Ostukorv

Tag: hingele pai ajakiri

  • Ka täiskasvanutel on jõuluootused…

    Soovin et sinu jõuluootused läheksid täide! Ja kui nad ka päris täpselt täide ei lähe, oleks ikkagi oskust rõõmustada!

    Ilusat jõuluaega!

  • 6 viisi, kuidas väärt lugemine sinu igapäevast heaolu toetab

    6 viisi, kuidas väärt lugemine sinu igapäevast heaolu toetab

    Mida Hingele Pai lugemine meie lugejatele annab? Oleme siia kirja pannud esmalt toimetuse kavatsused-soovid-unistused, seejärel ka meie lugejate mõtted! Kas need klapivad?

    1. Hooaja mõttekaaslane

    Hingele Pai on ajakiri kaasaegsele inimesele, kes hindab kvaliteeti, müravabadust, loomulikke elamise viise ja ehedat elu. Hingele Pais pole lugusid (mitte ainult) ilu pärast, vaid sisu pärast. Ja see sisu on teadlik, tõeliselt rahuldustpakkuv, täisväärtuslik, ehe elu, mis peegeldub nii kirjaridadest kui piltidelt.

    See on raamat, mitte ajakiri. Hästi tehtud.

    Lugemist jätkub kauaks. Nagu väärtkirjandus – loed ja mõtled… ja siis jälle loed. Ja jälle mõtiskled.

    2. Lahendused elu olulistele küsimustele

    Hingele Pai ei ole tavaline naisteajakiri ega ka esoteerika-, jooga- ega ökoajakiri – see on kaasaegse teadliku aktiivse elu ajakiri. Jah, sinna juurde võib käia midagi joogast ja paljugi ökotoodangust ning kindlasti usume, et maailma on veel palju rikkam kui silmaga nähtav ja käega katsutav, aga soovime, et meie artiklid on praktilised ja inspireerivad. Ja mitte ainult naistele!

    Teemad põhinevad õigetel väärtushinnangutel. Iga artikkel sisaldab inspiratsiooni pürgida ka oma elus samm-sammhaaval parema homse poole.

    Aitab eneses toimuvat analüüsida ja aega maha võtta.

    3. Rahutunne ja silmailu

    Oleme ajakirja teinud reklaamivabana, mis tundub vahel meile endilegi paras julgustükk! Aga müravabadus, silmailu ja närvipuhkus vilkuvast tarbimishullusest rahu suunas on siiski meie ajakirja juures väga oluline ja ka sellisena vastu võetud.

    Ajakirja nimi oli see, mis tellima kutsus ja sisu vastas igati oma nimele: lugemine oli puhas, hea, kosutav ja tujutõstev elamus, ehtne pai hingele, aitäh.

    4. Inspiratsioon

    Meie “kangelased” on inimesed, kes on julgelt astunud oma valitud teed kas elustiilis või loomingus, ettevõtluses või palgatööl või hoopis reisides või suhetes. Näitame päris elu, päris inimesi, nende elusid koos kõikide uperpallidega ja samas ka õpetlike lugudena. Sellistena, mis on meile kõigile järele tehtavad lihtsalt väheke oma harjumusi korrigeerides selliseks, et oleksime eluga tõesti jätkusuutlikult (oluliselt) rohkem rahul.

    Siiras ja inspireeriv. Põnevad lood andekatest ja julgetest inimestest.

    5. Aeg endale

    Seda on lugejad meile öelnud, meie jaoks oli see üks suuuuur unistus: et millegi meie tehtuga veedavadki meie lugejad oma kallist vaba aega kui millegi tõeliselt väärtuslikuga! Võtavadki aega ja loevadki kõik leht-lehelt läbi, nagu mitmed on meile öelnud. Vau!

    See ajakiri on nii sisu kui vormi mõttes nii mõnusalt ja haruldaselt rahulik. Just selline, mida diivanil mõnulemiseks vaja. Imeline kaaslane puhkusehetkel, ilus sõna ja head mõtted.

    6. Headust täis

    Külvame ajakirja sisse sületäitega oma parimaid kavatsusi, aega, pühendumust. Ajakirja artiklitega tahame toetada lugeja enesehinnangut, anda positiivset energiat ja paljundada headust.

    Hingele Pai ajakiri teebki hingele pai, meele rõõmsaks ja paneb silmad ja südame särama!

    Täiesti omanäoline ajakiri, mille taga on tunda armastust ja pühendumust, mis sellesse pandud on.

  • Kuidas Hingele Pail läheb?

    Kuidas Hingele Pail läheb?

    Seda küsimust küsitakse meilt väga tihti. Peaaegu sama tihti kui et kuidas saab ilma reklaamita ajakirja teha. Umbes iga päev.

    Kuidas on Hingele Pai siis vastu võetud?

    Saame palju kiidusõnu, kallistusi ja sooje naeratusi, sest ajakiri on ilmselt tabanud just seda kohta meie lugejate südames, mis kohast meie seda ajakirja teinud olime ja teeme. Selles mõttes on see absoluutne kordaminek ja me oleme üleni rõõmsad!
    Oleme saanud ka konstruktiivset kriitikat ja mõned asjad suvenumbri jaoks muutuvadki. Näiteks mõtleme ajakirju ümbrikustada, et nad kodudesse ikka ilusasti puhtalt jõuaksid ja samas – kuigi kiletamine oleks kordades soodsam – ikkagi loodust nii palju ei koormaks. Aga ka sisult tuleb uut!

    Ja numbrid?

    Paar tuhat Hingele Pai ajakirja on jõudnud Eestimaa kodudesse. Ehk mäletate, et vahepeal tellisime trükikojast lisatriaaži juurdegi? Poodide ladudest ja meie endi kodudest olid ajakirjad kahe nädalaga täiesti otsa saanud, lettidele veel jagus (ja neid lette on üle Eesti 170!) ja tänu sellele on Hingele Paid ka nüüd veel poodides saadaval.
    Tore on see, et ka väiksemad tervisetoidu- ja disainipoed on hakanud viimasel ajal meie vastu omal algatusel huvi tundma ja tahavad ajakirja endale müüki võtta.

    Kui te küsite ka finantsilises mõttes, siis kuna kulud on suured, siis ei, nulli me veel jõudnud pole. Ja iseendile muidugi mingit tasu maksta ei saa, aga see polegi olnud esimese ajakirjanumbriga meie eesmärk.

    Kuidas üldse tunne on ja kuidas meil endil läheb?

    Emotsionaalselt on ajakiri end juba esimese tagasiside hetkel ära tasunud. Ja esimesele 200 tellijale mõeldud kontsert oli küll väga südantsoojendav ja sealt lahkuti meid kallistades – siis teadsime, et see, mida me teeme, läheb korda ka teistele.

    Meie endi elu ja tööaeg on praeguseks natuke normaliseerunud. Esimesed pool aastat oli küll hullumeelne tempo, ootamatusi, oli ka stressi, aga sees alati teadmine, et teeme midagi, mis meile väga korda läheb, nii et raskuste all me ei murdu(nud)!

    Praegu algas meie jaoks tihe mööda Eestimaad tuuritamise periood – käime nii turgudel ja laatadel kui istume maha ja räägime senisest kogemusest pikemalt ka esmanumbri esitlustel üle Eesti (juba homme, kolmapäeval oleme Pärnus – vaata ülejäänud esitluspaiku ja aegu meie Facebooki sündmuste alt).
    Sellistel puhkudel on väga tore kohtuda meie lugejatega – nad astuvad juba kaugelt otsustaval sammul suure naeratusega lähemale. Ka välismaalased tunnevad laatadel palju huvi ja oleme saatnud ajakirju ka välismaal elavatele eestlastele.

    Mis saab edasi?

    Praegu hakkab juba lõpusirgele jõudma meie suvenumbri ettevalmistused – suvenumber ilmub juba loetud nädalate pärast mai lõpus. Intervjuud on tehtud, lood on kirjutatud (khm-khm, ühte veel ootame! :), fotosessioonid käivad, kujundaja Teelel arvuti huugab.

    Suvenumber tuleb jällegi natuke teistmoodi – ühest küljest on Marjul võimalust rohkem kohapeal kaasa lüüa kui kevadnumbriga, mil ta elas veel New Yorgis ja sisse tuleb mitmeid tema lugusid ja fotosid. Teisalt oleme saanud palju kommentaare, et Hingele Pai kõnetab ka mehi! See on andnud meile innustust teha sisu veel julgemalt omanäoliseks ja n-ö näidata iseloomu. Nii tuleb persoonilugu loova ja muheda Pärnumaa mehega ja nii mõnigi uus rubriik.

    Oleme tänulikud, kui näitad oma poolehoidu ka tellides – ja tellida suvenumbrit juba saabki! Ka ainult ühe numbri kaupa, kui aasta tundub liiga suur tükk 🙂

    Hingele Paid saab TELLIDA SIIT!*

    Vaata ka meie videomuljetusi:

  • LUGEJAKÜSITLUS: ootame sinu muljeid Hingele Pai esmanumbri kohta

    LUGEJAKÜSITLUS: ootame sinu muljeid Hingele Pai esmanumbri kohta

    Pärast esimese numbri ilmumist ja suvenumbri ettevalmistuste vahepeal võtsime hetke hinge tõmmata ja mõelda välja, mida sooviksime teilt esmanumbri kohta küsida. Et teha ikka veel paremat ajakirja.

    Kõik kanalid on küll kiidusõnadest pungil, aga meil endil on juba mõtteid, kuidas teha teisiti ja veel paremini… Mõni pikem vestlus sõpradega on viinud ka heade mõteteni, millega veel arvestada. Kirjuta meile palun ka oma muljeid ja ideid. Aitäh, et nende jagamise ja oma ajaga meie ettevõtmisele kaasa aitad!

    Kallid lugejad! Oleme äärmiselt tänulikud teile, kui leiate oma päevast paar minutit ja vastate Hingele Pai lugejaküsitlusele. Küsitlus on anonüümne, küsimusi ei ole palju ja see võtab tõesti vaid paar minutit.
    Ikka selleks, et järgmine Hingele Pai saaks veelgi parem.

    Küsitluse leiad siit: https://goo.gl/forms/FrBY3IS6pAZuPR6K2
    Täname!

  • Kuidas sündis lugu Elsa Saksast?

    Hingele Pai esimeses numbris kirjutame pikalt inspireerivast naisest Elsa Saksast, kes tegi eneseavastus- ja ümbermaailmareisi, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust. Tema varasem elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Elsa rääkis meile, kuidas ta seda tegi, kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek ning arutleme, kas inimesi kannustab armastus või hirm…

    Kuidas see lugu sündis? Elsa kohta sain ma esimese vihje möödunud suvel oma endiselt töökaaslaselt Helenilt ja kui Elsaga ühendust võtsin, selgus, et Elsa teadis mind minu esimesest olulisemast töökohast, Eesti Postist, kus olime koos töötanud ja kus ta oli isegi mu esimese raamatu esitlusel käinud! See minevikuside 10 aasta tagusest ajast liitis meid hetkega ja muidugi oligi Elsaga hoobilt hästi tore ja sundimatu koos olla. Kutsusin ta endale külla, kui ta oli just nädalake Eestis olnud. Tema rõkkavat naeru oli meie valge ja vaikne kodu kohe täis ja kohtusime intervjuu jaoks lausa kaks korda. Ühel hetkel oli mul materjali tema kohta ühes failis raamatujagu – ehk 15 korda rohkem kui artikli pikkus oleks pidanud olema! See lühendamine ja olulisema väljanoppimine oli juba omaette töö, aga valmis ta sai! 🙂 Loodame, et Elsa lugu inspireerib teidki!

    Foto: Slater Silk

  • Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    TEKST RIVO SARAPIK
    ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

    Pealkirjas ei ole viga. Just täpselt nii palju tunde olen leidnud juurde igasse nädalasse. See aeg on piltlikult öeldes maas vedelnud, mul oli vaid üleskorjamise vaev. Ja mis peamine, need lisatunnid on kättesaadavad igaühele.

    Neid nii­-öelda lisatunde pani otsima pidev tunne, et aega pole. Ei olnud aega suhelda sõpradega, trenni minna või ka lihtsalt vedelda ja puhata. Mu töö meediaettevõttes on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse ja nädalavahetusse, samas tahaks peale elukutse ja ultraspordisündmusteks treenimise ka sotsiaalselt aega veeta nii elukaas­ lase kui semudega ning lugeda ja muidu meelt lahutada. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

    Mõistagi on järgnev ideaal, mida minulgi ei õnnestu igal nädalal saavutada. Samas aitab see mõtteharjutus – aga kuhu mu aeg siis kaob – meelde tuletada, et iga tund tervest ööpäevast on minu enda kontrollida. Piltlikult öeldes on minu otsustada, kas selle aja jooksul ulatatakse mulle gurmeekaupa või maitsetut ja tervist laastavat kiirtoitu, mis ununeb kiiresti.

    Tean, et paljudele on selline näpuga järje ajamine äärmus. Aja juurde leidmine ei olegi tegelikult eesmärk. Vaja on leida ja võtta aega selleks, mis on tõeliselt tähtis. Minu elus. Need on tegevused, suhted ja kogemu­sed, millele saab hiljem tagasi vaadata ning rõõmustada, et plaanid said tehtud, elu oli sisukas ja tähenduslik. Et polegi millegi pärast kahetseda.

    Nii tasubki enne järgmiste punktide kallale asumist alustada iseenda esikohale seadmi­sest. Nagu lennukiski – enne teistele hapniku­maski pähe venitamist tuleb see endale valmis panna. See ei ole egoistlik suhtumine „mina ja maailm“, vaid terve maailmavaade „minu maailm“. Kes siis veel peaks või saaks minu elule sisu andmisega tegelda.

    1. Haara ajal sabast

    Ajavõit: vähemalt paar tundi päevas ehk 14 tundi nädalas

    Enne kui millegagi algust teha, tuleks meel maha rahustada, sest ühest küljest aitab see teha neutraalsemaid otsuseid, mis pole mõjutatud hetkeemotsioonist, ning teisest küljest vaadata oma tegevusi, päeva, suhteid ja kogemusi distantsilt. Ehk annab enne rea­geerimist nii­öelda hingamisruumi. Vastasel juhul reageerin näiteks mina emotsiooni pealt või ka harjumusest.

    Minu päev algab ja lõpeb sisemise vaikuse tekitamisega. Polegi tähtis, kas see on 10 mi­nutit hingamisharjutusi või pool tundi lihtsalt hingamise jälgimist või tund aega binauraal­sete rütmide kuulamist. Vaikuses olemine on tähtis, sest selle tagajärjed ulatuvad kaugele – alates sügavamast unest, stabiilsemast emotsionaalsest olekust, tujude kõikumise kadumisest, stressi vähenemisest kuni suurema rahulolu ja rõõmuni välja. Kahjulike kõrvalmõjudeta.

    Stabiilselt otsustades ja tegutsedes säästan aega ka tulevikust, sest hindan juba ette, kas tasub või mitte ning tegutsema hakates teen seda täie tähelepanu ja korralikkusega. Mitte vastu tahtmist pooles vinnas, aega raisates.

    2. Rutiin annab tagasi

    Ajavõit: 1 tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas

    Distsipliin ja sellest kinni pidamine on midagi, mis tundub loovust ja loomingut piiravat, üks viise inimese piinamiseks. Minu kogemusel on see eksiarvamus. Hoopis süsteemsus võimaldab nendele ja ka ülejäänud muule soovitule ruumi teha. Seda nii loovuses, millegi õppimisel, treeningul kui ka näiteks investeerimisel ehk jõukuse kasvatamisel.

    Rutiin võtab ära mikrootsuste tegemise vajaduse ja iga selline, ka kõige tähtsusetum otsus (näiteks, mida selga panna), kurnab tahtejõudu, mida aga oleks vaja just tähtsa­ tele otsustele­tegevustele kulutada. Peale tahtejõu annab kord ühtlasi võimaluse mõtte­ tuid tõmblusi ja närvilisust maha võtta.

    Nii ongi mu päevad üsna ühesuguse ilme­ ga. Äratus kell 5, magama 22 või 23. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära.

    Mikrootsused olen püüdnud standardi­seerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis saada. Miks see on oluline, sellest juba järgmistes punktides.

    3. Vähem mõjutusi

    Ajavõit: 7 tundi nädalas

    Kuu aega Facebooki­paastul olles avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaal­meedias kolamisele. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, osaletud või alustatud lõimedes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et sotsiaalmeediat pole üldse vaja, vaid pean seda oskama kasuta­da, et see mind ja mu ajakasutust ei kontrolliks.

    Facebookist eemal olles märkasin, kuidas sotsiaalmeedias nähtu ja loetu justkui andis mulle ette teemad, millele mõtlesin.

    Minu jaoks on see avastus võidetud ajast isegi olulisem. See võib kõlada tähtsusetuna, kuid sotsiaalmeedia mõjutab seda, mis ideed mul tekivad, kuidas arvamused kujunevad ning milline on üldine foon.

    4. Vii telekas minema

    Ajavõit: keskmise eestlase järgi 28 tundi nädalas

    17 aastat tagasi Tallinna kolides ma uude koju telerit ei ostnud ega ole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas neli tun­di helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ja vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal diivanil ootama, vaid saab järele vaadata endale sobival ajal, näiteks pärast trenni venitades. Või siis tarbida huvitavat Netflixis, Youtube’is ning kuulata podcast’e jne.

    Aeg­ajalt reisil telerit sisse lülitades meenu­tab programm veel sedagi, et suur osa ajast kulub reklaamidele – mulle püütakse pähe määrida asju, mis mind ei huvita või mulle korda ei lähe.

    5. Mis suust sisse läheb

    Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas

    Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste muutmisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin varem normaalseks, et pärast einet olen 1,5–2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Vanaisagi ütles, et leib tuleb ikka luusse lasta. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu tõhusalt mõttetööd tegema või sportima. See tundus loomulik ning elu osa. Olin sellega arvestanud.

    Siis aga loobusin lihast­-kalast ja piimatoode­test ning see surnud aeg on minu elust kadunud. Tajusin alles siis, et selline tardumus on ebanormaalne, kui seda enam ei olnud.

    Praegu koosneb mu menüü võimalikult värskest ja vähe töödeldud taimetoidust ning tänu sellele saan trenni minna praktiliselt kohe pärast einet. Kuigi enamasti hoian tunnikese vahet. Kuid ooteaegki selle pärast, et täiskõhu­tunnet veidi leevendada, mitte et peale vajuks mingi seedimisuni. Ühtlasi taastun nüüd trennist kiiremini, enesetunne on kerge ning tervis järjest parem.

    Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist midagi teha, ei osanud ma hinnata enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, misjärel vajus peale see vana tardumus.

    6. Trenn transpordi asemel

    Ajavõit: 2–10 tundi nädalas

    Mul on kodust tööle ligi neli kilomeetrit. Olen juba mitu aastat hommikuse trammiga tööle kolistamise asendanud trenniga. Hommikul sörgin väikese ringiga kohale ning õhtul natu­ke pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised mäkkejooksuna näiteks vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi päevas paar­kolm tundi jooksutrenni koos. Olen sedasi argipäevadel 30–35 km lipanud, mis on maratoni­ultravõistlusteks ettevalmis­tusel väga vajalikud kilomeetrid.

    Või siis stardin rattaga 7.30 kodust kesklin­nas, põikan Pirita-­Viimsi kanti, vaatan ärkavat Tallinna lahte ning jõuan veidi enne üheksat kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

    Säärase jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka päeva ära ning neljatunnisel trenni­ päeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha.

    Ühe jutiga pikad trennid, nagu näiteks 3–4–5 tundi rattal, teen nädalavahetusel.

    7. Iga minut olgu tähtis

    Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5–1 tund päevas ehk 3,5–7 tundi nädalas

    See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksi­maalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta ülemäära palju ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva napsan isiklike asjade ajamiseks veidi aega. Nii ei pea ma kodus õhtul töötama või pidevalt kontoris ületunde tegema. Aga see ei tähenda, et ma üldse ei puhka.

    Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

    Peale ajavõidu annab see hingetõmbeaega – tööaeg on tööle, puhkus puhkusele. Tõsi, ootamatusi tuleb, aga need on erandid.

    8. Pood tapab aega

    Ajavõit: 1,5 tundi nädalas

    Avastasin, et poest saab ka toidu­ ja tarbekraami koju tellida ehk ise ei peagi enam kohale minema. See teenus on puhas õnnistus, sest poest mahlapakkide ja tua­lettpaberi koju tarimine ei anna mulle mitte midagi juurde. Peale poodi mineku­tuleku ning seal riiulite vahel ringiuitamise stressi ja ajakulu jääb ära ka järjekorras passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib pikale venida.

    Nii asendasin terve nädala poeskäimise e­-poega – nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju. Nii saan võimaluse võidetud aega kuidagi mõistlikumalt kasuta­da, kas või puhata rohkem.

    9. Rööprähkle kahel rööpal

    Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas

    Inimene suudab küll mitu tegevust ühel ajal ette võtta, kuid korralikult on tegelikult võimeline tegema ainult kahte asja korraga, millest üks on automaatne tegevus. Ja need kaks tuleb hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, mitmesugustest arvamustest-­kogemustest osa saada.

    Palju huvitavat jagatakse näiteks podcast’ides – taimetoidust sportimise, investeerimise ja näiteks selleni, kuidas inimeste ekslikkus on viinud süütud aastateks või aastakümneteks trellide taha. Saab huvitavat teada nii ettevõtlu­sest, loovusest kui üldse elufillosoofatest. Põne­vate teadmiste omandamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas, istuma, vaid võib neid näiteks tööle jalutades kuulata. Ja nagu enne juba mainisin, olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama­vaatama. Kaks ühes.

    Pean lisama, et ma hindan väga keskendu­ mist ning asjade täie tähelepanuga tegemist. Ehk kahe tegevuse ühildamine vajab hoolikat valimist, et tagajärjeks poleks kaks poolikut tegevust.

    10. Puhka

    Ajavõit: raske hinnata, vähemalt 1 tund päevas, 7 tundi nädalas

    Moodne inimene tihtipeale alahindab regu­laarset und ja ka muidu puhkust. Elektroonikaseadmed ja muud tähelepanunõudjad liiguvad paljudel voodissegi ning on õhtul viimased ja hommikul esimesed, mida puudutatakse. See omakorda toob kaasa nii äreva meele kui häiritud une, sest ekraanilt plinkiv info ja kiirgav valgus ütleb ajule, et veel pole puhkuse aeg.

    Puhkus on aga loomulik ja seega vajalik, elutähtis osa heaolust ja tervest elust. Puhanuna jõuab pare­mini ja see säästab aega – asjad saavad esimesel korral korralikult tehtud ja kuna organism ei ole kurnatud, peab ta paremini vastu haigustele ning üldse jõuab rohkem.

    Minul pole nutitelefoni just eelneva tõttu. Kuigi see tooks ellu palju võimalusi, on see suuresti ka tootjate turunduse tekitatud vaja­dus. Paljudele pole see enam ainult seade, vaid nende elu pult ja kasutaja on selle ori.

    Igapäevane regulaarne uni ning selle jaoks kompromisside tegemine annab tagasi ja on kiire viis elukvaliteedi tõstmiseks.

  • Plaanime uut ajakirja Hingele Pai: Merit Raju lugu

    Plaanime uut ajakirja Hingele Pai: Merit Raju lugu

    Tere! Minu nimi on Merit Raju. Tahaksin rääkida oma loo ja anda teada millestki väga suure pühendumusega loodust, mida saab varsti ka lehitseda.

    Juba lapsepõlvest olid minu kaaslasteks päevikukirjutamine ja sõbrannadele lehekülgedepikkused kirjad. Oli hästi palju vabadust nii kehale kui fantaasiale Võrumaa looduse keskel. Lehmaketikolina, Piusa jõe karge vee ja kortsehtedelt kastetilkade rüüpamisega. Talvel elasime me Tallinnas ja imelik tõdeda, sellest ajast pole mul eriti eredaid mälestusi.
    Ka praegu elan ma Tallinnas, mere lähedal ja metsa ääres, mul on nelja-aastane tore poeg ja kolmevärviline kass.

    Mul on olnud õnn elada ka teistes riikides ning seeläbi õppida eriti armastama Eestimaad kõigis oma värvides ning saada tuttavaks inimeste universaalse loomusega.

    Mu elu loomulikuks osaks on viimasel kaheksal aastal, tegelikult tasapisi juba Saksamaal elamise ajast, aastast 2001 saanud jooga ning sealsed teadmised ja suhtumised, aga ka mediteerimine ja harjutused.
    Olen avaldanud viis raamatut ja saanud alati teha tööalaselt endale kõige südamelähedasemaid asju. Aga mis on see kõige südamelähedasem, see on kogu aeg täpsustumises ja muutumises olnud.

    Olen õppinud TTÜs ärikorraldust ja pärast veel Saksamaal magistrantuuris rahvusvahelist ärijuhtimist. Alustasin koristajatööst oma armastatud teatrimajas, seejärel, juba magistrikraadiga, rändasin läbi kaheksast-viieni (pigem üheksani õhtul) kontoritöö, millest sai alguse igatsus iseenda tööandjaks olemisele. Siis sündis ka julge otsus omal algatusel oma lemmiktöölt ära tulla ja seejärel raamat “Out of Office ehk Aasta kontsakingadeta”.

    Olen küll veel mõned korrad tagasi kontorisse sattunud ja siis sealt jälle eemale. Seitsme aasta tagune koondamine andis mulle võimaluse kirjutada “Hingele pai” raamatu Võrumaa ühes tagasihoidlikus, pikalt üksi seisnud talus, kus päeval sipelgad sagisid ja öösel ükskord hiir juustesse jooksis.
    Sellele järgnenud aastal sündis ka “Leia oma tee” vabakutselise elu plussidest, miinustest ja praktilisest poolest ning “Sõnadest tähtsam” (koos Helina Kärgenbergiga) suhtlemise peenest kunstist mistahes kanalis või inimestega. Värskeim raamat “Kõhule pai” sai kaante vahele inspireerituna mu poja ootusest ja sünnitusest ning on mõeldud beebiootajatele.
    Kuus aastat tagasi hakkasin sõpradega tegema esimest Joogafestivali ja nüüd on sellest saanud tore iga-aastane traditsioon.

    Vahepeal töötasin üle kolme aasta ajakirja Sensa peatoimetajana. Ja mu sealne, oktoobrikuine töökaotus on nüüd viinud loomuliku jätkuna päris oma ajakirjani. Tundub hirmutav ja õnnistus ühekorraga! Ja tore võimalus unistada – milline oleks see ajakiri, mida ma teeksin, kui poleks ühtki piirangut? Nii me alustasime puhtalt lehelt ja täiesti sõltumatult. Millised rubriigid, teemad, milline kujundus, paber, persoonid, autorid… Ja kõik ongi unistustest reaalsuseks kujunenud! (Ainult üks lemmikautor ei vastanudki mulle.)

    Unistame koos autori ja fotograafi Marju Randmer-Nellisega teadliku elustiili ajakirjast Hingele Pai, mis räägiks kõigil täisväärtuslikuma, ehedama ja rahuldustpakkuvama elu poole pürgivale inimesele korda minevatel teemadel. Mis oleks hingepaitav nii sisult kui vormilt ja sellepärast ka reklaamivaba. Ja see pole tänase seisuga enam idee, vaid juba peaaegu valmis kujundatud ajakiri, mis ilmub märtsis!
    Teeme seda põhiosas kahekesi + kujundaja, teiste abiga, aga ilma ülemusteta, ilma reklaamiosakonnata, investoriteta, tasuliste reklaampindadeta, fotopankadeta. Lihtsalt. Armastusest elu vastu, usu ja inspiratsiooni toel.

    Seda ajakirja luues olen tundnud loovuse väge, mis on aidanud mind emotsionaalselt ebastabiilsematel hetkedel, on andnud teadmise, et meie loomus ongi loov ja välised kihid pole kuigi olulised.
    Ja meil on suur rõõm teatada, et nüüd saab Hingele Pai endale juba ka ette tellida!

    Valikus on aastatellimus 33 eurot, ühe numbri ehk kolme kuu tellimus 10 eurot ja püsimakse Swedi ja SEB klientidele 2,75 eur kuus. Aastaks tellijatele kingime praegu ka kutse kontserdile, kus saame kohtuda silmast silma ja toreda elamuse osaliseks! 

    Telli juba täna, et olla esimene, kes seda uut ajakirja saab veebruari lõpus piiluda! www.hingelepai.ee/telli-ajakiri 

    Rõõmustame väga, kui need mõtted kõnetavad ka teid! 
    www.hingelepai.ee

    (Foto: Triin Maasik)

  • Palun anna meile hoogu!

    Kallid sõbrad, tuttavad ja armsad inimesed Eesti kodudes! Kõik, kes ootavad hingele paid 🙂 Põleme jagamise soovist! Oleme Hingele Pai ajakirja esmanumbri kujunduse nüüd peaaegu valmis saanud ja algatanud Hooandjas projekti. Oleme teile südamest tänulikud, kui julgustate meid, toetades ajakirja trükkimise kulusid. Tänuks pakume nii ajakirju kui ka sündmusi ja muidugi siiraid tänukummardusi! Siin me oleme: http://www.hooandja.ee/projekt/uus-teadliku-elustiili-ajakiri-hingele-pai