Ostukorv

Tag: hingele pai

  • Milleks meile mindfulness?

    Milleks meile mindfulness?

    Mindfulness-praktikate tegemine tähendab, et sa oled sunnitud pool tundi päevas mitte tegutsema. Mitte lihtsalt istuma, vaid vaatlema, mis sinuga just nüüd toimub. Kuidas see tänapäeva inimestele sobib – mis juhtub, kui meid jäetakse ilma stimulatsioonita?

    Virginia ülikoolis tehti katse, kus osaleja pandi üksinda tühja ruumi, kus oli istumiseks tool ja lisaks seade, mida puudutades sai ebameeldiva elektrilöögi. Enne katset selgitati seda osalejatele ja nood arvasid, et on valmis maksma 5–25 dollarit, et mitte elektrilööki saada. Ometi puudutas iga kolmas seadet isegi rohkem kui korra. Nad lihtsalt ei suutnud istuda: enamikul inimestel, kes jäävad lihtsalt niisama ja neil pole üldse stimulatsiooni – pole võimalik tegutseda, suhelda, vaadata, luua –, on iseendaga olemine ebamugav.

    Allikas: Alar Ojastu

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!). „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“ Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära… Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv. Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“ Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike, on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse,

    et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat. Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku, siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Loe veel Alari mõtteid siit:

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves välja kujunenud baasturvatunne?

    Töövaimustus algab juhist

    Milleks meile mindfulness?

    Tutvu ka Alar Ojastu koolitustega ja loe rohkem Alari mõtteid tema blogis

  • 10 sammu joogatamise teekonnal

    10 sammu joogatamise teekonnal

    Sattusin oma esimesse joogatundi 17 aastat tagasi Hamburgis ülikoolis käies. 10 aastat tagasi hakkasin Prantsusmaal ja Eestis õppima joogaõpetajaks ja esimese õpingunädala (!) järel andsin juba esimese joogatunni. Nüüd on joogast saanud minu jaoks elustiil ja tean, et joogaks pole vaja isegi matti. Sest joogat ei saa ainuüksi “teha”, vaid seda saab ka “elada”. Jooga võib toimuda suhtumises, mõtlemises, sisemuses. Millised on 10 sammu joogatamise teekonnal?

    1. Suhtud joogasse kui trenni. Seda ta alguses enamasti ka on. Jooga koosneb füüsilistest harjutustest, hingamistehnikatest, mediteerimisest, puhtast toitumisest ja teatud mõtteviisist-maailmavaatest. Alustada võib ükskõik millisest komponendist või võtta omaks kõik korraga, aga kõige tavalisem on alustada füüsilisest joogast. Füüsilist joogat on tegelikult vaja selleks, et meie keha oleks valmis mediteerimiseks – suudaks püsida pikalt samas asendis ja energiablokeeringud oleksid kehast „välja võimeldud“.Rega end vebinari vormis joogasse – tasuta!

    2. Joogaga seoses kohtud üsna pea oma piirangutega. Painduvuspiirangutega ja vastupidavuspiirangutega kehas, mis on nii seotud mentaalsete ja emotsionaalsete piirangutega. Saad aru, kuidas hakkad käituma, kui oled viidud oma piirini – näiteks füüsilise harjutuse ajal. Ja see ei pea üldsegi olema kümme minutit turiseisus või viis minutit silla asendis! Jutt võib olla näiteks täiesti süütus sõrmede liigutamises või lihtsalt käte üleval hoidmises kolm minutit. Juba selle lühikese ajaga tuleb enamikul võidelda mõtetega, et ma ei viitsi ning ma ei jaksa. Saad aru, kas sul on jaksu või uudishimu jätkata või lööd kergesti käega. Ja saad teha oma järeldused, kas seda käitumist võib laiendada ka muule sinu elus. Enamasti võib.

    3. Hakkad saama aimu oma võimetest ja tugevdad eneseusku. Hakkad mõistma, kuidas emotsionaalsed seisundid on seotud füüsiliste seisunditega. Märkad selgemini, mis toimub sinu peas – milline osakaal on millistel sinu mõtetel ning millised olukorrad ja hoiakud äratavad teatud mõtteid ja hinnanguid. Oskad end pingutuse ajal lõdvestada ning peas trummeldava „ma ei jaksa“ asemel suudad valida lõdvestunud naeratamise. Saad aru, kuidas saab hingamisega emotsioone kontrolli all hoida ning kuidas saab valida mõtteid ja milline mõju on sellel sinu üldisele jaksule.  

    4. Õpid lõdvestuma. Öeldakse, et kõige raskemad harjutused on täpses jooga-aasanas seismine, istumine ja lamamine. See võib küll nii olla, sest neid on küll kõige lihtsam teha, aga kõige raskem meisterlikult teha. Ja veel üks asi: tavaliselt ei suuda inimesed esimeses joogatunnis kolme minutitki liigutamata lesida.

    5. Naudid mediteerimist. Esmalt on see raske – istuda vaikselt, keskenduda oma hingamisele. Öeldakse, et kõik meie hädad tulevad sellest, et me ei suuda olla üksi vaikuses mitte midagi tegemata – ja just see ongi klassikaline meditatsioon. Osa ütleb, et ta ei oska seda, aga oma elu esimesed meditatsioonid teeme tegelikult eneselegi märkamatult. Ja teeme neid isegi regulaarselt. Mustikate korjamine on meditatsioon. Ilma „õige“ sammumustrita tantsimine on meditatsioon. Vaikuses jalutamine. Kohvitamine ja suitsetamine. Duši all mõnulemine või vaikselt vetsus istumine veidi pikemalt, kui seda oleks otseselt vaja.

    6. Hakkad iga kord mediteerimisele keskendudes tundma õnne- ja rahutunnet. Mediteerimiseks on nii palju erinevaid viise ja ainult üks neist on vaikuses istumine. Kundalini jooga meditatsioonid algavad vahel ühest, enamasti kolmest minutist. Nad on sageli teatud käteasenditega (mudratega), neid tehakse istudes ja umbes pooltel juhtudel mantra valjusti hääldamisega. Mantra tähendab meele projektsiooni – mantraga annad oma mõtetele ja kujutlustele suuna, valid, millisele mõttele annad oma energia. Mulle on alati meeldinud „ujumismeditatsioon“ – kas meres sinetava silmapiiri poole ujudes või pruunis rabajärves päikese poole ujudes ja oma sõrmi jälgides, mis lükkavad minu ees vett laiali. See suvi oli selleks eriti sobilik! (ja eriti mõnus on ujuda alasti.)

    7. Joogast saab igapäevaelu osa. Sa ei taha enam nii palju magada ja nii palju süüa, hakkad aru saama külma duši ja vara ärkamise mõnust. Sa ei taha minna kodust välja ilma mediteerimata. Enne voodist tõusmist tahad sa minimaalselt mõned korrad ringutada ja venitada. Sul on vajadus end liigutada – jala käia või oma keha treenida. Sa ei taha enam piimaga keedetud putru, sest sa tunned, kuidas see seedub aeglaselt. Sul tulevad mantrad ja hingamisharjutused meelde igapäevastes olukordades, kus neist on reaalselt abi: hambaarsti juures ilma tuimestuseta puurimist taludes, raskeid kotte vinnates, külma duši all või külma vette minnes, sibulat hakkides, suure valu käes kannatades, enne tähtsat esinemist või intervjuud või kui tundub, et hakkad lennukist maha jääma. Ajaviiteks ummikus. Halbu uudiseid saades. Matustel. Ja vahel käivad mantrad peas omasoodu ringi. Võib ka minna nii nagu mul, et sõbranna teeb märkuse: „Sa oled nagu vanainimene – kogu aeg ümised“ 🙂

    8. Hakkad mõistma, et meie meel on antud meile teenriks, aga vahel saab temast ülemus. Meditatsioon aitab puhastada alateadvust, mis koosneb hirmudest ja uskumustest, neist omakorda tulenevad mõtted, emotsioonid ja käitumine. Seega aitab mediteerimine arendada oma isiksust. Teine oluline oskus, mis areneb mediteerides on oskus suhelda oma hingega, st intuitsiooniga, sisehäälega, saada inspiratsiooni ja ideid.

    9. Usud siiralt, et igas halvas on head. Mõistad, et see pole juhus, et meil on huvitav töö, armas elukaaslane, hubane kodu ja toredad sõbrad. Tähendab, see on osaliselt juhus ja osaliselt tuleb meil selle eest midagi anda. Oma pingutust. Oma initsiatiivi. Oma tänu. Märgata nende asjade väärtust oma elus. Ja seetõttu on soov olla selle eest tänulik.

    Kõige tähtsam suhtumise muutus on võib-olla see, et suhtud ka negatiivsetesse sündmustesse tänuga, sest nad õpetavad sind, panevad maailmale teisiti vaatama või aitavad muuta oma elu. Ja see muutubki pisitasa – mida sa sööd, kellega sa kohtud, kuidas hindad ja kasutad oma vaba aega, mida üldse tähtsustad.

    Ühtlasi tuleb hiljemalt nüüd välja, et jooga ei ole ainult trenn.

    Märkad, kuidas elu üleüldse läheb rohkem sedaviisi, kuidas sa oled oma hinges soovinud.

    10. Joogaga tegelemise põhjus muutub aja jooksul. Joogasse satutakse sõbra kutsel-soovitusel, lihtsalt „heast peast“ või mingi probleemi tõttu (tavaliselt selja- ja mitte hingeprobleemi tõttu, kuigi see on üks ja seesama).

    Ma sattusin joogasse sõprade mõjul ning tegin joogat alguses selle pärast, et see andis mõnusa enesetunde (joogatamine tekitab serotoniini – heaoluhormooni).

    Siis selle pärast, et ma tahtsin olla parem – füüsiliselt paindlikum ja vastupidavam. (Ja joogas polegi vahet, kas alustad füüsilisest või vaimsest paindlikkusest ja vastupidavusest – sest need mõjutavad teineteist niikuinii).

    Siis tegin selle pärast, et proovida palju erinevaid harjutusteseeriaid.

    Edasi selle pärast, et muuta oma isiksuse mõningaid tahke, mis ei olnud eriti edasiviivad ja kasulikud minu praeguses vanuses / elus ja suhetes ning mis takistasid mu isiklike eesmärkide saavutamist.

    Ja mu elu on palju muutunud. Põhiliseks väärtuseks pean ma intuitsiooni tugevnemist ja autentsust, seda, et saan-julgen ja tahan olla just selline, nagu ma olen. Tulla nähtavale päris iseendana. Ja olen valinud oma ellu inimesed, kohad, tegevused, mis mulle tõesti korda lähevad. Iga päev on nagu õnnistus. (See ei tähenda, et mul poleks mingeid jamasid – ikka on, aga tänu joogale ma tulen nendega emotsionaalset palju paremini ja oma jõududega toime).

    Ja nüüd tahan teada, kuhu see kõik veel välja viib 🙂Registreeru tasuta sügisjoogasse vebinari vormis siin

  • Sügise Hingele Pai on ilmunud!

    Oled sa valmis sättima end sügisega harmooniasse? Värske Hingele Pai on nüüd postkastides ja lettidel üle Eesti – valmis olema sinu sügisene mõtte- ja teekaaslane. Ikka 130 lk ja reklaamivaba, inspireeriv ja praktiline. Ja ilus. Nagu sinagi.

    Millest Hingele Pai sügisnumbris juttu on? Mõned nopped:

    • Kaanepersoon armastatud näitleja ja laulja Saara Kadak jagab oma lugusid näitlejatöö ja väikese lapse emaks olemise ühitamisega ning kergitab pisut loori oma vaadetelt sellele, mis tarbimismaailmas tegelikult toimub.
    • Rivo Sarapik kirjutab oma kogemusest, kuidas ta lasi lahti 16 aastat kestnud töösuhtest. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.
    • Moetööstuse eetilised sammud – ämblikusiid, laboris kasvatatud nahk ja veel põnevaid lahendusi!
    • Kust tulevad õnnehormoonid ehk mida tasub teada meie aju toimimisest?
    • Emotsionaalne vägivald paarisuhtes kui epideemia? Suhteterapeut Kadri Sakala vaade ja soovitused.
    • Teadlik nomaadielu – Katrin Haiba elab esimese poolaasta soojas Mehhikos purjetades ja teise poolaasta jahedas kliimas New Yorgis, naudib elu, teenib raha, planeerib ja kulgeb. Kuidas see on võimalik?
    • Sumedatesse sügisõhtutesse teeb oma muusikavaliku muusik Andres Kõpper
    • Fotograaf ja ajakirjanik Silvia Pärmanni mõtlemapanev fotolugu Abhaasiast. Kas meil riigina oleks võinud samamoodi minna?
    • 4 toitvat teraviljarooga Marika Blossfeldtilt
    • Merit Raju viis nädalat Tais Koh Phanganil koos kolmeaastase pojaga
    • Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
    • Justin Petrone kolumn & Beatrice Fenice kodu erilised detailid
      + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.
  • Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Käia 3 korda päevas 25-kraadises merevees, vaadata päeval ereda päikese sädelust ja öösel täiskuuteed mereveel, siis järgmisel õhtul verekuud ja kuuvarjutust. Seda kõike ümbritsemas võrratu õhkkond ja saatmas Kalana Saundi huvitavad rütmid ja kõlad.

    Reede hommik vastu laupäeva: erepunane päikesekera on just tõusnud metsapiiri vahelt. Kunstnik Kris Lemsalu telgi (telgi nimi Fliis Lemsalu väärib eraldi äramärkimist!) ees tantsib ennastunustavalt umbes kolmkümmend inimest. Mõned käivad ujumas, mõned istuvad, lihtsalt naudivad elu ja olemist. Õhkkond on vaba ja sundimatu, muusika seinast seina.

    Pühapäev, festivali järelpidu imekaunil Tohvri rannal. Päike paistab ja ambient paitab kõrva. Õige pea tõuseb aga tumesinine pilvemassiiv, kõik liiguvad, algab meeletu torm: vihma sajab diagonaalis, mere ja maa piiri pole enam näha, kadakad on vastu maad.

    Järelpidu jätkub Suurbritanniast pärit Tapes’i live-ambient’iga kohaliku puhkeküla klaasist paviljonis. Ühel pool on põuavälgu moodustatud ämblikuvõrgud, teisel pool helendab loojang. Rahulikud helijoad pärast tormi.

    Ja siis muidugi tume, puiduhõngune paadikuur, kus sai mitme päeva jooksul kuulata eri žanris suurepäraseid etteasteid ning mis toetas iseäranis hästi veidi jõulisema ja sügavama kõlaga sette ja live-esinemisi.

    Harva kõlavad muusika ja keskkond nii sujuvalt kokku kui tänavusel Kalana saundil.

    Järgnevalt peatun mõnedel rohkem meelde ja kõrva jäänud artistidel. Festivali üks oodatumaid artiste, Suurbritanniast pärit Lone’i etteaste oli kindlasti üks festivali kõrghetki. Täiesti ennastunustavalt tantsiv publik, soe ja ilusate harmooniatega pikitud tantsumuusika – kõik see kokku tõi paadikuuri katuse alla plahvatusliku energia ja tänulikud naeratused.

    Lu:k ehk Eestis 90. aastatel alustanud ja muusikamaastikul tugevalt kanda kinnitanud jungle’i-legend mängis veidi enne kuldse loojangutunni saabumist oma tuntumaid ja vähem tuntud lugusid. Lu:ki 90ndatel sündinud “Lovin U” ja “La:v” on kohalikel pidudel viimastel aastatel üha enam kõlanud ja alati mõnusat, helget, sooja energiat tekitavad palad. Kuulda neid lugusid live’is suvesoojuses on aga midagi muud. Kel võimalik, soovitan soojalt Lu:ki live’i külastada.

    Kitchen brothers oli minu jaoks selleaastase festivali suuremaid üllatajaid. Olgugi et ma igapäevaselt dnb’d ja jungle’it ei kuula, oli nende meloodiliselt pehme ja sume helikeel väga nauditav ja kaasahaarav, pehmem ja voolavam nende žanrite tavapärase kõlaga võrreldes. Teisel õhtul esinenud Kitchen Brothers kooseisus Kadajane ja Kuup tõestasid, et lisaks house’i- ja technoartistidele on Eestis ka väga tasemel uue laine jungle-artiste. Suurepärane poolöine ja järjest hoogu kasvatav tantsumuusika.

    Tavapäraselt viiulil ja vokaaliga pärimusmuusikast inspireeritud eksperimentaalmuusikat esitav Maarja Nuut astus mustrist välja ning tegi oma elu esimese avaliku DJ-seti, mängides peamiselt techno-palu. Sedalaadi žanrist ja harjumuspärasest välja astuvaid esinemisi võiks festivalidel-pidudel teha julgeminigi! On ju palju neid muusikuid, kes ise kuulavad väga erinevaid ja sageli omaenda muusikast eemale jäävaid žanre.

    Cubus Larviku ehk Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve eksperimentaalsemad helimaastikud sobisid nagu valatult hämarasse paadikuuri. Vaheldumisi voogav ja jõuline elektroonika pakkus lisaks helilisele lausa ruumilist elamust, mida võimendas hästi valitud valguslahendus. Cubus Larviku muusikas on mahtu ja sisu, see paneb peatuma ja süvenema, sellest ei saa ka festivalisaginas lihtsalt mööda libiseda.

    Rain Tolgi ja Ivar Murdi set oli ajastatud ideaalselt teise päeva lõunasse, mil keha oli veel eelmise öö tantsust raske ja nii võis põhupallidel ambient’i saatel silmad kinni pikutada või pilvi vaadelda.

    Neuronphase’i väga hea set läks aga kellaaja tõttu paraku tühjale saalile. Raul Saaremetsa Burial-i tribuut sobitus hästi õhtuse atmosfääriga ja võimaldas korraks tumedamatesse helimaastikesse sukelduda ning õues intensiivsematest artistidest pausi võtta.

    Club Felicity laupäeva ööl ja hommikul muulilaval demonstreeris eelkõige noori elektroonilise muusika talente, kes alles hakkavad kohalikku skeenet kujundama. Eelnevate aastatega võrreldes pigem live’ide kui DJ-set’ide kasuks tehtud valik lõi olukorra, kus festivalil kõlanud muusika enam mõjule pääses. Live’i puhul läheb energiast enam tähelepanu konkreetse artisti kõlapildile ja isikupärale ning publikki keskendub rohkem kuulamisele kui tantsimisele, vestlemisele või vägijoogi rüüpamisele.

    Festival ei olnud seekord nii kontsentreeritud kui eelmistel kordadel. Muidugi oli ka rohkem lavasid ja artiste, kuid publiku mõttes hajus olukord ja energia veidi laiali, seda eriti hommikupoole, kui paljud magasid. Boonuseks oli aga see, et nii sai igal hetkel suurema rahvasumma seest vaiksemale poolsaarele jalutada ja seal kahe telgi vahel valides muusika kuulamise ja tantsimise vahepeal põhupallidel vedeleda või valgustatud vanal laevakerel turnida.

    Hea ongi tõdeda, et kõigi kolme toimunud Kalana Saundi valguses jätavad korraldajad endiselt muusikale ja publikule piisavalt ruumi. Pean silmas nii füüsilist kui vaimset: lavad on teineteisest piisavalt kaugel, et jalutuskäigu jooksul ühelt žanrilt teisele ümber lülituda, päevasel ajal on aega, et end ujudes või ümbrust uudistades laadida, pelgamata, et midagi olulist kuulmata jääb ning festivaliala ei ole puupüsti inimesi täis. On ruumi, et hingata, niisama oleskleda ja muusikat nautida.

    Tänuväärt on festivali püüe vähendada prügi hulka, kasutades panditopside süsteemi ning prügi sorteerimist, seda eriti arvestades järjest süvenevat kliima- ja ökokriisi. Loodan, et see näitab eeskuju ka teistele suurüritustele.

    Kalana Saund tundub olevat pigem teadlikuma publiku pärusmaa: inimesed, kes sinna jõuavad on avatud meelega, valmis laskma end üllatada ka artistidel, kellest midagi kuulnud pole. Ning muusikamaitse võngub seal intellektuaalse elektroonilise-eksperimentaalse-house’i-techno vahepeal. Atmosfäär on meeldiv, inimesed sõbralikud ja üksteist austavad, samas valmis iga kell varahommikul jalad valusaks tantsima.

    Kalana Saund on endiselt kodumaa hubasemaid ja inimsõbralikumaid festivale. Ole sa ükskõik millise välimuse, orientatsiooni ja ensemääratlusega – kõik mahuvad ära, kõik on võrdsed ja iga elektroonilise muusika žanri austaja leiab oma.

    Elu on elamiseks ja nautimiseks.

    Jällekuulmiseni järgmisel suvel seal kusagil Läänemere külje all.

  • Intsikurmu – tagasi juurte juurde?

    Intsikurmu – tagasi juurte juurde?

    Tänavune, kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival oli kahtlemata külaliste arvu ja festivali mahu poolest senistest suurim. Sellest andsid tunnistust toidutänaval tunglevad inimesed, väljamüüdud telkla ning üldine melu ja detsibellide tase.

    Esimestele toimumisaastatel väga boheemlasliku õhkkonna, intiimsuse ja looduskauni toimumispaigaga festival on liikunud üha laiema publiku kaasamise suunas ning sellest johtuvalt on festivali võrreldud Positivusega. Tõepoolest, telklas end üle piiri joonud alaealised ja/või napilt täisealised noored või artistide valik põhimõttega „midagi kõigile“ võib viia mõtted liig suureks paisunud ja kommertsialiseerunud festivali edasisele arengule.

    Küll aga on Intsikurmu paljuski arenenud. Näiteks on kõvasti paranenud toitlustus: sel korral oli lisaks tavapärasele tänavatoidule, paarile õuerestoranile ja kohalike kaasamisele (legendaarsed kohalike prouade kaneelisaiad!) kohal mitmed veganveokid, samuti sai kvaliteetset kohvi sel aastal õige mitmest müügipunktist. Ka alkoholi müük oli läbimõeldud ja maitsekas, seda enam et keskkonnasäästlikkust silmas pidades on kasutusel panditopsid ja prügisorteerimine.

    Kõige suurem kiitus läheb aga kindlasti festivaliala kujundusele: varemgi loodusega sobituvaid dekoratsioone katsetanud Intsikurmul nägi sel aastal mitmeid kauneid valguskunstnik Oliver Kulpsoo valgusinstallatsioone, suurepäraselt metsa sisse sobituvad disainriiuleid ja raamatuid, kangast ja muudest materjalidest tehtud unenäopüüdjaid, põiminguid ja muid kaunistusi. Kõige enam torkasid silma aga BMW-installatsioon ühes populaarse söögikoha Noodle box lavaga ning Lastekurmu – haldjamaailma ja retrolikku mängutuba meenutav suur lasteala, kus sai nii hiiglaslikul võrkkiigel hüpata ja padjasõda mängida, trükimasinal trükkimist proovida kui ka puude külge kinnitatud traadiga telefonidest sõbrale või emale-isale helistada. Väga sümpaatselt mõjus Eesti Pagulasabi Keskuse kaasamine lastealal: nii said lapsed ja teisedki külalised kuulda ja näha oma rahvuslikke trummirütme, laule ja tantse esitavaid inimesi. Hea näide kultuurilisest lõimumisest meie oma väikses Eestis!

    Festivalil üllatasid enim andekas soome jazz-muusik, multiinstrumentalist Jimi Tenor ning taanist pärit räppar ja hip-hop artist Suff Daddy, kes esines nime all Suff Daddy & The Lunchbirds, kaasates ka trummari ja kitarristi. Mõlema jazzilikud meloodiad, mis põimusid elektroonikaga ja vokaaliga tõid endaga kaasa suviselt sooja tunnetuse ja panid tantsima ka need, kelle jaoks artistid tundmatud olid. Antoxa MC on Venemaal juba väga tuntud kuju, Eestis esines ta sel suvel ka Mägede Häälel ning on meelde jäänud multitalendina, kelle räpp vaheldub tänavatantsu, kätelseisude ja funk’ilike trompetisoolodega. 28-aastase artisti live’id on kaasahaaravad ja mõjuvad sümpaatselt, kõnetades eelkõige nooremat publikuosa.

    Lavashow poolest oli kõigist peajagu üle Big Freedia, artist, kes on kaasa teinud Beyoncé ja teiste sama kraadiga kuulsuste albumitel ja keda hiljuti sai näha Drake’i uues videos. Esimesel 15 minutil lugesin kokku umbes seitse eesti meest, kel oli lihtsalt üllatusest suu lahti jäänud. Sellist show’d, kus taustatantsijad täie hooga igas asendis twerk’iks, üks neist meesterahvas, ei ole kodumaal veel küll nähtud. Lisaks juusteviskamised, saltod, spagaadid – tantsijate tehniline võimekus oli maailmatasemel.

    Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

    Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

    Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

    Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

    Väga paljusid instrumente valdav Youngblood meenutab oma helikeele poolest mingitel hetkedel Bon Iveri, teisal jälle Sufjan Stevensit, kuid teda eristabki neist just niivõrd paljude instrumentide valdamine ja paigatunnetus. Nimelt on ta äsjailmunud esimesel albumil kõik lood seotud tema reisidega ja külastatud paikadega: plaadilt leiab näiteks lood pealkirjaga „Stockholm“ ja „Birds of Finland“. Soovitan tema rahulikku albumit kuulata ka neil, kes huvituvad indie-folgist ning kes festivalile sel korral ei jõudnud.

    Omamaistest artistidest sobisid kõik metsaparki nagu valatult. Iseäranis jäid meelde Levski Oru laval ning Chalice Metsalaval ühes Olavi Ruitlasega. Meisterjaan tõestas lava ette kogunenud noorte andunud pilkude ja hüüete järgi, et parmupill tänapäevases töötluses on populaarne ka pealekasvavas muusikahuviliste põlvkonnas.

    Festivalile punkti pannud Lexsoul Dancemachine tõestas, et kuulub suurele lavale, suutes oma energia, rütmi (kiitused löökpillimängijatele) ja ülevoolavusega täita kogu lava ning viia tuju lakke. Kui varasemad Lexsoul Dancemachine’i kontserdid on demonstreerinud, et kodumaal on võimalik teha kaasahaaravat ja õiget funk’i, siis see kontsert oli tase omaette.

    Robert Linna, kes juba Elephants from Neptune’i vokalistina on end karismaatilise lauljana tõestanud, on Lexsoul Dancemachine’is oma nišši laiendanud ja paistab silma erilise artistlikkusega, samas näidates ka oma lauljaampluaad ja vokaalset võimekust. Klahvpillimängija Joonas Mattias Sarapuu oli täis nakatavat energiat ja tema crowdsurfing hiiglasliku flamingoga on vaatepilt, mis festivali lõpuna tõepoolest mällu sööbis. Vääriline ja lõbus punkt mõnusale nädalavahetusele.

    Intsikurmul muudab muusikaliste etteastete kogemise hõlpsamaks see, et enamiku artistide esinemised ei kattu: nõnda saab liikuda mugavalt ühelt alalt teisele ning ükski huvitav ja paeluv artist kuulamata ei jää. Samuti alustatakse laupäeval programmiga üsna varakult, tänu millele ei veni live’id varahommikusse ning ka telklas hommikul ärganud publik saab terve oma päeva sisustada. Jääb vaid loota, et lisaks festivaliala hubasusele ja laia žanrilise mitmekesisusega artistidele jääb Intsikurmu oma liistude juurde ega kujune intiimsest, muusikale, loodusele ja kvaliteetsele söögile keskendunud metsafestivalist kommertslikuks massiürituseks. Lisaks muusikalile on ka festivali toimumispaik juba elamus omaette, eriti, kui see on kaunistatud ja hämaruses paistab metsaveerelt loojangukarva taevas.

  • Kulgemised Joogafestivalil

    Kulgemised Joogafestivalil

    Iga Joogafestivali valmistame ette umbes aasta või pisut enam. Kavas oli seekord 40 sündmust kahe päevaga. Seekordsel, järjekorras juba seitsmendal festivalil saime tunda suve tõelist leitsakut ja näpuotsaga sooja vihma raskeid tilku, tantsisime end võhmale, joogatasime painduvaks, nautisime suvist õhkkonda, südamlikku seltskonda ja häid maitseid. Peakorraldajana on mul alati südames soov, et kõik sujuks ja ma võin öelda, et seekord sujuski eriti mõnusalt. Ja sisukalt ka.

    Tavaliselt on mul endal üsna vähe võimalust Joogafestivalil osaleda, tänu erilisele korralduse sujumisele (aitäh kõigile meie tiimis, vabatahtlikele ja asjaoludele!) oli aga seekord pisut enam võimalust kaasa lüüa kui tavaliselt 😉 Kasutasin seda kaks korda ühel ja kaks teisel päeval (lisaks lihtsalt linnusehoovis vaibi nautimisele ja telefoni otsas või telefonivalmis olemisele).

    Kuulasin oma viieaastase pojaga Polina Tšerkassova liigutavaid muinasjutte eksootiliste vanaaegsete instrumentide saatel ja elasin kaasa Jocke Salokorpi loengus “Toores autentsus kui vaimne praktika”. See teema lihtsalt nii kõlas minu mõtteviisiga kaasa 🙂 Nautisin ka ekstaatilise tantsu etnorütme ja varahommikust detox päikesetõusujoogat. 

    Üks mõnus kokkuvõte on siin:

    Haapsalu iseenesest on suvistel päevadel ja õhtutel imearmas – nii kohvikud, rannapromenaad, puitmajakesed, viljapuuaiakesed, inimesed, kassid-koerad – kõik on lihtsalt nii chill et armu või ära!

    Ja vaata, milline on Haapsalus üks suvine pühapäeva hommik kell 5.30
    Pilti tehes olin teel päikesetõusujoogasse, puhanud ja värske 🙂

    Joogafestival on alkoholivaba ja armas sündmus. Selle tundsid ära ka Haapsalu Piiskopilinnuse juhatajad ja lubavad meie festivali osalejatel esimesest festivalist saati (2012. a) linnuses ka telkida. Valge Daami akna kõrval. Müstiline!

    Joogafestivalil oli sel aastal 7 lava ja saali. Kuna aga merevesi oli 25 kraadi kanti, siis siin on õhtune hetk rannas:

  • Teadlik hingamine

    Teadlik hingamine

    Kuigi maailmas on palju hingamiseksperte, eristub Brulé neist tänu oma kogemuspagasile. USA hingamisguru Dan Brulé, kes on tänaseks õpetanud teadlikku, vabastavat ja energeetilist hingamist enam kui 125 000 inimesele 60 riigis. Mis on teadliku hingamise mõte ja millised on lihtsad hingamisharjutused kodus praktiseerimiseks?

    Teadliku hingamise meisterlikkuse saladus peitub Dani ammendamatus energias ja kohalolus. Need kaks omadust koos teadmiste ja oskustega on toonud Brulé juurde sellised tippkliendid ja -partnerid nagu maadleja Aleksandr Karelini, vabasukeldumistšempion Stig Åvall Severinseni, transpersonaalse psühholoogia rajaja Stanislav Grofi, New Age’i pioneer Leonard Orri, arktilise ekstreemujuja Wim Hofi ja motivatsioonikoolitaja Tony Robbinsi.

    Teadlik hingamine annab võimaluse lasta vabaks pinged ja avada sügav, lähedane ühendus oma kehaga. Õigupoolest vajab seda meist enamik, sest enda keha alateadlikult hüljates tekivad haigused, kaal tõuseb ja kogu keha-meele süsteem langeb stressi. Brulé suurhingamissessioonil osalejad aga parandavad hingamise kaudu ühendust enda keha-meele süsteemiga.

    Me teame, et teile meeldib Eestimaa loodus, kas võiksite selgitada miks?

    See on puhas ja Läänemere rannik on väga ilus. Ma näen, kuidas liivarannik kasvab ümber saarte… see on väga erinev sellest, mis mujal maailmas toimub, kus liivarannikud on kadumas. Asukoht on mugav, nii Euroopa kui endiste Nõukogude Liidu riikide jaoks. Lisaks, kuna teil puuduvad mäed, siis on levi kõikjal suurepärane.

    Te olete juba eestlastega koostööd teinud – mida te meie kohta sooviksite öelda?

    Eestlased on vahvad! Mõnikord liiga jäigad või tõsised, kuid väga helged inimesed, hästi unikaalse keele ja kultuuriga. Ja mulle meeldib kuulda, kuidas eestlased ütlevad “jah” sissehingamise ajal – väga äge hingamistava.

    Mis on teadlik hingamine?

    See on sihilik, eesmärgistatud hingamine, mis annab hingamisele teatud kvaliteedi ja mustri, toimub autopiloodist üle võtmine ehk siis alateadlikud harjumused ja mustrid kirjutatakse üle. Kui hingad teadlikult, siis oled sina see, kes kontrollib oma tähelepanu ning energiat. Sa kontrollid oma meelt ja keha, enda kehakeemiat ja psühholoogiat.

    Milline on lihtne harjutus, mida iga inimene saaks teha iga päev?

    A) Hingamise jälgimine kui meditatsioon:

    Suletud silmadega hingamismeditatsioon, lubades hingetõmmetel tulla ja minna  iseenesest, olles ise vaatleja, jälgija. See on mindfulnessi treening.

    B) Spetsiifilise hingamismustriga teadlik hingamine

    * Harjuta kolmnurga hingamist (3-3-3 sekundit):

    hinga sisse (3 sekundi jooksul),

    hinga välja (3 sekundi jooksul),

    tee paus (3 sekundit)

    …

    hinga sisse (3 sekundi jooksul),

    hinga välja (3 sekundi jooksul),

    tee paus (3 sekundit)

    …

    * Harjuta nelinurga hingamist (4-4-4-4 sekundit):

    hinga sisse, tee paus, hinga välja, tee paus…

    hinga sisse, tee paus, hinga välja, tee paus.

    * Ja praktiseeri ka ringlevat hingamist: Hinga sisse, hinga välja… Hinga sisse, hinga välja (5-sekundiga sisse, 5-sekundiga välja… pause ei tee)

    Iga nendest variantidest praktiseeri mõni minut järjest.

    Kuidas muudab teadlik hingamine elukvaliteeti?

    See kuidas sa hingad, näitab seda, kuidas sa elad… väärikalt, teadlikult, pingutuseta, täielikult, vabalt jne.

    Sinu hingamismustrid peegeldavad ja väljendavad sinu emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit.

    Ja see on kahesuunaline tee: kui sa kontrollid oma hingamist, siis kontrollid ka oma meelt ja emotsioone.

    Sa võid kasutada hingamist selleks, et rahustada oma närve, vaigistada meelt, lõdvestuda või hoopis laadida oma keha energiaga ja et avada oma süda.

    Kui sa peatud ja hingad selle asemel, et automaatselt reageerida, su suhted paranevad. Kogu su elu paraneb!

    Miks inimesed unustavad või isegi ei tea, kuidas õigesti hingata?

    Just nii nagu rääkimine, kõndimine ning muud käitumisviisid – teadlikult ja alateadlikult õpime need inimestelt, kellest oleme ümbritsetud; me modelleerime teiste inimeste käitumist, mis ei pruugi olla optimaalne või isegi terve. Valu, erinevad šokiseisundid ning traumad, olgu need füüsilised, psühholoogilised või emotsionaalsed, tekitavad hingamisblokke.

    Kui meil on hirm, siis me hingame kiiresti ja pealiskaudselt ning sellest võib saada krooniline alateadvuslik harjumus. Kui me kogeme stressi, siis me hingame üle või ala ilma et me ise sellest üldse teadlikud oleksime.

    Kui lihtsalt inimesed on teadliku hingamise vastu võtnud?

    Teadlik hingamine on uus jooga. See on kaasaegne meditatsioon. See on väga populaarne.

    Hingamistöö on praegu juhtiv trend tervise, fitnessi ning inimese enesearengu maastikul. See on vastu võetud, tunnustatud ning rakendatakse spordi-, psühholoogia- ja inimpotentsiaali maailmas.

    See on spirituaalne praktika kõikides iidsetes religioonides.

    Ma olen käinud tänaseks 60 riigis ja alati on seminaridel väga palju osavõtjaid.

  • Linnaperena maale elama!

    Linnaperena maale elama!

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.

    Tunnen, et hing on kinni,

    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,

    et hingata on vaja,

    hingata on vaja!

    0n 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle e-maili, mille pealkirjaks on “Lähme maale elama”. Vastasin tol samal päeval: “Väga äge oleks”.

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas.

    Muidugi mõista on sõna “vaikselt” päris leebelt öeldud.

    Nimelt on meil on kaks last, 4,5-aastane Nora ja juulikuus 1-aastaseks saanud Rafael.

    Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    *

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas. 

    Majas polnud ükski inimhing tükk aega elanud, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall.

    Samas tundsime Raidoga hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    *

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Õnneks leidsime Tartust tubli töömehe Taimari, kes suuremad ehitustööd ära tegi. Muidugi olime ise ka abiks nii palju, kui saime.

    Minu hooleks jäi Hea Maja poest ökovärvide ja -materjalide valimine ja ostmine. Seda tööd ma just igapäevaselt ei tee, seega valik polnud sugugi lihtne. Millised värvid, millistesse tubadesse, mis muster, mis-mis-mis.

    Lõpuks otsustasin sisetunde pealt ja oleme tulemusega rahul.

    Raido tegeles põldude ettevalmistuse ja erinevate taimede seemnete külvamisega.

    Emotsionaalne protsess

    Kogu selle protsessi ajal, alates otsuse vastu võtmisest maale kolida kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud – ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjul olevaid külgi avastada ja valgustada.

    Üks oluline impulss, mis mind isiklikult pani “jah” ütlema maale kolimise osas: hea sõbra Mari Metsalliku ema ütles kunagi ammu kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas. Hiljem on seda lapse jaoks välja kujunenud keskkonda keerulisem ümber kujundada.

    Ja mulle jäid need sõnad pähe kummitama.

    Aitäh, Mari emme! Ma tahan, et minu lastel on võimalus uksest paljajalu õue astuda, joosta, puu otsa ronida, kiikuda, peenralt maasikaid ja juurikaid noppida, avarust ja ruumi jooksmiseks. Korteris olin sunnitud alatasa vanemale lapsele ütlema, et ta nii valjult ei karjuks ega hüppaks õhtul diivanilt põrandale – sest kõik kostub läbi. Millise jälje need pidevad keelud lastesse jätavad? Ausalt, ma ei tahtnud seda välja uuridagi.

    Ja teiseks suureks tõukeks maale kolida oli Raido stressirohke ja vastutusrikas töö, pidev tulekahju kustutamine, telefoniga rääkimine ja kiire-kiire elustiil. Talle oli tervendavat maaenergiat kõige rohkem tarvis.

    Kolimine kahe väikese lapsega

    Kolisime maale 30. juunil, millele eelnes Tallinna korterist asjade kokku pakkimine, korteri koristamine ja omanikule üle andmine. Kahe lapsega on seda eriti keeruline teha, kui pisem ripub samal ajal jala küljes, kui mul on vaja aknaid pesta või pakin asjad kastidesse ning lapsed hakkavad vaikselt neid sealt uuesti välja kiskuma.

    Õnneks abistas hea sõbranna Maarja mind ning tuli ka õhtul kell 22 appi kööki koristama. Lõpp hea, kõik hea.

    Hommikul pakkisime viimased asjad – lapsed ja lilled autosse, ning jätsime korteriga hüvasti ja asusime Viljandimaale teele.

    Tundus, et kodus sündinud Rafaelile oli sünnikodu lahtilaskmine teistest pereliikmetest keerukam. Selgitasin talle rahulikult olukorda ning tänu sellele oli tal minna laskmine valutum.

    *

    Kohale jõudes hakkasime kastidest asju välja võtma ning oma kohale asetama. Jube, milline segadus, kõik on sassis, mitte midagi ei leia.

    Nii ma siis mõned päevad ilma aluspesuta käisingi, rääkimata muudest kadunud asjadest.

    Mõned päevad venisid nii pikaks, et õhtul ei jaksanud hambaid pesta ega duši allagi minna, rääkimata laste puhtaks pesemisest. Lihtsalt vajusin voodi embusesse.

    Me ei jõudnud juuni lõpuks, mil kolisime, kogu remondiga ühele poole. Samal ajal majas elada ja remonti teha – ausalt, ei sooooovita!

    Värvisime uksi, lapsed läksid vastu.

    Värvisime põrandat, pärast vaatasime, et sinepikollaste uste peal on valged pisikesed käejäljed. Ehitusasjad igal pool laiali, köögis paras kaos, pesumasin polnud ühendatud, keraamilised plaadid veel seina panemata. See segadus ajas mind ikka korralikult pöördesse.

    Vahel tundus, juskui keegi katsetaks muudkui minu närvidega: kui pingule neid ikka tõmmata saab? No ikka korralikult venitati.

    Teiste kahtlused

    Kus on pere tugi? Miks nad arvavad, et me hakkama ei saa?

    Ah, et olen linnalaps?

    Aga hing teab, et elame selle põua üle.

    Me saame koos hakkama, lahendused tulevad peagi.

    Huvitav jah, et sõbrad on olnud kogu protsessi vältel väga toetavad, aga lähisugulased, välja arvatud Raido ema, on olnud pigem suhtumisega, et me ei saa maal hakkama, ega oska põllumajandusega tegeleda. Kuhu me mahetooted turundame, maja vajab remonti, me ei pea aastatki vastu, linna on pikk maa jne.

    Jah, meil pole erialast haridust.

    Jah, ma pole kunagi maal elanud.

    Jah, me pole varem taimekasvatamisega tegelenud.

    Jah, meil on palju teadamatust.

    Teistpidi vaadatuna, jah, me soovime seda teha. Jah, me usume, et saame hakkama. Jah, me saame nõu ja abi küsida. Jah, meil on motivatatsiooni ja kirge!

    Jah, Viljandi linna on ca 20 km pikkune tee, samas Raido tuli Tallinnast töölt koju 30 minutit ja istus pidevalt ummikutes. Jah, me tegime majas remondi topeltkiirusel, ca 2 kuuga. Jah, Raido külvas taimed alles maikuu lõpus. Samas, praeguseks on need nii võimsalt kasvanud, vaatamata suurele põuale.

    *

    Täna on 29. juuli. Istun arvuti taga ning kirjutan viimaseid lauseid. Meil sai remont 22. juulil valmis, toad on korras, mõned riiulid ning väikesed parandused majapidamises on veel teha.

    Ja tead, nii hea tunne on!

    Ma olen koju jõudnud, looduse rüppe, ma saan igal õhtul vaadata kodutrepil kuldset päikeseloojangut, näen igal hetkel kasvuhoonest vastu vaatavaid punapõskseid tomateid (kaasa arvatud need, millest Nora on tükid välja hammustanud).

    Ma saan Rafaeli õunapuu alla magama jätta, aknast välja vaadata ja tunnetada kui suur avarus siin on.

    Põllul Raido külvatud taimed ja juurviljad kasvavad.

    Saan hommikuses kastevihmas kõndida.

    Kuulata ilma mürata looduse hääli.

    Ja ma tean, et see, mida me teeme, ei kahjusta loodust ega neid maid, kus mahetooteid kasvatame.

    Jah, me saime hakkama – me elasime remondi ja kolimise üle.

    Oleme elus.

    Tänan siiralt oma pere ja sõpru. Ma ei taha 20-30 aastat pärast mõelda ja kahetseda, miks me küll seda võimalust maale kolida ära ei kasutanud. Let the journey begin!