Category: Töö

3 päevaga ettevõtlusvabaduseni

Ettevõtjaks olemine on üks rahuldustpakkuvamaid teid. Minu arvates. Aga tean omast kogemusest, et kui selle ettevõtmise toimimine pole nutikalt üles ehitatud, võib ennast totaalselt ära kurnata. Kuidas saaks asja parandada?

Jah, on normaalne, et päris ettevõtmise alguses tuleb tohutult panustada. Ja paljuski peab seda tegema ise, sest kes muu tunneks selle firma tegemisi paremini!

Aga selles peitub üks suur oht – läbipõlemine. Sest püüdes teha kõike ja samal ajal kasvada ja areneda on väga väsitav. Tegelikult võimatu. Ei saa olla samal ajal loov ja energiline, kui sa pead tegema kõike.

Kas see tuleb sulle tuttav ette?

Olen pool aastat olnud Eric Edmeadese (pildil) e-kursusel “Business Freedom” ja see on mind hullult palju aidanud just sellest kohast edasi. Kanadast / Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit Eric oli minu jaoks see, kes ütles, et üksikettevõtja “tunneli” lõpus tegelikult on valgus ja et tema näitab teed sinnapoole!

Ta on ise kogenud, kuidas iga päev oma ettevõtmistega mässamine ilma mingi puhkuseta kurnab ja tuli teha muutus, mis võimaldaks tal nautida ka aega oma perega ja siiski mõjutada ka laiemat maailma.

Sellest kursusest (mis kestab veel pool aastat) sai mulle suur päästerõngas.

Kui sa oled loobunud oma täiskohaga tööst, et luua oma unistuste äri, lootes rohkem vabadust ja oled jõudnud kohta, kus on just selle kõige vastand, siis tahaksin sulle pakkuda võimalust osaleda Ericu tasuta 3-päevasel (kokku 9 tundi!) online-sündmusel, mis võimaldavad sul lõpetada tegevused, mis sind kurnavad ja asendada need üha enam nendega, mida sa tõesti armastad.

Millal?

27.-29. augustil 2018

Registreeru tasuta siin:

Siit saad piiluda, mis ees ootab:

1) Kuidas luua oma äri infrastruktuur, mis teeb su unistuste projektid tõeks ilma sinu elukvaliteeti langetamata.

2) Kuidas tehakse nn mini-exiteid oma ärist nii et saaksid vähendada ülesandeid, mis sind kurnavad ja keskenduda sellele, mis sul hästi välja tuleb.

3) Kuidas leida, valida ja koolitada välja tiimiliikmeid, kes on lõputult lojaalsed.

4) Kuidas märgata oma äri “jäämägesid” ning mis nendega peale hakata, et nad ei viiks su äri alla, vaid annaksid hoopis kasvule hoogu.

5) Kuidas turundada ja müüa sellisel viisil, et see tunduks loomulik (ja tooks ka tulemusi)

6) Kuidas kasvatada oma äri samal ajal, kui sinu isiklik vabadus kasvab.

Nii et – kuidas saada oma äri orjusest välja ja tuua tagasi rõõm oma ettevõtmisest!

Registreeru tasuta siin.

16/08/2018
Kuidas saada edukaks investoriks?
Nii nagu pilvelõhkuja ei seisa püsti ilma tugeva vundamendita, ei saa ka olla edukas investor tugeva baasita. Enne kui sukelduda strateegiate, graafikute ja riskide maailma, tuleks endale luua tugev baas. Seda aitavad teha järgmised neli põhimõtet, mida kirjeldavad Investeerimisklubi asutajad Tõnis-Denis Merkuljev ja Marko Oolo.

Keda sa kuulad?

Kuula inimesi, kes on jõudnud sinna, kuhu sina tahad jõuda. Siin pead defineerima, kuhu soovid jõuda. Selleks, et saada investeerimises edukaks, tuleb kuulata just neid inimesi, kes on selles valdkonnas edu saavutanud.

Kuula inimesi, kes on olnud seal, kus sina täna oled. Kuulates inimesi, kes pole sinuga sarnases olukorras olnud, rajad oma teekonna illusioonidele, mitte reaalsele kogemusele. Kui oled praegu finantsiliselt raskes olukorras ja tahad saada finantsiliselt vabaks, tuleks sul kuulata neid inimesi, kes on olnud raskes seisus ja saavutanud finantsilise vabaduse. Mida sarnasema teekonnaga inimese leiad, seda asjakohasem ja vastuvõetavam on info, mida ta jagab.

Kui oled saanud esimese põhimõtte selgeks, on aeg asuda õppima.

Õpetatavuse indeks

Kui vastuvõtlik olen ma õpetustele? Hinda end 10 palli skaalal, kus üks tähendab seda, et olen väga kinnine, õpetuste vastuvõtmine on väga raske. Kümme tähendab, et olen ülimalt vastuvõtlik ja püüan alati aru saada, mida mulle õpetatakse. Selleks, et saavutada enda teekonnal võimalikult kiire õpikurv, tuleb seada enda vastuvõtlikkus õpetustele võimalikult kõrgele.

Kui vastuvõtlik olen ma muutustele? Paljud põruvad siin, sest nad pole nõus loobuma halbadest harjumustest, mis tegelikult takistavad eesmärkide saavutamist. Kui suudad seadistada enda vastuvõtlikkuse muutustele kümnele, oled avanud ukse maailma edukaimate inimeste hulka.

Finantsilise heaolu printsiibid vedelevad meie ees, kuid meie mugavustsoon ja harjumused takistavad nende märkamist.

Pädevuse 4 sammu
1. Alateadlik ebapädevus: Ma ei tea, mida ma ei tea
2. Teadlik ebapädevus: Ma tean, mida ma ei tea
3. Teadlik pädevus: Ma tean, mida ma tean
4. Alateadlik pädevus: Ma ei tea, mida ma tean
Ükskõik mis valdkonnas edu saavutamiseks tuleb arendada oma pädevust ning alateadlikult pädevaks oleme suutelised muutuma üllatavalt paljudes toimingutes. Meistriks ei sünnita aga üleöö, vaid kasvatakse aastatega. Toomenäite, kuidas laps muutub kingapaelte sidumises alateadlikult pädevaks.
1. Laps ei tea veel, et on olemas paelad ja et neid saab siduda.
2. Siis ema näitab talle paelte sidumist ja imestunud laps on jõudnud teadliku ebapädevuse etappi: ta teab, et paelu on võimalik siduda, kuid ta ise ei oska seda.
3. Õppides, kopeerides ja teadlikult praktiseerides liigub laps pädevuse kolmandasse etappi.
4. Kui see laps on saanud täiskasvanuks ning juhiksime tähelepanu, et tema paelad on lahti, seob ta need automaatselt kinni. See tähendab, et lapsena õpitu on jõudnud pädevuse neljandasse ehk alateadliku pädevuse etappi.
Neljandas pädevuse etapis istuvadki inimeste harjumused – nii head kui ka need, mis edu saavutamist takistavad. Oleme nii oma edu meistrid kui ka kõige suuremad vaenlased. Et saada meisterinvestoriks, peame pühenduma ja õppima oma valdkonda alateadliku pädevuseni. Jah, kõik võtabki aega, aga iga tegevus, mida sa teadliku valikuna teed, viib lähemale unistuste teostumisele.

90% miks ja 10% kuidas

Selleks, et midagi saavutada, peame defineerima, mida me tegelikult tahame. Mõttetu on paaniliselt otsida lahendust, kui me ei tea, millele lahendusi otsime.

Küsi endalt, miks teed just seda tööd, nagu täna teed. Ole enda vastu aus, sest ennast ei saa petta. Kui see vastus on selge ja tead täpselt, miks sa midagi teed, oled õiges kohas. Kui aga avastad, et ei teagi, miks sa seda tööd teed või teed seda raha pärast, julgustame sind võtma aega ja mõtlema, mida sa päriselt teha tahad. Ja leida vastuseid, miks sa seda teha tahad.

Elu disainimise protsess algab miks-küsimusest, alles sealt saab liikuda lahenduste väljatöötamiseni. Kõik edukad inimesed teavad väga täpselt, miks nad midagi teevad ja kuidas selles suunas liikuda. Ja proportsioon, kui palju keskenduda kummalegi küsimusele on 90/10.

Loe samadelt autoritelt ka Rikkaks saamise 3 reeglit

Ja Hingele Pai ajakirja peatoimetajalt Naised ja raha
14/08/2018
Teadlik hingamine

Kuigi maailmas on palju hingamiseksperte, eristub Brulé neist tänu oma kogemuspagasile. USA hingamisguru Dan Brulé, kes on tänaseks õpetanud teadlikku, vabastavat ja energeetilist hingamist enam kui 125 000 inimesele 60 riigis. Mis on teadliku hingamise mõte ja millised on lihtsad hingamisharjutused kodus praktiseerimiseks?

Teadliku hingamise meisterlikkuse saladus peitub Dani ammendamatus energias ja kohalolus. Need kaks omadust koos teadmiste ja oskustega on toonud Brulé juurde sellised tippkliendid ja -partnerid nagu maadleja Aleksandr Karelini, vabasukeldumistšempion Stig Åvall Severinseni, transpersonaalse psühholoogia rajaja Stanislav Grofi, New Age’i pioneer Leonard Orri, arktilise ekstreemujuja Wim Hofi ja motivatsioonikoolitaja Tony Robbinsi.

Teadlik hingamine annab võimaluse lasta vabaks pinged ja avada sügav, lähedane ühendus oma kehaga. Õigupoolest vajab seda meist enamik, sest enda keha alateadlikult hüljates tekivad haigused, kaal tõuseb ja kogu keha-meele süsteem langeb stressi. Brulé suurhingamissessioonil osalejad aga parandavad hingamise kaudu ühendust enda keha-meele süsteemiga.

Me teame, et teile meeldib Eestimaa loodus, kas võiksite selgitada miks?

See on puhas ja Läänemere rannik on väga ilus. Ma näen, kuidas liivarannik kasvab ümber saarte… see on väga erinev sellest, mis mujal maailmas toimub, kus liivarannikud on kadumas. Asukoht on mugav, nii Euroopa kui endiste Nõukogude Liidu riikide jaoks. Lisaks, kuna teil puuduvad mäed, siis on levi kõikjal suurepärane.

Te olete juba eestlastega koostööd teinud – mida te meie kohta sooviksite öelda?

Eestlased on vahvad! Mõnikord liiga jäigad või tõsised, kuid väga helged inimesed, hästi unikaalse keele ja kultuuriga. Ja mulle meeldib kuulda, kuidas eestlased ütlevad “jah” sissehingamise ajal – väga äge hingamistava.

Mis on teadlik hingamine?

See on sihilik, eesmärgistatud hingamine, mis annab hingamisele teatud kvaliteedi ja mustri, toimub autopiloodist üle võtmine ehk siis alateadlikud harjumused ja mustrid kirjutatakse üle. Kui hingad teadlikult, siis oled sina see, kes kontrollib oma tähelepanu ning energiat. Sa kontrollid oma meelt ja keha, enda kehakeemiat ja psühholoogiat.

Milline on lihtne harjutus, mida iga inimene saaks teha iga päev?

A) Hingamise jälgimine kui meditatsioon:

Suletud silmadega hingamismeditatsioon, lubades hingetõmmetel tulla ja minna iseenesest, olles ise vaatleja, jälgija. See on mindfulnessi treening.

B) Spetsiifilise hingamismustriga teadlik hingamine

* Harjuta kolmnurga hingamist (3-3-3 sekundit):

hinga sisse (3 sekundi jooksul),

hinga välja (3 sekundi jooksul),

tee paus (3 sekundit)

…

hinga sisse (3 sekundi jooksul),

hinga välja (3 sekundi jooksul),

tee paus (3 sekundit)

…

* Harjuta nelinurga hingamist (4-4-4-4 sekundit):

hinga sisse, tee paus, hinga välja, tee paus…

hinga sisse, tee paus, hinga välja, tee paus.

* Ja praktiseeri ka ringlevat hingamist: Hinga sisse, hinga välja… Hinga sisse, hinga välja (5-sekundiga sisse, 5-sekundiga välja… pause ei tee)

Iga nendest variantidest praktiseeri mõni minut järjest.

Kuidas muudab teadlik hingamine elukvaliteeti?

See kuidas sa hingad, näitab seda, kuidas sa elad… väärikalt, teadlikult, pingutuseta, täielikult, vabalt jne.

Sinu hingamismustrid peegeldavad ja väljendavad sinu emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit.

Ja see on kahesuunaline tee: kui sa kontrollid oma hingamist, siis kontrollid ka oma meelt ja emotsioone.

Sa võid kasutada hingamist selleks, et rahustada oma närve, vaigistada meelt, lõdvestuda või hoopis laadida oma keha energiaga ja et avada oma süda.

Kui sa peatud ja hingad selle asemel, et automaatselt reageerida, su suhted paranevad. Kogu su elu paraneb!

Miks inimesed unustavad või isegi ei tea, kuidas õigesti hingata?

Just nii nagu rääkimine, kõndimine ning muud käitumisviisid – teadlikult ja alateadlikult õpime need inimestelt, kellest oleme ümbritsetud; me modelleerime teiste inimeste käitumist, mis ei pruugi olla optimaalne või isegi terve. Valu, erinevad šokiseisundid ning traumad, olgu need füüsilised, psühholoogilised või emotsionaalsed, tekitavad hingamisblokke.

Kui meil on hirm, siis me hingame kiiresti ja pealiskaudselt ning sellest võib saada krooniline alateadvuslik harjumus. Kui me kogeme stressi, siis me hingame üle või ala ilma et me ise sellest üldse teadlikud oleksime.

Kui lihtsalt inimesed on teadliku hingamise vastu võtnud?

Teadlik hingamine on uus jooga. See on kaasaegne meditatsioon. See on väga populaarne.

Hingamistöö on praegu juhtiv trend tervise, fitnessi ning inimese enesearengu maastikul. See on vastu võetud, tunnustatud ning rakendatakse spordi-, psühholoogia- ja inimpotentsiaali maailmas.

See on spirituaalne praktika kõikides iidsetes religioonides.

Ma olen käinud tänaseks 60 riigis ja alati on seminaridel väga palju osavõtjaid.

02/08/2018
3 peamist takistust unistuste teel

Vanakreeka leiutaja ja matemaatik Archimedes olevat öelnud: “Andke mulle toetuspunkt ja ma nihutan maakera paigast.” Bestsellerite autor, motivatsioonikõneleja ja kuulsuste terapeut ning hüpnoterapeutide koolitaja Marisa Peer soovitab vaadata otsa peamistele takistustele ja leida toetuspunkt oma elu nihutamiseks uuele tasemele.

Lühidalt: eks see nihutamine ole lihtne, kui saada üle oma suurimast takistusest – mõtetest enda ja elu toimimise kohta. Ja muidugi on see samal ajal kõige raskem ülesanne! Proovime ikkagi!

Millised on takistused, mis hoiavad meid tagasi elamast sellist elu, mida tahaksime?

1. “Ma pole piisav”

Tihtipeale tuleb see uskumus lapsepõlvest, kuna lapsed võtavad väga suure vastutuse, näiteks näevad ennast süüdlasena olukordades, mis pole tegelikult nendega seotud.

Nad lihtsalt loovad sellise seose oma suure lapsesüdame ja väikese elukogemusega.

Näiteks kui vanemad peavad palju tööl käima, pidamaks peret üleval, siis laps arvab, et mingi asi, mida nimetatakse “töö”, on vanematele olulisem – mina pole oluline. (Huuh, minul endal ka on sageli töö oluline!).

Või laps vaatab ema, kes nutab, ja mõtleb omaete: “Ma ei tee teda piisavalt õnnelikuks”.

Sellistes olukordades tekib sisemine otsus, et ma pole piisav.

Suuremana viivad lapsena iseenda sees tehtud otsused-järeldused sõltuvuskäitumiseni (nt ostlemine, emotsionaalne söömine) või võimendudes lausa ennasthävitava käitumiseni (nt alkoholism).

Sõltuvuskäitumisega, ülekompenseerivad või ennasthävitavate käitumistega inimesed tunnevad enda sees suurt tühjust.

Marisa ütleb, et ta ei küsi sellistelt inimestelt, miks sa niimoodi käitud, vaid uurib pigem, milline on tema taust, mis temaga on juhtunud, mida ta on kogenud. Kui ta saab teada, et lapsel on õrnas eas isa pere juurest lahkunud, ema olnud alkohoolik või on peres olnud palju lapsi ja näiteks keskmine laps on jäänud tähelepanuta, on arusaadav, et ennasthävitav käitumine tuleb sealt. Ja tegelema ei pea käitumisega, vaid selle juurega – otsustega, mis on enda kohta tehtud.

2. “Ma olen teistsugune ja seepärast ei saa teistega ühendust”

Lapsena või teismeeas otsustame endasse sulguda ja ennast sõpradeta jätta erinevatel põhjustel: olgu see siis seotud kehakaalu, pere rahalise seisu, pikkuse, hinnete, teadmiste või millegi muu poolest, mille pärast arvame, et me ei kuulu teiste hulka.

Me kõik oleme harjunud võrdlema. Brändid, hinded, riided, boyfriendid, teadmised, kraadid, raha… “Ajakirjad, televisioon, ajalehed, internet teevad suurt hävitustööd ebareaalse välismulje ja justkui standardi loomisega. See pole reaalsus, aga kui oled laps ja vaatad telekast, kuidas vetelpäästjad täismeigiga rannas sörgivad, siis see tundub reaalne,” vangutab Marisa pead.

Nii tulevad inimesed tema juurde teraapiasse, tundes, et nad pole piisavad sellisena nagu nad on, uskudes, et nad on okei siis, kui langetavad kaalu, saavad ametikõrgendust, omavad mingit staatusesümbolit…

Marisa on sotsiaalmeedia täiuslike valede suhtes väga kriitiline, sest see teeb inimesed haigeks (anoreksia, buliimia jms). Inimesed tunnevad häbi, kui nad võrdlevad sotsiaalmeedia perfektseid perekondi, roogi, ajaveetmisviise iseenda eluga.

Sageli tuntakse end teistest erinevana, kui on vähe või palju raha, kui ollakse liiga kõhn või kaalukas, kui rinnad on liiga suured või väikesed, ollakse liiga pikk või lühike. Enda arvates. Võrdluses teistega.

Marisa tuletab meelde, et sündides oli meil kaks kõige olulisemat nõudmist: leida ühendust ja vältida kõrvalejäetust. See tagas ellujäämise. Ja nüüd käitume me ikka samamoodi! Erinev olla tähendab olla havaatav – võid osutuda kõrvalejäetuks. “Kui olen erinev, kellelegi ma ei meeldi ja see ohustab mu elu,” on uskumus meie mõtlemise ja käitumise all.

Loengus küsis Marisa publikult, kes on tundnud, et on teistsugune ja paarisajast osalejast tõstsid käe peaaegu kõik. Pahvatasime kõik naerma. “See tähendabki, et oled samasugune nagu keegi teine ja sul on samad hirmud mis teistel,” naerab Marisa (ja me kõik, sest huuh! kivi langes südamelt!). Oleme ju kõik unikaased, aga igal inimesel on hirm olla teistmoodi ja jääda seepärast üksi. See ühine hirm aga teeb meid kõiki ühesugusteks.

3. “See, mida ma soovin, pole mulle kättesaadav”

Marisa toob näiteks kliendi, kelle isa läks pere juurest ära, kui tütar oli 2-aastane. Naist saatis eluaeg uskumus, et ma pole väärt armastust. “Samal ajal teame ju, et maailmas on kõigile piisavalt raha ja armastust!” sõnab Marisa.

Jah, pingutusest olenemata ei pruugi me seda saada, kui me ise arvame, et see pole meile. “Effort does not get the amount.”

See, mis muutuse toob, on uskumuse muutmine.

“Kujunda uskumus, et kõik on mulle kättesaadav ja universum teeb uskumuse tõeks. Universe starts to mirror your belief!” kinnitab Marisa.

Tegime paar katsetust, kuidas keha tõmbub nähtamatu magneti poole, kui Marisa kirjeldas, kus see asub. Magnet tõmbas ja tõmbas meid paremalt ja kui silmad avasime, olimegi paremale kaldu. Saime naerda, sest see magnet polnud ju mujal kui meie peades! “Muudad ühte sõna ja see muudab su keha!” sõnastas Marisa seda kogemust ja soovitas soojalt märgata, milliseid sõnu me endi kohta kasutame oma mõtetes ja vestlustes.

Armastus, tervis, raha, rõõm ja õnn on meile kõigile kättesaadavad, kui me seda ainult ise sügaval sisimas usuksime.

Mis siis aitaks “oma maakera paigast nihutada”?

Mõistmine, et meelt toidab kordamine.

Oma negatiivseid uskumusi muudkui kordame ja kordame. Samamoodi saab sisendada endale positiivsed: “Sa ütled seda endale nii palju, et alateadvus hakkab sind uskuma,” soovitab Marisa. Isegi kui see võtab aega.

Ta soovitab positiivseid mõtteid endale korrata ja need igale poole nähtavale kohale või sellistesse kohtadesse märkida, kus sa pead neid nägema (peeglil, külmkapil, telefoni meeldetuletustes, screensaveril, telefoni ja arvuti wallpaperil), sisestama arvuti paroolina vms.

“Emotions are very thirsty for the words “I am enough”!” tuletab Marisa meelde, et meie psüühika igatseb teada, et meiega on kõik õigesti. Ja nendest sõnadest ei saa küll. See on nagu kehakreem, mille kuiv nahk imeb sisse. “Ja selle protsessi lõpuks, kui sa tõesti tunned, et oled piisav, siis pole sul vaja seda teistele tõestada, väliste asjadega näidata, kogu show off langeb ära,” ütleb Marisa ja lisab mõned värvikad lood oma klientidest, kes on enesearmastamise protsessi lõpuks müünud maha oma Porsched, sest neid pole lihtsalt “enesekaitseks” enam vaja. Nende klientide arvates on pärast seda sisemist protsessi lihtsalt õnnelik olla kerge ja lihtne.

Muidugi ei piisa enamasti ainult kordamisest, vaid muutus peab tulema sügavamalt, nii, nagu need otsusedki.

Siin tulebki juurde Marisa kui hüpnoterapeudi roll: ta tegi meiega juhendatud meditatsiooni, milles viis meid sugereeritavasse seisundisse, kus meenutasime olukordi lapsepõlvest, millest võisid enda väärtusetuna tundmise mõtted alguse saada. Marisa juhendamisel jätsime need sinna ja uuendasime oma otsuseid maailma toimimise ja iseenda kohta.

Foto: Mardo Männimägi

18/07/2018
8 aastat Joogafestivali kogemust: 10 soovitust südamega sündmuse korraldamiseks

Igal asjal on oma algus. Mõte. Idee. Nii ka Joogafestivalil. Ideed toites ja sellele mitmekesi elu andes kasvab see elujõuliseks. Samamoodi kasvas Joogafestival. 2012. a oli meil 800 osalejat, eelmisel suvel juba 1300.

Millised on meie õppetunnid korraldamise kaheksa aasta jooksul? Siin on peakorraldajana minu 10 soovitust südamega sündmuse korraldamiseks.

1. Küsi endalt: “Miks ma seda teen?”

Sellele küsimusele vastuse teadmine annab sulle sihi, motivatsiooni, väe ning aitab sind läbi emotsionaalsetest ja füüsilistest mõõnadest.

Esimese festivali korraldamise poolteiseaastases protsessis küsisin endalt sageli, miks ma seda teen. Olin samal ajal ka rase ja töökoormus oli suur, vahel kahtlesin oma oskustes ja võimetes, mõnikord olin finantsilise riski või vastutuse hirmust peaaegu kangestunud. Kui olin murdumas, aitasid teised tiimiliikmed mul sellest kahtlusest ja surnud punktist üle saada.

Teadsin, et teen seda lihtsalt tugeva inspiratsiooni ja selge visiooni pärast, selle nimel, et luua rohkem head ja pärast tunda rahulolu. Kui väike see soov tegelikult on – rahulolu – ja kui suur võib olla see, mida me selle nimel oleme võimelised panustama!

Jah, korraldasime esimest Joogafestivali poolteist aastat, et kõik saaks maksimaalselt hästi tehtud. Sellest viimased pool aastat töötasin isiklikult vähemalt 6 tundi iga päev (mitte iga tööpäev, vaid iga päev) Joogafestivali kallal. Seda oli palju rohkem, kui päikeselises linnusehoovis vilksatanud idee taga aimata oskasin. Lisaks panustasid teised tiimiliikmed endale teada oleva aja. 🙂

2. Suuri asju tehakse hulgakesi

Kui ma õigesti mäletan, siis esimesel Joogafestivali kohtumisel oli meid 16 sõpra, kes kõik olid valmis moel või teisel oma õla korraldamisele alla panema. Mõni kuu hiljem asutasime MTÜ Joogafestivali, millel on neli liiget. Erinevad kompetentsid, kogemused ja isiksused – nii on ideaalne, sest oleme piisavalt erinevad eelistamaks erinevaid tööülesandeid ja toomaks erinevaid vaatenurki. Meie olemegi korraldajate tuumik, kes töötavad festivali nimel kogu aasta, lisaks on meil veel kuus iga-aastast abilist omas nišis.

Sel suvel toimub juba seitsmes Joogafestival Haapsalus ja viimati oli osalejaid kokku umbes 1300. Talviti oleme joogafestivale teinud kolm korda ka Tallinnas. Praegu juba korraldame otsapidi ka järgmise suve Joogafestivali: läbirääkimised peaesineja ja mõnede teiste esinejatega käivad.

Meie tiimi väärtuslikud liikmed 2018, enamik neist teenelised st igal aastal:

Anne Kallas, Ireen Järvekülg, Mihkel Lubi, Kent Raju, Sirli Seliov, Hälys Laanemäe, Maria Helena Luiga, Kati Valbet, Monika Kuzmina, Elviira Eessaar ja Ülle Jehe.

Fotol (Mari-Liis Nellise foto) on eelmise aasta tiimist need, kes said festivali avamise saginas mahti lavale astuda:

Vasakult: Monika Kuzmina, Sirli Seliov, Anne Kallas, Merit Raju, Mihkel Lubi, Regina Sirendi, Kati Valbet, Hälys Laanemäe.

Suur-suur tänu teile!

3. Ole valmis 1001 detailiks

Festivali korraldamine koosneb vist küll tuhandest detailist. Meil näiteks 50 osalejat ja igaühe tehnikavajadused, ööbimine, programmi paika saamine ja varakult kogu veebiinfo kogumine; 70 vabatahtlikku – igaühe kompetentsid, tööülesanded, saabumiskellaajad, särgisuurused; 7 asukohta ja kõigi tehnika ja dekoratsioon, lepingud, avaliku ürituse load; 100 bazaarikauplejat, nende müügiplatsi suurused, elektrivajadused, see, kas kellegi foodtruck mahub iidsest linnuseväravast üldse sisse; kahes keeles veebisait (oleme teinud ka kolmes keeles, aga selle värskena hoidmine oli keerukas, kuna kasutasime pidevalt tõlgi abi); intervjuud, artiklid, bännerid ja muu turundus ja PR, plakatite laiali viimine; tehnilised detailid, dekoratsioonid, tiim, ootamatud lisakulutused ja -kohustused jne jne.

4. Mõtle läbi plaan B

Muidugi tuleb kohanduda oludega – oleme vist ainus või vähemasti üks väheseid vabaõhusündmusi, millel on alati olemas plaan B siseruumi näol. Põhiprogramm toimub Haapsalu linnusehoovis vabas õhus, paljud töötoad ja loengud siseruumides, aga mitmel aastal on siiski tarvis läinud ka linnusehoovi programmi jaoks alternatiivset siseruumi – kord vihma, kord äikese, kord liivatuisu pärast!

5. Käi ajast ees

Joogafestivalil on kahel päeval 11 tundi programmi paralleelselt seitsmes asukohas, kokku 50 programmipunkti. Kavas on joogatunnid, tants, muusika. Meil on suur osa esinejatest alati uued, programmis ükski punkt ühelgi aastal ei kordu samasugusena. Oleme laiendanud vaadet joogale, lisades laste ja beebiootel emade jooga, paarijooga, ekstaatilise tantsu, rahvamuusika, joogatunni elava muusika saatel, ööprogrammi gongihelidega jne.

Kõige rohkem oleme ajast ees käinud oma meestejooga töötubadega ja nüüd on aeg meile selles osas järgi jõudnud ja päris palju mehi osaleb joogafestivalil ja töötoad on olnud päris täis. Seekord on meil ühes saalis lausa kolm meeste tundi järjest: meestejooga, aktiivmeditatsioon meestele ja vestlusring vabaduse teemal.

6. Laiene ja kasva

Lisaks joogale oleme aastatega toonud programmi hulga rohkem muusikat ja tantsu kui esimesel festivalil. Joogafestival on teadlikkuse ja elurõõmu festival, see on kvaliteetsema, rahuldustpakkuvama, tervislikuma elu festival. Meil on ka palju taimse ja käsitöötoidu pakkujaid. Kõik alkoholi-, liha- ja enamasti ka valge suhkru vaba! Tõesti, lapsega (mu laps on näiteks nüüd 5-aastane) võib täiesti rahuliku südamega jalutada sel bazaaril!

Oleme eksperimenteerinud – teinud kokkamistöötubasid, naerujoogat, akrojoogat, pakkunud eriti autentset vürtsikat toitu, otsinud sponsoreid, teinud eksperimente meedias.

Tervisekaupade ja taimse toidu bazaar on aasta-aastalt kasvanud ja nii saab maitse- ja ilumeelele uusi elamusi pakkuda ligi 100 pakkuja juures nii linnusehoovis kui ka kultuurikeskuses ja selle ees. Bazaaril osalemine on prii sissepääsuga.

7. Emba ootamatusi

Ükskord oli kohe linnusemüüri taga rokikontserdi soundcheck. Jeerum, aga meie õhtune kontsert?! Käisime nendega asja arutamas – kas tõesti on 100 meetrise distantsiga antud meile ja neile avaliku ürituse luba? Jah, suvi on üürike, nädalavahetusi vähe, üritusi palju! Pidasime hinge kinni, et tuule suund muutuks või et meie helitehnika oleks võimsam. Kõik sujus.

Eks seda ole olnud mitmeid kordi, et vaatame tiimiga koos taevast ja erinevaid ilmaennustusi just selle pilguga, et vabaõlulava kolimine võtaks vähemalt 45 minutit – mida arvata sellest, mis võiks taevast lähema 45 minuti jooksul tulema hakata? On olnud üllatavalt keeruline mõistatada, aga kõik on vaatamata sellele kenasti sujunud!

Ootamatustega on veel see asi, et need ei tohi kuidagi osalejatele välja paista. Need tuleb muuta sündmuse orgaaniliseks osaks – umbes et just nii see oligi mõeldud (mis siis, et selle taga oli palju närvipinget ja sahmimist).

8. Isiklikeks väljakutseteks valmis!

Isiklikult mulle oli kahel aastal eelnevast kuuest olnud selline väljakutse, et ma pole peakorraldajana ise saanud festivalil kohapeal olla. Eelmisel festivalil olin täiesti pikali voodis ja haige, kord varem olin ootamatul reisil Indias, millest ei saanud ära öelda. See on tähendanud festivali ajal väga palju helistamist, smsi’mist ja püüdu lõdvestuda, et kõige eest on hoolt kantud. Ja kantigi. Aga seda muidugi hea planeerimise ja põhjaliku ettevalmistusega. Aga number üks väljakutse oli kohe esimese festivali eel see, et olin lapseootel koos korraliku iiveldusega 😀

9. Leia toetust

Igati chillim on teha mida iganes, kui sul on mitu sissetulekuallikat. Sündmuste korraldamisel on see piletitulu, müügikohtade (nt toitlustajate) tasud ja sponsorite toetus. Leia inimesed, kes on ses osas väga head networkijad ja läbirääkijad ja siis saad kergemalt hingata ka kogu finantsstressiga.

10. Naudi kinkimise rõõmu

Mõned aastad käisime ringi küsimusega, milline võiks olla festivali heategevuslik mõõde (lisaks sellele, et loodetavasti kõigi osalejate elukvaliteet paraneb, kui kasutada festivalil kogutud teadmisi!).

Oleme nüüd juba neljandat aastat kutsunud Joogafestivalile priipääsmega Läänemaa Suurperede Liidu ligi 80 ema või isa ja nende lapsi – nende peres kasvab minimaalselt 4 alla 19-aastast last ja keskmine laste arv peres on 6. Emadel, eriti suurperedes, on raske leida aega enese jaoks ja sageli napib ka võimalusi. Tahame pakkuda neile suurperede emadele võimalust Joogafestivalil puhata ja saada aimu joogapraktika taakaalustavatest tehnikatest.

Ja eks oma korraldatud sündmus ole kingitus ka endale ja mõeldud nautimiseks.

Teisel festivalipäeval võtame tihtipeale ise ka mõnest töötoast osa ja saame end korraldamisest korraks välja lülitada 😉

Jõudu ja rõõmu sulle sinu enda sündmuste korraldamisel!

Kohtume Haapsalus 28.-29. juulil 2018! Piletid on 15. juulini 59€, kohapeal 79€ Vaata programmi ja osta pilet siit

+ Kui tahad midagi lihtsat ja ergutavat oma hommikurutiinide juurde lisada, siis siit saad teada, kuidas:

10/07/2018
Lahtiütlemine

TEKST RIVO SARAPIK
FOTOD JAANUS LEPLAAN JA RIVO SARAPIK

„Ma lähen ära,“ teatan aasta alguses oma juhile pärast veidi enam kui 16 aastast töötamist ühes ja samas ettevõttes. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.

Ehkki kõigis neis on midagi hinnalist, peituvad siin ka konksud, mis võivad hakata takistama edasi liikumast, uut õppimast või ka lihtsamalt öeldes elu elamast.

Nende konksude märkamiseks ja neist lahti saamiseks on vaja vähe. Et selgitada, kui vähe, pean ajas ja ruumis veidi hüppama ehk naasma läinud aasta sügisesse Hispaaniasse, kus veetsin mitu nädalat teiste teenistuses vabatahtlikku tööd tehes.

Ühe meditatsioonilaagri käigus saime ülesande: minge ja ühendage end taas loodusega. Meil eestlastel on küll pidevalt näpud mullas või uitame metsas, ühes käes nutitelefon ja teises seenenuga, nagu on tabavalt kirjeldanud Valdur Mikita, kuid paljudele suurlinlastele tähendab loodus tihti üksnes pilti. See ülesanne võib tunduda naljakas, naiivnegi, kuid põlvkondi linnas veetnu võib looduse rüpes kogeda midagi ootamatut.

Kivil päikese käes istudes ja mediteerides hüppab pähe küsimus „kes ma olen?“. Olen teenimise aja jooksul seda endalt tihti küsinud. Nimelt olin hakanud aru saama, et need lood, mida ma iseendast jutustanud ja endale või ka teistele sisendanud olin – elukaaslane, sõber, ajakirjanik, ultrasportlane, fotograaf jne –, on kaasa aidanud mu kannatusele. Nendega on kaasnenud rahulolematus, nurin ja ka takerdumine.

Võtame töö, mille läbi end tihti identifitseeritakse.

Öeldakse, et ma olen ajakirjanik, jurist, taksojuht või peaminister,
mitte et see on töö või üks roll.

Aga kui tuleb järgmine kriis ja tööandja peab mu töökoha koondama, siis ma ju ei lakka olemast. Või kui mul endal isu sellest otsa saab, sest näiteks töö sisu või vorm kujunevad mulle vastuvõetamatuks. Järelikult ei saa ma olla oma amet.

Või siis hobid. Mulle meeldib ultrasport. Tundide, päevade või nädalate kaupa oma lihasjõul – joostes, suusatades, rattal jne – maailma ja iseend avastada. Kuna sportlikest tulemustest palju enam on see harrastus õpetanud nii iseenda kui inimloomuse kohta, olengi end tihti tutvustanud ultrasportlasena. Samas olen vigastuste või haiguste tõttu sellest kirest kuude kaupa eemal olnud. Ma ei lakanud ka siis olemast. Ma ei saa olla ka oma hobi või kirg.

Aga kes siis?

Lisaks filosoofilisele mõtteharjutusele peidab sellele küsimusele vastuse leidmine ka vabadust. Seda päris vabadust – olla ja käituda sellena, kes sa oled, teha seda, mida ja millal hing ihkab, ning ülejäänu lihtsalt maha raputada ja end säästa.

Näiteks rahalist vabadust (kui raha pärast tööl ei pea käima) peetakse ekslikult tõeliseks vabaduseks, kuid seda ei saa see olla, kui rahast ja selle kokkuajamisest on saanud eesmärk. Tihti enda või teiste tervise või ka keskkonna arvel.

Seal jõe ääres vaikselt istudes ja ümbritsevat vaadates lööb kõik järsku selgeks. Kõik mu ümber on ju elus – vesi, kalad, puud, taimed, loomad ja isegi kivid on pidevas muutumises. Nii minagi.

Elu, mis kogeb maailma läbi inimeseks olemise. Sel elul pole üht mustrit või šablooni, millest peab lähtuma. See muutub ja areneb.

See taipamine kaotab ära mõned piirid. Seni olen küsimuse „Kes ma olen?“ peale jõudnud ikka ajakirjaniku, sportlase, elukaaslase ja sõbrani. Kuid ühes rollidega olen haaranud ka arusaamad, kuidas neid täita. Mõtlemata sellele, et neist võib ka täiesti loobuda. Kasvõi vahelduseks ja uute kogemuste saamiseks midagi muud proovida.

Nii leiangi end mõned kuud pärast Hispaanias jõe ääres istumist oma juhiga laua taga ning teatan, et lähen mõneks ajaks (khmm… aastaks) vabatahtlikuna Taiwanile, et koos elukaaslasega aidata sealsel teekoolil kasvatada liikmeskonda ja inimeste teadlikkust ning lüüa kaasa teeajakirja Global Tea Hut tegemises.

Teekultuuri uurimine on seni küll tugevalt tõmmanud, kuid olen lasknud end vajuda mugavasse mustrisse töö-sõbrad-hobid, kust kõrvalekaldeid harva esineb. Selles aitas kinni olla kihutamine. See, kui olen oma elu korraldanud nii, et korraga on kümme rauda tules, üks tegevus ei jõua veel lõppeda, kui järgmine juba algab, ega ole aega ja ruumi iseenda kuulamiseks.

Kihutamine jätab kehasse ja ka vaimu pitseri ning seda vaatlen vahel õhtuti mediteerides. Alles siis märkan, kuidas õrnad näo- ja silmalihased on terve päeva pinges. Meditatsioongi muutub selles uhamises elustiili asemel linnukest jahtivaks tegevuseks.

Tormamine ja kiire elu tekitab tunde, et ma olen tähtis ja kõik, mis teen, on tähtis.

Tihti on asi aga tähtsusest kaugel.

Mõnikord on teha võetu hoopis lähtunud hirmust jääda järgmisest pakkumisest ilma, kuid motiive pole mahti olnud hinnata, sest aega ju pole selleks olnud.

Otsus aastaks Eestist lahkuda on kerge tulema, kuigi seni tehtust ja pikast ajaloost lahti ütlemine vallandab kehas segu ärevusest, kergendusestja rõõmust, mis pesumasinana mu sees mitu päeva toimetab. Otsad tuleb kokku võtta tööl, sõpradega pausile minna, kodu kokku pakkida jne.

Mediteerimine on õpetanud selliseid protsesse kõrvalt vaatama,
mitte reageerima emotsiooni pealt.

Ebamugav ja ebakindel olukord võiks nimelt olla hea pinnas ärritumiseks, muretsemiseks, ööune kaotamiseks või ka ümberotsustamiseks…

Kohal!

Teine kord sellist emotsioonide segu kogeda on juba Taiwanil.Ööpimeduses ja magamata, ööpäevapikkuse reisimise järel Taipeis maandudes ning tund hiljem sihtkohas Miaolis esimest korda kohvrit maha toetades haub sees segane tunne.

Nii vabana kohustustest polegi ma pärast teismeiga olnud. Samas kaasneb selle vabadusega ka hulk ärevust, sest pole turvarattaid nimega argipäev. Pähe kerkib rida küsimusi, millest osa Eestiski korduvalt läbikäidud: kuidas rahaliselt ära majandada, kui aastajagu sissetulekut ei tule, keelt ei oska ja midagi aru ei saa, ning kuidas uued oskusedki järgmisteks kuudeks selgeks saada, kuidas niiskes suveleitsakus hakkama saab jne. Veidi rahustab hinge, et võõrustaja hoolitseb ulualuse ja toidu eest.

Võtab paar päeva aega oma osuti
hirmudelt võimaluste peale pööramiseks:

kuidas sellest maksimaalselt õppida, ägedaid inimesi kohata ning ise uut sisse ahmida. Seda võib teha täiesti omal moel. Tuleb mis tuleb.

Lahtilaskmine

Tööst lahtilaskmine käis pärast otsust ootamatult kergelt, kuigi olin parasjagu olukorras, kus uus projekt hakkas jalgu alla saama ning kõik oli hästi – ehk oli kahju minnagi. Samas on see parim hetk minekuks, võrreldes näiteks rahulolematuse pealt lahkumisega – tihti liigutakse, muututakse alles siis, kui on juba ebamugav.

Kusjuures töö tundub olevat inimeste jaoks üks suuremaid ankruid. „Kas lähed tagasi tulles samale tööle tagasi?“ on levinuim küsimus mulle. Mitte see, kuidas aasta inspireerivalt ja vabana veeta, sellest õppida ning alles siis järgmist sammu kaaluma hakata, vaid ikka see, kuidas hoida kinni sellest, mille küljes olen juba olnud.

Kui otsus tehtud, lisanduvad sellele veel vähemalt kaks mõõdet. Üks neist on senise elu kokkupakkimine – nii emotsionaalses kui füüsilises mõõtmes.

Huvitavamaks osutuski materiaalsest lahtilaskmine. Ehkki olin viimase aasta jooksul pidevalt asjadest loobumise väljakutseid teinud ehk riiulitel ja kappides seisvat jõudsalt vähendanud, tuli nüüd korteris teha seni suurim puhastus.

Ent asjadest endist ja nende liigutamisest kurnavam on hoopis see, et iga väiksemagi eseme puhul tuleb langetada otsus ehk kulutada tahtejõudu –jääb alles, võtame kaasa või anname ära.

Päev otsa selliseid mikrootsuseid ja tööpäeva jagu pakkides ning kolides koguneb selline kogus väsimust, et tahaks kõigele käega lüüa.

Kogemus vajutab kasulikult pitseri edasiseks:
iga uue asja hankimisega tuleb alati mitu sammu ette mõelda.

Õnneks pole ostlemisele enne järgmist kevadet vaja mõelda.

Alustame uues kodus ehk Taiwanil teesõprade kommuunis maine, ametinimetuse ja -juhendita, positsiooni ja palgata, konkreetse tööajata, uues keeleruumis ja troopilises kuumuses. Kõik on uus ja ootab loomist. Vabalt.

22/06/2018
Kuidas taimed suhtlevad?

TEKST KAIA KASK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Läbi õhu ja mulla jõuavad taimedeni keemilised lõhnasignaalid ümbritsevast keskkonnast, sõltudes näiteks ka tuule suunast, nende keemiliste lõhnasignaalide tugevusest ja signaali saatja kaugusest. Eesti Maaülikooli doktorandina uurin igapäevaselt laboris, kuidas taimed end stressitingimustes väljendavad. Oma töörühmaga oleme uurinud paljusid taimeliike maailma eri nurkadest.

Taim saab aru, kui palju või vähe on valgust. Vähese valguse korral on vaja kasvada pikemaks, et saada lähemale päikesekiirtele, sest päikese abil toimub taimele eluks vajalike ainete süntees ning kõrvalsaadusena eraldub meile vajalik hapnik. Näiteks ringlev longleht (Codariocalyx motorius) liigutab oma väikeseid lehekesi valguse suunas võbeledes – lehed nagu tantsiskleksid, sellest tulenevalt kutsutakse teda ka tantsivaks taimeks. Ööseks on see taim aga võimeline oma lehti langetama varre lähedale, kuna puudub valgus. Ligikaudu 20 aastat püüdis Charles Darwin lehtede võbelemise põhjust leida ning oma järjekindlate vaatluste põhjal arvas ta, et võbelus on vihmapiiskade eemaldamiseks. Nüüdisaegsed uuringud pigem näitavad seda, et lehekesed reageerivad valgusele, soojusele ja arvatakse, et isegi helile.

Aroomide keel

Kõik need imepärased lõhnabuketid! Meeldivalt ja mõnikord ka mitte nii meeldivalt lõhnavad taimed annavad lenduvühendite ehk „taimekeele“ kaudu oma olemasolust teada ümbritsevale keskkonnale, meelitades ligi putukaid ja loomi – eks ikka selleks, et toimuks tolmeldamine ja seemnete edasi kandumine, mis tagaks taimeliigi säilimise soodsates tingimustes.

Kõik taime osad eritavad lenduvühendeid: õied, viljad, koor, juured ning lehed. Taimede „sõnavara“ on üpris rikas, rohkem kui 100 000 keemilist ühendit, millest üle 1700 on lenduvad. Näiteks eukalüpt on üks enim lenduvühendeid emiteeriv liik. Ja kas oled mõelnud, miks kuusk võtab hästi tuld? Aga sellepärast, et okaspuud toodavad selliseid ühendeid, mis on kergesti süttivad. Paljud nendest ühenditest omavad kas kaitsevõimet, st taim üritab mingit haigust, seent või patogeeni nendega eemale peletada või hoopiski tuleb see mõnest kahjurist – mis omakorda suurendab lenduvühendite emissiooni. Ja loomulikult tekivad need ühendid ka okaspuude elutegevuse käigus.

Paljud lenduvühendid toodetakse taime eluprotsesside käigus kõrvalsaadusena, kuid teatud impulss (stress) kutsub esile uute ühendite tootmise. Taimede stressi võib defineerida kui igasugust muutust kasvutingimustes, mis häirib normaalset eluprotsessi ning seepärast toimub kohanemine, mille käigus reguleeritakse ainevahetusprotsesse. Taimede stressi võivad põhjustada näiteks kõrge temperatuur, põud, vähene valgus, patogeenid, viirused, kahjurid jne. Kord õhku lastud, sõltub taime „sõnade“ kestvus nende reageerimisest teiste õhus olevate keemiliste ühenditega.

Taimsete lenduvühendite reageerimine atmosfääris olevate teiste keemiliste ühenditega annab võimaluse selliste imepisikeste osakeste tekkeks, mille ümber on võimalik kasvada pilvedel: need on pinnaseks, kuhu õhus olev vesi saab kondenseeruda. Kas võiks seega arvata, et taimed kutsuvad ettekavatsetult vihma kohale? Miks ka mitte. Tuleb välja, et taimede „hääl“ ulatub väga kaugele ja osaleb hoomamatutes protsessides.

Peen suhtlus

Taimede omavaheline kommunikatsioon on väga peen suhtlus, kus ühe taime moodustatud sõnum annab teistele taimedele (isegi loomadele) näiteks teada ohust. Selle tulemusel toimuvad ümberkorraldused kõrval asuvates taimedes: aktiviseeruvad kaitsemehhanismid, mis väljendub erinevate lenduvühendite kvaliteedis ja kvantiteedis, et valmistuda ohu saabumiseks ning seeläbi muutuda vähem vastuvõtlikuks mõnedele patogeenidele või kahjuritele. Ka muruniitmisel tekkinud värske lõhn on läheduses olevatele taimedele signaaliks. Näiteks liblikarööviku kahjustuse korral tekitab taim lenduvühendeid, mis kutsuvad kohale parasiitseid kiletiivalisi, kes siis munevad oma munad röövikusisse, mille tagajärjel röövik hukkub.

Kuid taimede kaitsevõime kestab seni, kuni ületatakse teatud piir, kus olulised protsessid enam algsesse olukorda ei taastu, näiteks siis, kui taim pole pikemat aega vett saanud. Samamoodi on ju ka inimestega: kui pole miskit, mis toidaks hinge, siis närbume…

Taimede keel on just nõnda keeruline, kui on nende sõnade ülesannete olulisus taimede elus. Võiks öelda, et taimed suhtlevad vaikselt. Eks ütle inimsuhtluseski sõnad ja kehahoiak mõnikord rohkem, kui esmapilgul tundub. See, kas oskame varjatud sõnumit näha, tuleneb elukogemusest ja teadlikkusest.

Taimed on vägagi teadlikud, kes nende kõrval on. Sõltuvalt naabrist saab üks taim teist oma sõnumitega mõjutada – ja isegi negatiivselt. Näiteks jumalapuu (Ailanthus altissima) eritab juurte kaudu mulda ühendeid, mis takistavad teiste taimede kasvu. Kas pole mitte kalkuleeritud käitumismuster konkurentsi vähendamiseks? Ja kuidas toimub taimede „karjumine“? Üsnagi lihtsalt – üks sõnum varjutab teise.

Taimed tajuvad mehhaanilisi ärritusi ja reageerivad nendele eri viisidel. Nad ei saa küll ära joosta sinna, kus võiks olla parem, kuid nad muudavad ümbrusega kohanemiseks oma sisemisi protsesse. Näiteks häbelik mimoos (Mimosa pudica) tõmbab oma lehed kokku, kui teda puudutada: sellise reaktsiooni eesmärgiks on kahjuri kukutamine lehepinnalt. Taim nimega kärbsepüünis (Dionaea muscipula) meelitab kärbseid enda peale magusa ja lõhnava nektariga ning kui kärbes on puudutanud taimelehti, siis need suletakse ning ohvrist saab taimele kõhutäis. Puudutades aga meie koduaedades kasvatatava lemmaltsa valminud kupart, paiskuvad seemned eemale.

Taim saab aru

Kolmkümmend kaks aastat tagasi avaldas prints Charles, et talle on väga tähtis suhelda oma taimedega ning taimed ka vastavad. Aastaid hiljem on ta lisanud, et ta mitte ainult ei suhtle oma taimedega, vaid isegi julgustab neid. See ei olegi nii kummaline mõte. Pealegi, kui tegeleme oma taimedega rohkem kui neile korra nädalas lihtsalt vett andes, siis märkame ka kahjureid või haigusi ning meil on võimalus vähendada stressi taimes. Loomulikult on taim tänulik, mis väljendub tervete lehtede ja õite näol – ta pakub meile visuaalset ilu.

Olen veendunud, et taim saab aru, kui temaga rääkides on meie hääles pinge, ning isegi reageerib sellele. Võiks lausa sõnastada nii: „Ütle, millised on su taimed, ja ma ütlen, milline sa ise oled.“ Kuid kokkuvõtvalt on kõige tähtsam taimega suheldes ise sellesse positiivsesse suhtlusesse uskuda. Meie sisemusest tulnud hea soov leiab lõpuks tee saajani, kas või taimeni, mis koduaknal kasvamas.

Kuhu jääb siis süda? Arvan, et taime südameks on õied. Õied oma kirgastes toonides või isegi pisut mahedamad ja mitte nii väljapaistvad. Ja hing – see on taime ümber. Mõnedel on isegi võimalus seda tajuda…

Olen märganud, et uurijana pole probleemi mõni katses olnud taim ära visata. Kodus aga on lood teisiti – kohe palju raskem on! Isegi kui selleks on vaevalisi elumärke näitav taim, mis peale pikaajalist poputamist kuidagi ei taha edeneda paremuse poole. Ehk on ta mind oma lenduvühenditega ära lummanud?

22/06/2018
Peipsiveere kompromissitud elamused

TEKST KAILI KASK JA RAUL OREŠKIN
FOTOD RUUDU RAHUMARU

Viis aastat tagasi, kui Peipsiveerel Varnjas majaomanikeks saime, polnud meil aimugi, mis meid ees ootama hakkab. Suvegalerii avamine oli spontaanne, aga tagantjärele tundub, et ainuõige otsus.

Oma kodu avamine tuhandetele külalistele on meile toonud suurel hulgal uusi sõpru. Ja mitte virtuaalseid, vaid päriselulisi. Mõned neist on saanud nii lähedaseks, et ei kujuta isegi ette, mis juhtuks, kui nad näiteks Voronja galerii viiendal suvel ei satukski külla. Või mis juhtuks siis, kui me näitusi enam ei korraldaks – kuidas me siis uusi tuttavaid leiaksime? Kust üldse sõpru leitakse, kui mitte näituste avamisel ja külastamisel?

Viie aasta jooksul, mil virtuaalne suhtlusruum on muutunud eriti salvavaks kõige suhtes, mis pisutki peavoolust kõrvale kaldub, pole me oma külaliste hulgas kordagi tajunud must-valge või reljeefse või hoopis lapiku maailmapildi pealesurumist. Ühist ruumi jagades on olnud võimalik kõigil oma arvamust väljendada nii, et teisi mitte solvata ja samas ka ise mitte kaduma minna.

Paljud galeriivestlused on jäänud eredalt meelde, jagame neid heameeelega.

Galeriivestlus 1

„Telerit teil muidugi ei ole?!“ küsib laua taga teed juues abielupaar Düsseldorfist.
Noogutame.
„Raadiot ka ei paista olevat?!“ kõlab järgmine küsimus.
Noogutame taas.
„Ajalehed! Need vist teil siin ka ei käi,“ konstateerivad külalised juba vähemküsival moel.
„Peipsi uudiseid ikka ostame vahel külapoest,“ püüan meist siiski jätta pisutki erudeeritud mulje.
„Muid uudiseid kuuleme naabritelt või siis hoopis külalistelt,“ lisab Kaili.
„Noh, kui mõnel naabril näiteks lapselapsed külla tulevad, siis see on kindlasti päeva suurim uudis,“ toon samuti näite, et me pole siiski maailmast täiesti äralõigatud.
„Või kui naaberkülas on puu murdunud või kui sibularestoranis pole kohti, siis sellest saame ka tavaliselt teada,“ lisab Kaili omalt poolt.
„Või kui põder ühel öösel küla vahel jalutas,“ meenub mulle veel üks üle küla kulutulena levinud uudis.
„Oh jah,“ ohkab samal ajal prille puhastav meesterahvas sügavalt ja jätkab kohe: „Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi.“

„On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat,
mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse,“

selgitab õbluke naine ja valab endale teed juurde.
„Kas teil on siin külas mõni maja müügil?“ küsivad nad seepeale nagu ühest suust ning meie taas noogutame.

Galeriivestlus 2

Pealinna hipsterid, kes cool’idel retroratastel kohale vuravad: „Kas Varnja on Peipsi-äärsete asulate seas nagu eliitküla?“
„Möh?“ suudan vaid ebamääraselt öelda.
„No, siin on galerii, hotell, hipid kohvikud, noored ja väga eriline atmosfäär,“ saan selgituseks.
„Meil ei ole kino, seda saab kõrvalkülast Vene filmi päevade aegu… ja meil ei ole näiteks rahaautomaati, lähim asub üldse Kallastel,“ püüan tagasihoidlikuks jäädes vabandusi otsida.
„Kes siis tänapäeval pankadega asju ajab!?“ muigab üks neist lumivalgete vuntside vahelt.
Teine konstateerib: „Jah, tegu on ikka väga hipi külaga. Kopli lausa kahvatub selle kõrval“ ning tellib rabarberiveini.

Galeriivestlus 3

„Siin oli magamistuba!“ osutab vene keelt rääkiv vanaema tuppa sisenedes köögi suunas. „Ja siin võeti külalisi vastu,“ jätkab ta giidituuriga.
„Kas te olete siin majas varem olnud?“ küsin uudishimulikult.
„Ma olen siin majas elanud,“ vastab vanaema muigleval moel ja kohe tekib äratundmisrõõm, muidugi, Valentina Tuksova, maja viimane omanik enne Voronja galeriid.
„Te olete siin nii palju korda teinud!“
„Oh jah, aga nii palju on veel teha ka.“
„Kas ma saaksin ülemise toa aknast aeda vaadata?“
„Muidugi, ja seal on veel teie pandud tapeetki seinas.“
Maast ja ilmast rääkinud ja pisut Tuksovite suguvõsa ajaloole täiendust andnud, sätivad külalised minekule ning enne kui naabrinaised neid tänaval soojalt vastu võtavad, ütleb Valentina: „Nii tore, et te meie majast muuseumi tegite!“

Galeriivestlus 4

„Ma tahan pruuni karu näha!“ ütleb berliinlanna, kui küsin talt, mida ta Eestis teeb.
„Kas bear nagu karu või beer nagu õlu?“ küsin igaks juhuks üle.
„Ma pole kunagi loomaaias käinud ja ei plaani minna ka, aga tahan väga karu näha ning täna mul see õnnestub!“ seletab sakslanna enesekindlalt ja annab kiire ülevaate, kuidas ta kavatseb seda teha.
Kuna karuvaatluspaik jääb Voronjast üpris kaugele, küsin: „Ja kas Peipsi oli samuti sihtmärgiks?“
„Peipsi mitte, aga Voronja küll.“
„?“
„Berliinis toimuvad kord aastas avatud aedade päevad ja sattusin eelmisel aastal ühte aeda, mis nägi natuke kummaline välja, ja kui olin seal pikemalt aega veetnud, sain teada, et nemad omakorda said inspiratsiooni ühest kummalisest avatud aiast Peipsi ääres.“
„Kas jutt käib meie aiast!?“
„Jah, ja ma andsin neile isegi oma hääle, ilusaim aed võidab konkursi, aga nüüd, olles originaali näinud, ma seda enam muidugi ei teeks,“ ütleb ta omamehelikult ja tellib ühe pruuni õlle.
„Head karuõnne!“ ütlen pudelit ulatades.

Galeriivestlus 5

Vanausuline Fjodor, kes on korduvalt galeriid külastanud ning ikka ja jälle püüdnud aru saada, mis on kunsti mõte, teatab ühel päeval: „Ma tean nüüd, miks kunsti on vaja!“ Oleme jäänud teda ilmselt üsna juhmi näoga vaatama, nii selgitab Fjodor:

„Ma sain teada, mis on kunsti mõte.

Laotasin kõik oma targad raamatud eile õhtul laiali ja lehitsesein neid seni, kuni sain vastuse.“
Olen ikka veel sõnatu, aga sellest pole midagi, sest Fjodor on sõiduvees ning monoloog jätkub: „Maailma võib vaadelda mitut moodi. Läbi teadusliku aspekti. Või hoopis läbi religiooni. Mõni näeb maailma läbi meediaprisma, mõni (mis veelgi hullem) vaid läbi kollase meedia. On inimesi, kes suhestuvad maailmaga läbi poliitika ja on neid, kes üldse ei suhestu, on pidevalt konfliktis nii iseenda kui maailmaga. Kunst on üks maailmaga suhestumise, maailma vaatlemise viise ja kunstnikud on selle maailmakihi vahendajad. Inimesed saavad harmoonias olla vaid siis, kui kõik need erinevad maailma kogemise viisid on tasakaalus. Kui ükski neist nimetatutest on ülekaalus, vajub meie maailmatunnetus kreeni,“ paneb Fjodor pikale monoloogile punkti ja küsib siis veel „Kas on nii?“
Vastan napilt: „Kahju, et mulle koolis keegi nii lihtsalt ja mõjusalt ei selgitanud, miks kunsti on vaja“ ning mõistan ühtäkki, miks ma juba pikemat aega ühiskondlikku kreeni tajun.

Galeriivestlus 6

„Suur tänu kompromissitu elamuse eest!“ tänab üks vaikse moega Šveitsist pärit härrasmees.
„Võtke heaks…“ vastan ebalevalt.
„Peale taasiseseisvumist pühendus Eesti rahvas jäägitult uue ühiskonna ülesehitamisele. Nüüd näen ma väsimuse, võimalik, et mugavuse ja kindlasti lõputute kompromisside märke,“ selgitab ta ja lisab kohe: „Siin näen ma täielikku pühendumist kunstile ja kunsti heaks, aitäh!“
Kui oleme pisut aega tummalt seisnud, sest rääkimine pole lihtsalt kohane, täiendab ta veel: „Selle näituse, selle comeback’i taustal pean ma lausa kogu oma senise elu üle põhjalikult järele mõtlema.“
„Võimas!“ mõtlen ikka veel samal ajal vaikides ja tänan teda kohmetult, aga ka kõikemõistvalt.

Lõppsõna

Elu maal on lihtne ja stressivaba, kuuleme tihtipeale galerii külalisi rääkivat. Võimalik, et see nii ongi, nõustume tihti, aga teame ka, et selle põhjuseks pole mitte primitiivsevõitu elukorraldus, vaid eluterve, inimlik ja mõistev suhtumine maailma asjadesse.

Varnja külas mitmendat suve toimetades oleme aru saanud,
et tolerantsust ja mõistmist on vanausulistele omases konservatiivses ja kinnises kogukonnas tükk maad rohkem
kui linnaruumi intelligentses ja avatud õhustikus.

Nüüdiskunstigalerii traditsioonilises kalurimajas, punknäitus vanausuliste külas, vernissaaž karvaste ja sulelistega. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kõik need tegevused viima selleni, et meid kui sissetungijaid külast välja visataks, aga on juhtunud vastupidi. Külaelanikud on meid omaks võtnud ning sellel külal siin on kombeks omasid hoida, olgu nendeks toimekad töömesilased või külaelu vaimsust hoidvad vanausulised või suveks kohaletuisanud datšnikud või saatusele jalgu jäänud külajoodikud või muidu veidrikud ja läbijooksikud. Kõik saavad osa sõbralikust atmosfäärist ja hoitud tundest, mida suure hingega külal paistab kõigi jaoks ka jaguvat.

„Kui väärtushinnangud on paigas, ei saa keegi minu tõekspidamisi kõigutada,“ ütles kord sügavalt vanausklik üheksakümnendatele lähenev Tanja, kui küsime tema käest, kas meie tegevus teda naabrina kuidagi häirib.

„Vastupidi, ma tunnen suurt rõõmu sellest, et just teie minu naabriteks sattusite. Tegelikult ongi kõik väga lihtne,“ vastab Tanja küsimusele, mida tihtipeale oma peaski veeretame, ja lisab: „Ole teiste vastu selline, nagu sa tahaksid, et nad sinu vastu oleksid, ja nii saamegi kõrvuti koos elada.“

Voronja galerii asub Varnja külas Peipsiveerel. Voronja viies suvehooaeg algab 17. juunil ning galerii jääb avatuks kuni augusti lõpuni.

21/06/2018
Külm higi

TEKST JUSTIN PETRONE
TÕLGE KADRI PETTAI
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Mis vahe on kirjutamisel ja muusikal? Kirjutamine võtab ja muusika annab. Minu arust on kirjutamine kui aadrilaskmine.

Kõik leheküljed on määritud kirjaniku verega. Seepärast peavadki kirjanikud tegema pause – päevas võib vaid teatud koguse verd anda. Kui annad liiga palju, kuivad ära ja väsid. Kulub aega, et end koguda, kuni oled jälle valmis andma. Head kirjanikud võtavad aja maha, et oma energiat taastada. Paljud teevad pikki jalutuskäike, et asjade üle mõtiskleda. Siis naasevad nad klaviatuuri juurde, et veel veritseda, veel mahla välja pigistada.

Muusikaga on vastupidi. Muusika annab muusikutele energiat. Laulud teevad asja veel paremaks. Ja inimestele esinedes tuleb see energia, mida endast välja annad, tagasi. Seepärast suudavad bändid kuude kaupa tuuritada.

Teismelisena ma teadsin seda. Ma olin just saanud basskitarri, pilli, mis sobis mulle ja mu käte vahele täiuslikult. Keerulisi kitarriakorde oli peaaegu valus võtta ja trummid olid kaootiline maastik taldrikutest ja tom-tomidest, aga bassis kõlas raskust. Mulle meeldis võtta madalat F-nooti päris kaela lõpus.

Ma oleksin kui sirutunud vetesügavustesse,
et tabada seda tumedat heli, mis pigem tuksles ja vibreeris, kui kõlas.

Ma mängisin siis kaasa James Browni kontsertalbumile, mis oli salvestatud 1967. aasta juunis New Yorgis Apollo Theatres. Tol ajal muutus Browni muusika varasemast klassikalisest soulist tema hilisemate plaatide funk’iks. Oli üks lõik, kus James Brown juhtis bändi läbi viiside popurrii, enne kui alustas üht oma tuntuimat tolle aja lugu „Cold Sweat“. Minu arust oli see parim pealkiri, sest selle loo ajaks ma tõesti juba higistasin. Neis rütmides oli midagi justkui teisest maailmast, midagi peaaegu religioosset. Selles, kuidas higi mu silmisse voolas. Kuidas tema bänd veel võis end tunda laval tol kuumal suveööl, riietatud ühesugustesse ülikondadesse, svingimas läbi nende lõputute lugude!

Mõnikord mängisin ma isegi veel pärast südaööd. Aga ükskõik kui palju ma ei higistanud, ükskõik kui palav mul ei hakanud või kui väga mu sõrmed ei valutanud, ei tundud ma end kunagi tühjaks pigistatuna või väsinuna pärast seda, kui lasin James Brownil end juhtida. Selle asemel tundsin end isegi energilisemana. Kui „Cold Sweat“ viimaks lõppes, olin valmis jooksma.

Mu särk oli läbimärg, aga ma tundsin,
kuidas puhkes adrenaliini niiske torm.
Ma tilkusin. See muusika, soul suutis seda teha.

See on ehk siiani minu kõige sügavam spirituaalne kogemus, ometi olen ma käinud igasugustes kirikutes, veetnud aega kloostrites ja aašramites.

Praegu ma põhiliselt kirjutan, see tähendab, et jooksen verd. See on mu elukutse, ja mu muusikutest sõbrad eelistavad enamasti mind kirjanikuna näha. Pealegi on nad tõelised muusikud. Ma küsisin kitarrist Andre Maakerilt, kas ta tahaks mu bändi tulla, aga tal olid juba ajad kinni, ja siis ma küsisin Silver Sepalt, kas ta tahaks olla meie trummar, aga ta pidi lendama Usbekistani või Iisraeli kontserti andma. „Sa oled ju kirjanik?“ tõreles üks mu muusikust sõber. Olen jah. Ma veritsen, ma olen kuivaks pigistatud. Aga mul on ikkagi olemas basskitarr. See on akustiline krihvideta pill, mille ma Tartus impulsi ajel ostsin. See teeb kõige sügavamaid, kõige imelisemaid helisid. Mil iganes ma väsin sellest, mida kirjutamine minust võtab, haaran ma oma basskitarri ja mängin, sest muusika ei võta kunagi ära, muusika annab alati tagasi.

21/06/2018