Ostukorv

Category: Töö

  • Kuidas muuta harjumusi?

    Kuidas muuta harjumusi?

    Kõigepealt tuleks küsida endalt: miks? Miks ma soovin uut harjumust juurutada? Valu vältimine ja mõnu poole liikumine on inimese peamised motivaatorid. Mõtle mõlemad pooled läbi: mis sind tõmbab ja mis tagant lükkab. Huvitav on see, et paljusid meist motiveerib hirm rohkem kui positiivne eesmärk või unistus. Seepärast oleks ka oluline enda jaoks läbi mõelda, mis saab, kui ma ei juuruta seda harjumust sisse. Näiteks et leian end järgmisel aastal samast kohast. Ei ole toimunud edasiliikumist.

    Küsimustele vastab harjumuste arhitekt Romet Preismann.

    Kuidas harjumused toimivad?

    Harjumused toimimivad kindla mehhanismi järgi, mis koosneb kolmest etapist. See mehhanism annab meile vastuse, kuidas toimivad nii positiivsed kui ka negatiivsed harjumused, ning kuidas on võimalik uusi juurutada.

    • Esimene oluline tegur on päästik, milleks võib olla mingisugune mõte, keskkond, mõtete jada, keegi inimene, teine harjumus, mis päästab lahti selle harjumuse.
    • Teine punkt on harjumus, rutiin ise.
    • Kolmas punkt on auhind ehk siis mida me mentaalselt,  emotsionaalselt või füüsiliselt saame selle harjumuse tegemisest.

    Päästik on uue harjumuse tekkimiseks väga oluline, et me mäletaksime, millal uut harjumust tegema hakata. On selleks siis mingisugune sticky note, mingi kindel kellaaeg, meeldetuletus telefonis, mingi juba sisseharjunud tegevus, näiteks hammaste pesemine, duši all käimine. „Ma teen xxx pärast duši all käimist“. „Ma teen xxx hambapesu ajal“ või pärast hammaste pesemist. Väga hea päästik on juba olemasolev harjumus, sest sellega on lihtne siduda uus positiivne harjumus.

    Mis on enim levinud harjumus, mida võiks muuta ja kuidas seda teha?

    Öeldakse, et nii kuidas algab meie päev, selliseks kujuneb ka meie päev. Ning meie päev on meie elu miniatuuris. Väga oluline on see, kuidas me igapäevaselt oma päevi veedame ja päev algab hommikuga. Oluline, et oleks mingi hommikurituaal, näiteks: spirituaalne praktika, mediteerimine, veejoomine, trennitegemine, hommikulugemine või hommikul kohe millegi kirjutamine. Mingi kindel rituaal, mis annab päeva energiat ja häälestab positiivsele lainele.

    Siinkohal tuleme jälle tagasi selle juurde, et loomulikult kõige esimene asi on mõelda enda jaoks läbi , miks me seda tahame teha. Mis siis, kui me seda teeme ja mis siis, kui ei tee seda? Kui “miks?” läbi mõeldud ja otsus enda peas lahti mõtestatud, tuleb protsessi kõige raskem osa. Pidada vastu ja jääda oma otsusele kindlaks, kuniks uus hommikurituaal on saanud osaks meist ja selle tegemine on saanud täiesti automaatseks ja alateadlikuks harjumuseks.

    On siinkohal ka oluline, et see muutus ei oleks hommikul kohe tund aega meditatsiooni ehk et alustada kasvõi meditatsioonimuusika kuulamisest?

    Just, väga oluline ongi teha see alguses endale võimalikult lihtsaks, et mul oleks raske seda mitte teha. Ka see pole küsimus, kas päev jääb vahele, vaid millal “elu tuleb vahele” ja päev jääb vahele. Mõistlik on alguses rõhk panna harjumuse tekkimisele, ning siis, kui uus rutiin on juba automaatsem, alles siis hakata mahtu kasvatama. Ja oluline on ka läbi mõelda enda jaoks see strateegia, kuidas toimida, kui päev või kaks jääb vahele, et me ei tunneks süütunnet ja tuleksime selle rutiini juurde uuesti tagasi ja alustaks uuesti.

    Foto: Jake Farra

  • Meditatsiooni 7 head mõju

    Meditatsiooni 7 head mõju

    Ilmselt on sulle siin-seal silma jäänud, et väga ambitsioonikad, edukad, mitmekülgsed ja tiheda ajakavaga inimesed mediteerivad. Olen ka Eestis paaris grupis küsinud, kui paljud mediteerivad regulaarselt – mitte keegi. Vähemaltt nendes gruppides.

    Mediteerimise lihtsus ja käepärasus (sul pole vaja muud kui iseennast! Ja minimaalselt 10 sekundit aega) pole ilmselt veennud, et need võimsad kasud, millest mediteerimisega seoses räägitakse, oleks reaalsed. Ja mediteerimine tundub küllap ka imelik ikka veel liiga paljudele. Üks viis on seda vaadata kui loomulikku hügieeni. Sisemist.

    Mitmed uuringud on tõestanud, et iga päev vähemalt 20 minutit mediteerimine paari nädala jooksul on piisav, et hakata märkama meditatsiooni häid mõjusid. Millised need on?

    1. Keskendumisvõime, loovus ja mälu paranevad
    2. Stressitase alaneb ja immuunsüsteem tugevneb
    3. Depressioon, ärevus väheneb ja heaolutunne suureneb
    4. Une kvaliteet paraneb
    5. Energiatase tõuseb
    6. Väheneb emotsionaalne söömine ja teiste sõltuvuste vajadus
    7. Valu leeveneb

    Seega meditatsioon aitab püsida tervena, tunda end õnnelikumana ja parandada oma tulemuslikkust nii füüsiliste kui vaimsete ülesannetega toimetulemisel.

    Ja kuidas siis mediteerida?

    Üks lihtsamaid meditatsioone on selline:

    1. Istu sirge seljaga
    2. Pane käed reitele või põlvedele, peod ülespoole, sõrmed lõdvestunult
    3. Sule silmad
    4. Hinga loomulikult, naturaalselt, automaatselt
    5. ja ole tähelepanuga oma hingetõmmete juures
    6. Jätka minut või rohkem, kuidas tunned soovi. (Kui see tunne meeldib sulle, siis pikenda tasapisi iga päev, lisades minuti või pool. Võid ka kuulata muusikat, aga silmad kinni ja tähelepanu hingamisel. Tuleb mõte – tähelepanu tagasi hingamisele.)
    7. Lõpetuseks hinga korra või paar sügavamalt ja ava aeglaselt silmad ja mine oma päevaga edasi 🙂

  • Tõeline puhkus troopikasaarel

    TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

    Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

    Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

    Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

    Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

    Tai stiilis kodu

    Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

    Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

    Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

    Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

    Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

    Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

    Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

    Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

    Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

    Lihtne elu

    Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

    Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

    Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
    mis oli muidu mu igapäev olnud.

    Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

    Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

    Meditatiivsed kogemused

    Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

    Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

    Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

    Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

    Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

    Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

    Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

    Unes või ilmsi?

    Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

    Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

    Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

    Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

    Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

    Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

    Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
    Aga elu läks mõnusalt edasi.

    Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

    Kohtumised

    Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

    Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

    Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

    Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.

  • Teadlik nomaad

    Teadlik nomaad

    TEKST KATRIN HAIBA
    FOTOD PAUL DIEHL, CORTNEY ARMITAGE

    Talve ja varakevade veedan koos abikaasaga Mehhiko läänerannikul purjeka peal elades – surfates, seilates, netipõhist tööd tehes ja kohaliku rannaküla La Cruzi elus kaasa lüües.

    Suvekuud oleme veetnud New Yorgis tööd tehes ja oma sealset kodumaja korras hoides. Augusti teine pool ja september kuuluvad mu kalendris kodumaale – külastan sõpru ja sugulasi, põimides vahele loovaid töökohtumisi ja loodusretki. Varasügis on Eestis nii mõnus ja mahlakas – mulle meeldib metsasseeni ja marju noppida ning ema talu ja isa aia värskeid saadusi süüa. Oktoobris olen jälle tagasi New Yorgis. Sügis on sealkandis pikalt soe, saan töiste toimetuste kõrvalt Atlandi ookaeni lainetes surfata ja linna lähedal mägedes matkata. Ja pärast jõule sätime end jälle Mehhiko poole teele, nagu soojal maal talvituvad rändlinnud.

    Viimased kaks aastat oleme Mehhikosse reisinud autoga, see on meie New Yorgi kodust üle 5000 km retk. Eelistan seda lennukiga sõitmisele, kuna aeglasemalt ja spontaansemalt mööda maanteid kulgedes kogen kohalikku loodust ja elu-olu palju ehedamalt ja saan ka aimu maastiku mastaabist: kilomeetrite kaupa kaktusi ja kõrbe, taamal kõrguvad mäed – see tekitab võimsa elamuse, paneb hinge unistama ja sisemise tundmatuse piire seirama.

    Elu nagu seiklusjutt

    Juba lapsepõlves oli mu lemmiklektüür sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“, vihmastel novembriõhtutel unistasin kaugetest maadest ja meredest. Kui keskkoolis tekkis võimalus vahetusõpilasena Ameerikas silmapiiri avardada, tundsin, et maailma väravad ongi mu ees valla. USAs kohtasin eksistentsiaalfilosoofia loengus oma tulevast abikaasat, New Yorgist pärit Matthew’d. Temagi on üsna seiklusaldi loomuga ning koos hakkasimegi plaane punuma, kuidas ellu rohkem vabadust ja võimalusi tuua.

    Mul oli toona idee, et rühime algul kõvasti tööd teha, säästame raha, investeerime ja saavutame sedasi finantsvabaduse, mis tulevikus vabamat elustiili lubab. Osaliselt see idee realiseeruski: tänu ülikooli lõpuaastal ostetud Brooklyni majale on meil nüüd maine baas olemas.

    Aga ajapikku sain aru,
    et olin vabaduse mõiste enda jaoks liialt finantside külge sidunud.

    Kohtasin inimesi, kes üsna väheste materiaalsete vahenditega põnevat seikluslikku elu elasid, ja mõistsin, et olin majandusliku kindluse saavutamise ideest enda jaoks hoopis vaimse vangla ehitanud. Oma osa selles taipamises oli ka New Yorgi 2001. aasta katastroofil, kus World TradeCenter’ kaksiktornide varingus hukkus üle kahe tuhande inimese.

    Olin siis 26aastane, müttasin iga päev Manhattanil tööd teha
    materiaalse kindluse ja tulevikuplaanide nimel.

    Paar päeva pärast 11.septembrit tööle naastes tundus kogu see rahmeldamine järsku üsna mõttetu.

    Linn oli täis kleebitud plakateid, mille abil omaksed püüdsid kadunud pereliikmeid leida. Plakatitelt vaatasid vastu noored minuvanused näod.

    Paraku oli selge, et enamik neist polnud mitte kadunud, vaid surnud.

    Vaadates neid sadasid pilte noortest, kelle eluküünal väga ootamatult kustunud oli, jõudis mulle kätte jahmatav teadmine, et minugi elu on üürike ja kunagi ei või ette teada, millal maine teekond lõpeb. 26 aastasele üsna võõrad mõtted… seda enam mõjusid need külma duši ja raju äratuskellana. Sain aru, et ei saa oma unistuste elu ähmasesse tulevikku edasi lükata (stiilis “siis hakkan tõeliselt elama, kui esimene miljon käes“).

    Paar kuud pärast seda tulingi täiskohaga töölt ära. Ega ma teadnud veel, mis edasi saab, aga tundsin, et pean oma elu aja ja ruumi enda jaoks tagasi võtma. Sellest saadik olengi vabakutselisena elanud, teadlikult aega võtnud isiklikuks arenguks ja õpinguteks, seiklusteks, sõprade ja pere seltsis viibimiseks ja ka niisama mõtisklemiseks. See teekond pole olnud alati kerge ega sirge, aga ma ei kahetse hetkegi, et tavapäraselt edurongilt maha hüppasin ja oma käänulist rada mööda uitamist alustasin.

    Viimastel aastatel on rõhuasetus üha enam välistelt seiklustelt sisemaailmas uitamise poole kaldunud… avastamisrõõmu jätkub ja raha kulub sellistel rännakutel eriti vähe.

    Mulle meeldib väga üks Fred Jüssi ütlemine: „Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda.“

    Üheksa ametit

    Kui mult küsitakse, mis tööd ma teen, on vastamine minu jaoks veidi keeruline. Tihti ütlen naeratades: „Hunt Kriimsilmal on üheksa ametit.“ Olen suutnud oma elu tasapisi sedasi sättida, et teen palju n-ö asukohavaba tööd: kirjutan, tõlgin, teen astroloogilisi sünnikaardikonsultatsioone ja korraldan vaimseid seiklusreise. Olen juba 17 aastat vabakutseline, saan ise oma graafikut sättida: kui on head surfilained, saan tööasjad kas enne või pärast meres mässamist ära teha. Viimasel ajal olen julgemaks muutunud oma nn alternatiivsematest tegevusaladest rääkides ja ütlen nüüd vahel ametiteemalisele küsimusele vastates: „Olen poole kohaga nõid.“

    Kogu selle vaimse tegevuse tasakaaluks on mul ka päris praktilised ja maised oskused: koos abikaasaga majandame me oma New Yorgi äärelinnas asuvat 120aastast ridaelamut. Renoveerime seda ökoloogilisemaks ja ökonoomsemaks ning üürime osa pinda ka välja. Üüritulu aitab vabakutselise elu kõikuvaid sissetulekuid stabiliseerida. 

    Mulle tundub, et tänapäeva muutlikus maailmas on paindlikkus ja mitmekülgsus sama hinnalised kui spetsiifilised oskused. Minu jaoks on oluline universaalsus – siis kaob ebakindluse tunne, et mu erialal pole mingil perioodil tööd. Osa oskusi kanduvad ühelt töölt teisele üle, aga lisaks olen alati valmis ka midagi uut õppima. Õpin üsna kiiresti, olen avatud ja paindlik ja üldse mitte pirtsakas.

    Tunnen, et oskan alati teha midagi kasulikku, mis mind ära toidab.

    Ajapikku olen avastanud baastasandil usalduse Elu vastu – seni, kuni universumil on vaja mind sellises vormis, nagu ma praegu olen, siia maailma panustama, on mu maise elu baasvajadused kaetud, kui vaid ise liiga laisk ei ole.

    Kulgemise kutse

    Reisides olen avastanud, et mulle meeldib pigem aeglane kulgemine,
    ühes kohas pikemalt viibimine ja ka samasse kanti aasta-aastalt naasmine.

    Naudin ka ilma kindla marsruudita reisimist, sihtkohtade valimist pigem sünkroonsuste ja sõprussuhete põhjal. Sedasi kujunes mu suhe Mehhikoga: mul polnud kunagi kindlat plaani, et pean Mehhiko ära nägema, aga saatuse tahtel juhtus just Mehhiko läänerannikul Puerto Vallarta lähedal olema müügis selline vana vapper purjekas, mis mulle meeldis ja mu mehe tehnilistele parameetritele vastas.

    Purjekat putitades veetsime siin plaanitust palju kauem aega. Mitmeid aastaid samasse rannakülla naastes sai tasapisi selgeks hispaania keel, tekkisid ka kohalikud sõbrad-tuttavad. Iga aastaga avanes see koht mulle üha sügavamalt ja südamlikumalt… ja avanes ka mu enese süda mulle seni võõraste inimeste ja kultuuri suhtes. Mehhiklastelt olengi õppinud eelkõige hingesoojust ja huumorit, kannatlikkust elu kõverkäikude suhtes ning oskust iseenda üle naerda. Vahel lausa kadestan siinse rannarahva lapselikku lustakust – hommikuti kuulen sadamas tihti, kuidas täiseas kalurid ja kaptenid kõva häälega naerda mugistavad, pildudes omavahel poisilikult jaburaid kilde.

    La Cruzis veedetud aastad on mu põhjamaist kanget natuuri parasjagu sulatanud. Loodusega olen juba lapsepõlvest saati loomuliku ja lihtsa hingekontakti saanud, aga inimeste suhtes on just reisimine ja teistes kultuurides elamine mu südant valvavate müüride väravaid üha enam avanud.

    Öeldakse, et reisides võtad ikka kogu oma sisemise pagasi kaasa ja et iseenese eest ära ei saa joosta. Osalt olen nõus, aga olen ka omal nahal kogenud, kuidas tundmatud paigad, inimesed ja situatsioonid mus endas seniavastamata tahke, oskusi ja omadusi on avanud.

    Midagi olulist muutub, kui asetad end pikemaks ajaks tavakontekstist välja.

    Õnnelikuks reisimine otseselt ei tee, küll aga teadlikumaks nii omaenese piirangutest kui ka võimalustest. Nähes, kuidas Mehhiko sadamaküla elanikud tihti üsna kesistes maistes oludes ikka merest, päikesest, perest ja sõpradest nii palju rõõmu ammutavad, olen õppinud vähem elu materiaalse poole pärast põdema, perfektsionismist loobuma (nojah, see on ikka veel work in process) ning igas päevas lihtsaid imesid ja ilu leidma.

  • Naine, kelle päevas on 48 tundi

    Naine, kelle päevas on 48 tundi

    Imetlusväärse otsustavuse ja kergusega toimetab Katrin Arrak Haapsalus oma kristalli- ja esoteerikapoes nimega Hetkepüüdja. Nagu iga väikeettevõtja, on ka tema korraga nii poe omanik, juhataja, ostu-, müügi- ja personalijuht, raamatupidaja, klienditeenindaja, koristaja, turvamees, autojuht ja ehitaja. Selle kõige kõrvalt leiab ta aega tegeleda ka paljude huvitavate hobidega.

    Sain Katriniga tuttavaks viis aastat tagasi ühes Haapsalu taimetoidukohvikus, kuhu me mõlemad suvisteks abilisteks olime tulnud. Siis võlusid mind Katrini suured siirad silmad ja naiselikkus. Ma poleks iial osanud ette kujutada, milline vägi ja seiklused temas peituvad! Kui mõni aeg hiljem juba Katrinit tundma olin õppinud, sain aru, et ei jõuaks iial ära imetleda tema andeid, jagamis- ja tegutsemisrõõmu ning pealehakkamist. Seda on kõrvalt nii huvitav vaadata, kuidas tal tuleb idee ning loomejõud lihtsalt lükkab ta ilma pikema kaalumiseta liikvele. Ta ise ütleb ka, et tunneb impulssi ning see aitab tal asjad ära teha. Lisaks ei karda ta kinni haarata kõikidest meeldiva või põnevana tunduvatest võimalustest.

    Üks, mis meid Katriniga ühendab, on suur kiindumus Haapsalu linna. Katrin on tegelikult pärit Tartust, kuid kui ta kunagi ammu Haapsallu kaheks nädalaks puhkama tuli, siis enam minema ei pääsenud. “Haapsalu on kohe selline koht, mis tõmbab endasse. Siin on mingi seletamatu ja nähtamatu teistmoodi energia,” püüab Katrin panna sõnadesse tunnet, mida on ilmselt paljud Haapsalu-sõbrad tundnud. Katrin on kunagi elanud mõned kuud ka Tallinnas, kuid see ei sobinud talle ning ta hoidis ennast võimalikult mere ja roostiku lähedale. Ta on elanud ka Ameerika Ühendriikides ja Rootsis, kuid Eesti väikelinna hubasus on siiski kõige kodusem.

    Paljude eestlaste jaoks on Haapsalu vaid imeline suvekuurort, kuid aastaringselt kohapeal elades näeb laiemat pilti. Nii on Katrin võtnud südameasjaks ergutada Haapsalu turismi ka külmemal ajal. „Pisikese algatusena taaselustasin viis aastat tagasi proovitud ürituse „Õhtu vanalinnas“. Selle idee sain ma Portlandis, kus on First Friday ürituste sari – galeriid  ajastavad oma näituste avamised ühele päevale, millest kujuneb külastajatele tore jalutuskäik galeriist galeriisse. Kuna Haapsalus nii palju galeriisid ei ole, siis mõtlesin, et miks mitte teha jalutuskäik ärides. Ettevõtmine läks korda ja edasi on teemat vedanud juba turismikorraldajad.“

    Katrin kasvas üles maalikunstnike perekonnas. Nii on loovus ja selle väljendamine talle sügavalt sisse juurdunud. Lapsepõlves olevat Katrin igal võimalusel ema Tartu Raekoja platsil asuvasse juveelipoodi vedanud. “Küll mulle meeldis seal aega veeta! Sageli sain ka mõne odavama ehte emalt välja lunida. Siis ma sorteerisin ja kogusin neid. Mul oli ka lapsepõlves suur unistus. Väga sageli enne magama jäämist soovisin, et hommikul, kui ärkan, oleks laegas kaunite ehete ja vääriskividega mu voodi all. See lugu oli mul kauaks ununenud, kuni ühel hetkel avastasin, et olen oma lapsepõlveunistuse täitnud. Küll ei ole nad mul voodi all, vaid kõigile jagamiseks,” rõõmustab Katrin.

    Kolm aastat tagasi sündinud poele olevat Katrin sobivat nime pikalt ja intensiivselt nuputanud, aga ei tulnud ühtegi toredat ideed. „Ühel hetkel mõtlesin, et ei jaksa enam, lähen parem kohvikusse. Nii kui maha istusin, torkas pähe nimi Hetkepüüdja!“ meenutab Katrin ja avab nime sisu: „Minu jaoks tähendab see pidevat meedetuletust püsida hetkes, hetki tabada ja püüda. Nii nagu Eckhart Tolle on öelnud, et mitte midagi ei toimu minevikus ega tulevikus, vaid ainult praegu. Oluline on kohalolu käesolevas hetkes.“

    Tahtmist elu imelisi hetki püüda võis Katrinis leida juba päris noorena, kui ta läks õppima fotograafiat. Lisaks lõpetas ta ka muusikapedagoogika eriala, kuid peale kooli kummalgi alal tööle ei asunud. Võttis hoopis aega iseendale ja jälgis elu kõrvalt.

    Ta avastas, et nii ta ise kui ka kõik teised inimesed on nagu oravad rattas – elavad töö nimel ning ilma tiheda graafikuta ei oskagi midagi eluga peale hakata. Selle tähelepaneku najalt tegi ta fotonäituse „Oma aeg“, kus iga foto kirjeldas kolmeliikmelise perekonna argipäeva igat tundi. Fotodelt koorus kurb tõde, et inimestel pole üldse aega iseendale, mis tähendab, et suure rügamise taktis elatakse kui pimedad ning elu möödub seda tõeliselt tähele panemata.

    Sellele avastusele vaatamata läks ta siiski tööle ning toimetas poolteist aastat graafilise disaini alal. Kuigi töö meeldis, oli palgatöö rutiin ruineeriv: ta tundis ennast liialt kammitsetuna ja tühjaks pigistatuna. Ühel päeval tegi töökaaslane ettepaneku hakata viltima. Kuigi viltimine oli tollal huvitav uudne teema, tõrkus Katrini ego algul selle vastu. Kuidas nüüd kunstnik hakkab käsitööd tegema!? Kuid kõik see värviline ja pehme ilu oli nii tore, et ta ei hoolinud sellest! Veerema läks üks põnev vildipall… Ta tuli töölt ära, hakkas viltima erinevaid rõõmsavärvilisi tooteid ja käis laatadel neid müümas. Edasi õnnestus tal saada oma looming püsivalt ühe Haapsalu käsitööpoe riiulile ning õige varsti avanes võimalus kogu pood endale saada. Sealt algas erinevate käsitöö- ja käsitöötarvete poodide sisustamise ja pidamise ajajärk. Ühest poest kasvas välja järgmine ja järgmine, kuni aeg jõudis praeguse Hetkepüüdja kätte.

    Vaevalt oli Katrin kristallipoe asutanud, kui tal tekkis mõte õppida keraamikat. Savi võimaldab Katrini jaoks tunnetuse arendamist ja materjaliga koostöö tegemise harjutamist. Ja alati on suur üllatus, kui ahjukaas lahti läheb – nagu fotode ilmutamine! Oma ettevõtlikkuses tegi ta keraamikaõpingute praktika jaoks ise savitöökoja. Kati Savikoda tegutseb siiani individuaalloomingu, töötubade ja saviringide näol Hetkepüüdja poe ruumides.

    Nii see enamasti Katrini elus on käinud: üks juhus on viinud teiseni, sekka paljude huvitavate ideede teostamist. Elu sätib teda pidevalt kokku erinevate põnevate inimestega, millest sünnivad näiteks poe ruumides toimuvad üritused: mantrate laulmise õhtud, teeringid, maalikursused… Katrin on ka ise sageli juhendaja rollis näiteks poolvääriskividest ehete või seebi valmistamise töötubades.

    Temas pulbitsev loomingulisus ja pidevate muutuste soov leiavad sageli väljendust poe sisekujunduses – riiulid saavad ümber tõstetud ja uued kaubad letti. Uksest sisse astudes on alati põnev, mis jälle teisiti on. Eriti suured muudatused toimuvad tavaliselt siis, kui Katrin on mõnelt Euroopa kivimessilt kümnete kilode kaupa uusi kristalle leidnud. (Kusjuures ta sõidab sinna ise oma bussiga, mida – või siis pigem keda – nimetab ta oma terapeudiks.) Katrini hetkede püüdmise pesa Haapsalu peatänaval on üks mõnus koht, kust inimesed kuidagi ära minna ei taha. Pood on muide lahti mitte ainult kindlatel aegadel, vaid ka siis, kui Katrinil tuju on.

    Katrin teeb ja jõuab väga palju ka tööst vabal ajal. Kevadel avastas ta enda jaoks jooksmise. Selleni jõudis ta taaskord läbi erinevate kokkusattumuste. Kui üks tavalisena näiv seik viib teiseni ja lumepall veerema hakkab, siis selline kokkusattumuste energia ongi Katrinile elus kõige põnevam. Nimelt tuli ühel päeval tema saviringi Haapsalu maanteejooksu ürituse korraldaja. Koos küpses idee teha jooksuvõistlusele meeskonna poolt ise savist karikad. Protsessi käigus veendi ka jooksmise osas võhiklik Katrin rajale tulema. Asi lõppes sellega, et küll kõndimispausidega, aga siiski – Katrin läbis 10 km, jäi ellu ja tundis ennast lisaks väga hästi. See on kindlasti Katrini üks tugevamaid omadusi – kõigega hakkama saada. Talle ei ole probleem haarata vajadusel akudrell või lõhkuda üksi maha vana ahi. Pool aastat tagasi soetas ta poodi kivipuuri ning kivide lõikamise-lihvimise masina ning õppis ise poolvääriskividest ripatseid ja võtmehoidjaid tegema.

    Vaatamata sellele, et Katrin on võimeline tegema ära kõik nn meestetööd, on temas ka kuhjaga õrnust. Kui ta ükskord mulle enda kirjutatud laulu koos klaverisaatega ette kandis, olin ma hingeliigutusest nutu äärel. Võib öelda, et kõigis tema tegevustes sisalduvad üheaegselt nii jõud kui haprus. Küllap see võib olla ka põhjuseks, miks ta avastas tango. Selle kirgliku ja filosoofilise tantsu puhul paelubki Katrinit kõige enam naise ja mehe vahelise koostöö uurimine. Lisaks on tango kui enda kehas ja igas hetkes kohaloleku harjutus. Samalaadset väljakutset pakuvad ka iluuisutamise trennid, kus osalemiseks leiab ta indu iga nädal 200 kilomeetrit pealinna ja tagasi sõita.

    Palju kirge ja kohalolekut on Katrini jaoks ka näitlemises. Nimelt on ta kaasa löönud Haapsalu Teatristuudio paljudes lavastustes, osalenud mitmetes Valge Daami etendustes ning ka filmis Igitee. Näitlemine on Katrini jaoks võimalus iseennast, oma olemist ja emotsioone tunnetada ja analüüsida. Katrin vaatab asja ka laiemalt ja leiab, et nö mõttega teater on ülioluline jätkusuutliku ja areneva elukeskkonna jaoks, pannes inimesi analüüsima ja nägema asju ootamatute nurkade alt. Kui kohalik teatristuudio tegevuse lõpetas, ei jätnud ta jonni ning tõi Haapsallu Polygoni Teatrikooli, mis nüüd sel sügisel startimas on. „Minu jaoks on see idee väga oluline, et kui midagi tahta, siis on see võimalik. Isegi teatrikool Haapsallu! Minu hingeasjaks on teadvustada ka seda, et Haapsalu ei ole ääremaa, vaid ainult 100 km Tallinnast.“

    Nii nagu erinevates lavarollides jätkub palju tundevarjundeid, meeldib Katrinile kõiges avastada ilu ja värve, et muuta halli argipäeva kirkamaks. Ilmselt seetõttu avastas ta mõni aeg tagasi, et linnuvaatlus on üks igati põnev tegevus. „Kunagi arvasin, et linnud on kõik väikesed hallid täpid ja minust väga kaugel metsas puude otsas. Kui aga hea binokli kätte sain, siis ei tahtnud enam käest panna. Linnud on nii ilusad – täpilised ja värvilised!“ jagab Katrin rõõmu sulelistest.

    Palju erinevaid tekstuure, värve ja varjundeid ümbritseb Katrinit igapäevaselt ka tema viirukilõhnalises poes, kus leidub kristalle kogu maailmast. Kunagi veel käsitööpoodide pidamise ajal hea tuttava käest kingituseks saadud ametüst oli justkui märguanne, kuhu edasi liikuda. Katrin hakkas vaikselt tutvuma poolvääriskividega, kuni lõpuks lõi oma kristallimaailma. Kuna inimese lemmikkristallid ütlevad tema kohta nii mõndagi, siis uurin, millised on Katrinit enim köitvad kivid. „Lapsena meeldis rubiin, hetkel larimar, seleniit ja ametüst. Larimariga olen ise kogenud ja kuulnud väga põnevaid lugusid hingesugulaste leidmistest. „Helesinine unistus“ võiks olla selle kivi teine nimi. Seleniit on aga nagu ilus valge jääloss. Seleniidist lamp on kui kaljumägi, kus võiks olla pisikesi tsivilisatsioone. Ametüsti koopad rahustavad ja loovad väga mõnusa tunde.“

    Et kogu aeg oleks meel rahulik ja rõõmus, siis küsin, mida Katrin oma kogemuste põhjal lugejatele soovitaks. Ta vastab: „Olen oma elus kogetu ja läbielatu põhjal aru saanud, et ei ole mõistlik teha seda (tööd), mis sulle ei meeldi. See ei ole mitte ainult piin, vaid lausa vähendab eluiga.“ Võin kinnitada, et Katrin on ise selle soovituse elav näide.

    Samas mõtlen, et kui tegeleda ainult meeldivaga, siis kas on veel millestki unistada? Ikka. Kuna Katrin ei armasta pikka pimedat ja külma talve, siis ta soovib juba aastaid, et saaks ükskord talvel mõned kuud soojal maal elada. Tal pole kindlat plaani, mida seal teha, aga ta võtaks lihtsalt aja maha, nagu kunagi peale kooli sai tehtud, ja vaataks, mis saama hakkab. Isegi siis, kui on loodud endale unistuste tööelu, on vaja vahetevahel eemale saada ja ainult iseendaga olla. Katrinit juba natuke tundes arvan, et küllap oleks see algus järjekordsetele suurtele seiklustele.

    Katrin on mulle suureks eeskujuks, kuidas oma unistusi igapäevaselt ja ilma pikema planeerimiseta koheselt ellu viima hakata. Teda jälgides saan selgelt aru, et inimese tegutsemises jätkub alati voolavat kergust ja lõpmatut energiat, kui käia oma südame teed ning kuulata, usaldada ja uskuda oma sisehäält. Soovin, et meil kõigil jätkuks avatust ja julgust usaldada iseennast ja elu. Ning et samal ajal oleks alati mahti püüda elu imelisi hetki!

  • Töövaimustus algab juhist

    Töövaimustus algab juhist

    Alar Ojastu on ärimaailmas konsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain & Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse. Alari mõtted ja tähelepanekud:

    Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.

    93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4­5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)

    Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.

    On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.

    Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!

    Huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.

    „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega, nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ette­ võtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15­16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Allikas: Alar Ojastu

    Tahad end tunda särava ja energilisena?

    Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.

    Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

  • Milleks meile mindfulness?

    Milleks meile mindfulness?

    Mindfulness-praktikate tegemine tähendab, et sa oled sunnitud pool tundi päevas mitte tegutsema. Mitte lihtsalt istuma, vaid vaatlema, mis sinuga just nüüd toimub. Kuidas see tänapäeva inimestele sobib – mis juhtub, kui meid jäetakse ilma stimulatsioonita?

    Virginia ülikoolis tehti katse, kus osaleja pandi üksinda tühja ruumi, kus oli istumiseks tool ja lisaks seade, mida puudutades sai ebameeldiva elektrilöögi. Enne katset selgitati seda osalejatele ja nood arvasid, et on valmis maksma 5–25 dollarit, et mitte elektrilööki saada. Ometi puudutas iga kolmas seadet isegi rohkem kui korra. Nad lihtsalt ei suutnud istuda: enamikul inimestel, kes jäävad lihtsalt niisama ja neil pole üldse stimulatsiooni – pole võimalik tegutseda, suhelda, vaadata, luua –, on iseendaga olemine ebamugav.

    Allikas: Alar Ojastu

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!). „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“ Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära… Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv. Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“ Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike, on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse,

    et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat. Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku, siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Loe veel Alari mõtteid siit:

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves välja kujunenud baasturvatunne?

    Töövaimustus algab juhist

    Milleks meile mindfulness?

    Tutvu ka Alar Ojastu koolitustega ja loe rohkem Alari mõtteid tema blogis

  • Sügise Hingele Pai on ilmunud!

    Oled sa valmis sättima end sügisega harmooniasse? Värske Hingele Pai on nüüd postkastides ja lettidel üle Eesti – valmis olema sinu sügisene mõtte- ja teekaaslane. Ikka 130 lk ja reklaamivaba, inspireeriv ja praktiline. Ja ilus. Nagu sinagi.

    Millest Hingele Pai sügisnumbris juttu on? Mõned nopped:

    • Kaanepersoon armastatud näitleja ja laulja Saara Kadak jagab oma lugusid näitlejatöö ja väikese lapse emaks olemise ühitamisega ning kergitab pisut loori oma vaadetelt sellele, mis tarbimismaailmas tegelikult toimub.
    • Rivo Sarapik kirjutab oma kogemusest, kuidas ta lasi lahti 16 aastat kestnud töösuhtest. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.
    • Moetööstuse eetilised sammud – ämblikusiid, laboris kasvatatud nahk ja veel põnevaid lahendusi!
    • Kust tulevad õnnehormoonid ehk mida tasub teada meie aju toimimisest?
    • Emotsionaalne vägivald paarisuhtes kui epideemia? Suhteterapeut Kadri Sakala vaade ja soovitused.
    • Teadlik nomaadielu – Katrin Haiba elab esimese poolaasta soojas Mehhikos purjetades ja teise poolaasta jahedas kliimas New Yorgis, naudib elu, teenib raha, planeerib ja kulgeb. Kuidas see on võimalik?
    • Sumedatesse sügisõhtutesse teeb oma muusikavaliku muusik Andres Kõpper
    • Fotograaf ja ajakirjanik Silvia Pärmanni mõtlemapanev fotolugu Abhaasiast. Kas meil riigina oleks võinud samamoodi minna?
    • 4 toitvat teraviljarooga Marika Blossfeldtilt
    • Merit Raju viis nädalat Tais Koh Phanganil koos kolmeaastase pojaga
    • Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
    • Justin Petrone kolumn & Beatrice Fenice kodu erilised detailid
      + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.