti muutumatu, kuid aeg-ajalt võib seal kohata täiendusi või täpsustusi.

    Mõtlemis- ja kirjapanemisharjutus

    Leia endale aeg, mil oled üksi, pingevabas õhkkonnas ja kirjuta paberile oma mõtted.

    •       Milline peaks su elu olema, et saaksid oma elu lõpus öelda: jah, just sellist elu ma tahtsingi!

    •       Millest sa unistad?

    •       Mis on sulle tõeliselt tähtis, mis on sinu prioriteedid, mille valid alati esimeste hulgas?

    •       Millised tegevused ja olukorrad teevad sulle kõige enam rõõmu ja on tunne, et oleksid kui oma sõiduvees?

    •       Millised põhimõtted ja väärtused on sulle olulised?

    •       Võid panna kirja ka kõik rollid, mis sul elus on (abikaasa, isa-ema, laps, mees-naine, juht, kolleeg jne) ning seejärel kirjuta iga rolli taha, mida sooviksid selles rollis oma elus saavutada? Vaata oma eesmärkidele igas rollis otsa ja mõtle, kas sa juba käitud nendes rollides nendele eesmärkidele vastavalt või mida saaksid teha, et oma käitumist eesmärgile rohkem vastavaks kohendada?

    Loe, tunneta ja analüüsi neid vastuseid, lisa midagi, kui soovid. Tee ring ümber 5–15 kõige olulisemale märksõnale. Nendest märksõnadest sõnasta enda põhiseadus-missioon-eluülesanne. Kuna igaüks on unikaalne, siis kujuneb ka sinu põhiseadus ainult sinu nägu, võtab sinule sobiva vormi ja sõnastuse. See võib olla luuletusena, paar lauset või poole lehekülje pikkune. See on sinu põhiseadus, sina tead, milline see peab olema.

    Kui sul on paigas niinimetatud isiklik põhiseadus, viib see arukamate otsusteni ja selgemate valikuteni, need omakorda aitavad sind sulle tõesti olulistele eesmärkidele lähemale ja annavad seega oluliselt rohkem rahulolu.

    KUI SEE ON ABIKS:

    Näide Meriti põhiseadusest:

    Ma soovin elada täisväärtuslikku, puhast, teadlikku elu ja inspireerida ka paljusid teisi inimesi olema teadlikud, terved ja õnnelikud. Ma olen vabakutseline, kelle elus on töö, sotsiaalsus ja puhkus tasakaalus. Mul on ühtehoidev perekond ja kõigil mu pere liikmetel pulbitseb südames elurõõm, nii linna- kui maakodus. Mu lapsed saavad parima kasvulava täisväärtuslikuks eluks, nad on füüsiliselt ja vaimselt terved.

    Seda toetab ka visiooniplakat, mille olen kokku kleepinud ajakirjaväljalõigetest ning kleepinud kööki, kus viibin kõige sagedamini.

    Isiklik põhiseadus => arukad otsused => olulistele eesmärkidele lähemale => rohkem rahulolu

    NB! Nn isikliku põhiseaduse sõnastamine pole kindlasti midagi lõplikku, tõenäoliselt on sul alguses sellest ähmasem aimdus ning alles ajaga asud seda rafineerima. Või täiendama. Sest sa isegi muutud ja õpid ning saad järjest täpsemalt aru, mis on sinu jaoks oluline.

    Sa ei saa leiutada endale missiooni, eluülesannet, põhiseadust. See on igaühel juba olemas, pigem asud seda kiht-kihilt avastama. See protsess võib võtta nädalaid või kuid. See on sinu tulevikunägemuse ja väärtuste väljendus ning sellest saab mõõdupuu, mille abil hindad kõiki valikuid ja olusid oma elus. Sinu käitumine läheb sinu põhiseadusega kooskõlla ja sa pole enam lükata-tõmmata kõigest, mis elus juhtub või mis teised arvavad. Sul on oma joon, oma eesmärgid ja seda teadvustades saad sa meeletu tahtejõu ja pühendumuse. Sinu põhiseadus on nagu ankur, millele saad toetuda segaduses olles ja emotsionaalsel hetkel. Oma põhiseadust täites pakub elu enim rõõmu ja rahulolu.

  • Oot, kust sul see tekst tuleb?

    TEKST JESPER PARVE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Jah, see on tõsi! Raamatupoodidesse on jõudnud mu teine raamat! Ja seda ainult aasta pärast esimese ilmumist. Minu enda jaoks uskumatu värk, sest esimese raamatuga läks ligi 15 aastat.

    Esimest raamatut tõesti ootasin, visualiseerisin ja sisendasin, aga pikka aega ei materialiseerunud midagi. Küll ma üritasin ja isegi alustasin vist lausa seitsmel korral, aga ei midagi…

    Kuid eelmisel aastal see siiski lõpuks juhtus. ,,Minu Bali“ raamatut on nüüdseks müüdud ligi 2500 eksemplari, mis ületas minu igasugused ootused. Mis saab uuest raamatust pealkirjaga ,,Mees“, selgub peagi.

    Kuskil 21-aastasena tundsin esimest korda vajadust kirjutada midagi asjalikku. Vanaema oli mulle just kinkinud raamatu, mis esimest korda seletas minu jaoks arusaadavalt inimese peas toimuvat. Raamatu nimi oli ,,Ärge muretsege, hakake elama!“. Olen talle selle eest elu lõpuni tänulik, sest see lugemine pani tööle võimsad protsessid.

    Hakkasin üles kirjutama oma mõtteid: vihikusse, raamatute äärtele, salvrättidele, tšekkidele, bussipiletitele ja isegi tualettpaberile. Sel ajal polnud ju veel nutitelefone, kuhu märkmeid teha. Pooled sõbrad vaatasid, et olen lolliks läinud – nemad kuulasid pleieritega räppi, mina kirjutasin peldikupaberile filosoofiat. Mul on neid märkmeid siiamaani suur kilekotitäis. Eks saigi neid alles hoitud sooviga need kunagi raamatuks kirjutada.

    Ma pole kirjutamist kuskil õppinud ega ole mul ka mingisugust kirjanduslikku tausta. Põhikooli lõpukirjandi kirjutasin kolmele, siis mängisin järgmised kuusteist aastat korvpalli ning kritseldasin paberilipikutele mõtteid. Võib-olla on see isegi hea, sest saan nüüd kirjutada just oma stiilis, selliselt, nagu mulle endale meeldiks lugeda.

    Aga kust tulevad need mõtted, mis lõpuks ajakirja või raamatusse pressitakse? Eks kõigil, kes millegi loomisega tegelevad, ole oma viis, kuidas õhust info mingisse formaati kanaldada. Kõigepealt peab lahti tegema väravad, et info saaks hakata voolama. See on ideede ja mõtete püüdmise etapp, millel pole minu jaoks reaalsusega mingit pistmist. Kui hakkab voolama, siis kuulan ja teen märkmeid pidevalt, väga erinevate emotsioonide ja tunnete all olles. Erksa ja väsinuna, päeval ja öösel. Näljasena ja söönuna. Klaasi veini joonuna või trenni tehes. Tülitsedes ja armatsedes. Jah, tõesti, ka selle tegevuse ajal on hea mõte pastakas ja paber voodi kõrval hoida, nagu ka enne magamaminekut. Eriti soovitatav on mõtted kinni püüda meestel, sest mees pidi oma orgasmi ajal nägema jumalat ning kuulma ta häält – ja selle mehe lugusid juba tasub üles kirjutada.

    Ma arvan, et kõik, kes mingisugusegi loominguga tegelevad,
    kaifivad loomis- või kanaldamisolekut.

    Mõni joob ennast selleks täis, mõni valib psühhedeelikumid, mõni jookseb ja mõni mediteerib. Mõni kuulab muusikat, mõni teeb kõvasti keppi ja mõni lihtsalt passib tühjusse. Igaühel omad väravavõtmed. Kuid

    teadvus peab minema korraks muutunud seisundisse,
    eemale reaalsusest, et kirjutada mittereaalsusest.

    Muidu kirjutadki ainult poeskäimisest, „Aktuaalsest kaamerast“ ja laste lasteaeda viimisest.

    Ja siis on mul aeg tulla tagasi reaalsusesse ning lõpetada igasugune tegevus, mis lõhub teravust ja valvsust. Veinikelder kinni panna ja kohvitassid välja otsida. Sest on aeg kogu see hullus loetavaks tekstiks kirjutada. Veerand mõtetest lendavad prügikasti, sest tihtipeale kordavad mõtted ennast ja palju on ka lihtsalt emotsionaalset jura, mida pole kellelgi huvitav lugeda. Lõpuks jääbki vaid see, millega ise rahul olen. Muidugi siis teeb veel kogu sellele tähtedemerele omalt poolt pai ka toimetaja ja nii see kaante vahel teie ette ilmubki. Lihtne. Soovitan kõigil proovida.

  • Eeva Talsi helisev maailm

    Eeva Talsi helisev maailm

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Eevat ei pea vist kellelegi tutvustama. Tänaval jalutamiseks on tal kollane müts, mille ta mõnikord pähe tõmbab, kui soovib tundmatuks jääda. Ta teeb palju ja jõuab palju ega löö suurte unistuste ja väljakutsete ees risti ette.

    „Minus on mõnus rahulolu… sageli on küll tempo liiga hull, aga üldiselt ärkan mõnusa rahulolutundega ja proovin minna magama hea tundega, et olen päeva jooksul piisavalt teinud. Eneseteostus ja areng on minu jaoks olulised,“ jutustab Eeva, vallatu viiulikriuks hääles.

    Teadlikult võtab ta suuremaid väljakutseid, kui endale esiotsa usaldaks. Kuidas saanuks ta muidu alustada kolm aastat tagasi, 25-aastaselt Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ise loodud pärimusmuusikaosakonna juhatajana!

    Muidugi oli tal ka mitmeid abilisi, kes aitasid teed sillutada – teisiti ei saakski. Praeguseks on osakonnas 13 õpilast, kes lisaks grupi- ja ansamblitundidele saavad ka individuaaltunde, ja igal nädalal on Eeval kaks koolipäeva. Muidugi läheb ettevalmistuseks teist samapalju ja unistuseks on veel kordades suurem osakond.

    „Pidevalt ennast mugavustsoonist välja suruda –
    see pole unistus, pigem lubadus endale.

    Vahel tekib ikka raskeid hetki, kuna leian ennast uutest situatsioonidest, kuid proovin oma hirmudele vastu seista ja neid ületada…“ nendib naine.

    Oma hetk laulupeol

    Julgustükkide juurde kuulub ka suvine laulupidu. Mul olid küll pisarad silmis, kui loo „Maailm heliseb“ järel soovis rahvas seda korrata. „See oli mega!“ süttib Eeva. See oli esimene kord, kui tema lugu oli laulupeo kavas, aga see polnud veel kõik – Eeva osales ka rahvamuusikapeol ja Villuga tantsupeol muusikutena, saates kõiki lugusid. „See oli metsik tamp, proovid võtsid tohutu aja,“ on Eeva siiani ähmi täis.

    Laulupeol oma laulu ajal pani Eeva endast viimase energia välja.

    „Olin nädal aega selles tramburais olnud – iga päev tõesti hommikust õhtuni ja täie tähelepanuga, pidevas pingeseisundis. Eriti tantsupeol: kui midagi valesti mängid-laulad, jäävad  8000 tantsijat seisma ja tants katkestatakse. Mul juhtus nii proovis ja päris paha tunne oli! Õnneks laabusid etendused ladusalt. Laulupeo poodiumil tekkis korraks isegi hoomamatu ja natuke õõnes tunne, aga samas tundsin, et me naudime seda pidu siin kõik koos ja kui lugu käima läks, hakkas kohe hea. Kuigi rahvast oli pea sada tuhat, tundsin ma soojust ja toetust. Et midagi ei saa valesti minna,“ särab ta.

    Tööle eelneb töö

    Jah, igal asjal on oma ettevalmistusaeg ja see paneb paika ka Eeva päeva-, nädala- ja hooajaplaanid. „Kui vaadata enda ajakava, siis kohustuslikke asju on üksjagu palju ja nendeks on vaja ka ette valmistada. Kasutan ära seda, kui saan auto tagaistmel oma tundideks valmistuda või eile näiteks kirjutasin seal uut lugu, Villu sõitis. Vahepeal läheb küll liiga paljuks,“ möönab ta.

    „Kui mõnikord tekib paanika, et kas ma ikka jõuan kõik ette valmistatud, kaob see mõnu ära ja tekib kohustuse tunne. Üritan seda igati vältida, planeerida nii töid kui ka jalutuskäike ja puhkusehetki. Eile olime maal ja tegime sauna ja see oli nii rahustav. Päev otsa õues, jalutasime, rääkisime juttu, tegime head sööki ja sauna – see kohe laeb täis,“jagab ta.

    Eeva ja Villu on olnud abielus kuus aastat ja tuttavaks said juba 16-aastastena Eesti Etno laagris. Sellesse aega on mahtunud ühiselt Viljandis ja Göteborgis õppimine ning Curly Stringsi loomine kuus aastat tagasi.

    „Tudengina aasta Rootsis oli lisaks ülimegašefile maailmamuusika-osakonnale koos kõikide õpetajate ja teiste õpilastega ka hea praktiline õppetund, sest me ei saanud endale rahaliselt eriti midagi lubada,“ meenutab Eeva aega, mil päeva kulutused piirdusid toiduga ja sedagi väga piiratud summas.

    Uurin siinkohal ka abielu saladusi… „Ma arvan, et mõistmine, andestamine ja kompromisside tegemine on märksõnad. Ja lasta teisel olla.

    Tunnen, et olen oma töistes tegemistes
    alati saanud teha täpselt seda, mida tahan,

    ja Villu on saanud teha, mida tema tahab, kumbki ei lämmata ega suru teist alla – see on minu meelest üks pikaajalise suhte oluline osa.“ Curlys mängitakse koos, vahel loovad nad koos muusikat, aga kummalgi on ka oma hobid. „Ega seda aega ei jäägi nii palju üle…“ naerab Eeva. Üks suur koostegemine siiski ilmneb veel –maakodu Võrumaal.

    Maakodu ühe päevaga

    Eevale on alati meeldinud maal olla, seal ringi tuterdada, istutada ja kasvatada ja tal on alati maakodu unistus olnud – muru niita, lihtsaid asju teha. Teda kannavad soojad mälestused enda lapsepõlvest õega Penujas vanavanemate talus, mille juurde kuulus ilmatult vabadust ja võimalusi mängida.

    See oli poolteist aastat tagasi, kui Villu keskendus magistritööle ning Eeval kruttis sisemuses ülepinge. „Mul oli juba ammu mõttes, et tahaksin mingit hobi, mis pole seotud muusikaga. Maakodu on täpselt selline hobi, mis on loominguline ja pole otseselt muusikaga seotud! Võtsin nalja pärast lahti kinnisvaraportaali ja esimene koht, mis ma avasin, oli see vana talukoht: pisike majake, hallatav, juba seest tühjaks veetud, kaks väikest kõrvalhoonet, oja, metsaserv, hästi ilus…“ meenutab ta.

    Nii ta hõikaski Villule teise tuppa, et mis too arvaks, kui ostaks maamaja, millepeale Villu jaa-jaa poetas ning edasi klõbistas. Eeva istus autosse ja põrutas Võrumaale. „Oli maikuu, soe ja mõnus, kõik see kuppelmaastik ja kruusatee, juba teepeal tajusin tõmmet. Kohale jõudes teadsin, et see ongi see koht,“ särab ta.

    Nii saigi Villu juba telefonikõne, uurimaks, mis ta arvab, kui lähekski majaostmiseks. Eeva näitas talle telefonis ringvaadet ja tuli tunnistada, et on tõesti väga tore koht. Mida aga polnud, oli aeg vaatama tulemiseks. Nii tuli Eeva veel Villu vanematega kohapeale ja asi sai otsustatud juba samal päeval.

    Majake valmistab paarile palju rõõmu
    ja sobib igal ajal puhkuseks, mitte ainult suvel.

    Inspiratsiooni kergus

    Segamatut aega Eeval väga polegi. Kuidas tal looming tuleb ja kuhu ajaliselt mahub? „Kui ma viin ennast õigele lainele, siis see tuleb ruttu, mul pole vaja oodata inspiratsioonivälgatust. Näiteks septembrikuus oli vaja teha sobiv lugu ajaks, mil teeme jõulutuuri Estonian Voices’iga. Nii soe ilm oli, päike paistis… Kõigepealt läksin jooksma, siis kuulasin Erki Pärnojat ja edasi veidi jõululaule, et ennast õigele lainele viia. Avastasin, et nii paljud lood räägivad armastusest, seega proovin mõne teise nurga alt läheneda. Kadri Voorand pakkus refrääni, mis algab sõnadega „Mul on hea, nii hea, et lausa piinlik“ ja minu kirjutada oli salmi meloodia ja veidi sõnu.

    Mõtlesin, et vähemalt selles laulus ei pea õnnetunne sõltuma asjadest, kingitustest, ilmast või kellestki enda kõrval,
    heatunne ei pea millestki välisest sõltuma.“

    Lõpuks sündiski laul „Mul on hea“, millele aitas kaasa veel ka Jaan Pehk.

    Curly Stringsil tuli hiljuti välja uus plaat „Hoolima“, mis on salvestatud Hispaanias. „Suvi oli üks keerulisemaid, mis mul üldse olnud on. Nii tihe, et ei jõudnud üldse puhata. Juunis salvestasime Hispaanias, mis oli omajagu endast kõik andmine ja intensiivne aeg hommikust õhtuni nädal aega jutti. Sellele järgnes laulu- ja tantsupidu, miksimise ja salvestamise protsess ja siis läksime kohe Kanada tuurile, USAsse ja seejärel tuli kohe Eesti tuur. Hästi-hästi tihe!“ meenutab ta.

    Jaapanis käidi eelmisel aastal ja minnakse ka nüüd, detsembri alguses esitlema Curly Stringsi uut plaati. „Eestlastena oleme väljamaal ja just kaugemates paikades eksootilised, eriti Jaapanis. Eelmine kord olid meil umbes 200sed saalid kõik välja müüdud. Muidugi oli ka ettevalmistus väga hea: publikul olid jaapanikeelsed brošüürid, mis rääkisid meie loomingust, ja kõik juba teadsid meie lugusid, tõlked olid ees ja me rääkisime ka natuke jaapani keeles,“ muigab Eeva.

    Hispaanias salvestati uus plaat kogemuse saamise mõttes. „Me kõik teame, et kui oleme Eestis, siis tegeleme lisaks salvestamisele ka palju muuga, aga väljamaal on fookus parem,“ selgitab Eeva ja lisab, et Hispaanial oli ka eellugu. Eeval õnnestus mõne aasta tagusel Viljandi folgil anda ühine kontsert koos oma iidoli Casey Driesseniga… „Super viiuldaja ja geniaalne muusik!“ kiidab Eeva. Casey oli nõus produtseerima Curlyde uue plaadi ehk olema salvestusprotsessi juures, andma nõu ja aitama teha häid valikuid. „Casey ise elabki Hispaanias ja tutvustas meid imemees Dani Castelarile, kes muu hulgas on töötanud maailmakuulsate muusikutega, nagu Michael Jackson, REM, Paolo Nutini ja paljud teised. Ta polnud Eestist varem kuulnud, aga talle meeldis meie muusika ja ta oligi nõus! Kogu salvestusprotsess oli maailmaklassi kogemus! Oleme tulemuse üle väga uhked,“ muheleb Eeva.

    Bändis saab õppida

    Bänditegemises on Eeva sõnul pidevalt õppetunde: kas, kuidas ja kui palju enda ideid ellu viia. „Mõne oma toodud loo esimeses proovis tunnen tihti kaitsvat positsiooni, eriti kui keegi tahab seda muuta – see on vahel raske hetk. Olen õppinud üha enam sellest tundest lahti laskma ja tavaliselt katsetame ikka kõigi pakutud ideed läbi,“ naerab ta. „Mõne looga läheb vahel rohkem aega või vaidlemist või katsetamist, aga lõpuks jõuame ikka parima variandini.“

    Curlyde tegemine pole ainult lust ja lillepidu. Asju, mis ei paista kontserdil lavalt välja, on palju: koduleht, uudised, lepingud, meened, pildistamised, videod, intervjuud, esinemiste bronnimine, kirjavahetus, reisid ja logistika, sotsiaalmeedia. Kõige selle taustal on pidev uus looming, aastaplaanid, kus, kellega, mis väljaanda. Kõik peab toimima väga hästi, lisaks muusikale endale.

    Rahu, rahu

    Oled öelnud, et teed igapäevaselt reikimeditatsiooni. „Panen endale käed peale, energia voolama ja keskendun – leian rahu ja fokuseerin oma mõtteid. Olen üpris tormakas ja teen mitut asja korraga ja kui päeva jooksul lähen stressi, aitab see mul rahuneda. Rahu, rahu, rahu… pean endale vahel meelde tuletama, et ka raskel hetkel rahulikuks jääda. Ja raskus tuleb sellest, kui liiga palju korraga teha, mis ongi ju tänapäeva haigus – kõigil on liiga palju teha ja pole aega. Samas ongi ju jälle tore endale meeldivaid asju palju teha,“ süttib ta.

    „Ma naudin õpetamist, esinemisi, loomingut…

    Aga ühel hetkel tuleb tunnistada,
    et ma pole superinimene, ma ei jõua kõike, mida tahaks,“

    tunnistab Eeva ja lisab, et on pidanud mitmeid väga häid asju ära ütlema, mida on ammu tahtnud teha, aga nendeks lihtsalt pole praegu aeg(a). „Curly Stringsiga on vahva, et oleme oma rada ajanud ja teinud seda rõõmuga. Meil pole maailmavallutuse eesmärke, aga teatud riikides toimetame hoogsalt ja meie vastu tuntakse huvi, mis on nii tore!“ rõõmustab ta.

    „Visualiseerin, et oleme aastate pärast bändiga tuuril koos peredega… On selline harmooniline tore elu, kus teeme muusikat Eestis, Kanadas, USA-s, Jaapanis ja Saksamaal. Liigume edasi samm-sammult ja vaatame, mis tulevik toob,“ mõtiskleb ta.

    Eevale meeldib väga jalutada. „Elustiili teemadel olen saanud häid impulsse Sandra Vabarnalt, sealt tuli mul ka mõte teha iga päev 10 000 sammu. Täna on juba tehtud 6000, õhtul veel stuudiosse ja tagasi. See ei ole raske, see on mõnus!“ rõkkab ta oma heledat naeru.

  • Linnaarhitektuuri mõju psüühikale

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    FOTOD RASMUS JURKATAM

    Arhitektuuri peetakse kõige laiaulatuslikuma mõjusfääriga kunstivormiks, millest ei jää puutumata linnad, nendes elavad indiviidid ega inimsuhted. Linnade ja hoonete planeering, aga ka disain mõjutab tahes-tahtmata olulisi aspekte meie elust, nagu enesetunne, ajaplaneerimine, tööviljakus ja une kvaliteet.

    Tänapäeva arhitektuurile mõeldes meenub esimesena disaini praktilisuse ja funktsionaalsuse püüdlus: möödunud sajandite suursugusus, ilutsemine ja materjalirohkus on asendunud minimalismi, materjali- ja vormikatsetuste ning ökonoomsusega.

    Teisalt võib moodsa lähenemise pahupoolena kohata ka kõikvõimalikku kokkuhoidu: kvaliteedilt, materjalikasutuselt ja planeerimise faasi jäävalt mõttetöölt. Teisisõnu, hoonete praktilisus ja tulemus ei pruugi olla alati eesmärk omaette.

    Kummatigi on aina enam tähtsust kogumas mõistmine arhitektuuri mõjust inimpsüühikale ja -käitumisele.

    Selles artiklis heidamegi pilgu välis- ja sisearhitektuuri maailma, et mõista, kuidas elukeskkond meid mõjutab. Kuna linn on valitsev inimasustuse keskus ja pakub arhitektidele kõige enam mänguruumi, põikame aga enne veel globaalse urbaniseerumise temaatikasse.

    PILDIL: FOGO SAARE KUNSTNIKE RESIDENTS,
    NEW FOUNDLAND, KANADA.

    Linnastumise mõju tervisele

    Üleilmne linnastumine on aastakümneid väldanud protsess, millel ei paista lõppu tulevat. Kui 1950. aastal elas linnades üksnes 30% maailma rahvastikust, siis nüüdseks on see näitaja ületanud 50% piiri ning ennustatakse, et 2050. aastaks moodustavad linnaelanikud koguni üle 2/3 maakera populatsioonist.

    Ehkki linnastumisprotsess on arhitektuuri ja linnade planeerimise seisukohast rikastav ja väljakutseterohke, võib sotsioloogilisest ja psühholoogilisest aspektist välja tuua mitmeid probleeme.

    Linnaeluga kaasneb sageli
    inimeste kapseldumine ja eraldumine kogukonnast:

    kui pole sõpru ega lähedasi, on suurde linna lihtne justkui ära kaduda. Suureks riskiteguriks on ka tiheasustuse tõttu kergesti levivad haigused. Enamgi veel, neuroteadlased väidavad, et linnades üleskasvanutel on suurem risk psühholoogiliste häirete tekkeks kui nendel, kes on maal sirgunud. Üleüldises plaanis kaasneb linnaeluga paratamatult suurem depressiooni ja ärevuse esinemissagedus.

    Arhitektuuri ja psühholoogia kokkupuuteala

    Eeltoodut silmas pidades ja teades, et linnaeluga kaasnev kiirustamine, stress ja halvemal juhul tõsisemad terviseprobleemid on omaette paratamatus, on eriti oluline, et linnaarhitektuur oleks võimalikult inimsõbralik, toetaks elanikke ja nende vajadusi. Vähem oluline ei ole mõistmine, kuidas sedavõrd võimsa väljundi, arhitektuuri eritöövahenditega kujundada inimeste emotsioone, heaolu ja vaimset võimekust paremuse suunas.

    Sarnaselt välisarhitektuuriga on ka sisearhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel, sedapuhku mitmesuguste sisekujunduslike elementide kaudu.

    Järgnevalt uurime, kuidas saab elukeskkonda teadlikult paremaks muuta ning mida on arhitektid koostöös neuroteadlastega avastanud arhitektuuri mõjust inimpsüühikale.

    ÜLEMISEL PILDIL: HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: ISTANBUL, TÜRGI

    Valgus (linna)ruumis

    Funktsionalismi levikuga arhitektuuris 1930ndatel, mil aukohale tõusis ehitiste funktsionaalsus ja otstarbekus ning sellele viitav väljanägemine, hakkasid arhitektid ja linnaplaneerijad erilist rõhku pöörama sellele, kuidas ruumidesse ja eriti kodudesse jõuaks maksimaalselt päevavalgust. Põhjused olid üpris praktilised: õhuringluse ja valguse jõudmine igasse pimedamassegi nurka vähendas hallitust ja kahjureid, peale kõige oli elekter kallis.

    Päevavalgust väärtustati ka pärast elektrihindade langust ja elektrikute tehnilise võimekuse paranemist – seda tänu valgusvihkude varieeruvale intensiivsusele, suunale ja värvigammale. Samas on linnade asustustiheduse pideva suurenemise tõttu otsekui kokku pakitud hoonetesse jõudev päevavalgus järjest haruldasem ning see suurendab vajadust tehisvalguse järele. Tagajärjeks on süvenev valgusreostus ning elanike loomuliku unetsükli häirumine ja sellest tulenevalt stressi süvenemine, mis võib kumuleeruda psühholoogilisteks ja muudeks tervisehäireteks.

    Aknad mitte (ainult) vaate pärast

    Päevavalguse olemasolu ei saa alahinnata ka töökeskkonna puhul. Mitmed uuringud näitavad, et see on tööl asendamatu ja kõige nõutum looduslik element. Loomulik valgus on kui väga mitmekülgne ravim.

    See parandab tuju, vähendab stressi, on hea silmadele, reguleerib D-vitamiini, õnnehormooni serotoniini ja unehormooni melatoniini kogust kehas ning normaliseerib meie tsirkadiaan- ehk ööpäevarütmi, mis on oluline rahuliku une tagamisel. On koguni teada, et

    akende läheduses töötajad magavad öösiti 46 minutit kauem
    täielikult tehisvalguses viibijatest.

    Tööandjate jaoks on lisaks rõõmsamatele ja õnnelikumatele töötajatele ka käegakatsutavamaid eeliseid, miks lasta disainida kontor võimalikult valgusküllaseks: töötajate loomingulisus ja õpivõime võib tõusta kuni 15%, produktiivsus ja müügitulemused aga koguni 40%.

    ÜLEMISEL PILDIL: KOHVIK, TOKYO
    ALUMISEL PILDIL: TORNIMÄE KAKSIKTORNID, TALLINN

    Madalad vs. kõrged laed

    Lagesid peetakse akende, põranda ja seinte kõrval üheks inimeste vaimset heaolu kõige enam mõjutavaks sisearhitektuuri elemendiks. USA-Kanada teadlased Joan Meyers-Levy ja Rui Juliet Zhu uurisid, kuidas võiks lae kõrgus mõjutada inimeste mõtteviisi.

    Nad leidsid, et madalad laed seostuvad rohkem vangistuse, kõrged laed vabaduse tundega, mis omakorda soodustab abstraktset mõtlemist. Seda ideed toetab kindlasti ka lihtne asjaolu, et kõrge laega ruumis on rohkem ruumi loomulikule valgusele ja õhuringlusele, mis muudab õnnelikumaks, rahulikumaks ning soodustab loomingulisust.

    Üldistades võib öelda, et madalama laega ruumis muutub mõtlemine ühekülgsemaks ja objektipõhisemaks,

    kõrgem lagi aga muudab mõtlemise avatumaks ja laiahaardelisemaks.

    Seega, probleemidele lahendust otsides ja millelegi pingsalt keskendudes on hea minna näiteks keldrisse või mujale, kus on madal ja kitsas. Millegi loomisel või niisama uitmõtlemisel on jällegi hea kolida avaramasse ja õhulisemasse ruumi.

    Ümar vs. kandiline joon

    Ruumilahenduses detailsemaks minnes on oluline vaadelda ka mööbli kuju mõju psüühikale. USA teadlased Sibel Dazkir ja Marilyn Read tegid 2011. aastal katse, kus uurisid interjööri kuju mõju katsealuste emotsioonidele ja ruumide kasutatavuse hinnangule ehk näiteks sellele, kui kaua soovitakse vastavas ruumis olla ja milline efekt võiks olla isikute sotsiaalsusele.

    Katse tehti arvutisimulatsioonide põhjal, valikus oli kaks paari ümara ja kandilise mööbliga tuba. Hinnangute neutraalsemaks muutmiseks olid simulatsioonid minimalistlikud: toad esitati mustvalgelt, seinad olid tühjad ning mööbel mustriteta.

    Katsealused eelistasid ülekaalukalt ümara mööbliga tube. Põhjenduseks toodi muu hulgas seda, et ümar mööbel mõjub mugavamalt, kutsuvamalt ja rahustavamalt. Öeldakse ju, et pere on õnnelikum ümmarguse söögilaua taga einestades. Peale selle on ümaramate servadega mööbel lastesõbralikum: oht vigastuste tekkeks on väiksem ning kaob vajadus teravaid ääri polsterdada.

    ÜLEMISEL JA ALUMISEL PILDIL:
    LEPISTU KOOL, ANTSLA VALD, VÕRUMAA / AJAKIRI PÖÖNING

    Värvide mõju

    Värvide mõju inimpsüühikale on palju uuritud. On laialt levinud teadmine, et punane on kõige jõulisem ja intensiivsem värv, mille mõju võib varieeruda ergutavast pulsi ja hingamise kiirendamisest toasviibija agressiivsemaks muutmiseni.

    Seetõttu sobivad punane sein ja aktsendid suhtluse elavdajana rohkem elutuppa ja söögiisu tõstjana kööki. Pärast punasega erutumist on hea viibida vahelduseks roheliste varjundite keskel – efekt on vastandlikult rahustav, elujõudu ja sisemist harmooniat sisendav.

    Rohelisega sarnasesse mõjuspektrisse jääv rahulik taeva- ja merekarva sinine loob idülli näiteks magamistoa seinapaletis.

    Kui värvide emotsionaalne mõju on aimatav, siis vaimse võimekuse puhul on lugu veidi keerulisem. Peamiselt punase ja sinise-rohelise vastandamisel on mitmete uuringute käigus jõutud vastukäivate tulemusteni.

    Selgema arusaamise tõi British Columbia ülikooli teadlaste Ravi Mehta ja Rui Juliet Zhu 2009. aasta katse, mille tulemused on ühetimõistetavad. Katsealustel paluti sooritada lihtsaid vaimse võimekuse ülesandeid punase, sinise ja neutraalse seinatooniga tubades.

    Selgus, et ohuga seostuv ning seega tähelepanelikumaks ja ärksamaks muutev punane soodustab täpsust ja tähelepanu nõudvate ülesannete täitmist. Katsealused pidid muu hulgas parandama õigekirjavigu ja mäletama lühiajaliselt lühikesi numbrijadade kombinatsioone.

    Sininejällegi võimendas kujutlusvõimet pea kahekordselt.

    Põhjus peitub selles, et üldjuhul taeva, ranna ning sedapuhku suve ja puhkamisega seostuv sinine lõõgastab meelt, mis omakorda soodustab pealtnäha seostumatute seoste – loomingulise mõtlemise impulsi – teket.

    ÜLEMISEL PILDIL: QUARRY BAY, HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: AVALIK KORVPALLIPLATS, HONG KONG, HIINA

    Erilise atmosfääriga hooned

    Iga linna lahutamatuks osaks on üldkasutatavad paigad, kuhu linnamelust põgeneda, et leida rahu ja peatuda ajas. Pidagem siinkohal silmas üldistatult eelkõige pikema ajalooga kirikuid, muuseume ja raamatukogusid. Kuna neid on lihtne linnapildis tähele panna, ei kao nad tavapäraseks arhitektuuriliseks linnamüraks, vaid pakuvad silmailust midagi enamatki. Neid hooneid ühendab eriline atmosfäär, mis on põimitud sajandite jagu jutustatud ja jutustamata lugude, unistuste ja salapäraga.

    Imetlusväärne on see, et taolistes paikades on säilinud puutumatus linna argisusest, rutust ja kaosestki. Raske on mitte tajuda tundeliigutust, mis algupäraselt ongi ju arhitektuuri üks eesmärke.

    Helid, valgusmäng ja vana ajalõhnad on võimendunud,
    mistõttu oleme rohkem kohal kui harjumuspärases linnakäras.

    Avastamisväärset – nii mõnes vanas raamatukogus või kirikus kui ka enda sees – leidub rohkelt, ühel hetkel toimub justkui avanemine ja hakkame nägema ümbritsevat uue pilguga.

    Põhjus, miks vanad kirikud, raamatukogud ja muuseumid mõjuvad nii tummastavalt, peitub eelkõige nende ajaloos. Nende puhul moodustavad sise- ja välisarhitektuur ühe lummava terviku, mis mõjub ühtaegu meditatiivselt, hämmastavalt ja inspireerivalt.

    Enamat kui lihtsalt majad

    Sise- ja välisarhitektuuriga on võimalik teha niivõrd palju rohkem, kui pakkuda lihtsalt eluaset või muud praktilist otstarvet. Psühholoogia-alaste teadmistega saab arhitektuuriga mõjutada emotsioone ja parandada koguni vaimset võimekust. Niisiis on arhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel ja elu paremaks muutmisel.

    PILDIL: TALLINNA PANORAAM
  • Julgus alustada, julgus lõpetada

    Julgus alustada, julgus lõpetada

    TEKST ANU TOOM, teetegija ja sisearhitekt
    FOTOD GRETE MÄGI

    Olen 15 aastat sisearhitektina töötanud ning esteetika ja elustiili disainimine on minus alati kirge tekitanud. Teeni jõudsin loomulikult. Isiklikel põhjustel, omaenda tee läbi, mida käinud olen. Viies tähelepanu rohkem enda sisemusele ja olemise võlule. Olen veendunud: et olla päris teemeister, peab tegema palju, palju teed. Ja et teed peab jagama.

    Üks mu paljudest unistustest oli kunagi luua Eestimaa lillede teekohvik, aga see mõte arenes edasi ja sündis hoopis maailma teedega teetuba Tallinna vanalinnas – OM Bohem. Varem ma ei osanud nii suurelt mõelda. Ma tänan oma saatjaid elus, kes eneselegi teadmata on minu sisse nii palju hullust ja entusiasmi kasvatanud.

    Mulle on alati meeldinud väljakutsed, erinevate maailmade loomine. Need toovad kaasa küll suuremaid eneseületamisi, nõudmisi ja riske, aga kui ei julge, ei otsi, siis ei koge ega saagi aru, mis on oluline. Olen alati olnud suur iseotsija. Nii on kogemused vahetud ja loovad sügavama käekirja ka loomingulisel teel.

    Olen mõistnud, et väsin alustatud asjadest mõne aja pärast ära. Olen tühi anum, mis vajab täitmist. Kui väsin, tuleb oma patareisid laadida, midagi muuta, liikuda edasi. Tuleb leida uusi viise. Ja vahel endalegi ootamatul viisil muutustega kaasa liikuda.

    OM Bohemi teetoa lood algasid kaks aastat tagasi ja lõppesid selle aasta juunis. Minu jaoks oli siis tunda muutuste tulekut – seda näitasid mitmed füüsilised märgid – ja tundsin, et on vaja nendega kaasa liikuda. Alguses kahtlesin, kuidas saab nii ilusat asja lõpetada, inimesed ju vajavad seda, aga otsus tuli kiiresti. Siiani aga arvan, et kui kõik kohvikud oleksidki teetoad, oleksid inimesed rahulolevamad ja õnnelikumad.

    Teest

    Tee joomine on aja võtmine, aga võib olla ka inspiratsioon. Minu jaoks tähendab tee joomine ennekõike lihtsaimat viisi olla tänulik.

    Kui joome sagedasti teed, tunneme tänutunnet kõige ees.

    Teed ei saa juua „poosiga“ nagu veini või prosecco’t või kohvi.

    Teed saab juua lihtsalt ja jäädes iseendaks. Tee toob inimesed iseenda juurde tagasi.

    Tees ei ole ainult meeleline nauding ehk lihtsalt hea maitse, tees on veel midagi – tee hõlmab endas kõiki ülistusi. Sageli kardame ülivõrdes kirjeldusi, aga tees tõepoolest sisaldub nii loodus, ajalugu, tehnoloogia, inimsuhted, eri kultuurid, usk, pühadus kui ka lihtsus, milles seisneb terviku tajumine.

    Teed tehes on kohalolu ja keskendumine. Teed tuleb teha hästi, olles täielikult kohal, nagu kõiki meisterlikult lihtsaid asju ja tegelusi.

    Tee võib olla ka vahend, mille abil kohale jõuda sinna, kust algab Sinu uus Tee.

    Tee võib olla puhkus millestki, mida on vaja rahule jätta.

    Tees on kõik: muutumine, liikumine, areng, teadus…

    Tee on jook, mis ühendab ja liidab paljusid kultuure ja inimesi maailmas.

    Inimesed vahel jälgisid mind ja küsisid, mida ma teen, et nii ilus on. See ütleb kõik selle kohta, mida teed tehes tunnen: rahu, sisemist rõõmu ja usaldust.

    Teetegija olemuses peab olema andmise ja jagamise soov. Armastada igapäevaseid lihtsaid tegemisi on ka mõneti  „tee tegemine“…

    Kodune koht

    Teetoa kujundamine ja pidamine on päris kindlasti midagi muud kui näiteks kohviku pidamine ja loomine. Olen õppinud rohkem andma – teejagamise läbi on seda lihtne õppida. Pakkuma näiteks lihtsalt kuulamist. Teetegemine annab suurepärase pinnase vaimseks arenguks. Isegi pragmaatikutele.

    Et tee inimesteni tuua, peab olema ruumis midagi, mis igale inimesele, olenemata rahvusest, kodutunde tekitab. OMis on kõikidel rahvustel oma kodu äratundmist olnud. Enamik ütleski, et nad on nagu kodus… Arvan, et selle äratundmise põhjus peitub kuskil sügavamal, mitte lihtsalt esemetes ruumis.

    Usun, et seal, kus on armastus, on ka kodu.
    Esemed lihtsalt illustreerivad meie tundeid.

    OM Bohemi tulles ununes inimestel ikka aeg. Inimesed sõna otseses mõttes unustasid ennast OMi, esemetest rääkimata. Lugusid sündis OMi lühikese ajaloo jooksul mitmeid: alustades hommikul teetoa trepil istuvast väljaväänatud jalaga sakslannast ja lõpetades kärsitu rootsi ärimehega… Kui sind pannakse esimest korda kandiku ääres termosega endale teetseremooniat tegema, pisike klaaskann teepuruga ees, kohkub nii mõnigi. Mis mõttes tulen kohvikusse ja hakkan ise teed tegema? Ja mis mõttes valan mitu korda teepurule vettpeale?!

    Eranditult kõik kliendid lahkusid õnnelike ja rahulolevatena.

    Isetegemine teeb õndsaks

    OMi on jäänud ööbima ka rändurist Korea tüdruk. Kuhu siis veel hädas jääda kui mitte teetuppa? OMi sai tulla ka pihtima, ja on seda tehtudki. Seal käisid ainult head inimesed koos. Näiteks maailmaränduritest teejoojaid, kes viibisid mitmeid kuid minuga koos teetoas teed juues. Need hetked on unustamatud.

    Inspiratsioon

    Inspiratsioon on midagi, mis tekib erinevates seisundites. Vahel justkui tunnen, et pakatan loovusest ja soovin midagi teostada. Seda lihtsalt ei saa tagasi hoida!

    Kui hakkan märkama pisiasju, nagu imetilluke punane ämblik või lendlev prügitükk, teeleht, millel kummaline vorm, saan aimu ideede tekkimisest. Looduse värvid või kirju seelik, mis minust möödub, võib saada ootamatuks inspiratsiooniallikaks. Me kõik inspireerime üksteist.

    Sisearhitektina inspireerib mind Elu ise oma kõige julmemal, ehedamal
    ja ausamal moel, sealhulgas Tee.

    Teetegijana inspireerivad mind inimesed. Lihtsad olemised ja vahel juhuslikud inetult ilusad silmapilgud. Vaatlemine ja püüd mõista, mis elu on ja mida me tegelikult vajame, et olla motiveeritult rahulolevad ja õnnelikud – see on kõige inspireerivam lähtekoht ja küsimus teetegijana, aga ka sisekujundajana.

    Käekiri

    Sisekujundajana on minu käekiri skandinaaviapärane, julgen ka öelda, et tugevalt isikupärane ja eklektiline. Usun, et heast eklektikast isikupära alguse saabki. Aga teekond hea eklektikani on väga pikk ja konarlik. Läbi Tee enda kogemise oli OM Bohemi teetuba kujundada loomulik ja kerge. Mulle meeldib tunnetada tegevusi ruumis ja püüda mõista, mida ruum ja inimesed päriselt vajavad. Ruumi juures oli kõige olulisem see, et inimesed unustaksid teeruumi sisenedes muu maailma – see oli peamine ülesanne.

    Teede valikki oli eklektiline. Kõik teed olid head ja puhtad, minu kogemuse põhjal valitud, aga tulid eri kultuuridest – oluline oli tervik.

    Töö – või lihtsalt elu?

    Minu elus puudub tüüpiline tööpäev. Aastaid olen töötanud selle nimel, et esmaspäev on pühapäev ja teisipäev ka pühapäev jne. Aga rutiin on vajalik, et elu eredamad hetked paremini esile tuleks.

    Elan bioloogilise kella järgi. Kui on suvi, ärkan kell viis-kuus hommikul. Kui pimedam aeg, siis hiljem. Siis viin oma suurima õpetaja, kuuese Sarah’ lasteaeda ja lähen oma toimetuste juurde: varem varustasin teetuba, küpsetasin mõned mandlikeeksid ja avasin uksed külalistele. See, mis jäi ukse avamise ja sulgemise vahele, oli absoluutselt alati nagu hea film. Teetoas oli alati midagi müstilist. Kui uks oli paokil, sisenesid inimesed vaikselt ja hiilides.

    Täna, olles teises energias, on ka päevad teistsugused. Vaimsel pinnal lõikan läbi mustreid ja vaatlen, kuidas mu ellu ilmub imetabaseid uusi kogemusi. Võtan need tänuga vastu ja liigun edasi. Suures plaanis andmise osas on kõik sama. Sisearhitekti tööd teen samuti südamega ehk sooviga pakkuda tellijale parimat. Kasutan vaimseid õppetunde nii-öelda realistlikumal sisearhitekti alal. Üks toetab teist. 

    Hommik algab loova energiaga. Varase hommiku kolmetunniga jõuab palju tehtud. Ennelõunat ideede genereerimine, pealelõunal väljas inspiratsiooni kogumine ja erinevate materjalidega tutvumine.

    Õhtusse jäävad lapse lasteaiast toomine ja kõik muud lihtsad, vaimu arendavad tegelused. Söögi tegemine, nõude pesemine, põranda pesemine, muinasjutu lugemine…

    Rahul vähesega

    Olla rahul vähesega – see on omamoodi raske ülesanne, aga vägagi isiksust arendav, saamaks aru, milles eluõnn seisneb. Esimesel talvel oli teetoas nii mõnigi kord otsekui laval hukkumise tunne.

    Iga uue kontseptsiooni loomine on keerukam,
    kui valmisolevat töötavat mudelit järgida.

    Aga, olles ära tundnud põhjuse, selle eluteenimise aja vajalikkuse ja tähenduse oma elus, saab olla alandlik ja tänulik. Ja teades, kui muutuv on elu, mõistan, kui olulised on mõned hetked ja olukorrad minu ja teiste elus. Olen õnnelik, kui tean, et ükski hetk ei kordu ja iga hetk on parim just praegu.

    Me soovime alati oma mugavustundes, et kõik, mis meile meeldib, jääks igavesti püsima… aga kõik on muutuv ja peabki muutuma. Hinges pesitsev ootusärevus päeva sündmuste ees paneb raskustest mitte hoolima ja edasi liikuma.

    Elukunst

    Minu unistused on alati täitunud. Üks minu õpetaja ütles kord, et ma olen meister oma unistuste täideviimises. Tõsi on – nii on kuidagi juhtunud. Tänaseks on ka minu suurim unistus täitunud ja see on oskus võtta kulgemist ja olemist terviklikult koos muutustega.

    Oskus usaldades loobuda, lahti lasta. Oskus anda aega olukordadele, mis ise liiguvad omas rütmis. Õppida vaatlema, mitte kritiseerima. Lasta ennast ajale jalgu jäänud „totakatest“ hoiakutest vabaks. Lubada ligi inimesed, kes mingil põhjusel peavad mu lähedal olema. Aktsepteerida neid sellistena, nagu nad on.

    Elu on müsteerium. Kõik minu unistused on täitunud ja täituvad edasi. Olen tänulik.

    Oskus lõpetada

    OM Bohemi teetuba on tänaseks uksed sulgenud. Sain aru,et olin kasvanud välja asjast, mida loonud olin, nii pidin ühel päeval olema valmis muutuseks. Tundsin, et ei saa enam oma tegevuses siiras olla ja samas energias edasi tegutseda, nii tuli minna uue energiaga edasi. Liikuda edasi, sest nii ongi õige elada! See pole läbikukkumine, pigem oskus lõpetada, lahti lasta, ära tabada, millal aeg on selleks küps.

    Armsatele klientidele ja teejoojatele ütlen vaid seda:

    kui teetoa uksed on suletud, algab teekond sisemaailma.

    Teed pakun endiselt oma külalistele oma kodus ja kõigile veebipoes. Ja seni, kuni uut füüsilist teetuba ei ole veel sündinud, korraldab OM Bohem vaikivaid teeõhtuid, mis on avatud kõigile.

    Üks väike lugu ka:

    Väike buddha pakkus ärritunud, ärevil samuraile teed, mis oli leige, mahe ja värskendav.
    Teisel korral, kui samurai oli väsinud ja kurnatud, pakkus väike buddha sama teed, mis oli kibe, mõrkjas ja ergutav.
    Samurai hõikas mõlema tee peale: oo, milline teemeisterlikkus!

    Proovin minagi vaadelda ja mõista Inimese – ja mitte ainult lähedase – muutlikku loomust ja pakkuda neile just seda teed, mis neile hetkel tasakaalustav ja sobiv.