Ostukorv

Category: Töö

  • Merit Raju 2018. aasta

    Merit Raju 2018. aasta

    Lõppev aasta oli minu jaoks kõige võimsam tuhast tõusmise aasta.

    Eelmisel aastal samal ajal olin olnud juba üle viie kuu läbipõlemisest kurnatud ega teadnud, kaua selline seisund kestab.

    See hirmutas mind ja aeg-ajalt tundsin kahetsust nagu ikka sellistes olukordades, kus asjad on liiga kaugele lastud.

    Olin nimelt lasknud tööl (mis siis, et ühtlasi missioonil!) oma unevajadusest tähtsamaks muutuda.
    (Sest kasvatades üksi väikest poissi, tundus mulle, et aeg temaga ja aeg arvutiga peavad olema eraldatud, aga see eraldamine tundus kõige lihtsam oma uneajast…)

    Kuna olin juba eelmisel sügisel jõuliselt oma tervise eest hoolitsema hakanud, siis selle aasta alguses tuli lõpuks minusse tagasi kogu mu loomupärane pulbitsev energia.
    Ja nüüd oli võimalus teha targemaid valikuid.

    Hakkasin oluliseks pidama jalutamist, und ja võtsin endale tööasjade jaoks abilise ning hulga e- ja live kursusi, kuidas prioriteete seada ja tööd paremini korraldada, uurisin investeerimise kohta ja tegin selles vallas esimesed katsetused.

    Lisaks Hingele Pai ajakirjale, joogafestivalile, oliiviõlile, joogatundidele hakkasin tegema kord kuus vebinare (järgmine on juba 3. jaanuaril!), filmisin üles joogast inspireeritud e-kursusi, õppisin massööriks ja süvendasin oma teadmisi tervisest eeterlike õlide abil ning hakkasin tegema märkmeid uue raamatu jaoks.

    Sain aru, et nii nagu mõnel inimesel on vaja tahtejõudu, et oma kaalu hoida, hoidudes nii mõnestki saiakesest, nii tean, et pean hoidma oma töö ja tervise tasakaalu, ise teadlikult piiri hoides.
    Igaühel oma “saiake”!

    Soovin sulle õnnelikku ja õnnestunud aastat!

    + võid lugeda ka mu artiklit: Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?
    Loe siit

    Foto: Triin Maasik

  • Hingele Pai esimese ilmumisaasta õppetunnid

    Hingele Pai esimese ilmumisaasta õppetunnid

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS, MERIT RAJU, HEDVIG HANSON, RASMUS JURKATAM, TRIIN KARP

    Hingele Pai ajakirja algus kaks aastat tagasi septembris oli vägev – inspiratsioon ja motivatsioon olid laes, selge visioon ajakirjast ja kaks energilist tegijat. Meie.

    Üsna pea oli aga selge, et see pole lihtsalt kvartalis korra tekstide kokku panemine ja lõhnava ajakirja lehitsemine, mille töötasuks oma eelarves olime märkinud 800 eurot kvartalis, vaid hoooopis suurem töö. See nõudis kogu meie ärkvelolekuaja ja rohkemgi ning nii kestis see aasta. See esimene aasta viis meid tohutult mugavustsoonist välja ja isegi läbipõlemiseni. Ja see omakorda kriisini, mis tõi lähemale uuele tasakaalule. Nüüd on ajakiri ilmunud kaks aastat, Marju läks uuesti ülikooli ja Merit sobitab ajakirja tegemised oma ellu nii, et säiliks tervis ja inspiratsioon.

    Mille kõige kool on olnud need kaks aastat?

    Vastupidavuse kool

    Ideest esimese numbri ilmumiseni jäi üle viie kuu. Ajakirja sisu kokkupanemine, kirjutamine, pildistamine olid lihtsad ja mõnusad tööd. Lisaks aga tuli meil mõelda läbi rahaline pool, kohtuda koostööpartneritega ja sõlmida lepinguid, teha valmis oma veebisait, sisustada Facebooki ja Instagrami kontot ning valmistada ette turunduskampaaniat, mis algas kolm kuud enne esimese ajakirja ilmumist.

    Esimese kuuga pärast kampaania algust saime kohe nullist sada tellimust, mis tähendas väga-väga suurt usaldust meie fännidelt ja innustas meid kõvasti!

    Marju töötas New Yorgis ja Merit Tallinnas – ajavahe tõttu oli nii, et kui Marju ajakirja ettevalmistustega teisel pool maakera lõpetas ja magama läks, ärkas Merit ja hakkas tööle, öösel olid mõned tunnid ühist töö- ja arutamise aega ning siis läks teatepulk jälle Marjule. Nii me töötasime kogu ööpäeva, kumbki teisel pool maakera. Töö-ööd venisid ikka kella kaheni või lausa neljani – ja seda esimesed kümme kuud järjest. Lihtsalt ei saanud magama minna, kui oli veel teha ühest küljest nii palju ja teisest küljest nii möödapääsmatuid asju! Igal ööl leidus mingi selline ülesanne (või mitu), et kui see tegemata jätta, poleks mõtet üldse kogu seda asja ette võtta.

    Vahel tuli lausa väljapääsmatuse tunne. Kuidas nii saab olla, et me ei saa töö pärast magama minna?! Enne esimese numbri trükkiminekut töötasime kujundajaga kolmekesi kogu öö vahetustega, mis andis paar unetundi igaühele eri kellaaegadel. Enda kohta mäletan, et magasin kell 4–6, mis ajal läks teatepulk, st minu parandused, kujundajale, ja kõige lõpus luges ajakirja läbi veel Marju. Ajakiri läks trükki kell 10.

    Ah, ega me seda ajakirja ju päris kahekesi pole teinud! Näiteks möödunud suvise ajakirjanumbri kaastöötajaid sain kokku lugedes 35! Meie tiimis on kujundaja (alguses Teele Strauss, nüüd Kaia Loigom) ja keeletoimetaja (esimese numbri jaoks tegi keeletoimetamist Marju, kuna ta on seda tegelikult ülikoolis õppinud, praegu Tene Hook). Aga nemad kõik teevad ühe märkimisväärse killu, meie täitsime kõik lüngad ja vedasime kogu vankrit. Neli korda aastas ilmuva ajakirja kohta (tõsi, mis nii paksuselt kui tähemärkidelt on võrdne ühe keskmise raamatuga) poleks me sellist koormust endil lasumas eales arvanud.

    Väikeettevõtja elu võlu ja valu – aprillist juunini käisime igal nädalavahetusel messidel, laatadel, linnaosapäevadel ja esitlustel Eesti eri paigus. Kõige eredamalt on meeles, kui aprilli lõpu Supilinna päevadel sadas ehedat lörtsi ja oli nii külm, et see tundus peaaegu naljakas. Kui olime külmast kanged, põgenesime sündmuskohalt!

    Marju Kultuurikatlas
    Merit ja Marju Viljandis

    Pühendumise kool

    Kui oled oma eesmärgile pühendunud, siis pead sellise intensiivse aja vastu. Või noh, enam-vähem. Kui meilt küsiti, kas Hingele Pai teeb ka meie hingele pai, siis ütlesime jaa, muidugi, ja lisasime, et meie kehadele kahjuks mitte. Jah, selline intensiivsus mõjus meie tervisele ja kümme kuud pärast algust pidime kõvasti korrektuure tegema. Merit taipas esimest korda elus, et tervis ja energia polegi lõputu ressurss. Marju sai aru, et tal on vaja suuremat pausi. Mõlemad käisime üle oma elu eesmärgid-missioonid, mõtlesime, mis meile tegelikult meeldib ja mis on meile oluline. Ja otsustasime jätkata nii, et Marju teeb ainult lemmikosa ajakirjast – pildistamist mõnele loole – ja mina võtan üle kõik muud rollid, sest ajakiri joondus endiselt hästi minu laiema missiooniga. Ometi ei tulnud sellest õnneks topeltkoormust, kuna esimesel aastal oli ühiselt vundament nõnda tugevaks laotud ja mõningaid töid hakkasin ka sisse ostma või jätsin hoopis ära.

    Rutiini kool

    Iga ajakirjanumbrit visioneerides ja ajakirja jaoks kirjutades on meie töös suur annus loovust. Aga ülejäänud osa – ja see on olnud palju suurem – on siiski igapäevane (või kvartaalne) rutiin: lugude tellimine ja nende saabumise kontrollimine, tiraaži planeerimine, arvete ja saatelehtede tegemine, tellijate andmete sorteerimine, uudiskirja, Facebooki, Instagrami sisustamine, vigade kontrollimine, klientide kirjadele vastamine, sündmuste programmide kokkuleppimine, eelarve, kõned, finantsplaneerimine, kuludokumentide sorteerimine, äparduste silumine, videote tegemine, turundussõnumite planeerimine, kaasautoritega suhtlemine, ajakirjade postitamine, tellijakingituste otsimine ja pakendamine, ümbrikute logistika… 1001 tegevust seinast seina, paljud neist, mida me Marjuga väga nautisime, ja paljud ka sellised, mida tegime, sest keegi muu neid ei oleks saanud-osanud teha.

    Uue õppimise kool

    Muidugi peitus kõiges selles ka uue õppimise kool. Minu jaoks oli uus isegi Google’i otsingu kasutamine sellisteks küsimusteks nagu „kuidas muuta CSV-failiandmed tabeli formaati“. Olin alati tahtnud, et teine inimene näitaks mulle, et kliki siia ja siia. See teine inimene oli sageli Marju. Marju on tehnoloogiliselt täiesti sorav ja programmeeris meile isegi väikese jupi html-i ja ta abikaasa aitas samuti lühemate programmeerimistöödega.

    Erinevad kompetentsid, ideaalne tiim (ehkki liiga väike).

    Esimesel aastal kasutasime oma töös planeerimiseks ja järje hoidmiseks Trellot ning suhtlemiseks Slacki, sest muidu kirjutasime nädalaga teineteisele sadu e-kirju (eriti ajal, mil me töötasime neli esimest kuud eri kontinentidel). Aga kui Marju enam sotsmeediaga ei tegelenud, siis oli mulle uus ka Instagram ja isegi Facebooki kasutamine turunduseesmärkidel. Oli suur pingutus jätta oma uskumused „Ma ei oska, ma ei saa hakkama“ kõrvale ja võtta see asi ette. Siin aitas mõte: „See süsteem on tehtud mõttega, et hästi paljud seda kasutaksid ja seega see peab olema lihtne. Ma saan hakkama.“ Tundub ilmselt naljakas, aga just nii tuli mul ennast rahustada mugavustsoonist välja astumise hetkedel.

    Usalduse kool

    Usaldasime täielikult teineteist ja mõnusaid sünkroonsusi, mis viisid meie teed kokku. Enne Hingele Paid olime kohtunud vaid üksikud korrad, ent neil kohtumistel oli meil alati väga hea klapp! Ja koos töötades mõistsime, et täiendame teineteist tiimina nii hästi!

    Eriarvamustest tekkis alati mingi väga põnev uus lahendus, kus mõlema mõtted ja ideed kasvasid kokku mingile uuele tasandile sünergiaks.

    Nii et hakkasime eriarvamuste momente isegi ootama, olgugi et see peatas meie harjumuspärase töövoo tunnikeseks või pooleks päevaks.

    Hingele Pai tegemine on õpetanud usaldust ka elu vastu. 22 000 eurot olid esimese ajakirjanumbri väljaandmise kulud ja kuigi ajakiri maksab poes 10 eurot, saame meie iga ajakirja eest 5,5 €. Seega tuli need tuhanded eurod tagasi teenida üsna mesilase kombel – piisk piisa haaval. Nulli jäämiseks pidime müüma üle 3500 ajakirja. Võrdluseks, raamatuid trükitakse Eestis tavaliselt umbes 700 tükki lootuses, et need aasta või paariga maha müüakse. Ja me saime sellega hakkama – ajakiri ikkagi kõnetas nii paljusid! Tunneme, et oleme olnud hoitud, kuigi riskid olid metsikud.

    Alustan uue ajakirjanumbri peale mõtlemist umbes aasta varem. Lood tellin neli kuud enne ilmumist ja näiteks kaaned pildistame kuu-kaks enne ilmumist. Aprillis suvenumbri õues pildistamine on vaid vapratele! Suured tänud Kersti Heinloole ja Anu Saagimile! Karin Raski pildistasime kevadnumbrisse siiski tubastes tingimustes.

    Ülal vasakul: Meie fotograaf Triin Maasik ja kaanestaar Kersti Heinloo
    Ülal paremal: Karin Rask ja Triin Maasik
    All: Triin Maasik ja Anu Saagim

    Võimatu saab võimalikuks ehk reklaamivaba ajakiri

    Tõele au andes ei olnud reklaamivaba meie esimene valik (Marju valik küll!), aga see tundus lõpuks kõige loomulikum ja parem valik ning on seda jätkuvalt. Samas poleks ka sisuturunduse lahendus ehk artiklite avaldamise eest raha küsimine sobitunud meie visioonidesse.

    Enne esimese Hingele Pai ilmumist rääkisin ajakirjadele reklaamipindu müüva ettevõttega ja põhimõtteliselt oldi meist kui uuest kliendist huvitatud. Saatsin neile kokkuvõtte Hingele Pai visioonist ja sain päris kähku telefonikõne eitava vastusega, millest üks osa oli lihtsustatult öeldes selgitus, et meil on liiga intelligentsed lugejad. Oo, kompliment meie lugejale! Sulle. Seega, meie ajakirja reklaamiga sisustamine oleks tähendanud reklaamimüüjatele topelttööd meile spetsiifiliselt sobilike klientide, toodete, teenuste leidmisega.

    Lõpetasin kõne. Olin terve see aeg oma magamistoas edasi-tagasi kõndinud, nüüd peatusin ja vaatasin aknast välja. Oli 2016. aasta november, märtsi alguses pidi ilmuma esimene ajakiri. Olime peaaegu kaks kuud iga päev selle nimel töötanud. Hetkeks oli tunne, et õlad vajuvad längu. Mis siis nüüd saab… Ja järgmine mõte oli, et ongi ju tegelikult väga hea – tuleb ajakiri ilma reklaamita!

    Olgem ausad, teha ajakiri ilma reklaamita (st reklaamituluta) on tegelikult täiesti hullumeelne, vastuvoolu ujumise mudel. Sellest sain sügavamalt aru alles aasta hiljem. Õnneks kehtis siin mõte, et

    kui sa ei tea, et see on võimatu, siis sa teed selle ära.

    Me tegime. Ja see läheb inimestele korda. Sest müra ja infot on niigi palju. Tundus igati loomulik teha ajakirja, mis on puhas visuaalne nauding ja rahustab närvisüsteemi. Ka ajakirja enda kujundus on rahulik ja rahustav ja seda ütlevad ka lugejad.

    Kuna tegijate vaatenurgast on Hingele Pai jäänud heategevusprojektiks, olen edaspidigi korduvalt mõelnud, kuidas ikkagi reklaami sisse tuua, kes seda teeks ja kuidas seda teha nii, et see oleks lugejate suhtes aus. Olen siiski alati jõudnud samasse kohta, et ilma reklaamita on see ikka kõige puhtam, ilusam, õigem. Kui reklaam sisse tuua, hakkab teine tants – reklaamiandja pilli järgi: nad ootavad suurt tiraaži, iga kord vähemalt 500–1000 tasuta jagatavat koopiat, lisaks reklaamimüüja palk ja nii kaoks see lihtsalt teenitud tulu uutesse kuludesse ära.

    Meie endi kvartalipalk oli esimese numbri järel oodatud 800 eurost veidi suurem, teine number tõi kahjumit, sest prognoosisime trükiarvu üle.

    Enamasti oleme kusagil 40 euroga olnud kasumis.

    Eelmiseks talveks oli meil kogutud enim tellijaid ja kuigi Marju oli juba tiimist lahkunud – ja seda enam – liigutas mind väga hetk, kui ta oleks teeninud pisut üle 500 euro, aga jättis selle ajakirjale seemneks. See tähendas mulle väga palju ja tõi liigutusepisarad silma! Oma osa jätsin muidugi ka seemneks.

    Maksimaalne kvaliteet

    Alles hiljuti panin kirja, et meil on protsessis 17 sammu, kuni artikkel on ideest trükivalmis. Meile on ülitähtis kvaliteet igas aspektis. Näiteks veebimeedias tuleb artikkel autorilt, võib-olla toimetatakse (pressiteateid sageli ei toimetatagi) ja pannakse internetti üles. Vigade parandus tehakse vajadusel pärast avaldamist.

    Meil käib iga artikkel kaks korda keeletoimetaja juures, kolm korda vaatab protsessi eri etappides loo uuesti üle autor ja kaks korda tegeleb sellega kujundaja. Kõik vaheetapid käib artikkel Meriti kui toimetaja käes, et autori mõte saaks parimal moel lugejale edastatud ja kogu ajakirja stiil tunduks ühtlane, jättes alles autori isikupärase stiili. Mitmed artiklid on ka meie endi tellitud tõlkelood, mis teevad protsessi veel pikemaks. Kui Marju sai postkasti esimese ajakirja, mille valmimises ta ise enam täie rauaga polnud kaasa löönud, ütles ta, et üldse ei arvaks, kui palju tööd selle loomisega tegelikult on.

    Eks ta nii peabki paistma.

    Muidugi on olnud ka tagasilööke. Näiteks oli meil enne esimese numbri ilmumist tulnud palju tellimusi püsimakselepinguga (mis on eriline usaldus tellijatelt!), kui selgus, et Omniva süsteem ei võimalda kvartaalsete ajakirjade püsimakselepinguga tellimist. Seda enne ei teatud, aga kuna meil tuli palju selliseid tellimusi, tõi see süsteemi võimetuse nähtavale ja ka teistel kvartaalsetel ajakirjadel võeti ära selline tellimise võimalus. Ohhoo!(Noh, täpsem olles kasutasin ma sel hetkel teisi sõnu ja süda kiskus kimbatusest kokku!)

    Meil tuli kirjutada kuu enne esimese ajakirja ilmumist ja pärast oma turunduspingutusi ja -investeeringuid oma esimestele fännidele, et kahjuks peavad nad soovi korral oma tellimuse aastaseks ümber vormistama, sest pidime nende tellimuse tühistama. See oli väga piinlik ja stressirohke hetk, mida ei osanud kuidagi ette näha. Nüüd saab püsimakselepinguga tellida Express Postis ja samasuguse püsimaksega tellijate arvu saavutasime alles poolteist aastat hiljem.

    Üksi tegemise õppetund

    Kui Marju astus tiimist välja, aga minu töökoormus ajakirjaga oli juba niigi maksimumis ja samal ajal pidin ka oma tervist hoidma, tuli teha valikuid, mida üldse on mõttekas teha ja mida mitte. Videoid pidin nüüd hakkama ise tegema (enne mõtles Marju lisaks tehnilisele tööle ja vormistusele ka stsenaariumi). Instagrami ja Facebooki kasutamist tuli õppida – kuigi see võib kõlada naeruväärsena, aga 40aastane pole sündinud ekraan näpus ning

    minu jaoks on kõik tehnovidinad ja programmid
    ikkagi kõvasti mugavustsoonist väljaspool.

    Nagu ka videote tegemine ja seal rääkimine. Nüüd on need ebamugavused õnneks juba unustatud! Ja tervik püsis ikka rõõmsalt koos ja õitses, sest koos loodud vundament oli nii tugev!

    Hingele Pai on minu jaoks olnud tohutu kasvamise koht – vabakutselisest ettevõtjaks, peatoimetajast väljaandjaks. (T)öökoormus on minu jaoks praeguseks stabiliseerunud. Olen saanud nüüd õppimise aega ja jalutamise aega ja Hingele Pai sobitub pärast kahte tegevusaastat palju tervislikumalt mu ellu.

    Tagantjärele tarkus: soovitused iseendale

    Marju Randmer-Nellis

    1. Ära eelda kellegi ega millegi osas mitte midagi. Kui kahtled, küsi.

    Täpsustamine, mida keegi vajab-soovib või mida millegagi täpselt silmas pidas, on nagu haiguste ennetamine. Hiljaks jäänud ravi on kordades keerukam ja ajakulukam kui jooksev profülaktika.

    2. Julge (ümber) otsustada.

    Kui olud muutuvad või saabub uus info, on lubatud (tegelikult isegi soovitatav!) ka oma eelnevad otsused ja valikud uue pilguga üle vaadata.

    3. Ole enda vastu aus.

    Hoolitse enda vajaduste eest, austa neid ja oma väärtusi isegi siis, kui see tähendab, et peaksid juba täna tegema ebamugavaid ja keerulisi valikuid, mis võivad minna vastuollu teiste (projekti, sõprade või ühiskonna) soovide-ootustega.

    4. Julge öelda ei. Või vähemalt jah, aga…

    Kui kriitilisi lisaülesandeid kuhjub ja ei öelda tundub täiesti võimatu, selgita oma plaanitud tegevusi ja prioriteete ning lisa, et saad selle lisaülesande tegevusplaani võtta, aga siis tuleb midagi muud välja jätta. Arutage, milline tegevus nimekirjast on tegelikult prioriteetsem.

    5. Alusta lõppu silmas pidades.

    Kui sinu tass ei ole täis, ei ole sealt teistele midagi jagada. Reguleeri oma (ja ka kolleegide) koormust mitte käesolevale, vaid eesolevatele kuudele mõeldes. Iga ettevõtmine on mõeldud mingi perioodi kestma ning sel ajal oodatakse produktiivsust, kurnatuna ei ole sust kellelegi kasu. Võta mõistlikult ja võimalda endale piisavalt taastumisaega (eriti und).

    6. Lase huvil olla teejuht.

    Püüa hoida argipäevatoimetused sulle sobivas tasakaalus selliste tegevustega, mille poole justkui tõmbab või mida tehes kaotad ajataju. Seal peitub pühendumus ja sünnib rõõm, mis kosutab ja annab elule mõnusa maitse. Tihti poeb seal sündinud inspiratsioon hiljem rikastama ka töökohustusi.

    7. Ebaõnnestumine on ebaõnnestumine vaid juhul, kui sa uuesti ei proovi.

    Kui midagi ei õnnestunud, jõudsid lahendusele ühe sammu võrra lähemale – said targemaks ja teada, kuidas midagi mitte teha. Nüüd tõuse ja proovi uuesti.

    8. Inimesed annavad alati oma selle hetke parima.

    Elu on teekond ja nii nagu sinagi, on ka teised sellel eri punktides. Mõnikord läheb paremini, teinekord kehvemini, kuid meeles pidades, et kõik annavad tegelikult alati oma selle hetke parima, lubab see olla vähem kriitiline ja rohkem kaastundlik nii enda kui teiste suhtes.

  • Anna Pärnoja: Julgus unistada, oskus oodata

    Anna Pärnoja: Julgus unistada, oskus oodata

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Kohtume Annaga sügispäikselises Kalamajas, ta istub suurde punasesse salli keritult inimtühjas välikohvikus ja loeb midagi mahukat. Tellime jahedust trotsides kuumad joogid ning asume paotama Anna elu olulisi teemasid.

    Tunnen huvi, mis raamatut Anna just luges, ja olen ühtlasi imestunud, et tal on intervjuule tulles raamat kaasas. „Kuuekümnendates Nick Cave on legendaarne rokitäht ja tema muusika mulle hästi sümpaatne – temas on tõsidus, sügavus ja midagi väga nõiduslikku. Käisin esimest korda ta kontserti kuulamas sel suvel, see oli metsik energia, olin nii elevil ja tõstetud. Loen tema laulude sõnu nagu luulet.“

    Anna on samuti laulja, looja, muusik. „Muusika on lihtsalt tulnud ja olnud.

    Lapsena ma laulsin ja tantsisin.

    Meie kodus oli palju muusikat ja muusika tundub orgaanilise eneseväljendusena.“ Keilas elanud ja keskkoolis Rocca al Mare koolis käinud Anna tundis muusika kutset ja õppis G. Otsa muusikakoolis lauljaks. „Kooli sissesaamine oli minu jaoks üks esimesi tõendeid sellest, et unistustel ja soovidel on suur jõud:

    kui unistad ja usud sellesse, siis see lähebki täide.“

    Pingutus oli näiteks solfedžo sisseastumiseksamiks valmistumine, mille jaoks võttis Anna oma kooli muusikaõpetajalt eratunde. Tõmme oli tugev, aga enesekindlus õrn – suur oli ta üllatus- ja tänutunne, kui saigi kooli sisse!

    Looming on protsess

    „Kool oli oluline mitte niivõrd minu kui muusiku kujunemisel, pigem oli peamine, et sain sealt inimesed, kellega koos muusikat loon, mingi baassüsteemi. Ja ka oma abikaasa Erki Pärnojaga kohtusin seal.

    „Tegin uusaastalubaduse, et hakkan jälle kitarri mängima,
    lihtsalt leian selle hetke.

    Siis hakkasid ka lood tulema, sõnad – need ongi tulnud läbi mingi tunde, mis tahab väljendust.“

    Oma esimese albumi tegemiseni läks aastaid, sest eneseni jõudmine ja julgus välja anda seda, mis minu sisse on kogunenud, on vajanud aega – see on olnud pikk protsess. Ma lihtsalt pole asju lõpule viinud, sest olen olnud enda suhtes nii kriitiline: kui miski kohe täiuslikult välja ei tulnud, arvasin, et mul polegi midagi öelda.“

    „Algul mõtlesin, et pean oma albumi jaoks kõike ise tegema. Muusika, sõnad… siis on sellel rohkem väärtust,“ tunnistab Anna. Nüüd on ta sellest edasi läinud, lasknud inimestel ja lugudel enda juurde tulla ning näeb koos loomises rikkust, millele tänulik olla.

    „Olen õppinud protsessi hindama.
    Ja mitte enda vastu kohe nii karm olema

    Siis sain ka ise palju kergemalt looma hakata. Erki kõrvalt olen aga õppinud, et see kõik on ka metsik töö. Ja ma ei anna enam nii kergelt raskustele alla.“

    „Olen oma esimest albumit nii kaua oodanud. Ma tean, et esimene tähendab, et neid tuleb veel. Ma juba lähen mööda seda teed ja loon seda endale nüüd ise.

    Olen oma otsused suutnud teha nii, et kõik, mis ikkagi pole päris mulle,
    on kuidagi ära hajunud, ümbert läinud…

    Minu jaoks on oluline teha seda, mis puudutab mind, minu hinge.

    Laul on hing. See ei ole lihtsalt hääl, mida kuuled, vaid selle inimese hing.“

    Laulusõnad valmival plaadil on paljuski Annalt endalt, aga ka Erkilt, ja samamoodi on meloodiatega. „Olen laulnud päris pikalt teiste loomingut, ometi pole see olnud juhuslik – see on mulle olnud ülimalt oluline, mida ma ütlen ja mida lugu endas kannab. Meloodiad tulevad plaadile pigem läbi minu. Aga paar lugu on ka otsast lõpuni Erki tunnetatud.“

    Albumit salvestati augusti lõpus intensiivselt nädal aega, aga esimesele salvestuspäevale eelnenud ööl algas pojal larüngiit. Lapse haigusega toimetulemine ja enda vajaduste esikohale seadmine nõudis Annalt suurt eneseületamist.

    „Mulle olulisi asju protsessivad lapsed alati omamoodi. Minu jaoks oli suur samm, et ma võtsin ennast sellest keskkonnast ikkagi välja ning läksin ja tegin enda asja – läbi magamatuse, aga ikkagi tegin. Fookus oli nii suur ja protsess ka nii inspireeriv!“

    Anna hindab eriti, et album sai lindistatud bändiga, nagu laiv.

    Varasemalt on Anna osalenud lindistamisprotsessides, kus tema hääl salvestatakse viimase komponendina. Sellisele peaaegu valmis põhjale laulmine jääb Annale aga vahel kaugeks ja muusikaga ühenduse leidmine on keeruline. „Aga koos salvestamine andis päris tunde… ja see on ülioluline! Ka kontserte meeldib mulle sellepärast rohkem anda, et olen siis kõigega ühenduses, energia sünnib koos ja kohapeal.“

    Kahtluste meri

    Oma plaadiidee oli kaua ootamises ja Anna sõnul oli kõik tema enda taga. Mis siis andis viimase tõuke? „Ma arvan, et emaks saamine. Läbi laste hakkasin nägema seda, kes ma ise olen. Enne Marta sündi arvasin, et olen emarolliks täiesti valmis. Tegelikkus oli aga erinev sellest, millisena seda uut elu olin ette kujutanud.

    Emaksolemisega kohanemine on olnud väga suur õppimine. Teise lapse sain kohe poolteist aastat hiljem, mis kummalisel kombel oli lihtsamgi – August tuli meie elu tasakaalustama. Olen andnud oma ajast kõik neile ja seadnud iseend tagaplaanile. Nii ongi olnud õige, aga

    ajapikku tekkis kohutav igatsus iseenese järele.

    Sain aru, et ma olen ka Anna, ma pole ainult ema. Mingis mõttes teen ma seda plaati ka laste pärast – et nad saaksid aimu, mida teeb üks naine, üks ema, mida see kõik tähendab ja nõuab.“

    Praegu on Marta nelja-aastane ja August kolmene. „Mu unetud ööd pole kaugeltki möödas,“ ohkab ta. „Ja see pole üleinimlik, sest kõik emad teevad seda, see on vaid järgmine level kõigest sellest, mida ma enne teadsin, ja nüüd ma lihtsalt elan selles levelis,“ muigab ta.

    Täiuse poole püüdlejana on Anna jaoks keeruline plaadi ettevalmistamise pikk protsess, sest ta jõuab vahepeal kõikides asjades kahtlema hakata.

    „Mõni hommik olen väga elevil ja tunnen et jaa!

    ja teine hetk tuleb palju ebakindlust. Aga näen, et see on normaalne, kui vaatan kõrvalt teisi muusikuid.“

    Emaarmastus           

    Milline ema sa oled? „Ma armastan neid!“ pahvatab Anna pärast väikest pausi ja ta silmad valguvad vett täis. „Võib-olla see ongi kõige raskem emaks olemise juures… Sa armastad neid nii palju, nad on justkui sinu süda, aga nad on sinust väljaspool. Tahad, et neil oleks kõik hästi, ja selleks pead lihtsalt usaldama elu! Nad hakkasid just lasteaias käima ja see on minu jaoks lahtilaskmine, nad panevad mind igapäevaselt proovile, kuidas ma sellega hakkama saan.“

    Anna jaoks on hästi tähtis lapsi kuulata,
    mis iganes tal endal parajasti käsil ka pole.

    „Mulle tohutult meeldib nendega rääkida, kuidas nende päev läks, mida nad mõtlevad, me arutame hästi palju. Ja tunnustan neid nende asjade eest, mis neile on olulised, mida nad teevad – ma panen tähele.“

    Emaks saades polnud Anna osanud valmistuda vastutuseks, mis lapsega kaasneb. „Selline vastutuse, armastuse, hirmu – kõikide asjade maksimum samal ajal. Sellest pinnale tulek läheb mul juba paremini, aga alguses oli väga raske: ebakindlad mõtted, metsik väsimus… Aga ma olen alati enda tunnetega üsna kontaktis olnud, nii et mind need tumedad kohad ei hirmuta. Ma ei tea, kas see oli sünnitusjärgne depressioon, aga midagi sellist ma läbi elasin. Vaadates teisi emasid, tundus, et kõik teised teevad seda palju paremini. Hoolimata sellest, et tegin nii, nagu süda ütles ja kõik tundus õige, ajas näiteks sotsiaalmeediast tulev infomüra mind suurde segadusse ning tekitas ebakindlust – võrdlusmoment teiste emadega oli lihtne tekkima.“

    Äratundmine Erkiga

    Kooliaeg Otsa koolis oli Anna jaoks tohutult äge ja inimesed talle meeletult tähtsad. Erki õppis kitarri, nad mõlemad olid pop-jazz-osakonnas ning lauljad pidid valima endale muusikutest bändi.

    „Kohtumine Erkiga oli äratundmine.

    Muusikaliselt oleme sestsaadik olnud lahutamatud, aga paarina vajasime teineteise leidmiseks aega ja elu õppetunde. Nüüdseks oleme kuus aastat koos olnud.“

    „Olen kohutavalt tänulik ka apsude eest, et olen saanud need ära teha!“ naerab Anna. „Näiteks ei mõistnud ma, et see, mida mina teen või kuidas käitun, mõjutab teisi. Nägin ennast alati tsentris. Mul oli raske enda vigu märgata, küll aga nägin neid palju teistes. Kuskil 20ndate keskel tuli mingi mõistmine. See tunne, kui oled kellelegi haiget teinud – sellistest asjadest arusaamine… Jõudsin enda jaoks mingi tuumani ja see oli väga vabastav! Ja sain ka omad vitsad! Seda enam tahan elada nii, et see, mida mina teen või ütlen, ei teeks kellelegi kuidagimoodi haiget. See ei tähenda, et mul pole oma arvamust ega oma teed, mida pean käima ja mis ei pruugi paljudele sobida. Aga lihtsalt hirmus on vahel kuulda, kui kurjad võivad inimesed üksteise vastu olla. Kohutav, kuidas kritiseeritakse inimesi nende tegemiste, välimuse vms pärast.

    Mulle ei meeldi anda hinnanguid –
    ma ei taha kellelegi öelda pahatahtlikult pahasti.“

    Annale tundub, et nad jagavad Erkiga
    sarnaseid väärtusi ja sarnast tunnetust.

    „Ükskord läks Erkil auto katki ja öösel tuli remondimees. Erki rääkis, mis juhtus ja et käisime esinemas, ja rääkis ka minust, oma naisest. See mees oli hämmingus: „Te elate koos ja töötate koos – siis te ju näete iga päev!?“ Meie arvates on see parim asi! Sellel, et oleme mõlemad vabakutselised, on kaks tahku: ühest küljest on väga mugav, et töö ja kodu on segunenud. Samas pole eraldi töö- ja koduaega – need ajad on segamini ja üksteisest läbipõimunud.“

    Anna tunneb, et tema ja Erki koosloomisel on mingi eriline jõud,

    nii elus kui muusikas. „Ma hindan Erkit muusikuna, natuurina, isana, mehena, ma armastan seda, kuidas ta mõtleb…“ õhkab ta. „Muusikas olen end Erkiga alati kõige endamana tundnud. Kui me lava jagame, on ta tõeline tugi. Meie muusika toidab end läbi selle, kuidas me muidu oleme, ja vastupidi. Loodan, et see on midagi, mis kandub üle ka inimestele meie ümber.“

    Laval olemise seisund

    Anna avaldab, et tegelikult ei meeldi talle tähelepanu ja ta pigem kardab inimestega suhelda. „Lavale minek pole enda eksponeerimine – suhtun sellesse suure alandlikkusega. Ma astun lavale ning juhul, kui kõik läheb õigesti, kui vaim tuleb peale, siis on see nagu kanaldamine. Siis pole sellel minu, Annaga, enam väga palju tegemist. Ning kui ma näen, kuidas Erki mängib, kuidas Joel, Peedu ja Ahto mängivad… kui ma näen, kuidas nad on üdini selle asja sees, saan aru, et oleme jõudnud, kuhu pidime – oleme selles hetkes koos ja see on nii võimas!“ Isegi seda rääkides läheb Anna otsekui kusagile mujale, ta käed liiguvad graatsiliselt ja pilk nagu otsiks kaaslasi laval.

    „Ega ma väga puhata ei jõua – selleks pole lihtsalt aega. Aga ma tabasin enda jaoks ära, et

    laval olemine on minu puhkus – mõtteist kustub kõik argine.

    See on tohutult puhastav. Ma ootan, et plaat tuleks, et kontserdid tuleksid, et saaksin seda veel rohkem teha.“

    Anna muusika pole kindlas žanris, see on mingi lugu, tunne, seisund. „Ühe loo nimi on „Mother“ – „Ema“. See lugu sündis koos suure emotsioonide tulvaga.

    Ma isegi ei saanud laulda, nutt tuli peale,
    olin jõudnud kõige ehedama toore tundeni.

    Ka see on minu jaoks suur töö olnud, et olla küll oma tunnetega ühenduses, aga mitte lasta laval neil tunnetel üle pea kasvada ning mõjutada minu loo esitamist publiku ees.“

    Anna muusikunimi on Anna Kaneelina, sest ta armastab väga kaneeli – lõhna, maitset, värvi – ning jagas oma kaneelilembust kunagises populaarses suhtlusportaalis Orkut umbes 12 aastat tagasi. Keegi olevat tema postitust kommenteerinud sõnamänguga Anna Kaneelina – Anna Karenina. „Ja see nimi jäi mulle külge: hakkas tunduma, et see ongi see õige nimi, mille alla koondada ka oma muusika. Olin veel pool aastat tagasi Anna Põldvee, nüüd Anna Pärnoja – palju muutusi lühikese ajaga. Anna Kaneelina on miski, mis on täiesti minu, ei seo mind millegagi ning annab rohkem vabadust ja lubab mul enda ümber piire palju julgemalt nihutada.“

    Tundlik hing

    Anna tunnistab, et ta on tundlik ja emotsionaalne. Paaril korral on tal ka meie kohtumise ajal pisarad silmi tulnud.

    „Olen päris rõõmus ka!

    Aga lava teeb mind pigem tõsiseks. Samuti olin lapsena tõsine, mõtlik. Ja hästi tihti on seda tõlgendatud, et olen ülbe või tõrjuv. See on ebakindlus, mis mingitel hetkedel mind sulgeb.“

    Anna jaoks on liigutav, kuidas nende lapsed oma emotsioone sõnades väljendavad. „Ka Erki on pigem emotsionaalne ja väljendab ennast, sõnadega ta kitsi pole kindlasti!

    Meist see ilmselt ongi tulnud,
    et lastel on päris suur sõnavara tunnete koha pealt.

    Näiteks sünnipäevadel, kui oleme kingitused lauale pannud ja lapsed tulevad neid vaatama, olen filminud ja itsitanud. Väike inimene ütleb: „Aitäh selle eest, aitäh! Ma olen nii tänulik!“ See on nii südantsoojendav. Tahaksingi lastele tutvustada selliseid keskkondi, mis neid avardavad, et nad julgeksid olla nemad ise ja tunneksid end iseendana hästi.“

    Armastus ja hirm

    Esimese lapse sünd oli Annale raske. „Ma olin füüsiliselt nii läbi ja see oli minu jaoks esimene šokk. Et ma sain emaks ja ma ei saa püsti, olin endaga füüsilises kehas kimpus.“ Nii mõtiskleb Anna, et kui algus poleks olnud füüsiliselt sedavõrd väljakutsuv, oleks ehk ka vaimselt lihtsam olnud.

    „Pärast Marta sündi hakkas kusagilt imelikke hirme tekkima, tajusin elu haprust, eluringi. Kuidas annan elu ja mis see elu üldse on.

    Pole kunagi enne midagi nii kallist enda kätel hoidnud,
    metsikud tunded igal skaalal.

    See oli mingi periood, esimesed kuud. Igapäevaelus ma funktsioneerisin – ma ei nutnud, aga mu mõtted käisid ühest äärmusest teise. Olen võimeline end ka praegu puntraks mõtlema, aga siis, selle uue olukorra foonil, eskaleerus see eriti. Mõtlesin paljusid asju üle. Näiteks toppisin teda paksult riidesse, et ta kuskilt tuult ei saaks. Vaatasin hiljem piltidelt, et väljas peaks olema suvi, aga miks laps nii paksult riides on…“ Teise lapsega on Anna juba oluliselt vähem nõudlik iseenda suhtes ja märkab, et ei jõua temaga õnneks üle tegeleda.

    Emadusega seoses on hirmu ja armastuse segu Anna jaoks kõige olulisem teema. Kurnatus ja magamatus on olnud üsna meeletu. Erki on Anna kõrval olnud mõnusaks rahusadamaks. „Ta näeb, et mul tuleb mingi laine, see raputab ja läheb mööda. Olen ülitänulik, et ta laseb mul olla: see on mul vaja läbi teha ja ma jõuan jälle tagasi endasse.“

    Jalutame ja kui kollaste majade (ja lehtede) vahel hakkab paistma punane aed, ütleb Anna, et see ongi nende kodu. „Kui August sündis ja meil jäi eelmises kodus kitsaks, siis kujutasin ette, et meie korter on rõdu ja aiaga ja peaaegu kesklinnas. Mulle öeldi, et sellist pole olemas. Aga just sellise me leidsime.“ See on Anna jaoks veel üks märk, et julgelt unistades aitab elu leida teed.

  • Pärast vipassana’t

    Pärast vipassana’t

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui kümnepäevane vipassana-ritriit lõppes, võtsin ette viietunnise bussisõidu ilusasse väikesesse Pushkari linna, mis asub keset Rajasthani kõrbe ning on tuntud India ainsa Brahma templi poolest. Leidsin äärelinna vaikses piirkonnas omale pisikese toa ja kohtusin mõningate sõpradega.

    Nüüd oli kõik teisiti, oli palju uusi sisekaemusi, ilmutusi ning uus viis välise elu vastuvõtmiseks. Kuigi seesmiselt tundsin end väga rahulikuna, kõlasid välised helid väga intensiivselt. Jätkasin mediteerimist ja kuigi säilitasin oma sisemise oleku selles lärmakas välismaailmas, tundsin siiski, et oleksin võinud meditatsioonikeskusesse kauemaks jääda, et saavutatud sisemist olekut veelgi enam süvendada.

    Kui kolm päeva oli möödunud, helistasin neile ning uurisin järgmise kursuse toimumise kohta. Saanud vastuseks, et järgmine kursus algab juba kahe päeva pärast, pakkisingi kotid ja läksin tagasi, et istuda järgmised kümme päeva vaikuses ja minna veelgi sügavamale.

    Just vahetult enne uue vipassana algust tutvustas mu kursusel olev sõber mind imekaunile iisraeli neiule, kelle nimi on Ainat Telem. Me teretasime ning kursus algas. Seal ma siis istusin taas uute inimeste keskel, alustamas oma ülevat vaikimist ja intensiivset meditatsiooni.

    Seekordsed kümme päeva möödusid kiiremini, kuna meel oli toimuvaga juba tuttav. Kuid meditatsioonid läksid sügavamaks ja sündis veelgi enam kauneid sisekaemusi. Seekord ei suutnud ma pöörata silmi sellelt ilusalt tüdrukult – ma olin lummatud.

    Üheksa päeva said läbi ja kohe kui vaikuse nõue lõppes,
    läksin teda embama.

    Tunnistasin talle ausalt, et mul oli väga raske kursuse ajal teda mitte vaadata, ja ta vastas armsasti, et see oli minust paha. Küsisin uljalt, kas ta ühineks minuga bussireisil Pushkarisse, ja ta ütles jah, kuna oli isegi sinna minemas. Meil oli tore teekond Pushkari linna, kuhu jõudes võtsime toad samas külalistemajas ning otsisime kumbki üles oma sõbrad. Mu Kanada sõber Andrew ootas mind ja me rõõmustasime teineteist taas nähes ning embasime kohtudes südamlikult.

    Ja taas algab normaalne väline elu, kuid miski pole enam sama, mis enne.

    Minu sisemaailmas on kõik drastiliselt muutunud
    ja uued otsused on sündinud.

    Viimaks on kätte jõudnud aeg naasta Delhisse, et kohtuda oma ema ja isaga, keda ma pole ligi kuus kuud näinud. See oli ligi 20 aastat tagasi, mil internet polnud veel kõikjale jõudnud. Seega polnud nad minust vahepeal midagi kuulnud ja olid mures, sest neil polnud aimugi, kus olen selle aja veetnud ning mis on minuga juhtunud.

    Täiesti selge oli see, et oma sünnilinnas Delhis ma enam elama ei hakka. Mul oli aeg asuda pikale sisemisele ja välisele rännakule. Suvi oli algamas ja mind valdas soov haarata taas oma seljakott ja suunduda kõige hiilgavamatesse Himaalaja mägedesse, et leida looduses vaikusest tulvil paik, kus on rohelus, jõed ja lumised mäed. Tahtsin alustada täiesti teistsugust elu, kust puudub ühiskond, viiepäevased töönädalad, igasugune rutiin – elu, mis on täis puhast spontaansust, tões elamist. Soovisin pühendada kogu selle eluaja oma tõelise olemuse mõistmisse süvenedes.

    Teadsin, et mu ema mõistab mind. Mitte lihtsalt ei mõista, vaid tema südames on alati olnud teadmine, et see päev on tulemas, mil ma lahkun Tõele järgnedes täiesti erinevat elu elama. Ja kuigi mu isa ei pruugi mind ega mu otsust mõista, tean, et ta toetab mind ja saab minu üle tulevate aastate jooksul rõõmustada.

    Nüüd siis oligi kätte jõudnud aeg neid näost näkku kohata ning selgitada mu uusi muutusi ja otsuseid. Miski ei saanud enam muuta mu uusi sisemisi ootusi sellele, kuidas soovin oma elu elada ning seda uskumatut võimalust olla ärkvel selles algupärases tões, mis on kõrgemal igast sünnist ja surmast.

  • Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?

    See on väga lihtne – mida väiksema, jõukohasema, lihtsama eesmärgi endale sead, mida enam suudad selle oma rutiinide loomulikuks osaks teha ning seejuures end millegi sobilikuga tunnustada, seda tõenäolisemalt jätkub nii motti kui ka saab see uus harjumus juurutatud.

    See aga viib sind sinu suurema eesmärgini.

    Olla tervem.

    Jõuda armastatud töö või isegi finantssõtumatuseni.

    Reisida, armastada, hoida oma lähedasi.

    Hoida meelerahu enda sees.

    Alustada oma ettevõtlusega.

    Luua oma kodu.

    Jah, eesmärkide beebisammudeks lahti harutamine ei tähenda, et (kaugemad) eesmärgid peavadki olema väikesed. Vastupidi!

    Lihtsalt teekond iga mäe tippu algab esimesest sammust.

    Ja sellest, MIKS sa seda teed.

    Kui sul pole selge, miks, siis ei jaksa sa ka sellesse tippu sammuda.

    Lihtne.

    Samamoodi nagu mäkketõusu, peaksid sa oma suured visioonid peenestama võimalikult pisikesteks sammudeks. 

    “Nüüd hakkan tervislikult elama!” on liiga üldine ja mittemidagiütlev. Isegi kui sul on see MIKS selle taga olemas.

    Kui sa aga mõtled, et kord nädalas vahetad ühe liha sisaldava toidukorra taimse vastu, on see juba täitsa konkreetne ja viib naaatukenegi sinu eesmärgi poole.

    Kui sa mõtled, et teed hommikul pool tundi harjutusi või mediteerin tunnike, siis see pole kahjuks üldiselt eriti reaalne pärast esimest kolme nädalat – kui mesinädalad uue harjumusega on möödas. Aga kolm korda iga tiibeti harjutust viiest, kokku umbes kaks minutit – võiks ju juba mõelda? Või kasvõi kolm ettepainutust? Minut meditatsiooni? Täitsa tehtav ju!?

    Jah, kaks minutit harjutusi ja üks taimne toidukord pole veel kõik, mis vaja tervislikeks eluviisideks, aga algus on tehtud ja nii on ka reaalne hakata mõtlema järgmise murrangu peale – näiteks kolm taimset toidukorda ja viis kordust igast tiibeti harjutusest?

    Mida sa teeksid, kui peaksid kedagi veenma tegema midagi uut, juurutama ühe uue harjumuse, motiveerima teda teisiti käituma? Ilmselt peaksid teda veenma näidates, kui kasulik ja kui lihtne see on. Siis on variant, et sellel kellelgi tekib sisemine motivatsioon, see MIKS ja huvi ja valmisolek proovida. Isegi kui see “keegi” on su enda aju. Okei, proovime!

    Oluline on aga veel üks nüanss: uus harjumus soovitatakse siduda mõne olemasoleva külge, et sul oleks reaalselt meeles sellele mõelda.

    (Jah, esmapilgul tundub, et mitte kõik eesmärgi dpole seotud harjumustega, aga lähemal vaatlusel selgub, et on… Kui tahad saada valmis mõne olulise projekti või tegevuse, nimelt tuleb juurutada harjumus teha seda iga päev esimesena ja siis tehagi 🙂

    Post-it külmkapil paistab kiiresti “tapeediks” muutuvat. Meeldetuletus telefonis toimib mõnda aega (proovisin seda uneaja meeldetuletusena).

    Aga kõige mõjusam on siiski uue harjumuse pookimine juba toimiva harjumuse juurde.

    Näiteks kui otsustasin hakata kergema sünnituse ja sünnitusest taastumise nimel (motivatsioon MIKSist!!) vaagnapõhjalihaste harjutusi tegema, kasutasin olemasoleva harjumusena näiteks hammaste pesemist – iga kord, kui hambaid pesin, treenisin samal ajal vaagnapõhjalihaseid. Polnud post-it’i, polnud vaeva ega pingutust, polnud lisa-ajakulu. Hakkasin neid harjutusi nõndamoodi tegema oma last oodates, kes täna on juba kuueaastane. Toonasest uuest harjumusest sai kiiresti minu igapäevaste harjumuste osa, sest see on lihtsalt nii lihtne ja annab mulle nii palju. Sellist algset tugevat miks’i pole enam vaja, nüüd piisab teadmisest, et see on mulle oluline ja vajalik.

    Iga eesmärgi taga saab näha nii suuremat MIKS’i kui ka teekonda:

    • Võta see aeg, et järele mõelda, milline võiks olla sinu miks
    • vali esimene jõukohane samm, harjumus, tegevus,
    • leia, milline võiks olla päästiktegevus, mille ajal või järel sa seda teed
    • ja ära unusta ennast iga kord tunnustada!
    • Võid muidugi selleks appi võtta lisaks endale ka oma sõbra või lähedase või isegi sotsiaalmeedia, kellega oma plaane ja edusamme jagada. 🙂

    Õnnelikku, õnnestunud aastat sinu unistuste suunas!

  • Seisa oma tervise eest!

    Seisa oma tervise eest!

    Kas teadsid, et istuv eluviis mõjub naistele laastavamalt kui meestele? Muidugi on struktureeritud trenn tervisele väga vajalik, aga samamoodi vajame ka lihtsalt liigutamist, kõndimist, jala trepist käimist ja vahelduseks lihtsalt püsti seismist – eriti kui sul on töö, mis koosneb suurelt jaolt istumisest.

    Tundide kaupa istumine suurendab väga tõsiste haiguste riski ja seda saab oluliselt vähendada lihtsalt rohkem seistes ja liikudes olenemata sellest, kas sa käid juba niikuinii trennis või mitte.

    Sellisele järeldusele jõuti pikaajalise uuringu tulemusena, mil Ameerika Vähiliidu (American Cancer Society) teadlaste vaatluse all olid 123 000 keskealist täiskasvanut (uuring avaldati ajakirjas American Journal of Epidemiology).

    Naistel, kes enim istusid, oli 34% suurem suremuse risk mistahes põhjusel uuringu kestuseks olnud 14 aasta jooksul võrreldes nende naistega, kes liikusid enim. Meestel oli see vahe 17%.

    Kui arvestati ka trenniskäimist või mittekäimist, olid tulemused veelgi kontrastsemad: kõige paiksemad naised (kes ei liikunud ega treeninud end) peaaegu kaks korda suurema suremuse riskiga uuringu kestuse jooksul võrreldes naistega, kes käisid trennis ja olid ka muidu liikuva eluviisiga.

    Oleme jõudnud ajastusse, kus arstid soovitavad oma patsientidele “mõõdukat istumist”, kuna sellega liialtamine suurendab südamehaiguste, diabeedi, vähi ja ülekaalu riski.

    Miks pikalt istumine on siis niivõrd eluohtlik?

    Üks selgitus on, et see lõõgastab meie suurimaid lihaseid. Kui lihased on lõdvad, võtavad nad verest vastu väga vähe suhkruid (glükoosi) ja see suurendab tüüp 2 diabeedi riski. Ka ensüümid, mis lagundavad rasvu veres, vähenevad, ja nii väheneb ka hea kolesterooli tase (HDL). Sellest ka südame-veresoonkonna haiguste risk. Igasugune igapäevane liikumine vähendab oluliselt selliste hädade riski ja põletab ka kaloreid.

    Liikumine oleks näiteks kasvõi lihtsalt mõne telefonikõne püsti tegemine, siia-sinna minnes pisut kaugemale parkimine, ostukoti tassimine, lifti või eskalaatori asemel trepist käimine ja sellised tegevused, mida saab nutikas ja tähelepanelik olles oma päeva pikkida igasse tundi lausa mitu. Ühes uuringus osalejad leidsid keskmiselt 2,5 tundi päevas selliseid enda leiutatud liikumisvõimalusi, millega nad põletasid 350 kilokalorit rohkem. Milline tasuta trenn!

    Harvardi meditsiinikooli uudise põhjal tõlkinud: Merit Raju

  • Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressioon on meie aja haigus. See on seisund, kus ollakse nagu halvatud. Vaimselt. See on emotsionaalne ja hingeline lõks, ohtlik põhjatuna tunduv mülgas. Mitte lihtsalt kurbus, vaid apaatsus. Kuidas ära tunda, et depressioon hakkab koputama ning millest oleks abi?

    1. Väsimus

    Depressiivsed inimesed tunnevad sageli kurnatust ja sellises seisundis on raske teha füüsilist või vaimset tööd.

    2000 inimest kuues riigis hõlmanud uuringu tulemusel kinnitas 73% depressioonipatsientidest, et nad kogesid väsimust.

    2. Unehäired

    Unetus on üks depressiooniga kaasuv nähtus, kuna heaoluhomoonist serotoniinist oleneb ka magamiseks vajaliku unehormooni melatoniini tootmine. Kui pole üht, ei saa olla ka teist. 2/3 depressioonipatsientidel on unetuse sümptomid ja 40% noorematel ja 10% vanematel depressioonipatsientidel on ülemagamise tunne. Uneprobleemid tekitavad meeletut stressi ja mõjutavad ääretult erinevatel viisidel inimese elukvaliteeti ja on suureks riskiks suitsiidile kaldumiseks.

    3. Keskendumisraskused või kognitiivne düsfunktsioon

    Psühhomotoorne kiirus, mälu, kõne soravus, keskendumisvõime, täideviimise funktsioonid nagu planeerimine, probleemide lahendamine ja info töötlemiskiirus on depressiivses seisundis kannatajad.

    Annual Review of Clinical Psychology, väitel on depressiooni märkidega inimestel ka raske loobuda negatiivse sisuga materjalidest ning need mõjutavad enesetunnet veelgi.

    4. Väärtusetuse ja lootusetuse tunne

    Enesesüüdistused, lootusetus ja enese mitte väärtustamine on depressiooni kaaslased. 132 sügavas depressioonis partsiendiga tehtud uuringust selgus, et väärtusetuse ja lootusetuse tunne ja depressiivne meeleolu olid enim ja kõige sagedamini kogetud tunded rohkem kui 90% patsientidel.

    5. Ärrituvus ja rahutus

    Kliinilised uuringud laste ja noortega on näidanud, et kõige tavapärasem mõõduka depressiooni tundemärk on ärrituvus.

    Ärrituvusele lisanduvad raevuhood enam kui 1/3 patsientidest, kellel on raske depressioon.

    6. Huvi kadumine hobide ja muude tegevuste vastu

    Üks peamisi läheneva depressiooni märke on huvipuudus ja kehvad töötulemused. Depressiooniga inimesed ei hinda enam tegevusi ja hobisid, mis tõid neile varem rõõmu. Tekib väärtusetuse tunne. Nad hoiavad eemale ka suhtlemisest nii tööl, perekonnas kui ka oma sõpruskonnas.

    7. Isumuutused

    Depressioonile eelnevad märgatavad muutused toitumises. Näiteks kehv isu, toidukordade vahele jätmine ja suur magusaisu ning sama muster jätkub ka depressiooni seisundis. Toitumine on tihedalt seotud emotsioonidega.

    American Journal of Psychiatry’s avaldatud uuringu tulemustest tuleb välja, et paljud ajupiirkonnad, mis vastutavad isu ja toiduga seotud reaktsioonide eest, on seotud ka depressiooniga.

    8. Kroonilised valud

    Neurotransmitterid, mis mõjutavad valu ja meeleolu, on serotoniin ja norepinefriin. Kui nende neurotransmitterite tootmisega on probleeme, on see seotud nii depressiooni kui füüsilise valuga. Uuringud näitavad, et üldiselt mida tugevamad on füüsilised valud, seda sügavam depressiivne seisund. Füüsilised depressiooni märgid on sagel kroonilised liigese-, jäseme- või seljavalud.

    9. Seedeprobleemid

    Uuringud näitavad, et emotsionaalne stress ja depressioon toovad sageli kaasa seedeprobleeme. Funktsionaalne düspepsia (ebamugavustunne rinnakus ja kõhus), ärritunud soole sündroom ja reflux on ühed tüüpilisemad probleemid, kuid nende nimekiri jätkub.

    10. Ärevus

    90% depressiooniga patsientidel on aeg-ajalt ärevushäire sümptomid, 50% on depressioon ja ärevushäire üheaegselt.

    11. Seksuaalne düsfunktsioon

    Oluline, kuid sageli mainimata jäetud depressiooni kaasnäht on ka madal libiido. Madal libiido võib kaasa tuua partnerite kaugenemise ja võib seega võimendada depressiooni veelgi. Kuigi patsiendid mainivad enamasti libiido puudumist, on sagedased ka probleemid erutuvusega, vagiina kuivus, erektsiooniprobleemid ja orgasmi puudumine.

    2009. aastal tehtud uurimus Toronto ülikoolis jõudis järeldusele, et seksuaalne düsfunktsioon on sagedane antidepressantide kõrvaltoime ja üks peamisi põhjuseid enneaegseks ravimitest loobumiseks.

    12. Suitsiidimõtted

    Depressioonil pole üht ja selget põhjust. Eksperdid arvavad, et rolli mängivad psühholoogilised ja bioloogilised faktorid, olulised sündmused inimese elus ja isiklikud eluolukorrad, tingimused ja suhted. Leia endale toetust ka inimestelt, vastavatelt infoliinidelt. Palun otsi abi, ära jää üksi!

    Ülal mainitud hoiatusmärgid ja viited uuringutele on refereering Harvard Medical School uudiskirjast.

    Loodus kui abimees

    Üks olulisi abilisi on toitumise muutmine, mis muudaks sinu ajukeemiat. Toidud peaksid toetama aju tervist ja toitma organismi rakutasandini, lisaks tuleks täiendada oma toidulisandite rida ainetega, mis toetavad positiivset meeleolu. 

    Muidugi tuleb vaadata seejärel toidulauast sügavamale – mis sinu elus toimub, mis sind õnnetuks teeb? (Ja mis rahulolu tundma paneb?) Tee kõik, et leiaksid sügavama tähendusega sihi enda jaoks. Coaching, teraapiad, lugemine, loodus – kõik see aitab. Ja leia oma inimesed. Need, kes sind toetavad.

    Üldised toitumissoovitused, mis toetavad ajukeemiat:

    Magusate, töödeldud ja pakendatud toitude, kofeiini ja alkoholi vältimine aitab leevendada depressiooni sümptomeid.

    Suurenda tarbitavate puuviljade, köögiviljade, kaunviljade, täisteraviljade, pähklite ja seemnete koguseid. Võta toidulisandina kvaliteetseid oomega-3-rasvhappeid. Vähenda töödeldud toitude osakaalu, kiirtoitu, poesaiakesi ja -magusat.

    Oluline on suurendada ka küllastunud rasvade kogust menüüs: kookosrasv, toorpiimatooted ja mahekvaliteediga lihatooted, sest nad toetavad ajutervist ja rakkude funktsioone.

    Ka liikumine on väga oluline depressiooniga võitlemisel, sest see tekitab kehas endorfiine, heaoluhormoone. Liigu aktiivselt vähemalt 3 korda nädalas 20 minutit või rohkem.

    Depressiooni korral olulised toidulisandid:

    ·      Kvaliteetne kalaõli või vetikaõli oomega-3-rasvhapete saamiseks ajule emotsionaalseks ja füsioloogiliseks toetuseks

    ·      D-vitamiin pimedamal ajal

    ·      B-vitamiinide kompleks – on uuritud, et depressiooniga inimestel on madal eelkõige folaadi ja B12 tase.

    ·      Toeta end taimedega näiteks 5HTP ja ashwagandha.

    Eeterlikest õlidest soovitatakse aromaatselt kasutada kvaliteetset viirukipuu ja apelsini või sidruni õli, ylang ylangi, lavendlit, bergamotti vm. Libiido tõstmiseks sobib sandlipuu eeterlik õli. Abiks on ka aroomimassaaž. Küsi eeterlike õlide, toidulisandite ja aroomimassaaži kohta minult lisa merit@hingelepai.ee

  • Nõuanded teadlikuks hingamiseks 3 pingelises tööolukorras

    Nõuanded teadlikuks hingamiseks 3 pingelises tööolukorras

    Hingamine on võimas tööriist, mis on meil alati kaasas, mille võimalusi me aga pahatihti ei kasuta – pigem läheb hingamine koos emotsioonidega omi radu. Kuidas kolmes erinevas pingelises tööolukorras hingata ja hingamise abil olukorrad pehmelt ja nähtamatult enda kontrolli alla saada?

    Hingamistreener ja terapeut Heiki Tomson annab nõu:

    OLUKORD 1: Rahunemine enne vastutusrikast koosolekut või kohtumist

    Ruuthingamine muudab sind rahulikuks, enesekindlamaks ja fokusseeritumaks. Seda praktiseerivad tippsportlased, juhid, eriväelased, ka mitmed Eesti tippjuhid. See võimaldab näiteks end ette valmistada tähtsaks vestluseks ülemuse, kolleegi või kliendiga.

    Kuidas teha ruuthingamist? hingad 5 sekundit sisse, peatad 5 sekundiks hingamise, hingad 5 sekundi jooksul välja, peatad 5 sekundiks hingamise ja jätkad sama mustriga. Tee harjutust alustuseks 5-10 minutit, hiljem piisab paarist minutist.

    Ole harjutuse ajal tähelepanuga hästi kohal ja püüa olla samal ajal lõdvestunud. Sissehingamine on aktiivne, tahtlik, väljahingamine on lõdvestumine, vabaks laskmine. Hinge kinnihoidmise ajal lõdvestu teadlikult sügavamale. Kui märkad, et mõte läheb uitama või hingamine sassi, ole leebe enda suhtes ja jätka loendamist järgmise hingamise ajal. Harjutus aitab vabaneda ka hirmudest, ebakindlusest ja ärevusest.

    OLUKORD 2: Tasakaalu leidmine pingelisel koosolekul

    Kui tunned, et sind on tasakaalust välja viidud mingi infoga või kellegi hinnanguga, hakka matkima aktiivse, hetkel ruumis mõjuva inimese hingamismustrit ja siis mõnekümne sekundi pärast tee kaks korda sügavat sisse-välja hingamist nina kaudu + 5:5 hingamist. Kokku võiks kuluda nendele tehnikatele 5 minutit.

    Alguses kodus harjutades pane taimer telefonis tööle, siis saad rahulikult keskendunult kinniste silmadega harjutada. Aeglane, sügav, pehme, aktiivne sissehingamine (avardumine) ja pausita väljahingamine (passiivne, lõdvestav, väljahingamise lõpus tõmba justkui naba vastu selgroogu või selgroo poole nii palju, kui saad). Fookust hoia kahe esimese hingamise ajal kehas seal, kus hingetõmme parasjagu liigub. Siis tee pausita 5:5 hingamist: hoiad fookust südamel ja loendad sisse hingates 1, 2, 3, 4, 5 ja välja hingates samamoodi 1, 2, 3, 4, 5. Numbrite loendamise vahe võiks olla tunnetuslikult sekund. 5 minuti pärast oled jälle täiesti kohal ja väge täis. Võtmekoht on märgata oma ärevuse teket.

    OLUKORD 3: Raske keskenduda olulisele projektile

    Kõige kiirem ja efektiivsem meetod olulisele keerukale projekile keskendumiseks on haigutamine. Kogu keha haarav haigutamine. Loovad inimesed oskavad teha seda loomulikust intelligentsist, kuid kui oled pinges, ei pruugi see kohe õnnestuda.

    Tänapäeva neuroteadlased pole veel avastanud ühtegi efektiivsemat meetodit kogu aju aktiveerimiseks, kui seda on haigutamine. Ajus vallanduvad endorfiin, dopamiin, serotoniin, oksüdotsiin, virgatsaine, seksuaalhormoonid ja teised keha funksioone ja ajutegevust aktiveerivad hormoonid.

    Kui oled juba proff teadlikult haigutaja, siis piisab 2-3 minutist ja tunned ennast lõõgastunult ja loovana. Kui oled algaja, on hea alustada 5-10 minutiga päevas. Keha läbiv haigutamine toob silmi pisarad, teinekord ka kananaha.

    Kui vaatad loodusfilme kiskjatest, siis märkad, kuidas nad enne olulisi arveklaarimisi, enne võitlust haigutavad ja näitavad hambaid. Paljud joogapoosid on inspireeritud loomade liigutustest, mis aktiveerivad näärmeid ja lümfe. Kui vaatad spordivõistlusi, näed sageli, kuidas üksikalade sportlased haigutavad.

    Haigutamine on terve organismi loomulik tung. Nagu sugutung, söömisvajadus, tualetis käimine. Ühiskondlik suhtumine ja kasvatus on paraku paljudel inimestel selle tungi blokeerinud. Hea on see tung enda jaoks tööle panna.

    Kui keeruline projekt saab läbi, on taas kasulik haigutada ja ringutada. Nii nagu teevad seda kaslased: graatsiliselt ja protsessi nautides.

  • 3 viisi vähendada stressihormoone tööelus

    3 viisi vähendada stressihormoone tööelus

    Tead sa seda tunnet, et oled oma päeva üle planeerinud ja tunned õhtul stressi ja frustratsiooni, et jõudsid nii vähe tehtud? Tunned, et oled mingi tegemata asjade mäe all, ärevus jõuab surinal veenidesse, kortisooli tase tõuseb. Millised on võimalused ennast paremini tunda ilma rohkem rabelemata?

    1. Reaktiivsed ja proaktiivsed tegevused tasakaalu

    Kusagil 10 aastat tagasi lugesin, et juhtidel on alati umbes 40 tundi tegemata tööd ees ootamas. Aiman, et see number võib nüüdseks olla kasvanudki. Küsimus on, millised on need tegemata tööd ja mis järjekorras sa need ette võtad.

    Näen ise, kuidas vaba hetke tahan täita enese täiendamisega, uue õppimisega aga kiiret lahendamist vajavate asjade tõttu on sageli kõige “lihtsam” (ja samas kõige kurvem) edasi lükata olulisi tegemisi, mis pole nii ajatundlikud.

    Tegelikult pakuks rahuldust ja rahu see, kui saad oma tegemised reageerivast režiimist proaktiivsesse režiimi ehk siis teed rohkem neid asju, millest pikas perspektiivis kasu – nii emotsionaalset kui muud.

    Kui tegevused jagunevad kahel teljel: oluline…..mitte oluline & ajatundlik…..mitte ajatundlik, siis jagunevad kõik tegemised, mida teed ja mis ees ootavad, nelja gruppi:

    1) Olulised ja ajatundlikud – need delegeeri

    2) Mitte olulised, aga ajatundlikud – tõhusta ja automatiseeri

    3) Mitte olulised ja mitte ajatundlikud – püüa nendest loobuda

    4) Olulised ja mitte ajatundlikud – vali leida rohkem aega nendele

    Olen olnud kaks aastat väikeettevõtja orav-rattas-seisundis ja just nüüd, kui kaks aastat sai täis poolteist kuud tagasi, olen ma leidnud (ja võtnud) teadlikult rohkesti, kuni 20 tundi nädalas aega õppimisele. Viimased pool aastat oli minimaalne 2 tundi, aga siis olen jällegi pidanud öötundideni tööd tegema. Aga nüüd saab lõpuks töö tehtud, saab uut õppida ja saab magada ka – parim!

    2. Planeeri oma kalendrit nii, et sul tekiks õhtul õnnehormoone

    Tabasin selle ära millalgi sel kevadel, et kui planeerisin jõukohasemalt oma järgmist päeva, lükates kõik mitte nii pakilised asjad juba kohe ülehomsesse kalendrisse (kasutan telefoni kalendrit). Kui mul olid kõik selle päeva olulised asjad tehtud, läksin ma homse ja ülehomse peale piiluma, mida ma veel ette ära teha saaksin.

    Selliselt oma kalendrit planeerides tekib õnnehormoone ehk tehtud ja tegemata tööülesannete hulk jääb ju ikka samaks, ainult aju trikitab ära, kui saan õhtul õhata, et tegin täna kõik tänased asjad ja osa veel homsestki!  🙂

    Praegu planeerin päeva nii, et iga päev oleks ka arvutivaba tegemist – näiteks jalutamist või massaažiklient. Ka see pakub teistmoodi rahu(ldust), sest kahjuks võib arvutis vabalt veeta terve päeva, ilma et kõik tehtud saaks. Aga elu pole ju ainult ekraani ees 🙂

     3. Jalutuskäik paneb aju tööle

    Ühel konverentsil nägin fotol aju aktiivsuse skaneeringuid pärast istumist ja pärast jalutamist. Ütleme nii, et pikka aega istununa pole mõtet peaga tööd teha – väga vähe ajupiirkondi on aktiivsed 🙂 samas kui pärast jalutamist oli aju väga aktiivne ja valmis oma “musklit” näitama.

    Räägitakse 20-minutilisest jalutamisest, mille hea mõju ajutegevusele (produktiivsusele, loovusele, nutikusele) kestab veel paar tundi.

    Kui aga jalutada kõigest 30 minutit kolm korda nädalas (tempokalt!), pole karta kurvameelsustki! (See viimane lause on mu sõbra kokkuvõte raamatust “Tugev aju”.)