Ostukorv

Category: Töö

  • Anu Saagim: Näivusest ja sisust

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Viimase poole aasta jooksul rääkis kolm eri naist Eesti eri paigust mulle, et neid huvitavad Anu Saagimi mõtted. Võtsin kogu selle aja hoogu – on ju Anu ja Hingele Pai päris intrigeeriv kooslus! Ja lõpuks kohtusingi Anuga kevadises Rotermanni kvartalis. Sai naerda, sai mõtiskleda elu ja inimloomuse üle.

    Anu ütleb kohe ära, et ta ei mediteeri ja tiibetlasi ei tee, aga eks temalgi on mõned maandamismomendid, et karussellilt pisut kõrvale astuda. „See on minu jaoks väga lihtne – mul on kena maakoht Saaremaal, Tallinnas võin minna mere äärde, jalutama, teha sporti.“

    Ta peab end pragmaatiliseks inimeseks, kes on kahe jalaga maa peal. „Muusikud, luuletajad, kirjanikud on minu jaoks ingellikud – täiesti teiselt planeedilt. Mina teen oma igapäevaseid asju, brändin oma nime, eksponeerin ja müün ennast. Olen väljapoole ekstravert, sissepoole aga tahan olla ka üksi, mitte kogu aeg inimestest ümbritsetud. Mul on hästi intensiivne elu ja ma teen paljusid asju raha pärast. New Yorgis, Londonis või isegi Helsingis elades oleks mul nädala jooksul närvid sada korda rohkem krussis.“ Nii ta üritabki käia iga päev tund-poolteist-kaks jalutamas või jooksmas ja tunneb rõõmu looduse lähedusest.

    Väline pilt

    Hommikuti kuulub Anu rutiini juurde väike mõtisklusaeg. „Mõtisklen natuke. Mille üle ja kuidas – nii paljaks ma end ei kisu, seda poolt ma ei taha näidata. Mul on ehitatud kuvand – bravuuritar – see on mu töö, millega teenin elatist. Ma arvan, et ka väga suured näitlejad ja diivad ei peaks ennast lõpuni lahti tükkideks kiskuma ega rääkima igast oma rakukesest ja osakesest.“

    Intervjuu ala piirjooned on sellega tähistatud. Tunnen huvi kuvandi loomise protsessi vastu. Kuigi nüüdseks on see Anu jaoks teadlik tegevus, sai see alguse vaat et iseenesest. „See juhtus nii, et ma abiellusin kuulsa inimesega. Ja sain kuulsaks hoopis mujal kui Eestis. Nägin, kui lihtne see võib olla, aga samas, et sind ära ei söödaks, pead endale esiteks hästi paksu naha kasvatama ja teiseks hakkama seda ära kasutama – mitte et sind ära kasutatakse.“

    Mõned aastad Ameerikas elades nägi Anu, kuidas inimesed tulevad eikuskilt ja saavad tuntuks. „Seal rõhutati alati, kui loomingu mõttes midagi uut lõid või millegi uuega alustasid, kasvõi kohviku või meelelahutusäriga, et tuleb luua mingi stoori.

    USAs ei tahtnud keegi kuulda kellegi päris lugu ja tausta,
    sellest tuli teha põnev muinasjutt.“

    Eestisse ei tulnud Anu selle mõttega, et hakkab kuulsaks – see lihtsalt juhtus. Oli Nõukogude Liidu lagunemise aeg ja meelelahutus tuli võimsalt peale – seda ju varem peaaegu ei olnud. Kuna Anu oli tulnud mujalt, kus särav meelelahutus oli loomulik igapäevaelu osa, tundus talle Eesti versioon meelelahutusest suhteliselt hambutu ning ta asus seda kujundama. „Ükskõik mida ma tegin või ütlesin, sellest krabati kinni ja teised hakkasid minu lugu kujundama. Kedagi ei huvitanud, kas see on tõsi või väljamõeldis, see oli nagu Metsik Lääs. Minu jaoks oli see alguses lõbus hobi ja ma kasutasin seda ära. See, et sellest kujunes hiljem elukutse: et ma hakkasin ajakirju tegema ja siis läksin Postimehe portaali ja nüüd olen Õhtulehe veebis, on lihtsalt asjade loomulik kulg. Muidu ma oleks ilmselt perefirmas, disainifirmas töötanud.“

    Ühisnimetajaks peab Anu, et „see juhtus“, kuna see polnud teadlik lähenemine. „Täna ma mõtlen pragmaatiliselt, hoian seda üleval ja üritan selle pealt kasu lõigata. Ma ei tee seda enam lihtsalt lõbu pärast ja sellel on oma hind.

    „See pole nii, et ühe korra teed hulluse ja siis oledki see, kes sa oled.
    See on ikka aastatepikkune töö,“

    kirjeldab ta.

    Seltskonnaeluga aktiivselt seotuna näeb Anu, et väga paljud tahavad saada kuulsaks. Selle jaoks on superstaarisaated, realityshow’d, konkursid… Tuhanded inimesed pürgivad kuulsuse poole, see on nagu eesmärk omaette.

    Kuulsusel on ka miinuseid. „Arvatakse, et ma liigun ringi ilma aluspesuta, kümblen piimavannides ja joon ainult šampanjat.

    Küll inimesed on kergeusklikud, kergesti petetavad! – See on ju teater!

    Ise vahel mõtlen, kas inimesed, kes seda kirbelt kommenteerivad, ise ka usuvad, mida nad räägivad. Mind viib see mõtteni, et inimesi võib nii kergesti ära kasutada, manipuleerida ja ükskõik mida maha müüa… „See oli ju lehes kirjas“, „raadios ju räägiti“… Vahel vaatan suurte silmadega, et mis hetkel inimesel mõistus kaob või tagaplaanile jääb ja tunded ja emotsioonid võtavad võimust.“

    Mugavustsoonist väljas

    Vahel tuleb Anu praegugi sellele, et mõni vimka visata. Miks ta seda teeb? „Enda lõbuks ja selleks, et inimesi natuke raputada, ärritada. Pigem raputada. Sestnii paljud on oma pisikestes argiasjades kinni,“ vangutab skandaalne naine pead.

    Anu on aru saanud, et mõned mõtlevad, justkui peaks ta salaplaani: tal on märkmik ja teatud intervallide järel teeb ta asju. „Lihtsalt, kui ma istun siin nurgas, siis hakkavad asjad juhtuma…“ naerab ta. Tundub, et aktiivne, avatud ja vallatu olek ning teiste raputamine on ka Anu orgaaniline osa, mitte ainult kuvand või teater… Ta lihtsalt valib seda näidata ka avalikes olukordades. „Vahel mõtlen, et mida nad homme kirjutavad…“ muigab ta. Varem muretses Anu kõige rohkem lähedaste pärast, et mis nemad mõtlevad, aga on nüüd jõudnud selleni, et igaüks elab oma elu ja piisab sellest, et ta ise teab, kes ta on, ta lähedased teavad, ta sõbrad.

    Aga mis on Anu jaoks mugavustsoonist väljas? „Kui mind palutakse kusagile suurele auditooriumile konkreetsel teemal esinema või mingil väga kitsal teemal kirjutama, siis ma mõtlen, kas saan sellega hakkama. Ja kaalun ka, kas lihtsam oleks ära öelda, või siis teha ära ja vaadata, kas saan hakkama.“ Tavaliselt teeb Anu sellise väljakutse siiski läbi ning tunneb rõõmu õnnestumisest. „Loomulikult olen ka ämbrisse astunud, õnneks vähem, ja rohkem on olnud ikka õnnestumist. Elukestev õpe!

    Ma tunnen, et saan hakkama peaaegu kõigega, mida ma ette võtan,
    ja see on hea tunne!“

    Must-valge imagoga käivad kaasas ka must-valged reageeringud. „Kui võtan sõna tõsisematel teemadel, ärritab mind vahel see, et pärast tulevad inimesed tunnustama, et mul on selline pool ka, ma olen täiesti adekvaatne ja räägin normaalset juttu. Siis ma saan aru, et inimeste jaoks on see avastus! Naeran siis selle peale, sest ma ise olen endale sellise blondi imidži ehitanud.“

    Saavutuste väärtus

    Anule ei meeldi, kui küsitakse, mida sa tahaksid veel proovida, mis asjad on sul veel tegemata. (Ja õnneks ma polnud veel jõudnud sellelaadse küsimuseni.) Ta hakkab erutatult arutlema: „Mis see siis oleks – lähen sukelduma, hüppan langevarjuga alla… See ei ole minu jaoks sooritus… Kirjutage valmis üks korralik raamat, süvenege mingisse teemasse, kaasake, võidelge millegi eest… Praegu hävitatakse loodust meie enda väikses Eestis! Võtke sõna, tehke midagi! See on palju suurem kui hetkeelamus.“

    Anu on tuliselt Rail Balticu ja metsade hävitamise vastu. „Saan aru, et tuleb kasvada, areneda, majanduslikult võimsamaks muutuda, aga see ei ole nende asjade arvel! See on nii õudne, pikk ja sügav teema…

    See läheb mulle väga korda, et Eesti loodusest hoolitakse nii vähe.

    Ma ei saa aru sellestki, et kui nii paljud inimesed on vastu ja täiesti argumenteeritult, siis teatud väike käputäis ladvikust ei võta kedagi kuulda.

    Kõik otsused on juba ära tehtud enne, kui need meieni jõuavad,
    ja mis meile jääb, on põhimõtteliselt tuuleveskitega võitlemine…“

    Ja jõuab lõpuks nõutuks tegeva tõdemuseni, et kardetavasti pole ükski inimene äraostmatu.

    Ellujäämismängud

    Hiljuti kutsusid soomlased Anu Filipiinidele üksikule saarele osalema eriti raskes ellujäämis-reality’s. Anu võttis mõtlemisaega. „Sind visatakse tiimidena üksikule saarele, pead ehitama onni ja leidma toidupoolise. Lisaks sellele, et peab loomi küttima, banaane ja kookospähkleid alla tooma, peab ka tiimikaaslastega võistlema – tobedates asjades. Näiteks tassid liiva aukliku ämbriga ühest saare otsast teise. Kui lapsikuks on see tehtud! Robinhoodlik asi sobiks mulle palju rohkem: kui tuleks mõelda, kuidas teha lihtsamaks või kuidas ehitada tsivilisatsiooni mingis tundmatus kohas – see oleks huvitav. Aga sõelaga ühest nurgast teise vett kanda – sellised asjad mind ei eruta. Varem kindlasti, aga täna enam mitte. Tahaksin midagi tõsisemat.“

    Paar aastat tagasi oli Anu Soomes „Big Brotheri“ saates, kus pandi inimesed samuti väiksesse kogukonda, ühte ruumi elama. See oli psühholoogiline mäng, kes kauem vastu peab, ja seda pidas Anu huvitavaks, ehkki mitmes mõttes üüratult kurnavaks kogemuseks.

    Mängus osalejaid oli 12–14, kõik tuntud inimesed, kes pandi mitmeks kuuks elama väiksemat sorti angaari Helsingi lähedal. Kogu seltskonna peale oli üks suur magamistuba, köögi- ja elutoa osa ning pisike õueala, müüriga piiratud, võrguga kaetud. Nagu vanglas. „Seal näed, mis pinnale tõuseb, avastad enda kohta, mis sulle käib närvidele, mida sa kannatad, mida ei kannata, milline inimene sa oled…“ meenutab ta.

    „Mina saan võõraste inimestega suurepäraselt hakkama, aga psüühiliselt ei pidanud kõik vastu ja pooled kukkusid esimese nädala-kahe jooksul välja – osa vabatahtlikult, osa tuli välja tõsta, sest läksid vägivaldseks.“ Selle üle imestas Anu eriti – ta tundis osalejatest paljusid kultuuritegelasi, kellest väga lugu pidas ja oleks soovinud seda pilti neist säilitada. „Ma mõtlesin, et nad ei käituks iialgi niimoodi tühise asja pärast. Nägin uskumatuid asju, kuidas inimesed murdusid. Nad on jätnud endast võimsa kuvandi avalikkusele, aga seal kaotasid tihtipeale enesevalitsuse pisiasjades. Ma ei osanud muud kui naerda sellistes olukordades – see ei saa võimalik olla! Nagu psühhiaatriahaigla!“ meenutab Anu.

    „Seal olemine oli väga raske, aga pärast mõtlesin:
    jess, see on väga kihvt, et ma sellise asja olen läbi teinud!“

    Anu läks alguses reipalt paariks nädalaks, arvates, et ta närvid ei pea vastu 24 h kaamerate all ja otseülekandega absoluutselt igast ruumist. Ometi jäi ta kogu ajaks, pea kolmeks kuuks, sest televaatajad lihtsalt ei hääletanud teda välja.

    Maandamise koht

    Saaremaa maakodu on aastate pikku Anu ja tema endise abikaasa korda tehtud.

    „Tegime hästi rahulikult, mis oli mõnus,
    meil ei pidanud kõik kohe valmis olema.“

    Maakodu on Anule praegu lõõgastuskoht, kuigi ta tunnistab, et see on olnud pidutsemise koht. Nüüd on Anu seal hea meelega üksi või lähedastega. Kuigi talle meeldib ka väga, kui see suur üle 100-aastane palkmaja on rahvast ja saginat täis. Anu poeg ja õetütar teevad seal nüüd oma pidusid. Poeg on juba19, lõpetab kooli ja tõenäoliselt jätkab õpinguid kusagil välismaal. Ta väldib avalikku tähelepanu, kuna sai kunagi oma doosi Soomes elades täis – seal jahitakse kuulsusi ja kuulsute lapsi ega küsita, kuidas see neile endile meeldib.

    „Maandamise koht on maakodust saanud nüüd, hiljem, kui ma abikaasast lahku läksin ja üksi seda majandan.

    Mulle piisab sellest, kui linnas käib trall,
    maal mulle nii kohutavalt meeldib ka üksi olla.“

    Kas see on ka vanusega seotud? „Ma arvan küll. Saan oma asju teha, tahan ju vahel lugeda raamatut, nautida filmi, vaadata pilvi.“ Raamatuid loeb Anu seinast seina, aga lemmikumatest lemmikumad kuuluvad vene klassika hulka.

    Vene klassikud

    Anu imestab, kuidas pandi näiteks tema praeguseid lemmikuid „Idiooti“ ning „Sõdaja rahu“ lugema kooliajal, kui me ei saanud nendest arugi. Anu on vene klassikute armastaja ja loeb nende teoseid ikka uuesti ja uuesti ning läheb neist rääkides lausa põlema!

    Tundub, et ühe sädeme pani põue kooliaja vene keele õpetaja, kes andis võimaluse lastel padež’ide tuupimise asemel rääkida vene filmidest, teatrist, kirjandusest, luulest ja käia ka korduvalt Leningradi kandis kirjandusteoste süžeede toimumispaikades. „Ma olen vist kõik Puškini luulekogud ostnud! Tulen koju, võtan suvalise koha pealt lahti ja naudin!“

    Ka Anu karakteris on natuke vene verd: tema vanaema on Peterburi poolt, isa Saaremaalt. Vene kultuur läheb Anule hästi hinge ja tal on keskkoolipõlvest saadik olnud Venemaal sõpru; olles aga Tornide väljaku laps Tallinna vanalinnas, algasid esimesed suhted venekeelsete lastega juba sealt.

    Millest Anu unistab?

    „Ma arvan, et peaksin mingit oma asja tegema, kogu hingega.
    Ma veel mõtlen seda…

    ja mingid virvendused juba on. Ja see ei saa olema kohvik või resto. Teisalt on eraettevõtlus kohutav pinge. Pole ühtki ideaalset formaati! Töötasin abikaasaga perefirmas, praegu olen palgaline – ei saa öelda, et oli parem või halvem kui praegu. Tundlad on püsti, et kui midagi õiget on, siis krapsti!“

    Anu „Big Brotheri“ kogemused

    • „Inimestel on oma face, oma n-ö mask, mida näidatakse väljapoole. Kui sa oled üksi või kehvas tujus või elus on kõik sassis, oled kriisiolukorras – siis käitume ju teistmoodi. Ja just need olukorrad seal juhtusid. Mõni muutus hästi vägivaldseks, võis haarata noa… See oli eluohtlik! Seepärast oli seal ka ööpäev ringi palju jälgijaid-turvajaid, sest sellistes tingimustes võib kaotada meelemõistuse.“
    • „Meil polnud seal ühtegi elektroonilist vahendit, telefoni, isegi raamatut ega pliiatsit. Ma kujutasin ette, et seal on pastakas ja paber, et hakkan asju kirja panema, et ma vähemasti kirjutan – see on alati põgenemisvõimalus. Aga see oli keelatud. Samuti oli keelatud olla üksi, oma nurka minna… Õhtuti oli aktiivsem aeg, olid mingid mängud ja võistlused, jõu ja vaimu katsed, mis tõid vaheldust, telekavaatamine. Üks mees proovis nii, et päeval magab; arvas, et õhtul siis näitab oma paremaid külgi, on vaimukas ja teeb show’d. Aga see ei toiminud niimoodi: sul ei lasta terve päeva voodis vedeleda.“
    • „Meil oli köögitehnika kasutamise juhend ja rahutus viis seda lugema. Lugesin seda vist sadu kordi. Ma ei tulnud kunagi sellise asja peale, et midagi sellist võiks juhtuda! Või hakkad meeletult koristama, mitte midagi enam koristada pole, kõik on ära koristatud – sul peab lihtsalt midagi teha olema. Üks naine valmistas pidevalt süüa, teine lihtsalt targutas, kolmas hakkas teistele spontaanselt ja ilma oskusteta massaaže tegema. Inimene ei saa olla mitte midagi tegemata!“
    • „Süüa tuli kambaga teha, aga toiduaineid oli hästi minimaalselt ja väga ebatervislik valik. Ma rikkusin seal oma tervise ära. Ravisin ennast pool aastat, aasta pärast seda saadet. See oli katsumus! Kerge nälg oli pidev kaaslane ja see motiveeris õhtustel võistlustel võitma – selle eest sai puuvilju, veini või maiustusi.“
    • „Kummaline oli see, et keegi meist ei saanud öösiti magada, kuni lõpuks anti meile rahusteid ja unerohtu. Inimese psüühikas toimub midagi: oled seal päeva ära toimetanud ja rahmeldanud, aga ei saa uinuda, sest närvipinge on nii suur – oled nagu vangis.“


  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD RAIDO PROSA JA
    VIKTORIJA „RAGANA“ STAPONE

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!).

    „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“

    Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära…

    Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda,
    peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv.

    Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“

    Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike,
    on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse, et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat.

    Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku,
    siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Töövaimustus algab juhist

    Alar on ärimaailmaskonsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain& Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse.

    • Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.
    • 93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4-5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)
    • Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.
    • On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.
    • Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!
    • See on huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.
    • „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ettevõtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15-16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Kuidas väljendub baasturvatunne ja selle puudumine?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega. Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18-kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras ja peagi ema lahkub, et mõne aja pärast naasta. Seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.

    Ebaterved kiindumussuhted

    1. Emotsioone vältiv tegutseja

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. Ärev

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast “Strange situation” või loe raamatust: Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair

    Kas teadsid?
    • Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%-l inimestest. 2013.a uuring Peterburis ja Ida-Euroopa satelliitriikides, nagu Eestis ja Venemaal, näitab, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%-l baasturvatunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.
    •  
    • Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.
    • Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame-veresoonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Muuhulgas esimese 18 elukuu baasturvatunde puudumisel kogeb inimene elus ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega.
    • Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5-, 12-, 18-aastasena, lapsevanemana, kogu elu.
  • Meditatsioon eralduses – miks sa seda teed?

    Meditatsioon eralduses – miks sa seda teed?

    Mäletan seda päeva üsna selgelt. Kuigi see oli poolteist aastat tagasi. Oli kaunis soe hilissügisene New Yorgi päev. Tol aastal elasin oma kaasa tantsutreeningute tõttu Brooklynis. Poolakate linnajaos – Greenpointis. Järgmisel päeval pidin New Hampshiere’i sõitma, et siis sõprade väikeses majakeses kuu aega üksinda mõtlusega tegeleda.

    Päeval, mis mul mõttes on, pidin aga pesumajja minema. See on kaks kvartalit meie New Yorgi kodust. Mõtlesin, et lühikese jalutuskäigu ajal teen kõne oma emale ja tuletan talle meelde, et homsest olen kuu aega „kadunud“. Ja siis kuu aega hiljem olen Austrias ja kolm kuud „kadunud“. Selles polnud iseenesest midagi väga uut. Olin ennegi Nepaalis, Indias, Austrias sarnase pikkusega eraldustes osalenud ja meelt treeninud.

    Aga see kõne üllatas mind.

    Rääkisin lühidalt oma plaanidest. Ja siis küsis ema natuke segadust peegeldaval häälel: „Miks sa küll seda peaksid tegema?“ Ma ei oodanud seda küsimust. Moment, kaks, kolm vaikust. Olin juba jõudnud pesumaja ukse taha ning oma mõttes olin enne seda küsimust juba kõnet lõpetamas. Veel paar momenti vaikust jälgides, kas mul tuleb mõni hea mõte. Meeles kaikus tühjus.

    Ühest otsast on sellele ju väga lihtne vastata. Ma tegelen oma meele treenimisega läbi mõtluse, sest see on tõenäoliselt kõige tähendusrikkam tegevus, mida ma tean.

    Samas see lihtne vastus toob pigem rohkem küsimusi. Mis mõttes kõige tähendusrikkam?

    Kuidas saab üksi kuskil majakeses istumine olla kuidagi tähendusrikas?

    Mis kasu minust on, kui olen eralduses?

    Selleks, et vastata sellele küsimusele sisuliselt, tuleb aga vaadata suurtele küsimustele otsa. Mis meile on elus üldse tähtis?

    Kui jälgin inimesi ning püüan mõista, mis neid liikuma paneb, siis ma ütleks, et see on soov olla rahulolev ja mitte olla rahulolematu.

    See võtab küll tohutul hulgal erinevaid vorme. Osad inimesed isegi ei nõustuks nende sõnadega, kuid kui tähelepanelikult inimesi jälgida, siis kõik suured ja väiksed teod on motiveeritud soovist tunda ennast hästi, õnnelikult, rahulolevalt ja mitte tunda selle vastandit. Keegi meist ju ei tõuse üles ega mõtle, et olgu täna võimalikult palju ebameeldivat mu elus.

    Kuidas aga selleni jõuda? Enamus meist üritab luua võimalikult head elu. Raha, sõbrad, armsatatud, huvitavad elamused, tähendusrikkad väljakutsed. Kõik suurepärased võimalused leida elus mõningast rõõmu ning elu hästi mööda saata.

    Samas mainitud rõõmu allikate üle omame me väga vähest kontrolli ning nendest tulev rõõm on väga mööduv. Teame ju väga hästi, kuidas iga uus asi muutub vanaks. Iga huvitav elamus möödub. Tähendusrikaste väljakutsete osas kaob tihti entusiasm. Lisaks sellele on alati võimalus, et juhtuvad õnnetused ja muutuvad asjaolud nii, et meil ei ole võimalik enam nii aktiivselt ja huvitavalt elada.

    Kas aga on võimalik tunda rahulolu, sõltumata välistest tingimustest?

    Kui vaadata lähemalt meie rahulolu ja väliste tingimuste seost, siis see ei tundu olevat põhjuslik. Asjad, kogemused, inimesed, mis varem meile rõõmu tõid, võivad mõne aja pärast seda mitte pakkuda.

    Samas võime vahel olla rahulolevad näiliselt viletsates oludes.

    See aga tähendab, et rahulolu tundub olevat palju rohkem oma meele küsimus, kui väliste tingimuste põhjustatud.

    Rahulolu, lahkus, hoolivus, teadlikkus oma meeles toimuvast, realistlik arusaam maailma muutuvusest ning kui vähe meil selle üle kontrolli on, ning mõistmine, millist rolli mängib meie meel oma kogemuste loomisel – kõik on ülimalt tähtsad üleüldise heaolu kogemiseks. Kui lähemalt vaadata siis tõenäoliselt tähtsamad kui ükski väline tingimus ise.

    Kas me saame aga oma meelt arendada? Kas on võimalik treenida tähelepanuvõimet ning märgata paremini mõtteid ja tundeid, mis meid mõjutavad? Kas on võimalik näha kõike, mida kogeme selgelt, aga samas mõista, et see on ainult meie vaatenurk ning kõik on kogu aeg muutumises?

    Kümme aastat tagasi ei osanud ma isegi selliseid küsimusi küsida.

    Mul oli tunne, et ainult materiaalne edu ei vii mind rahuloluni aga ma ei teadnud, mis võiks olla alternatiiv või täiendus, mis viiks.

    Minu üllatuseks tutvusin budismi õpetustega. Hüpoteesiga, et meil on võimalik oma meele suhtes saavutada palju suurem teadlikkus ning läbi selle oma meelt palju rohkem mõjutada tervislike harjumuste poole.

    Hoolivust, tähelepanu, kannatlikkust ja kõiki muid suurepäraseid meele omadusi, mida elus kõrgelt hindame, on võimalik treenida.

    Nagu keha ja musklit.

    On võimalik võtta aeg ning panustada sellesse, et meel oleks palju tugevam. Läbi paindlikkuse ja treenituse. Läbi teadlikkuse ning sõbraliku distsipliini.

    Nagu muskleid treenides on võimalik saavutada tulemusi, mida peetakse üliinimlikeks, on ka meelt treenides võimalik jõuda tulemusteni, mis tunduvad igapäevamõistes üliinimlikud.

    Vähemalt see on hüpotees. Väga huvitav hüpotees. Hüpotees, mis tundub olevat väärt, et investeerida sellesse nädalaid, kuid, isegi aastaid, et näha, kas on võimalik jõuda rahuloluni, mis on vähem sõltuv välistest tingimustest.

    Kuidas see kõik aga mõtluse ja eralduses olemisega seotud on? Kuidas ära jooksmine aitab?

    Kui oleme end tahtnud mingis vallas tugevalt arendada, oleme tõenäoliselt näinud, et toetav keskkond, täielik keskendumine ja kaaslased, kes liiguvad samas suunas, aitavad saavutada kiiremaid tulemusi.

    Sama on eraldusega. Selleks, et oma meelt paremini tundma õppida, tasub mõneks ajaks ennast eemaldada kõigist võimalikest välistest tähelepanu nõudvatest objektidest ja allikatest, et tõesti näha, mis meeles toimub. Ja et õppida, kuidas emotsioonide ja mõtetega, mis tunduvad nii tugevad, oma meeles tööd teha. Ilma võimaluseta ennast töösse matta või napsi võtta või sõpradega lõbutseda, sest kui vaadata lähedalt ning tunnistada ausalt, siis enda meele tegevusse matmine ei ole oma emotsioonide ja mõtetega tegelemine, vaid neist hoidumine.

    Eraldus, üksi või grupis on harjutuslaager. See ei ole ainult meeldiv elamus. See ei ole koht, kuhu minnakse rahus olema. Kui tõesti oma meelt lähedalt vaadata, siis enamasti on see palju raskem kui igapäevaelu, sest me näeme palju täpsemalt, mis meeles toimub.

    See on raske treeninglaager, et igapäevaelus oleks lihtsam.

    Et igapäevaelus oleks enda ja teiste ellu võimalik tuua rohkem heaolu, rahulolu. Läbi hoolivuse, läbi reaalsuse mõistmise, läbi teadlikkuse mõtetest ja emotsioonidest, mis meid mõjutavad. Läbi oskuse nendega iga moment tööd teha.

    Kas see ei tundu väärt aega ja pingutust?

    Kui mõte eralduses mõtlust proovida hea õpetaja käe all tundub sullegi huvitav siis Mikk korraldab juulis kaks mõtluslaagrit ilusas Eesti looduses. Vaata lähemalt SIIT.

  • 16 põhjust tegeleda joogaga

    Paljud alustajad võtavad joogat kui lihtsat trenni ja saavad innustust jätkata oma paranevast enesetundest. Kui aga võtta joogat kui enesearengu teed, siis on see pikk töö iseendaga. Mida see annab? See oleneb sellest, kust sa alustad, milliseid tehnikaid ja millise intensiivsusega kasutad, ja kuhu tahad jõuda.

    Kui soovid jõuda lihtsalt parema painduvuse ja uneni, rahulikuma meele või enese ja teiste armastamiseni, siis vastavalt sellele tuleb valida ka joogastiil ja õpetaja. Jooga mõjutab otseselt meie kehasüsteeme ja organeid, aga salamahti ka alateadvuse mustreid, ellusuhtumist, energiataset, närvisüsteemi ja ajupotentsiaali.

    Millised on 16 põhjust tegelemaks joogaga?

    1. Regulaarne joogatamine vähendab depressiooni ning suurendab oluliselt serotoniini ehk heaoluhormooni taset ja vähendab stressihormoone.

    2. Jooga stimuleerib vereringet, alandab kõrget vererõhku, veresuhkrut ja halba kolesterooli.

    3. Jooga hoiab ära liigesehaigused ja seljavalud ning tugevdab lihaseid.

    4. Joogapoosid aitavad lümfisüsteemil tugevdada haigustele vastupanu ja väljutada jääkaineid.

    5. Jooga parandab und, rühti, keskendumisvõimet, mälu, reaktsioonikiirust, tasakaalu ja koordinatsiooni. Viimasest pole kasu mitte ainult joogatundides, vaid näiteks vanemas eas, et saaksime kauem iseenda eest hoolt kanda.

    6. Jooga arendab lõdvestumisoskust, mis tugevdab meie parasümpaatilist närvisüsteemi – aktiveerub siis, kui me lõdvestume, tunneme kehalist naudingut või magame. Jooga õpetab keha aktiivselt, sümpaatiliselt närvisüsteemilt aeg-ajalt puhkusele ja taastumisele ümber lülituma. See aitab vältida läbipõlemist.

    7. Jooga aitab kehas liikuma panna millegi, millel pole lääne kultuuris õiget nime, aga ka lääne inimene tunneb selgelt ära, kas tal see on või ei ole. Idamaade meditsiinis – olgu see akupunktuur, massaaž või ajurveeda, on see kontseptsioon alati sees: eluenergia, praana, chi.

    8. Jooga arendab emotsionaalset intelligentsust: oskust ära tunda ja eristada oma tundeid, end nendest distantseerida ning oskust tundeid välja näidata vastavalt olukorrale.

    9. Jooga aitab pehmelt lahti saada halbadest harjumustest. Mingil hetkel sa lihtsalt ei taha enam alkoholi või liha või kumbagi neist. Suitsunälga ja magusaisu ei teki. Vähemalt mitte sellistes kogustes kui seni.

    10. Jooga annab meelerahu ja suurendab emotsionaalset stabiilsust. See aitab kriisiolukordades jääda rahulikuks ja vabaneda frustratsioonist, vihast, kahetsusest, muretsemisest, hirmust ja ihadest, mis kõik tekitavad stressi.

    11. Mediteerimine tekitab suurema aktiivsuse selles aju osas, mida seostatakse õnnetunde ja tugevama immuunsüsteemiga.

    12. Paljudel on krooniliselt madal enesehinnang. Kui selle vastu kasutada halbu asju nagu alkohol, ööklubi, ülesöömine, ületöötamine või ülemagamine, on selle hinnaks halvenev tervis ja sotsiaalsed suhted. Kes käib joogatunnis mitte ainult harjutuste pärast, vaid iseenese pärast, hakkab end rohkem väärtustama, tundma rohkem tänulikkust, armastust, empaatiat, andestamisvõimet ja tunnet, et oleme millegi suurema osa.

    13. Jooga paneb sind mõtlema, mida sa tahad, mis on sulle hea, ja tegema teadlikke valikuid töö, ostude, suhete, emotsioonide, uskumuste, oma elu ja selle eesmärgi jm kohta.

    14. Jooga aitab kontakti saada oma sügavaima olemusega. Ja samuti võib jooga abil kogeda mitmeid spirituaalseid kogemusi, mis annavad enesekindluse: et me ei ole siin universumis üksi, et lisaks südametunnistusele ja inimseadustele kehtivad veel universaalsed seadused et juhuseid ei ole olemas. Samuti annab jooga vastuse, miks ei ole tarvis olla kellegi peale kade, oodata oma surma või ka karta seda.

    15. Jooga korrigeerib ja täiendab suhtumist elusse, surma ja sellesse, kuidas oma elu õigesti elada.

    16. Jooga annab kogemuse, et vanusega ei pruugi energiatase madalamaks, keha jäigemaks ja mälu kehvemaks minna, vaid vastupidi!

    Kust alustada? Kuidas olla kindel, et proovid erinevaid stiile parimate õpetajate käe all? Haapsalu joogafestival toimub sel aastal 28.–29. juulil ja juba seitsmendat korda. Joogafestivalil esinevad joogaõpetajad Eestist ja välismaalt, saab proovida erinevaid joogastiile, kaasa lüüa paljudes tegevustes loomapooside joogast helisevate muinasjuttudeni, kuulata inspireerivaid loenguid tervisest ja elustiilist ning osaleda töötubades alates akrobaatilisest joogast meeste töötubadeni. Uuri lähemalt SIIT

    Foto: Julia-Maria Linna

  • Naised ja raha

    Naised ja raha

    Olen teinud oma esimesed sammud investeerimises. Sel teekonnal olen mõistnud, et kulude ja tulude üle mõtisklemine seob kokku kõik teemad – tegevusalad, unistused, terviseseisundi, hobid, harjumused ja sõltuvused, elustiili, vajadused ja väärtused, isegi hirmud ja perekonnaseisu – kõik! Mõistsin ka, et investeerimine pole tehniliselt erinev naiste ja meeste puhul, küll aga on erinevad põhjused, miks investeerida. Ja millest üldse alustada?

    Tunnen, et naiste jaoks võiks olla investeerimisest tulenev passiivne sissetulek ülioluline, sest annaks rohkem manööverdamisruumi. Milleks seda võiks vaja minna? (NB! järgnevate punktidena on toodud üldistused ja lihtsustatud mõttesuunised, mitte et see alati ja iga naise puhul peaks nii olema /minema!)

    • Naiste sissetulek on üldiselt väiksem kui meestel ja see seob paratamatult rohkem oma tööandjaga – sest lõtku (nö ülemuse kukele saatmise raha) on vähem. Isegi kui tahaks töölt ära / tööd vahetada, siis see otsus on väga pingeline, kui pole uut sissetulekuallikat ega eriti sääste. Peab olema usaldust, et leiad lühikese ajaga uue töö, mis vastab rohkem sinu olemusele.
    • Paljud naised on lõksus kehvades paarisuhetes, sest nad pole rahaliselt piisavalt iseseisvad.
    • Lapsed jäävad lahkumineku korral enamasti emadega ja nii on kulude pool sageli pigem emade kanda samamoodi nagu ka ajaplaneerimine, logistika ja lapsehoidmiskorraldus, mis lisab pinget naise ajagraafikusse ja seetõttu võimalustesse teenida lisaraha mingi lisatööga.
    • Meie kõigi piirang on meie aeg ja palgatööl saame teenida vaid mingi maksimaalse summa. Kui see on väiksemat sorti, siis aeg ja energia on ikka ära kulutatud: rohkem aga pole eriti energiat ega aega teha mingit tööd veel lisaks. Eriti emadena.

    Nii ongi passiivne, näiteks investeerimisest tulenev sissetulek naistele nii oluline.

    Ja selle pärast paneb mind kurvastama, miks naisinvestoreid on oluliselt vähem kui mehi.

    Sest… palgalõhe on endiselt teema nii meil kui ka liiga paljudes riikides üle maailma. Equal Pay Day naiste jaoks oli Ameerikas (ja jämeda arvutuse järgi ka Eestis) alles aprillis: summa, mille mehed teenisid samal ametikohal 2017. aasta jooksul 31. detsembriks, tõid naised koju aprilli lõpuks. Selle pärast meil ongi vähem võimalusi investeerida.

    Vähem teadmisi ja eneseusku ehk ka?

    Ja oleme ehk ka vähem riskialtid. Ja ma ei keeruta – nii vähe, kui ma sellest tean, võin ma küll juba öelda, et investeerimine on oma olemuselt riskantne. Siin pole võitu, mille teisel kaalukausil pole tasakaaluks võimalust kaotada.

    Jah, investeerimine on riskantne ja omal vastutusel.

    Aga risk on ka mitte tegutsemises.

    Kui mõnel firmal juhtub olema üks klient, siis seda peetakse väga riskantseks olukorraks ja tehakse üldiselt kõik, et seda muuta. Sellest ühest kliendist oleneb, kas firma on äris või mitte. Ja selliseid firmasid, on mõistagi ülivähe. Kes võtaks sellise riski!?

    Töölkäimisel aga on samasugune risk: sul on üks toode ehk sinu aeg ja üks klient ehk sinu tööandja.

    Kogesin ise selle riskistsenaariumi realiseerumust hiljuti ja no väga suur põnts on see rahaliselt (ma muudel tasanditel selles artiklis ei peatu, kuna pole teemasse).

    Lisaks tuleb kahjuks arvestada, et pooled abielud lahutatakse. Ka mina elan praegu lapsega kahekesi. Ameerikas on tehtud statistikat, et pärast lahutust langeb naiste elukvaliteet rahaliselt mõõdetuna 73% (!). (Fakt raamatust “Rikas naine”)

    Kui töökaotus ja lahkuminek kattuvad – nagu mul – läheb päris pingeliseks.

    Minu esimesed sammud, millest võrsusid mõned soovitused:

    1. Kulud kirja

    Aasta tagasi vaatasin, et oih! raha kulub rohkem kui tekib. Kuhu raha kaob?

    Olen nüüd aasta aega kõik kulud üles kirjutanud ja iga algava kuu eelarvet teinud ning jõudnud lähemale teadlikule rahaplaneerimisele ja –kulutamisele ning optimaalsele tasakaalule.

    Tänaseks olen suutnud kulutusi 20% vähendada. Lihtsalt selle pealt, et ma teen kuu alguses eesmärgi, kui palju võiks mingile kuluartiklile (nt toit, kodu, tervis, laps…) algaval kuul kuluda ja hoian jooksvalt silma peal. Püüan end sellega mitte liialt piirata (kui ma tean, miks täna on mõistlik ja vajalik ja möödapääsmatu vanalinna tsoonis parkida, siis ma seda haruharva teen), aga samas mingi siht silme ees aitab küll end distsiplineerida iga ostu eel.

    2. Püüa säästa

    Püüdsin leida viise tekitada säästmise harjumus (loe säästmise mõttekusest lähemalt kevad 2018 Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnist). Mina näiteks panin tiksuma iganädalase väikese püsimakse kasvukontole, kust see investeeritakse minu valitud fondidesse. Lihtsalt et kätt harjutada ja samas väike “seeme” iga nädal “mulda” pista.

    3. Õpi ja proovi

    Olen rohkesti ja õhinal õppinud, lugenud, kuulanud podcaste, arutanud naabrinaistega (nt ühisrahastamise, Airbnb kogemusi ja muud). Kui tundsin piisavalt uudishimu ja teadmiste mõttes mõningast kindlust, siis tegin mõned investeerimiskatsetused. Mitmetes ühisrahastusportaalides piisab 50 eurost, et oma debüüt teha. Väikeste summadega pole võidud (ega riskid!) suured, aga nii kasvab ka kogemus ja enesekindlus. Kõige tähtsam on kusagilt alustada.

    Jah, investeerimises peituvad riskid ja ohud ja olen eelmise majanduskriisi ajal ka kõrvetada saanud. Nüüd on sellest 10 aastat ja olen taas valmis õppima ja proovima.

    Ainuüksi kellegi soovitusel muidugi ei tasu tegutsema asuda (ka see artikkel pole mõeldud investeerimisnõustamiseks!), tee endale enne teema põhjalikult selgeks – selleks on raamatuid, koolitusi ja palju-palju infot. Ka Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumn toob investeerimisteema samm-sammult süstemaatiliselt ja praktiliselt lugejateni. Esimest Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumni loe siit, teisi saab raamatukogust või meilt osta.

    Minu artikkel on lihtsalt üks arvamus ja kogemus. Mõtteaineks. Inspiratsiooniks.

  • Hirm kui arengutreener

    Hirm kui arengutreener

    Ma nii kohutavalt kardan esineda. Vahet isegi pole, kas mu ees on viis, kümme või sada inimest – juba mõttest nende ees paar sõna öelda hakkab mu süda meeletult taguma, käed värisema ja mind haarab nii tugev põgenemissoov, et pähe ei tundu mahtuvad mitte ainsatki teist mõtet.

    Silitan elutoa põrandal kassi ja vaatan, kui lõõgastunud ta on – kõht minu poole avali, silmad kinni, tõeliselt nautides. Ja ühtäkki meenub mulle, et oot, see pole alati nii olnud. Kui ma ta aastaid tagasi kasside turvakodust võtsin, oli ta hirmunud, inimesi pelgav tänavakass. Ma ei olnud kindel, kas teda eales end usaldama saan. Kuid mu väike poeg ei andnud kassile võimalust peidus redutada, vaid tegi talle järjekindla visadusega paisid. Ja nii, samm sammult, õppis kass meid usaldama – ta sai aru, et tegelikult pole põhjust karta. Aastatega asendus tema hirm armastusega…

    Ega hirm pole iseenesest halb, ütleb Holistika Instituudi juhataja, psühholoogiamagister ja holistilise regressiooni terapeut Marina Paula Eberth. See on signaal ohust, mis on lähedal – tänu hirmule on meil võimalik ohtlikus olukorras ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta.

    Keerulisemaks läheb asi siis, kui sama mehhanism hakkab tööle olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. “Kuid ka sellistes olukordades muutub hirm ohuks ainult juhul, kui me jääme paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui me kardame tegutseda, teha vigu, teha valesti, jääb areng seisma ja me oleme suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla meie ise,” teab suurte kogemustega regressiooniterapeut.

    Peaasi – tegutse!

    Raamatus „Hirmu põhivormid“ ütleb Fritz Riemann, et hirmu teadvustamine ja sellega toimetulek tähendab uut sammu meie arengus, muutes meid teatud määral küpsemaks. Seevastu hirmust ja temaga tegelemisest kõrvalehoidumine laseb meil stagneeruda, tõkestab arengut ja jätab meid – juhul, kui me hirmubarjääri ei ületa – lapselikuks.

    Hirm tuleb alati siis, kui oleme olukorras, millest me veel jagu ei saa. Igasugune areng, iga samm küpsuse poole seondub hirmuga, sest see viib meid uutesse, senitundmatutesse, seni ületamata seesmistesse või välistesse olukordadesse, mida me pole varem läbi elanud ja milles me end seni pole proovile pannud. Igas vanuses läbitakse vastavad arengusammud nende juurde kuuluvate hirmudega, sammu õnnestumiseks tuleb neist hirmudest jagu saada.

    Marina Paula Eberthi sõnul on oluline teada, et hirm ja arm on ühe skaala kaks otsa, alati omavahel seotud, kuid neid pole võimalik tunda ühel ajal. “Kui liigume õnne, rahulolu ja vabaduse seisundisse, pole hirmul enam kohta. Suurima hirmust vabanemise annab armastus iseenda vastu. Mida enam seda on, seda enam püsime tundeskaala positiivsel poolel. Hirm on arengutreener – kui tunned suurt hirmu, siis tea, et oled tegelikult iseendale ja armastusele väga lähedal, vaid ühe sammu kaugusel. Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski!”

    Hirmu suured silmad

    Dr Albert Ellis soovitab raamatus „Kuidas saada jagu oma ärevusest“ kõrvutada hirme tegelikkusega. Ebarealistlikud hirmud on pea alati liialdatud ja ülemäärase üldistuse vili, ütleb ta. Näiteks kui oled juhtunud kuulma, et keegi jäi kolmeks tunniks lifti kinni, võid sellest teha järelduse, et see võib kergesti juhtuda ka sinuga. Sa võimendad ohte ja riske ja teed üldistusi.

    Hirme võimendab ka see, kui näed maailma must-valgena, ilma vahepealsete toonideta. Näiteks kui jääd ilma heast tööst, tundub see kaotus sulle jäägitult halb, üleni must, kuigi sa võid kasutada oma vaba aega koolitusteks, saada töötu abiraha või leida veelgi parema töö.

    Meie mure ohtude ja kaotuse pärast muutub pahatihti ülemääraseks mureks või paanikaks ja see paanika hakkab segama tegevust – näiteks takistab head töötegemist või suhte nautimist – ning toobki meile kaela suure osa neist õnnetustest, mida kardame. Sest kui satume ohu või kaotuse pärast paanikasse, laostab see meie tegevuse ja teebki saamatuks.

    Vaidlusta hirme

    Dr. Albert Ellise sõnul ei saa mõtlemist, tundeelu ja käitumist vaadelda üksteisest lahusolevate protsessidena. Näiteks esinemisega seotud negatiivsed mõtted viivad kõrgendatud füüsiliste sümptomiteni, mis omakorda suurendavad vigade tegemise võimalust. Sellest nõiaringist läbimurdmiseks soovitab ta vaidlustada ärevust põhjustavaid irratsionaalseid uskumusi ja luua nende asemele uusi ja ratsionaalseid.

    Esinemishirmu puhul võiks küsida endalt, mida ma antud olukorras kõige rohkem kardan, mida enesele sisendan. Kas mõtled „mis siis, kui satun teiste kriitika alla?“ või „ma lihtsalt pean hästi esinema, sest kui ma seda ei tee, hakatakse minu üle naerma!“?
    Pane oma ärevust rõhutavad irratsionaalsed väited kirja ja hakka neid vaidlustama. Pane kirja ka toimetulekut rõhutavad väited ning mõtle neile, korda neid ning lase neil jõuda oma mõtteisse ja südamesse.

    On selge, et ärevusel ja iseäranis paanikal võib olla nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi põhjusi. Arvesta, et esiteks oled oma ärevuse üles kütnud irratsionaalsete uskumustega – ka siis, kui sinu ärevusel on tugev füsioloogiline tagapõhi. Kui märkad ja vaidlustad oma irratsionaalseid uskumusi, saad neid muuta ja oma ärevust vähendada. Niisiis tuleb sul otsida peab-vormis nõudmisi ning asendada need tervete eelistustega. Samal ajal tuleb sul otsida nõudmistega kaasnevaid irratsionaalseid uskumusi – „see on hirmus“, „ma ei ela seda üle“ – ning enda ja teiste halvustamist nende eksimuste pärast.

    Visualiseeri positiivset

    Oma hirmudega toimetulekuks võid kasutada ka visualiseerimist. Näiteks esinemishirmu puhul kujutle end rahulikuna publiku ees rääkimas. Kujutle kuulajaid küsimusi esitamas ning kujutle, et suudad olla selles olukorras rahulik ja kõigega hästi hakkama saada. Koos positiivse visualiseerimisega pööra tähelepanu ka oma irratsionaalsetele uskumustele („Ma pean iga hinna eest selle ülesandega hakkama saama või muidu pole ma midagi väärt!“ ja asu neid vaidlustama.)

    Dr. Todd Farchione, Bostoni Ülikooli professor, kes tegeleb paanikahäirete ja foobiate vastu suunatud raviprogrammidega, soovitab endalt küsida kolm küsimust:

    1) Kui tõenäoline see on, et mind hirmutav sündmus ka tegelikult juhtub?

    2) Mis on halvim võimalik asi, mis minuga juhtuda saab?

    3) Kuidas ma antud situatsioonis käituksin?

    Võimaliku hirmutava sündmuse läbi mõtlemine aitab tegelikkuses sinu ärevust vähendada. Visualiseeri end hirmunud olekus, kuid nii, et saad olukorraga hakkama. Mõtle selgeks, mis see täpselt on, mis sind antud situatsioonis hirmutab. Teadvusta, mida sa endale sisendad. Mida sa endale hirmutavas situatsioonis ütled?

    Tegelikult aitab ainuüksi faktide kirjapanek ning probleemi selge sõnastamine olulisel määral kaasa sellele, et jõuaksime aruka otsuseni. Mille üle ma muretsen? Mida ma saan selle suhtes ette võtta?

    Tähelepanu hingamisel

    Liigse ärevuse vastu aitab hästi ka Herbert Bensoni lõdvestusharjutust: sa valid ühe sõna, näiteks „rahu“ või mõne tabava ütluse, millel on sinu jaoks teatud tähendus. Sa istud mugavalt, suled silmad ja lõdvestad lihased. Hingad rahulikult ja loomulikult. Välja hingates kordad valitud sõna või ütlust. Keskendud oma hingamisele, lõdvestumisele ja valitud sõnade rahulikule väljaütlemisele. Püüad unustada kõik kõrvalise, ennekõike hirmu. Jääd lõdvestunuks isegi siis, kui need kõigele vaatamata sulle pähe tulevad. Tee seda harjutust enne hirmutavat situatsiooni või ärevuse ohjeldamiseks kord või kaks päevas 10-20 minutit.

    Eksponeeri end hirmule

    Teatud irratsionaalsete hirmude puhul võib rakendada ekponeerimist, sest mida rohkem sa hirmutavaid situatsioone väldid, seda suuremaks su ärevus kasvab.

    • Anna endale võimalus olla olukordades või kohtuda inimestega, mille või kelle suhtes sul on irratsionaalseid hirme.
    • Eksponeeri endale järk-järgult üha ärevusttekitavamaid olukordi, kuni tunned end nendes mugavalt. Mida rohkem sa oma foobiate vastu sõdid, seda paremaks kujuneb olukord.
    • Kujutle kardetud sündmusi end samal ajal lõdvestades – nii suudad sääraste sündmustega tegelikkuses silmitsi seistes nendega paremini hakkama saada. Lõpuks võid end kokku võtta ja pannagi end nende olukordadega silmitsi, et endale näidata, kui tõhusaks on kujutluste loomine osutunud.

    Kasude-kahjude analüüs

    Irratsionaalsete hirmude vabakslaskmisel võib kasuks tulla kahjude-kasude analüüs. Näiteks võib tuua lennufoobia. Pööra tähelepanu lendamise vältimise miinustele, pane need kirja, loe see nimekiri mitu korda päevas üle ja veendu, et lendamise vältimise hind on suurem kui sellest saadav kasu. Selline kasude-kahjude analüüs julgustab sind lühiajaliselt riskima ning pikemas perspektiivis oma foobiast üle saama. Analüüsi oma hirmude plusse ja miinuseid ning veena ennast, et oma ebarealistlike hirmude trotsimisest tulenev lühiajaline ebamugavus läheb sulle maksma vähem kui need pikaajalised, sageli igaveseks kestma jäävad ebamugavused, milleni viib oma hirmude hellitamine.

    Tulin just ürituselt, kus mul tuli publiku ees esineda. Mitte palju, kõigest paar lauset enesetutvustuseks. Ma kartsin küll, kuid ma astusin selle sammu, ja teate mis – hilisem tagasiside andis mõista, et mitte keegi isegi ei märganud mu hirmu. Ja nii, samm-sammult end proovile pannes, loodan ma jõuda hetke, mil ma enam ei karda. Just nagu mu kasski.

  • Maailmaränduri õppetunnid

    Maailmaränduri õppetunnid

    Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

    Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

    Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

    Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

    Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

    Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

    Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

    Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

    Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

    Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

    Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

    Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

    Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

    Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

    Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

    Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

    Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

    Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

    Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

    Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga “Õpetlik Tee”.

    Foto: Slater Silk

  • Elu nagu moodne muinasjutt

    TEKST MONIKA TAMLA
    ESIMENE FOTO PENELOPE RUSSAK
    TEISED FOTOD MAIRI JA MARIKA TAMM

    Kadriorus ühte esmapilgul tavalisse korrusmajja sisenedes võite avastada end otsekui lendava vaibaga tuhandeid kilomeetreid edasikandunult Aladdini imekoopast. See on justkui metsikute, ürgset naiselikkust kummardavate naiste kogunemiskoht leidmaks ehteid ja särtsu, mis naiseks olemise teekonnal toetab. Ühe väeka hõimu kodu ja pesa, nagu ütlevad WildWomani loojad Marika ja Mairi Tamm.

    Ma ei tea miks, aga nendele naistele ja nende ehetele mõeldes kangastuvad mu peas muinasjutud. Muinasjutuks võib pidada ka WildWomani enda lugu, mis algab sellest, et elasid kord Saaremaal kaks kaunist õde. Üks blond, teine brünett. Mõlemad suure reisikihiga ning maailmaavastaja ja -muutja mõtetega. Vanema õe Marika sõnul on nende elu kulgenud justkui nõiaväel paariaastase vahega üsna sama rada. Et endas selgusele jõuda ja elu uude suunda keerata, tuli võtta paus ja seni käidud rajalt korra kõrvale astuda. Iseend kõrvalt kaeda.

    „Eks see isesorti saarlaste geen ole, mis tekitab igatsuse kaugete maade ja eksootika järele. Sest mille muuga seletada me mõlema üht suuremat pöördepunkti elus: jätta kogu Eestis üles töötatud professionaalne karjäär, isiklik elu ja mugavustsoon ning minna teadmata ajaks rändama,“ räägib Marika.

    Rännuteed

    Õdede rännakud võõrsil ei toonud esialgu mingit selgust tuleviku kohta. Nad rändasid eraldi, kumbki iseseisvalt sihte seades, ent nii Marika kui Mairi jõudsid lõpuks Balile. Marika jõudis seal selgeltnägija laua taha.„Selgeltnägija pahvis suitsu, luges energiaid, pani mu elu kohta suurema osa asju täppi, kuni tuli juttu tööst. Ta ütles, et ma kirjutan tulevikus võib-olla paar raamatut, aga kindlasti saab must ehtedisainer. Purskasin valju häälega naerma, sest kuigi ehted meeldivad mulle hullupööra, ei osanud ma ju joonistada ega metallidega ringi käia. Ehete loomise protsess tundus suisa kosmoseteadusena.“

    Marika oli skeptiline ja võttis asja naljana, aga mida täpsemalt suitsupilve tagant ähmaselt paistev proua tulevikuäri lahti seletas, seda tõsisemaks mõtted läksid. Võimalus ehete maailmas toimetada näis niivõrd ootamatu, hulljulge, hämmastav – ja iga hetkega üha ahvatlevam.

    Tekkis tunne, et selgeltnägija ei olnud mitte lihtsalt avanud ust uude maailma, vaid oli justkui andnud loa ka sellest siseneda.

    Alguse väljakutsed

    Ehete disainimise algus oli raske: paberile said vaid kohmakad ja konarlikud kriipsud-kraapsud, milles imelist ehet oli raske aimata… Tuli endale tunnistada, et kui poes ehet uurides on kohe selge, mis sellel üle või puudu, siis ise midagi nullist alustada on nii suur vabadus ja vastutus ühekorraga, et võtab kukalt kratsima. Sirgeldiste pakike muudkui kasvas ning eneseotsingud viisid Balilt edasi Lõuna-Ameerikasse.

    Marika meenutab, et järgmine pauk tabas teda Peruus, kui ta nurus end ühe šamaani õpilaseks. „Šamaan, olles mind pikalt altkulmu silmitsenud ning pealaest jalatallani läbi raalinud, teatas ühel hetkel, et mine parem koju ja hakka joonistama. Siis hakkasin juba kahtlema, et kas tõesti on midagi sellist mulle otsaette kirjutatud… Ja ega siis muud polnudki teha, kui lihtsalt pliiatsid teritada ning uue hooga joonistamist jätkata.“

    Juhuste ja intuitsiooni abil leidis ta neile esimestele kavanditele teostaja. Ja nii muutusidki „konarlikud sirgeldused“ paberil ehtsateks ja käegakatsutavateks kaela-sõrme-kõrva-rinda pandavateks eheteks… Sel moel valmis kümneid erilisi ehteid. Ent Marika esialgset entusiasmi hakkas varjutama asjaolu, et tellides oma kujundusele teostust, olid toodete miinimumkogused liiga suured. Disainiprotsess ise aga kulutas pikapeale liialt aega ja närvi. Nii jõudiski ta mitu aastat kestnud otsinguis tõdemuseni, et mõistlikum on loomingulise kadalipu asemel toetuda toredaile partnereile – ehteseppadele. Ja ta leidis palju häid meistreid, kes oskavad ka ilma saarlase panuseta imelist hõbepitsi punuda.

    Kahekesi edasi

    Paari aastaga võttis Marika loodud WildWomani bränd üha selgema kuju. Omanäoliste ja väekate ehete huviliste arv muudkui kasvas. Õed, kes seni olid kulgenud omi radu, jõudsid oma rännakuil üha lähemale ja lähemale ühisele teele. Ajapikku hakkas juhtuma, et justkui iseenesest liitus Mairi Marikaga ehtereisidel, oli asendamatu käega ehete otsingu- ja ostuprotsessis ning muudeski WildWomani toimetustes.

    Ühel hetkel jõudsid õed tõdemuseni, et koos tulebki jätkata. Enam ei kujutanud nad elu ettegi ilma ühiste reiside ja ehtemaailmata. Kuna pahatihti on mujal maailmas ehteäri meeste pärusmaa, on õdede tandemina lihtsam, lõbusam ja ägedam käia koos meestemaailmas naiste ehteasja ajamas.

    Koos mindi ka gemmoloogiat õppima, et kristallide võlule ja väekale hingeelule lisanduks ka teaduslikum lähenemine vääriskivide maailmale.

    Põnev oli teada saada, kus ja kuidas sellised kivid tekivad ja kasvavad, kuidas nad saavad oma omadused ehk värvid ja tugevused ning kuidas vääris- ja poolvääriskive hinnatakse.

    Koos pandi alus unikaalsele kuldsele WildWomani kollektsioonile. Mairi meenutab naljakat aastatetagust lugu: „Marokos „aardejahil“ olles jalutasime kord promenaadil, kus märkasime tänavakaupmeeste reas ühes kohas naisi puntras midagi uurimas. Uudistasime siis meiegi. Ja mis selgus? Ei muud, kui et seal müüdi kassikullast ehteid. Naersime, et naised jäävad ikka naisteks: kullasära tõmbab kõiki. Aga just sellest hetkest saime meiegi julgust ja indu kullaga katsetada.“

    Marika lisab, et see idee väga lihtsalt ei teostunudki. „Kui palusime kullatootjal sobitada poolvääriskive kullaga, saime vaid mõistmatute pilkude ja õpetliku loengu osaliseks. Meid vaadati kui naiivitare, kes ei saa üldse aru, kuidas asjad käivad. Et kuld käib kokku vaid smaragdi, teemanti, rubiini ja safiiriga. Selgus, et keegi pole ealeski kulda kokku pannud larimari või kuukivi või malahhiidiga… Meie Mairiga vaikisime veidi, vaatasime üksteisele otsa ning kordasime järjekindlalt oma soovi. Lõpuks ei jäänud kullasseppadel muud üle, kui hämmingus meie soovid teoks teha. Kui aga oma esimesele kullakollektsioonile järele läksime, tunnistasid nad meie idee võidukäiku. Selgus, et nad olid avanud suisa uue toomisüksuse selle teostamiseks, ning nüüdseks on nõudlus kullast poolvääriskividega ehete järele levinud mujalegi.“

    Läbi raskuste

    Igal mündil on kaks poolt ja pole WildWomani lugugi mingi erand. Ei ole kõik kulgenud lihtsalt ja libedalt. Edukas algus ja üha kiiremaid tuure koguv tegutsemishoog tõi valusaid tagasilööke.

    Marika jaoks oli suur üllatus, kui ehteäri hakkas ühel hetkel iseenesest nii suure hooga kasvama – ta polnud selleks valmis. „Olin ju teinud oma hobist väikese armsa elustiiliettevõtmise, kuid ühel hetkel olin ületöötanud ja stressis. Huvilised ei mahtunud enam ära nendesse ruumidesse, mida kasutasin. Mõistsin, et vaid minust üksi ei piisa ehete hankimiseks, veebipoeks, välimüükideks. Mu esialgne plaan oli ju, et ma ei soovi mingeid siduvaid kohustusi, et vajadusel võin nädalaga ettevõtmise kinni panna ja vaba linnuna nelja tuule poole lennata. Neil raginaga lagunemise, kohanemise ja uue loomise aegadel võib eneseusk ära kaduda. Aga teisalt, kui selliseid väljakutseid ei oleks, siis ilmselt oleks mul ka juba ammu igav ja tahaks midagi muud teha,“ naerab Marika.

    Mairi lisab, et

    ükskõik, mis valdkonnas sa töötad,
    kas ehitad, toodad kassitoitu või müüd ehteid,
    väikeettevõtja mured on ikka sarnased.

    Ehk kui klientide arv kasvab, siis on vaja lisainvesteeringuid ehk raha, et olla võimeline ostma suuremat valikut. Ja kui juba laenud peal ja ehtevalik suur, tekib pinge, et on vaja omakorda rohkem kliente, et laenu tagasi maksta. „Eestis on aga väike klientide arv vast tuttav ükskõik mis valdkonnas toimetajale ning meile on suureks väljakutseks omakorda asjaolu, et oleme võtnud missiooniks, et meie ehted on unikaalsed ja ainulaadsed.“

    Nii on õdede töö pidev loovuse trenn: millised on uued disainid, kust neid hankida, mida teisiti teha ning kõige selle taustal materiaalse poole harjutus ehk lõputu rahavoo ja kohustuste sättimise kunst. Aga seda on mõlemad õed oma varasemast ettevõtluse kogemusest õppinud, et äritsüklid käivadki üles ja alla ning kõige pimedam on hetk enne päikesetõusu.

    „Enamik meie toredaid kliente on meieni jõudnud suust suhu levinud soovituste põhjal ning loomulikult kannavad ka kristallid ning hõbedameistrite käsitöö oma energiat, mis tõmbab. Esimestel aastatel puhtalt selle pinnalt me elasime ja kasvasimegi.

    Linnapeal naised küsisid üksteiselt ehte päritolu kohta
    ja jagasid meie kohta infot.

    Teinekord, nähes jällegi kellegi kaelas tuttava stiiliga ehteid, pilgutati üksteisele vandeseltslaslikult silma, teades ja tunnustades, et ka teine naine kuulub meie ehtehõimu. Nüüd hiljem on info levitamisel siiski suureks abiks ka sotsiaalmeedia ning suhteliselt tuntav fotokäekiri,“ selgitab Marika. Samas ei saa keegi loorberitele puhkama jääda, sest missiooniks on olemasolevaid kliente hoida ning neid pidevalt millegi uuega üllatada.

    Sära taga

    Ometi on ehtemaailmal lisaks magnetismile ja särale ka teisi külgi. „Ehetega tegelemine võib küll näida nii ilus ja naiselik, aga pahatihti algab ja lõpeb tööpäev kastide tassimise, laudade tõstmise ning hõbedast mustaks värvunud sõrmedega. Ei miskit glamuurset, puha käsimääriv ja füüsiliselt raske töö!“ möönab Mairi.

    Ja mis veelgi olulisem, väärismetallide ning poolvääriskividega tegelemises sisaldub paras ports hulljulgust ja riskide võtmist. Mairi arvates on kogu selle eksootilise ameti juures usaldusväärsete partnerite leidmine tundmatutes Aasia riikides ja kultuurides, kus petmine on sisuliselt ärieetika üks osa, väga keeruline. „Oht kaotada palju raha on väga reaalne. Oleme paar korda sattunud pettusele kiskuvasse seisu, aga oleme sellele õnneks õigel ajal jaole saanud ning end päästa suutnud. Ehteäri võib ikka väga kalliks maksma minna.“

    Nii see saare õdede, väekate naiste ühine teekond ja moodne muinasjutt on kulgenud, jõudes otsapidi tänasesse päeva. WildWomani hõimu juhtnaised elavad aasta läbi ka siin Eestis omamoodi nomaadielu, kui kulgevad ehtekoormaga linnast linna või laadalt laadale, et oma hõbedast ja kullast kaunitare teistelegi naistele näha viia.

    Marika jaoks on suurimaks inspiratsiooniks Eesti naised kogu oma ilus, eheduses ja loodusläheduses. Naised, kes julgevad oma unikaalsust esile tuua. Naised, kes on nii tugevad, et julgevad olla ka nõrgad. „Laias laastus on WildWoman siiski eeskätt meie endi nägu – valime just selliseid kristalle ja ehteid, millest õhkub harmooniat, müstilisust, metsiku hingega naist. Need on ehted, millest õhkub ilu ja mis puudutavad hinge,“ usub Mairi. „Meie ehted pole lihtsalt kivid ja metall, vaid igal ehtel on oma vägi, mis on selle kandjale toeks. Kõige suuremat rõõmu pakub, kui meie juurest läheb ära naine, kel silm lõi särama ning kelle hing on kosutust saanud…“ lisab ta.

    Õdede elustiiliettevõtluse soovitused

    – Tee seda, mis sinu enda hinge tõeliselt helisema paneb – klient tunneb selle juba kaugelt ära.

    – Räägi oma lugu: see jääb inimestele meelde.

    – Võta oma kliente kui sõpru-sõbrannasid, kellega oma maailma jagada.

    – Kui vahepeal nii-palju-on-vaja-teha-lained üle pea löövad, sule silmad ja unista ning pane asjad pikka perspektiivi: kõike pole vaja homseks ära teha.

    –  Kui on raske või ideed on otsas, siis suhtle oma klientidega – sealt tagasi tulev positiivne energia innustab ja annab jõudu.

  • Kuidas minust sai norrakas

    Kuidas minust sai norrakas

    Anna Skugen, lõbus nõid, sahvrist sada muna tõi,
    munad suhkrus vahtu lõi, siis tõi ämbritäie võid…

    Nii algab üks norra lastelaul (autor Zinken Hopp), mida ema mulle koolieelikuna ette luges ja mida ma läbi elu mäletan. Hiljuti leidsin peale mitmeid otsinguid antikvariaadist vana lemmikraamatu ja äkki tundus, et Norra jõudmine oli mulle juba väiksena ette kirjutatud. Pole tähtis, et tol ajal puudus lõunaeestlasest maatüdrukul laiast maailmast suurem aimdus.

    Ühel hetkel oli mulle täiesti selge, et tahan norra keelt õppida! Ma ei oska siiani seletada, kust see tuli, aga ära see tunne ei kadunud. Olin siis täiskasvanu, ülikool ja kolmekümnes sünnipäevgi selja taga. Tänapäeval pole teab mis ime oma sisetunnet kuulata ja elus kannapöördeid teha, teisele poole maakeragi rännata. Tol ajal, 20 aastat tagasi peeti aga oluliseks pigem korralikku tööd ja stabiilsust. Õnneks oli mul julgust oma intuitsiooni järgida, jätta kindlustatud argipäev ning hüpata spartalikku eluviisi, tegemaks seda, mida hing ihkas!

    Sain koha Heimly rahvaülikoolis – kirjanike koolis! Unistuste tipp! Oskasin siis küll rootsi keelt, millega saab ka Norras hakkama, aga novelle nõnda ei kirjuta. Norra keel oli null, abiks sõnaraamat, millest näpuga järge ajada. Innukalt otsides leidsin Tallinnas superõpetaja Kadri, kellega tegime paari kuuga imet: nii sõitsin vastu seiklusele polaarjoonest põhjapool õppima hakata. Koolis eraldi keeleõpet polnud, pidi võrdselt kohalikega hakkama saama. Väga norralik suhtumine: austatakse igaühe otsust ja liigselt ei nunnutata. Kui aga abi küsid, on norrakas alati valmis aitama kui vähegi võimalik.

    Kirjanike õppesuunda ma algelise keeleoskuse tõttu ei valinud, õppisin kultuuriajakirjandust ja sain erinevaid ajakirjanduslikke žanre viljeleda. Üsna edukalt, praktikad tegin kohalike ajalehtede juures ning kolm suuremat olemuslugu ja peoga väiksemaid uudiseid läks ka trükki. Peale kooliaastat töötasin vabatahtlikuna suurel kultuurifestivalil Harstadis ja sõitsin sinna ka kahel järgmisel suvel. Lihtsalt nii äge oli! Kodus tagasi olles korraldasin mitmel aastal sealsete sõprade palvel nende seltskondadele reisid Eestisse. Niiviisi sai ring ümmarguseks, ühendades mu kaks suurt armastust – Eesti ja Norra!