Ostukorv

Category: Töö

  • FOMO, sotsiaalne ärevus millestki ilma jääda

    FOMO, sotsiaalne ärevus millestki ilma jääda

    FOMO ehk fear of missing out ehk sotsiaalne ärevus, mis tekitab meis tunde, et jääme millestki ilma ajal, mil sõbrad midagi eriti vahvat ja ägedat teevad. Tihti on see põhjustatud just sotsiaalmeedia postitustest, mida nähes tunneme, et me ei koge elu täiel rinnal.

    Miks see teema mind nii väga kõnetab? Kuna olen palju Eestist eemal, siis läheb minu mõte tihti kodumaa peale. Näen, kuidas sõbrad saadavad korda imelisi tegusid, kuidas jälle korraldatakse mõnda uut üritust, kuidas kellelgi oli megaäge sünnipäevapidu või inspireeriv projekt. Ja siis süttib minus põlema miski punane tuluke, et kui ma ei oleks praegu siin või seal riigis, vaid hoopis kodus, oleksin ma saanud kõigest sellest osa olla, keskendumata faktile, et see, mida ma teen seal kusagil mujal, on olnud minu valik ja tegelikult väga vajalik ja edasiviiv.

    Hetke väärtustamine

    Meil või vähemasti mul on tihti raske püsida hetkes ja hinnata seda, mis just praegu olemas on, mida ma praegu kogen, mida õpin, keda sellega inspireerin. Ja sedasi ei lasegi ma endal tihti seda kõike täielikult kogeda. Näiteks ka reisides on nii paljud meist võtnud eesmärgiks ära näha kõik need maailma kõige imelisemad kohad, millele fotod Instagramis või Pinterestis ahvatlevad. Ja nii on meil tarvis ka just sinna minna ja see pilt ära teha, nautimata tegelikult kohalolu, saamata isegi aru, kuivõrd suur privileeg see on, et seda paika, kultuuri, nähtust üleüldse kogeda saame. Vahel saame hoopis suure pettumuse osaliseks, sest see paik on tegelikult täis turiste või polegi nii piltilus, kui see töödeldud fotol välja nägi.

    Juba lapsest peale on on meis hirm, et kui sõber kutsub õue mängima, siis tuleb minna, muidu ta teinekord enam ei kutsu. Meile kõigile meeldib olla kutsutud sünnipäevadele, pulma, kinno ja kohvikusse, kuid aeg-ajalt peame aduma, et miski muu on tähtsam. Kuid meie sees on ikka veel hirm, et sedasi kaotame oma sõbrad, jääme üksikuks ja veedame terve ülejäänud elu üksi kodus oma 80-aastase kilpkonnaga. Loomulikult ei saa me sõpru igavesti ignoreerida ja ainult iseennast alati esikohale seada. Peame leidma tasakaalu iseenda ja oma kaaslaste vahel, olles tänulikud selle eest, et nad meil on.

    Kasvades hirmust suuremaks

    Tean, et paljude suureks hirmuks on pühenduda ühele kindlale inimesele. Arvatakse, et kui seda teha, siis muu elu jääb seisma, soovitu kogemata, karjäär tegemata, reisimised reisimata. Mina sellesse ei usu. Me toome vabanduseks kõik need eelnevad põhjused, et mitte astuda tõsisesse suhtesse, kuid pigem peitub selle taga siiski hirm saada haiget ning seda ei taha kogeda meist keegi. See on inimlik, mõistetav. Samal ajal sulgeme nii ukse armastusele, mis tõenäoliselt justnimelt avab kõik eelnevad uksed ning mida saame kogeda palju sügavamalt ja tõelisemalt.

    Elu aga ongi tihti hirmutav. Meil on hirm millestki ilma jääda, hirm mitte kogeda kõike. Ometi, mis oleks kui me seda hirmu nii palju ei tunneks? Kui elaksime rohkem siin ja praegu? Plaane võib ju alati teha, kuid viimased kaheksa kuud välismaal õpetasid mulle rohkem kui ühe korra, et universumil on ikka oma plaan, kuidas asjad hoopiski minna võiksid. Julgen rohkem usaldada, et kõik läheb hästi, et olen hoitud ja armastatud ja kogen täpselt seda, mida kogema pean. Tormates ühest paigast teise, ühelt ülesandelt teisele, ühelt kohtumiselt teisele, ei anna me endast kunagi 100% ja kui me seda ka teeme, siis oleme lõpuks ise energiast täiesti tühjaks imetud.

    Elu ei lähe meist mööda, kui me pidevalt jooksus ei ole, elu tuleb hoopis meile lähemale, kui peatume, kuuletume, läheme vooluga kaasa. Nii on aega elada. Nautida, märgata, kogeda.

    Peame vaid eristama, mis on tegelikult tähtis meile, mis on tähtis meie lähedastele, kuulama, mida meie süda päriselt räägib. Sedasi ei jää me millestki ilma.

  • Kogemus, mis aitas mul kasvada – joogaõpetaja Piret Laasiku isikik lugu

    Kogemus, mis aitas mul kasvada – joogaõpetaja Piret Laasiku isikik lugu

    Täna, viis ja pool aastat hiljem, neid sõnu ritta ladudes olen täiesti teine inimene ning usun siiramalt kui kunagi varem, et meie elu on unistuste, valikute ja otsuste tulemus. Üks minu elu läbimurdeid sai alguse Joogafestivalilt kuus aastat tagasi.

    Minu tee viis jooga juurde juba aastal 2010 – olin siis noor ema ning nagu naised ikka hakkavad pärast laste sündi rohkem kuulama oma südame häält ja küsima küsimust, et mida mina tegelikult oma elult tahan. Minu küsimus oli natuke teistsugune, ma küsisin: “Kas elu peakski selline olema?”. Olin põdenud kergemal kujul sünnitusjärgset depressiooni ning lahkuminekut ja üldse oli elu tol perioodil kuidagi hästi segane. Aga nagu joogas öeldakse: kui tekivad küsimused, tulevad ka vastused ning kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja.

    Minu esimeseks joogatunniks sai Krija Hatha jooga ning kõik need sügavad õpetused kannavad mind siiani. Esimest korda tundi minnes oli mul tunne, nagu ma oleks teadnud kõiki neid õpetusi, aga olin need lihtsalt ära unustanud. Kõik tundus väga õige ja ma ei kahelnud hetkekski, see kõik oli mulle. Praktiseerisin Krija Hatha joogat aasta ja tundsin, et mu hing oli valmis nendeks õpetusteks, aga keha ei tulnud järgi. Keha oli väga nõrk. Ja asusingi uuesti teele – aga sel korral juba Ashtanga ning Vinyasa joogastiili juurde.

    Aasta-kaks edasi olin juba nii asjas sees, et tundsin, et tahaks rohkem. Tahaks minna sügavamale ning õppida ise joogaõpetajaks. Ja pigem oli mõttes teha seda isiklikuks arenguks kui elukutsena. Aastal 2013 hakkasin uurima erinevaid võimalus õpetajakoolitusteks, surfasin koolitusi internetist ja küsisin tuttavatelt õpetajatelt soovitusi, kuid ükski valikutest ei kõnetanud mind niivõrd, et oleksin lennukipiletid ostnud ja läinud. Siinkohal ütlen ära ka, et tol ajal ei pakkunud iga teine joogaõpetaja või joogakool õpetajatele mõeldud koolitusi ning sobivate variantide leidmine oli hoopis väljakutsuvam. Samal suvel toimus ka järjekorras teine joogafestival Haapsalus, kuna esimesele ma ei jõudnud, aga paljud tuttavad käisid ja rääkisid head, siis sel suvel soovisin kindlasti osaleda.

    Ainus, mida ma teadsin, oli see, et tahan osaleda kõigis peaesineja David Lee Lurey tundides. Mäletan, et tema esimene tund võlus mind ära silmajooga harjutustega. Kuna olin kandnud ca 10 aastat oma elust prille või kontaktläätsesid ning aasta-aastalt oli nägemine läinud ainult halvemaks, siis see kõnetas mind väga. Võin jälle etteruttavalt öelda, et täna ei kanna ma enam ei prille ega läätsesid ning mu silmanägemine on paranenud -2 pealt -0,5 peale. Tund mulle väga meeldis ja teadsin, et soovin osaleda ka tema kõigis teistes tundides Joogafestivali raames.

    Minu eesmärk ei olnud Joogafestivalilt leida endale õpetajat või kursust, vaid lihtsalt harivalt ja uusi kogemusi saades nädalavahetust veeta. Aga nagu juba artikli alguses mainisin, et kui on küsimused, siis tulevad ka vastused, ning pärast esimest tundi ütles David, et ta juhendab ka õpetajate koolitust ja kui kellelgi on huvi siis siin on flaierid. Kuna mul mõte oli, siis võtsin flaieri, aga rohkem sellele ei mõelnud. Pärast festivali läksin koju, et lugeda rahulikult tema koolituse kirjeldust ning märkasin ennast vastamast kõigile lausetele jah-jah-jah see on mulle! Mis mind kõige rohkem ära võlus oli ilmselt koolituse toimumiskoht: Florianopolis Brasiilias.

    Nüüd tuli ainult välja mõelda, kuidas kõik see toimuma saab, sest kursus toimus juba kuue kuu pärast, aga investeering, et seal osaleda, oli päris ilus summa. Taaskord elu õppetund: usalda ja universum leiab võimalused. Nii läkski ja aasta 2014 veebruaris olin juba teel joogaõpetajate koolitusele: neli elumuutvat nädalat Brasiilia päikese all.

    Kuna minu eesmärk joogaõpetajate koolitusele minnes ei olnud hakata ise tunde juhendama, vaid saada sügavamaid teadmisi, siis alguses puiklesin mentaalselt vastu, kui David rääkis erinevatest joogaõpetajaks olemise tahkudest.

    Umbes teisel nädalal toimus aga minu sees muutus ja otsustasin ikkagi õpetamisega alustada ning juba kirjutasin ka oma tuttavatele Eestis, et kas nad saaksid mulle ruumi rendiks pakkuda, kui tagasi olen.

    Kõik voolas.

    Ruum oli olemas ning esimesed huvitatud õpilased samuti.

    Nüüd tuli veel koolitus lõpuni teha.

    Viimastel päevadel palus David meil panna kirja oma unistused seoses joogaõpetajaks olemisega ning tõesti unistada suurelt.

    Ma siis unistasin.

    Mõtlesin, et kui äge oleks ise ühel päeval Joogafestivalil Haapsalus pealaval tundi juhendada…

    Tagasi Eestis olles hakkasin Tallinnas tunde juhendama ja rentisin aastaks ruumi, kuid siis soovis omanik selle Airbnb’na välja rentida ning mul polnud enam kuskil tunde juhendada.

    Kõikides olemasolevates stuudiotes oli piisavalt õpetajaid ning vabu aegu polnud pakkuda.

    Nagu elu mulle mitmel korral on kaarte kätte mänginud, et kui midagi tahad siis pead ikka ise tegema, nii ka joogastuudioga – septembris 2015 sai loodud City Yoga stuudio, mis toimetab edukalt tänaseni.

    Ja lisaks Vinyasa jooga õpetustele olen juurde õppinud ka Yin ning rasedate joogatundide juhendamise.

    Ja nagu minu õpetaja David Lee Lurey korduvalt ütles, siis universumil on suured kõrvad, julge ainult soovida… Nii juhendasin 2016. aasta Joogafestivalil pealaval “Go with the Vinyasa Flow” tundi!

    Kõik on võimalik!

  • Tugeva immuunsuse kaks alustala

    Tugeva immuunsuse kaks alustala

    Immuunsüsteem on terve süsteem ja seepärast on raske öelda, mis oleks see üks või paar asja, mis immuunsüsteemi tugevdaks. Kaks kõige olulisemat laiapõhjalisemat tegurit on aga teada. 

    Need on väga lihtsad: üldine stressitase ja elustiil.

    1. MADALAM STRESSITASE

    Stressi puhul mõjutab immuunsust just pigem üldine stressitase ja mitte hetkelised stressi tekitavad olukorrad. Olen lugenud, et mediteerimine tugevdab immuunsust rohkemgi kui füüsilised joogaharjutused ja seda puhtalt selle pärast, et meditatsioon alandab stressitaset ja aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi nii võimsalt. Vähem stressi, tugevam tervis.

    Mis aitaks sinu elus stressitaset alandada? Alati ei aita meditatsioon, vaid tuleb ka oma elu, suhteid või tööd ümber korraldada.

    2. TERVISLIK ELUSTIIL

    Harvardi ülikooli meditsiinikooli uuringutulemused ei toeta ideed, et immuunsust üldse väga saakski tugevdada mingi ühe või paari asjaga, kuna immuunsüsteem on ikkagi süsteem ja poleks ka mõtet paari komponenti tasakaalust välja viia. Ja kuna immuunsüsteem on terve süsteem, siis on ka uuringute põhjal tegelikult raske öelda, mismoodi milline tegur täpselt mõjus, sest igal hetkel on tegureid (mh psühholoogilisi) nii keeruka organismi nagu inimese puhul siiski rohkem kui üks.

    Küll aga ollakse Harvardis seda meelt, et üldiselt tervislikuma elustiiliga on ka immuunsus tugevam. Milline see “tervislik elustiil” siis on?

    Ta arvestab keha vajadustega ja funktsionaalsusega. Näiteks et me vajame liikumist (kuigi nii mugav on istuda ja pimeda/külma ilmaga toas olla) ja kvaliteetset toitu. Ja muidugi peame arvestama, et oleme kõik erinevad, ka iga elustiil peaks seega olema individuaalsete erinevustega.

    Üks pool ongi elustiil, meie pidevad harjumused. Omaette teema on küsimus, mida kriisis (haiguse esimeste märkidega) teha.

    Loe immuunsust toetavate toitainete kohta lähemalt SIIT

    P.S Harvardi ülikooli meditsiinikooli uuringud on näidanud, et mõõdukas külmetamine ei tee immuunsusele häda.

  • Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    TEKST MARIIN MANGLUS
    FOTOD HELENA KUKK (KUKEKE K LÕPSUTAB), ERAKOGU

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.
    Tunnen, et hing on kinni
    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
    et hingata on vaja,
    hingata on vaja!

    On 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle meili, mille pealkirjaks on „Lähme maale elama“. Vastasin tolsamal päeval: „Väga äge oleks.“

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas. Muidugi mõista on sõna „vaikselt“ päris leebelt öeldud. Nimelt on meil on kaks last, nelja-aastane Nora ja juulikuus üheseks saanud Rafael. Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    Oluliseks impulsiks, mis mind pani maale kolimise kohta „jah“ ütlema, olid hea sõbra Mari Metsalliku ema ammused kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas.

    Esimene kevad

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.

    Meid vōlus Mulgimaa perekonna kunagine tohutu suur ära tehtud töö ja meie oma pere visioon, mida kõike siin võimalik ära teha on. Kujutage ette, kodu ümbritseb puhas loodus, mahepõllud, kus pole kasutatud herbitsiide ega pestitsiide. Ja muidugi köitis õuepealne avarus, vaade kaugusse ning talvine vaikus, mis kevade saabumist järjest erinevate lindude lauluga tervitas.

    Majas polnud tükk aega elanud ükski inimhing, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall. Kuidas me majaga sõbraks saime? Alguses olime võhivõõrad, ajapikku õppisime teineteist tundma, algus ei olnud mugav. Mingil perioodil sõime Raidoga õhtuti brüleekreeme – et veidikene ebamugavustunnet vähendada ja maandust saada. Samas tundsime hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Juuni lõpus kolisime päriselt linnast maale. Remont polnud päris valmis saanud, lastetuba oli poolik, osa uksi värvimata jne. Kolimisasjad igal pool laiali – segadus.

    Ma ise olin suhteliselt stressis, sest lastega remondi keskel elada on äärmiselt väsitav.

    Ausalt, vahel oleks tahtnud lihtsalt nii kõva häälega karjuda, et naabruses olevad hobused oleks tuhatnelja pagema pannud.

    Kogu selle protsessi ajal, alates maale kolimise otsuse vastuvõtmisest kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud– ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjulolevaid külgi avastada ja valgustada.

    Söögituba
    Söögituba sai värvitud kaseiinvärviga kollaseks ning rulliga muster peale tehtud.
    Põrandad värvisime hästi helehalliks.
    Lastetuba
    Lastetoa värvisime heleoranžikas-roosakaks,
    seal varem olnud pesumasina tõstsime kööki.
    Pilk läbi kolme toa
    Tagantpoolt alustades: söögituba, elutuba, magamistuba.

    Kuum suvi…

    Hing teadis, et me elame selle perioodi üle.
    Jah, ma pole kunagi maal elanud.
    Jah, me pole varem taimekasvatusega tegelenud.
    Jah, me ei tea, kas põua tõttu saaki üldse tuleb, kui palju jne.
    Jah, me ei tea veel päris täpselt, kellele toodangut pakkuda, kas huvilisi on.
    Aga me uskusime, et saame koos hakkama. Lahendused tulevad. Teadmised tulevad.

    Suvi oli töine, täis katsetusi ja eksimusi, igas mõttes kirev.

    Uskumatu on tõsiasi, et peaaegu kõik, mida Raido külvas, tuli üles: hernes, aeduba, suhkrumais, peet, porgand, tippsibul jne. Umbrohtu rohisime käsitsi – sõbrad ja oma pereliikmed käisid abis. Võin julgelt öelda, et põldudel valminud taimed on käsitööga kasvatatud ja inimkätt tunda saanud – see teadmine annab meeletult hea tunde. Ausalt.

    Elisa Oras meisterdas Palu mahetalu punapeediga logo, seejärel tegime Instagrami konto, et huvilised saaksid meie tegemistel silma peal hoida.

    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid mõnus paitada.

    Sügis – viljade koristusaeg

    Kõige populaarsem saadus oli suhkrumais, nõudlus oli suurem, kui suutsime seda poodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkuda.

    Peet ja porgand olid samuti menukad. Hernest ja aeduba sõime ise, müügiks üle ei jäänudki. Maisi ja aeduba panime ka sügavkülma, et talvel oleks hea võtta.

    Lisaks külvasime 100 kg küüslauku, käsitsi.

    Jah, sada kilo! Ma tänan Lauri ja Kadrit, kes meile küüslaugutalgutele spontaanselt appi tõttasid. Kes soovib, saab Instagramist Mahetalu alt videot vaadata.

    Oktoobri lõpus, hingedepäeva eel, matsime oma kassi Marsi. Süda sai nii haiget. Mul on varem ka koduloomi olnud, kuid nii armsaks pole neist keegi saanud.

    Kui süda puruneb, siis ikka selleks, et veelgi avarduda.

    Ja süda avardus ja avardus – seni, kuni enam valus ei olnud. Õnneks teine hiirepüüdja, Veenus, on mänguline ja seltsiv koduhoidja.

    Hakkasin Viljandi kammerkooris laulmas käima ning Mustlas Käsitöökojas kudumist õppima.

    Nora käib kolm korda nädalas Holstre lasteaias, mis asub kaheksa kilomeetri kaugusel meie kodust. Lisaks viin ta kord nädalas Viljandisse tantsutrenni.

    Raido annab Holstre koolis reedeti 8. ja 9. klassile karjääri- ja majandusõpetuse valikaine tunde. Samuti on tal piisavalt aega tegeleda sisekaemuslike protsessidega ning aeg-ajalt teha erinevaid eneseteostuskoolitusi ja -seminare.

    Talvekogemused

    Lumega on siin nii maagiline, valge vaip igal pool, sõiduteed lumivalged –kõik on helge, puhas. Aknast näeme rebaseid, jäneseid ja kitsi jooksmas. Loodus magab rahulikku und – omas tempos, omas hetkes. Siin on vaikne, rahulik, täiesti müravaba.

    Õhtuti uksest välja astudes, seisatades ja taevasse vaadates
    tekib selge süvakosmoses viibimise tunne.

    Oleme perena väga liikuvad ja tegusad. Linnast ära kolides ei jäänudki elu seisma. Käime Tartus ja Tallinnas, tihti Viljandis. Kohtume sõpradega, vaatame kinos filme, külastame teatrit ning avastame uusi söögikohti.

    Ma pole kordagi maal igavust tundnud – kogu aeg toimetame.

    Raido hoolitseb puude tuppa toomise ja maja kütmise eest. Kodust väga kauaks eemale minna ei saagi, muidu jahtub maja maha. Õnneks on meil imeline naabrinaine Anne, kes vajadusel tõttab kassi toitma, lapsi kaema ja lisaks annab uusi nippe söögitegemisel. Kujuta ette, kuidas maitseb ühepajatoit, mis on küpsetatud puudega köetavas ahjus!

    Kokkuvõttes on esimene aasta olnud täis suuri seiklusi, uusi kogemusi, kuhjaga uusi tegemisi ja ettevõtmisi. On olnud rahulikumaid ja kiiremaid aegu, ärevust ning kiirustamist, teadmatust, suurt rõõmu ja kirge, isegi reise välismaale.

    Mulle meeldib siin Palu talus, tunnen end siin koduselt, meil on toredad naabrid, uued tuttavad, uued tegemised, uued mõtted. Ja ma ei igatse endise elukoha juures midagi.

    Tunnen, et ka lastele siin meeldib. Neil on palju ruumi ja avarust mängimiseks. Vabadus väljas toimetada, leiutada, uudistada, avastada, katsetada. Kuigi Nora on suurlinna tuledest jätkuvalt võlutud, on tal tulevikus olemas kasulik võrdlusmoment.

    Maheviljad
    Kasvatasime sel aastal mahedalt peeti, hernest, aeduba, porgandit, maisi, maitsetaimi. Kõige populaarsem ja täielik hitt oli suhkrumais. Kogu toodangu saime sõpradele, tuttavatele ning mahepoodidesse viia.
    Ökoremont tehtud!
    Oleme nii rahul, et remont sai valmis ning lõpptulemus helge, rõõmus, soe ja
    valgusküllane.
    Hiirepüüdjad
    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja
    vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid
    mõnus paitada.
  • Palun aita mul teha rahateemalist raamatut naistele!

    Palun aita mul teha rahateemalist raamatut naistele!

    Armas Naine! 
    Minu nimi on Merit Raju. Olen kirjutanud raamatuid ja annan praegu välja Hingele Pai ajakirja, tegelen joogaga, olen 6-aastase poisi ema ja olen sellise maailma poolt, kus kõik saavad end tunda hästi nii emotsionaalselt kui materiaalselt kui ka oma eneseteostuse poolest. Ja maakera ei kannata. Praegu tunnen sisemist kutset aidata naistel tunda end rahaliselt sõltumatuna, sest see on olnud mu enda teekond.

    Tean, et nii saab olla tõeliselt vaba: teha enda jaoks paremaid valikuid ning puhkeda õitsele loominguliselt, samal ajal tundes end terve ja säravana!

    Olen ise käinud loova vabakutselise ja mikroettevõtja rahuldustpakkuvat teed kümme aastat, viimased kaks olen elanud lapsega kahekesi ja taibanud, et eriti naisena on vaja eneseusku ja sõltumatust rohkem selleks, et säilitada turvatunne ning seega ka valikuvabadus ja elurõõm igas olukorras.

    Raha on üks tundlikumaid teemasid üleüldse – seda peetakse tabuteemaks ja tihtilugu on see paarisuhetes suureks tüliõunaks.

    Seepärast hindan väga Sinu aega ja usaldust, kui valid vastata sellele küsimustikule.
    Küsimuste juurde mine SIIT

    Uurin, milline on Eesti naiste rahaline olukord, et teaksin, millistele valu- (ja rõõmu!) kohtadele peaksin oma peagi ilmuvas naistele mõeldud rahalise sõltumatuse raamatus tähelepanu pöörama, et see kõnetaks, inspireeriks ja aitaks ka Sind.
    Küsimustiku täitmine võtab Su ajast umbes 15 minutit ja Sul on võimalus osaleda ka loosimises, milles leidub auhindu lausa 1000 euro väärtuses!
    Sellele küsimustikule vastamine annab ka Sulle endale väikese ülevaate Sinu rahaasjadest. Saad teha järeldusi, kuidas oma finantselu (veel) paremini korraldada.

    Küsimused on konkreetsed ja võivad olla Sinu jaoks pisut ebamugavad-paljastavad. Küsitluse andmeid kasutan anonüümselt – NB! Isegi kui jätad mulle oma meiliaadressi, eraldan selle sinu vastustest!

    Küsimuste juurde saad SIIT

    Olen senini kirjutanud viis raamatut: Out of office ehk aasta kontsakingadeta, Hingele pai, Leia oma tee, Sõnadest tähtsam (koos Helina Kärgenbergiga) ja Kõhule pai. Korraldan joogafestivale, annan välja Hingele Pai ajakirja, teen massaaže, joogatunde ja ennekõike olen ema.

    Taustast: olen lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse bakalaureuse 2000.a ja Saksamaal Hamburgi Ülikoolis rahvusvahelise äri magistriõppe 2003.a. Olen õppinud või töötanud üle kolme aasta välismaal: Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias. Eestis on mul õnn olnud töötada põnevatel ametikohtadel Eesti Postis ja Äripäeva omaniku Bonnieri juures, aga suurema aja olen olnud iseenda ülemus-alamus.

    Soojad tänud!
    Merit
    Kui soovid mulle otse kirjutada: merit@hingelepai.ee

    Fototänud: Ruudu Rahumaru

  • Kuus otsustavat kuud 1991. aastal

    Kuus otsustavat kuud 1991. aastal

    Lugesin eelmisel nädalal Tarmo Vahteri mahukat raamatut “Vaba riigi tulek. Kuus otsustavat kuud”. Raamatu kaanel oli meie maalt lahkuv tank, millele visati piiripunktis lillekimpe. Üks mõistatus minu lapsepõlvest, kuna olin neid näinud tulemas ja minemas, aga ei teadnud, mis toimus vahepeal.

    See raamat pole kellegi subjektiivne mälestus, vaid väga loetavalt ja jälgitavaks kokku pandud salvestiste, protokollide, arhiivimaterjalide, nii Eesti, Venemaa, N-Liidu kui Ameerika diplomaatiliste jm dokumentide põhjal. Sest ma tahtsingi teada, mis siis päriselt toimus.

    Sest kui ma ise olin 13, seisin vanaema tagaaias Vastseliinas paljajalu õhtuses karges kasteses heinas Piusa jõe ääres ja vaatasin tanke oma kodulinna poole suundumas. Lugesin nüüd hiljem raamatust, et see tankikolonn oli 12 km pikk. Ma mäletan seda lõppematut mürinat. Seda peatumatut hoogu. See hirmutas mind väga. Ma igatsesin oma vanemate juurde ja muretsesin nende pärast, sest nemad olid ju Tallinnas, kuhu tankid olid teel.

    Raamatust saingi palju rohkem teada. Need tankid ei tulnud vaid Luhamaa kaudu Pihkvast, vaid ka Aegviidust, Pärnust, Haapsalust jm – igalt poolt. Nad ei tulnud ainult Eestisse, vaid ka Moskvasse ja Peterburi ja mujale. Isegi Tallinna Lennujaam oli suletud tsiviillendudele. Ja meie võtme-riigijuhid olid just välismaal! Päris hull olukord!

    Noil eriti pingelistel augustipäevadel oli nii rahvaga kui riigijuhtidel omavahel ja välisriikidega suhtlemisel raskusi, mida on tänapäeval imelik ettegi kujutada: kommunikatsioonid nagu meil praegu ju peaaegu puudusid – vedas, kui sai saata faksi. Kellelgi mainiti küll olevat ka mobiiltelefon. Stress ja teadmatus võttis kõikjal maad, ka riigijuhtide hulgas. Ja ometi pidid nad tegema arukaid ja kaalutletud otsuseid. Ja paistma enesekindlad.

    Tajusin ka, kui lihtne on olla kriitiline, nagu paljud oma riigijuhtide suhtes olid (ja eks tänagi olda) – aga mis vastutus neil meestel ja naistel tegelikult toona oli, mis pinge teadmatuses, kus pidi otsuseid tehtama. Kui palju pidi olema usku ja järjekindlust: väikest riiki, kes tahtis maailmakaardile, ei võetud päris tõsiselt, eriti kui meie toetamine võis rikkuda kõigi suhteid suure idanaabriga. Ja mitte kõik eestlased ega eestimaalased ei toetanud iseseisvumise ideed. See polnud nii, et kõik olid ühe asja eest väljas. Ja isegi kui olid, siis teed sinna olid eri leeride arvates erinevad. See ei teinud asja lihtsamaks. Juhid ei teadnud, kui paljud nende poole tegelikult hoiavad. Ja vastased tegid vastutööd väga aktiivselt ja agressiivselt.

    Juba võrreldes aastaga 1990 ja ka pärast iseseisvumist läks Eestis elu majanduslikult palju-palju raskemaks (kauplustes olevat 1991. a olnud vaid 10-15% kaupadest võrreldes 1990. aastaga!).

    Ja inimesed olid üha rahulolematumad.

    Hirmutav oli lugeda, et kuna ei teatud, mismoodi N-Liidust väljajäämine mõjub, siis tuli näiteks tööstusel teha plaan B, kus neil on käsutuses vaid 25% (ja 50% ja 75%) toorainest. Vedelkütusel kodudest tehti linnade kaupa evakuatsiooniplaanid. Ei teatud ju, kas toorainet ja kütust jätkub, kui Eesti iseseisvub. Kõikides valdkondades tehti sellised varuplaanid.

    Lennart Meri oli tõeline visionäär – mis oli tegelikult meie tase üheksakümnendate alguses, aga ta nägi hoolimata sellest päriselt kogu potentsiaali. Ta rääkis siin ja seal, et me oleme sisuliselt nagu Soome – kõik oli kaugel Soomeks olemisest! Esmatarbekaubad olid talongiga saadaval. Inimesed seisid tühjade korvidega keset poodi kuni pärastlõunani, et saada leiba.

    Aga ka kõige lootusetumas olukorras peab olema selgroogu enda eest seismiseks ja sammude astumiseks.

    Aga tuligi ühel hetkel moment (ja see tuli ju olukorra keerises ära tunda! Tankid olid veel Tallinnas…), kui saime end vabaks deklareerida ja järgmisteks sammudeks oli kõigist nendest eeltöödest Põhjamaades, Saksamaal, USAs, Prantsusmaal jm väga palju abi.

    Sain ka aru, et kui jõud on ebavõrdsed, siis peab kõvasti mune olema, et enda eest seista. Minu meelest jääb raamatust mulje, et seda õnneks meie juhtidel oli, vahel vähem, vahel rohkem, aga kokkuvõttes piisavalt.

    Sest see polnud lihtne. Eesti oma majanduspiiri kehtestamine ja autode ja reisijate kontrollimine tähendas seda, et vahel näidati nö keskmist sõrme – nii uue riigina (see oli enne 20. augustit) polnud autoriteeti mingeid piire kehtestada. Riigiõiguslik alus selleks ilmselt oli ka nii ja naa, mitte üldiselt aktsepteeritud. Nii käidi seda lammutamas ja kohta kätte näitamas. Neid kirjeldusi lugeda oli päris õudne, väga kahju oli piirikaitsjatest…

    Ja nendel kriitilistel kuudel ja päevadel võisin tagantjärele lugedes leida palju paralleele elu ja muutuste ja inimloomusega üleüldse.

    Kui ma end mingist olukorrast, mis mulle ei sobi, nö iseseisvaks deklareerin, oma rada otsustan minna, siis ei pruugi see samamoodi teistele meeldida. Samamoodi võib seepeale “rünnak” tulla – teiste reaktsiooni ei saa ette teada. Nii tuleb oma otsused teha parima äranägemise järgi ka infopuuduses, lihtsalt enda tunnetuse ja väärtuste põhjal. Uskuma ja olemagi see visionäär iseenda elus nagu Meri Eesti väljavaadete suhtes.

    Isegi kui see on emotsionaalselt “ohtlik” ehk teistele ei pruugi meeldida – ka eestlaste hulgas polnud ju toona kõik ühisel nõul. Ja oli poliitikuid, kes kartsid äkilisi samme teha. Oli inimesi, kes ei tahtnud muutust, sest oli näha, millises majanduslikus kriisis juba oldi ja kui täitsa iseseisvana sellesse jääda – võib-olla idanaabri majanduslike sanktsioonidega ja võib-olla lääneriikide tunnustuseta – väga keeruliseks oleks võinud minna. Ka sisepingewd olid riigis suured, sest ühe inimpõlve jooksul oli eestlaste osakaal rahvastikus langenud 62 protsendile. Keegi ju ette ei teadnud, mis saama võib hakata. Seepräast tehtigi need kriisiplaanid.

    Aga See Moment tuli. Kus oli toetus ja julgus ja asjade kokkusattumine.

    Olen tänulik-tänulik-tänulik kõige selle külluse ja võimaluste ja vabaduse eest, mis meil praegu on! Palju õnne, Eesti Vabariik 101!

  • Sinu kevadine inspiratsioon!

    Sinu kevadine inspiratsioon!

    Juba on valgem ja helgem ja mõnel hommikul kostab äratuseks lindude säutsumist!
    Ja kevadine Hingele Pai hakkab minema trükikotta!

    Telli oma kevadine mõttekaaslane siit

    Piilu varsti ilmuvasse kevadisse Hingele Paisse:

    • Kohtusin eriti inspireerivate inimestega: näiteks nautisin väga vestlust Lenna Kuurmaaga, kelle elus on nii palju loomulikke väärtusi ja intuitiivseid valikuid.

    • 70-aastase ameeriklasega kohtudes sain teada, kuidas on võimalik saada 50 aastat kestnud alko- ja narkosõltuvusest priiks, hakata luuletama, vanglas AA rühma juhatama, elada väikeste kuludega ja toetada Kuuba üksikema. 

    • Vipassana kogemus: skalpelliga alateadvuse kallal ehk kuidas tundub 10 päeva vaikimist?

    • Mariin ja Raido kirjutavad, milline on olnud esimene aasta maakodus: eelmisel talvel otsustasid nad minna perega Tallinnast Viljandimaale mahetalu pidama ja on praegu üüülirahul!

    • Justin Petrone mõtiskleb, et inimesed ei pea olema alati paaris – ka üksinduses on oma ilu…

    • Milline on tunne, kui oled 34-aastasena käinud 102 riigis?

    • Kuidas olla edukas ettevõtjana, nutikas investorina?

    • Kevadine detox menüü, tundmaks end energilisema ja tervemana

    • Ja ise kirjutan ma loo, kuidas armastada ennast koos ihukarvadega. Pean tunnistama, et paras väljakutse on sellise teemaga trükki minna 😀

    • Kevadine muusika playlist Liisi Koiksonilt ja matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt

    + palju muud huvitavat ja inspireerivat – jätkuvalt reklaamivabalt ja 130 leheküljel.

    Telli oma kevadine mõttekaaslane juba täna!

    Telli püsimaksega (8,7€ kvartalis) SIIT

    Telli aastaks (34,9€) SIIT

    Ilmub: märtsi alguses 2019

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.

    • 100% originaallooming

    • 100+ lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga

    • Seda kõike reklaamivabalt.

    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega

    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.

  • 20 võimalust muuta oma töö endale meeldivamaks

    20 võimalust muuta oma töö endale meeldivamaks

    Eks ikka tuleb ette, et tunneme tööl tüdimust või liigset pinget, ärevust või igavust. Vahel juhtub, et töö-kirg kaob, kuid see ei pea juhtuma kauaks! Kuidas oma tööd kohandada ehk moodsas žargoonis craftida, et liigne tööpinge väheneks ja rahulolu suureneks?

    Kuidas kohandada oma tööd endale meeldivamaks nii, et see pakuks uudsust, rahulolu ja mõnusat kulgemise tunnet ning samal ajal saavutada ka paremaid töötulemusi? Siin tuleb appi enda töö teadlik kohandamine ehk job crafting.   

    Job crafting on töökohta rikastava kujundamise psühholoogiline meetod. See on tegevus, mida teeb töötaja ise, muutes oma töö piire, ulatust või mõju nii reaalselt ja praktiliselt kui ka tunnetuslikult, seda oma tööülesannetes ja suhetes.  Inimene ise mõtestab oma töö lahti ja analüüsib seda  – kuidas ta ise oma tööd mõistab, kohandades oma tööülesandeid enda isiksusele sobivamaks ning tunnetades rohkem oma töö tähtsust ja tähendust. Job craftingu tulemusena tajutakse vähem pinget ja stressi ning suureneb pühendumus, motivatsioon ja tööga rahulolu.

    Töö, millest tunneme rahuldust, vastab tavaliselt sellistele vajadustele:

    ·      Meil kõigil on vajadus tunda oma töö üle kontrollitunnet. Oma töö üle kontrollitunde saavutamiseks on tähtis, et tehtav töö sobiks isiksuseomadustega, tugevustega, huvide ja väärtushinnangutega.

    ·      Me soovime mõista oma töö mõtet  –  mida ja miks mul on vaja teha või saan teha, et panustada ühiskonda.

    ·      Oluline on uskuda, et ma saan oma tööga hästi hakkama. 

    ·      Läbi oma töö rahuldame me ka ühte olulist inimlikku baasvajadust – sõlmida ja hoida häid suhteid.

    Lähtuvalt neist vajadustest võikski tööga kohandamisel eelkõige vaatluse alla võtta enda tööülesanded, suhted ning mõtestada enda töö tähenduse ja tähtsuse üle.

    Job craftingut on hea alustada mõeldes esmalt enda tööülesannete peale. Mida pead tööl tegema? Mida tahaksid oma töös muuta?  

    20 võimalust muuta töö enda jaoks meeldivamaks: 

    1.     Muuta saab oma töö piire, võttes ette rohkem või vähem ülesandeid, laiendades või vähendades nende kohaldamisala või muuta seda, kuidas neid tehakse. Kui oled näiteks loominguline inimene, miks mitte presentatsioonidele lisada enda loodud pilte või võtta enda peale kööginurga hubasemaks muutmine. 

    2.     Saad muuta oma töö tegemise viisi, et muuta see nauditavamaks enda jaoks. Raamatupidaja avastas, et töö läheb ladusamalt, kui ta kuulab rahulikku muusikat ja saab istuda nii, et vaatab aeg-ajalt aknast välja.

    3.     Saab suurendada või vähendada töö variatiivsust. Võib jaotada oma tööd-tegemised päeva või nädalasse teadlikult nii, et ei tekiks tüdimust või siis miks mitte aeg-ajalt kolleegiga vahetada mõned tööülesanded.

    4.     Leia ise endale väljakutseid! Kohvikus võib pakkuda lihtsalt kohvi, aga piimavahule võib teha ka erinevaid pilte. Kas pole mõnus väljakutse õppida tegema piimavahule efektselt kiirelt täiuslikku kakaonaeratust? Või et mitu inimest sa suudad täna enda klientidest naerma panna? Aga võib-olla on just täna see päev, kus sul õnnestub enda osakonna pahurale juhile naeratus näole võluda?

    5.     Sea endale töö eesmärke kvaliteedi või kvantiteedi osas või leia uusi vastutusi.  Kuidas laduda letile apelsine nii, et mahuks rohkem, oleks ilus vaadata ja hunnik ei vajuks laiali?

    6.     Katseta uusi suundi, lähenemisi või tarkvara. Näiteks tekkis ühes kontoris olukord, kus kontori juhi poole pöördusid väga erinevate palvetega igapäevaselt kuni viiskümmend töötajat ja ta ei suutnud enam kõigile vastu tulla. Ta kehtestas nö palvete täitmise piletisüsteemi, mis tähendas seda, et iga pöörduja võttis kindla teemaga järjekorranumbri, mis võimaldas kontori juhil teatud ühte liiki ülesanded täita korraga ja efektiivsemalt.

    7.     Muuda väiksemaid protseduure, mis sinu arvates ei ole tootlikud või raiskavad aega.

    8.     Alati on mingeid tööülesandeid, mis ei ole otseselt kellegi ameti juurde kuuluvad – neid saab omavahel soovi korral vahetada. Keegi ilmselt hoolitseks hea meelega kontoris olevate toataimede eest, keegi aga käib rõõmuga aeg-ajalt kohvile piima ostmas kuna see võimaldab tal teha 10-minutilise jalutuskäigu vahelduseks istumisele.

    9.     Muuta saad ka oma suhteid. Tutvu uute inimestega!

    10.  Leia suhteid, mida soovid paremaks muuta ning võimalusi selle teostamiseks. Kõik inimesed ei meeldi meile ja meie ei meeldi kõigile. Kui keegi töökaaslastest ei ole koostööaldis, siis miks mitte teda paremini tundma õppida ja leida nippe või  koostöövõimalusi, mis aitavad kaasa parema suhte loomisele.

    11.  Saad muuta nii oma suhete iseloomu, kvaliteeti, kvantiteeti, ulatust ja koostoimet teiste inimestega. Otsi koostöökohti ja loo uusi võrgustikke. Kui soovid rohkem suhelda, siis otsi selleks võimalust. Alati saab ise olla parem ja rõõmsameelsem suhtleja ja sellega nakatada ka teisi.

    12.  Püüa oma kolleege hästi tundma õppida, et mõista nende „kiukse“ ja tunnustada nende tugevusi.

    13.  Korraldage koos erilisi sündmusi töökaaslastega.

    14.  Märka neid, kes vajavad abi või juhendamist ning paku ennast appi.

    15.  Saad ise muuta  ka seda, kuidas mõtled enda, oma töö ja töö eri aspektide kohta. Milliseid tähendusi sa oma tööle annad? Jälgides ja analüüsides oma mõtteid ja hoiakuid, saab enda arusaamu ümber kujundada. Spaa koristaja töö mõte ei ole ainult puhas ruum vaid puhanud ja tervemad inimesed. Lisaks enda füüsiline treenimine pealekauba! 

    16.  Saad ümber kujundada ka oma mõtteid iseenda kui töö tegija, inimese, sõbra või kolleegi kohta.

    17.  Jälgi, milliseid tähendusi annad päevasündmustele või tagasilöökidele.

    18.  Tuleta endale meelde oma töö olulisust! Iga päev teed ju kuidagi maailma paremaks. Millist väärtust sina läbi oma töö lood? Kuidas teed teiste elu paremaks? Tankla klinditeenindaja ei müü vaid kütust ja toitu, vaid aitab oma naeratuse ja hea teenindusega kaasa inimeste mõnusamale teel kulgemisele. Bussijuhi töö ei ole vaid sõita punktist A punkti B, aga ka hoolitseda inimeste hea sõidukogemuse eest.

    19.  Tunnusta ennast selle eest, mida sa teed kogukonna ja ühiskonna heaks.

    20.  Muuda mõtted positiivseks, ole optimist! Tööl tuleb ikka aeg-ajalt ette probleeme, konflikte ja vastukarva olukordi. Tasub meeles pidada, et siiski on kõik probleemid  lahendatavad ja alati on lootust, et asjad lahenevad.

  • Tervist toetava elustiili lihtsad komponendid

    Tervist toetava elustiili lihtsad komponendid

    Iga kehasüsteem, kaasa arvates immuunsüsteem, toimib paremini, kui ta on heades kätes – polsterdatud tervisliku elustiiliga. Millised on hea elu komponendid, mis toetavad kehalist tervist ja meeleolu?

    #1 Piisav liikumine

    Regulaarne liikumine parandab kardiovaskulaarsüsteemi seisundit, normaliseerib vererõhku, aitab hoida kehakaalu kontrolli all ja toetab immuunsüsteemi, kuna vereringe paraneb ja immuunrakud ja immuunsüsteemiga seotud ained liiguvad kehas vabalt ja saavad oma tööd paremini teha.

    Mis see regulaarne ja optimaalne siis oleks?

    Vähemalt 30 minutit kolm korda nädalas, ideaalis 10 000 sammu iga päev.

    Täna kõndisin küll ise paraku ainult 3855 sammu, aga paar korda nädalas teen ka 10 000 päevi. Teen lisaks hommikuti viie tiibeti riituse harjutusi, koputan ca 20 sekundit harknääret ja nädalas korra (kümmekond sekundit – tundub igatahes päris pikka aeg 🙂 ) külma duši all.

    #2 Hea seltskond

    Seltskond, mille liikmed sind inspireerivad ja naerutavad, inimesed, kellega sa saad olla selline, nagu sa oled, ilma oma mõtteid ja olemust tagasi hoidmata.

    #3 Hea toit

    Ideaalis mahekvaliteediga, tasakaalustatud menüü. Meie keha tahab vähem töödeldud toitu ega vaja nii palju jahu, suhkrut ja odavat rasva.

    Täisterajahud on palju tervislikumad ja tegelikult ka põnevama maitse ja tekstuuriga, kui tavaline valge “kõrgema sordi” nisujahu. Mina teen pannkooke speltanisu täisterajahuga (peen jahvatus), purukooki tatrajahust või kaerajahust – nendel jahudel on hoopis rohkem iseloomu ja nauditavat maitset.

    Stimulandid nagu kohv ja suhkur või “tuimestid” nagu alkohol, suits või telekas võiks üldse olemata olla, aga selle vajaduse peaks inimene seestpoolt ära tundma ning see on muidugi terve teekond, kuidas jõuda sinna, kus neid enam vaja pole ehk elu ja energiatase on tasakaalus ka selliste abivahenditeta. Ja veel – alkohol surub alla immuunsüsteemi ja mõjub mistahes koguses depressandina. Suhkrut püüan täielikult vältida (vahel külas poeleiba süües siiski juhtun seda saama. Kookossuhkrut kulus meie kaheliikmelises peres kilo kahe aasta peale, sinna sisse tuli arvestada ka naabrilaste külaskäigud, kus nad palusid seda suhkrut lihtsalt süüa, pannkoogid ja muud (vähesed) koogid. Ühtki muud ma selle lõigu loetelust ei kasuta.

    #4 Hea uni

    Kes seda ei teaks – vähemalt 7-8 tundi iga öö, ideaalis südaööks sügava une faasis. See tähendab voodisse hiljemalt kell 23. (Ise olen siinkohal veel teoreetik, aga see on mulle ideaal, mille poole teadlikult püüdlen.)

    #5 Vähem mürke enda ümber (ja seega sees)

    Kodukeemiale, parfüümidele, pesuvahenditele, rääkimata kosmeetikast ja toiduainetest on olemas puhtamad alternatiivid. Vahetades need tooted oma elust välja puhaste vastu saab mürgiste sünteetiliste ainete rolli oma elus oluliselt vähendada. Mürgised võivad olla ka suhted, mõtted ja emotsioonid – ja vähendama (või likvideerima) peaks mõistagi neidki.

    #6 Meelerahu

    Integreeri oma päevakavasse mingit laadi meditatsioon või meeleteadlikkuse (mindfulness) tehnika. Loe meditatsiooni 7 hea mõju kohta SIIT.